ELFi esimene veerandsada on olnud tormiline 2. veebruar 2016 www.elfond.ee

Me ELFis usume, et looduse kaitsmiseks tuleb anda igaühele võimalus ise looduskaitses kaasa löömiseks, vabatahtlik olemiseks, õppimiseks, looduse nautimiseks ja teistele selle tunde edasi andmiseks. 25 aastaga on ELF toonud loodutalgutele mitutuhat inimest. Lähiaastatel plaanime suure hulga vabatahtlikega asuda taastama soid ja loendama metsiseid, endiselt puhastavad vabatahtlikud niitusid võsast ja avavad jõgesid kaladele. Loodustalgud võiksid olla tulevikus ka riikliku looduskaitse orgaaniliseks osaks. Sest seadused ei kaitse loodust, inimesed kaitsevad.

ELFis teatakse, et teadmiste puudumine teeb kahju. Eestis on küll palju loodust, aga meil ei ole piisavalt inimesi, kes teavad, mis on metsanduse arengukava eesmärkides valesti või millist kaitset vajab niidurüdi. Metsloom võib metsas tunduda abitu, kuid teda koju tirida ei tohi; mõisapark võib tunduda räämas, kuid seda korrastades peab teadma, millise puu okste vahel peitub nahkhiir. ELFi kaudu on saanud oma loodusteaduslikele sõnumitele ühiskonnas võimendust maailma parimad Eesti looduse tundjad ja loodusteadlased. Selleks ELF ongi.

Ma usun, et 25 aasta pärast on ELF olemas ja seisab endiselt teadmistepõhise ja inimkeskse looduskaitse eest. Aga mul pole aimugi milline ELF siis on ja mida ta täpselt tulevikus teeb. Aga ma loodan, et ka tulevikus on eestlane metsarahvas mitte võsarahvas. Loodan, et selle aja peale inimesed enam fossiilkütustega ega soode kuivendamisega kliimat rohkem ei soojenda. Loodan, et selleks ajaks oleme suutnud näidata põllumeestele, et ka nemad saavad Läänemere puhtaks teha ja metsameestele, et lendoravaga on võimalik koos eksisteerida.

ELF saadab talgupaikadesse seemnepallid 07.mai 2016 Talguteataja

Juba kuuendat aastat üle-eestilise Teeme Ära talgupäeva peakorraldaja olnud Eestimaa Looduse Fond (ELF) tähistab tänavu 25. sünnipäeva. Loodustalguid on Teeme Ära liikumise sünni juures olnud ELF korraldanud juba ligi 20 aastat. ELFi juhatuse esimees Silvia Lotman kõneleb lühidalt organisatsiooni seosest talgutega.


Millega ELF tegeleb ning millist rolli mängivad selle juures talgud?

ELF kaitseb loodust – siinseid looduslikke liike ja nende elupaiku. Looduse kaitse saab meie nägemuses toimuda vaid siis, kui inimesed ise väärtustavad ja tunnevad loodust. Seepärast mängivad talgud meie tegevuses väga olulist rolli. Talgud avavad igaühele võimaluse ise käed külge panna, nautida looduses käimist ja ka millegi kasuliku ärategemist.

ELFil täitus äsja 25. tegevusaasta, millised on olnud siiani suurimad õnnestumised?

Veerandsada aastat on pikk aeg ja sellesse jääb väga palju olulisi asju, mis ära tehtud: ammusematest näiteks Soomaa ja Karula rahvuspargi ja Alam-Pedja looduskaitseala loomisele õla alla panemine, aga ka näiteks Palupõhja ja Muraste looduskooli asutamine, Pokumaa teemapargi asutamine. ELFi tegevusest on välja kasvanud ka Keskkonnaõiguse Keskus ning olime ka Teeme Ära sünni juures. ELF otsib alati kohti, kus looduskaitse osas king pigistab, püüdes tulla välja uute lahendustega, mis neid kitsaskohti lahendada aitavad. Teiseks meie oluliseks rolliks on looduskaitseliste andmete kogumine, teadlaste hoiatustele reageerimine ja riiklikel looduskaitse plaanidel silma peal hoidmine.

Mida soovib ELF oma 25. sünnipäevaks?

Soovime, et loodusest hoolivad inimesed toetaksid meie tegevust, olgu see siis sotsiaalmeedias sõnumite jagamise, looduse heaks talgutel kaasalöömise või rahalise annetuse näol. Ainult nii ongi ühe ühiskondliku organisatsiooni tööd võimalik jätkata, kui sellel on lai toetuspind ja piisavalt toetajaid.

ELF tervitab sünnipäeva aastal kõiki talgukohti sümboolse üllatusega – millega täpsemalt tegu?

Saadame talgute stardipaketiga igasse Teeme Ära talgupaika vabatahtlike abiga valmistatud sümboolse seemnepalli, mis sisaldab kohalike lillede seemneid. Kui asetada seemnepallid rohealale, sulab savi vihma mõjul ning seemned idanevad. Tärkavad lilled lisavad silmailu ning on meelepärased liblikatele ja muudele putukatele. Loodame, et seemnepall paneb meid kõiki mõtlema ka selle üle, kuidas inimese rajatud keskkondades – parkides ja aedades – saab just Eesti loodusest pärit liike kasvatada ning sellega kohalikku loodust turgutada.

Looduskaitsealad ELF-i töös. Veebruar 2011 Eesti Loodus

Kaitsealade loomine ja korraldamine oli üks ELF-i esimesi tegevusi. Ka praegu on n.-ö. klassikaline looduskaitse üks ELF-i alustalasid: inventeeritakse loodusväärtusi, tehakse kaitse ettepanekuid ning koostöös riigiga planeeritakse kaitsealade tegevust.

1992. aastal sai ELF maailma looduse fondilt (WWF) raha, et inventeerida Eesti loodusväärtused ja saada ülevaade, millised alad oleks vaja võtta kaitse alla. Sama tööd rahastas WWF ka näiteks taasiseseisvunud Lätis ja endisel Ida-Saksamaal. Toonase ELF-i juhi Rein Kuresoo hinnangul tundus laiaulatuslikust inventuurist otstarbekam teha kohe riigile ettepanekud alade kohta, mida kaitse alla võtta. Bioloogid olid ju uute kaitsealade loomise mõtteid mõlgutanud juba nõukogude ajal.

Kui ideed kirjas, alustati läbirääkimisi keskkonnaministeeriumiga. Koostöös riigiga valmistati ette ka kaitstavate loodusobjektide seadust. Tänapäeva mõistes oli tulemus käes väga kiiresti: 1993. aastal loodi ELF-i ettepaneku alusel Soomaa ja Karula rahvuspark, 1994. aastal kinnitati seadus ja loodi Alam-Pedja looduskaitseala, mõni aasta hiljem Puhatu looduskaitseala.
Asjaosalised meenutavad, et kaitstavate loodusobjektide seadust ja rahvusparkide kaitse-eeskirju koostati korraga: kui seaduseelnõus midagi muutus, tuli ka eeskirja jälle muuta, ja nii korduvalt. Samuti tuli jälgida, et seadus oleks kooskõlas paljude teiste taasiseseisvunud riigis parasjagu koostamisel olnud seadustega. Rein Kuresoo sõnul oli kaitsealade piiride kirjeldamine ja samal ajal seaduste ettevalmistamine väga suur töö, nii et rohkem alasid poleks ELF tol ajal suutnudki ette võtta. Ometi usub ta, et ELF-i soovitusi järgisid ka teised ja hulk suure loodusväärtusega alasid on kaitse alla võetud just tänu sellele.

Soomaa. ELF-ist ja looduskaitsest kõneldes ei saa jätta mainimata Eerik Leibakut. Tema korralik töö looduskaitse andmebaasi täiendajana on võimaldanud ELF-il kaasa rääkida nii taasiseseisvunud Eesti esimeste uute kaitsealade loomisel kui ka näiteks Natura 2000 alade valikul.
1995. aastal on Merike Aasmäe ajalehes Sakala kirjutanud: „Märkasin, et Tartu mees Eerik Leibak on Soomaal nagu kodus, tundes selle loodust ja asustust mitte halvemini kohalikest. Kuulsin, et Eestimaa Looduse Fondi esindaja [Leibak] oli olnud üks siinse rahvuspargi loomise idee algatajaid. Ta ütles, et on Soomaa mitmel korral risti-põiki läbi käinud, et saada ülevaadet, mis siin on ja kuidas seda tsoneerida” [1].
Praeguse Soomaa rahvuspargi nimeks pakkus ELF alguses Vahe-Eesti riiklik looduskaitseala. Eerik Leibaku sõnutsi pärineb kaitseala nimi Soomaa Teodor Lippmaa Vahe-Eesti jaotusest põhjapoolseks Kõrvemaaks ja lõunapoolseks Soomaaks [2].
Rahvuspargi idee arengust on Leibak kirjutanud, et 1982. aastal Eesti Looduses kirjeldatud maastike funktsionaalne tsoneerimise põhimõte [4] ahvatles end rakendama ka Eestis. Seniste Kuresoo, Kikerpera, Valgeraba ja Ördi sookaitseala ning Halliste jõe puisniidu taimestikukaitseala tervikuks liitva looduskaitseala põhieesmärgi on Leibak sõnastanud järgmiselt: „Säilitada k o g u siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku” [2]. Samas artiklis küsib ta: „Kas Soomaa ja teiste kavandatavate kaitsealade moodustamine õnnestub?” ja vastab: „Usun, et oskame hinnata Eestimaa omapära hoidvaid väärtusi majandusraskuste kiuste. Just omapära on see, mis pakub huvi ka kaugemalt tulijaile”. Nüüdseks on seda omapära märgatud ka rahvusvahelisel tasandil: Soomaa kuulub ainsa Eesti kaitsealana Euroopa põlisloodusalade (wilderness areas) hulka [3].

Alam-Pedja kaitseala mõte oli Rein Kuresoo sõnutsi legendaarsel kotkamehel Einar Tammuril juba nõukogude ajal, kuid tundus siis utoopiana. Tammur ise on kirjutanud, et kaitseala algidee pärineb 1931. aastast Gustav Vilbergilt (Vilbastelt).
Kuuskümmend aastat hiljem ei olnud kaitseala loomise vastu otseselt keegi, küll aga pidid kaitse-eeskirja koostajad pidama kohalike metsameestega läbirääkimisi metsanduse üle ning kompromissina osa väärtuslikku ala kaitse alt välja jätma. Rein Kuresoo sõnul on ELF-i kaitseala loomise ettepanekus kirjeldatud alale nüüdseks lisandunud Natura 2000 inventuuridega kaardistatud metsaalad ja kotkaste pesitsuspiirkonnad. Eerik Leibak leiab siiski, et ehk oleks esialgu hõlmatud alal olnud kaitse praegusest tõhusam, sest laienemise hinnana on uus kaitse-eeskiri lubanud kohatult palju metsaraiet.

Karula. Kolmanda ELF-i ettepaneku alusel muudeti Karula maastikukaitseala Karula rahvuspargiks, ala suurendati mõnevõrra ja tsoneeriti, s.t. jagati eri rangusega kaitsevöönditeks. Kauaaegne rahvuspargi direktor Pille Tomson töötas pargi loomise ajal Antsla vallavalitsuses. Tema arvates rajati kaitseala ilma rahva suurema tähelepanuta, volikogu aruteludel oli tollal kohalike jaoks tähtsaim marjade korjamise teema. Ainsaks organiseerunud huvirühmaks võis pidada Valgamaa jahimehi.
Rahvusparki luues oli maa tagasisaajate kui huvirühma ringi raske määrata, sest omandireform oli alles algusjärgus, polnud korralikke kaarte ega täpselt teada kinnistute piire. Vallavolikogudes olid maa tagasitaotlejad väga nõrgalt esindatud. See andis tunda eriti Karula vallas, kus 1940. aastate küüditamine oli väga ränk ja osalt just seetõttu ei elanud paljud maade tagasitaotlejad kohapeal. Kaitsealal endal huvirühmadega suhtlevat juhtkonda ei olnud. Seetõttu selgusid vastuolud alles pärast rahvuspargi loomist ja Pille Tomsoni sõnul kulus aastaid, et neid lahendada.
„Karula kaitse-eeskiri toimis 2006. aastani ja paremini, kui paljud teised kaitsealade kaitse-eeskirjad, tagantjärele tuleb seda ELF-i tööd tõsiselt tunnustada, eriti arvestades, et tegijatel polnud kogemusi ja kaardimaterjal oli puudulik,” ütleb Tomson.



Loodusväärtusi on ELF inventeerinud läbi aegade. Pärast eelnimetatud suuri kaitsealasid ja esimest põlismetsainventuuri keskenduti mõnda aega niitude inventeerimisele, kuid kümmekond aastat tagasi jäeti see tegevus asjatundjaid koondava pärandkoosluste kaitse ühingu hooleks.
Viimastel aastatel on ulatuslikumad olnud soode ja merealade inventuurid. ELF on ministeeriumile läkitanud ka ettepanekud luua kaks uut merekaitseala: Gretagrundi ja Neugrundi hoiuks. ELF-i mere-, märgala- ja metsaprogrammid võivad juhatuse esimehe Jüri-Ott Salmi sõnul tuua Eesti kaitsealadele veelgi lisa.
Riigi tegevust looduskaitsealadel korraldab praegu valdavalt keskkonnaamet. Tõsised bürokraatlikud keerdkäigud takistavad kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamist ja kinnitamist. ELF lööb võimaluse korral kaasa kaitsekorralduskavade koostamisel, vastates keskkonnaameti hangetele.
Pille Tomsoni sõnul on riigi looduskaitsekorraldus praegu veidi segases seisus, kuna pole täpselt selge, milline riigiasutus vastutab kaitseala kui terviku kaitse-eesmärkide saavutamise eest, olgugi et kaitsekorralduskavades on kirjas üksikute tegevuste eest vastutajad. „Hinnata saame olukorda ikka tagantjärele, ehk on viie aasta pärast asjad paika loksunud,” loodab Tomson.

Vilsandi, kohalike kaasamine. Hiljutise suurima kaitse planeerimise projektina on ELF-is valminud Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava. Pille Tomson kui selle ja mitme teise kava koostamisel osalenu kinnitab, et oluline on esmalt teha selgeks huvirühmad ning kaasata nende esindajaid juba koostamise algjärgus. „Kohalikud annavad täiendavaid vaatenurki ja teavad väärtusi, mida ametlikud uuringud ja seireandmed ei näita. Pealegi, kui kaitsekorralduskava arvestab riigi prioriteetide kõrval ka kogukonna omadega, võetakse see kergemini omaks. See on vastastikuse õppimise protsess,” ütleb Pille Tomson. ELF-is kaitset planeeriv Liis Kuresoo lisab, et tihtipeale leidub kaitsealadel kohalikke loodusvaatlejaid ja biolooge, kelle käest saab uut teavet kaitseala elustiku kohta.
Ometi tuleb silmas pidada tõsiasja, et mida rohkem inimesi kaitse planeerimisse kaasata, seda pikemaks protsess kujuneb ja seda rohkem raha kulub. Nii teeb riik sellekohaseid otsuseid olenevalt rahakotist. Riigi ülesanne on tagada kõigi alade küllaldane kaitse, ELF töö tegijana püüab aga näidata eeskuju just kodanike kaasamises.
Kohalikke kaasates kerkib ühe probleemina alati pärandkultuuri osakaal kaitseala väärtustes. Looduskaitseseaduses on rahvuspargi eesmärgina muu hulgas kirjas kultuuripärandi kaitse ja seetõttu ilmneb rahvusparkides teravalt mureküsimus: kes suudab pädevalt hinnata ja planeerida pärandkultuuri hoidu. Liis Kuresoo kinnitusel tuli Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava planeerimise koosolekutel selgelt ilmsiks, et kohalike silmis on esmatähtis pärandkultuur. Ta lisab, et kohalikele inimestele on tähtsad nad ise, nad väärtustavad oma kogukonda. Seetõttu võeti Vilsandi kavasse ka meetmed taristu, töövõimaluste ning kohalike koolide hoiu ja edenduse kohta. Liis Kuresoo: „Võib tekkida küsimus, kas need tegevused sobivad kaitsekorralduskavva. Samas annab see kohalikele selge noodi, et rahvuspark ei tähenda ainult lõputuid piiranguid ja ikkeid, vaid ka võimalusi. Traditsiooniline inimtegevus on ikkagi väga oluline kaitseväärtus ja seda peab kaitset planeerides suutma soosida.”
Pille Tomsoni sõnul on „rahvuspark” maailmas väga lai mõiste. Eestis on selle sisu suuresti kujunenud Lahemaal 1970.–1980. aastatel tehtu järgi. Et toona pöörati suurt tähelepanu kultuuripärandile, võib öelda, et kultuuripärandi hoid kajastub meie rahvuslikus rahvuspargi mõistes. Samas toonitab Eerik Leibak, et rahvuspark kui kaitseala tüüp on ikkagi määratletud rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) sätetega ning kui jätta loodus tagaplaanile, ei pruugita seda rahvusparki võtta tõsiselt.
Pille Tomson: „Kaitset korraldades tuleb arvestada ka looduskaitse rahvusvahelisi prioriteete. Vilsandil on need kindlasti meri, laiud ja linnustik. Ometi, kui ka Vilsandi kultuuripärandit selles loetelus pole, siis selle väärtuste arvestamine tõhustab kaitseala oluliselt ja soodustab, et kohalikud elanikud piiranguid tunnustavad.”

Looduskaitse ja muinsuskaitse koostöö. Liis Kuresoo: „Suur mure rahvusparkide kultuuripärandi kaitse osas on see, et kultuuriväärtustest ei käi kaitse planeerijate jõud enamasti üle. Üldjuhul kirjutavad kaitsekorralduskava loodusteadusliku taustaga inimesed, kes ei pruugi osata neid väärtusi käsitleda ega süstematiseerida.” Arusaadavalt on kultuuripärandi spetsialiste ka keskkonnaametis vähe, seetõttu on nad ülekoormatud.
Rahvusparkide puhul, kus looduse kõrval kaitstakse ka kultuuripärandit, tuleb appi võtta muinsuskaitseamet, kes aitas teha ka Vilsandi kaitsekorralduskava ja vaatas kriitiliselt läbi kultuuriväärtuste osa. „Pealegi teeb kultuuripärandi käsitlemise kaitsekorralduskavas raskeks see, et rahvuspargi piirid on tõmmatud loodusväärtusi arvestades, aga kultuuripärandit tuleb näha laiemalt. Vilsandi puhul tuli kohati käsitleda ajaloolist Kihelkonna kihelkonda tervikuna, mitte piirduda ainult rahvuspargi alaga,” nendib Liis Kuresoo.
Ühe näitena looduskaitse ja muinsuskaitse suhtluse vajalikkuse kohta toob Liis Kuresoo keset Vilsandi saart asuva muinsuskaitsealuse kivi. 1970. aastatel koostatud kirjelduse järgi on see inimtekkeliste lohkudega kultuskivi, kuid loodusteadlastele on selge, et kivi muster pärineb hoopis korallidest ning säärast leidub igal pool, kus paljandub saare aluskivim.

Viimasel ajal on ELF peale Vilsandi kaitsekorralduskava osalenud ka Paganamaa, Peetri, Haanja ja Nõva kaitseala planeerimises. Praegu koostatakse Aidu looduskaitseala kaitsekorralduskava. Ka tulevikus plaanitakse koostada kaitsekorralduskavu, kaasates huvirühmi sama hoolikalt kui siiani: määrates esimestel avalikel koosolekutel kindlaks kaitseala väärtused ning edaspidi ühiselt arutledes, kuidas neid hoida.

1. Aasmäe, Merike 1995. Kuidas looduskaitsealal metsa majandada? – Sakala, 25. mai.
2. Leibak, Eerik 1993. Projekt „Soomaa looduskaitseala”. – Eesti Loodus 44 (4): 131–132.
3. PAN Parks Foundation: www.panparks.org
4. Rodoman, Boriss 1982. Polariseeritud maastik. – Eesti Loodus 33 (2, 3): 66–71, 130–135.

Artikkel ilmus ELFi 20-juubelile pühendatud erinumbris.

Intervjuu: Peataolek looduskaitse eesmärgi suhtes 26. november 2010 Roheline Värav

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees Jüri-Ott Salm ütleb, et Eestis on kompetentsipuudus tulevikuotsuste langetamiseks.
Järgmisel aastal saab ELF 20-aastaseks. Milliste tunnetega vaatate juhatuse esimehena ELFi ajaloole?

Esiteks tulevad ette need maamärgid, mida ELF on Eestis tekitanud: Karula rahvuspark, Soomaa rahvuspark ja Alam-Pedja looduskaitseala, mille loomise juures ELF oli. Lisaks kümned leitud lendorava elupaigad, ebapärlikarbi uurimiseks ja säilitamiseks tehtud tööd, mitmed inventeeritud Eesti loodusväärtused ja talgute raames taastatud kooslused. Kahjuks ei ole kõik tehtu jõudnud positiivse tulemuseni. On tulnud tegelda ka väga probleemsete küsimustega, kus häid kompromisse pole leitud, näiteks Ida-Virumaal laienevad põlevkivikaevandused või ohud seoses tuuleparkide arendamisega.

Kui kaua olete ELFi juhtkonnas olnud ja kas ELF on sellal muutunud?
Sain ELFi tegevjuhiks 1. aprillil 2004. Orienteerusime siis veidi ümber ja hakkasime rohkem tähelepanu pöörama klassikalisele looduskaitselisele tegevusele ja tagaplaanile jäid üldisemad säästva arengu teemad.

Viimasel kahel suvel oleme läbi viinud ulatusliku soode inventeerimise Eestis: läbi on käidud 13 000 ala, mille andmeanalüüs seisab ees. Oleme algatanud merealade loodusväärtuste inventeerimise. Loodame järgmisel aastal jätkata hüljeste uurimist: Liivi lahel saavad märgistuse 15 hüljest. Nende elu kaardistamise abil loodame välja selgitada, milliseid alasid hülged rohkem kasutavad ja kust tuleks seetõttu näiteks meretuulepargid eemale hoida.

ELFi töös on püsinud metsaprogramm, säästva metsanduse küsimused, loodusväärtuste säilitamine metsades.
Ka vabatahtlike kaasamisel oleme edasi jõudnud, alustasime selles vallas Toomas Trapido eestvedamisel. Igal aastal töötab ELFi juhtimisel sadu talgulisi looduskaitse heaks.

Kaasame vabatahtlikke naftareostuste tõrjeks, see on kõvasti suurendanud ELFiga seotud inimeste arvu. Mõned algatused on ELFi katuse alt ka oma teed läinud: näiteks Roheline Värav ilmub uue väljaandja käe all, loodud on Keskkonnaõiguse Keskus, mis areneb iseseisvalt ja jõudsalt.

Millised on kõige põletavamad keskkonnaprobleemid Eestis?
Näen suure probleemina vähest teadlikkust. Kas suudame teadvustada, et nii liikide kadu kui ka kliimamuutused on suuresti inimtegevusest tingitud ja kas suudame selle tulemusena oma käitumist muuta. Retoorikas on riigi esindajad ja ajakirjandus viimase kümne aasta jooksul palju arenenud: keskkonnaprobleemidest räägitakse rohkem ja toonitatakse üllaid eesmärke. Aga tegelikkus ja retoorika ei näi kokku minevat.
Kurb on, et kõrged ametnikud ei oska ega suuda ette näha, mida majandusareng võib kaasa tuua. Näiteks räägitakse, et energiat on vaja kokku hoida ja õhusaastet on vaja vähendada, samal ajal koostatakse prognoose, mis näitavad, et majanduse arenedes energiatarve suureneb.
ELF on kaitsnud loodusväärtusi kaevanduste mõjude eest. Peaksime mõtlema ka säästvale arengule. Kui suudaksime säästvalt energiat tarbida, võiks surve looduskeskkonnale märgatavalt väheneda.

Ametnike ja arvamusliidritega suheldes näen, et puudub valmisolek probleemide lahendamiseks, heade ekspertide otsimiseks ja kaasamiseks.

Ebakvaliteetselt plaane tehes ja otsuseid langetades raiskame nii riigi raha kui ka keskkonna- ja inimressurssi. Tunnetan, et Eestis on probleem otsustajate kompetentsusega ja see on suur risk meie keskkonnale lähi- ja pikemas perspektiivis.

Näiteks Saaremaa süvasadama rajamisel räägiti väga palju, kui suurt majanduslikku potentsiaali see kujutab, nüüd näeme, et see oli selge illusioon. ELF rõhutas juba siis, et oleks mõttekam investeerida see raha kohalikesse Saaremaa ettevõtetesse ja inimarengusse.
Muret teeb ka see, et Eesti looduskaitse süsteemi muudetakse pidevalt, mille tagajärjel looduskaitse ise kannatab ja nõrgeneb. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamises on võtmeküsimuseks selgitustöö elanikkonnas ja hea koostöö kohaliku kogukonna ja looduskaitse vahel. Tundub, et selles vallas ei saa riik oma ülesandega hakkama.

Looduskaitse arengukava ei liigu edasi, riigi peataolek paistab silma. Riik ei suuda looduskaitselisi eesmärke sisuliselt määratleda ega vastata küsimusele, kui palju me siis tahame loodust säilitada järeltulevatele põlvedele.

Mis seisukohal on ELF tuuleparkide suhtes?
Meil ei ole olemas riiklikul tasemel kava, millega määratletaks kaitsealad meres ja võimalikud tuulepargid, leidmata on nende vaheline tasakaal. Meil ei ole infotki selle kava tegemiseks.

Merenduspoliitika eelnõu näeb ette planeerimise alustamist 2014. aastal, senine tempo on põhjendamatult aeglane. Planeeringuprotsessis peab ka looduskaitse tegema oma mööndusi, et anda energeetika arenguks teed, kuid me ei saa lasta asjadel lihtsalt juhtuma hakata ja tagantjärele targutada.

Kas on ka globaalseid probleeme, mille kohta me riik peaks sõna võtma?
Tsiteerin keskkonnaminister Jaanus Tamkivi: «Me ei saa lubada loodusrikkuse pidevat hävimist, meil on potentsiaal selle säästvaks kasutamiseks, et ka järeltulevad põlved saaksid seda nautida. Me peame alustama kohe.» Seda lausus ta Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohtumisel. Paradoksaalsel moel tundub, et keskkonnaministeerium ei suuda Eestiski neid juhtnööre järgida ja maailmas kõvaks eestkõnelejaks saamiseni on veel hulk arenguruumi.

ELFi ja Maailma Looduse Fondi (WWF) suhted – millised on head näited koostööst ja kas midagi võiks olla ka teisiti?
WWF on keeruline organisatsioon, meie side on hea Läänemere ümber tegutsevate harukontoritega, aga kaugemate riikidega puutume harvem kokku. Oleme WWFile siin kohalik koostööpartner. Näiteks ELFi metsa- kui mereprogrammi juures on WWFil väga suur tähtsus nii sisulise nõustajana kui ka rahalise toetajana. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ELFi alguse juures andis suure panuse Soome WWF.
On ka kriitilisemaid kokkupuutepunkte. Näiteks WWFi globaalses analüüsis riikide ökoloogilise jalajälje teemal meilt sisendit ei küsitud ja tekkis olukord, kus me ei saanud mõnesid WWFi hinnanguid avalikkusele põhjendada. Nord Streami protsessis oli algselt Läänemere-äärsetel WWFi võrgustiku organisatsioonidel ühine seisukoht, aga see lagunes. Püüdsime päevakorral hoida Soome lahe toksiliste setete küsimust, aga seda võeti nii, nagu tahaksime riigina lihtsalt Venemaa tegevusele kaikaid kodaratesse loopida.

Samas on olnud WWFi töö Saksa territoriaalvete suhtes edukas ja Nord Streamiga leiti head kompromissid. Seega jäime ise siin Soome lahe probleemidega omaette ning kohtusse õigust nõudma pöördusime hoopis koos Soome looduskaitseseltsiga.

ELFi tegevustega seondub ka teie akadeemiline töö?
Minu doktoritöö on soodest ja kasvuhoonegaasidest ning nende muutustest inimtegevuse tõttu. Püüan selgitada, kuidas ökosüsteem toimib ja mida inimtegevus – antud juhul kuivendus – võib ökosüsteemile kaasa tuua. Kui sood lakkavad looduslikult funktsioneerimast, on neil suur roll globaalsetes kliimamuutustes. Pilootprojekti raames plaanime taastada Soomaal Kuresoos 70 hektaril loodusliku veerežiimi ja ala terviklikkuse. Oleme mõõtnud soogaase ja pärast taastamist teeme seda uuesti, et hinnata, kas suudame soogaaside tekke normaliseerida ja kas looduslikud tingimused taastuvad.

Kuidas sisustab ELFi juht oma vaba aega? Esinete ka lavadel muusikuna.
See on hobi, mis võimaldab aju mõned osad välja lülitada ja pakub lõõgastust. Kunagi ammu käisin akordioniklassis, hulk aega hiljem kutsuti mind gruppi «Jaan Pärn ja pahad seemned», kus mängin akordionit ja süntesaatorit. Esinemisi on keskmiselt kord kuus, kuid praegu on meil uute lugude kirjutamise periood ja esinemistes paus.

Vabal ajal käin palju matkamas, meil on sõpruskond, kellega käime aastavahetustel kolme-neljapäevastel matkadel. Sel suvel avastasin enda jaoks purjetamise, see on mõnus viis lõõgastuda.