Keskkonnaministeeriumis on hetkel valmimas põlevkivi kaevandamise arengukava, mille töösolev versioon näeb ette kõige optimaalsema stsenaariumina põlevkivi tootmise suurendamise praeguselt 15 miljonilt tonnilt 20 miljoni tonnini. Kolmandik plaanitud suurendamisest läheks õlitootmise suurendamiseks, ülejäänust jätkataks elektri tootmist. Kava järgi tuleks kiirendatud tempos kaevandada vähemalt aastani 2015. Milline oleks alternatiivne tegevuskava sellises olukorras, küsisin Tallinna Tehnikaülikooli biotehnoloogia õppetooli professorilt Raivo Vilult.
Miks tuleks üldse alternatiivseid stsenaariume kaaluda?
Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on üks väiksemaid Euroopa Liidus, Taanist ja Jaapanist jääme efektiivsuselt maha juba pea kümme korda. Meie elektritootmise süsteemi koguefektiivsus on 15 protsenti, sellele lisandub energia raiskamine tööstuses ja olmes. Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisneb selles, et tarbijate puudumisel juhitakse igal aastal umbes 10 miljardi Eesti krooni eest soojust Narva jõkke, see on energiaühikutes pea kaks korda rohkem kui me elektrina kasutada saame. Kurioosumiks on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta.
Eesti peab ELi liikmesmaana võtma aktiivse positsiooni kliimamuutustega võitlemises, seda enam, et praeguse Kyoto protokolliga seadustatud olukorda, kus suurimad saastajad – endised sotsialismimaad, on tänu soodsa baasaasta valikule (1990) kõige eesrindlikumad protokolli täitjad, pärast 2012. aastat uuesti korrata niikuinii ei õnnestu. Eestil tuleb hakata tasuma oma suurte kasvuhoonegaaside heitmete eest võrdselt teiste ELi liikmesmaadega. Kirjeldatud asjaolusid arvestades on Eesti huvides vähendada aastateks 2020-2025 elektrienergeetika sõltuvust põlevkivist nullini. Hiljemalt kahekümne aasta pärast peaks Eesti toime tulema ka ilma põlevkivita. Selleks tuleb välja ehitada hajutatud alternatiivsetele energiaressurssidele ning soojuse ja elektri koostootmisele põhinev energeetikasüsteem, mis on Euroopa Liidu energeetikasüsteemi lahutamatu osa.
Millised oleks konkreetsed asjad, mida tuleks Eesti energeetikasektoris ette võtta?
Ühe esimese konkreetse sammuna tuleb välja ehitada piisava võimsusega vahelduvvoolu kaablid, mis seoksid Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgud Rootsi, Soome ja Poola kaudu muu Euroopaga. Sellega kaoks täielik sõltuvus Volga hüdroelektrijaamade kaskaadist. Suure võimsusega ühenduskaablite väljaehitamine on vajalik ka selleks, et tekiks ELi elektriturg, kust Eesti võiks importida soodsa konjunktuuri korral ka osa vajalikust elektrist. Igatahes on neil ühenduskaablitel suur tähtsus varustuskindlusega seotud riskide maandamisel.
Investeerida tuleb samuti Eesti elektrivõrkude moderniseerimisse. Praegused Eesti elektrivõrgud, eelkõige aga niinimetatud põhivõrk on ehitatud arvestusega, et kogu elekter tuleb meile Narva elektrijaamadest ja isegi parima tahtmise juures on mujal toodetud elektri kasutamine raskendatud. Praegused elektrivõrgud ei võimalda põhimõtteliselt kaasaegset hajaenergeetikasüsteemi välja ehitada.
Nagu teada, ei saa vanu Narva elektrijaamade boilereid enam pärast aastat 2016 kasutada liiga suure SO2 emissiooni tõttu. Narvas on ehitatud kaks uut keevkihtagregaati, mille kasutegur ja CO2 emissioon on küll samasugused kui vanadel agregaatidel, aga oluliselt on vähenenud SO2 emissioon, mis lubab neid käitada ka pärast 2016. aastat. Nagu on lubanud majandusminister, tehakse otsus veel kahe keevkihtkatla ehitamiseks lähikuudel. Meie ettepanek oleks, et enne uute keevkihtkatelde ehitamist töötatakse välja uus kütuse- ja energiamajanduse arengukava, sest hiljuti vastuvõetud kavas pole piisavalt arvesse võetud olulisi asju.
Kõige tähtsamaks läbitöötamata aspektiks on vajadus intensiivistada taastuvate ressursside kasutuselevõttu. Taastuvatest ressurssidest rääkides oleks loomulikult tähtis saada Venemaalt tagasi pool Narva Hüdroelektrijaama võimsusest, aga see oleks rohkem poliitiline kui sisuline võit. Peale biomassi ja tuule ning tulevikus ehk ka päikese, meil muid taastuvaid ressursse pole. Samas on biomassi ja tuule ressursid nii suured, et võiksid põhimõtteliselt meie vajadusi pea täielikult rahuldada. Nii biomassi kui tuule kasutamiseks tuleks kiiremas korras koostada professionaalselt arvestatav arenduskava, kusjuures väga tõsiselt tuleks arvestada avamere tuuleparkide väljaehitamisega ja Skandinaaviamaade hüdroelektrijaamade võimaluste kasutamisega.
Enne uute põlevkiviagregaatide ehitamisele asumist tuleks välja ehitada uued nii biomassi kui gaasi kasutavad koostootmisjaamad Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ja samuti väiksematesse linnadesse, kasutades seejuures ka koostootmise kombineeritud tsükleid. Gaasi mainimine kütusena toob praegusel ajal kaasa vaat et automaatse süüdistuse lihtsameelsuses, sest kõik ju teavad, kui rumal on loota Venemaa gaasile. Tõepoolest, Venemaa on olnud siiamaani kohati ettearvamatu, aga samas, kui Eesti saab oma gaasi ELi ja Venemaa pikaajalise koostöölepingu raamides, siis võiks gaasiga ikkagi arvestada. Seejuures tasub kindlasti arvestada ka globaalseid energiamajanduse arenguprognoose, kus gaasil on lähema paarikümne aasta jooksul maailma energeetikas üha suurenev tähtsus.
Kuna Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on madal (energeetiline intensiivsus suur), siis tuleks eesmärgiks seada, et aastani 2020 primaarenergia tarbimist ei suurendataks. Arvestades põlevkivielektri tootmise lõpetamisel saadavat efektiivsuse tõusu, tuleks planeerida oluline primaarenergia kasutamise vähendamine elektri tootmisel.
Kirjeldatud asjaolusid arvestava kütuse- ja energiamajanduse arengukava elluviimisel võib jääda oma roll ka põlevkivile. Ei saa eitada, et põlevkivi kohaliku kütusena on Eestis kõigele vaatamata arvestatav ressurss ja eelkõige tagavaravariandina elektri tootmisel tuleks teda kindlasti silmas pidada.
Milliseid põhimõtteid tuleks Teie arvates järgida, kui koostatakse põlevkivi kasutamise arengukava?
Jättes konkreetsed numbrid sõltuvaks uuest kütuse- ja energiamajanduse arengukavast, tuleks põlevkivi kasutamise arengukava koostamisel lähtuda järgmistest põhimõtetest:
•
Planeerida põlevkivi kasutamist suurtes mahtudes (miljonites tonnides) ainult elektri tootmiseks niisuguse arvestusega, et aastaks 2020-2025 oleks võimalik elektrit toota piisavas koguses ka ilma põlevkivita. See tähendab ka, et uusi kaevelubasid põlevkivi kaevandamiseks välja ei anta.
•
Põlevkiviõli tootmist tuleks ette näha samuti ainult Eesti-siseseks tarbimiseks vähenevates mahtudes, arvestades sellega, kuidas põlevkiviõli hind läheneb naftasaaduste maailmaturu hinnale.
•
Anda võimalus põlevkivi kasutamiseks soodustingimustel tehnoloogiaarendajatele, kelle eesmärgiks on välja töötada põlevkivi gaasistamise meetodid koos CO2 salvestamise võimalustega maa-alustesse hoidlatesse või ookeani.
Eesti põlevkivi ressurss on globaalses mõõtkavas väga väike ja vaene ning lasub keskkonnakaitseliselt eriti tundlikus piirkonnas. Seetõttu võib Eesti põlevkivi kasutamist kuidagi õigustada üksnes Eesti elektritootmise vajaduste katmisega kuni uue kaasaegse süsteemi valmimiseni aastal 2020 ning sellega, et töötada välja globaalselt huvi pakkuv põlevkivi kasutamise tehnoloogia. Eesti senise eesrindliku kogemuse baasil välja töötatavad tehnoloogiad globaalselt atraktiivsete põlevkivivarude kasutuselevõtuks võiksid litsentside müügist teenida Eestile arvestatava osa rahvatulust.
Põlevkivile alternatiivsete arengukavade koostajatelt küsitakse ilmtingimata, kui palju nende plaanide elluviimine maksab ja kust raha tuleb. Tegelikult maksavad alternatiivsed süsteemid praktiliselt samapalju kui põlevkivisüsteemid ja raha saab tulla ainult meie endi taskust. Me peame oma energiasüsteemi moderniseerimisse investeerima 50-100 miljardit krooni igal juhul. Piltlikult öeldes on küsimus selles, kas me ehitame oma vaevaga teenitud raha eest välja interneti või postijaamade võrgu – ehk teisisõnu, kui efektiivne on energiasüsteem kahekümne aasta pärast ja kas Ida-Virumaa on ikka veel elamiskõlblik maakond või mahajäetud kaevanduspiirkond.
Showing posts with label 2006. Show all posts
Showing posts with label 2006. Show all posts
Monday, November 3, 2008
Co-op näitab teed eetilises kaubanduses. Roheline Värav 11.05.2006
Suurbritannia suurim kooperatiiv Co-op Grupp tuli sel kevadel välja oma järjekordse uudistootega eetilises kaubanduses – pudeliveega, mille ostmisel toetatakse Aafrika vaestele kogukondadele kaevude ehitamist. Ehitatavatele kaevudele on leitud kaval disain: tegu on värvilise karuselliga, mida lapsed saavad mängides ringi ajada ja mille ringi käimisel pumbatakse vesi maa alt välja. Ühe sellise kaevu ehitamiseks tuleb ära müüa 30 000 pudelit joogivett.
Kiire pilk ükskõik millise supermarketi riiulile ütleb, et viimaste aastatega on tarbija valikud tohutult laienenud. Toiduainetööstused on tarbijad valikuvõimalustega ära hellitanud, kuid sellel valikuvabadusel on ka oma tumedam pool. Küllusega käivad kaasas kõrvalnähud – terviseprobleemid, kahjud keskkonnale ja loomade heaolu on tõusnud liigagi päevakorda. Eurooplasest tarbija on muutunud üsna umbusklikuks toiduainetööstuste suhtes ja otsib eetilisemaid alternatiive.
Co-opi vastutustundliku müügi poliitika algas 1995. aastal pärast 30 000 inimest käsitlevat tarbijauuringut, kus selgus, et tarbijad pole rahul sellega, et neil puudub kontroll oma toidu päritolu üle.
Nüüdseks on inglise tarbijal võimalik saada iga Co-op poest ostetud kauba kohta täielikku informatsiooni: kes on toote valmistanud, millisest toormest ja kust on toore pärit. Samuti hoolitseb firma selle eest, et vastutustundetute ettevõtjate pahateod avalikuks saaksid – raport Toidukuriteod (Food crimes) on globaalse toiduturu tagamaadest huvitatule kohustuslik kirjandus.
Co-op on osa kooperatiivsest liikumisest. See tähendab, et kõigil ettevõtte osanikel ehk liikmetel on võrdne võimalus osaleda otsuste tegemisel olenemata investeeritud summa suurusest. Selleks, et saada Co-opi liikmeks, tuleb maksta vaid üks inglise nael. Kooperatiiv on tarbijate omanduses olev ettevõte, seega ei teeni ta ei tööstuste ega valitsuste, vaid tarbijate endi huve.
Co-op Grupp otsustas 2005. aastast lõpetada vabatahtlikult ebatervislike toodete reklaamide tellimise lastesaadete ajal. Inglismaal domineerivad nii televisioonis kui tänavareklaamis hoopis Co-opi Õiglase Kaubanduse reklaamid. Samuti toetatakse mitmeid harivaid üritusi, mis sellist kaubandust propageerivad ning tuuakse turule aina uusi ausal teel kaubeldud tooteid.
Vastutustundlik kaubandus
Co-opi kaubamajad on Inglismaa juhtivad Õiglase Kaubanduse kaupade müüjad: nende oma märgiga sortimendis leidub 126 Õiglase Kaubanduse toodet, sh viis Lõuna-Aafrika veini, mille müümisest saadud kasumist läheb osa viinamarjaistanduste töötajate lastele sõimede ehitamise toetamiseks ning osa täiskasvanute kirjaoskamatuse vähendamiseks arengumaades.
Aastast 1999 on Co-op Grupp hoolitsenud selle eest, et nende 1800 kaubamajas müüdav toit ei sisaldaks geneetiliselt muundatud organisme (GMO), samuti ei ole nende müüdav sealiha, kanaliha ja munad toodetud GMO-sid sisaldava sööda abil. Plaanis on ka teiste kaupade juures hakata jälgima GMO-vaba tooraine reeglit. Co-opi GMO-vastase poliitika juurutamisele eelnes jällegi põhjalik tarbijauuring, millest selgus, et enamus tarbijaid sooviksid olla kindlad, et nende toidus modifitseeritud geene ei esine.
Sarnase uuringu tulemusena on juba ammu Co-op oma brändi toodetest välja juurinud maitselisandi naatrium glutamaadi ja paljude toiduvärvide lisamise.
Liikmete sõnaõigus
Co-op Grupil on üle 1,5 miljoni üksikisikust liikme, kes on koondunud haruühistutesstesse üle kogu Suurbritannia. Liikmestaatuse saab makstes sissemaksu, mis võib olla ka vaid ühe naela suurune. Selline sissemaks annab liikmele võimaluse saada pidevat infot firmas toimuva kohta, samuti saada gruppi kuuluvates ettevõtetes osanikele mõeldud soodustustega kaupa, aga samuti hääleõiguse kõigi ühistu ees olevate küsimuste lahendamiseks.
Igal liikmel on võimalus võtta aasta lõpus vastavalt oma investeeringule välja kasum, kuid samas on ka võimalik osa sellest jätta alles fondi, mille eest toetatakse kohalikke koole või aktiive erinevate projektide läbiviimiseks. Co-opi aktsiatega ei saa börsil kaubelda ja seega ei saa keegi ka firma tulevikuga manipuleerida.
Co-op Gruppi kuuluva kooperatiivpanga meediaanalüütiku Andy Hammertoni sõnul pole aga kooperatiivne tegevus tänapäeval moes: «Ühest küljest läheb meie äridel väga hästi ja tarbijad on rahul meie eetilise kaubandusstiiliga, teisest küljest on möödas need ajad, kui inimesed olid huvitatud ettevõtte elus aktiivselt kaasa löömisest, enamus meie liikmeid on juba vanemad inimesed ja noorte seas pole see enam populaarne,» sõnas ta.
Vaatamata tavakodanike väikesele aktiivsusele on Co-op oma sotsiaalse vastutuse (corporate social responsibility) aasta-aruannetega, kus kirjas kõik ettevõtte heateod, saanud maailma vabaühenduste seas lausa kuulsaks. «Ka ELFi esimese aastaaruande tegemisel oli Co-opi sotsiaalse vastutuse aruanne üks eeskujudest, väga tore oleks, kui ka Eesti äriettevõtted nendest veidi indu saaksid,» ütles ELFi endine tegevjuht Toomas Trapido.
Kooperatiivpank hakkab pilvelõhkujaga päikest püüdma
Manchesteris asub varsti Euroopa suurim vertikaalne päikesepaneelidega kaetud pind. Kaks aastat tagasi otsustasid Kooperatiivpank ja Co-op kindlustusettevõte (CIS) Inglismaal Mancesteris katta 1962. aastal ehitatud pilvelõhkuja kolm seina päikesepaneelidega. Co-op Grupi osana on Kooperatiivpank ja CIS võtnud eesmärgiks olla oma ühise pangahoone arendamisega innovatiivne ja tulevikku nägev firma.
Pilvelõhkuja kolm seina kaetakse 7244 tumesinise päikesepaneeliga, mis toodavad aastas nii palju elektrit, et sellega saaks soojendada 9 miljonit tassi teed. Kogu projekt läheb maksma 5,5 miljonit inglise naela ning on seega suurim päikeseenergia projekt kogu Suurbritannias. Projekti arendajad loodavad, et ligi 122 meetri kõrgune päikesepaneelide sein muutub lähiajal ka Manchesteri üheks suurimaks turismiatraktsiooniks.
Kooperatiivpanga keskkonnakonsultant Catheline McAlinderi sõnul on küll energia kogus, mida päikesepaneelid toota suudavad märkimisväärne, kuid hoone energiatarve on kõvasti suurem.
«Kuna tegu on Manchesteri suurima kontorihoonega, kus töötab igapäevaselt ligi 4000 inglast, siis juuakse siin tõenäoliselt see 9 miljonit tassi teed ära ühe kuuga,» naeris McAlinder inglaste teelembuse üle. McAlineri arvates on päikesepaneelide kasutusvõimalused põhjapoolsetes riikides alahinnatud: «Tegelikult töötavad need paneelid iga ilmaga, pilvisusega on vaid efektiivsus veidi väiksem ja isegi sombusel Inglismaal on päikesepaneelide elumaja katusele paigaldamine kasumiga tegevus.»
Panga meediaanalüütiku Andy Hammertoni sõnul ei olnud projekti taga mitte soov elektriarvete pealt kokku hoida, vaid näidata maailmale, et ka suurfirma saab oma tarbimises olla vastutustundlik. «Kogu Co-op Grupi tegevus on suunatud sinna, et olla kõige eesrindlikum eetilise kaubanduse ja keskkonnasäästu alal, loodame selle pilootprojektiga julgustada teisigi vastutustundlikke ettevõtjaid.»
Kiire pilk ükskõik millise supermarketi riiulile ütleb, et viimaste aastatega on tarbija valikud tohutult laienenud. Toiduainetööstused on tarbijad valikuvõimalustega ära hellitanud, kuid sellel valikuvabadusel on ka oma tumedam pool. Küllusega käivad kaasas kõrvalnähud – terviseprobleemid, kahjud keskkonnale ja loomade heaolu on tõusnud liigagi päevakorda. Eurooplasest tarbija on muutunud üsna umbusklikuks toiduainetööstuste suhtes ja otsib eetilisemaid alternatiive.
Co-opi vastutustundliku müügi poliitika algas 1995. aastal pärast 30 000 inimest käsitlevat tarbijauuringut, kus selgus, et tarbijad pole rahul sellega, et neil puudub kontroll oma toidu päritolu üle.
Nüüdseks on inglise tarbijal võimalik saada iga Co-op poest ostetud kauba kohta täielikku informatsiooni: kes on toote valmistanud, millisest toormest ja kust on toore pärit. Samuti hoolitseb firma selle eest, et vastutustundetute ettevõtjate pahateod avalikuks saaksid – raport Toidukuriteod (Food crimes) on globaalse toiduturu tagamaadest huvitatule kohustuslik kirjandus.
Co-op on osa kooperatiivsest liikumisest. See tähendab, et kõigil ettevõtte osanikel ehk liikmetel on võrdne võimalus osaleda otsuste tegemisel olenemata investeeritud summa suurusest. Selleks, et saada Co-opi liikmeks, tuleb maksta vaid üks inglise nael. Kooperatiiv on tarbijate omanduses olev ettevõte, seega ei teeni ta ei tööstuste ega valitsuste, vaid tarbijate endi huve.
Co-op Grupp otsustas 2005. aastast lõpetada vabatahtlikult ebatervislike toodete reklaamide tellimise lastesaadete ajal. Inglismaal domineerivad nii televisioonis kui tänavareklaamis hoopis Co-opi Õiglase Kaubanduse reklaamid. Samuti toetatakse mitmeid harivaid üritusi, mis sellist kaubandust propageerivad ning tuuakse turule aina uusi ausal teel kaubeldud tooteid.
Vastutustundlik kaubandus
Co-opi kaubamajad on Inglismaa juhtivad Õiglase Kaubanduse kaupade müüjad: nende oma märgiga sortimendis leidub 126 Õiglase Kaubanduse toodet, sh viis Lõuna-Aafrika veini, mille müümisest saadud kasumist läheb osa viinamarjaistanduste töötajate lastele sõimede ehitamise toetamiseks ning osa täiskasvanute kirjaoskamatuse vähendamiseks arengumaades.
Aastast 1999 on Co-op Grupp hoolitsenud selle eest, et nende 1800 kaubamajas müüdav toit ei sisaldaks geneetiliselt muundatud organisme (GMO), samuti ei ole nende müüdav sealiha, kanaliha ja munad toodetud GMO-sid sisaldava sööda abil. Plaanis on ka teiste kaupade juures hakata jälgima GMO-vaba tooraine reeglit. Co-opi GMO-vastase poliitika juurutamisele eelnes jällegi põhjalik tarbijauuring, millest selgus, et enamus tarbijaid sooviksid olla kindlad, et nende toidus modifitseeritud geene ei esine.
Sarnase uuringu tulemusena on juba ammu Co-op oma brändi toodetest välja juurinud maitselisandi naatrium glutamaadi ja paljude toiduvärvide lisamise.
Liikmete sõnaõigus
Co-op Grupil on üle 1,5 miljoni üksikisikust liikme, kes on koondunud haruühistutesstesse üle kogu Suurbritannia. Liikmestaatuse saab makstes sissemaksu, mis võib olla ka vaid ühe naela suurune. Selline sissemaks annab liikmele võimaluse saada pidevat infot firmas toimuva kohta, samuti saada gruppi kuuluvates ettevõtetes osanikele mõeldud soodustustega kaupa, aga samuti hääleõiguse kõigi ühistu ees olevate küsimuste lahendamiseks.
Igal liikmel on võimalus võtta aasta lõpus vastavalt oma investeeringule välja kasum, kuid samas on ka võimalik osa sellest jätta alles fondi, mille eest toetatakse kohalikke koole või aktiive erinevate projektide läbiviimiseks. Co-opi aktsiatega ei saa börsil kaubelda ja seega ei saa keegi ka firma tulevikuga manipuleerida.
Co-op Gruppi kuuluva kooperatiivpanga meediaanalüütiku Andy Hammertoni sõnul pole aga kooperatiivne tegevus tänapäeval moes: «Ühest küljest läheb meie äridel väga hästi ja tarbijad on rahul meie eetilise kaubandusstiiliga, teisest küljest on möödas need ajad, kui inimesed olid huvitatud ettevõtte elus aktiivselt kaasa löömisest, enamus meie liikmeid on juba vanemad inimesed ja noorte seas pole see enam populaarne,» sõnas ta.
Vaatamata tavakodanike väikesele aktiivsusele on Co-op oma sotsiaalse vastutuse (corporate social responsibility) aasta-aruannetega, kus kirjas kõik ettevõtte heateod, saanud maailma vabaühenduste seas lausa kuulsaks. «Ka ELFi esimese aastaaruande tegemisel oli Co-opi sotsiaalse vastutuse aruanne üks eeskujudest, väga tore oleks, kui ka Eesti äriettevõtted nendest veidi indu saaksid,» ütles ELFi endine tegevjuht Toomas Trapido.
Kooperatiivpank hakkab pilvelõhkujaga päikest püüdma
Manchesteris asub varsti Euroopa suurim vertikaalne päikesepaneelidega kaetud pind. Kaks aastat tagasi otsustasid Kooperatiivpank ja Co-op kindlustusettevõte (CIS) Inglismaal Mancesteris katta 1962. aastal ehitatud pilvelõhkuja kolm seina päikesepaneelidega. Co-op Grupi osana on Kooperatiivpank ja CIS võtnud eesmärgiks olla oma ühise pangahoone arendamisega innovatiivne ja tulevikku nägev firma.
Pilvelõhkuja kolm seina kaetakse 7244 tumesinise päikesepaneeliga, mis toodavad aastas nii palju elektrit, et sellega saaks soojendada 9 miljonit tassi teed. Kogu projekt läheb maksma 5,5 miljonit inglise naela ning on seega suurim päikeseenergia projekt kogu Suurbritannias. Projekti arendajad loodavad, et ligi 122 meetri kõrgune päikesepaneelide sein muutub lähiajal ka Manchesteri üheks suurimaks turismiatraktsiooniks.
Kooperatiivpanga keskkonnakonsultant Catheline McAlinderi sõnul on küll energia kogus, mida päikesepaneelid toota suudavad märkimisväärne, kuid hoone energiatarve on kõvasti suurem.
«Kuna tegu on Manchesteri suurima kontorihoonega, kus töötab igapäevaselt ligi 4000 inglast, siis juuakse siin tõenäoliselt see 9 miljonit tassi teed ära ühe kuuga,» naeris McAlinder inglaste teelembuse üle. McAlineri arvates on päikesepaneelide kasutusvõimalused põhjapoolsetes riikides alahinnatud: «Tegelikult töötavad need paneelid iga ilmaga, pilvisusega on vaid efektiivsus veidi väiksem ja isegi sombusel Inglismaal on päikesepaneelide elumaja katusele paigaldamine kasumiga tegevus.»
Panga meediaanalüütiku Andy Hammertoni sõnul ei olnud projekti taga mitte soov elektriarvete pealt kokku hoida, vaid näidata maailmale, et ka suurfirma saab oma tarbimises olla vastutustundlik. «Kogu Co-op Grupi tegevus on suunatud sinna, et olla kõige eesrindlikum eetilise kaubanduse ja keskkonnasäästu alal, loodame selle pilootprojektiga julgustada teisigi vastutustundlikke ettevõtjaid.»
Väike reisijuht keskkonnasõbralikule veinisõbrale. Roheline Värav 11.05.2006
Istun Tartus, kohvikus nimega Catwalk. Veinide loetelu vaadates hakkab silma nimi Balada Agricultura Ecologica Tempranillo. Hmm, eelarvamused hakkavad tööle – olen kuulnud, et viinamarjad on viljad, millel on nii palju erinevaid seeni ja kahjureid, et kui neid ökoloogiliselt kasvatada, siis vein tuleb kibe... Siiski saab uudishimu võitu ja minu üllatuseks saan väga hea veinikogemuse osaliseks.
Eesti Veiniklubi asutaja ning portaali Veinimaailm.ee toimetaja Jaanus Lajal vastab mu umbmäärase küsimuse peale, et kas ökoveinid on üldiselt head või halvad, järgmist: «Enamus [ökoveine] meeldib ikka, samas olen saanud maitsta nn ökoloogiliselt toodetud veini, mida on heaks veiniks pidada võimatu.» Lajali sõnul on maailma veinimeitstritel alles pooleli diskussioon, mida üks ökovein endast kujutama peaks.
Mürgised viinamäed ja mahedad lahendused
Viimase 50 aasta vältel on põllumajandus arenenud aina rohkem intensiivsuse poole, mis on vaesustanud muldasid ning suurendanud viljade kahjuriohtu niivõrd, et saagi saamiseks tuleb kasutada erinevaid keemilisi abivahendeid.
Viinamarjad on ühed kõige rohkem mürgitatavad põllumajandustooted maailmas. Igal aastal kastetakse nad üle vähemalt seitsmeteistkümne erineva insektitsiidi, fungitsiidi ja herbitsiidiga, mis satuvad marjadelt mahapestuna mahla ja seega ka veini sisse. Paljusid neist kemikaalidest peetakse kantserogeenideks ja seega on veinisõpradel põhjust tarbitavaid tooteid hoolikalt valida.
Suurbritannia ökoloogilise põllumajanduse portaali www.organicfood.co.uk andmetel tõuseb saareriigis erinevate mahetoodete müük iga viie aasta jooksul kaks korda.
Mahepõllumajanduslik tootmine sai seal alguse 1970ndatel ning see suund on osutunud turunduslikult väga edukaks. Kuna mahetootmises ei kasutata sünteetilisi väetisi, mürke, kasvuregulaatoreid ega geneetiliselt muundatud organisme, siis võib tarbija oma tervise suhtes kindlam olla.
Mahe viinamarjakasvatus võib välja näha mitmeti. Kui tavakasvanduses puhastatakse puude vahed korralikult herbitsiide pritsides, siis mahetalunikud kasutavad need kohad ära teiste taimede kasvatamiseks.
Üheks võimaluseks on kasvatada viinapuude vahel liblikõieliste kultuuri, mis rikastab mulda lämmastikuga. Puude vahel kasvavat kultuuri niidetakse ning saadud hein jäetakse kas kohapeale maha või komposteeritakse läheduses. Mahedas viinapuuaias võib kohata ka «kanatraktorit» - puude vahele lastakse vabalt ringi jooksma kodulinnud, kes hoolitsevad kahjulike putukate hävitamise eest ning samal ajal teevad ära ka väetamistöö.
Ökoloogilise põllumajanduse oluliseks abimeheks on loodus ise, seega paigutavad viinamarjakasvatajad põldude ümber näiteks lindude pesakaste või lausa loobivad puude peale käsitsi väikesi punaseid ämblikke, kes teevad kahjuritõrjet. Mahepõldude vahele jäetavad loodusliku taimestikuga alad on olulised loodusliku mitmekesisuse säilitajad.
Põllult pudelisse
Paljud maheviinamarjade kasvatajad korjavad saaki käsitsi, mis võimaldab välja valida tervemad ja parimas küpsusastmes marjad. See omakorda välistab veinimaitset rikkuda võivate riknenud marjade sattumise tootmisse, samuti väidavad veinimeistrid, et hea maitse aluseks on viinamari, mida pole küpsemise ajal «häiritud».
Tõenäoliselt ei ole maailmas väga palju erinevaid arusaamu, millistele kriteeriumitele peab vastama öko-rosin. Keerulisem on lugu aga veinidega, sest peale viinamarjade kasvatamise läbib toode veel pika protsessi. Et kõike teha võimalikult keskkonnasõbralikult, tuleb vaadata veinitootmise kolme aspekti: pärmide kasutamine, filtreerimismeetodid ning käärimise lõpetamine.
Kuna mahedalt toodetud viinamarjade peal mürgitamisi ette ei võeta, siis säilivad seal harilikult ka metsikud pärmid, mistõttu saab veinitootmises minimeerida tööstusliku pärmi kasutamist. Seda tuleb siiski ette võtta, kui halbade ilmaolude tõttu on looduslikud pärmid hukkunud.
Mõned ökoloogilise veini tootjad peavad oluliseks veinide mehhaanilise filtreerimise ja setitamise võimalikult vähest kasutamist, kuna see hoiab kokku veinitootmiseks kulunud energiat.
Ökoveinide puhul on keerulisemad lood aga veinikäärimise õigel ajal lõpetamisega – loomulikult käärivas veinis protsessid iseenesest ei lõpe ning toode rikneb kiiresti.
Juba kakssada aastat tagasi avastasid veinimeistrid, et vääveldioksiidi lisamine aitab veini riknemist pidurdada, kuna see peatab oksüdeerimisprotsessi. Samas võib tekkiv sulfiidide sisaldus toiduainetes põhjustada erinevaid allergilisi reaktsioone alates aevastustest ja nahalöövetest lõpetades peavaluga, seetõttu on sulfiidide sisalduse piirmäärad kindlaks määratud ka tavaveinide puhul.
Nii USAs kui Euroopas kehtivad ökoveinidele rangemad sulfiidide sisalduse maksimummäärad kui tavaveinidele. Mõned mahetootjad aga väldivad üldse väävliühendite lisamist. Samas on väävlilisandita veini säilitamine raske – kui punaste veinide tootmisel aitavad säilimisele kaasa vähemalt viinamarjakoores sisalduvad tanniinid, siis selline valge veini tegu võib lõppeda lihtsalt halvamaitselise tootega.
Selgusetus mõistetes
Sulfiidi-teema on esimene tõsisem vaidlusobjekt ökoloogilise veini mõiste kasutamise puhul, mis on viinud selleni, et mõned väävlit lisavad veinitootjad leiavad, et sildile on kindlam kirjutada ökoloogiliselt kasvatatud viinamarjadest.
«Väljendid nagu ökoloogiline vein või looduslik vein on tavalised, kuid neist arusaamine on erinev,» ütles Jaanus Lajal. «Seda enam, et paljud viinamarjakasvatajad ei kasuta kunstväetisi ja keemilisi putukatõrjevahendeid ka tavaveinide puhul.»
Samuti teeb mõistete selgitamise keerulisemaks tõsiasi, et mõnedelt veinidelt võib leida märgise biodünaamiline või demeter. Selline märge tähendab, et peale loodussõbraliku tootmise on kasutatud ka erilisi biodünaamilisi võtteid nagu kuufaaside jälgimist veini kääritamisel või eriliste taimede või loomsete segude lisamist viinamarja kasvatamise ajal.
Biodünaamilise ja mahepõllumajandusliku tootmise keskkonnamõju erinevust pole teaduslikult suudetud tõestada, kuid paljud viinamarjakasvatajad leiavad, et biodünaamiline viis mõjub nii nende endi kui tarbija tervisele soodsalt.
Kolmandaks võib ökoveini tarbijat huvitada ka küsimus, kas näiteks Lõuna-Aafrikas, Tshiilis või Argentiinas mahedatel viinapõldudel töötavad inimesed saavad õiglast palka oma töö eest või on tegu sisuliselt orjatööga. Poest on võimalik osta nii kohvi kui shokolaadi, millel ilutseb korraga nii õiglase kaubanduse kui ka mahetootmise märk.
Kurbusega kirjutab ökoveinide asjatundja Monty Waldin, et veinide maailmas pole veel sinnamaani jõutud, et pöörataks tähelepanu ka ebaausatele kaubandus- ja töösuhetele. Siiski leiab otsija ausa kauba portaalist www.fairtrade.org.uk üle kolmekümne nimetuse erinevaid veine.
Maheveinid turul
Mahedalt kasvatades on viinamarjade saak enamasti väiksem kui intensiivselt toodetud põldudel. Samuti vajab selline lähenemisviis rohkem tööjõudu ja mahetoote omahind võib osutuda 20- 40 protsenti kallimaks. Samas on kvaliteetveini tarbija üldiselt kõike muud kui hinnatundlik, mistõttu võib olenemata ökoloogilisusest väärtusliku veini hind olla viis korda kõrgem omahinnast.
Eestis ringi vaadates leiab erinevate ökoloogilise veini siltidega märjukesi üsna rohkesti. Nii Ökosahvri kui Parima poe internetipoest on võimalik osta umbes kümmet erinevat maheveini, samuti leiab häid mahedalt toodetud veine nii alkoholi hulgimüüjatelt kui restoranidest.
Portaal Veinimaailm.ee soovitab näiteks Tshiili veini Carta Vieja Organic Chardonnay 2003 sõnadega: «Orgaaniliselt toodetud veinide omapära võrreldes teiste veinidega on nende puhtamad ja ilma liigse happesuse ning terava pargita maitsed.»
Eesti Veiniklubi asutaja ning portaali Veinimaailm.ee toimetaja Jaanus Lajal vastab mu umbmäärase küsimuse peale, et kas ökoveinid on üldiselt head või halvad, järgmist: «Enamus [ökoveine] meeldib ikka, samas olen saanud maitsta nn ökoloogiliselt toodetud veini, mida on heaks veiniks pidada võimatu.» Lajali sõnul on maailma veinimeitstritel alles pooleli diskussioon, mida üks ökovein endast kujutama peaks.
Mürgised viinamäed ja mahedad lahendused
Viimase 50 aasta vältel on põllumajandus arenenud aina rohkem intensiivsuse poole, mis on vaesustanud muldasid ning suurendanud viljade kahjuriohtu niivõrd, et saagi saamiseks tuleb kasutada erinevaid keemilisi abivahendeid.
Viinamarjad on ühed kõige rohkem mürgitatavad põllumajandustooted maailmas. Igal aastal kastetakse nad üle vähemalt seitsmeteistkümne erineva insektitsiidi, fungitsiidi ja herbitsiidiga, mis satuvad marjadelt mahapestuna mahla ja seega ka veini sisse. Paljusid neist kemikaalidest peetakse kantserogeenideks ja seega on veinisõpradel põhjust tarbitavaid tooteid hoolikalt valida.
Suurbritannia ökoloogilise põllumajanduse portaali www.organicfood.co.uk andmetel tõuseb saareriigis erinevate mahetoodete müük iga viie aasta jooksul kaks korda.
Mahepõllumajanduslik tootmine sai seal alguse 1970ndatel ning see suund on osutunud turunduslikult väga edukaks. Kuna mahetootmises ei kasutata sünteetilisi väetisi, mürke, kasvuregulaatoreid ega geneetiliselt muundatud organisme, siis võib tarbija oma tervise suhtes kindlam olla.
Mahe viinamarjakasvatus võib välja näha mitmeti. Kui tavakasvanduses puhastatakse puude vahed korralikult herbitsiide pritsides, siis mahetalunikud kasutavad need kohad ära teiste taimede kasvatamiseks.
Üheks võimaluseks on kasvatada viinapuude vahel liblikõieliste kultuuri, mis rikastab mulda lämmastikuga. Puude vahel kasvavat kultuuri niidetakse ning saadud hein jäetakse kas kohapeale maha või komposteeritakse läheduses. Mahedas viinapuuaias võib kohata ka «kanatraktorit» - puude vahele lastakse vabalt ringi jooksma kodulinnud, kes hoolitsevad kahjulike putukate hävitamise eest ning samal ajal teevad ära ka väetamistöö.
Ökoloogilise põllumajanduse oluliseks abimeheks on loodus ise, seega paigutavad viinamarjakasvatajad põldude ümber näiteks lindude pesakaste või lausa loobivad puude peale käsitsi väikesi punaseid ämblikke, kes teevad kahjuritõrjet. Mahepõldude vahele jäetavad loodusliku taimestikuga alad on olulised loodusliku mitmekesisuse säilitajad.
Põllult pudelisse
Paljud maheviinamarjade kasvatajad korjavad saaki käsitsi, mis võimaldab välja valida tervemad ja parimas küpsusastmes marjad. See omakorda välistab veinimaitset rikkuda võivate riknenud marjade sattumise tootmisse, samuti väidavad veinimeistrid, et hea maitse aluseks on viinamari, mida pole küpsemise ajal «häiritud».
Tõenäoliselt ei ole maailmas väga palju erinevaid arusaamu, millistele kriteeriumitele peab vastama öko-rosin. Keerulisem on lugu aga veinidega, sest peale viinamarjade kasvatamise läbib toode veel pika protsessi. Et kõike teha võimalikult keskkonnasõbralikult, tuleb vaadata veinitootmise kolme aspekti: pärmide kasutamine, filtreerimismeetodid ning käärimise lõpetamine.
Kuna mahedalt toodetud viinamarjade peal mürgitamisi ette ei võeta, siis säilivad seal harilikult ka metsikud pärmid, mistõttu saab veinitootmises minimeerida tööstusliku pärmi kasutamist. Seda tuleb siiski ette võtta, kui halbade ilmaolude tõttu on looduslikud pärmid hukkunud.
Mõned ökoloogilise veini tootjad peavad oluliseks veinide mehhaanilise filtreerimise ja setitamise võimalikult vähest kasutamist, kuna see hoiab kokku veinitootmiseks kulunud energiat.
Ökoveinide puhul on keerulisemad lood aga veinikäärimise õigel ajal lõpetamisega – loomulikult käärivas veinis protsessid iseenesest ei lõpe ning toode rikneb kiiresti.
Juba kakssada aastat tagasi avastasid veinimeistrid, et vääveldioksiidi lisamine aitab veini riknemist pidurdada, kuna see peatab oksüdeerimisprotsessi. Samas võib tekkiv sulfiidide sisaldus toiduainetes põhjustada erinevaid allergilisi reaktsioone alates aevastustest ja nahalöövetest lõpetades peavaluga, seetõttu on sulfiidide sisalduse piirmäärad kindlaks määratud ka tavaveinide puhul.
Nii USAs kui Euroopas kehtivad ökoveinidele rangemad sulfiidide sisalduse maksimummäärad kui tavaveinidele. Mõned mahetootjad aga väldivad üldse väävliühendite lisamist. Samas on väävlilisandita veini säilitamine raske – kui punaste veinide tootmisel aitavad säilimisele kaasa vähemalt viinamarjakoores sisalduvad tanniinid, siis selline valge veini tegu võib lõppeda lihtsalt halvamaitselise tootega.
Selgusetus mõistetes
Sulfiidi-teema on esimene tõsisem vaidlusobjekt ökoloogilise veini mõiste kasutamise puhul, mis on viinud selleni, et mõned väävlit lisavad veinitootjad leiavad, et sildile on kindlam kirjutada ökoloogiliselt kasvatatud viinamarjadest.
«Väljendid nagu ökoloogiline vein või looduslik vein on tavalised, kuid neist arusaamine on erinev,» ütles Jaanus Lajal. «Seda enam, et paljud viinamarjakasvatajad ei kasuta kunstväetisi ja keemilisi putukatõrjevahendeid ka tavaveinide puhul.»
Samuti teeb mõistete selgitamise keerulisemaks tõsiasi, et mõnedelt veinidelt võib leida märgise biodünaamiline või demeter. Selline märge tähendab, et peale loodussõbraliku tootmise on kasutatud ka erilisi biodünaamilisi võtteid nagu kuufaaside jälgimist veini kääritamisel või eriliste taimede või loomsete segude lisamist viinamarja kasvatamise ajal.
Biodünaamilise ja mahepõllumajandusliku tootmise keskkonnamõju erinevust pole teaduslikult suudetud tõestada, kuid paljud viinamarjakasvatajad leiavad, et biodünaamiline viis mõjub nii nende endi kui tarbija tervisele soodsalt.
Kolmandaks võib ökoveini tarbijat huvitada ka küsimus, kas näiteks Lõuna-Aafrikas, Tshiilis või Argentiinas mahedatel viinapõldudel töötavad inimesed saavad õiglast palka oma töö eest või on tegu sisuliselt orjatööga. Poest on võimalik osta nii kohvi kui shokolaadi, millel ilutseb korraga nii õiglase kaubanduse kui ka mahetootmise märk.
Kurbusega kirjutab ökoveinide asjatundja Monty Waldin, et veinide maailmas pole veel sinnamaani jõutud, et pöörataks tähelepanu ka ebaausatele kaubandus- ja töösuhetele. Siiski leiab otsija ausa kauba portaalist www.fairtrade.org.uk üle kolmekümne nimetuse erinevaid veine.
Maheveinid turul
Mahedalt kasvatades on viinamarjade saak enamasti väiksem kui intensiivselt toodetud põldudel. Samuti vajab selline lähenemisviis rohkem tööjõudu ja mahetoote omahind võib osutuda 20- 40 protsenti kallimaks. Samas on kvaliteetveini tarbija üldiselt kõike muud kui hinnatundlik, mistõttu võib olenemata ökoloogilisusest väärtusliku veini hind olla viis korda kõrgem omahinnast.
Eestis ringi vaadates leiab erinevate ökoloogilise veini siltidega märjukesi üsna rohkesti. Nii Ökosahvri kui Parima poe internetipoest on võimalik osta umbes kümmet erinevat maheveini, samuti leiab häid mahedalt toodetud veine nii alkoholi hulgimüüjatelt kui restoranidest.
Portaal Veinimaailm.ee soovitab näiteks Tshiili veini Carta Vieja Organic Chardonnay 2003 sõnadega: «Orgaaniliselt toodetud veinide omapära võrreldes teiste veinidega on nende puhtamad ja ilma liigse happesuse ning terava pargita maitsed.»
Euroopa tahab GMO-vaba toitu. Roheline Värav 11.05.2006
autor: Peter Lundgren; tõlkinud: Silvia Lotman
Läbi ajaloo on Inglismaal tegevuse lõpetanud nii palju talunikke, et väljasuremise tempoks võib lugeda üksteist talumajapidamist päevas. Talude väljasuremine jätkub ka tänapäeval, tuues kaasa nii keskkonnatingimuste kui sotsiaalse olukorra muutusi.
Valitsused väidavad, et nad mõistavad peretalude väärtusi ja pühendumust ning et neil on soov säilitada peretalusid kvaliteetse keskkonna ja maaelu tagajatena. Kuigi talunikel on heameel seda kuulda, ei näita päevapoliitika paraku erilisi märke, et valitsustel oleks reaalne soov näha suuremat pilti globaliseerunud toiduturul ning mõjutada tegelikke mehhanisme, mis väiketalusid turult välja sööb.
Majandusteadlane Steven Blank ütleb oma küünilise pealkirjaga raamatus «Põllumajanduse lõpp Ameerika aktsiapakis» («The End of Agriculture in the American Portfolio»), et Ameerika Ühendriigid ei vaja enam farmereid, kuna imporditav toit on odavam kui kohalikud farmid toota suudavad.
Tundub, et ka valitsused on vaikselt sellise arvamuse omaks võtnud. See on omakorda viinud olukorrani, kus valitsused pole enam võimelised või ei soovi näha peretalude väljasuretamise tegelikke tagamaid ja tagajärgi.
Vastukäivad nõuded
Valitsuste suhtumine on pehmelt öeldes kummaline, sest nõuded, mida tänapäeva taludele esitatakse, on ülimalt vastukäivad. Nii nõutakse, et talud peavad olema maailmaturul aina konkurentsivõimelisemad, kuid samas ka keskkonnasõbralikud. Samuti väidavad valitsused, et nad ei taha mahajäänud maapiirkondi, kuid samas oodatakse taludelt suuremat efektiivsust, mis põhimõtteliselt tähendab «suurem on parem».
Tegelikult ongi valitsuse tegevus silmakirjalik, kuna ühelt poolt tahetakse säilitada kohaliku tootmise taset, samal ajal toetades turu liberaliseerimist.
Euroopa põllumajandus on hetkel ajaloo kõige raskemate turustustingimustega ajajärgus – paljud tooted väljuvad talust vähema raha eest kui nende tootmiseks kulus.
Samal ajal peavad talunikud oma ärid ümber struktureerima, et suuta võistelda aina madalamate maailmaturu hindadega ning vastata Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika nõuetele.
Teisalt on Euroopas maailma kõige kõrgemad standardid tööjõu, tervise, ohutuse, keskkonna, loomakaitse ja toiduohutuse alal. Kõik need toovad aga talunikele lisakulusid. Pole mõistlik oodata, et talud suudavad nende kõrgete standardite juures võistelda madalate maailmaturu hindadega. Seetõttu polegi üllatav, et talud kukuvad majanduslikult kokku.
GMO kui ahvatlus
Seetõttu püüavadki talunikud kasvatada saadusi, mis oleksid kvaliteetsed, soodsa hinnaga, kergesti töödeldavad ja keskkonnasõbralikud. Kuna lõpptoote hinda pole võimalik tõsta, otsitakse võimalusi tootlikkuse suurendamiseks ning tootmiskulude vähendamiseks.
Siin tulevad ahvatlusena mängu geneetiliselt muundatud (GM) kultuurid.
Lubatakse ju talunikele, et GM kultuurid on madalamate tootmiskulude ja suuremate saakidega ning ka keskkonnasäästlikud.
Tegelikkus on aga hoopis teine. Maailma kogemus on näidanud, et GM kultuuride saagikus ei tõuse, esialgne tootmiskulude sääst ei püsi, kuna herbitsiidid kaotavad tõhusust. Samuti ei soovi Euroopa ja Jaapani maksujõuline tarbija GM toitu, mis viib sellise toidu hinna ja järelikult ka talunike sissetulekute languseni.
Talud ei saa enam koguda oma enda seemne tagavara ning nad ei saa enam kaasa lüüa kallimal mahetoidu ja GM-vaba toidu turul. Paika ei pea ka väide GM seemnete odavusest. Elu on näidanud, et pärast geenitehnoloogiafirmade poolt subsideeritavaid
«mesinädalaid» hakkab GM seemne ja sellega kokku kuuluvate herbitsiidide hind tõusma.
Maailmas puudub näide edukast GM ja mitte-GM kultuuride kooskasvatamisest.
Ja see läheb tootjatele kalliks maksma. Nii näiteks langes kogu USA maisi (sh nii GM kui mitte-GM) eksport 99 protsendi võrra, kui USA polnud enam võimeline garanteerima eksporditava maisi puhtust GM teradest. See tekitab USA farmeritele aastas üle kolme miljardi dollari kahju.
Ka Eesti talunikud peavad valima GM kultuuride kasvatamise või mitte kasvatamise vahel. Nad peavad kaaluma, kas lubadused saagi suurenemisest kaaluvad üles turu kaotamise.
Minu kui taluniku arvamus on, et ei Eesti, Suurbritannia ega muu Euroopa talunikud ei suuda müüa maailmaturu hindadega vilja, nii et see oleks kasumlik. Ma ei näe mingit kasu võistlemisest Brasiilia ja Argentiina madalate tootmiskuludega – see oleks lihtsalt võidujooks põhja.
Eesti peab suutma kasu lõigata Euroopa Liidu turust, tootes vastavalt viimase nõudmistele.
Ja praegu nõuab Euroopa turg GM-vaba toitu.
Peter Lundgren esitas oma ettekande 21. aprillil Eesti Maaülikoolis aset leidnud GMO teemalisel konverentsil. Lundgren on Suurbritannia talunik ning organisatsiooni FARM (www.farm.org.uk) asutajaliige ja GM Freeze (www.gmfreeze.org) direktor.
Läbi ajaloo on Inglismaal tegevuse lõpetanud nii palju talunikke, et väljasuremise tempoks võib lugeda üksteist talumajapidamist päevas. Talude väljasuremine jätkub ka tänapäeval, tuues kaasa nii keskkonnatingimuste kui sotsiaalse olukorra muutusi.
Valitsused väidavad, et nad mõistavad peretalude väärtusi ja pühendumust ning et neil on soov säilitada peretalusid kvaliteetse keskkonna ja maaelu tagajatena. Kuigi talunikel on heameel seda kuulda, ei näita päevapoliitika paraku erilisi märke, et valitsustel oleks reaalne soov näha suuremat pilti globaliseerunud toiduturul ning mõjutada tegelikke mehhanisme, mis väiketalusid turult välja sööb.
Majandusteadlane Steven Blank ütleb oma küünilise pealkirjaga raamatus «Põllumajanduse lõpp Ameerika aktsiapakis» («The End of Agriculture in the American Portfolio»), et Ameerika Ühendriigid ei vaja enam farmereid, kuna imporditav toit on odavam kui kohalikud farmid toota suudavad.
Tundub, et ka valitsused on vaikselt sellise arvamuse omaks võtnud. See on omakorda viinud olukorrani, kus valitsused pole enam võimelised või ei soovi näha peretalude väljasuretamise tegelikke tagamaid ja tagajärgi.
Vastukäivad nõuded
Valitsuste suhtumine on pehmelt öeldes kummaline, sest nõuded, mida tänapäeva taludele esitatakse, on ülimalt vastukäivad. Nii nõutakse, et talud peavad olema maailmaturul aina konkurentsivõimelisemad, kuid samas ka keskkonnasõbralikud. Samuti väidavad valitsused, et nad ei taha mahajäänud maapiirkondi, kuid samas oodatakse taludelt suuremat efektiivsust, mis põhimõtteliselt tähendab «suurem on parem».
Tegelikult ongi valitsuse tegevus silmakirjalik, kuna ühelt poolt tahetakse säilitada kohaliku tootmise taset, samal ajal toetades turu liberaliseerimist.
Euroopa põllumajandus on hetkel ajaloo kõige raskemate turustustingimustega ajajärgus – paljud tooted väljuvad talust vähema raha eest kui nende tootmiseks kulus.
Samal ajal peavad talunikud oma ärid ümber struktureerima, et suuta võistelda aina madalamate maailmaturu hindadega ning vastata Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika nõuetele.
Teisalt on Euroopas maailma kõige kõrgemad standardid tööjõu, tervise, ohutuse, keskkonna, loomakaitse ja toiduohutuse alal. Kõik need toovad aga talunikele lisakulusid. Pole mõistlik oodata, et talud suudavad nende kõrgete standardite juures võistelda madalate maailmaturu hindadega. Seetõttu polegi üllatav, et talud kukuvad majanduslikult kokku.
GMO kui ahvatlus
Seetõttu püüavadki talunikud kasvatada saadusi, mis oleksid kvaliteetsed, soodsa hinnaga, kergesti töödeldavad ja keskkonnasõbralikud. Kuna lõpptoote hinda pole võimalik tõsta, otsitakse võimalusi tootlikkuse suurendamiseks ning tootmiskulude vähendamiseks.
Siin tulevad ahvatlusena mängu geneetiliselt muundatud (GM) kultuurid.
Lubatakse ju talunikele, et GM kultuurid on madalamate tootmiskulude ja suuremate saakidega ning ka keskkonnasäästlikud.
Tegelikkus on aga hoopis teine. Maailma kogemus on näidanud, et GM kultuuride saagikus ei tõuse, esialgne tootmiskulude sääst ei püsi, kuna herbitsiidid kaotavad tõhusust. Samuti ei soovi Euroopa ja Jaapani maksujõuline tarbija GM toitu, mis viib sellise toidu hinna ja järelikult ka talunike sissetulekute languseni.
Talud ei saa enam koguda oma enda seemne tagavara ning nad ei saa enam kaasa lüüa kallimal mahetoidu ja GM-vaba toidu turul. Paika ei pea ka väide GM seemnete odavusest. Elu on näidanud, et pärast geenitehnoloogiafirmade poolt subsideeritavaid
«mesinädalaid» hakkab GM seemne ja sellega kokku kuuluvate herbitsiidide hind tõusma.
Maailmas puudub näide edukast GM ja mitte-GM kultuuride kooskasvatamisest.
Ja see läheb tootjatele kalliks maksma. Nii näiteks langes kogu USA maisi (sh nii GM kui mitte-GM) eksport 99 protsendi võrra, kui USA polnud enam võimeline garanteerima eksporditava maisi puhtust GM teradest. See tekitab USA farmeritele aastas üle kolme miljardi dollari kahju.
Ka Eesti talunikud peavad valima GM kultuuride kasvatamise või mitte kasvatamise vahel. Nad peavad kaaluma, kas lubadused saagi suurenemisest kaaluvad üles turu kaotamise.
Minu kui taluniku arvamus on, et ei Eesti, Suurbritannia ega muu Euroopa talunikud ei suuda müüa maailmaturu hindadega vilja, nii et see oleks kasumlik. Ma ei näe mingit kasu võistlemisest Brasiilia ja Argentiina madalate tootmiskuludega – see oleks lihtsalt võidujooks põhja.
Eesti peab suutma kasu lõigata Euroopa Liidu turust, tootes vastavalt viimase nõudmistele.
Ja praegu nõuab Euroopa turg GM-vaba toitu.
Peter Lundgren esitas oma ettekande 21. aprillil Eesti Maaülikoolis aset leidnud GMO teemalisel konverentsil. Lundgren on Suurbritannia talunik ning organisatsiooni FARM (www.farm.org.uk) asutajaliige ja GM Freeze (www.gmfreeze.org) direktor.
Arengukoostöö aitab Nicaraguas kasvatada õiglast kohvi. Roheline Värav 06.04.2006
Ma usun, et enamus kohvijoojaid teab kohvi kohta järgmist: kohviube kasvatatakse ekvaatori ümber asetsevas troopika ning subtroopika vööndis, maailma kõige suuremate arenguprobleemide käes vaevlevates riikides. Umbes sama palju teame ka sellest, kust tulevad banaanid ja apelsinid.
Vaesuse vastu võitlev arengukoostöö organisatsioon Oxfram kirjutab aruandes «Vaesus sinu kohvitassis» järgmist: Kohvikasvatamine on olnud mägedes elavate farmerite põhiline elatusallikas, probleemseks muutus see aga 1990ndate alguses, mil maailmas algas kohvikriis. Samas õitses äri maailma nelja suurima kohvifirma – Kraft Foodsi, Nestlé, Procter & Gamble, ja Sara Lee – kontorites. Juuakse ju näiteks Nestlé’i lahustuvat kohvi maailmas suisa 3900 tassi igas sekundis.
Kohvitööstuse tulususe varjus on aga raske aru saada, et selle kuldaväärt vilja tootmine jätab miljonid farmerid täielikku vaesusesse. Kohvituru liidrid maksavad farmeritele tihti vaid niipalju, et nad saavad hädavaevu tehtud kulutused tasa. Loomulikult ei luba selline sissetulek väiketalunikel farmi investeerida ega oma lastele haridust pakkuda.
Probleemi lahendamiseks on väikesed kohvitootjad hakanud ühinema kooperatiividesse, kus nad saavad ühiselt rohkem toota ning seetõttu valida, kellele ja millise hinnaga oma toodangut müüa. Saadav tulu investeeritakse ühiselt, mis võimaldab saada välismaiste ekspertite nõu ja soetada ühiselt vajalikke vahendeid.
Sellistele kooperatiividele saavad läänest appi tulla Õiglast Kaubandust propageerivad valitusvälised organisatsioonid, mis aitavad saada kohvi eest õiglasemat hinda ning investeerida ka kogukonna arengusse.
Õiglase Kaubanduse propageerijad toovad tarbijateni kaupa, mis on küll kallim, aga mille eest välja käidud summast läheb õiglane osa selle algtootjale ning töötlejatele. Aasta alguses käisid koos Soome Õiglase Kaubanduse propageerijatega Nicaraguas ja Costa Rical Eesti arengukoostöö eestvedaja Riina Kuusik ja filmioperaator Elen Lotman.
Vaesus Nicaragua peamine mure
Riina räägib Nicaragua üldisest taustast: Nicaragua poliitikat on 1990. aastatel iseloomustanud jätkuv korruptsioon. 1980. aastatel kutsuti Nicaraguat Kesk-Ameerika Albaaniaks, sest riik oli vaene, isoleeritud ja poliitiliselt radikaalne. Kuigi viimastel aastatel kasvab Nicaragua majandus jõudsalt, küündides 5 protsendini aastas, on vaesus siiani Nicaragua peamine probleem.
Enamik nicaragualasi elab allpool absoluutse vaesuse piiri ehk peab hakkama saama vähem kui ühe dollariga päevas. Lisaks brutaalsele kodusõjale on Nicaraguat räsinud suured loodusõnnetused. 1998. aastal laastas maad keeristorm Mitch, praegu hävitavad Atlandi ookeani rannikut tabanud üleujutused Miskita indiaanlaste viljasaaki, põua tõttu ägab toidupuuduses Matagalpa piirkond Põhja-Nicaraguas.
Kui aasta on kesine ja saak ikaldub, lähevad tuhanded nicaragualased naaberriikidest hooajalist tööd otsima. Kõlab küll uskumatult, aga välismaal teenitud sissetulekud, mis lähedastele saadetakse, ületavad kogu riigi eksporditulud – see on iseloomulik teistelegi Ladina-Ameerika riikidele.
Kuigi kohvikasvatamine on siiani üks olulisemaid sealseid majandusharusid, mille ümber keerleb sotsiaalne ja kultuuriline elu, on vaene põllumajandusmaa muutumas. Suuremate linnade lähistele on kerkinud tootmiskomplekseid, mis tollivabade tsoonidena on viimaste aastate jooksul muutunud Nicaragua tööjõupoliitika oluliseks alustalaks.
Näiteks on 80 000 elanikuga Esteli linnas paari aastaga saanud sigarivabrikutes tööd 50 000 inimest. See linn elab tubaka kasvatamisest ja töötlemisest ning hoopleb 30 internetikohviku ja Nicaragua ainukese teaduspargiga. Samas käisime vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel põhjas asuvas Venecia külas, kus puudus elekter veel eelmiselgi aastal.
Kas vabakaubandusleping on
lahendus?
Praegu köidab nicaragualaste meeli vastselt jõustuv Kesk-Ameerika vabakaubandusleping (CAFTA), mis on paljude arvates ainuke lahendus Nicaragua ja tema nelja naaberriigi majanduse tihedamaks lõimumiseks teiste Põhja-Ameerika turgudega.
Ühiskonnaaktivistid ja inimõiguslased aga kardavad vaid välismaistele suurettevõtetele kasumi kindlustamist, sadade tuhandete töökohtade kadumist ning rahvusliku väikeettevõtluse ja kogukondade heaolu hääbumist.
Elen räägib oma muljetest: Minu jaoks oli kõik nähtu väga uus, kartulite ja tomatite juurest tulles polnud mul ettekujutustki, kuidas banaani- või kohviistandus välja näeb.
Nägime selliseid kohviistandusi, kus oli ühendatud orgaaniline tootmine ja Õiglane Kaubandus. Märgid Organic (mahe, orgaaniline) ja Fair Trade (Õiglane Kaup) on küll erinevad asjad, aga enamus kohtades käisid need asjad käsikäes.
Istandused nägid ka võhiku jaoks teistmoodi välja, need polnud mitte lage maa ja sirged vaod, vaid asi nägi rohkem välja nagu mets, mille põõsastiku moodustavad kohvipuud. Kui poleks olnud inimesi, kes seal kohvimarju korjasid, poleks ehk üldse aru saanud, et tegu on põllumajandusmaaga.
Puud, mis kohvi kohal kasvasid olid väga erinevad, spetsialistid väitsid meile, et tunnevad maitse järgi ära, millise puu all on marjad valminud.
Reis muutis mind kindlasti teadlikumaks tarbijaks. Näiteks ei osta ma enam poest Chiquita banaane.
Me käisime kogukonnale kuuluvas banaaniistanduses, mis oli varem kuulunud Chiquitale. Sealsed töölised, kes nüüd on moodustanud kooperatiivi, rääkisid meile, et banaane oli mürgitatud samal ajal, kui töölised olid istanduses tööl, samuti sõitsid mürgilennukid üle kõrval olevatest küladest. Nõukogude ajal mürgitati samamoodi suuri puuvillakasvandusi Kesk-Aasias, kuid tänapäeval on tarbijal võimalik selliseid tooteid vältida.
Suurfirmad ostavad farmeritelt miinimumhinnaga ning soodustavad seda, et tootja müüks ära võimalikult vähetöödeldud toote. Sain palju ehmatavat infot selle kohta, kui palju suurfirmade ainuvõim maailmas on inimestele halba teinud. Suurfirmade küünilisus on üsna hirmuäratav.
Õiglane Kaubandus aitab väikekooperatiividel ellu jääda
Õiglases Kaubanduses on palju otsesem suhe tarbija ja tootja vahel – kui tarbija ei osta, siis tootja ka ei tooda, ületoodangut eriti ei teki. Kui soomlane ostab oma igahommikuse kohvi kindlast ökopoest, siis saab konkreetne kohvikasvataja Nicaraguas edasi tegutseda.
Ei tekitata kunstlikku ülejääki ja vajadust reklaami järele. Konkreetne tootja toodab nii vähe, et ta enamasti teab, mis riiki ja mis poodi ta toode läheb. Õiglase Kaubanduse süsteemi juures sõltub väiketootjast endast see, kui hästi tal läheb, see soodustab seda, et kasvatajad arendavad end.
Terra Nueva kooperatiiv oli näiteks ostnud ise endale röstimismasina ja kohalikest noortest inimestest välja koolitanud kohvi degusteerijad. Õiglane Kaubandus on võimalus väikestel kasvandustel maailmaturul ellu jääda. Kooperatiivid saavad eraldi rahastust, et nad investeeriks kogukonda – laste spordiväljakute, sotsiaalmajade jne ehitamisse, seega on kogukonna elus näha suur vahe.
Riina: Kõik nicaragualased, keda istandustes nägime, olid vaatamata oma vaesusele naerusuised. «Vaene inimene ei ole invaliid. Vaesust ei tohi haletseda ega vaeseid inimesi alavääristada», ütles meile 30ndates aastates Hilbert Carasco, kes kaotas kodusõjas pere. Praegu juhib ta Soome arengukoostöö organisatsiooni toetusel arendatud loodusparki oma kodukülas Venecias, et teenida lisa kohvi- ja maisikasvatusele.
Elen: Jah, nägime maailmas ainulaadset Õiglase Kaubanduse ja mahetootmise ananassi- ja apelsiniistandust – kõrgel mägedes elav farmer vedas saaki härjarakendil. Talunik väitis, et kasvatab keerulistes tingimustes ja traktoriga oleks seal palju raskem ja kallim majandada.
Tavalistes ananassikasvandustes kasutatakse peale väetamise ka tööstuslikku indutseerimist, mis tagab kõigi viljade täpselt viie kuuga valmimise, mahetootmine on keerulisem, sest viljad valmivad erineval ajal, samas on talu ainuke maheananassitootja maailmas ja kaubast lahti saamine pole probleem. Apelsine kasvatas ta esimest aastat, kuigi see aasta oli kulunud vaid investeeringute peale ja tulusid eriti veel polnud, oli mees rahul.
Riina: Kuigi infrastruktuur on Nicaraguas kohati algeline või lausa olematu, siis esimesed reisirühmad Euroopast on kohvitootjaid Nicaraguas ja ananassi- ning banaaniistandusi Costa Ricas juba külastanud, et lüüa kaasa nende inimeste töös, kes eurooplaste hommikulauda katavad.
Selliseid reise võiks nimetada solidaarsusreisideks, sest just nii saab kõige ehedamalt aru, kuidas ühiskonnad teineteisest sõltuvad. Kumbia ning merenge rütmide saatel karget rummi või kohvi nautides ning kohalikega maailma üle mõtiskledes on reaalsus igal juhul lähemal kui diivanilt TV tõsielušõusid jälgides.
Vaesuse vastu võitlev arengukoostöö organisatsioon Oxfram kirjutab aruandes «Vaesus sinu kohvitassis» järgmist: Kohvikasvatamine on olnud mägedes elavate farmerite põhiline elatusallikas, probleemseks muutus see aga 1990ndate alguses, mil maailmas algas kohvikriis. Samas õitses äri maailma nelja suurima kohvifirma – Kraft Foodsi, Nestlé, Procter & Gamble, ja Sara Lee – kontorites. Juuakse ju näiteks Nestlé’i lahustuvat kohvi maailmas suisa 3900 tassi igas sekundis.
Kohvitööstuse tulususe varjus on aga raske aru saada, et selle kuldaväärt vilja tootmine jätab miljonid farmerid täielikku vaesusesse. Kohvituru liidrid maksavad farmeritele tihti vaid niipalju, et nad saavad hädavaevu tehtud kulutused tasa. Loomulikult ei luba selline sissetulek väiketalunikel farmi investeerida ega oma lastele haridust pakkuda.
Probleemi lahendamiseks on väikesed kohvitootjad hakanud ühinema kooperatiividesse, kus nad saavad ühiselt rohkem toota ning seetõttu valida, kellele ja millise hinnaga oma toodangut müüa. Saadav tulu investeeritakse ühiselt, mis võimaldab saada välismaiste ekspertite nõu ja soetada ühiselt vajalikke vahendeid.
Sellistele kooperatiividele saavad läänest appi tulla Õiglast Kaubandust propageerivad valitusvälised organisatsioonid, mis aitavad saada kohvi eest õiglasemat hinda ning investeerida ka kogukonna arengusse.
Õiglase Kaubanduse propageerijad toovad tarbijateni kaupa, mis on küll kallim, aga mille eest välja käidud summast läheb õiglane osa selle algtootjale ning töötlejatele. Aasta alguses käisid koos Soome Õiglase Kaubanduse propageerijatega Nicaraguas ja Costa Rical Eesti arengukoostöö eestvedaja Riina Kuusik ja filmioperaator Elen Lotman.
Vaesus Nicaragua peamine mure
Riina räägib Nicaragua üldisest taustast: Nicaragua poliitikat on 1990. aastatel iseloomustanud jätkuv korruptsioon. 1980. aastatel kutsuti Nicaraguat Kesk-Ameerika Albaaniaks, sest riik oli vaene, isoleeritud ja poliitiliselt radikaalne. Kuigi viimastel aastatel kasvab Nicaragua majandus jõudsalt, küündides 5 protsendini aastas, on vaesus siiani Nicaragua peamine probleem.
Enamik nicaragualasi elab allpool absoluutse vaesuse piiri ehk peab hakkama saama vähem kui ühe dollariga päevas. Lisaks brutaalsele kodusõjale on Nicaraguat räsinud suured loodusõnnetused. 1998. aastal laastas maad keeristorm Mitch, praegu hävitavad Atlandi ookeani rannikut tabanud üleujutused Miskita indiaanlaste viljasaaki, põua tõttu ägab toidupuuduses Matagalpa piirkond Põhja-Nicaraguas.
Kui aasta on kesine ja saak ikaldub, lähevad tuhanded nicaragualased naaberriikidest hooajalist tööd otsima. Kõlab küll uskumatult, aga välismaal teenitud sissetulekud, mis lähedastele saadetakse, ületavad kogu riigi eksporditulud – see on iseloomulik teistelegi Ladina-Ameerika riikidele.
Kuigi kohvikasvatamine on siiani üks olulisemaid sealseid majandusharusid, mille ümber keerleb sotsiaalne ja kultuuriline elu, on vaene põllumajandusmaa muutumas. Suuremate linnade lähistele on kerkinud tootmiskomplekseid, mis tollivabade tsoonidena on viimaste aastate jooksul muutunud Nicaragua tööjõupoliitika oluliseks alustalaks.
Näiteks on 80 000 elanikuga Esteli linnas paari aastaga saanud sigarivabrikutes tööd 50 000 inimest. See linn elab tubaka kasvatamisest ja töötlemisest ning hoopleb 30 internetikohviku ja Nicaragua ainukese teaduspargiga. Samas käisime vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel põhjas asuvas Venecia külas, kus puudus elekter veel eelmiselgi aastal.
Kas vabakaubandusleping on
lahendus?
Praegu köidab nicaragualaste meeli vastselt jõustuv Kesk-Ameerika vabakaubandusleping (CAFTA), mis on paljude arvates ainuke lahendus Nicaragua ja tema nelja naaberriigi majanduse tihedamaks lõimumiseks teiste Põhja-Ameerika turgudega.
Ühiskonnaaktivistid ja inimõiguslased aga kardavad vaid välismaistele suurettevõtetele kasumi kindlustamist, sadade tuhandete töökohtade kadumist ning rahvusliku väikeettevõtluse ja kogukondade heaolu hääbumist.
Elen räägib oma muljetest: Minu jaoks oli kõik nähtu väga uus, kartulite ja tomatite juurest tulles polnud mul ettekujutustki, kuidas banaani- või kohviistandus välja näeb.
Nägime selliseid kohviistandusi, kus oli ühendatud orgaaniline tootmine ja Õiglane Kaubandus. Märgid Organic (mahe, orgaaniline) ja Fair Trade (Õiglane Kaup) on küll erinevad asjad, aga enamus kohtades käisid need asjad käsikäes.
Istandused nägid ka võhiku jaoks teistmoodi välja, need polnud mitte lage maa ja sirged vaod, vaid asi nägi rohkem välja nagu mets, mille põõsastiku moodustavad kohvipuud. Kui poleks olnud inimesi, kes seal kohvimarju korjasid, poleks ehk üldse aru saanud, et tegu on põllumajandusmaaga.
Puud, mis kohvi kohal kasvasid olid väga erinevad, spetsialistid väitsid meile, et tunnevad maitse järgi ära, millise puu all on marjad valminud.
Reis muutis mind kindlasti teadlikumaks tarbijaks. Näiteks ei osta ma enam poest Chiquita banaane.
Me käisime kogukonnale kuuluvas banaaniistanduses, mis oli varem kuulunud Chiquitale. Sealsed töölised, kes nüüd on moodustanud kooperatiivi, rääkisid meile, et banaane oli mürgitatud samal ajal, kui töölised olid istanduses tööl, samuti sõitsid mürgilennukid üle kõrval olevatest küladest. Nõukogude ajal mürgitati samamoodi suuri puuvillakasvandusi Kesk-Aasias, kuid tänapäeval on tarbijal võimalik selliseid tooteid vältida.
Suurfirmad ostavad farmeritelt miinimumhinnaga ning soodustavad seda, et tootja müüks ära võimalikult vähetöödeldud toote. Sain palju ehmatavat infot selle kohta, kui palju suurfirmade ainuvõim maailmas on inimestele halba teinud. Suurfirmade küünilisus on üsna hirmuäratav.
Õiglane Kaubandus aitab väikekooperatiividel ellu jääda
Õiglases Kaubanduses on palju otsesem suhe tarbija ja tootja vahel – kui tarbija ei osta, siis tootja ka ei tooda, ületoodangut eriti ei teki. Kui soomlane ostab oma igahommikuse kohvi kindlast ökopoest, siis saab konkreetne kohvikasvataja Nicaraguas edasi tegutseda.
Ei tekitata kunstlikku ülejääki ja vajadust reklaami järele. Konkreetne tootja toodab nii vähe, et ta enamasti teab, mis riiki ja mis poodi ta toode läheb. Õiglase Kaubanduse süsteemi juures sõltub väiketootjast endast see, kui hästi tal läheb, see soodustab seda, et kasvatajad arendavad end.
Terra Nueva kooperatiiv oli näiteks ostnud ise endale röstimismasina ja kohalikest noortest inimestest välja koolitanud kohvi degusteerijad. Õiglane Kaubandus on võimalus väikestel kasvandustel maailmaturul ellu jääda. Kooperatiivid saavad eraldi rahastust, et nad investeeriks kogukonda – laste spordiväljakute, sotsiaalmajade jne ehitamisse, seega on kogukonna elus näha suur vahe.
Riina: Kõik nicaragualased, keda istandustes nägime, olid vaatamata oma vaesusele naerusuised. «Vaene inimene ei ole invaliid. Vaesust ei tohi haletseda ega vaeseid inimesi alavääristada», ütles meile 30ndates aastates Hilbert Carasco, kes kaotas kodusõjas pere. Praegu juhib ta Soome arengukoostöö organisatsiooni toetusel arendatud loodusparki oma kodukülas Venecias, et teenida lisa kohvi- ja maisikasvatusele.
Elen: Jah, nägime maailmas ainulaadset Õiglase Kaubanduse ja mahetootmise ananassi- ja apelsiniistandust – kõrgel mägedes elav farmer vedas saaki härjarakendil. Talunik väitis, et kasvatab keerulistes tingimustes ja traktoriga oleks seal palju raskem ja kallim majandada.
Tavalistes ananassikasvandustes kasutatakse peale väetamise ka tööstuslikku indutseerimist, mis tagab kõigi viljade täpselt viie kuuga valmimise, mahetootmine on keerulisem, sest viljad valmivad erineval ajal, samas on talu ainuke maheananassitootja maailmas ja kaubast lahti saamine pole probleem. Apelsine kasvatas ta esimest aastat, kuigi see aasta oli kulunud vaid investeeringute peale ja tulusid eriti veel polnud, oli mees rahul.
Riina: Kuigi infrastruktuur on Nicaraguas kohati algeline või lausa olematu, siis esimesed reisirühmad Euroopast on kohvitootjaid Nicaraguas ja ananassi- ning banaaniistandusi Costa Ricas juba külastanud, et lüüa kaasa nende inimeste töös, kes eurooplaste hommikulauda katavad.
Selliseid reise võiks nimetada solidaarsusreisideks, sest just nii saab kõige ehedamalt aru, kuidas ühiskonnad teineteisest sõltuvad. Kumbia ning merenge rütmide saatel karget rummi või kohvi nautides ning kohalikega maailma üle mõtiskledes on reaalsus igal juhul lähemal kui diivanilt TV tõsielušõusid jälgides.
Ian Robinson: meile on tähtsad nii loomad kui inimesed. Roheline Värav 09.03.2006
Looderanniku naftareostuses määrdunud lindude pesemiseks loodi Keilasse linnuhaigla, kus välisekspertide abil pesti puhtaks ja lasti loodusesse tagasi 65 lindu. Välisekspertide tulekut Eestisse koordineeris Rahvusvaheline Loomade Heaolu Fond (International Fund for Animal Welfare – IFAW), kuhu kuuluv Briti päritolu loomaarst Ian Robinson oli nõus vastama ka Rohelise Värava küsimustele.
Mis organisatsioon IFAW üldse on ja millega ta tegeleb?
IFAW on üks väheseid organisatsioone, mis tegeleb korraga nii klassikalise looduskaitsega – ohustatud elupaikade ja ohustatud liikidega – kui ka niiöelda loomakaitsega, sest meile on tähtsad ka üksikud loomad. Peale õlireostustel määrdunud lindude pesemise võitleme näiteks ka illegaalse loomakaubanduse, tööstusliku vaalapüügi ja hüljeste tapmisega. Samuti tegeleme õlireostuste puhul ühest küljest reostusjuhtumite vähendamise ja poliitikaga (meil õnnestus äsja Kanada parlamendis läbi suruda seadus, mis suurendas märgatavalt nafta merre lekitamise eest määratavaid trahve), teisalt ka lindude pesemisega, kuna iga üksik määrdunud lind on meie jaoks tähtis. Eestis räägime võib-olla isegi 10 000 linnust, kellest tõenäoliselt suudame päästa vaid 100, mis on väike arv. Kuid see töö on nende vähestegi lindude jaoks tähtis! Samuti on need linnud oma merel surevate liigikaaslaste saadikuteks ja esindajateks kogu maailmas. Kui inimesed näevad, kuidas üks must tomp muutub ilusaks värviliseks auliks, siis see ütleb väga palju kõikide teiste taoliste lindude kohta ning see aitab mõjutada valitsuste otsuseid. Valitsused peavad välistama, et tulevikus korduksid taolised juhtumid.
Kuidas te Eesti juhtumist kuulsite?
Meil oli eelnev kokkulepe Soome WWFi ja Eestimaa Looduse Fondiga (ELF), et tuleme sel suvel Eestisse läbi viima treeningut. Pärast õnnetust teatati meile aga ELFist, et äkki saaksime kohe tulla. Juba järgmisel päeval olin siin koos Hugo Nijkampiga, kes töötab organisatsioonis Sea Alarm. Tutvusime olukorraga ja nägime, et reostuse tõttu on kannatanud väga palju linde ning et on olemas kohalik toetus meie tööle – olid olemas kõik vajalikud lülid selleks, et saaksime edukalt alustada päästeoperatsiooni. Me vaatame alati, kas on olemas kohalike inimeste toetus. Pole mõtet minna merele ja koguda kokku õlised linnud ja saada teada, et pole piisavalt vett ega kohtagi, kuhu haiglat püsti panna. Me ei taha olla olukorras, kus istume käed rüpes ning loomade päästmiseks ei saa midagi teha. Kogu meie töö on ju võitlus ajaga. Oli väga külm ja me arvasime algul, et Eestisse pole meie inimesi mõtet tuua, kuna linnud võivad olnud juba külmunud. Teadsin, et selle aja peale, kui me oma inimesed siia toome ja haigla püsti paneme, on püütud lindude jaoks juba hilja. Kuid linde toodi kogu aeg juurde ja me otsustasime, et viime päästeoperatsiooni ikka läbi. Kahe päevaga oli meeskond siin, koht valiti välja, kogu protsess läks tööle.
Kuidas teie päästerühm tavaliselt õnnetuskohale jõuab?
Me kõik teeme ka oma igapäevast tööd, kuid meie – päästerühma inimesed – peame olema kogu aeg minekuvalmis. Näiteks tsunami juhtus jõulude ajal ja kui tuli kutse, siis lendasin kohe Sri Lankale. See pole kõigile inimestele sobilik eluviis, nii pereelu kui temperamendi poolest ei sobi paljud inimesed selliseks tööks. Helistasin Eestist 48 tunni jooksul kõigile ja 24 tunni jooksul olid maailma eri otsadest rühmaliikmed teel. Hetkel on rühm üsna väike, oleks parem, kui meil oleks võtmeisikud maailma erinevates osades, et me ei peaks kogu aeg lennutama eksperte teisele poole maakera. Hetkel on siin näiteks Valeria Ruoppolo ja Rodolfo Pinho da Silva Lõuna-Ameerikast. Oleme treeninud oma rühmatööd nii, et kui saabume, siis kõik hakkab tööle ja igaüks teab oma osa. Näiteks Wendy Sangiacomo ülesanne on seada üles tehniline baas, samas hakkavad kohe tööle loomaarstid, kes hakkavad tegelema lindude tervise hindamisega. Me jookseme ajaga võidu, sest merelindude tervis halveneb merest eemal olles kiiresti. Nad on kõval pinnasel, neil on teine toit kui looduses, neil pole seda vaba õhku, mis merel, nad on kinnises ruumis. Me peame nad peale ravimist laskma tagasi loodusesse, kus on nende koht.
Kuidas hindad Läänemere õlitõrje olukorda võrreldes muu maailmaga?
Teil on samad probleemid nagu igal pool maailmas. Ainuke riik, kellel on oma sõltumatud seadused naftareostuse kohta, on USA. Ülejäänud maailm tegutseb rahvusvaheliste reeglite järgi. Rahvusvahelised reeglid ei võtnud veel mõned aastad tagasi arvesse elusloodust, mis reostusjuhtumite korral kannatada sai. Arvestati mõju kalandusele, inimeste kodudele ja majandustegevusele, ranna puhastamise kulusid. Kuid elusloodus, mis kannatas, oli arvutustest väljas. Läbi meie ja läbi teiste samade eesmärkide eest võitlevate organisatsioonide töö on hakatud aina rohkem arvestama ka eluslooduse kannatusi. Praegu on nii, et kui süüdlane leitakse, siis kindlustusfirma või maailma naftatransiiti esindav fond maksab välja reostusega, sealhulgas ka lindude päästmisega, seotud kulud.
Me ei saa naftaõnnetusi vältida. Kuid valitsustel peavad olema tegevusplaanid, nad peavad töötama koos keskkonnaorganisatsioonidega ja olema valmis sellisteks juhtumiteks. Selle kõige peale peab mõtlema siis, kui õnnetus ei ole veel juhtunud. Näiteks Eestis näeme küllalt suurt aulide suremust, kuna kohe ei saadud tööd alustada. Kui riigil oleks juba enne olnud plaan, kui oleks olnud paigas, kes õnnetuse korral lähevad kohe randa linde koguma, kus on see koht, kuhu linnud kogutakse, kes on inimesed, kes hakkavad lindudega tegelema, oleks paljudel lindudel olnud suurem võimalus ellu jääda.
Varem või hiljem juhtub see õnnetus uuesti, maailmas leiab igal nädalal aset üks naftaõnnetus. Loodan, et läheb veel mitu aastat, enne kui siin midagi taolist juhtub, kuid me ei saa kunagi kindlad olla. Loodetavasti on järgmine kord kõik selleks valmis.
Eestis viisite käbi ka mitu treeningut kohalikele töötajatele ja vabatahtlikele, kas nii teete igal pool maailmas?
Me ei lähe kunagi ja ei võta kogu asja korraldamist enda peale. Me tahame töötada kohalike inimestega koos ja jagada neile oskusi. Eestis on see õnnestunud väga hästi, meil on olnud väga hea koostöö nii ELFi kui Keskkonnaministeeriumiga. Meile on võimaldatud kõik, et töö saaks edukalt tehtud. Eestis tahavad inimesed õppida ja meil on väga hea meel, et saame oma oskusi siia jätta. Asi töötaks maailmas kõige paremini nii, et igal pool oleks olemas inimesed, kes saaksid väiksema õnnetusega ise hakkama, kuid suurema õnnetuse puhul kutsuksid appi meid. Kalifornias on olemas näiteks keskus spetsiaalselt taoliste juhtude puhuks, kui juhtuvad õnnetused, mil nad peavad väljaspoolt abi kutsuma. Tahaksime näha selliseid abikeskusi igal pool, kus on haavatavad ja väärtuslikud rannikud. Kaplinna juures elab palju ohustatud pingviiniliike ja samas on seal ka tohutu naftatransiit, mistõttu on see kindlasti koht, kuhu tahame abikeskust luua. Samuti on väga haavatav ala Läänemeri, sest siin on palju talvituvaid ja rändavaid linde ja samuti väga tihe transiit.
Kuidas sa ise sattusid seda tööd tegema?
Ma olen loomaarst ja olen seda alati tahtnud olla. Pärast ülikooli töötasin 12 aastat oma praksises. Metsik loodus oli mu hobi ja ma aitasin tihti inimesi, kes tõid meile haigeid metsloomi. Ma ei teeninud sellega raha, vaid olin taolistest juhtumitest lihtsalt väga huvitatud. Ma ei mõelnud, et see võib kunagi mu tööks saada, sest metsloomad ju ei maksa enda ravimise eest (naerab). 1988. aastal läksin vabatahtlikuna Läänemere ja Põhjamere äärde appi, kui tuhanded hülged surid viirushaiguse tõttu. See töö vabatahtlikuna pakkus mulle sedavõrd suurt huvi, et müüsin oma praksise ja läksin appi RSPCAsse, mis on ka meil Eestis abiks olnud linnukaitseorganisatsioon. Töötasin nende heaks mitu aastat, mil rajasime Inglismaale õliste lindude ja hüljeste abistamiseks haigla. Umbes kaks ja pool aastat tagasi tulin tööle IFAWi, kus tegelen taolise tööga üle maailma. See on olnud mulle siiani väga huvitav töö. Esimene suur naftaõnnetus, kus abiks olin, oli 1991. aasta jaanuaris esimese Lahesõja ajal, mis Saddam Hussein vallutas Kuveidi ja lasi merre palju naftat, mis jõudis Saudi Araabia randa ja RSPCA kutsuti appi. Pärast seda olen näinud päris palju õnnetusi üle maailma.
Mis organisatsioon IFAW üldse on ja millega ta tegeleb?
IFAW on üks väheseid organisatsioone, mis tegeleb korraga nii klassikalise looduskaitsega – ohustatud elupaikade ja ohustatud liikidega – kui ka niiöelda loomakaitsega, sest meile on tähtsad ka üksikud loomad. Peale õlireostustel määrdunud lindude pesemise võitleme näiteks ka illegaalse loomakaubanduse, tööstusliku vaalapüügi ja hüljeste tapmisega. Samuti tegeleme õlireostuste puhul ühest küljest reostusjuhtumite vähendamise ja poliitikaga (meil õnnestus äsja Kanada parlamendis läbi suruda seadus, mis suurendas märgatavalt nafta merre lekitamise eest määratavaid trahve), teisalt ka lindude pesemisega, kuna iga üksik määrdunud lind on meie jaoks tähtis. Eestis räägime võib-olla isegi 10 000 linnust, kellest tõenäoliselt suudame päästa vaid 100, mis on väike arv. Kuid see töö on nende vähestegi lindude jaoks tähtis! Samuti on need linnud oma merel surevate liigikaaslaste saadikuteks ja esindajateks kogu maailmas. Kui inimesed näevad, kuidas üks must tomp muutub ilusaks värviliseks auliks, siis see ütleb väga palju kõikide teiste taoliste lindude kohta ning see aitab mõjutada valitsuste otsuseid. Valitsused peavad välistama, et tulevikus korduksid taolised juhtumid.
Kuidas te Eesti juhtumist kuulsite?
Meil oli eelnev kokkulepe Soome WWFi ja Eestimaa Looduse Fondiga (ELF), et tuleme sel suvel Eestisse läbi viima treeningut. Pärast õnnetust teatati meile aga ELFist, et äkki saaksime kohe tulla. Juba järgmisel päeval olin siin koos Hugo Nijkampiga, kes töötab organisatsioonis Sea Alarm. Tutvusime olukorraga ja nägime, et reostuse tõttu on kannatanud väga palju linde ning et on olemas kohalik toetus meie tööle – olid olemas kõik vajalikud lülid selleks, et saaksime edukalt alustada päästeoperatsiooni. Me vaatame alati, kas on olemas kohalike inimeste toetus. Pole mõtet minna merele ja koguda kokku õlised linnud ja saada teada, et pole piisavalt vett ega kohtagi, kuhu haiglat püsti panna. Me ei taha olla olukorras, kus istume käed rüpes ning loomade päästmiseks ei saa midagi teha. Kogu meie töö on ju võitlus ajaga. Oli väga külm ja me arvasime algul, et Eestisse pole meie inimesi mõtet tuua, kuna linnud võivad olnud juba külmunud. Teadsin, et selle aja peale, kui me oma inimesed siia toome ja haigla püsti paneme, on püütud lindude jaoks juba hilja. Kuid linde toodi kogu aeg juurde ja me otsustasime, et viime päästeoperatsiooni ikka läbi. Kahe päevaga oli meeskond siin, koht valiti välja, kogu protsess läks tööle.
Kuidas teie päästerühm tavaliselt õnnetuskohale jõuab?
Me kõik teeme ka oma igapäevast tööd, kuid meie – päästerühma inimesed – peame olema kogu aeg minekuvalmis. Näiteks tsunami juhtus jõulude ajal ja kui tuli kutse, siis lendasin kohe Sri Lankale. See pole kõigile inimestele sobilik eluviis, nii pereelu kui temperamendi poolest ei sobi paljud inimesed selliseks tööks. Helistasin Eestist 48 tunni jooksul kõigile ja 24 tunni jooksul olid maailma eri otsadest rühmaliikmed teel. Hetkel on rühm üsna väike, oleks parem, kui meil oleks võtmeisikud maailma erinevates osades, et me ei peaks kogu aeg lennutama eksperte teisele poole maakera. Hetkel on siin näiteks Valeria Ruoppolo ja Rodolfo Pinho da Silva Lõuna-Ameerikast. Oleme treeninud oma rühmatööd nii, et kui saabume, siis kõik hakkab tööle ja igaüks teab oma osa. Näiteks Wendy Sangiacomo ülesanne on seada üles tehniline baas, samas hakkavad kohe tööle loomaarstid, kes hakkavad tegelema lindude tervise hindamisega. Me jookseme ajaga võidu, sest merelindude tervis halveneb merest eemal olles kiiresti. Nad on kõval pinnasel, neil on teine toit kui looduses, neil pole seda vaba õhku, mis merel, nad on kinnises ruumis. Me peame nad peale ravimist laskma tagasi loodusesse, kus on nende koht.
Kuidas hindad Läänemere õlitõrje olukorda võrreldes muu maailmaga?
Teil on samad probleemid nagu igal pool maailmas. Ainuke riik, kellel on oma sõltumatud seadused naftareostuse kohta, on USA. Ülejäänud maailm tegutseb rahvusvaheliste reeglite järgi. Rahvusvahelised reeglid ei võtnud veel mõned aastad tagasi arvesse elusloodust, mis reostusjuhtumite korral kannatada sai. Arvestati mõju kalandusele, inimeste kodudele ja majandustegevusele, ranna puhastamise kulusid. Kuid elusloodus, mis kannatas, oli arvutustest väljas. Läbi meie ja läbi teiste samade eesmärkide eest võitlevate organisatsioonide töö on hakatud aina rohkem arvestama ka eluslooduse kannatusi. Praegu on nii, et kui süüdlane leitakse, siis kindlustusfirma või maailma naftatransiiti esindav fond maksab välja reostusega, sealhulgas ka lindude päästmisega, seotud kulud.
Me ei saa naftaõnnetusi vältida. Kuid valitsustel peavad olema tegevusplaanid, nad peavad töötama koos keskkonnaorganisatsioonidega ja olema valmis sellisteks juhtumiteks. Selle kõige peale peab mõtlema siis, kui õnnetus ei ole veel juhtunud. Näiteks Eestis näeme küllalt suurt aulide suremust, kuna kohe ei saadud tööd alustada. Kui riigil oleks juba enne olnud plaan, kui oleks olnud paigas, kes õnnetuse korral lähevad kohe randa linde koguma, kus on see koht, kuhu linnud kogutakse, kes on inimesed, kes hakkavad lindudega tegelema, oleks paljudel lindudel olnud suurem võimalus ellu jääda.
Varem või hiljem juhtub see õnnetus uuesti, maailmas leiab igal nädalal aset üks naftaõnnetus. Loodan, et läheb veel mitu aastat, enne kui siin midagi taolist juhtub, kuid me ei saa kunagi kindlad olla. Loodetavasti on järgmine kord kõik selleks valmis.
Eestis viisite käbi ka mitu treeningut kohalikele töötajatele ja vabatahtlikele, kas nii teete igal pool maailmas?
Me ei lähe kunagi ja ei võta kogu asja korraldamist enda peale. Me tahame töötada kohalike inimestega koos ja jagada neile oskusi. Eestis on see õnnestunud väga hästi, meil on olnud väga hea koostöö nii ELFi kui Keskkonnaministeeriumiga. Meile on võimaldatud kõik, et töö saaks edukalt tehtud. Eestis tahavad inimesed õppida ja meil on väga hea meel, et saame oma oskusi siia jätta. Asi töötaks maailmas kõige paremini nii, et igal pool oleks olemas inimesed, kes saaksid väiksema õnnetusega ise hakkama, kuid suurema õnnetuse puhul kutsuksid appi meid. Kalifornias on olemas näiteks keskus spetsiaalselt taoliste juhtude puhuks, kui juhtuvad õnnetused, mil nad peavad väljaspoolt abi kutsuma. Tahaksime näha selliseid abikeskusi igal pool, kus on haavatavad ja väärtuslikud rannikud. Kaplinna juures elab palju ohustatud pingviiniliike ja samas on seal ka tohutu naftatransiit, mistõttu on see kindlasti koht, kuhu tahame abikeskust luua. Samuti on väga haavatav ala Läänemeri, sest siin on palju talvituvaid ja rändavaid linde ja samuti väga tihe transiit.
Kuidas sa ise sattusid seda tööd tegema?
Ma olen loomaarst ja olen seda alati tahtnud olla. Pärast ülikooli töötasin 12 aastat oma praksises. Metsik loodus oli mu hobi ja ma aitasin tihti inimesi, kes tõid meile haigeid metsloomi. Ma ei teeninud sellega raha, vaid olin taolistest juhtumitest lihtsalt väga huvitatud. Ma ei mõelnud, et see võib kunagi mu tööks saada, sest metsloomad ju ei maksa enda ravimise eest (naerab). 1988. aastal läksin vabatahtlikuna Läänemere ja Põhjamere äärde appi, kui tuhanded hülged surid viirushaiguse tõttu. See töö vabatahtlikuna pakkus mulle sedavõrd suurt huvi, et müüsin oma praksise ja läksin appi RSPCAsse, mis on ka meil Eestis abiks olnud linnukaitseorganisatsioon. Töötasin nende heaks mitu aastat, mil rajasime Inglismaale õliste lindude ja hüljeste abistamiseks haigla. Umbes kaks ja pool aastat tagasi tulin tööle IFAWi, kus tegelen taolise tööga üle maailma. See on olnud mulle siiani väga huvitav töö. Esimene suur naftaõnnetus, kus abiks olin, oli 1991. aasta jaanuaris esimese Lahesõja ajal, mis Saddam Hussein vallutas Kuveidi ja lasi merre palju naftat, mis jõudis Saudi Araabia randa ja RSPCA kutsuti appi. Pärast seda olen näinud päris palju õnnetusi üle maailma.
Üks päev... Silvia elus. Roheline Värav 09.02.2006
2. veebruar kell 11, Nõva Päästeteenistuse depoo. Teed on kaetud peegelsileda jääga. Depoos ootavad viis pritsimeest teateid mere äärest, mehed on valmis auto ruumist välja ajama ning koha lindude pesijatele vabastama. Depoo väikeses saunas ootavad kastides eelmisel päeval kokku kogutud naftased linnud oma saatust.
Saatuseks on Eestimaa Looduse Fondi mikrobuss, mis öö üle elanud linnud Tallinnasse loomaaeda viib. Tuletõrjedepoos võtab uute vabatahtlike juhendamise enda peale Toomas Trapido, kes on eelmisel päeval juba esimesed kogemused kätte saanud. Ruum tuleb jagada pesemise ja loputamise aladeks, kohale tuuakse suur rull paberit lindude kuivatamiseks.
Pesijatele jagatakse kirjalikke juhendmaterjale, mis küll üksteisele mitmes kohas vastu räägivad. Igaüks saab selga panna valge kaitseriietuse, mis peaks riideid nafta eest kaitsma.
Kell 12 tuleb üks külaelanik, kellel kilekotis kohaliku kaupluse eest püütud pika sabaga määrdunud isane aul.
Lind võetakse kahepeale kätte, loputatakse kõigepealt sooja veega ning seebitatakse siis LDC-nimelise pesuvahendi kontsentraadiga sisse. Seebitamist ja loputamist tuleb korrata nii kaua, kuni lind on puhas. Seejärel ta kuivatatakse ning viiakse sauna soojenema. Kohale jõuab ka veterinaar Tauno koos viieprotsendilise glükoosilahusega, mida linnule süstlaga noka vahele tilgutatakse.
Aulid toituvad sukeldudes, seetõttu on neid sööma sundida raske, glükoosilahus peaks tagama, et nad vahepeal päris nälga ei sure.
Rannast saabub esimene autotäis kaste, milles igaühes umbes viis pigimusta lindu. Autoga saabub ka Tallinnast kohale hääletanud Marianne, kes kuulis raadiost õnnetusest ja tuli appi. Marianne saab kohe endale lindude loputaja ameti, teised alustavad ettevaatlikult esimeste lindude pesemist.
Vahutav seep ei suuda siiski paksemat naftat loomade sulgedelt lahustada, seda tuleb lausa küüntega kraapida, samas hoolitseda, et lind su käest ära ei lendaks. Sõtkastele iseloomulikke kollaseid laike põskedel pole esialgu nähagi, kuid pika seebitamise järel tulevad need nähtavale.
Loomad üritavad end ka ise puhastada, kuid seda tuleb vältida, sest nafta sissesöömine on suurimaks lindude surma põhjuseks. Kõige enam on linnud määrdunud kõhu alt ja saba piirkonnast, pikk puhastusprotsess kurnab paljud linnud ja nii mõnelgi pesijal sureb lind otse käte vahel.
Päris suur pesemishoog saab sisse, kui tuuakse veel juurde neli vabatahtlikku neiut ning rannast tulevad autod ikka ja jälle uue sünge lastiga.
Mõne väga erksa linnu pesemiseks on tarvis kahte inimest, muidu püüab igaüks ise ühe linnuga hakkama saada.
Poole päeva pealt saab pritsimeeste 300 liitrine kuumaveepaak tühjaks. Vabatahtlikud saavad väikese lõunapausi teha. Eestimaa Looduse Fondi ärajäänud sünnipäeva peolaualt on pesijaid kosutamas kringlid ja salatid, mis sellises trööstitus olukorras tunduvad veidi kohatud.
Kohale tulnud ornitoloogia ühingu juhtfiguurid Jaanus Elts ja Andres Kalamees jagavad omapoolseid soovitusi, et esmajärjekorras tasub pesta neid, kes tunduvad kõige elujõulisemad, päris mustad ja liikumatud loomad tuleks jätta viimaseks. Kole ja külm reaalsus. Ornitoloogid aitavad pesemisega ning viivad päeva teisel poolel osa pesemata linde Nigula kaitseala loomade turvakodusse.
Kuumaveepaak ei saa ega saa soojaks. Kohale tulnud õlitõrje projektijuht Kristel Toom otsustatab teha veekeedukannuga kuumaveevanne ning linde hakatakse nendes pesema. Protsess muutub veidi aeglasemaks. Väljas läheb pimedaks, mis tähendab, et rohkem linde rannast ei leita, kuid depoos on veel mitu kastitäit pesemata loomi oma järjekorda ootamas.
Kell pool kaheksa õhtul saab lindude pesemine selleks päevaks läbi. Kokku on depoost läbi käinud umbes kaheksakümmend lindu, kellest umbes kolmkümmend kohapeal puhtaks pesti, osad toimetati pesemisele loomade turvakodudesse. Samas suri suur osa linde juba enne pesemist ja mõned ka pärast seda kuivades.
Õhtul jõuab kohale loomaaia furgoonauto, mis märgade lindude jaoks seest soojaks tehtud. Sinna tõstetakse kastidesse pandud pestud linnud ning algab nende pikk tee Tallinna poole. Väsinud pesijatel jääb üle vaid loota, et need, kes pesemise üle elasid, elavad ka transpordi ning loomaaiaelu üle. Rohkem midagi teha ei saa. Abituse tunne.
Kojusõidul tõmbab käenahk kõvaks ning lõhnab nagu odav lõng kooliajal – nafta järele.
Saatuseks on Eestimaa Looduse Fondi mikrobuss, mis öö üle elanud linnud Tallinnasse loomaaeda viib. Tuletõrjedepoos võtab uute vabatahtlike juhendamise enda peale Toomas Trapido, kes on eelmisel päeval juba esimesed kogemused kätte saanud. Ruum tuleb jagada pesemise ja loputamise aladeks, kohale tuuakse suur rull paberit lindude kuivatamiseks.
Pesijatele jagatakse kirjalikke juhendmaterjale, mis küll üksteisele mitmes kohas vastu räägivad. Igaüks saab selga panna valge kaitseriietuse, mis peaks riideid nafta eest kaitsma.
Kell 12 tuleb üks külaelanik, kellel kilekotis kohaliku kaupluse eest püütud pika sabaga määrdunud isane aul.
Lind võetakse kahepeale kätte, loputatakse kõigepealt sooja veega ning seebitatakse siis LDC-nimelise pesuvahendi kontsentraadiga sisse. Seebitamist ja loputamist tuleb korrata nii kaua, kuni lind on puhas. Seejärel ta kuivatatakse ning viiakse sauna soojenema. Kohale jõuab ka veterinaar Tauno koos viieprotsendilise glükoosilahusega, mida linnule süstlaga noka vahele tilgutatakse.
Aulid toituvad sukeldudes, seetõttu on neid sööma sundida raske, glükoosilahus peaks tagama, et nad vahepeal päris nälga ei sure.
Rannast saabub esimene autotäis kaste, milles igaühes umbes viis pigimusta lindu. Autoga saabub ka Tallinnast kohale hääletanud Marianne, kes kuulis raadiost õnnetusest ja tuli appi. Marianne saab kohe endale lindude loputaja ameti, teised alustavad ettevaatlikult esimeste lindude pesemist.
Vahutav seep ei suuda siiski paksemat naftat loomade sulgedelt lahustada, seda tuleb lausa küüntega kraapida, samas hoolitseda, et lind su käest ära ei lendaks. Sõtkastele iseloomulikke kollaseid laike põskedel pole esialgu nähagi, kuid pika seebitamise järel tulevad need nähtavale.
Loomad üritavad end ka ise puhastada, kuid seda tuleb vältida, sest nafta sissesöömine on suurimaks lindude surma põhjuseks. Kõige enam on linnud määrdunud kõhu alt ja saba piirkonnast, pikk puhastusprotsess kurnab paljud linnud ja nii mõnelgi pesijal sureb lind otse käte vahel.
Päris suur pesemishoog saab sisse, kui tuuakse veel juurde neli vabatahtlikku neiut ning rannast tulevad autod ikka ja jälle uue sünge lastiga.
Mõne väga erksa linnu pesemiseks on tarvis kahte inimest, muidu püüab igaüks ise ühe linnuga hakkama saada.
Poole päeva pealt saab pritsimeeste 300 liitrine kuumaveepaak tühjaks. Vabatahtlikud saavad väikese lõunapausi teha. Eestimaa Looduse Fondi ärajäänud sünnipäeva peolaualt on pesijaid kosutamas kringlid ja salatid, mis sellises trööstitus olukorras tunduvad veidi kohatud.
Kohale tulnud ornitoloogia ühingu juhtfiguurid Jaanus Elts ja Andres Kalamees jagavad omapoolseid soovitusi, et esmajärjekorras tasub pesta neid, kes tunduvad kõige elujõulisemad, päris mustad ja liikumatud loomad tuleks jätta viimaseks. Kole ja külm reaalsus. Ornitoloogid aitavad pesemisega ning viivad päeva teisel poolel osa pesemata linde Nigula kaitseala loomade turvakodusse.
Kuumaveepaak ei saa ega saa soojaks. Kohale tulnud õlitõrje projektijuht Kristel Toom otsustatab teha veekeedukannuga kuumaveevanne ning linde hakatakse nendes pesema. Protsess muutub veidi aeglasemaks. Väljas läheb pimedaks, mis tähendab, et rohkem linde rannast ei leita, kuid depoos on veel mitu kastitäit pesemata loomi oma järjekorda ootamas.
Kell pool kaheksa õhtul saab lindude pesemine selleks päevaks läbi. Kokku on depoost läbi käinud umbes kaheksakümmend lindu, kellest umbes kolmkümmend kohapeal puhtaks pesti, osad toimetati pesemisele loomade turvakodudesse. Samas suri suur osa linde juba enne pesemist ja mõned ka pärast seda kuivades.
Õhtul jõuab kohale loomaaia furgoonauto, mis märgade lindude jaoks seest soojaks tehtud. Sinna tõstetakse kastidesse pandud pestud linnud ning algab nende pikk tee Tallinna poole. Väsinud pesijatel jääb üle vaid loota, et need, kes pesemise üle elasid, elavad ka transpordi ning loomaaiaelu üle. Rohkem midagi teha ei saa. Abituse tunne.
Kojusõidul tõmbab käenahk kõvaks ning lõhnab nagu odav lõng kooliajal – nafta järele.
Nad on siiski olemas! Roheline Värav 12.01.2006
Rohelise Värava jaanuarinumbriga saab täis üks aastaring, mille jooksul Balti-Ameerika Partnerlusprogramm on rahastanud kodanikuühiskonna rubriiki selles lehes. Mul on olnud õnn neid artikleid kirjutada ja seetõttu tahaksin veidi väljendada muljeid, mida see aasta mulle andnud on.
Kodanikuühiskonna märksõnad, mis pealkirjadest ja artiklitest läbi on käinud, ütlevad suure osa mõttest ise ära: vabatahtlik tegevus, arengukoostöö, ettevõtete sotsiaalne vastutus...
Teemad on varieerunud puuetega inimestega tegelemisest, terviseprobleemide ennetamisest ja heategudest kuni kohaliku raba kaitsmiseni ning edasi infoühiskonna arendamisest kuni Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ja kaasamispõhimõtete väljatöötamise detailideni. On olnud väga huvitav.
Nendest lugudest on mulle paljud hinge läinud. Meenub näiteks Südameliidu kitsas tuba, mida jagavad kolm tragi naist, kes saavad hakkama suurte europrojektide ohjamise ja ületundidega ning on sellegipoolest väga rõõmsad ja terved.
Samamoodi tuleb meelde Artur Taevere, kellest tuttavad räägivad kui Oxfordi haridusega imelapsest, kes tegeleb sõna otseses mõttes hea tegemisega. Arturi enda kommentaar on lihtne: «Tahan juba noorelt tegeleda sellega, mis mulle meeldib.»
Meelde on jäänud pisikeselt Vormsi saarelt pärit Maris Puurmann, kes läks ministeeriumisse tööle, et arendada kodanikuühiskonda ja kelle kohta Kristina Mänd on öelnud, et kui kõik ametnikud oleks sellised, siis oleks elu Eestis hoopis ilusam... Ühesõnaga palju toredaid inimesi.
Üks asi, mis mul neid lugusid kirjutades tihti nagu refräänina korduma kippus oli see, et paljud ei usu selle olemasolusse, mida mina neid lugusid kirjutades nägin.
Tekkis lausa tunne, et minu ülesanne siin taeva all ongi kirjutada, et näete: nad on tegelikult olemas! Kui detsembris käisin Pahkla Camphilli külas, ütles sealne muusikaterapeut-küünlameister ja juhatuse liige Katarina Seher, et sotsiaaltöö koolitustel ei usuta, et Eestis on puuetega inimestele võimalik luua keskkonda, kus neil oleks piisavalt mõtestatud tegevust...
Nende sõnade rääkimise ajal jooksid kaks külaelanikust tütarlast rõõmsalt kilgates ämbritega üle õue lehmalauda poole ja mina ei oleks küll osanud välja mõelda veel mõtestatumat tegevust, kui lehmade talitamine.
Novembris kohtusin vabaõhumuuseumis kahe veetleva daamiga – Gilleke Kopamehe ja Katrin Kabuniga, kes on mitu aastat tegelenud eesti maalammaste kaitsmisega. Nad on tegelenud sellega, et kümne aasta pärast ei oleks need lambad säilinud ainult piltidel, vaid ilustaksid ka siis meie maaelu.
Aga üks ja sama jutt, mida nad kuulevad nii põllumajandusministeeriumi ametnikelt kui ka lihalammaste kasvatajatelt on see, et Eestis pole villa tootvaid lambaid olemas, veel vähem meie oma maal aretatud villakandjaid – neid pole lihtsalt olemas!
Aga ometi ma nägin neid, ometi näeb neid palju inimesi ja pärast artikli ilmumist on Gillekese telefon olnud punane kõnedest, kus inimesed räägivad nii vanadest lamba-, kana-, lehma- ja hanetõugudest kui erinevate põllutaimede sortidest, mida meie endi, eestlaste omaks võiks nimetada. Kaasaelajaid on palju, huvitav, kas lõpuks ka ignoreerijateni midagi jõudma hakkab?
Hiljuti rääkis tuttav mulle ka lugu, kuidas kohalik seltskond oli renoveerinud vana koolimaja puudega inimeste päevakeskuseks ning kuidas avamisele tulnud minister ei olnud uskunud, et kõik see on tehtud niivõrd väikese raha eest. Kõik eelöeldu on võimalik tänu rõõmsatele ja aktiivsetele kodanikele.
Viimasel ajal on hakatud selliseid inimesi kutsuma ka sädeinimesteks. Sädeinimene võib meist olla aga igaüks. See on võimalik, kui inimesed usuvad sellesse, mida nad teevad, kui nad usuvad, et sellest, kui nad hommikul arvuti taha istuvad, muutub maailmas ka midagi paremaks, mitte lihtsalt ei laeku kindlal kuupäeval mingi summa pangakontole. Ja ma kavatsen nendest inimestest ka edaspidi leheveergudel kirjutada.
Vabandan ette!
Kodanikuühiskonna märksõnad, mis pealkirjadest ja artiklitest läbi on käinud, ütlevad suure osa mõttest ise ära: vabatahtlik tegevus, arengukoostöö, ettevõtete sotsiaalne vastutus...
Teemad on varieerunud puuetega inimestega tegelemisest, terviseprobleemide ennetamisest ja heategudest kuni kohaliku raba kaitsmiseni ning edasi infoühiskonna arendamisest kuni Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ja kaasamispõhimõtete väljatöötamise detailideni. On olnud väga huvitav.
Nendest lugudest on mulle paljud hinge läinud. Meenub näiteks Südameliidu kitsas tuba, mida jagavad kolm tragi naist, kes saavad hakkama suurte europrojektide ohjamise ja ületundidega ning on sellegipoolest väga rõõmsad ja terved.
Samamoodi tuleb meelde Artur Taevere, kellest tuttavad räägivad kui Oxfordi haridusega imelapsest, kes tegeleb sõna otseses mõttes hea tegemisega. Arturi enda kommentaar on lihtne: «Tahan juba noorelt tegeleda sellega, mis mulle meeldib.»
Meelde on jäänud pisikeselt Vormsi saarelt pärit Maris Puurmann, kes läks ministeeriumisse tööle, et arendada kodanikuühiskonda ja kelle kohta Kristina Mänd on öelnud, et kui kõik ametnikud oleks sellised, siis oleks elu Eestis hoopis ilusam... Ühesõnaga palju toredaid inimesi.
Üks asi, mis mul neid lugusid kirjutades tihti nagu refräänina korduma kippus oli see, et paljud ei usu selle olemasolusse, mida mina neid lugusid kirjutades nägin.
Tekkis lausa tunne, et minu ülesanne siin taeva all ongi kirjutada, et näete: nad on tegelikult olemas! Kui detsembris käisin Pahkla Camphilli külas, ütles sealne muusikaterapeut-küünlameister ja juhatuse liige Katarina Seher, et sotsiaaltöö koolitustel ei usuta, et Eestis on puuetega inimestele võimalik luua keskkonda, kus neil oleks piisavalt mõtestatud tegevust...
Nende sõnade rääkimise ajal jooksid kaks külaelanikust tütarlast rõõmsalt kilgates ämbritega üle õue lehmalauda poole ja mina ei oleks küll osanud välja mõelda veel mõtestatumat tegevust, kui lehmade talitamine.
Novembris kohtusin vabaõhumuuseumis kahe veetleva daamiga – Gilleke Kopamehe ja Katrin Kabuniga, kes on mitu aastat tegelenud eesti maalammaste kaitsmisega. Nad on tegelenud sellega, et kümne aasta pärast ei oleks need lambad säilinud ainult piltidel, vaid ilustaksid ka siis meie maaelu.
Aga üks ja sama jutt, mida nad kuulevad nii põllumajandusministeeriumi ametnikelt kui ka lihalammaste kasvatajatelt on see, et Eestis pole villa tootvaid lambaid olemas, veel vähem meie oma maal aretatud villakandjaid – neid pole lihtsalt olemas!
Aga ometi ma nägin neid, ometi näeb neid palju inimesi ja pärast artikli ilmumist on Gillekese telefon olnud punane kõnedest, kus inimesed räägivad nii vanadest lamba-, kana-, lehma- ja hanetõugudest kui erinevate põllutaimede sortidest, mida meie endi, eestlaste omaks võiks nimetada. Kaasaelajaid on palju, huvitav, kas lõpuks ka ignoreerijateni midagi jõudma hakkab?
Hiljuti rääkis tuttav mulle ka lugu, kuidas kohalik seltskond oli renoveerinud vana koolimaja puudega inimeste päevakeskuseks ning kuidas avamisele tulnud minister ei olnud uskunud, et kõik see on tehtud niivõrd väikese raha eest. Kõik eelöeldu on võimalik tänu rõõmsatele ja aktiivsetele kodanikele.
Viimasel ajal on hakatud selliseid inimesi kutsuma ka sädeinimesteks. Sädeinimene võib meist olla aga igaüks. See on võimalik, kui inimesed usuvad sellesse, mida nad teevad, kui nad usuvad, et sellest, kui nad hommikul arvuti taha istuvad, muutub maailmas ka midagi paremaks, mitte lihtsalt ei laeku kindlal kuupäeval mingi summa pangakontole. Ja ma kavatsen nendest inimestest ka edaspidi leheveergudel kirjutada.
Vabandan ette!
Saturday, March 1, 2008
Rumeenia – õppetund kogu Euroopale. Roheline Värav 11.05.2006
Kes on Rumeenias ringi sõitnud, teab hästi sealseid maalilisi külamaastikke mägede vahel ning vaeseid, kuid õnnelikke, alati hinna üle kauplevaid kohalikke inimesi.
Selle idülli taustal on raske ette kujutada, et Rumeenia on suurte biotehnoloogiafirmade poolt muudetud Euroopa suurimaks geneetiliselt muundatud taimede katse-eksituse meetodi kasutamise alaks.
Pärast kolmeaastast registreerimisperioodi andis Rumeenia valitsus 1999. aastal geneetiliselt muundatud (GM) põllumajandussortidele rohelise tee. Alles aasta hiljem jõustus riigis esimene GM kultuure puudutav seadus. Kiiruga tehtud seadus ei sätestanud, kuidas ja kes peaks tegema GM taimede kasvatamise üle järelvalvet, samuti puudusid nõuded GM sisaldusega toidu märgistamiseks.
Esimese GM taimena tuli turule herbitsiidi vastu resistentne soja. Herbitsiidid on keemiliselt sünteesitud ained, millega on võimalik hävitada taimi. Põllukultuur, mis on geneetiliselt herbitsiidiresistentseks muudetud, ei sure mürgi toimel ning annab farmerile võimaluse pritsida mürki põllule ka siis, kui soja juba põllul kasvab.
Peale selle, et taoline põllumajandusviis võib keskkonda viia suure hulga loodusele võõrast mürki, on sõltumatud loomkatsed näidanud, et selline soja ei pruugi olla kõige tervislikum toidulisand – katsealustel hiirtel toimusid ulatuslikud muutused maksarakkudes.
Rumeenia avalikkusel, keda see probleem otseselt puudutab, ei ole aga võimalik mõjutada riiki GM taimede kasvatamist puududavates otsustes. Praeguseks on Rumeenias turustatavate sortide nimekirjas olnud üle kümne GM soja-, kaheksa GM maisisordi, üks GM suhkrupeedi- ja üks GM kartulisort.
Olukord kontrolli alt väljas
Jaanuaris esines Berliinis GMO teemalisel üle-euroopalisel konverentsil ettekandega rumeenlane Dragos Dima, kes on töötanud kahes suures biotehnoloogiafirmas – USA kapitalil põhinevas Monsantos ja prantsuse päritolu Limagrainis.
Dragos Dima: «Lahkusin biotehnoloogiafirmast, kuna mulle tundus GM tehnoloogia toomine Rumeeniasse problemaatiline. Ma arvan, et ei Rumeenia ega firma polnud valmis ega võimelised kontrollima GM tehnoloogiat [mis kasutusele võeti].Kahjuks ei kuulanud juhatus minu arvamust ning praeguseks ajaks on näha, et olukord Rumeenias on täiesti kontrolli alt väljas.»
Dima sõnul kannavad Rumeenia põllumehed ja toiduettevõtted otsest majanduslikku kahju sellest, et riigis GMOsid kasvatatakse.
Tänaseks päevaks on 90 protsenti Rumeenia sojast geneetiliselt muundatud ning enamasti ostja ei tea, kas tegu on muundatud või muundamata tootega. Probleemi keskmes on traditsiooniliste sojakultuuride saastumine, samuti illegaalne äri GM soja seemnetega. Dragos Dima arvates võis biotehnoloogiafirma teadlikult Rumeeniasse suunata sellise tehnoloogia, mis ei saanudki kontrolli alla jääda.
«Transgeensed seemned on nagu mürgitatud kingitus,» rääkis Dima Berliini konverentsil, «Rumeenias ei toimunud enne [GMOde] kommertskasvatuse algust mingit teaduslikku ega avalikku arutelu. Ei võimud ega firmad ei rakendanud ettevaatusprintsiipi. Herbitsiidiresistentse soja pindala suurenes aasta aastalt ilma mingite uuringuteta.»
2005. aastal avalikustas Greenpeace uurimuse, mille kohaselt on GM saastumine Rumeenias kontrolli alt väljunud ja erinevate ametkondade arvud GMOde pindalade kohta ei kattu üksteisega.
Põllumajandusministeeriumi hinnangul kasvatati sel ajal herbitsiidiresistentset sojat 85 000 ha, biotehnoloogiafirmade andmetel 40 000 ha ja keskkonnaorganisatsioonide andmetel 120 000 ha. Raporti hinnangul kasvatati tohututes kogustes sertifitseerimata ehk illegaalset GM sojat, samuti tegid biotehnoloogiafirmad illegaalselt katseid GM kartuli- ja ploomisortide kasvatamiseks. Puudusid koolitatud inspektorid GM põldude kontrollimiseks ning täielikult puudus vastava varustusega labor, kus oleks saanud võõrgeenide olemasolu testida.
Mahetootjad löögi all
Rumeenia valitsus reageeris probleemile teatades, et GM taimede kasvatamist vähendatakse ja 2007. aastaks keelatakse see täielikult.
Kohaliku mahepõllumehe Dan Craioveanu sõnul on eriti raskes olukorras Rumeenia mahetootjad, kuna on väga raske tõestada, et su saak pole võõrgeenidega saastunud. Craioveanu arvates pole valitsuse otsus eriti suur progress: «Kuna muundatud sojat pole Euroopa Liidus kasvatada lubatud ja me tahame 2007. aastal liituda, siis peame näitama Euroopa Komisjonile, et tegeleme teemaga, et meid ikka liitu vastu võetaks. Selle sammu taga pole tegelikku soovi probleemiga tegelda.»
Ka Euroopa Komisjon pole Rumeenia valitsuse tegutsemisega rahul ning on teinud Rumeeniale konkreetsed ettekirjutused Euroopa Liidus keelatud GM taimede kasvatamise lõpetamiseks, samuti vähemalt kolme PCRiga testilabori loomiseks. Suure tule all on Rumeenia ravimitööstus, kuna puuduva kontrollimise ja märgistamise tõttu pole võimalik kindlustada oma toodete puhtust. Naabermaad, eriti Ungari, nõuavad Rumeenialt, et GM probleem saaks kontrolli alla, kuna illegaalne seemneäri toob saastuse ka nendesse riikidesse.
Rumeenia – hiiglaslik katselabor
Seega seisab lähiaastatel Rumeenial ees Euroopa Liidus keelatud taimede kasvatusest lahti saamine. Dragos Dima arvates saab sellest ülemaailmne katse saamaks teada, kas GMOsid on üldse võimalik keskkonast «tagasi kutsuda», kui need on sinna juba vabaks lastud.
Maailma biotehnoloogia gigant Monsanto esitas sel aastal taotluse saamaks Euroopa Liidus luba kasvatada GM sojat.
«Ma loodan, et Euroopa ei tee sama viga, mis Rumeenia tegi aastaid tagasi,» ütles Dima. «Meie riik kannab praegu suuri kulusid makstes talunikele toetusi, et nad loobuksid GM soja kasvatamisest, see peaks olema piisav õppetund.»
Mahetalunik Dan Craioveanu näeb talunikele lootust Rumeenia uues looduskaitseseaduses, mis keelab GMOde kasvatamise 15 kilomeetri raadiuses looduskaitsealade ümber. Kuna Rumeenia loodus on väga mitmekesine, siis kaitsealasid on seal väga palju ning looduskaitse seaduse rakendumisel oleks sisuliselt keelatud GMOde kasvatamine 80 protsendil riigi pindalast.
«Loomulikult on biotehnoloogiafirmade poolt tugev surve looduskaitse seaduse muutmiseks, kuid mahetalunike lootus on siiski seista oma õiguste eest ja säilitada range nõue kaitsealade ümber,» ütles Craioveanu.
Selle idülli taustal on raske ette kujutada, et Rumeenia on suurte biotehnoloogiafirmade poolt muudetud Euroopa suurimaks geneetiliselt muundatud taimede katse-eksituse meetodi kasutamise alaks.
Pärast kolmeaastast registreerimisperioodi andis Rumeenia valitsus 1999. aastal geneetiliselt muundatud (GM) põllumajandussortidele rohelise tee. Alles aasta hiljem jõustus riigis esimene GM kultuure puudutav seadus. Kiiruga tehtud seadus ei sätestanud, kuidas ja kes peaks tegema GM taimede kasvatamise üle järelvalvet, samuti puudusid nõuded GM sisaldusega toidu märgistamiseks.
Esimese GM taimena tuli turule herbitsiidi vastu resistentne soja. Herbitsiidid on keemiliselt sünteesitud ained, millega on võimalik hävitada taimi. Põllukultuur, mis on geneetiliselt herbitsiidiresistentseks muudetud, ei sure mürgi toimel ning annab farmerile võimaluse pritsida mürki põllule ka siis, kui soja juba põllul kasvab.
Peale selle, et taoline põllumajandusviis võib keskkonda viia suure hulga loodusele võõrast mürki, on sõltumatud loomkatsed näidanud, et selline soja ei pruugi olla kõige tervislikum toidulisand – katsealustel hiirtel toimusid ulatuslikud muutused maksarakkudes.
Rumeenia avalikkusel, keda see probleem otseselt puudutab, ei ole aga võimalik mõjutada riiki GM taimede kasvatamist puududavates otsustes. Praeguseks on Rumeenias turustatavate sortide nimekirjas olnud üle kümne GM soja-, kaheksa GM maisisordi, üks GM suhkrupeedi- ja üks GM kartulisort.
Olukord kontrolli alt väljas
Jaanuaris esines Berliinis GMO teemalisel üle-euroopalisel konverentsil ettekandega rumeenlane Dragos Dima, kes on töötanud kahes suures biotehnoloogiafirmas – USA kapitalil põhinevas Monsantos ja prantsuse päritolu Limagrainis.
Dragos Dima: «Lahkusin biotehnoloogiafirmast, kuna mulle tundus GM tehnoloogia toomine Rumeeniasse problemaatiline. Ma arvan, et ei Rumeenia ega firma polnud valmis ega võimelised kontrollima GM tehnoloogiat [mis kasutusele võeti].Kahjuks ei kuulanud juhatus minu arvamust ning praeguseks ajaks on näha, et olukord Rumeenias on täiesti kontrolli alt väljas.»
Dima sõnul kannavad Rumeenia põllumehed ja toiduettevõtted otsest majanduslikku kahju sellest, et riigis GMOsid kasvatatakse.
Tänaseks päevaks on 90 protsenti Rumeenia sojast geneetiliselt muundatud ning enamasti ostja ei tea, kas tegu on muundatud või muundamata tootega. Probleemi keskmes on traditsiooniliste sojakultuuride saastumine, samuti illegaalne äri GM soja seemnetega. Dragos Dima arvates võis biotehnoloogiafirma teadlikult Rumeeniasse suunata sellise tehnoloogia, mis ei saanudki kontrolli alla jääda.
«Transgeensed seemned on nagu mürgitatud kingitus,» rääkis Dima Berliini konverentsil, «Rumeenias ei toimunud enne [GMOde] kommertskasvatuse algust mingit teaduslikku ega avalikku arutelu. Ei võimud ega firmad ei rakendanud ettevaatusprintsiipi. Herbitsiidiresistentse soja pindala suurenes aasta aastalt ilma mingite uuringuteta.»
2005. aastal avalikustas Greenpeace uurimuse, mille kohaselt on GM saastumine Rumeenias kontrolli alt väljunud ja erinevate ametkondade arvud GMOde pindalade kohta ei kattu üksteisega.
Põllumajandusministeeriumi hinnangul kasvatati sel ajal herbitsiidiresistentset sojat 85 000 ha, biotehnoloogiafirmade andmetel 40 000 ha ja keskkonnaorganisatsioonide andmetel 120 000 ha. Raporti hinnangul kasvatati tohututes kogustes sertifitseerimata ehk illegaalset GM sojat, samuti tegid biotehnoloogiafirmad illegaalselt katseid GM kartuli- ja ploomisortide kasvatamiseks. Puudusid koolitatud inspektorid GM põldude kontrollimiseks ning täielikult puudus vastava varustusega labor, kus oleks saanud võõrgeenide olemasolu testida.
Mahetootjad löögi all
Rumeenia valitsus reageeris probleemile teatades, et GM taimede kasvatamist vähendatakse ja 2007. aastaks keelatakse see täielikult.
Kohaliku mahepõllumehe Dan Craioveanu sõnul on eriti raskes olukorras Rumeenia mahetootjad, kuna on väga raske tõestada, et su saak pole võõrgeenidega saastunud. Craioveanu arvates pole valitsuse otsus eriti suur progress: «Kuna muundatud sojat pole Euroopa Liidus kasvatada lubatud ja me tahame 2007. aastal liituda, siis peame näitama Euroopa Komisjonile, et tegeleme teemaga, et meid ikka liitu vastu võetaks. Selle sammu taga pole tegelikku soovi probleemiga tegelda.»
Ka Euroopa Komisjon pole Rumeenia valitsuse tegutsemisega rahul ning on teinud Rumeeniale konkreetsed ettekirjutused Euroopa Liidus keelatud GM taimede kasvatamise lõpetamiseks, samuti vähemalt kolme PCRiga testilabori loomiseks. Suure tule all on Rumeenia ravimitööstus, kuna puuduva kontrollimise ja märgistamise tõttu pole võimalik kindlustada oma toodete puhtust. Naabermaad, eriti Ungari, nõuavad Rumeenialt, et GM probleem saaks kontrolli alla, kuna illegaalne seemneäri toob saastuse ka nendesse riikidesse.
Rumeenia – hiiglaslik katselabor
Seega seisab lähiaastatel Rumeenial ees Euroopa Liidus keelatud taimede kasvatusest lahti saamine. Dragos Dima arvates saab sellest ülemaailmne katse saamaks teada, kas GMOsid on üldse võimalik keskkonast «tagasi kutsuda», kui need on sinna juba vabaks lastud.
Maailma biotehnoloogia gigant Monsanto esitas sel aastal taotluse saamaks Euroopa Liidus luba kasvatada GM sojat.
«Ma loodan, et Euroopa ei tee sama viga, mis Rumeenia tegi aastaid tagasi,» ütles Dima. «Meie riik kannab praegu suuri kulusid makstes talunikele toetusi, et nad loobuksid GM soja kasvatamisest, see peaks olema piisav õppetund.»
Mahetalunik Dan Craioveanu näeb talunikele lootust Rumeenia uues looduskaitseseaduses, mis keelab GMOde kasvatamise 15 kilomeetri raadiuses looduskaitsealade ümber. Kuna Rumeenia loodus on väga mitmekesine, siis kaitsealasid on seal väga palju ning looduskaitse seaduse rakendumisel oleks sisuliselt keelatud GMOde kasvatamine 80 protsendil riigi pindalast.
«Loomulikult on biotehnoloogiafirmade poolt tugev surve looduskaitse seaduse muutmiseks, kuid mahetalunike lootus on siiski seista oma õiguste eest ja säilitada range nõue kaitsealade ümber,» ütles Craioveanu.
Geneetiliselt muundatud toit — kas üldse on tagasiteed? KesKus 2006
Intervjuu Dragos Dimaga, mehega, kes muutus GMO kaitsjast selle tuliseks vastaseks. Dragos Dima on endine Monsanto Rumeenia osakonna vastutav töötaja, mõned aastad tagasi lahkus ta aga kohalt ning töötab nüüd just selle suunitluse vastu, mille see ülemaailmne biotehnoloogia firma tema enda abiga riiki sisse tõi.
Miks läksite Monsantost ära? Mis see töökogemus Teile andis?
Ma lahkusin firmast, kuna ma polnud rahul sellega, kuidas GM-tehnoloogia Rumeeniasse sisse toodi. Minu arvates ei olnud Rumeenia valitsus ega ka firma valmis seirama ja kontrollima GM-tehnoloogia kasutuselevõttu.
1995. aastal asusin Rumeenias Monsanto tööd juhtima, suurendasime nende aastatega müüki neliteist korda. 1998. aastal hakkas firma juhtkond läbi suruma seda, et GM-soja Rumeenias müüki anda. Seni oli äri arengu aluseks herbitsiidide ja tavaseemnete müük ning mulle ei tundunud vajalik müüki võtta ebakindla väärtusega uut tehnoloogiat. Nagu ma juba ütlesin, Rumeenia ei olnud valmis GM-tehnoloogia kasutuselevõttu administreerima ei põllumajanduslikust, majanduslikust ega juriidilisest vaatepunktist. Samuti puudus meie firmal vajalik personal, kontrollimaks seda, et talunikud patenteeritud seemneid ei säilitaks.
Endised Nõukogude Liidu mõjuala maad on minu arust tundlikumad GMO temaatikale kui Lääne-Euroopa, kuna siin on põllumajanduslik olukord ebastabiilsem ja tarbijatel on väiksem valvsus poes pakutavate toodete suhtes. Poliitiline ja majanduslik surve on siin samuti teistsugune.
Minu arust peab GMO debatt vastama neljale küsimusele: a) Eetiline: Kas me võime mängida jumalaid? Kas tarbija teab, mida tema otsused tähendavad? b) Teaduslik: Kas GM on talunikule tegelikult majanduslikult kasulik? Kas GM-toit on ohutu? Kas me mõjutame GM-kultuuride kasvatamisega keskkonda ja kui, siis kuidas? c) Poliitiline: Kas tahame, et traditsiooniline põllumajandus säiliks? Kas Euroopa keemiatööstust ähvardavad monopolid? d) Majanduslik: Kas me hakkame rohkem toitu tootma? Odavamalt? Kas Euroopa on valmis traditsioonilisest põllumajandusest loobuma?
Monsantos töötamisest sain kogemuse globaalses firmas töötamisest. Kui keegi läheb mõnda firmasse tööle, siis on tal harilikult oma väärtuste süsteem juba paigas — pere, religioon, traditsioonid, eneseusaldus, eetika jne. Kuid meie väärtushinnangud võivad minna vastuollu firma põhimõtetega.
Kui palju me oleme tegelikult nõus oma väärtusi muutma ja kompromisse tegema? Kui palju saame ära anda oma väärtusi karjääri, raha või tööjulgeoleku eest? Väike kompromiss toob esile juba järgmise, suurema vajaduse. Nendele küsimustele peab suures firmas pidevalt vastuseid otsima ja vastused saavad tulla vaid iseenda seest.
Kas mahepõllumajanduse, tavapõllumajanduse ja biotehnoloogilise põllumajanduse kooseksisteerimine on võimalik?
Kooseksisteerimine on ainult poliitiline hüüdlause. Praktiliselt pole kooseksisteerimine võimalik. Tavaseemned saavad seguneda ja segunevadki GM-seemnetega igasugustes olukordades — müügikohtades, transpordil, saagi koristamisel. Kas kujutate ette, kuidas oleks võimalik tagada mahepõllumajanduse nulltolerants muundatud kultuuride suhtes?
Mina olen seisukohal, et kui GM-tehnoloogia saab vabalt turul saadavaks, pole enam vaba seemneturgu olemas. Patentide ja intellektuaalse omandi tõttu muutub turg nii, et talunik võib osta seemneid vaid X või Y firmalt. Ja samamoodi ka kemikaalidega, mida võib osta vaid nende konkreetsete seemnete jaoks.
Oma riigi kogemuse põhjal võin öelda, et kui juba GM-seemned müügis on, siis on see ainult aja küsimus, kui laiaulatuslik kontrollimatu saaste avaldub — talunikud hakkavad seda kasvatama ja siis ei tea enam keegi, millised seemned kus kasvavad. Palju odavam on sellest kõigest hoopis hoiduda kui pärast vigu parandada.
Milline on Rumeenia, Euroopa suurima GM-kogemusega maa olukord, mis on hästi, mis halvasti?
1999. aastal arvasid poliitikud, et GM-tehnoloogia on maagiline lahendus Rumeenia virelevatele talunikele, loodeti odavalt saadavat soja. Samas, kui aasta-aastalt GM-soja kasvatamisala suurenes, tuli ilmsiks, et täielikult puudub süsteem kasvatamise jälgimiseks ja seiramiseks. Ametliku statistika järgi külvati esimestel aastatel maha 15 500 hektarit herbitsiidiresistentset soja (soja, mis ei ole tundlik teisi taimi tapva mürgi vastu — SL), tänaseks päevaks on hektarite arv 85 000.
Kuna aga Rumeenia talunikud on harjunud hoidma osa seemneid järgmisteks aastateks alles, siis tegelik GM-soja kasvupindala on sel aastal tõenäoliselt ligi 120 000 hektarit. Riiklik statistika, firmade müüginumbrid ja valitsusväliste organisatsioonide andmed ei kattu üldse.
Praeguseks on selge, et GM-taimede kasvatamine ohustab Rumeenias reaalselt looduslikku mitmekesisust, samuti mahepõllumajanduse arengut. Enamik talunikke ei tea, mida nende naaber kasvatab ja seega ei saa vältida saastumist. Definitsiooni kohaselt on mahetooted ja GM-tooted kokkusobimatud, seega tuleb neid hoida eraldi alates põllust kuni taldrikuni, see on aga riigis, kus mõlemaid arendatakse, pea võimatu.
Veel üks külg asja juures on see, et vaatamata sellele, et GM-taimi Rumeenias kasvatatakse, pole avalikkus sellest teadlik. GM-soja töödeldakse meil peamiselt koduturule, aga kuna riigis puuduvad PCR-laborid, mis võimaldavad testida teatud geenide olemasolu proovides, siis ükski tootja oma tooteid ei märgista. Sisuliselt puudub meie tarbijatel võimalus vabaks valikuks ja tootjad ei ole selle pärast mures. Rumeenia tarbija ei ole oma valikutes sama vaba kui teised eurooplased.
GM-kultuuride kasvatamisel on Rumeenias ka tõsised sotsiaal-majanduslikud tagajärjed: kuna Euroopa Liidus elav tarbija tahab enamasti GM-vaba toitu, siis kaotavad meie talunikud turgu. Kuna me ei suuda ei märgistada ega kontrollida oma olukorda, siis me EL turule ei pääse, samas mujalt tulnud EL standardite järgi toodetud toiduained konkureerivad meie turul ikkagi.
On see tõsi, et Rumeenia on otsustanud GM-taimede kasvatamisest loobuda ja hakata toetama mahetootjaid? On seda võimalik saavutada?
2006. aasta alguses teatas Rumeenia valitsus, et GM-sojaubade kasvatamine lõpetatakse 1. jaanuarist 2007. Seda seetõttu, et GM-sojauba ei ole lubatud EL-is kasvatada ja poliitikud loodavad 2007. aastal EL-i astuda. EL-i seadused peavad meil rakenduma, see tähendab, et lubatud on vaid EL-is lubatud GM-liinide kasvatamine, peab olema võimalik kontrollida ja märgistada kõiki GM-tooteid, mis on müügil.
Rumeenia peab vaatama oma GM-poliitika üle: Euroopa Komisjoni arvates on meil suuri probleeme ka avalikkuse kaasamise ja informeerimisega, samuti peab Rumeenia looma avalikkusele võimaluse saada teada GM-põldude loomisest ning peab looma avalikkusega konsulteerimise võrgustiku nii, nagu seda kõik EL riigid tegema peavad. Meie spetsiifiliste probleemide tõttu peab Rumeenia looma vähemalt kolm PCR-laborit geenitestide tegemiseks.
Kuna Rumeenia pro-GMO positsioon on juba tekitanud probleeme EL-i ja Balkani regiooni jaoks (illegaalne GMO-dega kaubitsemine imbub ka riigipiiridest välja), siis peab meie riik vabanema loodusesse lastud GM-soja taimedest ning paika saama töötava süsteemi edaspidiseks GMO-de kasutusele võtmiseks ja märgistamiseks.
Saastatusest vabanemine võtab tõenäoliselt mitu aastat aega ja Rumeeniast saab tõenäoliselt kogu maailma jaoks test-riik, mis näitab, kas GM-saastatusest on tegelikult võimalik vabaneda või mitte.
Miks läksite Monsantost ära? Mis see töökogemus Teile andis?
Ma lahkusin firmast, kuna ma polnud rahul sellega, kuidas GM-tehnoloogia Rumeeniasse sisse toodi. Minu arvates ei olnud Rumeenia valitsus ega ka firma valmis seirama ja kontrollima GM-tehnoloogia kasutuselevõttu.
1995. aastal asusin Rumeenias Monsanto tööd juhtima, suurendasime nende aastatega müüki neliteist korda. 1998. aastal hakkas firma juhtkond läbi suruma seda, et GM-soja Rumeenias müüki anda. Seni oli äri arengu aluseks herbitsiidide ja tavaseemnete müük ning mulle ei tundunud vajalik müüki võtta ebakindla väärtusega uut tehnoloogiat. Nagu ma juba ütlesin, Rumeenia ei olnud valmis GM-tehnoloogia kasutuselevõttu administreerima ei põllumajanduslikust, majanduslikust ega juriidilisest vaatepunktist. Samuti puudus meie firmal vajalik personal, kontrollimaks seda, et talunikud patenteeritud seemneid ei säilitaks.
Endised Nõukogude Liidu mõjuala maad on minu arust tundlikumad GMO temaatikale kui Lääne-Euroopa, kuna siin on põllumajanduslik olukord ebastabiilsem ja tarbijatel on väiksem valvsus poes pakutavate toodete suhtes. Poliitiline ja majanduslik surve on siin samuti teistsugune.
Minu arust peab GMO debatt vastama neljale küsimusele: a) Eetiline: Kas me võime mängida jumalaid? Kas tarbija teab, mida tema otsused tähendavad? b) Teaduslik: Kas GM on talunikule tegelikult majanduslikult kasulik? Kas GM-toit on ohutu? Kas me mõjutame GM-kultuuride kasvatamisega keskkonda ja kui, siis kuidas? c) Poliitiline: Kas tahame, et traditsiooniline põllumajandus säiliks? Kas Euroopa keemiatööstust ähvardavad monopolid? d) Majanduslik: Kas me hakkame rohkem toitu tootma? Odavamalt? Kas Euroopa on valmis traditsioonilisest põllumajandusest loobuma?
Monsantos töötamisest sain kogemuse globaalses firmas töötamisest. Kui keegi läheb mõnda firmasse tööle, siis on tal harilikult oma väärtuste süsteem juba paigas — pere, religioon, traditsioonid, eneseusaldus, eetika jne. Kuid meie väärtushinnangud võivad minna vastuollu firma põhimõtetega.
Kui palju me oleme tegelikult nõus oma väärtusi muutma ja kompromisse tegema? Kui palju saame ära anda oma väärtusi karjääri, raha või tööjulgeoleku eest? Väike kompromiss toob esile juba järgmise, suurema vajaduse. Nendele küsimustele peab suures firmas pidevalt vastuseid otsima ja vastused saavad tulla vaid iseenda seest.
Kas mahepõllumajanduse, tavapõllumajanduse ja biotehnoloogilise põllumajanduse kooseksisteerimine on võimalik?
Kooseksisteerimine on ainult poliitiline hüüdlause. Praktiliselt pole kooseksisteerimine võimalik. Tavaseemned saavad seguneda ja segunevadki GM-seemnetega igasugustes olukordades — müügikohtades, transpordil, saagi koristamisel. Kas kujutate ette, kuidas oleks võimalik tagada mahepõllumajanduse nulltolerants muundatud kultuuride suhtes?
Mina olen seisukohal, et kui GM-tehnoloogia saab vabalt turul saadavaks, pole enam vaba seemneturgu olemas. Patentide ja intellektuaalse omandi tõttu muutub turg nii, et talunik võib osta seemneid vaid X või Y firmalt. Ja samamoodi ka kemikaalidega, mida võib osta vaid nende konkreetsete seemnete jaoks.
Oma riigi kogemuse põhjal võin öelda, et kui juba GM-seemned müügis on, siis on see ainult aja küsimus, kui laiaulatuslik kontrollimatu saaste avaldub — talunikud hakkavad seda kasvatama ja siis ei tea enam keegi, millised seemned kus kasvavad. Palju odavam on sellest kõigest hoopis hoiduda kui pärast vigu parandada.
Milline on Rumeenia, Euroopa suurima GM-kogemusega maa olukord, mis on hästi, mis halvasti?
1999. aastal arvasid poliitikud, et GM-tehnoloogia on maagiline lahendus Rumeenia virelevatele talunikele, loodeti odavalt saadavat soja. Samas, kui aasta-aastalt GM-soja kasvatamisala suurenes, tuli ilmsiks, et täielikult puudub süsteem kasvatamise jälgimiseks ja seiramiseks. Ametliku statistika järgi külvati esimestel aastatel maha 15 500 hektarit herbitsiidiresistentset soja (soja, mis ei ole tundlik teisi taimi tapva mürgi vastu — SL), tänaseks päevaks on hektarite arv 85 000.
Kuna aga Rumeenia talunikud on harjunud hoidma osa seemneid järgmisteks aastateks alles, siis tegelik GM-soja kasvupindala on sel aastal tõenäoliselt ligi 120 000 hektarit. Riiklik statistika, firmade müüginumbrid ja valitsusväliste organisatsioonide andmed ei kattu üldse.
Praeguseks on selge, et GM-taimede kasvatamine ohustab Rumeenias reaalselt looduslikku mitmekesisust, samuti mahepõllumajanduse arengut. Enamik talunikke ei tea, mida nende naaber kasvatab ja seega ei saa vältida saastumist. Definitsiooni kohaselt on mahetooted ja GM-tooted kokkusobimatud, seega tuleb neid hoida eraldi alates põllust kuni taldrikuni, see on aga riigis, kus mõlemaid arendatakse, pea võimatu.
Veel üks külg asja juures on see, et vaatamata sellele, et GM-taimi Rumeenias kasvatatakse, pole avalikkus sellest teadlik. GM-soja töödeldakse meil peamiselt koduturule, aga kuna riigis puuduvad PCR-laborid, mis võimaldavad testida teatud geenide olemasolu proovides, siis ükski tootja oma tooteid ei märgista. Sisuliselt puudub meie tarbijatel võimalus vabaks valikuks ja tootjad ei ole selle pärast mures. Rumeenia tarbija ei ole oma valikutes sama vaba kui teised eurooplased.
GM-kultuuride kasvatamisel on Rumeenias ka tõsised sotsiaal-majanduslikud tagajärjed: kuna Euroopa Liidus elav tarbija tahab enamasti GM-vaba toitu, siis kaotavad meie talunikud turgu. Kuna me ei suuda ei märgistada ega kontrollida oma olukorda, siis me EL turule ei pääse, samas mujalt tulnud EL standardite järgi toodetud toiduained konkureerivad meie turul ikkagi.
On see tõsi, et Rumeenia on otsustanud GM-taimede kasvatamisest loobuda ja hakata toetama mahetootjaid? On seda võimalik saavutada?
2006. aasta alguses teatas Rumeenia valitsus, et GM-sojaubade kasvatamine lõpetatakse 1. jaanuarist 2007. Seda seetõttu, et GM-sojauba ei ole lubatud EL-is kasvatada ja poliitikud loodavad 2007. aastal EL-i astuda. EL-i seadused peavad meil rakenduma, see tähendab, et lubatud on vaid EL-is lubatud GM-liinide kasvatamine, peab olema võimalik kontrollida ja märgistada kõiki GM-tooteid, mis on müügil.
Rumeenia peab vaatama oma GM-poliitika üle: Euroopa Komisjoni arvates on meil suuri probleeme ka avalikkuse kaasamise ja informeerimisega, samuti peab Rumeenia looma avalikkusele võimaluse saada teada GM-põldude loomisest ning peab looma avalikkusega konsulteerimise võrgustiku nii, nagu seda kõik EL riigid tegema peavad. Meie spetsiifiliste probleemide tõttu peab Rumeenia looma vähemalt kolm PCR-laborit geenitestide tegemiseks.
Kuna Rumeenia pro-GMO positsioon on juba tekitanud probleeme EL-i ja Balkani regiooni jaoks (illegaalne GMO-dega kaubitsemine imbub ka riigipiiridest välja), siis peab meie riik vabanema loodusesse lastud GM-soja taimedest ning paika saama töötava süsteemi edaspidiseks GMO-de kasutusele võtmiseks ja märgistamiseks.
Saastatusest vabanemine võtab tõenäoliselt mitu aastat aega ja Rumeeniast saab tõenäoliselt kogu maailma jaoks test-riik, mis näitab, kas GM-saastatusest on tegelikult võimalik vabaneda või mitte.
Wednesday, February 20, 2008
Väike roheline linn Brighton. Greengate 25.01.2006
Inglismaa lõunakaldal asub kuurortlinn Brighton. Londonlaste jaoks on see kuum koht, kuhu mere äärde puhkama ja shoppama tulla. Brightonil on aga ka teine külg: siin asub kaks suurt ülikooli – University of Brighton ja University of Sussex – mis loob Tartule sarnase tudengi-atmosfääri.
Roheline shopping
Nagu igas tavalises Euroopa linnas on siin tänavad täis poode ja poekesi. Olen märganud siinses poemajanduses asju, millest võiks Eestiski eeskuju võtta. Näiteks eelmisel aastal torkas silma, et täiesti tavalise kaubamaja kilekottidele oli lisatud kiri: “See on küll ümbertöödeldud plastikust tehtud kott, kuid see ei takista sind seda uuesti kasutamast!”
Samuti on Inglismaal kombeks, et ka igas tavalises toidupoes on olemas mahetoodete lett ja sageli leiab ka tavalisest piimaletist mahetalu jogurteid.
Brightonis ringi hulkudes satud tihti ka täiesti juhuslikult poodi, mille orientatsioon on kas mahetooted või loodustooted või fair trade ehk õiglane kaubandus või kõik alternatiivsed tooted koos. Samuti on siin selliseid veidraid poode nagu taimsete jalanõude pood või ainult kanepitoodete poed, millest saad osta peaaegu kõike, mida eluks vaja läheb.
Mahetoodete poe köögiviljalett jättis mind ikka täiesti tummaks: vähemalt kümmekond vilja olid küll sellised, mida ma elu sees näinud ei ole. Mahetoodete valikus jäävad Eesti mahepoed veel kõvasti siinsetele alla.
Mulle meeldib väga Infinity poodide ja kohvikute kett, kus müüakse ainult mahedaid ja ainult õiglase kauba tooteid. Tegu on kooperatiiviga, kus samas poes töötavad inimesed on ka firmas osanikud. Tore oli märgata, et olin tänu Tallinna ökopoodidele kursis enamuste Infinity’s pakutavate tootegruppidega.
Tudengid looduse poolt ja enda vastu?
Eelmisel nädala lõi Brightoni Ülikoolis laineid teade, et tudengite keskkonna-aktiiv on saavutanud võidu ülikooli üle. Nimelt plaanib ülikool ehitada uut ühiselamut, sest umbes 600 tudengit on elamujärjekorras ning neile pole midagi pakkuda. Ühikat plaaniti linna lähedale rohealale Watti mäeküljele. Ala on tuntud oma suure elurikkuse poolest ning tihti toimuvad keskkonnatudengitel seal praktikumid. Põhiliselt keskkonnatudengitest koosnev aktiiv korraldas allkirjade kogumise ühiselamu ehitamise vastu. Koguti umbes 300 allkirja, mis esitati linnavalitusele ning linnavalitsus otsustaski planeeringut mitte kinnitada.
Huvitav on jälgida, et tudengid käisid ringi T-särkidega “Save Watts Bank” vaatamata sellele, et suur osa neist tudengeist endist on ise korteriotsimisega hädas. Eestis sel suvel vahetustudengina viibinud Brightoni tudeng Amy Wheeler ütles, et üliõpilased on siin üsna keskkonnateadlikud, kuid Sussexi ülikoolis on keskkonna-aktivism paremini organiseerunud. Mainimata ei saa jätta, et loomulikult müüakse ka siinse ülikooli kohvikus õiglase kaubanduse kohvi.
Järgmisel nädalal plaanitakse Brightoni ja selle ümbruse inimestele seemnete vahetamise laata. Brightoni tudengid on tulevasest üritusest juba praegu väga elevil. Laadalt võib endale muretseda uusi seemneid, mida oma potis mahedalt kasvatada. Suuri aedasid pole ma aga siin küll kellelgi näinud.
Roheline shopping
Nagu igas tavalises Euroopa linnas on siin tänavad täis poode ja poekesi. Olen märganud siinses poemajanduses asju, millest võiks Eestiski eeskuju võtta. Näiteks eelmisel aastal torkas silma, et täiesti tavalise kaubamaja kilekottidele oli lisatud kiri: “See on küll ümbertöödeldud plastikust tehtud kott, kuid see ei takista sind seda uuesti kasutamast!”
Samuti on Inglismaal kombeks, et ka igas tavalises toidupoes on olemas mahetoodete lett ja sageli leiab ka tavalisest piimaletist mahetalu jogurteid.
Brightonis ringi hulkudes satud tihti ka täiesti juhuslikult poodi, mille orientatsioon on kas mahetooted või loodustooted või fair trade ehk õiglane kaubandus või kõik alternatiivsed tooted koos. Samuti on siin selliseid veidraid poode nagu taimsete jalanõude pood või ainult kanepitoodete poed, millest saad osta peaaegu kõike, mida eluks vaja läheb.
Mahetoodete poe köögiviljalett jättis mind ikka täiesti tummaks: vähemalt kümmekond vilja olid küll sellised, mida ma elu sees näinud ei ole. Mahetoodete valikus jäävad Eesti mahepoed veel kõvasti siinsetele alla.
Mulle meeldib väga Infinity poodide ja kohvikute kett, kus müüakse ainult mahedaid ja ainult õiglase kauba tooteid. Tegu on kooperatiiviga, kus samas poes töötavad inimesed on ka firmas osanikud. Tore oli märgata, et olin tänu Tallinna ökopoodidele kursis enamuste Infinity’s pakutavate tootegruppidega.
Tudengid looduse poolt ja enda vastu?
Eelmisel nädala lõi Brightoni Ülikoolis laineid teade, et tudengite keskkonna-aktiiv on saavutanud võidu ülikooli üle. Nimelt plaanib ülikool ehitada uut ühiselamut, sest umbes 600 tudengit on elamujärjekorras ning neile pole midagi pakkuda. Ühikat plaaniti linna lähedale rohealale Watti mäeküljele. Ala on tuntud oma suure elurikkuse poolest ning tihti toimuvad keskkonnatudengitel seal praktikumid. Põhiliselt keskkonnatudengitest koosnev aktiiv korraldas allkirjade kogumise ühiselamu ehitamise vastu. Koguti umbes 300 allkirja, mis esitati linnavalitusele ning linnavalitsus otsustaski planeeringut mitte kinnitada.
Huvitav on jälgida, et tudengid käisid ringi T-särkidega “Save Watts Bank” vaatamata sellele, et suur osa neist tudengeist endist on ise korteriotsimisega hädas. Eestis sel suvel vahetustudengina viibinud Brightoni tudeng Amy Wheeler ütles, et üliõpilased on siin üsna keskkonnateadlikud, kuid Sussexi ülikoolis on keskkonna-aktivism paremini organiseerunud. Mainimata ei saa jätta, et loomulikult müüakse ka siinse ülikooli kohvikus õiglase kaubanduse kohvi.
Järgmisel nädalal plaanitakse Brightoni ja selle ümbruse inimestele seemnete vahetamise laata. Brightoni tudengid on tulevasest üritusest juba praegu väga elevil. Laadalt võib endale muretseda uusi seemneid, mida oma potis mahedalt kasvatada. Suuri aedasid pole ma aga siin küll kellelgi näinud.
Tuesday, February 19, 2008
Mürgised vaenlased meie ostukorvis. Eesti Päevaleht 20.09.2006
Pehmed ja armsad lastepidžaamad võivad tekitada maksa-ja neerukahjustusi.
Inimene on loonud nii palju uusi keemilisi ühendeid, et ei suuda neid enam täpselt kokku lugedagi. Et me puutume nendega kokku iga päev, tuleb mõned lihtsamad asjad endale siiski selgeks teha. Kui keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace palgatud teadlased viisid läbi uuringu, kus külastati üle saja kodu ning tehti laborianalüüsid neist leitud tolmust, olid tulemused ehmatavad – tervisele ohtlikke keemilisi ühendeid leiti kõikjalt. Selliseid mürkkemikaale leitakse pidevalt ka emapiimast ja vastsündinute nabanööridest, mis näitab kui kontrollimatult tegelikult ained liiguvad. Üheks skandaalsemaks Greenpeace poolt uuritud tooteks on siiani osutunud Disney firma lastepidžaamad. Nendest leitud toksiline aine nonylphenol võib tekitada kahjustusi DNAs. Samuti leiti lasteriietest aineid, mis võivad tekitada maksa- ja neerukahjustusi. Tõenäoliselt sattusid mürkkemikaalid toodetele pehme PVC materjalist trükitud multifilmi pildilt. Disney keskkonnakaitsjate esimestele süüdistustele, et firma mürgitab lapsi, ei reageerinud. Siiski hakati mõne aja pärast konkreetseid kontrollitud tooterühmi müügilt eemaldama, kuid ettevõte pole siiani avalikustanud lastele mõeldud toodetesse minevate keemiliste ühendite nimekirja ega mõjusid.
Kaheaastase pojaga kodus oleva tartlanna Nele Nautsi sõnul on noortel emadel infot häbiväärselt vähe. “Vanasti oli vaid paar kodukeemia toodet ja kõik teadsid, et kummikindad peavad käes olema. Nüüd on tooteid väga palju ja et nende ohtlikkusest või ohutusest ei räägita, siis ma ei teagi, mida tegelikult oma koju toon."
Mürgid mänguasjades
Tänapäevane kosmeetika ja kodukeemia võivad sisaldada palju erinevaid ohtlikke aineid. Küünelakkide, parfüümide, puhastusvahendite ja õhuvärskendajate siltidelt tuleks otsida ja võimalusel vältida ftalaate. Pesupulbri, dušigeeli, seebi ja ihupiima sees leidub kunstlikke lõhnaaineid, mis märgitakse sildile tavaliselt sõnaga perfume. Need on tootjale odavad, kuid kuhjuvad tarbija kehas ning võivad kaasa tuua terviseriske. Kuigi nende toodete seas on palju brände, omavad neid enamasti suurfirmad nagu Procter&Gamble või Unilever. Enamik selle sektori suurtootjaid pole nõus avaldama informatsiooni toodetes olevate ainete kohta ning sõltumatut riskianalüüsi pole tarbijal võimalik leida. Seetõttu võiks eelistada väiksemate ja vastutustundlike firmade nagu Ecover ja Weleda tooteid.
Teine tundlik tootegrupp meie kodudes on pehmest PVCst valmistatud mänguasjad, mis sisaldavad plastiliseks tegevaid aineid – ftalaate. 1999. aastal keelati alla kolmeaastastele mõeldud närimisesemetest EL-is kuus kõige mürgisemat ftalaati. Siiski on hulk ftalaate, mis võivad kahjustada maksa või neere, ikka veel laste mänguasjades lubatud. Turuliidrid Mattel ja Hasbro ei ole survele vaatamata ohtlike kemikaalide teemaga tõsiselt tegelema hakanud. Samas on ka mänguasjamaailmas eesrindlikke firmasid. Näiteks Playmobil, kes lõpetas PVC ja selle lisandite kasutamise juba 20 aastat tagasi ja Lego, kes on enamiku PVCsid oma toodetest eemaldanud.
Märkus: See artikkel on tegelikult lehe poolt seitse korda skandaalsemaks kirjutatud, kui mina seda algselt tegin.
Inimene on loonud nii palju uusi keemilisi ühendeid, et ei suuda neid enam täpselt kokku lugedagi. Et me puutume nendega kokku iga päev, tuleb mõned lihtsamad asjad endale siiski selgeks teha. Kui keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace palgatud teadlased viisid läbi uuringu, kus külastati üle saja kodu ning tehti laborianalüüsid neist leitud tolmust, olid tulemused ehmatavad – tervisele ohtlikke keemilisi ühendeid leiti kõikjalt. Selliseid mürkkemikaale leitakse pidevalt ka emapiimast ja vastsündinute nabanööridest, mis näitab kui kontrollimatult tegelikult ained liiguvad. Üheks skandaalsemaks Greenpeace poolt uuritud tooteks on siiani osutunud Disney firma lastepidžaamad. Nendest leitud toksiline aine nonylphenol võib tekitada kahjustusi DNAs. Samuti leiti lasteriietest aineid, mis võivad tekitada maksa- ja neerukahjustusi. Tõenäoliselt sattusid mürkkemikaalid toodetele pehme PVC materjalist trükitud multifilmi pildilt. Disney keskkonnakaitsjate esimestele süüdistustele, et firma mürgitab lapsi, ei reageerinud. Siiski hakati mõne aja pärast konkreetseid kontrollitud tooterühmi müügilt eemaldama, kuid ettevõte pole siiani avalikustanud lastele mõeldud toodetesse minevate keemiliste ühendite nimekirja ega mõjusid.
Kaheaastase pojaga kodus oleva tartlanna Nele Nautsi sõnul on noortel emadel infot häbiväärselt vähe. “Vanasti oli vaid paar kodukeemia toodet ja kõik teadsid, et kummikindad peavad käes olema. Nüüd on tooteid väga palju ja et nende ohtlikkusest või ohutusest ei räägita, siis ma ei teagi, mida tegelikult oma koju toon."
Mürgid mänguasjades
Tänapäevane kosmeetika ja kodukeemia võivad sisaldada palju erinevaid ohtlikke aineid. Küünelakkide, parfüümide, puhastusvahendite ja õhuvärskendajate siltidelt tuleks otsida ja võimalusel vältida ftalaate. Pesupulbri, dušigeeli, seebi ja ihupiima sees leidub kunstlikke lõhnaaineid, mis märgitakse sildile tavaliselt sõnaga perfume. Need on tootjale odavad, kuid kuhjuvad tarbija kehas ning võivad kaasa tuua terviseriske. Kuigi nende toodete seas on palju brände, omavad neid enamasti suurfirmad nagu Procter&Gamble või Unilever. Enamik selle sektori suurtootjaid pole nõus avaldama informatsiooni toodetes olevate ainete kohta ning sõltumatut riskianalüüsi pole tarbijal võimalik leida. Seetõttu võiks eelistada väiksemate ja vastutustundlike firmade nagu Ecover ja Weleda tooteid.
Teine tundlik tootegrupp meie kodudes on pehmest PVCst valmistatud mänguasjad, mis sisaldavad plastiliseks tegevaid aineid – ftalaate. 1999. aastal keelati alla kolmeaastastele mõeldud närimisesemetest EL-is kuus kõige mürgisemat ftalaati. Siiski on hulk ftalaate, mis võivad kahjustada maksa või neere, ikka veel laste mänguasjades lubatud. Turuliidrid Mattel ja Hasbro ei ole survele vaatamata ohtlike kemikaalide teemaga tõsiselt tegelema hakanud. Samas on ka mänguasjamaailmas eesrindlikke firmasid. Näiteks Playmobil, kes lõpetas PVC ja selle lisandite kasutamise juba 20 aastat tagasi ja Lego, kes on enamiku PVCsid oma toodetest eemaldanud.
Märkus: See artikkel on tegelikult lehe poolt seitse korda skandaalsemaks kirjutatud, kui mina seda algselt tegin.
Subscribe to:
Posts (Atom)