Toetada tuleks neid, kes lisaks ärile ka avalikke hüvesid loovad 21. august 2013 PM-Online

Eesti peaks tunnustama neid, kes loovad lisaks ärihüvedele ka avalikke hüvesid, üks viis seda teha on läbi põllumajandustoetuste, leiab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman tänase online-väitluse lõppsõnas.

Küsimus ei ole majanduse ja looduse ega suurtootjate ja väiketootjate vastandamises, vaid selles, millised valikud on ühiskonnale üldiselt paremad. Kas Eesti tahab olla teenäitaja või sabassörkija? Võrreldes näiteks Taaniga on Eesti põllumajandusmaastik suurema elurikkusega, ja et see on väärtuslik, siis on meie ülesandeks seda ka hoida. Taanis on elurikkuse hävingut põhjustanud looduslike ja poollooduslike koosluste likvideerimine põllumajandusmaastikelt ja väga intensiivne majandamisviis. Samas, Taanis on eramute reoveekäitlus ja asulate kanalisatsioon parem kui meil, Eestiga võrreldavat elurikkust pole see aga suutnud tagantjärele tekitada.

Keskkonnaorganisatsioonid mõistavad täielikult põllumajanduse tähtsust nii meie toidulaua katja kui ka maastike hooldajana. Jätkusuutlik põllumajandus peab täitma teisigi inimestele olulisi kriteeriume, näiteks soovime, et meie toit oleks tervislik, selle tootmisel säilitataks loomade heaolu ja toidutootmine seostuks maakogukondadega ning jääks kultuuriliselt vastuvõetavaks. Ühtlasi on oluline talunike enda tervis: mürkkemikaalide kasutamine on ohtlik nii tarbijale kui tootjale endale. Teadlikud ja informeeritud tarbijad tunnevad oma toidu tootjaid ning teavad, kuidas toit lauale jõuab.

Mahepõllumajandusel on potentsiaali kasvada ja toita ära kogu Eesti, selleks on vaja nii suuri kui väikesi tootjaid. Toetusi peaks maksma nendele, kes loovad lisaks ärihüvedele ka avalikke hüvesid. Loodussõbralikud tootmisviisid ja tootjad vajavad kindlasti rohkem ühiskonna tunnustust – üks viis seda teha on läbi toetuste.

Keskkonnaalane vastutus – Läänemere seisund, kliimamuutused – on ühine ja me ei tohiks vastutust teistele lükata jättes oma osa tegemata. Keskkonnakahju likvideerimine on alati kordades kallim, kui selle vältimine. Täna on meil võimalik arendada sellist põllumajandust, mis keskkonnakahju ei tekita. Maaelu arengukavas eelarves peaks suurendama nii mahepõllumajandusele kui ka tavatootmises elurikkusele suunatud tegevuste toetamist.

Põllumajandustoetusi tuleb rohkem anda mahetootmisele 21. august 2013 PM-Online

Toetused mahepõllumajandusele ja elurikkusele

Põllumajandustoetusi tuleks rohkem suunata mahepõllumajandusse ja elurikkuse säilitamisse: see on pikas perspektiivis kasulik nii majandusele, inimeste tervisele kui ka loodusele.

See on pikas perspektiivis majandusele kasulikum. Maailma toidutootmine seisab vastamisi suurte väljakutsetega: sõltuvus naftast ja järjest raskemini kättesaadavatest fosforväetistest, mille varud on vähenemas. Suurenevaks probleemiks on ka maapiirkondade hääbumine ja halvenev looduslik keskkond, mis seni on toidu tootmist taganud - muldade hapestumine, veekogude reostumine ja vee kättesaadavuse vähenemine, kasvuhoonegaaside õhku paiskamine, paljude kasulike putukate kadumine.

Samas kasvab tarbijate teadlikkus ning nõudlus keskkonnasõbraliku ja eetiliselt toodangu järele. Mahepõllumajandus on kiiresti kasvav majandusharu kogu maailmas, ökotoiduturg on viimasel kümnendil kasvanud üle 10 protsendi. Mahepõllumajandussektori väärtuseks Euroopas on hinnatud üle 14 miljardi euro.

Suunates põllumajandustoetused mahepõllumajanduse arengusse, arendame välja tulevikku suunatud majandussektori.

See võimaldab inimestel tarbida puhast kohalikku toitu ning viibida terves elukeskkonnas. Toitumise, ülekaalulisuse ja rasvumisega seotud haigused on tänapäeva ühiskonnas vaieldamatult suur probleem. See on riikidele üha suurem ja kulukam sotsiaalmajanduslikväljakutse. Tervislik mahetoit aitab ära hoida tasakaalustamata dieedist ning erinevatest allergeenidest tingitud haigusi, lisaks vähenevad mürkkemikaalide kasutamisest tingitud ohud.

Mürkide kasutamine põllumajanduses toob kaasa mitmeid probleeme (vt Roy Strideri kirjeldusi eelmisel aastal juhtunust). Vaid mahepõllumajanduse süsteemse arendamisega saame tagada tulevikus sellise toiduturu ja elukeskkonna, kus mürkkemikaale ei kasutata.

Säästlik põllumajandus säilitab Eestile omast looduslikku mitmekesisust ja maastike ilu. Tänapäeval kasutatakse põllumajanduses mürkkemikaale, kuivendatakse ja muudetakse maastik ühetaoliseks, kasvatatakse sadadel hektaritel samu kultuure ning kurnatakse mulda. Meile omane maastik koos paljude liikide elupaikadega on lahutamatult seotud traditsioonilise kõrge loodusväärtusega põllumajandusega. Põllulindude seire Eestis näitab, et mahemaadel on lindudele oluliselt paremad tingimised (vt nt PMUK 2012. a aruanne). Sidudes toetused elurikkuse vajadustega tagame, et Eesti loodusrikkusest saaksid osa ka tulevased põlved.

Miks ei ole kuulda võetud kõiki olulisi osalisi? 16. oktoober 2013 Postimees

Tänavune aasta on teadagi kogu Euroopa Liidus ärev: kõik valmistuvad uueks seitsmeaastaseks eelarveperioodiks. Kõige rohkem käärib põllumajandusministeeriumi ümber, sest tegu on suurima osaga ELi eelarvest ja eelarve on avalikkuses juba palju pahameelt tekitanud.

Uueks perioodiks koostatud maaelu arengukava (MAK) eelnõu on suurtootmise poole ohtlikult kreenis ja ignoreerib jätkusuutliku maaelu arengu vajadusi. Sellele tähelepanu juhtimiseks saatsid keskkonnaühenduste, talupidajate, külaliikumise ja väikeettevõtjate liidud peaministrile ja põllumajandusministrile pöördumise koos põhjalike selgitustega olukorra tõsidusest.

Vastuseid pole kahjuks saanud. Palusime ka peaministri vastuvõttu, kuid saime lakoonilise vastuse: peaminister on puhkusel ning kuna MAKi teema ei ole valitsuses, tuleks küsimusega pöörduda põllumajandusministri poole. Ometi on valitsusjuht samas küsimuses pidanud vajalikuks kohtuda põllumajanduslike suurtootjate esindajatega.

Mõnedki suurtootjad on end meedias vastandanud nii külaliikumistele, keskkonnakaitsjatele kui ka väikeettevõtjatele. Keskkonnakaitsjad ei ole end põllumajanduslikele suurtootjaile kunagi vastandanud. Leiame vaid, et tootmine tuleb korraldada nii, et majanduslike huvide kõrval oleks kaalutud ja kaitstud ka keskkonna huvid – see peaks olema iga majandusharu puhul iseenesestmõistetav.

Oleme uue arengukava jaoks välja pakkunud terve hulga täiendavaid sisulisi keskkonnameetmeid, mida põllumajandustootjad saaksid rakendada, kui neid õiglaselt kompenseerida: puhverribad veekogude ääres, toitumisalad tolmeldajatele, muudetud niitmispraktika maas pesitsevate lindude kaitseks jne.

Need tegevused olid MAKi ettevalmistamise töörühmades osaliste vahel üksikasjadeni läbi räägitud ja kompromissid saavutatud. Ometi jättis põllumajandusministeerium need kõik MAKi eelnõust välja.

Valminud MAKi eelnõu ei ole mitte «roheline», nagu väidab põllumajandusministeerium, vaid pigem «rohepestud». Suurim osa väidetavalt keskkonna heaks suunatud rahast hõlmab toetusi, mille keskkonnakasu on pea olematu ning mis on varjatud sissetulekutoetus suurtootjaile.

http://arvamus.postimees.ee/2444014/silvia-lotman-miks-ei-ole-kuulda-voetud-koiki-olulisi-osalisi

Silvia Lotman: ühiskonna huvid esindamata 02.juuli 2013 Postimees

Kuigi viimastel aastatel on Euroopa Liidu põllumajandustoetusi Eestis makstud tuhandetele hektaritele põldudele nn keskkonnasõbraliku majandamise eest, pole statistika järgi neil hektaritel kasutatud vähem väetisi ja mürke kui mujal.

Raha on kulunud palju, aga toetuse edukust mõõtev riigiasutus tõdeb oma iga-aastases aruandes, et keskkonnasõbraliku majandamise toetuse tulemuslikkust ei ole sisuliselt olnud võimalik hinnata. Kui toetusi makstakse eesmärgistamata tegevusele, siis ei saagi tulemuslikkust hinnata, samas on põllumajandus ise nabanööriga keskkonnaga seotud ning täna tehtud õigetest otsustest sõltub põllul elavate liikide käekäik ja kogu põllumajanduse kestlikkus.

ELFi meeskonda juhtides olen viimase poole aasta jooksul olnud kümnetel koosolekutel, kus oleme koos põllumajandusministeeriumi, keskkonnaameti, PRIA ja põllumeestega vaaginud erinevaid võimalusi, kuidas sõnastada sisukad nõuded vee puhtuse, mulla viljakuse ja loodusliku mitmekesisuse tagamiseks põldudel.

Tegu pole kosmoseteadusega, vaid üsna lihtsate tegevustega: veekogude servadesse tuleks jätta väetise väljalekkimise takistamiseks kaitseribasid, mida ei künta; lindude-lillede-putukate jaoks tuleks jätta suurte põldude vahele rohumaa-saarekesi; rukkilille ja teiste haruldaste põllutaimede kaitseks tuleks põlde või nende osi jätta mürkidest puutumata. Rohumaadel tuleks vältida suurte masinatega töid lindude pesitsusajal või jätta osa alasid hilisemaks niitmiseks.

Neid lihtsasti kasutatavaid loodushoiu nippe saaks põllumehed vastavalt iseenda tootmisega sobivalt valida ja riik toetaks loodushoidlikku põllumeest. Kahjuks on põllumajandusministeerium maaelu arengukavast kõik need tegevused välja jätnud ning soovib jätkata raha sisutu tuuldeloopimisega.

Mul läheb alati südame alt soojaks, kui näen bussiaknast veise- või lambakarja. Lehma karjamaal nägemise rõõm on ehk pärit meie esivanematelt, kelle toidulaud oli vaatepildiga otsesemalt seotud kui praegustel linnainimestel. Esivanematelt oleme pärandiks saanud ka Eesti looduse mitmekesisuse üheks oluliseks sambaks olevad pärandkooslused – looduslikud rohumaad, mis püsivad lagedate ja õierikastena just tänu kariloomadele.

Paraku tuleb aga kulmu kortsutades lugeda põllumajandusministeeriumis valminud eelnõud ning tõdeda, et maaelu arengukava ei näe ette ei pärandkoosluste hooldamise süsteemset arendamist ega pea vajalikuks loomade heaolu nimel nende suvel karjamaale laskmist. Veelgi enam: arengukava ei näe ette ka tarbijate ootustele vastavas mahus mahepõllumajanduse arengut. Arengukava ei väärtusta piisavalt traditsioonilist peretalu ja maapiirkonna väikeettevõtjat.

Kui maaelu arengukava eelnõu mõne nädala eest avalikkusele kättesaadavaks muutus, sai seda arutatud nii keskkonnakaitsjate, talunike kui maaettevõtjatega. Eesti keskkonnaühendused, taluliit ja väikeettevõtjad saatsid läinud nädalal põllumajandusministrile suurest murest kantud kirja.

Arengukava, mille sissejuhatav osa räägib tasakaalustatusest, kuid sisu on tugevalt kallutatud tööstusliku toidutootmise eelisarendamisele, jätab ühiskonna laiemad huvid esindamata.

Õnneks on ka põllumajandusminister öelnud, et maaelu kava pole veel lukus ja kommentaarid on oodatud. Mina jään ootama, et kommentaaridele vastatakse sisulise analüüsi ja kursimuutusega, mitte ümmarguse ametliku kirjaga.

Inimesi ja loodust tuleb koos kaitsta. 13. november 2012 Eesti Päevaleht

Sain just Lõuna-Eesti toiduvõrgustikust kätte oma köögiviljakasti. Kodumaised kartulid, porgandid, peet, kapsas, kõrvits ja lehtsalat. Tean, et nende põldude vahel, kus kasvasid mu köögiviljad, elab ka mitmeid looduslikke liike, kes on ühel või teisel moel põllumehele kasulikud. Tean, et rukkipõllul, millelt pärineb minu koduleiva maherukis, kasvavad rukkililled ja pesitsevad lõokesed. Jah, ma tahan süüa sellist toitu, mille tootmisel on arvestatud ka lillede ja lindudega. Aga ma tean ka, et need lilled ja linnud saavad siin Eestimaal elada vaid sellepärast, et sellel maal elavad inimesed üldse talusid peavad ja toitu kasvatavad.

Lääne-Euroopas on tänapäeval jõutud põllumajanduse intensiivistamisega sinnamaale, et põllu kohal ei lenda kiivitajaid ja lõokesi, tolmeldajaid jääb aina vähemaks ja mitmed tavalised põllulilled on välja surnud. Meil siin Eestis ei ole asjad nii halvad, aga kahjuks liigume meiegi sinnapoole. Õnneks on meil alles veel palju neid väärtusi, mis mujal kadunud. Looduse taastamine on oluliselt kulukam kui säilitamine.

Ootused põllumajandusele 

Mitmekesine tootmine tähendab ka mitmekesisemat loodust, ent mida Eesti inimesed põllumajanduselt tegelikult ootavad? Kas meie soov on iga hinna eest toota maailmaturule odavat piimapulbrit ja rapsi või on meil põllumajanduspoliitika arendamisel muidki eesmärke, näiteks kohaliku köögivilja ja liha kättesaadavus, maaelu mitmekesisus ja looduskeskkonna säilimine?

Sel aastal oleme põllumajandussaadusi Eestisse toonud üle 150 miljoni euro väärtuses rohkem kui neid Eestist välja viinud. Meil ei kasvatata piisavalt rukist, et küpsetada piisavalt musta leiba, ega piisavalt kartulit ja köögivilju, et kõik soovijad saaksid osta kodumaist. Samas on keskkonnatingimused meil just nende traditsiooniliste toidutaimede kasvatamiseks head ja keskkonnakaitse mõttes oleks mitmekesisem tootmine kindlasti parem. Näiteks Peipsiveeres kasvatatud sibulad on väärtuslik toit ja kultuurinähtus, ent tänu kõrgetele sibulapeenardele on Eestis säilinud ka Euroopas haruldane mudakonn.

Peaminister leidis 9. oktoobril riigikogus, et Eestis ei ole põllumajanduse rohestamine aktuaalne. Eluslooduse seire näitab tegelikult, et on põhjust teisiti arvata. Kui rukkilille näeb maastikus veel siin-seal, siis õrnroosa õiega nisulille on viimastel aastatel leitud veel vaid Kihnu saarelt. Võsa võib meil ju palju olla, kuid põllumajandusmaal elavad hoopis teised liigid kui metsas ja kaitset vajavad need ka Eestis.

Euroopa Komisjoni pakutud „rohestamine” paneks põllumehed kogu EL-i piires telgema kolme asjaga: kasvatama oma põldudel vähemalt kolme põllukultuuri, säilitama püsirohumaad ja määratlema 7% iga tootja maast nn ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladena. Nende hulka loetaks näiteks kesa, veepüüde terrassid, maastikule iseloomulikud vormid, puhvervööndid ja metsastatud alad. Need nõuded ei käiks mahepõllumeeste kohta, kuna leitakse, et nende haritav maa pakub niigi piisavalt mitmekesist ja puhast elukeskkonda. Samuti ei peaks neid nõudeid täies mahus täitma ka alla kolme hektarit harivad tootjad.

Oktoobri alguses tsiteeris EPL põllumajandusministrit, kes ütles, et seitsmeprotsendiline rohestamine ei täidaks Eestis oma eesmärki. Siiski oleneb tulemus rakendamisest ja nõude tulevasest täpsustumisest. Ka Eestis on piirkondi, kus tavalised niidutaimed on kadunud ja hiigelpõldude vahele tuleks rajada rohelisi koridore putukate ja taimede levikuks. Teisalt, kui erinevalt tänasest arvestada põllupinna sisse taas põlluservad ja puude-tukad, tähendaks „7% nõue” rohelisemate Eesti piirkondade jaoks vaid seda, et olemasolev tuleb säilitada. Nii et mõneti on „rohestamise” kolli seinale manamisega meil üle pingutatud.

Ühe vitsaga kõigile ei sobi

Teisalt on liikmesriikide loodusväärtused ja keskkonnahädad erinevad. Selle üle, millised on põllumajandusmaastiku mitmekesistamise elemendid, kuidas neid säilitada ja rajada, oleks mõistlikum otsustada liikmesriigi tasemel, mitte Euroopa Komisjonis. Kuid põllumajanduse keskkonnamõjudega tuleb kindlasti ka meil tegelda.

Eesti keskkonnaorganisatsioonid leiavad, et kõige tõhusam viis selleks on EL-i tasemel suunata otsetoetuste „rohestamiseks” ette nähtud vahendid (30% otsetoetustest) maaelu arengukava eelarvesse põllumajanduse keskkonnameetme tugevdamiseks. Põllumajanduse keskkonnameede võimaldaks maksta tootjatele, kes ei tapa mürkidega mesilasi, ei reosta väetistega veekogusid ja harivad põlde linnusõbralikult.

Keskkonnaühendused leiavad, et maaelu arengukava kaudu on kindlasti vaja toetada ka kaitsealadel ja Natura 2000 aladel tegutsevaid inimesi, kes aitavad oma keskkonnasõbraliku majandamisega hoida siinset loodust.

Põllumajanduse toetamiseks mõeldud maksumaksja raha peaks aitama arendada kestvat toidutootmist ja säilitada põllumajanduskeskkonda ja maal elavate inimeste elukvaliteeti. Maa elurikkuse hoidmine pole mingi luksus, see on meie ellujäämise eeltingimus.

Millist põllumajandust soovime? 3. juuli 2012 EPL online

Eesti põllumehed kurdavad õigusega, et toetused Euroopa Liidus erinevad kordades. Ka keskkonnakaitsjaile teevad muret kavad jätkata „Vana Euroopa“ põllumajanduse ülekuldamist ilma selge eesmärgita. 

Keskkonnale on EL ühise põllumajanduspoliitika, mis moodustab ligi 40 protsenti liidu eelarvest, seniste suundade jätkamine hukatuslik. Viimase kolmekümne aasta jooksul on Euroopa põllumajandusmaal lindude arvukus langenud poole võrra ja põllumajandus on kujunenud suureks veereostajaks. Samas on kümne aastaga põllumajanduses kadunud mitu miljonit töökohta.

Täna arutelu all oleva põllumajanduspoliitika eelarvest veidi üle poole on ette nähtud nn baasmakse jaoks. Euroopa Kontrollikoda on märkinud, et tegemist on maksega, mille eesmärki ei ole üheski eelnõus kirjas ehk eelarve suurim kuluartikkel on sisuliselt eesmärgistamata.

See ongi raha, mis moonutab konkurentsitingimusi. Ka 2020. aastal on ettenähtud enam kui kolmekordne erinevus Hollandi ja Eesti toetuste vahel. Samas on tegu keskkonnakahjuliku dotatsiooniga, sest mida suurem on baastoetus, seda rohkem ostetakse väetist ja mürki.

Rahvuslille päästmine eesmärgiks

Umbes veerand põllumajanduspoliitika eelarvest saavad riigid suunata maaelu arenguks, sh keskkonnatoetusteks. Praegu kehtiva Eesti maaelu arengukava keskkonnasõbraliku majandamise nimeline meede on keerukas, kuid selle positiivne mõju on selgusetu. Pigem vajame lihtsaid ja selge eesmärgiga meetmeid. Milliseid siis?

Kui suuremate põldude servadesse jätta õiterikkad ribad, aitab see säilitada taimede, putukate ja lindude elupaiku ning töötab puhvrina veekogude ääres. Ka põldude sisse saab rajada saarekesi loodusele. Loomulikult on see põllumehele lisakulu, mille peakski keskkonnatoetused hüvitama. Kui meile on oluline ka tulevikus lõokese laulu kuulmine, on sellised toetused põhjendatud.

Meil on sisuliselt välja surnud õrnroosa nisulill. Sama saatus ähvardab meie rahvuslille – mürgid ei tee ju vahet rukkilillel ja ohakal. Põllul levivate ohustatud taimede kaitseks tuleks toetada umbrohumürkidest loobumist. Mürgid ohustavad ka mesilasi ja seega tuleb nende kaitseks toetada putukamürkidest loobuvaid põllumehi. Ühtlasi aitaks sellised toetused vähendada mürkide jõudmist meie toidulauale.

Põllumajandus ja tervislik toit

Veekogude olukorda aitaks parandada kuivendussüsteemidele settetiikide rajamine ja muud meetmed, mis aeglustavad väetiserikka vee veekogudesse jõudmist. See suurendaks ka kraavide elurikkust.

Niiduliikide ja traditsioonilise maastiku kaitseks tuleb jätkata ning parandada poollooduslike koosluste hooldamist. Kõnealune toetus on üks praeguse maaelu arengukava edulugusid, kuid arenguruumi on siingi.

Võimalusi, kuidas avaliku rahaga toetada sellist põllumajandust, mis toodab head ja tervislikku toitu, säilitab maal töökohti ja hoiab alles meile kosutust pakkuva looduskeskkonna, on mitmeid. Halvim, mis võiks juhtuda, oleks püüda eesmärgistamata keskkonnameetmete kaudu korvata põllumeeste tulupuudujääki – sisuliselt toetame siis väetiste ja mürkide ostmist ja keskkonnahoiust pole juttugi.

Kui aga põllumajandusministeeriumil õnnestub uut maaelu arengukava tehes suunata toetusi keskkonnahoidu silmas pidades, saab põllumees looduskaitsja silmis taas osaks lahendusest mitte probleemist.