Ajalooline pilk metsanduse ja looduskaitse koostööle: kuidas hoida pendel äärmustest eemal. 27.12.2025. Trinokkel. Postimees

Eestimaa Looduse Fondi töötajana ja ühtlasi ajaloo doktorandina ühendan ma selles artiklis
kaks vaatenurka: looduskaitse praktilise reaalsuse ja ajaloolise pilgu minevikku. Artikkel põhineb 2025. aasta novembris toimunud konverentsil "Metsa mõte" minu peetud ettekandel, mille eesmärk oli uurida, mida meil on ajaloost õppida metsanduse ja looduskaitse kooseksisteerimisest.

Eesti metsanduse keerulised valikud

Kuna Eesti looduskaitse tänane kõige punasem tuli vilgub metsaga seotud liikide väljasuremise kursil liikumises, siis on eriti oluline, et sammud, mida me metsa teemal ette võtame, seda trendi pidurdaks. Vaadates tagasi lähiajalukku: 20 aastat tagasi rajati Kundasse haavapuidumassitehas. Selle tehase planeerimisel hoiatasid metsaökoloogid väga suure mõju eest metsaelustikule. Need hoiatused ka realiseerusid: viimase kahe aastakümne jooksul on vanade haavapuude tüvedes pesitsev lendorav hingitsenud pidevalt väljasuremise äärel. Kunda tehas toodab aastas 170 000 tonni puidumassi, mis eksporditakse Eestist välja, ning annab tööd 95 inimesele. ELFi vaatepunktist ei ole see hea tasakaal: lendorava püsimist Eestis ei kaalu üles 95 töökohta. Eesti metsasektoris tuleks luua palju targemaid töökohti kui need, mis tulevad otseselt metsaelustiku arvelt. Peame leidma viisid, kuidas paremini väärindada metsast saadavat materjali ilma, et iga uus tootmine eeldaks senise hiigelsuure raiemahu säilimist või veelgi kasvatamist.

Ajalooliselt ei ole raiemaht Eestis alati olnud nii kõrge, kui see on täna. Nõukogude perioodil oli raiemaht oluliselt madalam, ehkki metsandussektor ja töökohad olid olemas. Metsandustegelane Mart Erik on oma blogis meenutanud vestlust toonase metsamajanduse ja looduskaitseministri Heino Tederiga. Kui plaanimajanduse poolt oli soov raiemahte suurendada, vastas Teder: "Mart, jätame need kolhoosi ja sovhoosi metsad rahule. Neid võib veel kunagi vaja minna. Me ei tea, mis tulevik toob". See näitab, et metsade säästmine ja raiemahtude teadlik madalal hoidmine ei olnud juhuslik, vaid teadlik otsus. Ajalugu näitab, et oluliselt väiksemate raiemahtudega on olnud töökohtade arv palju suurem. Pärast taasiseseisvumist tõusid raiemahud järsult ja ettevaatlike metsandusjuhtide kogutud puiduvarusid sai kasutatud Eesti riigi ja ettevõtete üles ehitamiseks. Kuid tänaseks on need kogutud varud otsas ja juba mitmendat aastat tegeleme üleraiega: raiume rohkem kui majandusmetsas puitu juurde kasvab. Kui me ise teadlikult siin pidurit ei tõmba ja jätkusuutlikku metsandussektorit kujundama ei hakka, liigume edasi sellel kursil, mille hoiatusi juba näeme: metsandussektori pankrottide laine suunas.

Kedrogradi unistus Siberis

Et pakkuda sügavamat õppetundi säästliku metsamajanduse konfliktide teemal, viin ma lugejad ajaloolisele ekskursioonile hoopis Altai kraisse Venemaal. Seal asuvad suured Siberi seedermännimetsad on piirkonna inimestele olnud sajandeid eluliselt olulised. Vene keeles on sealset seedermändi (kedr) kutsutud ka imepuuks, sest see puu tõi kohalikele toidu lauale ja elatist kogu aastaks. Siberi seedermänni metsi kasutati mitmekesiselt: seemned olid oluline kaubandusartikkel, puust saadi vaiku ja tärpentiini ning metsades oli palju jahiloomi. Puit oli vaid üks, ja mitte kõige olulisem, metsast saadav saadus.

1920. aastatel nägid bolševikud neis metsades küll suurt rahalist potentsiaali ja plaanisid rajada seitse industrialiseerimisel ja kollektiviseerimisel põhinevat metskonda, kuid neist suudeti rajada vaid üks, ning seegi pankrotistus peagi. Standardiseeritud ja industrialiseeritud ideoloogia ei suutnud kohanduda mitmekesise metsa majandamisega.

1950-aastate teisel poolel tekkis aga uus lootus. Leningradi metsandustehnikumi ja Moskva ülikooli bioloogide noored spetsialistid, ehkki erinevate ühiskondlike taustadega, leidsid ühise inspiratsiooni. Nende helesinine unistus oli panna kokku metsandusteadmised ja bioloogiateadmised, et säilitada metsas elurikkust ning samal ajal saada sealt mitmekesiseid saadusi ja luua töökohti. Metsandustudengid olid läbi analüüsinud ka 1920. aastate metskonna vead ja plaan oli uue moderniseerimise raames rajada tõeliselt jätkusuutlik Siberi metskond.

1957. aastal said noored Moskvast loa rajada Altai kraisse 70 000 hektariline eksperimentaalne metskond – Kedrograd ("Seedrilinn"). Oli Hruštšovi sulaaeg, uute lootuste ja mõtete aeg. Info levis kulutulena ja sajad tudengid hakkasid suvel Kedrogradi telklaagritesse tulema. Dokumentaalkaadrid Kedrogradi noorte suvistest laagritest on kui Nõukogude liidu analoog 1960. aastatel hipiliikumise festivalidest läänes. Ka majanduslikult olid noored metsasaaduseid kogudes edukad.

Bürokraatlik sõda ja ideaalide purunemine Siberis

Kedrogradi suur edu pälvis aga kohe piirkonna teiste metskondade ja metsandusbürokraatide negatiivse tähelepanu, kelle endi majandamine logises ja plaanid ei olnud täidetud. Kedrogradi peale hakati kaebama ja kohalikud bürokraadid leidsid võimaluse esimese aasta käbisaagi konfiskeerimiseks: männiseemnete müügiõigus kuulus riiklikule monopolile. Noored pidid esimese talve üle elama ilma rahata, mälestused on täis meenutusi sööklas krediidi peale toidu küsimistest ja muudest raskustest.

Vaatamata tagasilöökidele saadi Moskvast luba oma toodangut turustada ja töö jätkus suure entusiasmiga. Kedrogradlaste elu kajastas tihti kirjanik ja Komsomolskaja Pravda toimetaja Vladimir Tšivilihhin, kelle lugu "Mühise taiga, mühise" pälvis tohutu ühiskondliku vastukaja. Inimesed hakkasid noortele saatma annetusi nii raha kui näiteks šokolaadi näol. Sümboolselt oli kõige prominentsem toetus see, et kosmonaut Juri Gagarin võttis endale koodnimeks kedr. See oli märk avalikust toetusest noortele, kes üritasid metsi säästlikult majandada.

Kuid kohalikud konfliktid eskaleerusid. Bürokraatlikke takistusi kuhjati juurde ning 1962. aastal algas eestvedajate mälestuste kohaselt nende vastu täiemahuline bürokraatlik sõda. Neid survestati täitma riiklikku raieplaani, mis oli vastupidine ideele raiuda võimalikult vähe. 1960. aastate keskel Kedrogradi eksperiment lõppes ja läks laiali. Vladimir Tšivilihhin jõudis 1967. aastal järeldusele, et Siberi seedermänni probleem ei olnud mitte selles, et seeder poleks kasulik, vaid probleem oli tegelikult metsamajanduse korrumpeerunud bürokraatias, mis laastas Venemaa metsi. Kedrograd ei ebaõnnestunud, vastupidi, suudeti jäidata, et mitmekesine metsade majandamine on jätkusuutlik nii majanduslikult kui ka väärtustatud ühiskonnas laiemalt, eksperiment kukkus kokku vaid riikliku metsanduse halva ja korrumpeerunud juhtimise tõttu.

Kedrogradi lugu ei jäänud aga pelgalt ajalooliseks peatükiks. See oli oluline punkt Venemaa keskkonnaliikumise ajaloos, inspireerides hilisemaid proteste (näiteks Baikali äärsete tselluloositehaste reostuse ja jõgede tagurpidi pööramise projektide vastu). Kuigi Kedrogradi metsad läksid hiljem raie alla, juurdus ühiskonnas idee, et seeder on liiga väärtuslik, et raiuda. Perestroika ajal, 1980-tel, hakati plaanima seedermänni raie üldist keelustamist.

Kuigi metsandusajakirjades pakuti välja kompromissettepanekuid (määrata teatud protsendid elurikkuse ja seemnete kaitseks mõeldud metsadele), kehtestatigi 1980. aastate lõpus Siberi seedermänni raiemoratoorium. Moratoorium oli elurikkuse seisukohast kahtlemata hea, kuid teisalt tõi see kaasa Altai piirkonna sotsiaalmajandusliku kollapsi. Metsandussektoriga seotud töökohad kadusid ja piirkond jooksis tühjaks.

Kanada metsatööstuse langus: pendliefekti teine äärmus

Minu ettekandest tulev õppetund pendliefekti ohtlikkusest leiab dramaatilise kinnituse täna Kanada Briti Columbia provintsis lõõmavast metsanduskriisist, mis esindab äärmuse teist poolust. Kui Siberis viis seedermänni raie täielik moratoorium sotsiaalmajandusliku kokkukukkumise ja Altai piirkonna tühjaks jooksmiseni, siis Kanadas on halastamatu ja subsiidiumidega toetatud üleraie kaasa toonud metsast sõltuvate kogukondade vabalangemise. Kanadas toimuv on Eesti jaoks võrreldav ja hoiatav näide. Briti Columbia Mackenzie linn, mis oli rajatud algselt metsatööstuse teenindamiseks, oli peaaegu täielikult sõltuv oma metsavarudest ja sellest on tänaseks saanud kurb üleraiumise musternäide.

Prince George'i tohutust metsamajandusalast (mis on pindalalt suurem kui Tšehhi vabariik) on enamik ligipääsetavatest metsadest hävitatud kõigest 50 aastaga. Kohalik poliitika, millega valitsus hoidis raiemahud aastakümneid kunstlikult kõrgel, keskendus lühinägelikule probleemi edasilükkamisele. Nii nagu Eestiski on raiemahu suurendamist mõnel aastal põhjendatud vajadusega päästa metsi kuuseüraski puhangutest, kehtis Kanadas mägimänni üraski kahjustuste sildi all ulatuslik ”päästeraie” suurendamise poliitika. Alates 2006. aastast lisas õli tulle ka "krediteerimise" nime all tuntud subsiidiumiskeem, mis andis ettevõtetele õiguse raiuda samas mahus puid, mille nad tarnisid madalakvaliteedilise puiduna tselluloositehasesse ilma, et raie läheks raiemahu arvestusse.

Sellise lühinägeliku ja regulatiivsete tagatisteta poliitika tulemus on olnud see, et viimase 20 aasta jooksul on piirkonnas kadunud üle 40 000 otsese töökoha, kusjuures Mackenzie piirlond kaotas ainuüksi saeveskite sulgemise tõttu ligi 1500 töökohta ja kogukond on praegu majanduslikus kriisis. Kanada kogemus illustreerib traagiliselt, et pendliefekti äärmustesse minek on alati ohtlik, sest nii täielik keeld kui ka kontrollimatu ekspluateerimine viivad lõpuks kogukondade sotsiaalmajandusliku kollapsi ja piirkonna tühjaks jooksmiseni.

Kuidas hoida tasakaalu

Nii ajalooline Kedrogradi kui ka tänapäevase Kanada näited kinnitavad: polariseerimine ja pendli hoogne liikumine äärmustesse on ohtlik. Kui mingil hetkel keelatakse midagi täielikult ära või antakse täielik vabadus, hakkab pendel käima liiga kaugele. On oluline seista oma teadmiste ja väärtuste eest ja samal ajal mõelda sellele, kuidas parandada inimlikke suhteid ja suhtlust metsasektori ning looduskaitsesektori vahel. Eesmärk peaks ju olema luua jätkusuutlikku metsandussektorit, mis teenib nii majandust kui ka elurikkuse kaitset Eestis.




Kasutatud kirjandus:

Weiner, D. R (1999) A Little Corner of Freedom. Russian Nature Protection from Stalin to Gorbachev. University of California Press

Parfitt, B (2024) ‘We’re Dying up Here.’ Inside BC’s Forest Industry Crisis. Mills closed, jobs gone and vanishing trees. First in a series. https://thetyee.ca/News/2024/10/03/Inside-BC-Forest-Industry-Crisis/

Price, K. Daust, D (2025) Closer to the Brink. The State of the Forest on B.C in 2025. Sierra Club B.C. https://scbc-qa-space-hetzner.sfo3.digitaloceanspaces.com/content/uploads/2025/11/27175952/Closer-to-the-Brink-The-State-of-The-Forest-in-BC-in-2025-web.pdf

Tarmo Tüür ja Silvia Lotman: metsanduses ei ole lepitamatut vastuolu. 11.04.2026. ERR

Tarmo Tüür¸ Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees; Silvia Lotman, ELF-i juhatuse liige




Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti, kirjutavad Tarmo Tüür ja Silvia Lotman.


Eesti metsanduses ei ole vastupidiselt levinud müüdile lepitamatut vastuolu. Küll aga on osa metsasektori esindajaid näinud aastaid vaeva, et sellist vastuolu konstrueerida ja kinnistada. Metsatööstuse esindusorganisatsioon on aastaid teinud sihipärast tööd, et rahumeelne sisuline arutelu poleks võimalik.

Eesti metsamajandamise juurprobleem pärineb nullindate lõpust, mil võeti jõuliselt suund senisest palju suurema raiemahu ja intensiivsusega metsanduse poole. Kui aastakümneid oli Eesti metsadest raiutud aastas kolm miljonit tihumeetrit ning aastatel 1990–2009 keskmiselt kaheksa miljonit tihumeetrit, siis korraga ilmus riigi tähtsaimasse metsapoliitikat suunavasse dokumenti (Eesti metsanduse arengukava aastani 2020), et raiuda võiks kaks–kolm korda rohkem ehk 12-15 miljonit tihumeetrit aastas.

Lisaks sai paberile mitmeid nüansse, mis võimaldasid üha nooremaid puid ning üha suurematel pindadel raiuda. Nimetagem seda 15 miljoni tihumeetri plaaniks, millega riik andis sisuliselt sõnumi, et raiuge palju jaksate, ning näitas rohelist tuld ressursimahukale tööstusele.

Plaani osaks ei olnud innovatsioonile suunamine ega see, kuidas raiutava kogusega rohkem riigi rahakotti panustada või töökohti luua või mil määral loodusväärtusi säilima peab. Vahet pole, enamikes riikides on ju loodusega palju halvemini kui meil.

Järgnenud 15 aastat on selgelt näidanud, et toona pöörasena tundunud raienumbrid ongi pöörased. Sellise mahu ja intensiivsusega raiumisele ei pea Eesti metsad vastu. Kummitab kvaliteetse puidu nappus, metsad vaesuvad, nad on haigustele järjest vastuvõtlikumad, elustikul läheb üha halvemini, sotsiaalne taluvuspiir on ületatud.

Metsasektorist kuuleb tihti, et teise maailmasõja järel jäid talud tühjaks ja mahajäetud põllumaadele kasvas palju puistuid, mida nüüd justkui tuleb ennaktempos raiuda. Kui selline väide veel mõne aja eest mingi piirini pidas (vaatamata 1990. aastate röövraie perioodile), siis praegu näitab riigi maakasutuse statistika, et n-ö sõjajärgne pärand on metsades juba ära raiutud ja oleme asunud sahvrist hoopis "seemnevilja" ära sööma, olles endiselt pimestatud 15 miljoni tihumeetri plaanist.

Kurb oli meediast lugeda, kuidas metsanduslobi loob teadlikult müüte maaelanike ja linnaelanike vastandamiseks ning püüab näidata Eesti senist pikka riikliku looduskaitse traditsiooni justkui mingi lumehelbekeste soovunelmana.


Sisulise arutelu asemel on jutt viidud looduskaitse vaenamisele, kahtlustuste levitamisele ja umbusu külvamisele. Metsarikkas riigis, nagu Eesti, ei ole looduskaitse kunagi nõudnud raietest loobumist, vastupidi, näiteks Eestimaa Looduse Fondi kogu tegevuse ajal on antud välja abistavaid juhendeid, korraldatud koolitusi ja arutelusid just metsaomanikele, kuidas loodussõbralikult toimetada, saades metsadest võimalikult pikaajalist ja jätkusuutlikku sissetulekut.

Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti.


Metsasõjaks nimetatud poleemika puhkes juba ligi kümme aastat tagasi, aga millegipärast me ei ole ikka selle aruteluni jõudnud. Poliitikutel ja riigi esindajatel justkui polegi muud head valikut kui käsi laiutada ja öelda, et konflikt on nii suur, et pole võimalik midagi teha.

Looduskaitsjad näevad aina halvenevat looduse seisu ja pakuvad juurde kaitsealasid, et midagigi raie eest päästa, tööstus väidab, et kõik on hästi, kuna paberil olnud 15 miljoni tihumeetrini pole veel ju jõutud. Rekordmahtudes raiumine saab üha jätkuda, võimalike muutuste ja arutelu eest kaitseb ulatuslik lobitöö. Seda toetab taktika nõuda veelgi rohkem, näiteks metsanduse arengukava aruteludel nõuti 20 miljoni tihumeetrist raiemahtu.

Metsa eri väärtuseid ja kujunenud probleemkohti avati hästi hiljutises "Osooni" saates, kus osapoolte jutust jäi väga üksmeelselt kõlama, et metsade majandamise osakaalu küsimus peaks olema adresseeritud ühiskonnale.

Meil on vaja ühiskonnas arutada, kuidas siit edasi minna. Meil on vaja metsadebatti, kus kõik osapooled on valmis olema ausalt laua ümber ja tegelikele andmetele otsa vaatama. Alates nii maa- kui ka linnainimeste taluvuspiire ületanud lagedaks raiutud endistest metsadest ja terendavast maakasutuse süsinikutrahvist kuni kõrgema väärtusega ja pikema elueaga toodetele orienteeritud tööstuse rajamise probleemideni ning vajaduseni metsalooduse hääbumine peatada.

Usume, et on võimalik leida tulevikuplaan, mida toetaks lõviosa elanikest ja mis ei tooks kahju riigi majandusele ega tööhõivele regioonides, kui seda vähegi läbimõeldult ja nutikalt teha. Jah, sellele pildile ei mahuks ära kogu praegune metsatööstus, mis on end kalibreerinud 15 miljoni tihumeetri plaani järgi. Riik peab võtma vastutuse, tunnistama, et selle lubadusega sai liiga tehtud nii loodusele kui ka tööstusele, kellele anti valelootusi.

Vastutuse võtmine tähendab uue, sisulise ja ühiskonda kokku toova metsaarutelu kultuuri loomist. Näiteks soomlased käivitasid aasta tagasi metsa rahvakogud, et ummikusse jooksnud ühiskondlikus metsaarutelus dialoogi meetodil usaldus taastada.

Vastutuse võtmine tähendab ka seda, et metsasektorile luuakse õiglase ülemineku plaan, et inimestele oleks tagatud vajalik ümberõpe ja piirkonda investeeringutoetused või muu vajalik, nagu seda üle maailma ja ka meil tehakse fossiilkütuste tööstustega. Erinevalt fossiilkütustest ei tule puidu varumisest meil ju loobuda, vaja on lihtsalt vähendada senist raiemahtu mõnekümne protsendi võrra, et mets saaks taastuda ökoloogilises mõttes ja ka püsivas koguses kvaliteetse puidu pakkumiseks nii praegu kui ka tulevikus.

Silvia Lotman. Eesti metsast. 21.03.2025. ERR

Rahvusvahelise metsapäeva puhul võtame kell 8.15 Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse eksperdi ja metsaprogrammi juhi Silvia Lotmaniga jutuks eesti metsa.Saatejuhid on Margit Kilumets ja Sten Teppan.
Saate toimetaja on Liis Seljamaa. Kontakt: liis.seljamaa@err.ee

https://vikerraadio.err.ee/1609639852/silvia

Silvia Lotman ja Farištamo Eller: loodust ei saa tikutopsi toppida. 12.06.2025. ERR

Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige; Farištamo Eller, MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige

Kui metsade majandamine põhineb lageraietel ja intensiivsel kasutusel, tuleb elupaikade säilitamiseks suurendada rangelt kaitstavate alade osakaalu. Kui arendame püsimetsandust, kus metsa majandatakse säästvalt ja järjepidevalt, suudavad liigid elada ka väljaspool range kaitsega tsoone, kirjutavad Silvia Lotman ja Farištamo Eller.

Majandusmetsa ja looduskaitse protsendiline piiritlemine võib esmapilgul tunduda lihtne ja loogiline, kuid selline lähenemine viitab sügavamale mõtteveale, justkui oleks looduse kaitsmine kuidagi vastuolus inimeste heaoluga. Loodus ei ole eraldiseisev luksus, vaid inimühiskonna elutähtis tugisüsteem. Me ei kaitse metsi pelgalt seepärast, et loodusel peab olema ruumi, vaid seepärast, et ilma selleta, et loodusel ruumi oleks, ei toimi ökosüsteemid ja ei saa eksisteerida ka inimene ise.

Üks laiem arutelu selle üle, milline peaks olema Eesti looduskaitsealade katvus, toimus juba 1970. aastatel. Tollane looduskaitse juht Heino Luik võttis teadlaste seisukohad kokku nii, et 40 protsenti Eestimaa maismaast peaks säilima looduslikuna, et tagada inimtegevuse normaalne areng (Heino Luik "Kaitsealad – kellele ja milleks?" Eesti Loodus 5/1979).

Maailma juhtivad globaalökoloogid on jõudnud järeldusele, et kliima ja elurikkuse kriisile piduri tõmbamiseks on vaja loodust hästi kaitsta ligi poolel maakera pinnast (E. O. Wilson "Half-Earth: Our Planet's Fight for Life" 2016).

ÜRO ja Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks vähemalt 30 protsenti maismaast kaitse alla võtmise ja nagu eelnevast näha, on see tegelikult juba kompromiss ökoloogilise toimimise vajaduse ja kitsama majandusvaate vahel.

Eesti keskkonnaühenduste koda on toetanud vaadet, et vähemalt see miinimumeesmärk, mis on seatud Euroopa Liidus – 30 protsenti maismaal ja merel – peaks olema Eestis kaitse all. Hiljuti kiideti aga heaks valitsuslepe, milles seisab kummaline lubadus, et vähemalt 70 protsenti metsadest peaks olema majandusmets.

Eesti asub klimaatiliselt metsavööndis ja mets on meil kõige enam levinud ökosüsteem, seda on pindalaliselt oluliselt rohkem kui niite, soid ja veekogusid. Seega peab koalitsioonilepet lugedes püüdma nuputada, et mida täpsemalt mõeldud on ja kuidas valitsus plaanib protsentarvutusi tegema hakata.

Kuna metsade osakaal maismaast on Eestis ligikaudu pool, siis see tähendab, et kui metsadest oleks kaitse alt väljas 70 protsenti ja kaitse all vaid 30 protsenti, siis kataks kaitse all olevad metsad vaid umbes 15 protsenti kogu maismaast. Seega, et kaitse alla võtta vähemalt 30 protsenti maismaast, peame hakkama kaitsealust protsenti kunstlikult täitma, võttes kaitse alla ökoloogiliselt väheväärtuslikke alasid nagu põllud, karjäärid ja asulad. Sisuliselt ei oleks see siiski ju enam looduskaitse, vaid tühjade protsentide täitmine.

Oluline pole ainult, kui palju me kaitseme, vaid kuidas me majandame. Metsa väärtus ei peitu pelgalt pindalas, vaid selle ökosüsteemi toimimises: liigirikkuses, puude erinevas vanuses, mulla süsinikusisalduses, looduslikus veerežiimis.

Kui metsade majandamine põhineb lageraietel ja intensiivsel kasutusel, tuleb elupaikade säilitamiseks suurendada rangelt kaitstavate alade osakaalu. Kui aga arendame püsimetsandust, kus metsa majandatakse säästvalt ja järjepidevalt, suudavad liigid elada ka väljaspool range kaitsega tsoone.

Kui räägime Eestis 30 protsendi maismaa kaitse alla võtmisest, siis ei räägi me rangest kaitsest, sest suur osa juba kaitse all olevatest aladest on alad, kus on metsa raiumine samuti võimalik. See teeb muidugi valitsusele protsentarvutuse veel keerulisemaks: kas kaitseala piiranguvööndid, kus on seni lubatud ka lageraieid, lähevad sel juhul kaitsealade või majandusmetsade protsendi sisse?

Peame tagasi tulema küsimuse juurde, mis oleks kaitsealade osakaalu määramise eesmärk, et inimühiskonna säilimine koos nende ökosüsteemidega, millest me sõltume. Retsept on tegelikult ju lihtne: vajame kaitsealasid, kus liigid saavad elada ja paljuneda ja vajame kaitsealade vahele alasid, kus liikidel on ka elupaiku ja võimalusi levida kaitsealalt kaitsealale.

Lisaks mahuvad maastikku ka väga intensiivselt inimese poolt kasutatavad alad nagu linnad, karjäärid, tööstusmaastikud ja lageraie alad, kuid kui neid ülimalt intensiivselt majandatud alasid on liiga palju, näiteks 70 protsenti, siis kukuvad meid toetavad ökosüsteemid lihtsalt kokku.

Võimalik, et valitsuskoalitsioon ei pidanud 70 protsendi majandusmetsa fikseerimise all silmas, et seda pindala on plaanis hakata majandama tänase lageraiete poolt domineeritud ülimalt intensiivsel viisil.

Võimalik, et selle osakaalu sees oli plaanis säilitada majandusmetsades raiest välja jäetavad elurikkuse saared ja vääriselupaigad, metsa raadamise kompensatsiooniks raiest välja jäävad alad ning suuremas osas majandada seda ala Eesti kliimatingimustesse sobivate püsimetsanduse praktikatega. Koalitsioonilepet lugedes nendele küsimustele vastust ei saa.

Valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC teadlased on rõhutanud, et süsinikurikaste koosluste säilitamine, nagu parasvöötme metsad Eestis, on majanduslikult üks potensiaalikamaid kliimamuutustega kohanemise meetmeid. Oluline on just säilitamise aspekt ehk metsadesse salvestunud süsiniku hoidmine ehk süsiniku lendumise vältimine.

National Geographic ja Wyss Campaign for Nature analüüs on jõudnud järeldusele, et 30 protsenti maismaa kaitse alla võtmise majanduslik kasumlikkus on vähemalt üks viiele ehk iga kulutatud rahaühik toob vähemalt viis ühikut tagasi.

Ootame valitsuselt majandusmetsa osakaalu fikseerimise asemel pigem sisukat arutelu selle üle, kuidas viia meie maakasutus jätkusuutlikusse rööpasse - säilitada veel olemasolevad ja kaitset vajavad vanad metsad, taastada rikutud sood ja niidud, aidata metsandus ja põllumajandus kestlikke majandusvõtteid kasutama.

Lendoravaga metsas 07. juuli 2018 ELFi metsablogi

Lendorav on väike loomake, kelle elu kulgeb puude vahel liueldes. Päevaks ronib ta peitu sobivasse õõnsusse ja öösiti nosib puulatvades võrseid ja pungasid, et kõhtu täis saada. Seda pisikest looma armastavad aga süüa kakud ja nugised, mistõttu vajab ta metsa, kus on palju erinevaid varjekohti ja kus saab vajadusel kiiresti liuelda kõrgete puude vahel. Eestis on lendoravaid alles veel vaid Alutaguse vanades segametsades. Selles piirkonnas on aga ka palju raiutud ja paraku jääb sobivaid elupaiku aina vähemaks. Väheste säilinud metsade omanikud on pandud keerulisse olukorda. Naabrid on tihti oma metsa juba maha võtnud ja seetõttu piirangud raiumata metsadele aina tihenenud, riiklikud kompensatsioonid ja toetused on aga olnud olematud või sobimatud.

27. mail käisin koos huviliste maaomanike, ametnike ja ekspertidega metsas vaatamas, kas selles maaomaniku ja looduskaitse konfliktis on ka hundid-söönud-lambad-terved võimalusi. Käisime vaatamas metsa, kus maaomanik oli soovinud puidu saamiseks raiet teha, kuid oravapiirangute tõttu oli loa andmisest keeldutud.

Pärast Uudo Timmilt saadud nõu oli aga õnnestunud selgitada, et siin metsas oleks just lendorava enda tulevikule mõeldes vaja veidi puid maha võtta. Nimelt peavad lendorava pesapuudeks olevad haavapuud saama ka endale järelkasvu kasvatada, et ka tulevikus oleks loomakestel kohti, kuhu peituda. Selline raie nõudis eraldi metsakorralduse tegemist, tuli arvestada, et võimalikult palju suuri puid jääks püsti, kuid samas saaksid väikesed haavad piisavalt valgust ja ruumi kasvamiseks. Tööde teostamiseks olid appi tulnud kohalikud saemehed - kohe päris mootorsaagide mitte harvesteridega. Pärast korralikku ettevalmistust ja raiet sai omanik nentida, et puidu müügist sai ta tulu sama palju, kui oli plaaninud algse raiega. Küll aga võeti maha hoopis teised puud ja hoopis teisel viisil. Käisime kaaslastega metsas ringi ja imestasime, kui kena näeb välja mets, kus tegelikult alles hiljuti raiet tehti. Viimasest andsid vihjet vaid puude all paistvad kännud, kuid ei mingeid rööpaid ja suurte tuuliste lagedade alade asemel olid puude vahel vaid väikesed valgusküllased häilud.

Külastus andis meile palju lootust, et ka teistel metsaomanikel võiks olla võimalik end edasi tunda metsaomanikuna ilma, et raiumise pärast lendoravat metsast välja tõrjuma peaks. 

Lootust annab ka see, et augustis on algamas mitmeaastane LIFE projekt, mille raames Keskkonnaamet, Erametsaliit, ELF ja Metsakorraldusbüroo teevad koostööd just selleks, et lõpetada "lendoravasõda" maaomanikega ja panna alus rahulikuks kooseluks.

Sellest, millised metsad lendoravale sobivad ja kuidas plaanida raiet, mis neid loomakesi ei kahjusta, võib lugeda sellest ülevaatlikust juhendist.

Link: http://elfond.ee/mets/lendoravaga-metsas

Kuidas hoida metsi? E-külalistund "Tagasi kooli" 7.-9. klassidele

Tere hommikust! Minu nimi on Silvia Lotman. Ma töötan Eestimaa Looduse Fondis. Oma töös puutun ma kokku väga paljude erinevate looduskaitse teemadega. Aga täna räägime metsadest. Eesti metsadest.

Ma kutsusin teid oma kodu lähedale lageraie langile. Me oleme praegu Lääne-Eestis ja kuna on aprilli kuu, siis siin on just käimas kevadine linnuränne. Siinsamas lähedal on Matsalu rahvuspark, mis on kuulus selle poolest, et siit rändab igal kevadel ja sügisel läbi kümneid tuhandeid linde. Ka sel aastal on nii, et oma kodu juurest kuulen õhtuti saabuvate sookurgede kluutamist, rände ajal otsivad need linnud toitu põldudelt, täna hommikul aga lendas mu majast üle kiljuv laglede parv, neile meeldib heinamaadel toituda värskest rohust. Samas on aga saabunud palju metsalinde. Ja metsast me ju täna räägimegi! Metsas on käimas suur laulukoor – just siin pesitseb suur osa meie laululindudest. Eile jälgisin kuidas puukoristaja ja rasvatihane tegid lauluvõistlust ja võitja sai tõenäoliselt parema pesategemise puu endale. Metsas elavad rähnid, tuvid, aga ka kanalised, kel kõigil parajasti paarilise otsimine, pesa tegemine või munemine käsil. Mõned usinad metsas pesitsejad on munemisega juba ühele poole saanud ja tegelevad haudumisega. Näiteks kui otsite internetist üles Eesti merikotka looduskaamera, siis saate jälgida, kuidas emane merikotkas Suvi ja isane kotkas Sulev toovad teineteisele pessa süüa ja kordamööda mune hauduvad. Väga rahustav ja huvitav vaatepilt, mida muide interneti teel jälgitakse igalt poolt maailmas. Praegu on ka see aeg kui metsasanitariks kutsutav loom – hunt – oma pojad ilmale toob. Saame neid väikesi halle karvakerasid endale ette kujutada – viis pimedat kutsikat, kellest tugevamad tulevikus saavad oma karja moodustada ja loodetavasti jätkata Eesti metsades tippkiskja elu. Seevastu karul sündisid pojad juba jaanuaris, aga nad olid siis veel talveunes ema kaisus ja just praegu on see aeg, kus nad esimest korda koopast välja piiluvad, et näha, millise metsa ema neile kodukohaks on valinud.

Aga kust loomad teavad, milline mets neile koduks sobib? Tegelikult on nii, et igal loomal on oma erinevad vajadused – millest nad toituvad, milline on nende eluviis, seetõttu peab metsas olema palju erinevaid kohti, et see sobiks elupaigaks erinevatele loomadele.

Kui loomad saaks kasutada internetti nagu meie, siis saaksid nad uurida kaardirakendusi. Näiteks maa-ameti kaardirakendust või metsaportaali aadressil register.metsad.ee, kus on näha Eesti kaart ja rohelisega on märgitud kohad, kus kasvab mets. Saab vaadata kui vana see mets on ja mis puuliigid seal kasvavad. Saab ka seda vaadata, kas ja kus plaanitakse lähiajal metsa maha võtma hakata. Paraku loomad seda internetist vaadata ei saa, seepärast soovitatakse kevadel metsa mitte lõigata, sest nii võib hävida palju linnupesi.

Kui metsaregistrist aga vaadata seda sama kohta, kus mina praegu kännul istun, siis paistab see ikkagi metsana. Kuigi ringi vaadates siin ju metsa ei paista. Looduse jaoks siin metsa ei ole, see on raiesmik või lageraie lank. Aga seaduse mõttes küll. Seaduse mõttes peetakse metsaks seda ala, kuhu inimene plaanib, et mets tuleb tagasi. Aga millal see mets siia tagasi tuleb? Noh, ütleme selleks ajaks kui teie – põhikooli õpilased – hakkate ülikooli lõpetama, on siia kasvanud sellised noored puukesed, kuhu ehk meie metsade kõige levinum lind metsvint võiks aegajalt juba piiluda. Aga selleks, et siin metsas saaks toitu otsida näiteks rähnid nii nagu nad seda varem tegid, võivad teil olla juba esimesed lapselapsed sündinud. See on kohutavalt pikk aeg. Ja sellepärast teeb mind siin kännul istumine veidi kurvaks.

Teisalt. Ma usun, et te kõik teate, et puulusikas on parem kui plastlusikas, et puumaju peetakse loodussõbralikemaks kui klaasist ja betoonist maju ja et puudest saab taastuvenergiat, mis on parem kui näiteks nafta või põlevkivi põletamine. Kas siis puude raiumine on loodusele halb? Tegelikult ei ole see alati nii. Inimesed on siinsel alal elanud tuhandeid aastaid. Ja alati on inimesed puitu kasutanud majade ehitamiseks, nende kütmiseks. Siinne loodus on sellise puude kasutamisega ammu kohanenud. Mida aga varem pole olnud, on sellised masinad, mis võimaldavad nii kiiresti nii suured alad nii paljaks võtta nagu me siin näeme. Ma arvan, et see ei ole hea ja metsade kaitseks tuleks Eesti seadusi natuke paremaks teha. Kuidas siis peaks teisiti metsa majandama?

Enne seda tundi küsisid mitmed lapsed minu käest, et mitu puud on mets. Täpselt sellist numbrit tegelikult öelda ei saa. Vaadake näiteks neid puid seal kaugel minu seljataga. See ei ole kindlasti mets, kuigi seal on päris mitu puud. Mets nagu igal pool looduses käib pidev peitusemäng: igaüks püüab oma pesa teha sellisesse kohta, kust kiskjad seda üles ei leia. Ellu jääb see, keda üles ei leita ja ellu jääb see kiskja, kes on parim leidja. Minu seljataga olevate puude peale ega vahele end ära peita ei saa. Sinna ei saa isegi orav oma pesa teha, nugis leiaks ta kohe üles. Nii saamegi öelda, et mets algab siis, kui seal saavad elada metsaelanikud. Kui siin kohas puid maha võeti, siis oleks pidanud jätma alles palju rohkem puid. Ja need puud oleks pidanud jätma väikeste saarekestena, mille vahel ja ümber on ka palju põõsaid. Siis saaks seal keegi elada ja peituda ja seda saaks juba nimetada metsatukaks. Nii oleks saanud puid võtta ja metsa ka alles jätta.

Puud on metsas kõige tähtsamad. Sest ilma puudeta ei saa metsa olla. Samas puud on nagu maja seinad ja katus, mis muutuvad koduks alles siis, kui seal ka keegi sees elab. Mida suurem ja vanem on mets, seda rohkem erinevaid metsaliike seal elada saab. Ma ütlesin, et metsas on kõige tähtsamad puud. Aga puud hoiavad metsas veel midagi, mis on väga-väga tähtis. See on metsamuld. Kui puud ära võtta, siis muld kas kuivab ära – sest puud ei tekita varju – või vastupidi hakkab soostuma ja muutub liiga märjaks, sest puud ei ima liigset vett ära. Metsamullas aga elavad sajad erinevad mutukad ja seened, kes muudavad metsaelu võimalikuks, panevad toiduahela tööle vihmaussist hundini. Ka mulla kaitsmiseks on oluline, et kui metsast puid ära võtta, jääks võimalikult vähe ala täiesti lahedaks.

Kuidas siis metsi hoida ja kui palju neid siis raiuda? Tähtis ei olegi number, kui mitu puud metsast raiuti, kui palju tihumeetreid Eestis aastas raiuti. Metsaloodusele on oluline see, mis peale puude lõikamist alles jääb – et alles jääks piisavalt puid, et alles jääks metsamuld ja et alles jääks kõik need kohad, kus metsaelukad elada saavad.

Lõpetuseks soovin, et te saaksite palju metsas käia, et te tunneksite end seal hästi ja kui viitsite ja saate, siis võtke kaasa ka suurendusklaas või binokkel – nii saate uurida pisikesi mutukaid mulla sees ja linde puulatvades.

Vana metsa kaitseks 25. märts 2014 Postimees

ELFi logol liugleb lend­orav – armas loomake, kes pesitseb vanades või väga vanades puudes. Sellistes, mille tüve sisse on uuris­tanud käike putukavastsed, kust rähnid on neid vastseid nokkimas käinud ja kuhu lõpuks on tekkinud piisavalt suur õõnsus, et oravapere saaks end seal sisse seada.

Ühest vanast puust ei piisa – iga loom vajab ka toitumispaiku, liikumispaiku ja vaenlaste eest põgenemise ja varjumise ruumi. Loomulikult ka teisi loomi – oma peret, sugulasi, tuttavaid ja ka võõraid. Kui miljonirahvana muretseme oma püsima jäämise pärast, siis Eesti lend­orava kogukonnas on teadaolevalt alla 30 pesakonna. Seda on hirmuäratavalt vähe. Suurel osal levialal on liik vanade metsade hävitustöö tagajärjel vähenemas või juba kadunud. Kas lepime selle liigi Eestist kadumisega lähiajal või võtame midagi ette?

Lendorav on vaid üks näide sadadest liikidest, kellele vana mets on ainus võimalik elupaik. Palju on seeni, samblikke, putukaid ja linde, kes ei saa ilma metsata, kus on puid, millel lastakse oma kahesaja- või viiesaja-aastane elu lõpuni elada. Metsaelanikest hoolimine tähendab ühtlasi meile endile vajaliku ökosüsteemide stabiilsuse hoidmist. Paraku vanade metsade käekäik üha halveneb. Eelmise sajandi alguses moodustasid Rootsis 150-aastased ja vanemad metsad 44 protsenti kõigist metsadest, praegu on see osakaal vaid seitse protsenti. Soomes on viimaste kümnendite jooksul toimunud nii suur vana metsa häving, et lähiajal arvatakse seal välja surevat umbes tuhat liiki. Mida nende liikide kadu inimesele kaasa toob, ei oska keegi täpselt öelda. Eestis on vana metsa säilinud vaid vähesel määral, ürgmetsa peaaegu mitte. Iga hektar vana metsa, mis nende elukate kodude ümber loomulikult vananema lubatakse, on paljudele liikidele säilimise või hävimise küsimus. Eesti metsa ideaal ei peaks koosnema ainult puidu varumiseks loodud puupõldudest, meil on vaja säilitada eri vanuses metsi, et neist saaks nii energiavõsa, kukeseenemetsa, puidu varumise paiku kui vanu säilikpuid ja põlismetsatukki metsaelanikele.