Miks sinivetikas meie vetes vohab? 11.august 2014 Postimees

Taas räägitakse palju sinivetikate (tsüanobakterite) ohust nii inimestele kui koduloomadele. Nii mõneski rannas ei tohi enam vette minna. Kuid miks üldse peame selle ohtliku ja ebameeldiva nähtusega iga suvi kokku puutuma? Kas see on looduse paratamatus või inimese poolt mõjutatav?

Sinivetikate vohamise põhjust ei tule otsida kaugelt: bakterid ja taimed vohavad vees siis, kui neil on seal palju süüa. Vetikate söögiks on täpselt samasugune väetis, mida kasutame põldudel taimede toitmiseks või mis voolab asulatest välja heitvetes. See ei ole mingi saladus või värske avastus – seda kõike võib lugeda kooliõpikust. Nagu ei ole ka saladus, et Läänemeri on üks reostunumaid meresid üldse.

Ometi jätkame me kursil, mis reostab veekogusid aina enam, vaadates läbi sõrmede sellele, et reostus mõjutab nüüdseks juba meid kõiki: me ujume reostunud meres ning sööme mürke sisaldavaid mereande.

Iseäranis mõtlematu tundub selles valguses, et arutuse all on väetiste tootmise jaoks fosforiidi kaevandamise võimalus siinsamas Eestis. See väetis jõuab ju ringiga tagasi meie veekogudesse ning teeb seal veelgi enam kurja.

Tihti ei räägita ka sellest, mis toimub vetikatest vohavas vees nende elukatega, kes inimese kombel vette minekut vältida ei saa – krevettide, kalade, hüljeste ja teistega. Toitained võimaldavad vetikatel vohada, mille tulemusel kasutavad taimed ja tsüanobakterid ära kogu eluks vajaliku hapniku ja ruumi. Samuti eritub vette tsüanobakterite toodetavaid mürke, mistõttu surevad massiliselt kalad ning kaovad veetaimed, vesi aga muutub häguseks massiks. Mere ökoloogiline tasakaal loksub paigast. Läänemeri kubiseb reostuse tagajärjel tekkinud surnud tsoonidest, kus ei ela enam kedagi. Surnud tsoon pole kurb mitte ainult emotsionaalselt ja eetiliselt, ka majanduslikult ei ole see ala näiteks kalanduse tarvis enam kasutuskõlblik.

Eelmisel aastal uuris Läänemere reostuse mõju siinsete riikide majandusele konsultatsioonifirma The Boston Consulting Group, mis on pühendunud ärimeeste nõustamisele. Nad leidsid, et tihti otsustatakse siin, et vaatamata suurele keskkonnamõjule on mingi äriprojekt kasulik. Samas võtab see kahjulik mõju ära mõne teise äri ressursi. Seega ühiskond kaotab taolistest projektidest. Konsultandid arvutasid välja, et keskkonnasõbraliku põllumajanduse ja turismi arendamine koos jätkusuutliku kalandusega võiks Läänemere-äärsetes riikides juurde luua kokku 550 000 töökohta. See annaks piirkonnale võimaluse areneda maailma juhtivaks puhta vee tehnoloogia keskuseks.

Läänemere väga kehva olukorraga on hilja tegeleda siis, kui kogu meri on juba üks suur surnud tsoon. Samuti ei aita mere tervisliku seisundi saavutamisele kaasa näiteks Tallinna lahe ääres plaanitav haisu vältimise meede – suunata reovesi lihtsalt kaugemale merre ehk silma alt ära.

Olukorra parandamisele kaasaaitamiseks peame saama fosfori ja lämmastiku kui põhiliste väetisainete ringluse tööle nii, et väetis oleks põllul, mitte vees. Selles protsessis pole vähetähtis inimeste igapäevane tarbimisotsus: fosfaadivaba kodukeemia kasutamine ja mineraalväetisteta toodetud toidu – näiteks mahetoodete – eelistamine. Aga kindlasti ka kodanikena otsustajatelt just sellise keskkonna- ja põllumajanduspoliitika nõudmine, mille tulemusena saaks käia ohutult suplemas igal suvel.

Vana metsa kaitseks 25. märts 2014 Postimees

ELFi logol liugleb lend­orav – armas loomake, kes pesitseb vanades või väga vanades puudes. Sellistes, mille tüve sisse on uuris­tanud käike putukavastsed, kust rähnid on neid vastseid nokkimas käinud ja kuhu lõpuks on tekkinud piisavalt suur õõnsus, et oravapere saaks end seal sisse seada.

Ühest vanast puust ei piisa – iga loom vajab ka toitumispaiku, liikumispaiku ja vaenlaste eest põgenemise ja varjumise ruumi. Loomulikult ka teisi loomi – oma peret, sugulasi, tuttavaid ja ka võõraid. Kui miljonirahvana muretseme oma püsima jäämise pärast, siis Eesti lend­orava kogukonnas on teadaolevalt alla 30 pesakonna. Seda on hirmuäratavalt vähe. Suurel osal levialal on liik vanade metsade hävitustöö tagajärjel vähenemas või juba kadunud. Kas lepime selle liigi Eestist kadumisega lähiajal või võtame midagi ette?

Lendorav on vaid üks näide sadadest liikidest, kellele vana mets on ainus võimalik elupaik. Palju on seeni, samblikke, putukaid ja linde, kes ei saa ilma metsata, kus on puid, millel lastakse oma kahesaja- või viiesaja-aastane elu lõpuni elada. Metsaelanikest hoolimine tähendab ühtlasi meile endile vajaliku ökosüsteemide stabiilsuse hoidmist. Paraku vanade metsade käekäik üha halveneb. Eelmise sajandi alguses moodustasid Rootsis 150-aastased ja vanemad metsad 44 protsenti kõigist metsadest, praegu on see osakaal vaid seitse protsenti. Soomes on viimaste kümnendite jooksul toimunud nii suur vana metsa häving, et lähiajal arvatakse seal välja surevat umbes tuhat liiki. Mida nende liikide kadu inimesele kaasa toob, ei oska keegi täpselt öelda. Eestis on vana metsa säilinud vaid vähesel määral, ürgmetsa peaaegu mitte. Iga hektar vana metsa, mis nende elukate kodude ümber loomulikult vananema lubatakse, on paljudele liikidele säilimise või hävimise küsimus. Eesti metsa ideaal ei peaks koosnema ainult puidu varumiseks loodud puupõldudest, meil on vaja säilitada eri vanuses metsi, et neist saaks nii energiavõsa, kukeseenemetsa, puidu varumise paiku kui vanu säilikpuid ja põlismetsatukki metsaelanikele.

Unistus puhtast Läänemerest juuni/juuli 2014 Looduse sõber

Ma ei tea miks, aga millegipärast tundub mulle, et Läänemere puhtuse küsimus on ühelt poolt teada-tuntud, aga teiselt poolt ka täiesti tundmatu. Kui küsin koolilastelt, mis on Läänemere suurim keskkonnaprobleem, siis vastavad kõik kooris ja segamini: „Eutrofeerumine!“ , „Reostus!“. Teisalt saan vastuseks vaikuse, kui küsin, milline see puhas Läänemeri siis oleks, kui reostust ei oleks. Seepärast mõtlesingi, et unistaks puhtast Läänemerest sellisena nagu mina teda ette kujutan ja kutsuks ka teisi sellest unistama. Nagu sporditreenerid välismaistes filmides ütlevad: „ If you can dream it, you can do it!“

Minu unistus puhtast Läänemerest koosneb kahest pildist. Esimene pilt on meri rannast vaadatuna ja teine sukelduja silmeläbi.

Puhta Läänemere kaldal saab suvel jalutada paljajalu, jalge alla jääb kas liiv või kiviklibu või madal murutaoline rohi. Palja jalagagi astudes peab aga silma peal hoidma, et ei astuks sisse mõne pisikese murututi sisse või klibu peale peidetud linnupessa. Mere ääres on avarust ja tuult, kõnnid sa siis lamedal Lääne-Eesti rannikul või kõrgel Põhja-Eesti klindil – ei tihedat võsa ega läbimatut pilliroo tihnikut. Rannal on siin-seal korrapäratud adruvallid, kuid vee piir on puhas ilma vohava ja mullitava vetikakihita. Loomulikult pole kusagil ühtki vedelevat pudelit ega muud prahti. Ehk siis puhta Läänemere kallas ongi lihtsalt puhas – sa saad siin kõndida varbad vees ilma takistuste ja piirideta, lasta mõtetel lennata ja laadida end energiaga, mis on hädavajalik elutormi lainetel surfamiseks.

Kui sukeldud, siis on meri midagi hoopis muud. See on kõike muud kui tühi. Aga kindlasti ei ole ta täis läbimatut vetikasoga. Meri on täis elu. Laugel liivasel põhjal laiuvad merealused niidud, millel kasvab rohi, mis omal veidral moel sarnaneb maapealsele karjamaale. Siin käivad toitumas kalad ja vähikesed, neid söövad suuremad kalad ja neid omakorda hülged ja merelinnud. Teisal on karid, mis justkui korallid oma korra ja korrapäratuse segus annavad võimaluse igale põnevale pisiloomale peitumiseks ja toitumiseks. Karbid ja tõruvähid, krevetid ja ussikesed, põhjamaiselt väikesed, kuid oma salapäraga ehk paeluvamadki ehk kui lõunamerede edvistajad.

Kolmas pilt on puhtast Läänemerest veel, see on pilt Eesti toidupoodide lettidest. See pilt räägib sellest, et alati saab osta värskeid ja hooajalisi kohalike rannakalurite püütud hõrgutisi kilust lestani. Samuti sellest, et keegi ei pea muretsema, kas kalas leiduvaid mürkaineid on alla lubatud normi, sest merest püütud kala on ju mürgivaba. Samamoodi ei pea tarbija muretsema selle pärast, millises Läänemere piirkonnas on kala püütud, sest püügimahud on kõikjal sellised, et võimaldavad populatsioonidel nii end taastoota ja kui areneda vastavalt keskkonna muutumisele. Nendel poelettidel müüakse ka kohalikku köögivilja, piima ja leiba, mis kõik on toodetud nii, et ühtegi grammi fosforit ega lämmastikku ei lasta asjatult põllult vette voolata. Veelgi enam: põllumajanduses on ammu kasutusel uued fosforväetised, mida toodetakse kunagiste reostunud merealade puhastamiseks kasvatatud merekarpidest ja loomulikult liha süüakse vähem ja selle saamiseks ei hoita loomi kinnistes ruumides, vaid looduslikel karjamaadel.

Kokkuvõttes tundub, et unistus puhtast Läänemerest on unistus ka veidi teistsugusest elust ja olust. Ma loodan, et sellel unistusel on jagajaid.

Fosforiidist ja sokoliidist 21.märts 2014 ERR

Majanduslikud argumendid ei kaalu üles seda, et maavarade, näiteks fosforiidi kaevandamine viib osadelt inimestelt kodu, teistelt kaevuvee ja põllumajandustootjatelt viljaka mulla, leiab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman.

Maa all peidus olevaid varasid nimetatakse taastumatuteks. Põhjus on teada: kui need varad maa alt välja võtta, siis neid sinna enam asemele ei tule.

Kui mu õetütar rääkima õppis, siis kasutas ta šokolaadi asemel sõna „sokoliit“, see sobis hästi, sest väikesele lapsele oli see justkui väärtuslik tundmatu maardlaga mineraal, mida aegajalt mõnest kapist leiti. Laps, kes ei tea, kui palju sokoliiti kodus leidub, püüab seda kaevandada nii palju, kui suudab. Lapsevanem teab nii seda, et maiustuste varud kodus on piiratud, kui seda, et nende liigne tarbimine pole kasulik.

See, kes teab, saab teha ka teadlikke otsuseid. Selles osas olen mäeteadlastega nõus: mida rohkem me oma varadest teame, seda parem. Kuid kas kujutate ette olukorda, kus lapsevanem ise täpselt ei tea, kui palju tal veel kapis kommi on ja selleks, et otsustada, kas täna kommi saab, palub lapsel varude suurus välja uurida.

On üsna ennustatav, et kui laps tuleb teatega, et kapis on üks tahvel piimašokolaadi ja pool karpi merekivikesi, siis ei ole kommisoovile enam eriti võimalik eitavalt vastata.

Maavarade kaevandamine toob ettevõtjale tulu, alahinnata ei saa ka riigile laekuvaid makse ja kaevandusi tööandjatena. Kuid kuna maavarad ei taastu, siis on selge, et sellisele mootorile ei saa püsivalt majandust üles ehitada, taastumatud varad on ja jäävad inimkonnale kommiks, mille liigne tarbimine viib halbade tagajärgedeni.

Me ei saa mööda vaadata sellest, et kaevandamine viib osadelt inimestelt kodu, teistelt kaevuvee, põllumajandustootjatelt viljaka mulla ja marjulistelt talvevarude kogumise koha. Looduse poolt vaadatuna ei jäta kaevandamine mõjutamata teisi elusolendeid, kellega inimesed planeeti Maa jagavad: elupaigad kaovad või nende kvaliteet langeb oluliselt.

Planeerimisest ja mõjude hindamisest

Kaevandused on erinevad ja ei ole kindlat vastust, kas alati oleks mõistlikum teha kohe üks suur või mitu väikest auku, kuidas kaevata ja milliseid müra, vee ja tolmu vales suunas liikumise vastaseid tõkkeid tuleb kasutada.

Kõiki selliseid küsimusi aitab lahendada keskkonnamõjude hindamine. Siiski ei saa keskkonnamõjude hindamist võtta aluseks põhimõttelisele otsusele, kas täna siin ja praegu üldse kaevandama hakatakse või mitte. Selle kohta, kui palju ja millist materjali Eesti majandus vajab ning millal ja kust seda kõige sobivam varuda oleks, peab riigil olema laiem arusaam.

Selliseid laiemaid arengu küsimusi on riigis veelgi ja neid küsimusi arutatakse enamasti avalike planeeringuprotsesside abil.

Täna on Eestis kõik maakonnad koostamas uusi maakasutuse planeeringuid, kuid paraku ei plaani enamus maakondi kaevanduste küsimust selle protsessi raames käsitleda. Sellest on kahju, sest kui ma peaksin eelnevas näites olnud lapsevanemale nõu andma, siis soovitaksin tal esiteks viia end ise kurssi sellega, kui palju kodus kommi on ja kui palju kommi on lastele sobilik anda ja siis soovitaksin lastele rääkida maiustustega liialdamise mõjust tervisele ja annaksin ette piiri, kui palju üldse tohib süüa.

Iga kommisoovi arutelu

Siis kuulaksin ära laste soovid ja lepiksin nendega kokku, kui suur on meie pere laste nädalane kommikogus. Seda nimetaksin ma sokoliidi kaevandamise planeeringuks. Seda, kas nad soovivad saada korraga kätte terve nädala kommivaru või iga päev ühe kommi ja millisel viisil on mõju hammastele ja veresuhkrule kõige väiksem, nimetaksin ma sokoliidi kasutamise keskkonnamõjude hindamiseks ja seda võib arutada iga üksiku kommisoovi korral eraldi.

Mul on hea meel, et keskkonnaminister on fosforiidi osas täna seda meelt, et tegu on passiivse varuga. Aga mul ei ole hea meel selle üle, et Eestis täna ei planeerita avalikult maavarade kaevandamist ruumiliselt ja strateegiliste otsuste avalikult arutamise ja langetamise asemel tegeldakse üksikute uuringulubade, kaevanduslubade ja keskkonnamõju hindamistega.