Inimesi ja loodust tuleb koos kaitsta. 13. november 2012 Eesti Päevaleht

Sain just Lõuna-Eesti toiduvõrgustikust kätte oma köögiviljakasti. Kodumaised kartulid, porgandid, peet, kapsas, kõrvits ja lehtsalat. Tean, et nende põldude vahel, kus kasvasid mu köögiviljad, elab ka mitmeid looduslikke liike, kes on ühel või teisel moel põllumehele kasulikud. Tean, et rukkipõllul, millelt pärineb minu koduleiva maherukis, kasvavad rukkililled ja pesitsevad lõokesed. Jah, ma tahan süüa sellist toitu, mille tootmisel on arvestatud ka lillede ja lindudega. Aga ma tean ka, et need lilled ja linnud saavad siin Eestimaal elada vaid sellepärast, et sellel maal elavad inimesed üldse talusid peavad ja toitu kasvatavad.

Lääne-Euroopas on tänapäeval jõutud põllumajanduse intensiivistamisega sinnamaale, et põllu kohal ei lenda kiivitajaid ja lõokesi, tolmeldajaid jääb aina vähemaks ja mitmed tavalised põllulilled on välja surnud. Meil siin Eestis ei ole asjad nii halvad, aga kahjuks liigume meiegi sinnapoole. Õnneks on meil alles veel palju neid väärtusi, mis mujal kadunud. Looduse taastamine on oluliselt kulukam kui säilitamine.

Ootused põllumajandusele 

Mitmekesine tootmine tähendab ka mitmekesisemat loodust, ent mida Eesti inimesed põllumajanduselt tegelikult ootavad? Kas meie soov on iga hinna eest toota maailmaturule odavat piimapulbrit ja rapsi või on meil põllumajanduspoliitika arendamisel muidki eesmärke, näiteks kohaliku köögivilja ja liha kättesaadavus, maaelu mitmekesisus ja looduskeskkonna säilimine?

Sel aastal oleme põllumajandussaadusi Eestisse toonud üle 150 miljoni euro väärtuses rohkem kui neid Eestist välja viinud. Meil ei kasvatata piisavalt rukist, et küpsetada piisavalt musta leiba, ega piisavalt kartulit ja köögivilju, et kõik soovijad saaksid osta kodumaist. Samas on keskkonnatingimused meil just nende traditsiooniliste toidutaimede kasvatamiseks head ja keskkonnakaitse mõttes oleks mitmekesisem tootmine kindlasti parem. Näiteks Peipsiveeres kasvatatud sibulad on väärtuslik toit ja kultuurinähtus, ent tänu kõrgetele sibulapeenardele on Eestis säilinud ka Euroopas haruldane mudakonn.

Peaminister leidis 9. oktoobril riigikogus, et Eestis ei ole põllumajanduse rohestamine aktuaalne. Eluslooduse seire näitab tegelikult, et on põhjust teisiti arvata. Kui rukkilille näeb maastikus veel siin-seal, siis õrnroosa õiega nisulille on viimastel aastatel leitud veel vaid Kihnu saarelt. Võsa võib meil ju palju olla, kuid põllumajandusmaal elavad hoopis teised liigid kui metsas ja kaitset vajavad need ka Eestis.

Euroopa Komisjoni pakutud „rohestamine” paneks põllumehed kogu EL-i piires telgema kolme asjaga: kasvatama oma põldudel vähemalt kolme põllukultuuri, säilitama püsirohumaad ja määratlema 7% iga tootja maast nn ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladena. Nende hulka loetaks näiteks kesa, veepüüde terrassid, maastikule iseloomulikud vormid, puhvervööndid ja metsastatud alad. Need nõuded ei käiks mahepõllumeeste kohta, kuna leitakse, et nende haritav maa pakub niigi piisavalt mitmekesist ja puhast elukeskkonda. Samuti ei peaks neid nõudeid täies mahus täitma ka alla kolme hektarit harivad tootjad.

Oktoobri alguses tsiteeris EPL põllumajandusministrit, kes ütles, et seitsmeprotsendiline rohestamine ei täidaks Eestis oma eesmärki. Siiski oleneb tulemus rakendamisest ja nõude tulevasest täpsustumisest. Ka Eestis on piirkondi, kus tavalised niidutaimed on kadunud ja hiigelpõldude vahele tuleks rajada rohelisi koridore putukate ja taimede levikuks. Teisalt, kui erinevalt tänasest arvestada põllupinna sisse taas põlluservad ja puude-tukad, tähendaks „7% nõue” rohelisemate Eesti piirkondade jaoks vaid seda, et olemasolev tuleb säilitada. Nii et mõneti on „rohestamise” kolli seinale manamisega meil üle pingutatud.

Ühe vitsaga kõigile ei sobi

Teisalt on liikmesriikide loodusväärtused ja keskkonnahädad erinevad. Selle üle, millised on põllumajandusmaastiku mitmekesistamise elemendid, kuidas neid säilitada ja rajada, oleks mõistlikum otsustada liikmesriigi tasemel, mitte Euroopa Komisjonis. Kuid põllumajanduse keskkonnamõjudega tuleb kindlasti ka meil tegelda.

Eesti keskkonnaorganisatsioonid leiavad, et kõige tõhusam viis selleks on EL-i tasemel suunata otsetoetuste „rohestamiseks” ette nähtud vahendid (30% otsetoetustest) maaelu arengukava eelarvesse põllumajanduse keskkonnameetme tugevdamiseks. Põllumajanduse keskkonnameede võimaldaks maksta tootjatele, kes ei tapa mürkidega mesilasi, ei reosta väetistega veekogusid ja harivad põlde linnusõbralikult.

Keskkonnaühendused leiavad, et maaelu arengukava kaudu on kindlasti vaja toetada ka kaitsealadel ja Natura 2000 aladel tegutsevaid inimesi, kes aitavad oma keskkonnasõbraliku majandamisega hoida siinset loodust.

Põllumajanduse toetamiseks mõeldud maksumaksja raha peaks aitama arendada kestvat toidutootmist ja säilitada põllumajanduskeskkonda ja maal elavate inimeste elukvaliteeti. Maa elurikkuse hoidmine pole mingi luksus, see on meie ellujäämise eeltingimus.

Millist põllumajandust soovime? 3. juuli 2012 EPL online

Eesti põllumehed kurdavad õigusega, et toetused Euroopa Liidus erinevad kordades. Ka keskkonnakaitsjaile teevad muret kavad jätkata „Vana Euroopa“ põllumajanduse ülekuldamist ilma selge eesmärgita. 

Keskkonnale on EL ühise põllumajanduspoliitika, mis moodustab ligi 40 protsenti liidu eelarvest, seniste suundade jätkamine hukatuslik. Viimase kolmekümne aasta jooksul on Euroopa põllumajandusmaal lindude arvukus langenud poole võrra ja põllumajandus on kujunenud suureks veereostajaks. Samas on kümne aastaga põllumajanduses kadunud mitu miljonit töökohta.

Täna arutelu all oleva põllumajanduspoliitika eelarvest veidi üle poole on ette nähtud nn baasmakse jaoks. Euroopa Kontrollikoda on märkinud, et tegemist on maksega, mille eesmärki ei ole üheski eelnõus kirjas ehk eelarve suurim kuluartikkel on sisuliselt eesmärgistamata.

See ongi raha, mis moonutab konkurentsitingimusi. Ka 2020. aastal on ettenähtud enam kui kolmekordne erinevus Hollandi ja Eesti toetuste vahel. Samas on tegu keskkonnakahjuliku dotatsiooniga, sest mida suurem on baastoetus, seda rohkem ostetakse väetist ja mürki.

Rahvuslille päästmine eesmärgiks

Umbes veerand põllumajanduspoliitika eelarvest saavad riigid suunata maaelu arenguks, sh keskkonnatoetusteks. Praegu kehtiva Eesti maaelu arengukava keskkonnasõbraliku majandamise nimeline meede on keerukas, kuid selle positiivne mõju on selgusetu. Pigem vajame lihtsaid ja selge eesmärgiga meetmeid. Milliseid siis?

Kui suuremate põldude servadesse jätta õiterikkad ribad, aitab see säilitada taimede, putukate ja lindude elupaiku ning töötab puhvrina veekogude ääres. Ka põldude sisse saab rajada saarekesi loodusele. Loomulikult on see põllumehele lisakulu, mille peakski keskkonnatoetused hüvitama. Kui meile on oluline ka tulevikus lõokese laulu kuulmine, on sellised toetused põhjendatud.

Meil on sisuliselt välja surnud õrnroosa nisulill. Sama saatus ähvardab meie rahvuslille – mürgid ei tee ju vahet rukkilillel ja ohakal. Põllul levivate ohustatud taimede kaitseks tuleks toetada umbrohumürkidest loobumist. Mürgid ohustavad ka mesilasi ja seega tuleb nende kaitseks toetada putukamürkidest loobuvaid põllumehi. Ühtlasi aitaks sellised toetused vähendada mürkide jõudmist meie toidulauale.

Põllumajandus ja tervislik toit

Veekogude olukorda aitaks parandada kuivendussüsteemidele settetiikide rajamine ja muud meetmed, mis aeglustavad väetiserikka vee veekogudesse jõudmist. See suurendaks ka kraavide elurikkust.

Niiduliikide ja traditsioonilise maastiku kaitseks tuleb jätkata ning parandada poollooduslike koosluste hooldamist. Kõnealune toetus on üks praeguse maaelu arengukava edulugusid, kuid arenguruumi on siingi.

Võimalusi, kuidas avaliku rahaga toetada sellist põllumajandust, mis toodab head ja tervislikku toitu, säilitab maal töökohti ja hoiab alles meile kosutust pakkuva looduskeskkonna, on mitmeid. Halvim, mis võiks juhtuda, oleks püüda eesmärgistamata keskkonnameetmete kaudu korvata põllumeeste tulupuudujääki – sisuliselt toetame siis väetiste ja mürkide ostmist ja keskkonnahoiust pole juttugi.

Kui aga põllumajandusministeeriumil õnnestub uut maaelu arengukava tehes suunata toetusi keskkonnahoidu silmas pidades, saab põllumees looduskaitsja silmis taas osaks lahendusest mitte probleemist.

Happevihmad pole kadunud. 5. juuni 2012 Eesti Päevaleht

Jenga-nimelises lauamängus tuleb torni laotud piklikke puuklotse ükshaaval alumistelt korrustelt ära võtta ja nende võrra torni kõrgemaks ehitada. 

Paratamatult aga saabub hetk, kui alt ei saa enam võtta ühtegi klotsi, ilma et kogu torn kokku kukuks. Kui võrrelda mängu Maal elamisega, oleme kõik selle mängu osalised. Oma elukeskkonda saame kaitsta vaid nii, et jätame torni toestavad klotsid liigutamata.

Üks keskkonnaprobleem, millele on kogu maailmas 1960. aastatest tähelepanu juhitud, on happevihmad. Kivisöe, põlevkivi ja nafta põletamisel paiskuvad õhku väävliühendid, mis veega reageerides ja tuulega edasi kandudes sajavad maha akuhapet sisaldavate happevihmadena. Tagajärjeks on hävinud metsad, kaladeta jäänud järved, hapestunud mullad ja linnades kahjustada saanud marmorkujud. Sisse hingates tekitavad väävliheitmed mitmeid haigusi, näiteks bronhiiti ja astmat. Ametlikud andmed akuhappe ohutuskaardil ütlevad, et sissehingamisel on surmav annus 510 mg ühes kuupmeetris kahe tunni jooksul.

Sellised hirmsad asjad ei ole muidugi jätnud poliitikuid ükskõikseks: väävliheitmete vähendamisega on tegeldud 1970. aastatest. Tööstuses kasutatakse puhastusseadmeid, suurendatakse taastuvenergia osakaalu, autokütustele on kehtestatud ranged väävlisisalduse piirmäärad. Siiski on pingutustest kõrvale jäänud laevad, mille puhul oli kütustes siiani lubatud väävlisisaldus 2700 korda suurem kui autokütustes lubatu. Selle tõttu on laevakütuste roll väävliheitmete tekitamises näiteks Taanis suurenenud 39%-ni. Aastaks 2020 aga on ette näha, et Euroopas ületab laevade väävliheide maismaalt tuleva heite.

Lahendusena on USA ja Kanada kehtestanud rannikule 370 km laiuse merevööndi, kus vähendatakse kütuses lubatud väävli ja lämmastiku määra. Aastaks 2020 loodetakse selle vööndi abil päästa 14 000 põhjaameeriklase elu. Euroopa Liit omalt poolt on määranud väävliheitmete piiramise aladeks Läänemere, Põhjamere ja La Manche’i väina. Euroopa Komisjon on arvutanud, et piirangute tulemusel õnnestub tervishoius saavutada 8–16 miljardi euro väärtuses kasu. Lisaks prognoositakse, et näiteks Soomes vähenevad happevihmad võrreldes praegusega 60% võrra. Selle saavutamiseks tuleks laevanduses kulutada 0,6–3,7 miljardit eurot, et saaks kasutada vähema väävliga kütust.

Eesti keskkonnaorganisatsioonid on väävliheitmete asjus küsinud seisukohta keskkonnaministrilt.

Väävlisaaste põlevkivist

Keit Pentuse vastus oli, et neid tuleb küll vähendada, kuid Eesti toetaks rangemate reeglite seadmist ühtselt kogu Euroopa Liidus. Lisaks ei olnud minister hoolimata mitmete riikide pingutustest veendunud, kas vajalik tehnoloogia laevade ümberehitamiseks on muudatuste ajaks — 2015. aastaks — olemas ja töökindel. Seetõttu jäi Eesti väävliheitmete piiramise lõpphääletusel erapooletuks.

Nüüd on Euroopa Liidu institutsioonid jõudnud üksmeelele ja tulevikku vaadates on oluline, et vastu võetud õigusaktid rakenduksid, laiendataks piirkondi, kus väävliheitmeid piiratakse, ja alustataks ka lämmastikuheitmete piiramist laevanduses.

Eesti poolt vaadatuna on teemal siiski veel üks aga: kuigi meie sadamates toimub tihe sagimine, on laevanduse osa õhu saastuses siiski pisike. Hoolimata sadade miljonite eurode kulutamisest puhastusseadmetele tuleb endiselt peaaegu kogu meie väävlisaaste põlevkivist. Kui suure võidu tervise ja keskkonna kontosse saaksime põlevkivist „Jenga klotside” maa alla jätmisel ja taastuvenergia kasutamisel, võiks püüda arvutada analoogselt laevakütuste tervisearvutustega.

Inimestest ja varestest. 3. mai 2012 Eesti Päevaleht

Kevad on täies hoos ja rändlinnud lõunast saabunud. Lindudega koos naaseb ärevus inimeste hinge: miks need varesed kraaksuvad ja kajakad kisavad? Mida me saame nende tüütute lindude peletamiseks ette võtta? Kui linnalindudel juba pojad pesas, siis sagenevad ka linnuökoloogidele tulevad telefonikõned, kus kurdetakse lindude rünnakute üle. 

Kevad on täies hoos ja rändlinnud lõunast saabunud. Lindudega koos naaseb ärevus inimeste hinge: miks need varesed kraaksuvad ja kajakad kisavad? Mida me saame nende tüütute lindude peletamiseks ette võtta? Kui linnalindudel juba pojad pesas, siis sagenevad ka linnuökoloogidele tulevad telefonikõned, kus kurdetakse lindude rünnakute üle.

Nii Haapsalu kui ka Lihula surnuaedadel saeti sel kevadel puid maha. Sama meetodit on künnivareste kolooniate peletamiseks kasutatud mujalgi Eestis. Tõepoolest, kui vanad puud muutuvad ohtlikeks, on selge, et neid tuleb kas harvendada või maha võtta. Aga kui omavalitsus põhjendab tervete puude mahavõtmist vareste peletamisega, tuleks vaadata probleemile veidi teise mätta otsast.

Varese mätta otsast: kui kevadel saabudes pole enam alles seda puud, kus eelmisel aastal sai pesitsetud, tuleb leida lähedalt teine sobiv pesitsuskoht. Linnades, kus on puid vareste pärast maha võetud, on juba näha, et kolooniad kolivad linnapargist eramajade aedadesse. Võtad maha lehtpuud, kolivad okaspuudele, võtad maha vanad puud, kolivad noortele. Juba esimest puud maha võttes tuleks niisiis mõelda, kas oleme valmis linnas lageraiet tegema. Ehk väärtustame puid siiski nii palju, et oleme valmis leppima sellega, et nad sobivad lindudele pesitsemiseks.

Vares on kasulik lind

Kas varesed on meile kuidagi ka kasulikud? Varesed on linnasanitarid. Nad korjavad ära maha visatud toidu, surnud hiired ja konnad ja muu, mida me ei tahaks tänaval näha. Varesed toituvad linnast väljas põldudel, kus nad hävitavad kahjureid ja väetavad mulda.

Vähem teada on ehk see, et varesed on aidanud päästa inimelusid näiteks haiguste leviku indikaatorina: kui Lääne-Niiluse viirus USA-sse jõudis, siis hakkasid esimesena surema just varesed. Nende järgi suudeti viirus avastada enne, kui see inimesi nakatas, ja nii said arstid inimpatsiente ravida juba õige diagnoosi alusel.

Looduskaitseseadus keelab looduslike liikide häirimise, kui nad just ei tekita kahju varale või tervisele. Keeld keeluks, küsimus on selles, kuidas me ühiskonnana sellisele tegevusele vaatame. Vareste näol on tegemist äärmiselt huvitava bioloogiaga loomadega, kelle jälgimine aitab mõista paljusid asju looduse ringkäigus. Arvuti tagant lahkumata võib kiigata Alutaguse metsakaamerasse, kus hallvaresed oma pereasju ajavad. Parki jalutama minnes saab seda põnevat jälgimistööd teha ka värske õhu käes. Tõsi, kui lindudel pojad pesas, võivad nad muutuda lähedalt möödujate vastu paranoiliseks. Kui pojad iseseisvamad, pole ka pargivareseid enam põhjust peljata.

Kuigi ma ei arva, et me peaksime varesed linnadest ära ajama, on siiski selge, et linn oma rikkaliku toidulauaga pakub linnukolooniatele sooja kohta, kus tõesti inimlased ja vareslased võivad teineteist teinekord segama hakata. Mida siis ikkagi teha? Varesed on nutikad ja mõistavad tavaliselt üsna kiiresti, et helkivad lindid või surnud linnutopised on neile ohutud. Aga kui linnade ümber oleks rohkem selliseid metsi, mis sobivad kanakullidele pesitsemiseks, hoiaksid looduslikud vaenlased linnade linnukolooniate arvukuse kontrolli all.

Mürgised vaenlased meie ostukorvis. Eesti Päevaleht 20.09.2006

Pehmed ja armsad lastepidžaamad võivad tekitada maksa-ja neerukahjustusi.

Inimene on loonud nii palju uusi keemilisi ühendeid, et ei suuda neid enam täpselt kokku lugedagi. Et me puutume nendega kokku iga päev, tuleb mõned lihtsamad asjad endale siiski selgeks teha. Kui keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace palgatud teadlased viisid läbi uuringu, kus külastati üle saja kodu ning tehti laborianalüüsid neist leitud tolmust, olid tulemused ehmatavad – tervisele ohtlikke keemilisi ühendeid leiti kõikjalt. Selliseid mürkkemikaale leitakse pidevalt ka emapiimast ja vastsündinute nabanööridest, mis näitab kui kontrollimatult tegelikult ained liiguvad. Üheks skandaalsemaks Greenpeace poolt uuritud tooteks on siiani osutunud Disney firma lastepidžaamad. Nendest leitud toksiline aine nonylphenol võib tekitada kahjustusi DNAs. Samuti leiti lasteriietest aineid, mis võivad tekitada maksa- ja neerukahjustusi. Tõenäoliselt sattusid mürkkemikaalid toodetele pehme PVC materjalist trükitud multifilmi pildilt. Disney keskkonnakaitsjate esimestele süüdistustele, et firma mürgitab lapsi, ei reageerinud. Siiski hakati mõne aja pärast konkreetseid kontrollitud tooterühmi müügilt eemaldama, kuid ettevõte pole siiani avalikustanud lastele mõeldud toodetesse minevate keemiliste ühendite nimekirja ega mõjusid.

Kaheaastase pojaga kodus oleva tartlanna Nele Nautsi sõnul on noortel emadel infot häbiväärselt vähe. “Vanasti oli vaid paar kodukeemia toodet ja kõik teadsid, et kummikindad peavad käes olema. Nüüd on tooteid väga palju ja et nende ohtlikkusest või ohutusest ei räägita, siis ma ei teagi, mida tegelikult oma koju toon."

Mürgid mänguasjades

Tänapäevane kosmeetika ja kodukeemia võivad sisaldada palju erinevaid ohtlikke aineid. Küünelakkide, parfüümide, puhastusvahendite ja õhuvärskendajate siltidelt tuleks otsida ja võimalusel vältida ftalaate. Pesupulbri, dušigeeli, seebi ja ihupiima sees leidub kunstlikke lõhnaaineid, mis märgitakse sildile tavaliselt sõnaga perfume. Need on tootjale odavad, kuid kuhjuvad tarbija kehas ning võivad kaasa tuua terviseriske. Kuigi nende toodete seas on palju brände, omavad neid enamasti suurfirmad nagu Procter&Gamble või Unilever. Enamik selle sektori suurtootjaid pole nõus avaldama informatsiooni toodetes olevate ainete kohta ning sõltumatut riskianalüüsi pole tarbijal võimalik leida. Seetõttu võiks eelistada väiksemate ja vastutustundlike firmade nagu Ecover ja Weleda tooteid.

Teine tundlik tootegrupp meie kodudes on pehmest PVCst valmistatud mänguasjad, mis sisaldavad plastiliseks tegevaid aineid – ftalaate. 1999. aastal keelati alla kolmeaastastele mõeldud närimisesemetest EL-is kuus kõige mürgisemat ftalaati. Siiski on hulk ftalaate, mis võivad kahjustada maksa või neere, ikka veel laste mänguasjades lubatud. Turuliidrid Mattel ja Hasbro ei ole survele vaatamata ohtlike kemikaalide teemaga tõsiselt tegelema hakanud. Samas on ka mänguasjamaailmas eesrindlikke firmasid. Näiteks Playmobil, kes lõpetas PVC ja selle lisandite kasutamise juba 20 aastat tagasi ja Lego, kes on enamiku PVCsid oma toodetest eemaldanud.


Märkus: See artikkel on tegelikult lehe poolt seitse korda skandaalsemaks kirjutatud, kui mina seda algselt tegin.