Palun paremat rongijuhti. Eesti Ekspress 11.jaanuar 2017

Kui umbes viis aastat tagasi Rail Balticust rääkima hakati, rõõmustasin ma, et lõpuks ometi pannakse euroraha maanteede asemel ka raudteedesse. Liiklustaristusse minevad investeeringud olid juba liiga kaua süvendanud autodest sõltuvust ja viimaks ometi paistis, et rongiga liiklemine võib ka Eestis muutuda sama normaalseks kui Lääne-Euroopas. Olin mures, kui sotsiaalmeedias hakkas levima kriitilisi sõnavõtte, sest kartsin, et „mitte minu tagaaeda“ suhtumine võib seda ilusat rongiunistust pidurdada. Kui tekkis liikumine Avalikult Rail Balticust, oli mulle kergenduseks, et see võrgustik ei vastandanud end rongiliiklusele, vaid kutsus üles avatud diskussioonile. Ma ei uskunud siiski veel tol ajal, et mõne aja pärast ise ARB pressiüritusel pean esinema.

Paraku aga hakkas juhtuma imelikke asju. Nagu seadus ette näeb, hakati Rail Balticu planeeringu keskkonnamõjusid hindama. Looduskaitsjad lugesid huviga avalikustatud materjale ja esitasid oma kommentaare, kuidas üht või teist trassivarianti saaks paremini kujundada. Andsime teada, et Nabala piirkond tuleks looduse seisukohast välistada, kuid teised variandid on suures osas viisakalt kõigist kaitsealadest mööda joonistatud. Pärast ühiskonnas tekkinud kära välistati Nabalat läbiv trass ikkagi poliitilise võimuvõitluse, mitte sisulise argumentatsiooni kaudu.

Peale Nabala oli aga ju veel hulk paljulubavaid trassivariante ning koos ELFi looduskaitse ekspertidega olime valmis kaarte põhjalikumalt analüüsima, et teha ettepanekuid, kuidas need sobituks loodusesse võimalikult vähese kahjuga. Meie üllatus oli suur, kui vastati, et MKM ei kavatse meile selleks tööks digitaalseid kaardikihte anda põhjendusega, et neil puudub kohustus seda teha. Selgitasime korduvalt, et me ei soovi kaardikihte mingil pahatahtlikul eesmärgil, vaid nende abil saaksime erinevaid trasse võrrelda erinevate loodusväärtuste kaardikihtidega. Käisin ka projekti juhtkonnaga kohtumas, kuid tulemuseks vaid küüniline pakkumine, et kui soovite, võite meie arvuti ekraanilt neid kaarte vaadata, aga kopeerida ei tohi.

Peale trassivariantide kommenteerimise püüdsime planeeringu ja selle keskkonnamõju hindamise dokumentidest teada saada, millised ehitised raudteele tulevad. Kuidagi ei olnud võimalik aru saada, kui suures ulatuses raudteed taraga ümbritseda plaanitakse, kuidas oleks võimalik tarastamist minimeerida, kuidas trassi kulgemist nii planeerida, et taral oleks võimalikult väike mõju. Projektijuht rahustas, et seda ei saagi veel öelda, alguses joonistame joone kaardile, teeme ära mõju hindamise ja küll siis projekteerimise staadiumis selgub, milline ehitis tuleb. Ma püüdsin väita, et kui pole teada, millised ehitised tulevad, ei tea ju ka näiteks kohalikud inimesed, kas nad pooldavad sellist raudteed või mitte. Ka see ei pannud kedagi muretsema: projektimeeskond on sellistes küsimustes juba kogenud ja nad on valmis käima nii palju kordi kohapeal koosolekuid korraldamas, kuni inimesed väsivad samu küsimusi esitamast…

Kummastama paneb kavandajate jäikus trassidesse sisse viia ükskõik milliseid muudatusi. Kui algfaasis deklareeriti, et üksnes Berliini rongidele mõeldud raudtee peab inimtegevust võimalikult vähe häirima ja mööduma asulatest aupakliku kaarega, siis Rootsi Botniabanaga

tutvumise järel selgus, et euroraudteed saab ja tuleks kasutada ka kohalikuks reisijateveoks. Lihtsalt Brüsseli rahastust ei saa kasutada kohalike jaamade väljaehitamiseks, seda tuleb ise teha. Aga ei, trassivariandid on ikka algsetest põhimõtetest lähtuvalt kavandatud metsa vahele ning näiteks raplalastel tuleks uude raudteejaama sõita veelgi kaugemale kui praegusesse. Häädemeeste inimesed peaks jaamateel Vahe-Eesti metsavööndiga veelgi põhjalikumalt tutvuma.

Nüüdseks on MKM pidanud väga erinevate huvirühmadega kirjavahetust juba aastaid, uusi andmeid on tekitatud vähe ja endiselt antakse küsimustele aiaaugu-tüüpi vastuseid. Kui küsida, milline on mõju loomastikule, siis rahustatakse, et vähemalt ei kaasne projektiga mürareostus, kui küsida, kust hakatakse ehitusmaterjale kaevandama, saad vastuseks, et vähemalt pole asi kuidagi fosforiidiga seotud. Pole imestada, kui aina rohkem inimesi leiab, et nad peavad kirjutama avalikke kirju, artikleid, trükkima märke ja t-särke, torkima Riigikogu ja valitsuse liikmeid. 

Kuigi Eestis ei ole paljud taristu planeerimise protsessid ideaalsed, on Rail Balticu puhul minu arust tegemist ka Eesti keskmisega võrreldes väga halva ja kinnise juhtumiga, kus eeldatakse, et avalikkus ei pea midagi muud teadma kui seda, et see on maailma parim projekt. Kogu avalik kommunikatsioon räägib sellest, et hea ühendus Euroopaga on nii hea asi. Samas kui suur osa kaasatavaid pole üldse hea ühenduse vajadust Euroopaga kahtluse alla seadnud.

Ma saan täiesti aru, et tegu on väga keerulise projektiga, millel on väga palju muutujaid ja aeg surub peale, et rahastusest ilma ei jääks. Aga seda arusaamatum on, miks ei ole panustatud korralikesse uuringutesse ja mõju hindamisse, andmete avalikustamisse ja kaasamisse ja eelkõige heasse juhtimisse. Rail Baltic on nii meie majandusele, loodusele kui ühiskonnale nii suure mõjuga, et sellist projekti tohiks juhtida ainult väga hea ja pikka perspektiivi tunnetav meeskond. Strateegilised otsused ei saa piirduda euroraha ärakulutamise õigustamisega, näha tuleb tervikut ja osata vastata avalikkuse küsimustele.

Kui 2016. sügisel kutsus Jaan Riis mind ühinema 101 kirjaga, olin ma juba käega löönud, et mingid konstruktiivsed ettepanekud kuhugi üldse jõuavad. Pöördumine avas uue ringi Rail Balticu teemalist (sotsiaal)meediakära. Ma väga loodan, et seekordne avalik arutelu paneb MKMi tõsiselt panustama Eesti raudteevõrku ja heasse ühendusse Euroopa suunal. Endiselt usun, et hea tahtmise ja professionaalse juhtimise abil on võimalik jõuda selliste raudteede ehitamiseni, mis vajavad võimalikult vähe uusi trasse ja kahetasandilisi ristumisi ning ei vaja laustarastamist. Sellise rongiga tahaksingi sõita.

Raamatusoovitus. Areen 18.10.2007

Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?
Eluterve suhtumise saab kindlasti Daniel Quinni raamatutest – eesti keeles on olemas “Ishmael”, aga soovitaks näiteks ka “The Story of B” läbi lugeda. Quinni raamatute kummardajad on loonud lausa liikumise, mis propageerib pehmemat ellusuhtumist ja kõige elava austamist. Kuna keskkoolis kurdetakse alati, et kohustuslikke raamatuid on liiga palju, siis võiks õpilastele kohustuslikuks muuta hoopis keskkonnakirjanduse klassiku Aldo Leopoldi essee “Thinking like a Mountain” (http://www.eco-action.org/dt/thinking.html ), milles on juba sajand varem kirja pandud Quinni teoste kvintessents.

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?
“It’s Not Easy Being Green: One Family’s Journey Towards Eco-Friendly Living”, eesti keeles võiks see olla umbes nii: “Roheline pole lihtne olla: ühe pere tee keskkonnasõbraliku elamise poole”. Raamat on samanimelise BBC sarja trükivariant, kus vuntsiline Dick Srawbridge ja tema pere teevad katse vähendada oma ökoloogilist jalajälge ja muutuda isemajandavaks: kasvatada ise oma toitu, teha ise omale elektrit jne. Kõrvaltvaatajana tundub, et kõigi selliste asjade, nagu biodiisli valmistamise, vihmavee kogumise, vesiratta ehitamise jne katsetamine võis olla väga lõbus, loomulikult ka õpetlik. Vahva oleks ju ka ETVs eestlastega selline sari teha.

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
Ilma Ervin Lazari “Seitsmepäise haldjata” küll lapsepõlve ette ei kujuta. Mu õel Elenil oli see raamat peas juba enne, kui ta lugema õppis, ja väga paljud naljad, mis sellest raamatust pärit, on meie peres ikka veel käibel.

Ökobeebi riidemure. Eesti Ekspress 04.10.2007

Beebibuum jõudis meie perre. Alguses sündis Merlin, poolteist aastat hiljem tema väike nõbu Simo. Asusin oma seni organiseerimata elu Villu Tamme laulusõnade kohaselt õnneks süstematiseerima. Esimese sammuna kolisime maale, sest mu vanemad teavad laste kasvatamisest rohkem kui mina, nende hobuste sõnnikul kasvavad ökoköögiviljad (küll sertifitseerimata, aga ma usaldan oma vanemaid ka ilma Veterinaar- ja Toiduameti kontrollita) ja üleüldse on maal hea.

Tänapäeva Lääne ühiskonnas sündivad lapsed suurendavad oluliselt oma vanemate keskkonnakoormust. Näiteks tekitab üks laps väidetavalt oma elu jooksul 900 kg jäätmeid kõigest kasutatud mähkmete kujul; rääkimata tohutust hulgast toodetest, mis on noore ema “peab ostma” nimekirjas ja mis üsna pea enam peres kasutust ei leia (turvatool, reisivoodi, vannitermomeeter, lutikett, ninapuhastaja, beebiraadio, pepuõli jne jne); rääkimata loomulikult riietest, millest jõnglane iga kuu välja kasvab. Jäätmehunnik aina kasvab, aga ise tahaks hoida ümbrust, mis tite hooldamisel saastub, ju just selle lapse jaoks elamiskõlblikuna...

Nii roheline kui ka majanduslik südametunnistus hüppasid rõõmust, kui saime kõik voodid-vankrid-vannid väikese sugulase käest laenuks. Roheline südametunnistus käskis mõelda pestavate mähkmete peale ja osta kõik muu tarvilik ökopoest. Esialgu otsustasin pestavate mähkmete asemel pleegitamata ja peaaegu üleni biolagunevate Moltexi ühekordsete kasuks, sest nagu Contra (eelmises Ökoisti kolumnis) kirjutas: kui ökostumisega väga hulluks minna, siis see enam ka öko ei ole. Mõne komplekti marlimähkmeid ikka koju tõin – katsetamise jaoks, et kuidas siis elaks, kui Moltexeid poleks olemas.

Ökopoes oli tore lugeda toodetelt, et need pepu pühkimise lapikesed on ökopuuvillast ja sisaldavad mahepõllunduslikult kasvatatud aprikooside õli ning see kandelina on toodetud ökopuuvillast ja käsitsi kootud. Ja nii leidsingi end interneti avarustest puuvilla ja ökopuuvilla hinnavahet välja selgitamas.

Esiteks tuli meelde muidugi karmavõlg, mis lasub kõigil nõukogude inimestel, kelle seljas kantud puuvilla kasvatamiseks kuivendati kõrbeks maailmas suuruselt neljas järv – Araali meri. Aga nõukogude inimene ei saanud valida, mina saan.

Peale tohutu veeraiskamise iseloomustab puuvilla­kasvandusi vägev mürgitamine ja väetamine. Tõenäosus, et puuvillases pesus neid mürke leidub, on väike, aga kasvatuspiirkondades sureb igal aastal tuhandeid hingi ja puuvilla kasvatamine toob kolmanda maailma haiglatesse rohkem inimesi kui malaaria. Leidsin huvitava fakti – Californias on puuvilla taimsete jääkide loomasöödaks kasutamine keelatud, sest kraam on nii mürgine, jäägid ostab aga vastutulelikult kokku hügieenitööstus ja toodab neist naistele tampoone...

Hiinas ja Mehhikos on eesrindlikult hakatud kasvatama geneetiliselt modifitseeritud puuvilla, millele kulub veidi vähem mürke, mõne aastaga on aga tuvastatud, et kahjurid arenevad laboritest kiiremini... Põhimõtteliselt tuleb ikka välja, et ühe T-särgi jao puuvilla tootmiseks kulub umbes samas kaalus pestitsiide, väetisi ja defoliante.

Ökopuuvill päästab tarbija sellest süüst koduplaneedi ees. Puuvilla on ilma mürkideta võimalik kasvatada küll, ainult tööjõudu kulub – kahjureid tuleb käsitsi ära korjata, vill käsitsi noppida; ja saagikus on väiksem – elementaarne kahjuritõrje nõuab üle aasta samal põllul millegi muu kasvatamist. Seega maksab ökopuuvill keskmiselt kaks korda rohkem kui tavaline. Aga ega asi sellega ei lõpe, et laiutad raha­koti suud ja maakera hingab kergendatult. Kavalad riidetootjad on ära õppinud, et öko müüb. Seepärast peab hooliv tarbija uurima, mis täpselt pakendil kirjas. Levib nähtus, kus reklaamitakse, et tootes on ökopuuvill, aga reaalselt moodustab see tootest vaid kaks-kolm protsenti.

Kas mul on alternatiive? Maailma vallutanud sünteetilisi kangaid üritaks ju vältida. Aseainena on olemas igavesti vahvad materjalid kanep ja lina, aga tootevalik ei anna puuvillaga võrrelda – lihtsalt kasvatatakse neid iidseid kiutaimi nii vähe. Ökopoest leiab mõnusat mittekaredat villast pesu, aga vill on pärit Uus-Meremaa lammastelt. Kodumaised lambanahad on Eesti mammade südamed küll võitnud, aga siinne villatöötlemine areneb visalt.

Lõpuks on ikkagi nii rahakotile kui ümbritsevale parim, kui tood oma järglasele riided kas tuttavate suureks kasvanud lastelt või taas- ja uuskasutad vastavatest poodidest leitavaid teise ringi riideid. Õnneks on beebibuum ja riideid nii teisel kui kolmandal ringil üsna ohtrasti.