Geneetiliselt muundatud toit — kas üldse on tagasiteed? KesKus 2006

Intervjuu Dragos Dimaga, mehega, kes muutus GMO kaitsjast selle tuliseks vastaseks. Dragos Dima on endine Monsanto Rumeenia osakonna vastutav töötaja, mõned aastad tagasi lahkus ta aga kohalt ning töötab nüüd just selle suunitluse vastu, mille see ülemaailmne biotehnoloogia firma tema enda abiga riiki sisse tõi.

Miks läksite Monsantost ära? Mis see töökogemus Teile andis?

Ma lahkusin firmast, kuna ma polnud rahul sellega, kuidas GM-tehnoloogia Rumeeniasse sisse toodi. Minu arvates ei olnud Rumeenia valitsus ega ka firma valmis seirama ja kontrollima GM-tehnoloogia kasutuselevõttu.
1995. aastal asusin Rumeenias Monsanto tööd juhtima, suurendasime nende aastatega müüki neliteist korda. 1998. aastal hakkas firma juhtkond läbi suruma seda, et GM-soja Rumeenias müüki anda. Seni oli äri arengu aluseks herbitsiidide ja tavaseemnete müük ning mulle ei tundunud vajalik müüki võtta ebakindla väärtusega uut tehnoloogiat. Nagu ma juba ütlesin, Rumeenia ei olnud valmis GM-tehnoloogia kasutuselevõttu administreerima ei põllumajanduslikust, majanduslikust ega juriidilisest vaatepunktist. Samuti puudus meie firmal vajalik personal, kontrollimaks seda, et talunikud patenteeritud seemneid ei säilitaks.

Endised Nõukogude Liidu mõjuala maad on minu arust tundlikumad GMO temaatikale kui Lääne-Euroopa, kuna siin on põllumajanduslik olukord ebastabiilsem ja tarbijatel on väiksem valvsus poes pakutavate toodete suhtes. Poliitiline ja majanduslik surve on siin samuti teistsugune.

Minu arust peab GMO debatt vastama neljale küsimusele: a) Eetiline: Kas me võime mängida jumalaid? Kas tarbija teab, mida tema otsused tähendavad? b) Teaduslik: Kas GM on talunikule tegelikult majanduslikult kasulik? Kas GM-toit on ohutu? Kas me mõjutame GM-kultuuride kasvatamisega keskkonda ja kui, siis kuidas? c) Poliitiline: Kas tahame, et traditsiooniline põllumajandus säiliks? Kas Euroopa keemiatööstust ähvardavad monopolid? d) Majanduslik: Kas me hakkame rohkem toitu tootma? Odavamalt? Kas Euroopa on valmis traditsioonilisest põllumajandusest loobuma?

Monsantos töötamisest sain kogemuse globaalses firmas töötamisest. Kui keegi läheb mõnda firmasse tööle, siis on tal harilikult oma väärtuste süsteem juba paigas — pere, religioon, traditsioonid, eneseusaldus, eetika jne. Kuid meie väärtushinnangud võivad minna vastuollu firma põhimõtetega.

Kui palju me oleme tegelikult nõus oma väärtusi muutma ja kompromisse tegema? Kui palju saame ära anda oma väärtusi karjääri, raha või tööjulgeoleku eest? Väike kompromiss toob esile juba järgmise, suurema vajaduse. Nendele küsimustele peab suures firmas pidevalt vastuseid otsima ja vastused saavad tulla vaid iseenda seest.

Kas mahepõllumajanduse, tavapõllumajanduse ja biotehnoloogilise põllumajanduse kooseksisteerimine on võimalik?

Kooseksisteerimine on ainult poliitiline hüüdlause. Praktiliselt pole kooseksisteerimine võimalik. Tavaseemned saavad seguneda ja segunevadki GM-seemnetega igasugustes olukordades — müügikohtades, transpordil, saagi koristamisel. Kas kujutate ette, kuidas oleks võimalik tagada mahepõllumajanduse nulltolerants muundatud kultuuride suhtes?

Mina olen seisukohal, et kui GM-tehnoloogia saab vabalt turul saadavaks, pole enam vaba seemneturgu olemas. Patentide ja intellektuaalse omandi tõttu muutub turg nii, et talunik võib osta seemneid vaid X või Y firmalt. Ja samamoodi ka kemikaalidega, mida võib osta vaid nende konkreetsete seemnete jaoks.

Oma riigi kogemuse põhjal võin öelda, et kui juba GM-seemned müügis on, siis on see ainult aja küsimus, kui laiaulatuslik kontrollimatu saaste avaldub — talunikud hakkavad seda kasvatama ja siis ei tea enam keegi, millised seemned kus kasvavad. Palju odavam on sellest kõigest hoopis hoiduda kui pärast vigu parandada.

Milline on Rumeenia, Euroopa suurima GM-kogemusega maa olukord, mis on hästi, mis halvasti?

1999. aastal arvasid poliitikud, et GM-tehnoloogia on maagiline lahendus Rumeenia virelevatele talunikele, loodeti odavalt saadavat soja. Samas, kui aasta-aastalt GM-soja kasvatamisala suurenes, tuli ilmsiks, et täielikult puudub süsteem kasvatamise jälgimiseks ja seiramiseks. Ametliku statistika järgi külvati esimestel aastatel maha 15 500 hektarit herbitsiidiresistentset soja (soja, mis ei ole tundlik teisi taimi tapva mürgi vastu — SL), tänaseks päevaks on hektarite arv 85 000.

Kuna aga Rumeenia talunikud on harjunud hoidma osa seemneid järgmisteks aastateks alles, siis tegelik GM-soja kasvupindala on sel aastal tõenäoliselt ligi 120 000 hektarit. Riiklik statistika, firmade müüginumbrid ja valitsusväliste organisatsioonide andmed ei kattu üldse.

Praeguseks on selge, et GM-taimede kasvatamine ohustab Rumeenias reaalselt looduslikku mitmekesisust, samuti mahepõllumajanduse arengut. Enamik talunikke ei tea, mida nende naaber kasvatab ja seega ei saa vältida saastumist. Definitsiooni kohaselt on mahetooted ja GM-tooted kokkusobimatud, seega tuleb neid hoida eraldi alates põllust kuni taldrikuni, see on aga riigis, kus mõlemaid arendatakse, pea võimatu.

Veel üks külg asja juures on see, et vaatamata sellele, et GM-taimi Rumeenias kasvatatakse, pole avalikkus sellest teadlik. GM-soja töödeldakse meil peamiselt koduturule, aga kuna riigis puuduvad PCR-laborid, mis võimaldavad testida teatud geenide olemasolu proovides, siis ükski tootja oma tooteid ei märgista. Sisuliselt puudub meie tarbijatel võimalus vabaks valikuks ja tootjad ei ole selle pärast mures. Rumeenia tarbija ei ole oma valikutes sama vaba kui teised eurooplased.

GM-kultuuride kasvatamisel on Rumeenias ka tõsised sotsiaal-majanduslikud tagajärjed: kuna Euroopa Liidus elav tarbija tahab enamasti GM-vaba toitu, siis kaotavad meie talunikud turgu. Kuna me ei suuda ei märgistada ega kontrollida oma olukorda, siis me EL turule ei pääse, samas mujalt tulnud EL standardite järgi toodetud toiduained konkureerivad meie turul ikkagi.

On see tõsi, et Rumeenia on otsustanud GM-taimede kasvatamisest loobuda ja hakata toetama mahetootjaid? On seda võimalik saavutada?

2006. aasta alguses teatas Rumeenia valitsus, et GM-sojaubade kasvatamine lõpetatakse 1. jaanuarist 2007. Seda seetõttu, et GM-sojauba ei ole lubatud EL-is kasvatada ja poliitikud loodavad 2007. aastal EL-i astuda. EL-i seadused peavad meil rakenduma, see tähendab, et lubatud on vaid EL-is lubatud GM-liinide kasvatamine, peab olema võimalik kontrollida ja märgistada kõiki GM-tooteid, mis on müügil.

Rumeenia peab vaatama oma GM-poliitika üle: Euroopa Komisjoni arvates on meil suuri probleeme ka avalikkuse kaasamise ja informeerimisega, samuti peab Rumeenia looma avalikkusele võimaluse saada teada GM-põldude loomisest ning peab looma avalikkusega konsulteerimise võrgustiku nii, nagu seda kõik EL riigid tegema peavad. Meie spetsiifiliste probleemide tõttu peab Rumeenia looma vähemalt kolm PCR-laborit geenitestide tegemiseks.

Kuna Rumeenia pro-GMO positsioon on juba tekitanud probleeme EL-i ja Balkani regiooni jaoks (illegaalne GMO-dega kaubitsemine imbub ka riigipiiridest välja), siis peab meie riik vabanema loodusesse lastud GM-soja taimedest ning paika saama töötava süsteemi edaspidiseks GMO-de kasutusele võtmiseks ja märgistamiseks.

Saastatusest vabanemine võtab tõenäoliselt mitu aastat aega ja Rumeeniast saab tõenäoliselt kogu maailma jaoks test-riik, mis näitab, kas GM-saastatusest on tegelikult võimalik vabaneda või mitte.

Mürgised sojaoad: mmmm, kui halb! KesKus 21.02.2007

Suurpõllumajanduse mitu nägu: Silvia Lotman Rohelisest Väravast soovitab eurooplastel oma ostukorvi vaadata ning mõtelda, kuidas me maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame. Jutt käib sojaoast, põllumajanduse suurtöösturitest, mürgist ning getostumisest.

Soja ja surm
27. novembril 2006 mõistis Paraguay ülemkohus süüdi Herman Schlenderi ja Alfredo Lautenschlageri ning need kaks meest peavad nüüd minema kaheks aastaks vangi. Maailma põlisrahvaste ja inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid juubeldavad. Paraguay kohus on loonud pretsedendi — esimest korda on selle riigi seaduse täitesaatjad öelnud, et kõike ei saa raha eest osta, mõrv on mõrv.

Milles seisnes Schlendleri ja Lautenschlageri süü? Lihtsalt öeldes, nende hoolimatu tegevus põhjustas ühe 11-aastase lapse surma. Asja keerulisemaks ajades oli nendel kahel mehel veel suur hulk kaasaaitajaid, kelleks tõenäoliselt oleme ka nii mina kui ka sina, inimesed, kes me tarbime sojatooteid. Soja on loomulikult mitmel viisil tervislik uba, kuid enne kui oleme nõus olukorraga, et ka meie kodumaised lihatööstused toodavad vorsti, mis sisaldab sojamassi rohkem kui liha, võiks süveneda selle taime kasvatamise ja turustamise tagamaadesse.

50 aastat tagasi ei tarbitud Euroopas soja ega temast eraldatud valke praktiliselt üldse, tänapäeval sisaldavad vähemalt mingil määral sojavalke 60% Suurbritannia poelettidel olevatest toidutoodetest.

Tööstus, mitte põllumajandus
Soja on tuntud kui idamaine tervisetaim, kuid tänapäeval toodetakse suurem osa meie turgudele tulevast sojamassist Lõuna-Ameerikas. Sadu hektareid suured monokultuursed sojapõllud laiuvad Brasiilias, Argentinas, Paraguays ja teistes ladina Ameerika riikides. Sojakasvatust neis riikides ei saa enam pidada põllumajanduseks selle traditsioonilises mõistes. Tegu on tööstusega, suureskaalalise ja intensiivse tööstusega, mis vajab palju maapinda.

Paragauay on üks Lõuna-Ameerika riike, mille majandus oli 19. sajandil iseseisev ning jätkusuutlik. Sellele tegi lõpu 1865-70 aastatel kestnud sõda Briti valitsuse toetatud Argentina, Brasiilia ja Uruguayga. Pärast sõda oli kaotanud Paraguay sunnitud maksma võitjariikidele makse, mille tulemusena müüdi suur osa riigi maid brasiillastele ning teistele välismaalastele. Riigi areng 20. sajandil pidurdus 35. aastaks diktaator Stroessneri ajal, mil maareformi käigus jagati maad mitte nende tegelikele kasutajatele, vaid valitseja lähikondlastele. Tänapäevaks on Paraguays erastatud maad suures osas maha müüdud välismaistele suurkorporatsioonidele, mis kasutavad maad põllumajandustööstuseks.

Põllumajandustööstus lõhub looduse ja ühiskonna
Maailma kaubandusorganisatsioon (WTO) on Paraguay arenguga rahul — riik panustab eksporti, toodab märkimisväärse osas kogu maailma inimeste toidulauale jõudvast sojast ning töötab Põhja-Ameerika ja Euroopa jaoks põhiliste odavate toitainete tootjana. Mis aga toimub selles riigis väikese inimese tasandil? Kus ja kuidas elavad lihtinimesed Paraguays sel ajal, kui nende riiki kasutatakse rikaste maade põllulapina?

Lugedes inimõiguste kaitse organisatsioonide aruandeid tundub, et „väikesel inimesel“ polegi Ladina-Ameerikas enam muud kohta kui linnaslumm. Riigilt juba eelmisel või üle-eelmisel sajandil maa välja petnud omanikud käituvad seal elavate inimeste suhtes pehmelt öeldes ükskõikselt. Üks tavaline taluniku pere ehk campestino kasvatab oma väikesel maalapil suhkruroogu, jahumaniokki, maapähkleid, banaani, guajaavipuid, mangosid, ananasse, bataate, maisi ja mitut erinevat sorti ube, omab paari lehma ja kanakarja ning enamus põllutööst tehakse nagu 500 aastat tagasigi käsitsi või härgade abil. Talu elatab ära nii suure lastekarja kui vanavanemad ja teinekord muudki sugulased.

Suur põllumajandustööstus sellistest majapidamistest koosnevaist küladest huvitatud ei ole. Lõuna-Ameerika kliimas saab suurtelt sojapõldudelt intensiivselt majandades kaks-kolm saaki aastas, vahel vaheldatakse sojat ka maisi või haljasväetisega. Sadu hektareid majandatakse ära vaid mõne inimese tööga, mis piirneb masinate juhtimisega ja agrokemikaalide puistamisega põllule, et seal toimuvat kontrolli all hoida. Kui tööstuslik sojakasvatus võtab maa üle, siis on endistel talunikel aeg ära kolida, kuid riik, kelle jaoks on tähtis täita WTO eeskirju, ei suuda uusi töökohti maakohas luua ning inimesed aetakse sadade viisi linnaslummidesse.

Mürgid hävitavad tervise
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas liiguvad ka põlisrahvaste ja inimõiguste ideed kiiresti igast maailma otsast teise, ka Paraguay inimesed mõistavad, et juriidiliselt pole sojatööstusel õigust neilt maad ära võtta. Kohalikud korraldavad mässe ja meeleavaldusi külade hävitamise vastu ning riik vastab sellele repressioonidega. Suurkorporatsioonid käituvad suurpõldudele ettejäävate pärismaalastega erinevalt — Brasiiliast pärit suurärimehed on mitmel korral lihtsalt külade viisi talusid maha põletanud, et inimesed nende maalt eest ära koliksid.

Teisal jälle jätavad Euroopast pärit investorid talud küll suurte põldude vahele alles, kuid põldudele laotatavad põllumajandusmürgid uhuvad üle ka kohalike elanike põlde hävitades nende saake ning tõsiselt kahjustades inimeste tervist.

Pestitsiidirünnak
Tagasi alguse juurde. Milles olid süüdi Schlendler ja Lautenschlager? Asi algas sellest, kui 2. jaanuaril 2003. aastal sõitis 11-aastane poiss Silvino Talavera jalgrattaga kodu poole. Tema tee läks läbi suurte sojapõldude, mille omanik Herman Schelender lasi põlde parajasti mürgitada pestitsiididega, põldudest möödudes kallati ka poiss mürgiannusega üle. Kui poiss jõudis koju, andis ta oma emale Petrona Villasboale üle toidukoti ega maininud teepeal juhtunut. Ema keetis perele maitsva õhtusöögi, mis aga samuti sisaldas suure hulga pestitsiide, millega ta poeg oli just üle valatud.

Paar tundi hiljem hakkas kogu perel paha, pereliikmed tundsid peavalu ja iiveldust ning oksendasid. Silvino olukord oli nii halb, et ta viidi haiglasse. Poiss sai nelja päeva pärast koju, kuid just sel päeval oli nende kodu kõrval asuva sojapõllu omanik Alfredo Laustenlager pritsimas oma põldu vaatamata sellele, et tuuled olid otse elumajade poole. Villasboa perekonna kolm last viidi haiglasse, nendega koos saadeti ravile ligi kakskümmend naabermaja elanikku. Silvino suri haiglas. Tema õde Sofia jäi haiglasse veel kolmeks päevaks ja lahkus sealt peaaegu pimedana.

Võit kohtus ähvardustest hoolimata
2004. aasta aprillis otsustas kohus, et mõlemad sojatootjad olid poisi surmas süüdi ning mõistis karistuseks kaks aastat vanglakaristust, mille võis vahetada ligi 8000 dollari suuruse kahjutasu vastu. Siiski ei pidanud kohtuotsust kunagi täide viidama, kuna võime mõjutasid sojatootjate seljataga olevad põllumajanduskemikaalide ja seemnete müüjad ning äraostetud poliitikud.

Kohtuotsus kaevati edasi ning istung lükati 7. juunile 2005. Määratud päeval lükati aga istung veel kuu aega edasi. Vaatamata sojatootjate surele lobbyle otsustas ka järgmise astme kohus, et kohtualused peavad kaheks aastaks vangi minema. Põllumajandustöösturid jäid aga vabadusse ning Silvino perekond pidi kannatama erinevaid ähvardusi, millega püüti neid sundida hagi tagasi võtma.

4. detsebril 2006 oleks kohtuotsus aegunud ning kohtualused olekski ebameeldivast asjaajamisest pääsenud. Silvino vanemad said abi erinevatelt naistekaitse ja inimõiguste organisatsioonidelt, Internetis avaldati kogu kohtusaaga ning inimesed üle kogu maailma saatsid pahaseid kirju Paraguay saatkondadesse. Vahetult enne kohtuotsuse aegumist juhtus aga väike ime, mis paneb paljud põllukemikaalide reostuse all kannatavad pered Paraguays lootma paremat tulevikku — Paraguay ülemkohus tegi otsuse Herman Schlender ja Alfredo Lautenschlager oma karistust kandma saata.

Meil, eurooplastest tarbijatel, on jällegi põhjust mõelda, mida me ostukorvi paneme ja kuidas me sellega maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame.