Märgalad aitavad Läänemerd puhastada. September 2012 Lääne Elu MAFF erileht

Eesti asub koos naaberriikidega Läänemere kaldal. Oleme palju kuulnud sellest, et Läänemeri on väga reostunud ja selle päästmiseks tuleb tegutseda koos, kuid mida see täpselt tähendab, ei olegi tavainimesele nii hästi teada. Läänemere üks suurimaid probleeme on liigne fosfori ja lämmastiku juurdevool, mis tekitab osade vetikate ja bakterite vohamist ja nende poolt hapniku ärakasutamist, mille tulemusena kannatavad kalaliigid ja tekivad lausa surnud piirkonnad mere põhjas. Sellist protsessi nimetatakse eutrofeerumiseks.

Filmirežisöör Ari Heinilä on Soomes valmis vändanud filmi, mis räägib väikesest Täktomi lahesopist, mis asub Edela-Soomes: Vormsist umbes 70 kilomeetrit otse põhjapoole. Täktomi lahte jõudev reostus tekitab igal suvel ebameeldivusi mereääres suvitajatele. Film algab, kui üks suvilaomanikest otsustab hakata probleemi lahendama. Kuigi film on soomeugrilikult rahulikus tempos, annab see siiski põneva pilguheidu kodanikualgatusest sündinud keskkonnaprobleemi lahendamisele, milles leiab konflikte suurtootjatega ja koostööst sündinud lahendusi.

Kuna suur osa veereostusest tuleb põllumajandusmaadelt hajureostusena, on vaja kraavidele rajada väikesi settetiikide süsteeme ehk tehismärgalasid, mis filtreerivad liigsed toitained välja ning aitavad puhastada mere poole liikuvat vett. Märgalad on kui looduse aaretekamber, mille rikkalik taimestik pakub toitu ja elupaiku paljudele liikidele. Settetiigid kraavidel meelitavad ligi linde ja tammid moodustavad väikesi kärestikke, mis nii mõneski kohas muudavad igava põllumajandusmaastiku inimestele lausa atraktiivseks külastusobjektiks. Just sellise märgala rajamise nõu annavad filmis Täktomi elanikele ka WWFi eksperdid.

Pärast filmi linastumist televisoonis on Soome avalikkuse huvi Läänemere tervise ja märgalade kui lahenduse vastu hüppeliselt tõusnud. Nii maaomanikud kui põllumehed on hakanud kas erarahade või projektitaotluste abil saadud riiklike toetuste abil rajama tehismärgalasid. Täktomi lahesopi vee kvaliteet paranes silmnähtavalt pärast kohalike raha kokku panemist ja märgalapuhasti rajamist. Omal väikesel skaalal pakub film lahenduskäiku, mida on vaja läbi viia kogu Läänemere ranniku ulatuses. Läänemere seisundi ja lahenduste kohta on huvilistel võimalik leida palju materjale. Kõige üldisem ja olulisem on kirjas Läänemere strateegias, lisaks on võimalik Läänemere uurimisel ja uudistel silma peal hoida veebilehe www.balticseanow.info kaudu.

Rahvuspargid kui inimese ja looduse ühislooming. September 2011 MAFF

Tänavuse festivali ühed mõjuvamad filmid räägivad Aafrika tuntuimast loodusimest – Serengeti piirkonna loomade rändamisest ja sealsetest rahvusparkidest. Filmid toovad esile ka tänapäevased looduskaitse probleemid. Serengeti rahvuspargi loomise aegu peeti suuri metsikuid loomi kõige olulisemateks ja jäeti märkamata, et selles ökosüsteemis on lahutamatuna koos elanud ka kohalikud põliselanikud.

Maailma looduskaitseliit IUCN toob välja, et metsiku looduse mõiste on hakanud paljudes kohtades muutuma: kus varem arvati, et loodust tuleb säilitada ilma inimeseta, leitakse nüüd, et tegemist on siiski osalt kultuurmaastikuga, näiteks savannides, kus inimesed on tulega hoidnud avamaastikke, et jahiloomadele jätkuks toitu.

Looduskaitse põgenikud

Euroopast vaadates tundub ehk paradoksaalne see, et ka rahvusparkide loomise tõttu on tuhandeid inimesi sunnitud minema oma kodudest. Probleemist andis hea ülevaate eelmisel aastal Matsalu festivalil linastunud sakslaste film „Looduskaitse põgenikud“ („Conservation refugees“). Klassikaline rahvusparkide ajalugu algab1872. a. loodud Yellowstone rahvuspargist, millest sai alguse ka praktika, et rahusparki on inimestel asja vaid turistidena. Tuhandete indiaanlaste välja ajamine nende põlistelt maadelt on jäänud ajaloo varju, kuigi tänapäeval leiavad ökoloogid, et ka sealne loodus on olnud inimtegevusest mõjutatud aastatuhandeid ja põlisrahvaste välja tõrjumine on tinginud muutused maastikus.

Päris tundmatu pole probleem ka siinsamas Matsalus. Ühe värvikaima näitena võib tuua Tauksi saare, kus 1982. aastal hakkas pesitsema merikotkas. Kuna DDT kasutamise tõttu olid merikotkad kui tippkiskjad üliharuldaseks muutunud, tähendas kotkapesa looduskaitse reeglite järgi seda, et inimesel tuleb minna. Nii otsustaski toonane Matsalu Riiklik Looduskaitseala Tauksi ainukese asustatud Amermaa talu ära osta. 1984. aastal müüs Arno Nuut oma isatalu koos maavaldustega ja mahajäetud hooned jäid lagunema. Täna on olukord kõvasti muutunud: merikotka populatsioon on tänu mürkide keelustamisele jõudsalt kosunud. Samas on kinni kasvamas niidud, mida siinsed põliselanikud varasemalt karja- ja heinamaadena kasutasid. Niitude kinnikasvamise ja kuivendamisega on üliharuldaseks muutunud mitmed liigid, kes sellest elupaigast sõltuvad. Nüüd otsib riik tulutult inimest, kes Tauksi saare kinnikasvavaid rannaniite hooldama tuleks. Tõdeda tuleb, et ilma põliselaniketa on see väga raske ülesanne.

Nähtamatud niidid

Hiljti käis Tartu Ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuses esinemas Kanada taimeökoloog Mark Vellend, kellele avaldas muljet see, kuidas Euroopas mõistetakse, et pidev inimmõju on meie maastikud kujundanud ja looduskaitset ei ole võimalik teha nii, et osades kohtades hävitatakse kõik loomulik ja teisal jälle lülitatakse inimene ökosüsteemist täielikult. Nagu tõdetakse ka tänavuse festivali filmis „Inimesteta maa“: „Serengeti maastik on inimese, looduse ja tule lõpp-produkt“. Just traditsioonilise tule kasutamisest rääkis ka Mark Vellend, kelle uuringud näitavad, et Vancoveri saarel levinud hõredad savannilaadsed tammikud on kujunenud sealsete põlisrahvaste poolt regulaarse põletamise mõjutusel. Inimestele andis põletatud maa järgmisel aastal rohkem toiduks kasutatavaid taimi, looduses kujunes aga omapärane kooslus. Ühtlasi on sellist traditsiooni peetud tuleohutuse abinõuks: kui igal aastal kulu ära põletada, siis on põleng madalama temperatuuriga ning ei muutu liialt tugevaks.

Põliselanike ja looduse vahel on õrnad niidid, mida on kootud traditsioonidega. Looduskaitse planeerimises on ülioluline nendest seostest aru saada ja neid säilitada. Nagu ütleb käesolevas lehes ka keskkonnaminister Keit Pentus: efektiivne looduskaitse toimib kogu ühiskonna kaasalöömisel ja mõistmisel.

Artikkel ilmus "Lääne Elu" vahelehena ilmunud 9. Matsalu loodusfilmide festivali erilehes MAFF

Serengeti – maailma looduse pärl. September 2011 MAFF

9. Matsalu loodusfilmide festivali avafilm „Serengeti“ on kui hümn looduse kõikvõimsusele. Serengeti sai maailmakuulsaks 1950-tel Bernhard ja Michael Grzimekite uurimistöödega, nende vändatud filmi ja kirjutatud raamatuga. Korraga sai Serengeti maailmakuulsaks, temast hakati rääkima, kirjutama ja lugematuid filme väntama. Serenegeti on nii loodusloo kui ka filmiloo jaoks oluline paik.

Ida-Aafrikas Serengeti piirkonna ökosüsteem on eriline: siin on säilinud metsikute loomade ränne selle ehedal kujul, miljonid loomad koos vee- ja toiduressursside järel liikumas on midagi, mida ei näe kusagil mujal. Koht, kuhu tahavad saada noored loodusuurijad ja reisida maailma rikkurid. Serengeti on muutunud sümboliks, jahimeestele tähendab see adrenaliini, teadlastele lõputut uurimisruumi. See kaunis loodus pole loomulikult surveta tänagi, mõned aastad tagasi soovis valitsus ehitada läbi piirkonna kiirteed, turism kui oluline majandusharu mõjutab omalt poolt, ka ökosüsteemi ja kliima muutused on väljakutseks looduskaitse planeerijatele.

Tänavuse festivali avafilm on koguperefilm, mis annab ülevaate, aga eelkõige toob esile võrratuid vaatepilte. Kaasaegse tehnikaga filmitud kaadrid meenutavad kohati lausa romantistlikku maalikunsti. Kohal on ka kõik laste lemmikud: lõvid, elevandid, kaelkirjakud ja sebrad. Eelkõige aga tohutud gnuude karjad. Kellele konkreetselt Aafrika rahvusparkide ja nende kaasaegsete probleemide teema huvi pakub, soovitame lisaks vaadata reedel linastuvaid „Inimesteta maa“ ja „Tšillipipar appi konfliktis elevantidega“ ning osaleda temaatilises juturingis.

Artikkel ilmus "Lääne Elu" vahelehena ilmunud 9. Matsalu loodusfilmide festivali erilehes MAFF

Linude rõngastamine – üks Matsalu kaubamärke September 2009 MAFF

Vaadates Matsalu loodusfilmide festivalil Lõuna-Aafrika filmi lõvide ja hüäänide elust võib tekkida küsimus, et mis seos meil kauge maa asukatega üldse on. Vastus tuleb loodusest enesest: linnud, kes peatuvad ja pesitsevad Matsalus, rändavad alveks kaugele Aafrikasse ja näevad teise poole aastast pealt lõvikutsikate elu. Selleks aga, et teada saada, kuhu ja kes rändab, on juba ammustest aegadest kasutatud lindude rõngastamist.

Pikk ajalugu

Eestis rõngastati esimesed linnud 1910. aastal Saaremaal, mis oli ühtlasi esimene lindude rõngastamise koht Tsaari-Venemaal. 1922. aastal hakati linde rõngastama looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni algatusel. 1947. aastast kasutati Eestis Moskva rõngastus-keskuse rõngaid ning rõngad pealdisega ESTONIA MATSALU võeti kasutusele 1970. aastal. Rõngastuskeskus asubki täna Matsalu rahvuspargi keskuses Penijõel ja koordineerib lindude ja nahkhiirte märgistamist kogu Eestis. Siia kogutakse andmed kõigi Eestis rõngastatud lindude kohta, samuti leitud rõngaste kohta.

ESTONIA MATSALU kirjaga rõngaid on nüüdseks kandnud peaaegu kolm miljonit lindu. Igal aastal leitakse maailma eripaigust poolteist tuhat lindu, kellel on selline rõngas jalas ning kelle kohta ka Matsalu rõngastuskeskusesse taasleiu teade tuleb. Lõuna-Aafrika ongi kaugeim koht, kuhu siin rõngastatud linnud rändavad.

Moodsad ajad

Tihti küsitakse, ega rõngas lindu kuidagi ei sega. Alumiiniumist rõngad on aga sedavõrd kerged, et isegi meie kõige väiksema linnu - pöialpoisi - kehakaalust moodustab rõngas vaid märkamatu 0,5 protsenti. Siiski on rõngastamise kõrval kasutusse võetud ka moodsamaid vahendeid: lindudele kinnitatakse saatjad, mille abil on neid võimalik satelliidi vahendusel pidevalt jälgida kasvõi reaalajas internetist. Traditsiooniline rõngastamine kui suhteliselt odav ja väärtuslikke andmeid andev meetod pole aga kuhugi kadunud.

Lindude rõngastajaid on Eestis praegu ligikaudu sada, tõsisemaid tegijaid paarikümne ringis. 30 aastat tagasi oli aga rõngastajaid oluliselt rohkem ning tehtud sai ka oluliselt rohkem tööd. Kui 2007. aastal märgistati Eestis umbes 33 000 lindu, siis tippaegadel rõngastati kuni 161 000 isendit aastas. Eesti rõngastajaid teeb murelikuks järelkasvu puudumine, ühest küljest annaks see rohkem teaduslikku infot, teisest küljest koolitaks välja ka noori ornitolooge. Samas ei soovi teadlased eesmärgiks seada ka nö üldrahvalikku rõngastussporti, tegevus peab olema siiski koordineeritud, teaduslikult põhjendatud ning rõngastajad hästi koolitatud.

Kasari jõgi – Matsalu lahe ema. MAFF September 2008

Palju on räägitud Matsalust kui linnuparadiisist, samuti mainitakse Matsalut mitmel pool kui rahvusvaheliselt tähtsat märgala. Seekord tuleb veidi pikemalt juttu Kasari jõest – veeteest, mis toidab kogu märgala ning teeb võimalikuks selle lindude paradiisi.

Kasari jõge võib nimetada ka Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. Kasari jõe delta on Matsalu märgala olulisemaid osi, kuna jõe veed ujutavad igal kevadel ja sügisel üle umbes veerandi rahvuspargi maismaast ehk ligi 40 ruutkilomeetrit luhtasid. Luha taimestik on saanud teadlastelt hinnangu kui tähelepanuväärne pool-looduslik kooslus. Samuti on luht lindude rändel tähtis peatus-, sulgimis ja pesitsusala. Olenevalt aastast vahetub Matsalu lahe vesi 7 kuni 12 korda kaheteist kuu jooksul. Kõik, mida jõgi endaga kaasa toob, jääb kas luhale või voolab merre. Seega on väga tähtis, et vesi oleks võimalikult puhas. Jõe valgalas on olnud ja on praegugi põllumajanduslikke piirkondi ja tööstusettevõtteid, mille jäätmed jõuavad kahjuks jõge pidi suudmesse. Selle tulemuseks on näiteks mitmekümne ruutkilomeetri võrra laienenud roostik Matsalu lahes.

Vaatamisväärsusi jätkub

Kuna luht ise on väga madal ja tasane ala, siis tuleb sellest ülevaate saamiseks ronida kuhugi kõrgemale. Üks võimalus luhta imetleda, on teha seda Kirbla mäe otsast. Vaatluseks parimasse kohta on püstitatud mälestuskivi Kirblast pärit Eesti tuntuimale ornitoloogile Eerik Kumarile (1912–1984). Teine võimalus Kasari luhast ülevaate saamiseks on ronimine Kloostri linnuvaatlustorni. Praeguse sügisrände ajal on luhas kõige atraktiivsemaks haneliste ja sookurgede ülelennud ning peatumine. Bioloog Peeter Vissak on kirjutanud Kasari vaatlemisest: „Kõrgveeseisu ajal ulatub madal veepeegel kaugele luhale põõsastike vahele. Võib hõlpsasti ette kujutada, kuidas päikese käes soojenevas madalas vees hakkab üürikese üleujutuse ajal vohama selgrootute ja vetikate mass, mis ühelt poolt moodustab lindudele rikkaliku toidubaasi, teiselt poolt seob endaga jõesetted ja viib kergesti omastataval kujul pinnasesse, olles sel kombel luhaniitude legendaarse saagikuse aluseks.“

Loomulikult on Kasari luht nähtav ka Risti-Virtsu maanteelt. Vaatamisväärsustest tasub siinkohal mainida Kasari vana silda. Sild valmis 1904. aastal, 308 meetri pikkune ehitis oli tollal pikim raudbetoonsild Euroopas. Arhitektuurimälestisena kirjas olev sild on nüüdseks renoveeritud ning öösiti imetlemiseks valgustatud. Ümbruskonna noorpaaridel on sillaga seoses väljakujunenud traditsioonid: pulmapäeval võtab peigmees sillal oma poissmehepõlve viimase napsu, pruut aga heidab oma neiupõlve nime pudelisse peidetuna jõkke. Vana ja uue silla ümbruses on Kasari jõgi kiirevooluline ja kärestikuline, kus on ka mitmete kalade kudepaigad. Jõgi on kalanduslikult väga tähtis paljude rannikumeres toituvate mageveeasukate sigimispaiga ja rändeteena. Tuntuim nähtus nii sildade ümbruses kui ka Kloostri kandis on kevadine särje kudemine, mis meelitab kokku sadu kalahuvilisi kaugelt ja lähedalt.

Ujutab, ei ujuta...

Luha linnurikkus on lahutamatult seotud traditsioonilise looduskasutusega, eelkõige heina niitmisega. See takistab luha kinnikasvamist ja lammipajustikuks muutumist. Luha säilitamisel tuleb seega tagada jätkuv niitmine, mida siinsed talunikud on teinud sajandeid. Lähiaastail on luha niitmisega tegelevad ettevõtjad saanud selleks ka põllumajandustoetusi. Luha hein on lopsakas, kuna jõgi toob üleujutustega kaasa palju toitaineid. Kohalikud talunikud on aga alati olnud hädas just nende üleujutuste poolt tekitatud ebakindla heinateoga: kui vesi on liiga pikalt luhas, võib hea hein üldse kättesaamatu olla.

Jõeäärsed põllumehed on vanadest aegadest saati unistanud üleujutuste kontrolli alla saamisest. Nende unistuse lubasid teoks teha sõjaeelse Eesti Vabariigi sadamatehased, mis valmistasid Läänemaa tarbeks originaalsed jõe süvendajad „Alfa“ ja „Beeta“. Nende kuulsate masinate välimust on teravmeelselt kirjeldatud kui puukuuri ja ekskavaatori ristandit. Süvendustööd kestsid ligi kaksteist aastat (1926–1937) ning see suurejooneline projekt oli omal ajal väikeriigi uhkuseks. Siiski on aeg teinud tookordse progressivaimustuse osas korrekutuure. Jõe kanalitesse ajamine on küll oluliselt lühendanud luha üleujutusaega, kuid ühest küljest pole heinatöö luhas siiani võrreldav kultuur-rohumaa niitmisega ning teisest küljest on kuivendamisel olnud mitmeid negatiivsed tagajärgi.

Looduslik tasakaal sai rikutud

Esimest tagajärge said kohalikud tunda üsna pea – süvendamine hävitas jões vähid, kes olid kohaliku elanikkonna oluliseks sissetulekuallikaks. Lisaks on vee kiiremal merre jõudmisel juba mainitud pahupooled – setted kuhjuvad vallidena jõekanalite lõppu, liigsed toitained satuvad Matsalu lahte ning tingivad selle kinnikasvamise ja roostumise. Samuti taandub vesi luhast enne, kui kalamaimud jõuavad piisavalt kasvada, et siirduda vabasse vette, seega jäävad need kuivale ja hukkuvad. Lompide ja mulla läbikuivamine halvendab paljude lindude toitumistingimusi.

Looduskaitsjad on korduvalt arutanud ja unistanud võimalusest taastada osaliselt Kasari delta looduslikkus. Aastal 2001 viidi läbi lennukitelt Matsalu märgala laserskaneerimine, mille abil sai koostada detailse luha kõrgusmudeli ja üleujutuskaardi. Sellised kaardid aitavad kavandada veerežiimi taastamistöid ja prognoosida nende tagajärgi. Lisaks on püütud modelleerida deltas ja siselahes sette kogunemist. Andmeanalüüs näitab, et kui voolu jõekanalis tammiga takistada, siis toimuks settimine praegusega võrreldes oluliselt ülesvoolu. See omakorda aitaks pidurdada roostiku vohamist Matsalu lahes. Samas peab üleujutuste pikendamise plaanide puhul arvestama sellega, et liiga pikk üleujutus suurel pinnal võib jällegi kehvemasse olukorda panna luhas pesitsevad linnud.

Väga selget tegevusplaani Kasari jõe taastamiseks pole. Ühe võimalusena on räägitud Kloostri linnutorni juurde ehitatavast tammist, mis paisutaks vee inimese loodud kanalist tagasi vanasse sängi. Sellisel juhul pikeneks kevadine üleujutus jõeluhal kaks kuni kolm nädalat, muda jääks luhale ega voolaks enam lahte. Eeldatavasti hakkaks haugi arvukus kasvama, sest pikemaajalise üleujutusega jõuavad haugipojad kasvada. Vesistel luhtadel saaksid ka rändlinnud toituda ja puhata. Täpselt süvendamise eelset olukorda taastada pole kellelgi tõsiselt plaanis olnud, sest niivõrd niisked olud muudaksid masinatega heinatöö taas täiesti võimatuks.

-----------
BOX:

Rahvalaulik Lääne-Liisi ehk Eliise Juntsi (1918-2001) kõne Kasari luha heinateost
Rõudes 1972

(...)
Kaunis ja kallis on meile Kasari jõgi. Mõnus on temas supelda, kala püüda, vee ääres puhata ja iluleda. Kasari luhad varustavad heinaga me karja. Nende luhtade kohta on omapärane väljend – hein nii vägev, et mine naabrimehelt maad laenama, kus peale heinasaod teha.

„Näe, ilm kissub maa sõõnd, keerab tuule Matsu-kao peale. (Sõnast Matsalu kaev, mis tähendab Matsalu lahte. - L-L) Kui nüid sedassi pikalt vihmutab ka, sis oo „Matsalumees“ varsti kutsumata külalises...“ Kasarilistele on „Matsalumees“ tuntud isa-isadest siiasaadik. Suurte sadude soosik – tõusuvesi – on Kasari luhtade heinateo kuri vaenlane.

Veel teinegi sõgedik on siin heinatööl ristiks. Öeldakse: „Vigalamees“, see viimane lits! See tähendab, et kui Kasari jõe ülemjooksul Vigala kandis vesi võimutseb, toob see allavett heinasaade, palke, küünide väravaid, laualahmakaid jne. Nii kulgeb heinatöö mõnikod „kahe õela mehe“ võimutsemisel. Olgu suured vihmad Kasari ülemjooksul või alamjooksul – mõlemast otsast on nende pikk periood ristiks!! Pole nali nendega heidelda.

Pikka aega pidas „Matsalumees“ meiega rahu. Noh, sellel suvel ta tuli ja tegutses jõhkralt. Kallas vihma, tuul merest, lahevesi rõhus peale. Vesi all, vesi peal, heinatöö nende keskel. Pinnas pehme, ei kanna praegust tehnikat. Olukord „SOS“. Rohi võimas, mehele rinnuni, aga... Vanarahvatarkus väidab, et kehvakese saagi saad kindlasti kätte, ülihea läheb ikkagi untsu.

(...)
„Mitte midagi ei saa teha! Oodata, oodata ja veel kord oodata! Kui Kasari tahab, annab heina kätte, ei taha, ei annagi.“
Need ajaloolised sõnad ütles Ülo Uluots. Õieti ütles. Kõik meie heinatööde õnn ja ebaõnn oleneb Kasari tujukatest voolamistest. Siin ei aita miski. Tavaliselt on rõudelased olnud heinatöös eesrindlased. Sellest ütlemine: „Kes vähedigi heinamees, see on ikka rõudelane või kasarilane.“ Sellel suvel vireleseme viimaste seas, sest Kasari kehtestas „Märja seaduse“. Kui vesi lõpuks taandus, oli pinnas porine ja pehme, hein vana ja saastunud ja masinatega töö vaevarikas.
(...)
Raske oli kõigil, austus neile, kes mehetegusid tegid. Hein on küünides. Taas oleme oma Kasariga leppinud. Olgu kiidetud meie luhtade „kaunitar Kasari jõgi“. Oli raske suvi! Seda enam rõõm end tunda võitjatena. Suure vaeva peale olla vanad eestlased kõvasti söönud ja veel kõvemini tantsu löönud. Teeme meie siin just samaviisi.