Tänavuse festivali ühed mõjuvamad filmid räägivad Aafrika tuntuimast loodusimest – Serengeti piirkonna loomade rändamisest ja sealsetest rahvusparkidest. Filmid toovad esile ka tänapäevased looduskaitse probleemid. Serengeti rahvuspargi loomise aegu peeti suuri metsikuid loomi kõige olulisemateks ja jäeti märkamata, et selles ökosüsteemis on lahutamatuna koos elanud ka kohalikud põliselanikud.
Maailma looduskaitseliit IUCN toob välja, et metsiku looduse mõiste on hakanud paljudes kohtades muutuma: kus varem arvati, et loodust tuleb säilitada ilma inimeseta, leitakse nüüd, et tegemist on siiski osalt kultuurmaastikuga, näiteks savannides, kus inimesed on tulega hoidnud avamaastikke, et jahiloomadele jätkuks toitu.
Looduskaitse põgenikud
Euroopast vaadates tundub ehk paradoksaalne see, et ka rahvusparkide loomise tõttu on tuhandeid inimesi sunnitud minema oma kodudest. Probleemist andis hea ülevaate eelmisel aastal Matsalu festivalil linastunud sakslaste film „Looduskaitse põgenikud“ („Conservation refugees“). Klassikaline rahvusparkide ajalugu algab1872. a. loodud Yellowstone rahvuspargist, millest sai alguse ka praktika, et rahusparki on inimestel asja vaid turistidena. Tuhandete indiaanlaste välja ajamine nende põlistelt maadelt on jäänud ajaloo varju, kuigi tänapäeval leiavad ökoloogid, et ka sealne loodus on olnud inimtegevusest mõjutatud aastatuhandeid ja põlisrahvaste välja tõrjumine on tinginud muutused maastikus.
Päris tundmatu pole probleem ka siinsamas Matsalus. Ühe värvikaima näitena võib tuua Tauksi saare, kus 1982. aastal hakkas pesitsema merikotkas. Kuna DDT kasutamise tõttu olid merikotkad kui tippkiskjad üliharuldaseks muutunud, tähendas kotkapesa looduskaitse reeglite järgi seda, et inimesel tuleb minna. Nii otsustaski toonane Matsalu Riiklik Looduskaitseala Tauksi ainukese asustatud Amermaa talu ära osta. 1984. aastal müüs Arno Nuut oma isatalu koos maavaldustega ja mahajäetud hooned jäid lagunema. Täna on olukord kõvasti muutunud: merikotka populatsioon on tänu mürkide keelustamisele jõudsalt kosunud. Samas on kinni kasvamas niidud, mida siinsed põliselanikud varasemalt karja- ja heinamaadena kasutasid. Niitude kinnikasvamise ja kuivendamisega on üliharuldaseks muutunud mitmed liigid, kes sellest elupaigast sõltuvad. Nüüd otsib riik tulutult inimest, kes Tauksi saare kinnikasvavaid rannaniite hooldama tuleks. Tõdeda tuleb, et ilma põliselaniketa on see väga raske ülesanne.
Nähtamatud niidid
Hiljti käis Tartu Ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuses esinemas Kanada taimeökoloog Mark Vellend, kellele avaldas muljet see, kuidas Euroopas mõistetakse, et pidev inimmõju on meie maastikud kujundanud ja looduskaitset ei ole võimalik teha nii, et osades kohtades hävitatakse kõik loomulik ja teisal jälle lülitatakse inimene ökosüsteemist täielikult. Nagu tõdetakse ka tänavuse festivali filmis „Inimesteta maa“: „Serengeti maastik on inimese, looduse ja tule lõpp-produkt“. Just traditsioonilise tule kasutamisest rääkis ka Mark Vellend, kelle uuringud näitavad, et Vancoveri saarel levinud hõredad savannilaadsed tammikud on kujunenud sealsete põlisrahvaste poolt regulaarse põletamise mõjutusel. Inimestele andis põletatud maa järgmisel aastal rohkem toiduks kasutatavaid taimi, looduses kujunes aga omapärane kooslus. Ühtlasi on sellist traditsiooni peetud tuleohutuse abinõuks: kui igal aastal kulu ära põletada, siis on põleng madalama temperatuuriga ning ei muutu liialt tugevaks.
Põliselanike ja looduse vahel on õrnad niidid, mida on kootud traditsioonidega. Looduskaitse planeerimises on ülioluline nendest seostest aru saada ja neid säilitada. Nagu ütleb käesolevas lehes ka keskkonnaminister Keit Pentus: efektiivne looduskaitse toimib kogu ühiskonna kaasalöömisel ja mõistmisel.
Artikkel ilmus "Lääne Elu" vahelehena ilmunud 9. Matsalu loodusfilmide festivali erilehes MAFF
No comments:
Post a Comment