Esimest korda Matsalu loodusfilmide festivali ajaloos andis žürii peapreemia Eesti filmile «Vanamees ja põder». Roheline Värav käis Harjumaal vestlemas filmi autori Joosep Matjuse (JM) ja ta vanaisa, filmi peategelase Harri Põldsamiga (HP).
Harri, olete põtru vaadelnud kolmkümmend aastat?
HP: Rohkemgi, peaaegu nelikümmend juba. Sellest ajast, kui põdrad tulid meie aladele (Eestisse – toim) pärast sõda. Mäletan, et esimest korda kuulsin, et keegi oli põdra lasknud 1946. aastal. Üks metsavend rääkis mulle, et lasi, mina arvasin veel, et siis hakkab metsavendadel hea elu – saavad süüa. Tegelikult ei saanud nad aga metsas pauku teha, selle järgi oleks nad üles leitud. Siis 1950. aastatel hakkas põtrade arvukus tõusma ja 1975 oli minu arvates põtrade tipphetk. Pärast seda on arvukus tasakesi pidevalt langenud. Viimastel aastatel olen küll käinud vaid Matsalus põtrade juures ega julge kogu Eesti kohta hinnanguid anda.
Olete eluaeg olnud jahimees. Kas mäletate ka oma esimest põdrajahti?
HP: Esimene põdrajaht ei jätnud mingit erilist muljet. Hästi on aga meeles minu päris esimene jaht, see oli rebasejaht Nõo kandis Tartumaal. Rebane oli metsatukas, piirasime selle ümber. Oli ilus rebane, tuli just mulle peale ja sain ta kätte. Väikeuluki jaht mulle väga meeldis, see on palju toredam. Hiljem Varstus olin jahikoerte pidaja, mul olid head koerad ja see oli tore osa jahist. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui lõpetasin töö jahimajandis, lõpetasin ka jahipidamise. Praegu on mul tunne, et kui oleme põtradega sõbrad ja käime nendega vestlemas, siis nagu ei sobi neid enam jahtida. Ega ma sellepärast, et ise enam ei käi, jahti ennast kuidagi halvaks ei pea. Elu paugutamised lihtsalt juba tehtud.
Kuidas siis juhtus, et Joosep hakkas vanaisaga kaasas põtru vaatamas käima?
JM: Vanaisaga olen kaasas käinud juba kaheaastasest saadik. Aga esimest korda sinna luhta, kus filmigi tegime (Kasari jõe luht – toim), läksin kaasa 16-aastaselt.
HP: Tol korral nägime pulli kaugemal. Läksime lähemale, küsisin Joosepilt, kas tahad minna päris lähedale. Ta tahtis küll ja läksime. Oli näha, et pull piilus meid, aga lasi rahulikult tulla lähedale. Veel nägime seekord kaht mullikat, kes hakkasid ise meile järele tulema, kui me ära läksime. 30 aastat tagasi luhas kõndides tõusis igast põõsast kolme kaupa põtru püsti. Nüüd kohtud põtradega vaid septembris. Mitte et sel ajal neid kuidagi rohkem oleks, aga see on see kuu, kui saab põdraga jutule.
Millal teil esimest korda kaamera luhas kaasas oli?
HP: 1980. aastatel sain pildistamispisiku. Olime kodus üles kasvatanud metssigade perekonna, kuid järgmisel aastal oli üks noor kult juba metsik ja ründas mind oma aias. Sattusin Rapla haiglasse, kus kohtusin toreda arstiga. Temaga sai palju looduspilte vaadatud ning lõpuks ka fotograafiaga tegelema hakatud.
Filmikaamera sattus meile esimest korda Rein Maraniga. Olin talle saatnud postkaardi kirjaga, et põder on just selline loom, kes väärib filmi tegemist. Kaart läks Maranile maakoju ning vastuse sain alles poolteist aastat hiljem. Ükskord me saime ikka Maraniga Tallinnas kokku ja Joosep võttis kohe kaamera enda hoolde, mina ei julgenud neile nuppudele nii julgelt vajutada.
JM: Maran kutsuski mind pärast neid kohtumisi filmikooli. Marani enda põdrafilmi jaoks filmisime nii mina kui ka Maran ise. Mul oli pärast seda tunne, et ei taha kümme aastat enam põtru filmida. Samas tuli ka kohe tunne, et põder on ikka midagi meile nii omast. Tuli tahtmine teha sellist filmi, mis näitaks neid seisundeid, mida me vanaisaga luhas läbi elame. Tahtsin teha filmi vanamehest endast, see on väärt jäädvustamist.
Kas filmides on ka ohtlikke olukordi ette tulnud?
HP: Ükskord, kui Maranile filmisime, siis tuli üks suur pull meile lausa peale ja peaaegu ründas Joosepit.
JM: Ega see põder on jooksuajal ju ka päris hull, sees pulbitseb, ta ei teagi, kellele ta peale tuleb. Siberis öeldi, et põder on ohtlikum kui karu.
Kuidas õppida põdra keelt?
HP: Mina olen seda omal käel ise õppinud.
JM: Kui kuulad metsas, mis häält ta teeb ja kordad järele. Enne filmimist ostsime jahipoest soomlaste tehtud põdrahäälte kasseti ja kuulasime seda autos ning harjutasime. Venemaal jahimees Gena tegi taigas järele kõiki loomahääli, mis kuulis: küll rohukõrt puhudes, küll kuhugi kopsides, kohe aimas ära ja kordas järele. Eks see ole inimese andekuses ka, et kui palju suudad loomahääli ära õppida.
HP: Peibutistest oli mul filmi ajal kaasas põdrasarv labidavarre otsas. Selle mõtlesin ise välja, aga üks kuulus põdramees Ameerikas pani endale põdra topise pähe ja läks jooksuajal põtrade keskele. Ta pani tähele, et põdrad uurisid tema sarvi profiilis. See minu tehtud ühe sarvega variant põtradele meeldis, keegi ei muutunud selle vastu agressiivseks ka.
Lisaks oli mul kaasas kaks sarve: kui neid klõbistan ja lähedale satub kaks pulli, siis tekib neil ka soov sarvi kokku klõbistada. Filmimise ajal tuli see hästi välja. Ma ise kuulen halvasti, aga Joosep näitas kätega, et näe, panidki sarved kokku.
Ma pole varem nii sihilikult põtru kutsunud kui nüüd filmimise ajal. Tavaliselt käime lihtsalt vaatamas ja kui satume kellegi peale, siis kutsume ja vaatame. Seekord läksime maksimumi peale ja nägime ka asju, mida varem pole näinud.
JM: Kõige parem peibutis on ikka sinu kaabu.
HP: Ei, kõige parem peibutis on hoopis kaamera, see näeb välja nagu üks suur must nina. Mäletad, kui ühes paaritumisseltskonnas käis kuus-seitse põtra seda kaamerat uurimas.
Osa põtrade keelest on lõhnakeel. Eelmise sügise esimene kohtumine oli meil noore mullika ja pullikesega. Kui nad meid nägid, siis kohkusid veidi, aga ei jooksnud ära, jäid vaatama, tulid veidi lähemalegi. Lehmake oli pullikesest väga huvitatud ja puksis kaamera ees ninaga pulli habet. Põdra habe on lõhnaaineid täis. See oli tema peoleminek. Septembris on neile endi lõhnad väga olulised. Pull leiab nii lehma ja lehm teab end nii õigele rajale sättida. Nad ei pane tähelegi, kui hoopis võõras nende vahel põdrahäält teeb.
Joosep Matjus filmi «Vanamees ja põder» idee käigust ning oma tulevastest filmidest
Minu esimene loodusemälestus on vanaisaga koos ilvesejahil käigust. Tihtipeale peavad inimesed jahipidamist millekski loodusega vastuolus olevaks. Jahifilosoofia on aga midagi hoopis muud, kui tavaliselt arvatakse. Looduses olemine on hoopis olulisem kui see üks pauk. Näiteks, kui võrrelda pildistamisega, siis pole ju ka fotograafia pelgalt nupuga klõpsu tegemine.
Alguses oli plaan teha film põtrade peibutamisest. Filmi algne nimigi oli «Libapõder», aga see nimi ei istunud mulle väga.
Vanaisa panin peategelaseks alguses nagu poolsalaja, hiljem oli see juba fakt. Filmi tekst on minu kokku pandud nendest asjadest, mida vanaisa on öelnud. Meil oli ka vaidlemisi teksti üle, aga rõhutan ikkagi, et see on minu kujutlus vanaisast.
See film on omamoodi viimase kümne aasta käikude vormistamine. Kui poleks teadnud põtrade radasid ja liikumist luhas, poleks sellist filmi saanud teha. Kui esimest korda käisin vanaisaga kaasas, siis ei saanud ma luhast üldse aru. Põder pani ühes suunas liikuma, vanaisa jookseb aga hoopis teises suunas, pärast ilmuski põder just sealt välja.
Filmi meeskond oli väga hea, Sven Grünberg heliloojana ja Aarne Üksküla tekstilugejana andsid filmile väga palju.
Just saabusin Venemaalt, kus käisin Vassili Sarana filmi jaoks filmimas Leena jõe loodust, seal oli väga palju huvitavat ja tekkis ka filmiideid. Kuid nagu Mark Soosaar on öelnud – oma noori ideid ei tohi välja rääkida.
Loodusfilme on maailmas tehtud nii palju ja nii heal tasemel, et pean igatahes väga tõsiselt kaaluma, enne kui midagi uut teen. Pean otsima põhjendust, miks üldse uut filmi teha.
Ootan, mõtlen, käin koolis. Uue filmi alustamiseks pean olema veendunud, et seda asja on maailmale vaja. Siis tuleb ka jõud ja energia seda teha.
Vanaisa ja lapselapse koostöö loodusfilmis
Harri Põldsam
• Sündinud 22. jaanuaril 1932.
• Õppis Pärnu 1. Keskkoolis. Lõpetas 1956 EPA loomakasvatuse ning 1966 Moskvas kaugõppes jahindusbioloogia eriala.
• Töötanud koos kursusekaaslasest abikaasa Virvega Abja, Varstu, Tartu ja Nõgiaru sovhoosides ja Tartu kunstliku seemendamise jaamas.
• Alates 1967. aastast kuni pensionini korraldas jahipidamist Mahtra jahimajandis.
Joosep Matjus
• Sündinud 14. juunil 1984.
• Õppis Otepää spordikoolis ja Elva gümnaasiumis.
• Lõpetas 2007 Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmireþii eriala ning jätkab samas magistriõpinguid.
• Filmograafia: «Suvine dokumentaal» (2006, festivali «GoEast» parim tudengifilm; «Sleepwalkersi» parim tudengifilm; Eesti filmipäevade parim tudengifilm); «Uuestisünd» (2007, Matsalu filmifestivali þürii eriauhind); «Vanamees ja põder» (2009, Baikali filmifestivali parima dokumentaalfilmi auhind; Matsalu filmifestivali grand prix).
Showing posts with label loodusfilmid. Show all posts
Showing posts with label loodusfilmid. Show all posts
Wednesday, February 17, 2010
Sunday, April 20, 2008
Matsalu loodusfilmifestival rajab endale kohta. Roheline Värav 14.10.2004
Juba teist aastat kogunesid loodusfilmihuvilised hanerände ajal Lihula kultuurimajja. Seekord oli inimesi juba kaks korda rohkem kui eelmisel - katse-aastal. Samuti kogunesid festivalil loodusfotograafid oma jutte rääkima ja pilte näitama. Õhkkond oli mõnus.
Filmifestival on üles ehitatud võistlusprogrammina, parimad filmid valib välja nii looduse- kui filmiinimestest koosnev žürii. Selleaastane žürii tekitas paljudes elevust: žürii esimees Jeffery Boswall on tuntud kui terve põlvkonna loodusfilmitegijate õppejõud Suurbritannias, tema humoorikad märkused nii ürituse enda kui filmide kohta, mille tegijate maailmas Boswall end vanaisana tunneb, lõid suure osa festivali lõbusast atmosfäärist.
«Ei noh, see on kindel, et neid filme, mida siin näeb, ei näeks ma muidu kunagi,» õhkab noor keskkonnateenistuse töötaja filmisaalist väljudes. Sellega ongi kõige olulisem öeldud: tänu festivalile saavad mõnituhat inimest Eestis teada sellest kultuurivaldkonnast, millest nad muul
moel midagi ei teaks, tänu festivalile on mitmete nutikate loodusfilmijate oskused ja nende tulem meie publikule nähtavad.
Telekanalites jooksvad loodusfilmid on küll huvitavad, kuid enamasti pajatavad nad lugusid loomadest kusagil meist väga kaugel. Samas pakuvad need liigid, kes siin meie oma Läänemere ümber tegutsevad meile vähemalt sama palju avastamisrõõmu ja neid elukaid võiksime ju ka ise paremini tunda kui sebrasid või leoparde. Meie oma ja lähinaabrite loodusega tutvumiseks ongi Matsalu festival ideaalne ja juba asendamatuks kujunenud koht.
Vaidlusi tekitanud filmid
Sel aastal jagunesid filmid kahte teemavaldkonda, milles toimus eraldi võistlusarvestus: linnufilmid ja inimese-looduse kooseksisteerimise filmid. Just see viimane kategooria tekitas nii žürii kui publiku hulgas arutelusid ja vaidlusi, kas see või teine film peaks ikka loodusfilmifestivali repertuaari kuuluma. Hindajad leidsid isegi hulga filme, mille oleks võinud hoopis antropoloogiafilmifestivalile saata. Festivali ühe korraldaja Ago Ruusi sõnul aga tahavad inimesed ka vahepeal inimesi vaadata ja ainult lindude vaatamisest väsib publik ruttu. Kuna enamus Läänemaa kooslustest on kujunenud ja säilinud tänu inimmõjule, siis olid festivalile oodatud just seda viimast kujutavad filmid.
Vaatamata vaidlustele oli festivalil ka väga häid inimese ja looduse koosmõju näitavaid filme ning parimad kategoorias «Inimene ja loodus» jaotusid järgmiselt: esikoha vääriliseks tunnistati režissöör Aija Bley intrigeeriva nimega film «Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel», teise kohaga premeeriti viljakat vene režissööri Vassili Saranad Taimõril tehtud filmi «Põhjala
rändurid» eest ning kolmanda koha sai Rootsi-Islandi korraga südamlik ja võimas film «Jääaja hobune».
Lennukad linnufilmid
Linnuteemaliste filmide päeva lõpuks kinosaalist väljudes oli igatahes artikli autoril küll raskusi, et harjuda mõttega, et tegelikult inimene nii lennukalt rändlindudega õhus kaasa sõuda ei saa.
Linnufilmidest kolmanda koha saanud Michael Sutori film «Sinine ime» jutustas meile küll veidi kaugest sinisest aarast, kuid sidus endas pärismaiste rahvaste elu, tänapäevase koduloomakultuuri ning metsiku looduse kokkupuutepunkte, millest kõigist sõltub ühe linnuliigi säilimine. Teise preemia pälvis Soome film «Alk – lendav pingviin» ning esimese koha sai filosoofilise alatooniga Rootsi film «Rõõm kohtuda, künnivares», milles analüüsitakse suurte linnukolooniate tekkepõhjusi inimasulates ning seda, kuidas inimene aina kaugenedes metsikust
loodusest ei suuda enam end ümbritsevat mõista.
Festivali peapreemia läks sel aastal linnufilmile, milles ei puudunud ka inimühiskonna teema. Grand Prix võitjaks tunnistati «Pelikani odüsseia», Iisraeli-Hollandi koostööfilm, mille režissööriks Moshe Alpert. Vapustavate valgete lindude rännet jälgiv film annab ülevaate Euroopas pesitsevate pelikanide populatsiooni aastaringist ning kokkupõrgetest inimestest
kalameeste ja kalakasvatajatega rändeteel.
Fotograafidel ka oma kohtumispaik
Lihula kultuurimajas võis filmide vahepeal tutvuda sel aastal korraldatud logokonkursi paremate töödega. Samuti võis imetleda erinevate Eesti looduspiltnike fotosid, eriti tooksin siinkohal
välja Mati Kose ülevaatliku ja kauni näituse Eesti «eurolindudest». Peale kultuurimaja, kus näidati filme, oli huvilistel võimalik koguneda töötubadesse Lihula mõisahoones, kus näidati Eesti ja Soome piltnike slaide ning tutvustati loodusfoto erivõtteid. Suurt elevust tekitas Lassi Rautiaineni karupildistamise varjend, mida ka Eesti noored fotohuvilised katsetada said. Eraldi gruppidesse kogunenud fotograafe silmitsedes tekkis tunne, et just sedalaadi kohtumisi ja mõttevahetusi tundub meie looduspiltnikel nappivat ning pakutud võimalust oskavad nad
intensiivselt ära kasutada.
Matsalu rahvusvahelise loodusfilmifestivali žürii kirjutas sel aastal ametliku kirja Eesti televisioonile sõnumiga, et need filmid, mis sel festivalil näidatud said, on niivõrd väärtuslikud
ja vajalikud, et parimaid neistpeaks näitama ka nendele, kes Lihulasse sõita ei saanud. Samuti on festivali korraldajatel plaanis filme linastada pealinnas Kinomajas ning kindlasti palju muud huvitavat, millel tasub silm peal hoida. Filmid tasuvad vaatamist, kuid asi, mida tegelikult ei kirjalikult ega suuliselt edasi anda ei saa, on festivalitunne. Kõik, kes seda tunda tahavad, peavad
ise järgmise sügise lehtede langemiseni ootama ja siis sammud Läänemaale seadma.
Filmifestival on üles ehitatud võistlusprogrammina, parimad filmid valib välja nii looduse- kui filmiinimestest koosnev žürii. Selleaastane žürii tekitas paljudes elevust: žürii esimees Jeffery Boswall on tuntud kui terve põlvkonna loodusfilmitegijate õppejõud Suurbritannias, tema humoorikad märkused nii ürituse enda kui filmide kohta, mille tegijate maailmas Boswall end vanaisana tunneb, lõid suure osa festivali lõbusast atmosfäärist.
«Ei noh, see on kindel, et neid filme, mida siin näeb, ei näeks ma muidu kunagi,» õhkab noor keskkonnateenistuse töötaja filmisaalist väljudes. Sellega ongi kõige olulisem öeldud: tänu festivalile saavad mõnituhat inimest Eestis teada sellest kultuurivaldkonnast, millest nad muul
moel midagi ei teaks, tänu festivalile on mitmete nutikate loodusfilmijate oskused ja nende tulem meie publikule nähtavad.
Telekanalites jooksvad loodusfilmid on küll huvitavad, kuid enamasti pajatavad nad lugusid loomadest kusagil meist väga kaugel. Samas pakuvad need liigid, kes siin meie oma Läänemere ümber tegutsevad meile vähemalt sama palju avastamisrõõmu ja neid elukaid võiksime ju ka ise paremini tunda kui sebrasid või leoparde. Meie oma ja lähinaabrite loodusega tutvumiseks ongi Matsalu festival ideaalne ja juba asendamatuks kujunenud koht.
Vaidlusi tekitanud filmid
Sel aastal jagunesid filmid kahte teemavaldkonda, milles toimus eraldi võistlusarvestus: linnufilmid ja inimese-looduse kooseksisteerimise filmid. Just see viimane kategooria tekitas nii žürii kui publiku hulgas arutelusid ja vaidlusi, kas see või teine film peaks ikka loodusfilmifestivali repertuaari kuuluma. Hindajad leidsid isegi hulga filme, mille oleks võinud hoopis antropoloogiafilmifestivalile saata. Festivali ühe korraldaja Ago Ruusi sõnul aga tahavad inimesed ka vahepeal inimesi vaadata ja ainult lindude vaatamisest väsib publik ruttu. Kuna enamus Läänemaa kooslustest on kujunenud ja säilinud tänu inimmõjule, siis olid festivalile oodatud just seda viimast kujutavad filmid.
Vaatamata vaidlustele oli festivalil ka väga häid inimese ja looduse koosmõju näitavaid filme ning parimad kategoorias «Inimene ja loodus» jaotusid järgmiselt: esikoha vääriliseks tunnistati režissöör Aija Bley intrigeeriva nimega film «Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel», teise kohaga premeeriti viljakat vene režissööri Vassili Saranad Taimõril tehtud filmi «Põhjala
rändurid» eest ning kolmanda koha sai Rootsi-Islandi korraga südamlik ja võimas film «Jääaja hobune».
Lennukad linnufilmid
Linnuteemaliste filmide päeva lõpuks kinosaalist väljudes oli igatahes artikli autoril küll raskusi, et harjuda mõttega, et tegelikult inimene nii lennukalt rändlindudega õhus kaasa sõuda ei saa.
Linnufilmidest kolmanda koha saanud Michael Sutori film «Sinine ime» jutustas meile küll veidi kaugest sinisest aarast, kuid sidus endas pärismaiste rahvaste elu, tänapäevase koduloomakultuuri ning metsiku looduse kokkupuutepunkte, millest kõigist sõltub ühe linnuliigi säilimine. Teise preemia pälvis Soome film «Alk – lendav pingviin» ning esimese koha sai filosoofilise alatooniga Rootsi film «Rõõm kohtuda, künnivares», milles analüüsitakse suurte linnukolooniate tekkepõhjusi inimasulates ning seda, kuidas inimene aina kaugenedes metsikust
loodusest ei suuda enam end ümbritsevat mõista.
Festivali peapreemia läks sel aastal linnufilmile, milles ei puudunud ka inimühiskonna teema. Grand Prix võitjaks tunnistati «Pelikani odüsseia», Iisraeli-Hollandi koostööfilm, mille režissööriks Moshe Alpert. Vapustavate valgete lindude rännet jälgiv film annab ülevaate Euroopas pesitsevate pelikanide populatsiooni aastaringist ning kokkupõrgetest inimestest
kalameeste ja kalakasvatajatega rändeteel.
Fotograafidel ka oma kohtumispaik
Lihula kultuurimajas võis filmide vahepeal tutvuda sel aastal korraldatud logokonkursi paremate töödega. Samuti võis imetleda erinevate Eesti looduspiltnike fotosid, eriti tooksin siinkohal
välja Mati Kose ülevaatliku ja kauni näituse Eesti «eurolindudest». Peale kultuurimaja, kus näidati filme, oli huvilistel võimalik koguneda töötubadesse Lihula mõisahoones, kus näidati Eesti ja Soome piltnike slaide ning tutvustati loodusfoto erivõtteid. Suurt elevust tekitas Lassi Rautiaineni karupildistamise varjend, mida ka Eesti noored fotohuvilised katsetada said. Eraldi gruppidesse kogunenud fotograafe silmitsedes tekkis tunne, et just sedalaadi kohtumisi ja mõttevahetusi tundub meie looduspiltnikel nappivat ning pakutud võimalust oskavad nad
intensiivselt ära kasutada.
Matsalu rahvusvahelise loodusfilmifestivali žürii kirjutas sel aastal ametliku kirja Eesti televisioonile sõnumiga, et need filmid, mis sel festivalil näidatud said, on niivõrd väärtuslikud
ja vajalikud, et parimaid neistpeaks näitama ka nendele, kes Lihulasse sõita ei saanud. Samuti on festivali korraldajatel plaanis filme linastada pealinnas Kinomajas ning kindlasti palju muud huvitavat, millel tasub silm peal hoida. Filmid tasuvad vaatamist, kuid asi, mida tegelikult ei kirjalikult ega suuliselt edasi anda ei saa, on festivalitunne. Kõik, kes seda tunda tahavad, peavad
ise järgmise sügise lehtede langemiseni ootama ja siis sammud Läänemaale seadma.
Saturday, March 1, 2008
Rohelise Värava nädalakommentaar. Matsalu loodusfilmide festival - väike, aga suur. Greengate 14.09.2007
Kui mainida koos kahte nime: Tiit Madisson ja Lihula alev, siis kerkivad kahjuks enamike eestlaste silme ette kraanad, monumendid ja kive loopivad inimesed. Kui aga endise vallavanema Madissoni enda käest küsida, siis tegelikult lootis ta Lihulat kuulsaks muuta hoopis rahvusvahelise loodusfilmide festivali algatamisega. Nagu ka Rohelise Värava teadete lindist näha, toimub järgmisel nädalal järjekorras juba viies Matsalu loodusfilmide festival.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Subscribe to:
Posts (Atom)