Ajalooline pilk metsanduse ja looduskaitse koostööle: kuidas hoida pendel äärmustest eemal. 27.12.2025. Trinokkel. Postimees

Eestimaa Looduse Fondi töötajana ja ühtlasi ajaloo doktorandina ühendan ma selles artiklis
kaks vaatenurka: looduskaitse praktilise reaalsuse ja ajaloolise pilgu minevikku. Artikkel põhineb 2025. aasta novembris toimunud konverentsil "Metsa mõte" minu peetud ettekandel, mille eesmärk oli uurida, mida meil on ajaloost õppida metsanduse ja looduskaitse kooseksisteerimisest.

Eesti metsanduse keerulised valikud

Kuna Eesti looduskaitse tänane kõige punasem tuli vilgub metsaga seotud liikide väljasuremise kursil liikumises, siis on eriti oluline, et sammud, mida me metsa teemal ette võtame, seda trendi pidurdaks. Vaadates tagasi lähiajalukku: 20 aastat tagasi rajati Kundasse haavapuidumassitehas. Selle tehase planeerimisel hoiatasid metsaökoloogid väga suure mõju eest metsaelustikule. Need hoiatused ka realiseerusid: viimase kahe aastakümne jooksul on vanade haavapuude tüvedes pesitsev lendorav hingitsenud pidevalt väljasuremise äärel. Kunda tehas toodab aastas 170 000 tonni puidumassi, mis eksporditakse Eestist välja, ning annab tööd 95 inimesele. ELFi vaatepunktist ei ole see hea tasakaal: lendorava püsimist Eestis ei kaalu üles 95 töökohta. Eesti metsasektoris tuleks luua palju targemaid töökohti kui need, mis tulevad otseselt metsaelustiku arvelt. Peame leidma viisid, kuidas paremini väärindada metsast saadavat materjali ilma, et iga uus tootmine eeldaks senise hiigelsuure raiemahu säilimist või veelgi kasvatamist.

Ajalooliselt ei ole raiemaht Eestis alati olnud nii kõrge, kui see on täna. Nõukogude perioodil oli raiemaht oluliselt madalam, ehkki metsandussektor ja töökohad olid olemas. Metsandustegelane Mart Erik on oma blogis meenutanud vestlust toonase metsamajanduse ja looduskaitseministri Heino Tederiga. Kui plaanimajanduse poolt oli soov raiemahte suurendada, vastas Teder: "Mart, jätame need kolhoosi ja sovhoosi metsad rahule. Neid võib veel kunagi vaja minna. Me ei tea, mis tulevik toob". See näitab, et metsade säästmine ja raiemahtude teadlik madalal hoidmine ei olnud juhuslik, vaid teadlik otsus. Ajalugu näitab, et oluliselt väiksemate raiemahtudega on olnud töökohtade arv palju suurem. Pärast taasiseseisvumist tõusid raiemahud järsult ja ettevaatlike metsandusjuhtide kogutud puiduvarusid sai kasutatud Eesti riigi ja ettevõtete üles ehitamiseks. Kuid tänaseks on need kogutud varud otsas ja juba mitmendat aastat tegeleme üleraiega: raiume rohkem kui majandusmetsas puitu juurde kasvab. Kui me ise teadlikult siin pidurit ei tõmba ja jätkusuutlikku metsandussektorit kujundama ei hakka, liigume edasi sellel kursil, mille hoiatusi juba näeme: metsandussektori pankrottide laine suunas.

Kedrogradi unistus Siberis

Et pakkuda sügavamat õppetundi säästliku metsamajanduse konfliktide teemal, viin ma lugejad ajaloolisele ekskursioonile hoopis Altai kraisse Venemaal. Seal asuvad suured Siberi seedermännimetsad on piirkonna inimestele olnud sajandeid eluliselt olulised. Vene keeles on sealset seedermändi (kedr) kutsutud ka imepuuks, sest see puu tõi kohalikele toidu lauale ja elatist kogu aastaks. Siberi seedermänni metsi kasutati mitmekesiselt: seemned olid oluline kaubandusartikkel, puust saadi vaiku ja tärpentiini ning metsades oli palju jahiloomi. Puit oli vaid üks, ja mitte kõige olulisem, metsast saadav saadus.

1920. aastatel nägid bolševikud neis metsades küll suurt rahalist potentsiaali ja plaanisid rajada seitse industrialiseerimisel ja kollektiviseerimisel põhinevat metskonda, kuid neist suudeti rajada vaid üks, ning seegi pankrotistus peagi. Standardiseeritud ja industrialiseeritud ideoloogia ei suutnud kohanduda mitmekesise metsa majandamisega.

1950-aastate teisel poolel tekkis aga uus lootus. Leningradi metsandustehnikumi ja Moskva ülikooli bioloogide noored spetsialistid, ehkki erinevate ühiskondlike taustadega, leidsid ühise inspiratsiooni. Nende helesinine unistus oli panna kokku metsandusteadmised ja bioloogiateadmised, et säilitada metsas elurikkust ning samal ajal saada sealt mitmekesiseid saadusi ja luua töökohti. Metsandustudengid olid läbi analüüsinud ka 1920. aastate metskonna vead ja plaan oli uue moderniseerimise raames rajada tõeliselt jätkusuutlik Siberi metskond.

1957. aastal said noored Moskvast loa rajada Altai kraisse 70 000 hektariline eksperimentaalne metskond – Kedrograd ("Seedrilinn"). Oli Hruštšovi sulaaeg, uute lootuste ja mõtete aeg. Info levis kulutulena ja sajad tudengid hakkasid suvel Kedrogradi telklaagritesse tulema. Dokumentaalkaadrid Kedrogradi noorte suvistest laagritest on kui Nõukogude liidu analoog 1960. aastatel hipiliikumise festivalidest läänes. Ka majanduslikult olid noored metsasaaduseid kogudes edukad.

Bürokraatlik sõda ja ideaalide purunemine Siberis

Kedrogradi suur edu pälvis aga kohe piirkonna teiste metskondade ja metsandusbürokraatide negatiivse tähelepanu, kelle endi majandamine logises ja plaanid ei olnud täidetud. Kedrogradi peale hakati kaebama ja kohalikud bürokraadid leidsid võimaluse esimese aasta käbisaagi konfiskeerimiseks: männiseemnete müügiõigus kuulus riiklikule monopolile. Noored pidid esimese talve üle elama ilma rahata, mälestused on täis meenutusi sööklas krediidi peale toidu küsimistest ja muudest raskustest.

Vaatamata tagasilöökidele saadi Moskvast luba oma toodangut turustada ja töö jätkus suure entusiasmiga. Kedrogradlaste elu kajastas tihti kirjanik ja Komsomolskaja Pravda toimetaja Vladimir Tšivilihhin, kelle lugu "Mühise taiga, mühise" pälvis tohutu ühiskondliku vastukaja. Inimesed hakkasid noortele saatma annetusi nii raha kui näiteks šokolaadi näol. Sümboolselt oli kõige prominentsem toetus see, et kosmonaut Juri Gagarin võttis endale koodnimeks kedr. See oli märk avalikust toetusest noortele, kes üritasid metsi säästlikult majandada.

Kuid kohalikud konfliktid eskaleerusid. Bürokraatlikke takistusi kuhjati juurde ning 1962. aastal algas eestvedajate mälestuste kohaselt nende vastu täiemahuline bürokraatlik sõda. Neid survestati täitma riiklikku raieplaani, mis oli vastupidine ideele raiuda võimalikult vähe. 1960. aastate keskel Kedrogradi eksperiment lõppes ja läks laiali. Vladimir Tšivilihhin jõudis 1967. aastal järeldusele, et Siberi seedermänni probleem ei olnud mitte selles, et seeder poleks kasulik, vaid probleem oli tegelikult metsamajanduse korrumpeerunud bürokraatias, mis laastas Venemaa metsi. Kedrograd ei ebaõnnestunud, vastupidi, suudeti jäidata, et mitmekesine metsade majandamine on jätkusuutlik nii majanduslikult kui ka väärtustatud ühiskonnas laiemalt, eksperiment kukkus kokku vaid riikliku metsanduse halva ja korrumpeerunud juhtimise tõttu.

Kedrogradi lugu ei jäänud aga pelgalt ajalooliseks peatükiks. See oli oluline punkt Venemaa keskkonnaliikumise ajaloos, inspireerides hilisemaid proteste (näiteks Baikali äärsete tselluloositehaste reostuse ja jõgede tagurpidi pööramise projektide vastu). Kuigi Kedrogradi metsad läksid hiljem raie alla, juurdus ühiskonnas idee, et seeder on liiga väärtuslik, et raiuda. Perestroika ajal, 1980-tel, hakati plaanima seedermänni raie üldist keelustamist.

Kuigi metsandusajakirjades pakuti välja kompromissettepanekuid (määrata teatud protsendid elurikkuse ja seemnete kaitseks mõeldud metsadele), kehtestatigi 1980. aastate lõpus Siberi seedermänni raiemoratoorium. Moratoorium oli elurikkuse seisukohast kahtlemata hea, kuid teisalt tõi see kaasa Altai piirkonna sotsiaalmajandusliku kollapsi. Metsandussektoriga seotud töökohad kadusid ja piirkond jooksis tühjaks.

Kanada metsatööstuse langus: pendliefekti teine äärmus

Minu ettekandest tulev õppetund pendliefekti ohtlikkusest leiab dramaatilise kinnituse täna Kanada Briti Columbia provintsis lõõmavast metsanduskriisist, mis esindab äärmuse teist poolust. Kui Siberis viis seedermänni raie täielik moratoorium sotsiaalmajandusliku kokkukukkumise ja Altai piirkonna tühjaks jooksmiseni, siis Kanadas on halastamatu ja subsiidiumidega toetatud üleraie kaasa toonud metsast sõltuvate kogukondade vabalangemise. Kanadas toimuv on Eesti jaoks võrreldav ja hoiatav näide. Briti Columbia Mackenzie linn, mis oli rajatud algselt metsatööstuse teenindamiseks, oli peaaegu täielikult sõltuv oma metsavarudest ja sellest on tänaseks saanud kurb üleraiumise musternäide.

Prince George'i tohutust metsamajandusalast (mis on pindalalt suurem kui Tšehhi vabariik) on enamik ligipääsetavatest metsadest hävitatud kõigest 50 aastaga. Kohalik poliitika, millega valitsus hoidis raiemahud aastakümneid kunstlikult kõrgel, keskendus lühinägelikule probleemi edasilükkamisele. Nii nagu Eestiski on raiemahu suurendamist mõnel aastal põhjendatud vajadusega päästa metsi kuuseüraski puhangutest, kehtis Kanadas mägimänni üraski kahjustuste sildi all ulatuslik ”päästeraie” suurendamise poliitika. Alates 2006. aastast lisas õli tulle ka "krediteerimise" nime all tuntud subsiidiumiskeem, mis andis ettevõtetele õiguse raiuda samas mahus puid, mille nad tarnisid madalakvaliteedilise puiduna tselluloositehasesse ilma, et raie läheks raiemahu arvestusse.

Sellise lühinägeliku ja regulatiivsete tagatisteta poliitika tulemus on olnud see, et viimase 20 aasta jooksul on piirkonnas kadunud üle 40 000 otsese töökoha, kusjuures Mackenzie piirlond kaotas ainuüksi saeveskite sulgemise tõttu ligi 1500 töökohta ja kogukond on praegu majanduslikus kriisis. Kanada kogemus illustreerib traagiliselt, et pendliefekti äärmustesse minek on alati ohtlik, sest nii täielik keeld kui ka kontrollimatu ekspluateerimine viivad lõpuks kogukondade sotsiaalmajandusliku kollapsi ja piirkonna tühjaks jooksmiseni.

Kuidas hoida tasakaalu

Nii ajalooline Kedrogradi kui ka tänapäevase Kanada näited kinnitavad: polariseerimine ja pendli hoogne liikumine äärmustesse on ohtlik. Kui mingil hetkel keelatakse midagi täielikult ära või antakse täielik vabadus, hakkab pendel käima liiga kaugele. On oluline seista oma teadmiste ja väärtuste eest ja samal ajal mõelda sellele, kuidas parandada inimlikke suhteid ja suhtlust metsasektori ning looduskaitsesektori vahel. Eesmärk peaks ju olema luua jätkusuutlikku metsandussektorit, mis teenib nii majandust kui ka elurikkuse kaitset Eestis.




Kasutatud kirjandus:

Weiner, D. R (1999) A Little Corner of Freedom. Russian Nature Protection from Stalin to Gorbachev. University of California Press

Parfitt, B (2024) ‘We’re Dying up Here.’ Inside BC’s Forest Industry Crisis. Mills closed, jobs gone and vanishing trees. First in a series. https://thetyee.ca/News/2024/10/03/Inside-BC-Forest-Industry-Crisis/

Price, K. Daust, D (2025) Closer to the Brink. The State of the Forest on B.C in 2025. Sierra Club B.C. https://scbc-qa-space-hetzner.sfo3.digitaloceanspaces.com/content/uploads/2025/11/27175952/Closer-to-the-Brink-The-State-of-The-Forest-in-BC-in-2025-web.pdf

Silvia Lotman: Toetada võiks maaomanikke, kes hoiavad loodust. 28. mai 2024. Postimees

 Loodust ega loodushoidu ei saa vastandada majandusele või inimesele, rõhutab Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige.

Viimastel nädalatel on meedias näha Eesti Erametsaliidu üleskutseid meeleavaldusele, kus nõutakse maaomanikele looduskaitseliste piirangute eest suuremaid kompensatsioone. Ametlikus retoorikas püüab erametsaliit küll öelda, et tegu ei ole looduskaitsevastase kampaaniaga, kuid viimasel nädalal kõigis meediakanalites ilmunud artiklid panevad kulme kergitama.

Postimehes kirjutati, et looduskaitse on ülepaisutatud ja kahjustab metsi, Eesti Ekspressis räägiti looduskaitse hirmus metsade maha võtmisest ja Õhtulehes hurjutati rangete looduskaitseliste maade aina kiirema laienemisega. Tahes-tahtmata kangastub seda artiklite laviini lugedes hiljuti Levilas ilmunud sarja “Vara küps” meedia ja kommunikatsiooni osa, mis uuris, kuidas ja kelle huvides sünnib avalik arvamus metsast.

Loe edasi ajalehest Postimees

Miks sinivetikas meie vetes vohab? 11.august 2014 Postimees

Taas räägitakse palju sinivetikate (tsüanobakterite) ohust nii inimestele kui koduloomadele. Nii mõneski rannas ei tohi enam vette minna. Kuid miks üldse peame selle ohtliku ja ebameeldiva nähtusega iga suvi kokku puutuma? Kas see on looduse paratamatus või inimese poolt mõjutatav?

Sinivetikate vohamise põhjust ei tule otsida kaugelt: bakterid ja taimed vohavad vees siis, kui neil on seal palju süüa. Vetikate söögiks on täpselt samasugune väetis, mida kasutame põldudel taimede toitmiseks või mis voolab asulatest välja heitvetes. See ei ole mingi saladus või värske avastus – seda kõike võib lugeda kooliõpikust. Nagu ei ole ka saladus, et Läänemeri on üks reostunumaid meresid üldse.

Ometi jätkame me kursil, mis reostab veekogusid aina enam, vaadates läbi sõrmede sellele, et reostus mõjutab nüüdseks juba meid kõiki: me ujume reostunud meres ning sööme mürke sisaldavaid mereande.

Iseäranis mõtlematu tundub selles valguses, et arutuse all on väetiste tootmise jaoks fosforiidi kaevandamise võimalus siinsamas Eestis. See väetis jõuab ju ringiga tagasi meie veekogudesse ning teeb seal veelgi enam kurja.

Tihti ei räägita ka sellest, mis toimub vetikatest vohavas vees nende elukatega, kes inimese kombel vette minekut vältida ei saa – krevettide, kalade, hüljeste ja teistega. Toitained võimaldavad vetikatel vohada, mille tulemusel kasutavad taimed ja tsüanobakterid ära kogu eluks vajaliku hapniku ja ruumi. Samuti eritub vette tsüanobakterite toodetavaid mürke, mistõttu surevad massiliselt kalad ning kaovad veetaimed, vesi aga muutub häguseks massiks. Mere ökoloogiline tasakaal loksub paigast. Läänemeri kubiseb reostuse tagajärjel tekkinud surnud tsoonidest, kus ei ela enam kedagi. Surnud tsoon pole kurb mitte ainult emotsionaalselt ja eetiliselt, ka majanduslikult ei ole see ala näiteks kalanduse tarvis enam kasutuskõlblik.

Eelmisel aastal uuris Läänemere reostuse mõju siinsete riikide majandusele konsultatsioonifirma The Boston Consulting Group, mis on pühendunud ärimeeste nõustamisele. Nad leidsid, et tihti otsustatakse siin, et vaatamata suurele keskkonnamõjule on mingi äriprojekt kasulik. Samas võtab see kahjulik mõju ära mõne teise äri ressursi. Seega ühiskond kaotab taolistest projektidest. Konsultandid arvutasid välja, et keskkonnasõbraliku põllumajanduse ja turismi arendamine koos jätkusuutliku kalandusega võiks Läänemere-äärsetes riikides juurde luua kokku 550 000 töökohta. See annaks piirkonnale võimaluse areneda maailma juhtivaks puhta vee tehnoloogia keskuseks.

Läänemere väga kehva olukorraga on hilja tegeleda siis, kui kogu meri on juba üks suur surnud tsoon. Samuti ei aita mere tervisliku seisundi saavutamisele kaasa näiteks Tallinna lahe ääres plaanitav haisu vältimise meede – suunata reovesi lihtsalt kaugemale merre ehk silma alt ära.

Olukorra parandamisele kaasaaitamiseks peame saama fosfori ja lämmastiku kui põhiliste väetisainete ringluse tööle nii, et väetis oleks põllul, mitte vees. Selles protsessis pole vähetähtis inimeste igapäevane tarbimisotsus: fosfaadivaba kodukeemia kasutamine ja mineraalväetisteta toodetud toidu – näiteks mahetoodete – eelistamine. Aga kindlasti ka kodanikena otsustajatelt just sellise keskkonna- ja põllumajanduspoliitika nõudmine, mille tulemusena saaks käia ohutult suplemas igal suvel.

Vana metsa kaitseks 25. märts 2014 Postimees

ELFi logol liugleb lend­orav – armas loomake, kes pesitseb vanades või väga vanades puudes. Sellistes, mille tüve sisse on uuris­tanud käike putukavastsed, kust rähnid on neid vastseid nokkimas käinud ja kuhu lõpuks on tekkinud piisavalt suur õõnsus, et oravapere saaks end seal sisse seada.

Ühest vanast puust ei piisa – iga loom vajab ka toitumispaiku, liikumispaiku ja vaenlaste eest põgenemise ja varjumise ruumi. Loomulikult ka teisi loomi – oma peret, sugulasi, tuttavaid ja ka võõraid. Kui miljonirahvana muretseme oma püsima jäämise pärast, siis Eesti lend­orava kogukonnas on teadaolevalt alla 30 pesakonna. Seda on hirmuäratavalt vähe. Suurel osal levialal on liik vanade metsade hävitustöö tagajärjel vähenemas või juba kadunud. Kas lepime selle liigi Eestist kadumisega lähiajal või võtame midagi ette?

Lendorav on vaid üks näide sadadest liikidest, kellele vana mets on ainus võimalik elupaik. Palju on seeni, samblikke, putukaid ja linde, kes ei saa ilma metsata, kus on puid, millel lastakse oma kahesaja- või viiesaja-aastane elu lõpuni elada. Metsaelanikest hoolimine tähendab ühtlasi meile endile vajaliku ökosüsteemide stabiilsuse hoidmist. Paraku vanade metsade käekäik üha halveneb. Eelmise sajandi alguses moodustasid Rootsis 150-aastased ja vanemad metsad 44 protsenti kõigist metsadest, praegu on see osakaal vaid seitse protsenti. Soomes on viimaste kümnendite jooksul toimunud nii suur vana metsa häving, et lähiajal arvatakse seal välja surevat umbes tuhat liiki. Mida nende liikide kadu inimesele kaasa toob, ei oska keegi täpselt öelda. Eestis on vana metsa säilinud vaid vähesel määral, ürgmetsa peaaegu mitte. Iga hektar vana metsa, mis nende elukate kodude ümber loomulikult vananema lubatakse, on paljudele liikidele säilimise või hävimise küsimus. Eesti metsa ideaal ei peaks koosnema ainult puidu varumiseks loodud puupõldudest, meil on vaja säilitada eri vanuses metsi, et neist saaks nii energiavõsa, kukeseenemetsa, puidu varumise paiku kui vanu säilikpuid ja põlismetsatukki metsaelanikele.

Toetada tuleks neid, kes lisaks ärile ka avalikke hüvesid loovad 21. august 2013 PM-Online

Eesti peaks tunnustama neid, kes loovad lisaks ärihüvedele ka avalikke hüvesid, üks viis seda teha on läbi põllumajandustoetuste, leiab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman tänase online-väitluse lõppsõnas.

Küsimus ei ole majanduse ja looduse ega suurtootjate ja väiketootjate vastandamises, vaid selles, millised valikud on ühiskonnale üldiselt paremad. Kas Eesti tahab olla teenäitaja või sabassörkija? Võrreldes näiteks Taaniga on Eesti põllumajandusmaastik suurema elurikkusega, ja et see on väärtuslik, siis on meie ülesandeks seda ka hoida. Taanis on elurikkuse hävingut põhjustanud looduslike ja poollooduslike koosluste likvideerimine põllumajandusmaastikelt ja väga intensiivne majandamisviis. Samas, Taanis on eramute reoveekäitlus ja asulate kanalisatsioon parem kui meil, Eestiga võrreldavat elurikkust pole see aga suutnud tagantjärele tekitada.

Keskkonnaorganisatsioonid mõistavad täielikult põllumajanduse tähtsust nii meie toidulaua katja kui ka maastike hooldajana. Jätkusuutlik põllumajandus peab täitma teisigi inimestele olulisi kriteeriume, näiteks soovime, et meie toit oleks tervislik, selle tootmisel säilitataks loomade heaolu ja toidutootmine seostuks maakogukondadega ning jääks kultuuriliselt vastuvõetavaks. Ühtlasi on oluline talunike enda tervis: mürkkemikaalide kasutamine on ohtlik nii tarbijale kui tootjale endale. Teadlikud ja informeeritud tarbijad tunnevad oma toidu tootjaid ning teavad, kuidas toit lauale jõuab.

Mahepõllumajandusel on potentsiaali kasvada ja toita ära kogu Eesti, selleks on vaja nii suuri kui väikesi tootjaid. Toetusi peaks maksma nendele, kes loovad lisaks ärihüvedele ka avalikke hüvesid. Loodussõbralikud tootmisviisid ja tootjad vajavad kindlasti rohkem ühiskonna tunnustust – üks viis seda teha on läbi toetuste.

Keskkonnaalane vastutus – Läänemere seisund, kliimamuutused – on ühine ja me ei tohiks vastutust teistele lükata jättes oma osa tegemata. Keskkonnakahju likvideerimine on alati kordades kallim, kui selle vältimine. Täna on meil võimalik arendada sellist põllumajandust, mis keskkonnakahju ei tekita. Maaelu arengukavas eelarves peaks suurendama nii mahepõllumajandusele kui ka tavatootmises elurikkusele suunatud tegevuste toetamist.

Põllumajandustoetusi tuleb rohkem anda mahetootmisele 21. august 2013 PM-Online

Toetused mahepõllumajandusele ja elurikkusele

Põllumajandustoetusi tuleks rohkem suunata mahepõllumajandusse ja elurikkuse säilitamisse: see on pikas perspektiivis kasulik nii majandusele, inimeste tervisele kui ka loodusele.

See on pikas perspektiivis majandusele kasulikum. Maailma toidutootmine seisab vastamisi suurte väljakutsetega: sõltuvus naftast ja järjest raskemini kättesaadavatest fosforväetistest, mille varud on vähenemas. Suurenevaks probleemiks on ka maapiirkondade hääbumine ja halvenev looduslik keskkond, mis seni on toidu tootmist taganud - muldade hapestumine, veekogude reostumine ja vee kättesaadavuse vähenemine, kasvuhoonegaaside õhku paiskamine, paljude kasulike putukate kadumine.

Samas kasvab tarbijate teadlikkus ning nõudlus keskkonnasõbraliku ja eetiliselt toodangu järele. Mahepõllumajandus on kiiresti kasvav majandusharu kogu maailmas, ökotoiduturg on viimasel kümnendil kasvanud üle 10 protsendi. Mahepõllumajandussektori väärtuseks Euroopas on hinnatud üle 14 miljardi euro.

Suunates põllumajandustoetused mahepõllumajanduse arengusse, arendame välja tulevikku suunatud majandussektori.

See võimaldab inimestel tarbida puhast kohalikku toitu ning viibida terves elukeskkonnas. Toitumise, ülekaalulisuse ja rasvumisega seotud haigused on tänapäeva ühiskonnas vaieldamatult suur probleem. See on riikidele üha suurem ja kulukam sotsiaalmajanduslikväljakutse. Tervislik mahetoit aitab ära hoida tasakaalustamata dieedist ning erinevatest allergeenidest tingitud haigusi, lisaks vähenevad mürkkemikaalide kasutamisest tingitud ohud.

Mürkide kasutamine põllumajanduses toob kaasa mitmeid probleeme (vt Roy Strideri kirjeldusi eelmisel aastal juhtunust). Vaid mahepõllumajanduse süsteemse arendamisega saame tagada tulevikus sellise toiduturu ja elukeskkonna, kus mürkkemikaale ei kasutata.

Säästlik põllumajandus säilitab Eestile omast looduslikku mitmekesisust ja maastike ilu. Tänapäeval kasutatakse põllumajanduses mürkkemikaale, kuivendatakse ja muudetakse maastik ühetaoliseks, kasvatatakse sadadel hektaritel samu kultuure ning kurnatakse mulda. Meile omane maastik koos paljude liikide elupaikadega on lahutamatult seotud traditsioonilise kõrge loodusväärtusega põllumajandusega. Põllulindude seire Eestis näitab, et mahemaadel on lindudele oluliselt paremad tingimised (vt nt PMUK 2012. a aruanne). Sidudes toetused elurikkuse vajadustega tagame, et Eesti loodusrikkusest saaksid osa ka tulevased põlved.

Miks ei ole kuulda võetud kõiki olulisi osalisi? 16. oktoober 2013 Postimees

Tänavune aasta on teadagi kogu Euroopa Liidus ärev: kõik valmistuvad uueks seitsmeaastaseks eelarveperioodiks. Kõige rohkem käärib põllumajandusministeeriumi ümber, sest tegu on suurima osaga ELi eelarvest ja eelarve on avalikkuses juba palju pahameelt tekitanud.

Uueks perioodiks koostatud maaelu arengukava (MAK) eelnõu on suurtootmise poole ohtlikult kreenis ja ignoreerib jätkusuutliku maaelu arengu vajadusi. Sellele tähelepanu juhtimiseks saatsid keskkonnaühenduste, talupidajate, külaliikumise ja väikeettevõtjate liidud peaministrile ja põllumajandusministrile pöördumise koos põhjalike selgitustega olukorra tõsidusest.

Vastuseid pole kahjuks saanud. Palusime ka peaministri vastuvõttu, kuid saime lakoonilise vastuse: peaminister on puhkusel ning kuna MAKi teema ei ole valitsuses, tuleks küsimusega pöörduda põllumajandusministri poole. Ometi on valitsusjuht samas küsimuses pidanud vajalikuks kohtuda põllumajanduslike suurtootjate esindajatega.

Mõnedki suurtootjad on end meedias vastandanud nii külaliikumistele, keskkonnakaitsjatele kui ka väikeettevõtjatele. Keskkonnakaitsjad ei ole end põllumajanduslikele suurtootjaile kunagi vastandanud. Leiame vaid, et tootmine tuleb korraldada nii, et majanduslike huvide kõrval oleks kaalutud ja kaitstud ka keskkonna huvid – see peaks olema iga majandusharu puhul iseenesestmõistetav.

Oleme uue arengukava jaoks välja pakkunud terve hulga täiendavaid sisulisi keskkonnameetmeid, mida põllumajandustootjad saaksid rakendada, kui neid õiglaselt kompenseerida: puhverribad veekogude ääres, toitumisalad tolmeldajatele, muudetud niitmispraktika maas pesitsevate lindude kaitseks jne.

Need tegevused olid MAKi ettevalmistamise töörühmades osaliste vahel üksikasjadeni läbi räägitud ja kompromissid saavutatud. Ometi jättis põllumajandusministeerium need kõik MAKi eelnõust välja.

Valminud MAKi eelnõu ei ole mitte «roheline», nagu väidab põllumajandusministeerium, vaid pigem «rohepestud». Suurim osa väidetavalt keskkonna heaks suunatud rahast hõlmab toetusi, mille keskkonnakasu on pea olematu ning mis on varjatud sissetulekutoetus suurtootjaile.

http://arvamus.postimees.ee/2444014/silvia-lotman-miks-ei-ole-kuulda-voetud-koiki-olulisi-osalisi

Silvia Lotman: ühiskonna huvid esindamata 02.juuli 2013 Postimees

Kuigi viimastel aastatel on Euroopa Liidu põllumajandustoetusi Eestis makstud tuhandetele hektaritele põldudele nn keskkonnasõbraliku majandamise eest, pole statistika järgi neil hektaritel kasutatud vähem väetisi ja mürke kui mujal.

Raha on kulunud palju, aga toetuse edukust mõõtev riigiasutus tõdeb oma iga-aastases aruandes, et keskkonnasõbraliku majandamise toetuse tulemuslikkust ei ole sisuliselt olnud võimalik hinnata. Kui toetusi makstakse eesmärgistamata tegevusele, siis ei saagi tulemuslikkust hinnata, samas on põllumajandus ise nabanööriga keskkonnaga seotud ning täna tehtud õigetest otsustest sõltub põllul elavate liikide käekäik ja kogu põllumajanduse kestlikkus.

ELFi meeskonda juhtides olen viimase poole aasta jooksul olnud kümnetel koosolekutel, kus oleme koos põllumajandusministeeriumi, keskkonnaameti, PRIA ja põllumeestega vaaginud erinevaid võimalusi, kuidas sõnastada sisukad nõuded vee puhtuse, mulla viljakuse ja loodusliku mitmekesisuse tagamiseks põldudel.

Tegu pole kosmoseteadusega, vaid üsna lihtsate tegevustega: veekogude servadesse tuleks jätta väetise väljalekkimise takistamiseks kaitseribasid, mida ei künta; lindude-lillede-putukate jaoks tuleks jätta suurte põldude vahele rohumaa-saarekesi; rukkilille ja teiste haruldaste põllutaimede kaitseks tuleks põlde või nende osi jätta mürkidest puutumata. Rohumaadel tuleks vältida suurte masinatega töid lindude pesitsusajal või jätta osa alasid hilisemaks niitmiseks.

Neid lihtsasti kasutatavaid loodushoiu nippe saaks põllumehed vastavalt iseenda tootmisega sobivalt valida ja riik toetaks loodushoidlikku põllumeest. Kahjuks on põllumajandusministeerium maaelu arengukavast kõik need tegevused välja jätnud ning soovib jätkata raha sisutu tuuldeloopimisega.

Mul läheb alati südame alt soojaks, kui näen bussiaknast veise- või lambakarja. Lehma karjamaal nägemise rõõm on ehk pärit meie esivanematelt, kelle toidulaud oli vaatepildiga otsesemalt seotud kui praegustel linnainimestel. Esivanematelt oleme pärandiks saanud ka Eesti looduse mitmekesisuse üheks oluliseks sambaks olevad pärandkooslused – looduslikud rohumaad, mis püsivad lagedate ja õierikastena just tänu kariloomadele.

Paraku tuleb aga kulmu kortsutades lugeda põllumajandusministeeriumis valminud eelnõud ning tõdeda, et maaelu arengukava ei näe ette ei pärandkoosluste hooldamise süsteemset arendamist ega pea vajalikuks loomade heaolu nimel nende suvel karjamaale laskmist. Veelgi enam: arengukava ei näe ette ka tarbijate ootustele vastavas mahus mahepõllumajanduse arengut. Arengukava ei väärtusta piisavalt traditsioonilist peretalu ja maapiirkonna väikeettevõtjat.

Kui maaelu arengukava eelnõu mõne nädala eest avalikkusele kättesaadavaks muutus, sai seda arutatud nii keskkonnakaitsjate, talunike kui maaettevõtjatega. Eesti keskkonnaühendused, taluliit ja väikeettevõtjad saatsid läinud nädalal põllumajandusministrile suurest murest kantud kirja.

Arengukava, mille sissejuhatav osa räägib tasakaalustatusest, kuid sisu on tugevalt kallutatud tööstusliku toidutootmise eelisarendamisele, jätab ühiskonna laiemad huvid esindamata.

Õnneks on ka põllumajandusminister öelnud, et maaelu kava pole veel lukus ja kommentaarid on oodatud. Mina jään ootama, et kommentaaridele vastatakse sisulise analüüsi ja kursimuutusega, mitte ümmarguse ametliku kirjaga.

Silvia Lotman ja Peep Männil: loodus vajab hunti. 6. september 2012 Postimees

Hunt on metsasanitar, kes aitab meie loodust tasakaalus hoida. Samas ei teadvusta inimesed tihti neid probleeme, mida just hundi olemasolu aitab ära hoida, kirjutavad Peep Männil ja Silvia Lotman.

Viimasel kahel aastal on Saaremaal huntide murtud lammaste arv teinud hüppe ülespoole, mis on arusaadavalt tekitanud talunikes pahameelt. Meediast oleme lugenud hüsteeriliseks kippuvaid hüüdeid «Kas Saaremaal lambaid murdvad hundid on hullud?», «Hundid on murdnud Saaremaal üle saja lamba!», «Hundid tuleb siin hävitada, need mõrtsukad murravad hasardi pärast!». (Viimased hundi-uudised jõudsid avalikkuse ette sel nädalal – toim.)

Et tänapäeva tehnikaga varustatud inimene on võimeline ohtu seadma pea kõiki looduslikke liike, kaasa arvatud iseennast, siis püüame näidata, millist olulist rolli hunt Eesti looduses mängib ja miks teda siiski tasub säilitada.

Põdra ja metskitse tervis on hundi kätes
Tippkiskjatel, nende hulgas ka hundil, on meie ökosüsteemi tasakaalu säilitamisel täita oluline roll. Inimene ja hunt on jahipidajatena erineva mõjuga saakloomade tervisele. Kui tänapäeva jahimees eelistab pahatihti küttida just tugevamaid ja elujõulisemaid loomi (rohkem liha, trofeed), siis hundid murravad pigem nõrgemaid isendeid, kes on enamasti noorloomad ja halvemas vormis olevad täiskasvanud loomad.

Sellega soodustavad hundid saakloomade elujõulise põhikarja ja tugeva juurdekasvu säilimist, inimestest jahimehed aga mõjutavad seda pigem vastupidi. Niisiis kompenseerib hunt vähemalt osaliselt ka inimeste jahipidamisega tekkivat võimalikku negatiivset mõju elusloodusele.

Kiskjatel, sealhulgas loomulikult ka hundil, on peamiselt toidukonkurentsi tõttu välja kujunenud instinkt võimalusel murda teisi endast nõrgemaid kiskjaid. Seda nimetatakse gildisiseseks kiskluseks. Seega vähendavad suuremad kiskjad väikesemate kiskjate arvukust.

Meil on hunt tõenäoliselt võimeline piirkonniti madalal hoidma kähriku ja mägra, ilves aga rebase arvukust.
Mägra asurkonna kiiret kasvu ja tema muutumist nuhtlusliigiks Saaremaal saab seletada just nimelt suurkiskjate väga väikese asustustihedusega saarel. Gildisisese kiskluse kaudu ulatub suurkiskjate positiivne mõju kolmandate liikideni: kui väikekiskjaid on vähem, tekivad paremad tingimused nende saakloomadele, näiteks kährikute-rebaste jahitavatele maas pesitsevatele lindudele ja jänestele.

Hunt on oma saagi suhtes väga paindlik liik ning tal pole olnud Eestis tõenäoliselt kunagi sellist head looduslikku toidubaasi kui praegu. Praeguse looduskeskkonna kandevõime kannataks kindlasti välja hundi praegusest mitu korda suurema arvukuse.

Kariloomade kallale ei tule hundid seega praegu kindlasti mitte loodusliku toidu puudusest. Ökonoomsus pole metsas elustiili valik, vaid evolutsiooni käigus välja kujunenud ellujäämise võti, seetõttu valib hunt võimalusel alati kergemini kättesaadava saagi, kelleks ilma karjuse, kaitsekoera või korraliku tarata lambad kindlasti on.

Miks inimene hunti ei salli
Jah, hundid murravad sobiva võimaluse korral kariloomi, meie oludes peamiselt lambaid, tekitades sellega kohati suurt kahju maamajandusele. Kuigi riik kompenseerib alates 2008. aastast hundi tekitatud otsesed kahjud, ei kata see kaugeltki kõiki karja ründega omanikule tekitatud lisakulusid.

On selge, et karjapidaja on pigem huvitatud huntide likvideerimisest lähipiirkonnas. Hundid on ka arvestatavad konkurendid jahimeestele, kuna nende saaklooma eelistused kattuvad põhiliste jahiobjektidega, kelleks Eestis on metskits, metssiga ja põder. Jahimeestel tuleb niisiis huntide olemasolu korral arvestada mõnevõrra väikesema jahisaagiga, mida aga pahatihti ei taheta aktsepteerida.

Kolmandaks huntide võimaliku mittesallimise põhjuseks on hirm enda või oma lähedaste turvalisuse pärast. See on küll seotud minevikust pärinevate juttude ja legendidega, kuid hunti mitte tundvad ja teda vihkavad inimesed kasutavad seda hirmu ikka ja jälle avalikkuse manipuleerimiseks ära.

Kuigi tihti räägitakse, et Eestist on suur osa looduskaitse all, ei ole Eestis tegelikult sellise hulga ja suurusega kaitstavaid alasid, mis ainukese elupaigana tagaksid hundi elujõulise asurkonna säilimise.

Seetõttu saame hundi asurkonda hoida vaid koos nende aladega, mida kasutab majanduslikul eesmärgil ka inimene. Mida enam on hunte, seda enam on nad looduslike elupaikade piiratuse tõttu sunnitud võtma kasutusele pool-looduslikke alasid ja põllumajandusmaastikke, kus aga eeldus inimese ja hundi vahelise vastuolu tekkeks on juba märgatavalt suurem.

Piiri, kuhumaani ühiskond hundi asurkonna suurust talub, nimetavad keskkonnaökonoomid hundi sotsiaal-majanduslikuks kandevõimeks. Eestit tervikuna vaadeldes on hundi sotsiaal-majanduslik kandevõime mitu korda väiksem kui looduskeskkonna kandevõime.

Sotsiaal-majanduslik kandevõime on eri piirkondades erinev, sõltudes lisaks inimasustusele ja maakasutusele ka näiteks kariloomade kaitseks rakendatud meetmetest, hundiga koos eksisteerimise kogemustest ja inimeste keskkonnateadlikkusest laiemalt. Saaremaa tõi sel ja eelmisel aastal Eesti piires näite sealse hundi sotsiaal-majandusliku kandevõime oluliselt madalamast tasemest võrreldes muu Eestiga.

Samas, keskkonna kandevõime – metsikute saakliikide asustustihedus, mitmekesisus ja nende juurdekasv – on Saaremaal kindlasti suurem kui Eesti keskmine.

Eestisse mahub 25 hundipesakonda
Kõiki hundi looduslikke ja sotsiaal-majanduslikke aspekte on arvesse võetud keskkonnaministeeriumi tellitud liigi kaitse ja ohjeldamise tegevuskavas. Kavas nähakse ette ka populatsiooni suuruse hoidmine Eestis teatud vahemikus. Hundi arvukust reguleeritakse jahipidamisega ning meie praegustes oludes sellele alternatiivi ei ole.

Riigil on huvi vältida arvukuse suurenemist üle sotsiaal-majandusliku kandevõime ning jahimehed on huvitatud hundi küttimisest lisaks konkurendi arvukuse kontrolli all hoidmisele ka turismi- ja trofeejahi eesmärgil.

Praegu soovitab Keskkonnateabe Keskus, kes tegeleb hundi seire ja uuringutega, hoida Eesti asurkonnas 20–25 elujõulist pesakonda aastas, mis teeb kokku umbes 200–250 hunti sügiseti enne jahiperioodi algust. Mullusügisest pesakondade arvu hinnati 31-le ning eesmärgiga viia arvukus tänavu sügiseks soovitavasse vahemikku, määrati möödunud hooajal ka suhteliselt suur küttimislimiit. Hundi väga raskesti prognoositavat sigimisedukust arvestades saab selle eesmärgi täitmise kohta esmase hinnangu siiski anda alles talve algul.

Ühiskonna suhtumine hunti on muutunud negatiivsemaks seoses eelmisel aastal märgatavalt sagenenud kahjustustega Saaremaa lambafarmides ja nende kajastamisele meedias. Siin tuleb lahendust otsida mõlemalt poolt: ühest küljest suunata huntide küttimist enam just suurema inimasustuse ja lambakasvatusega aladele ning vähem looduslikele elupaikadele.

Teisalt tuleb aidata lambapidajatel kaitsta oma karju nii, nagu seda osatakse teha näiteks põlistel hundialadel Lõuna-Eestis. Hunt otsib alati nõrgemini kaitstud saakloomi, just seetõttu ta metsasanitar ongi, ja see teadmine peaks aitama meil ka paremini suunata tegevust hundikahjustuste vältimiseks.

Autoritest. Silvia Lotman on Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert, Peep Männil Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna juhataja.