Mai lõpus peeti Eesti Looduseuurijate Seltsi eestvedamisel seminar, kus ühiskonda uurivate teadusharude esindajad vaagisid küsimust: kuidas jõuab loodushoiu sõnum inimesteni.
Moderaator Tiit Maran ütles sissejuhatuses, et seminari eesmärk on viia kokku sotsiaalteadusliku ja loodusteadusliku taustaga inimesed, et tekiks ühine teadmine sellest, kuidas ühiskonnas keskkonnahoidlikke teguviise ja väärtushinnanguid rõhutada.
Looduskaitse ajaloo kogemus näitab, et kampaaniad, mis keskenduvad keskkonnaprobleeme põhjustavatele käitumisviisidele, on edukamad, kui need, mis tegelevad vaid tagajärgede likvideerimisega.
Oma sõnavõtus kirjeldas keskkonnaeetik Külli Keerus, kuidas filosoofid loogilise argumentatsiooni kaudu näitavad, millised valikud on kooskõlas inimese alusväärtustega. Küsimusele, kas peaksime tulevastele põlvedele puhast loodust hoidma, saame vastata näidates, et see on loogilises seoses inimeste praeguste väärtushinnangutega.
Keskkonnasotsioloog Kati Orru arutles selle üle, et keskkonnaekspertitel pole veel Eesti ühiskonnas tekkinud suurt usaldusväärsust ning paljud loodushoiu sõnumid on inimestele keerulised mõista. Positiivne on aga see, et suhestumine keskkonnaprobleemide ning nendega seotud inimestega on aluseks dialoogile.
Kommunikatsiooni valdkonna esindajad Pille Pruulmann-Vengerfeldt ja Kertu Hool rõhutasid sõnumite selguse tähtsust, samuti sõnumi vastuvõtja väärtushinnangutega arvestamist. Semiootik ja dokumentaalfilmi «Inimese mõõt» autor Kaite Kotov näitas, kui tähtis on ühine keel, milles suhelda. Loodushoid kui selline on aga liiga üldine mõiste kommunikatsiooniks. Parimaks aluseks konkreetsed ettevõtmised, mille abil murda inimeste eelarvamusi ja harjumusi.
Arutelu käigus keskenduti sellele, kas loodushoiu sõnumite levitamisel peaks püüdma mõjutada inimeste alusväärtusi või pigem keskenduda sellele, millised väärtushinnangud on sihtrühmadel kinnistunud, ning sõnastada sõnumid vastavalt sellele teadmisele. Loodushoid ei saa põhineda teadusel, vaid ühiskonnas jagatud väärtustel. Seminari jooksul toodi korduvalt näiteks «Teeme ära!» kampaaniaid.
Showing posts with label Roheline Värav. Show all posts
Showing posts with label Roheline Värav. Show all posts
Saturday, June 18, 2011
Friday, March 18, 2011
Kõned eesti loodushoiu sünnipäeval 11. september 2010 Roheline Värav
Kolm Rohelise Värava toimetajat kujutlesid end indiaanlaseks ja astusid mõttes kivi otsa, et pidada eesti looduskaitse 100. sünniaastapäeva puhul kõne nähtamatule kuulajale.
Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.
Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.
Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.
Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.
Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.
Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.
Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.
Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.
Sookurg poeb peitu inimese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...
Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.
Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.
Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.
Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.
Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.
Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.
Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanuväärne ja õige.
Viiskümmend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri
angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»
Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.
Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.
Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.
Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.
Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.
Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.
Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.
Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.
Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.
Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.
Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.
Sookurg poeb peitu inimese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...
Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.
Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.
Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.
Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.
Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.
Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.
Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanuväärne ja õige.
Viiskümmend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri
angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»
Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.
Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.
Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.
Saturday, February 12, 2011
Intervjuu: Peataolek looduskaitse eesmärgi suhtes 26. november 2010 Roheline Värav
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees Jüri-Ott Salm ütleb, et Eestis on kompetentsipuudus tulevikuotsuste langetamiseks.
Järgmisel aastal saab ELF 20-aastaseks. Milliste tunnetega vaatate juhatuse esimehena ELFi ajaloole?
Esiteks tulevad ette need maamärgid, mida ELF on Eestis tekitanud: Karula rahvuspark, Soomaa rahvuspark ja Alam-Pedja looduskaitseala, mille loomise juures ELF oli. Lisaks kümned leitud lendorava elupaigad, ebapärlikarbi uurimiseks ja säilitamiseks tehtud tööd, mitmed inventeeritud Eesti loodusväärtused ja talgute raames taastatud kooslused. Kahjuks ei ole kõik tehtu jõudnud positiivse tulemuseni. On tulnud tegelda ka väga probleemsete küsimustega, kus häid kompromisse pole leitud, näiteks Ida-Virumaal laienevad põlevkivikaevandused või ohud seoses tuuleparkide arendamisega.
Kui kaua olete ELFi juhtkonnas olnud ja kas ELF on sellal muutunud?
Sain ELFi tegevjuhiks 1. aprillil 2004. Orienteerusime siis veidi ümber ja hakkasime rohkem tähelepanu pöörama klassikalisele looduskaitselisele tegevusele ja tagaplaanile jäid üldisemad säästva arengu teemad.
Viimasel kahel suvel oleme läbi viinud ulatusliku soode inventeerimise Eestis: läbi on käidud 13 000 ala, mille andmeanalüüs seisab ees. Oleme algatanud merealade loodusväärtuste inventeerimise. Loodame järgmisel aastal jätkata hüljeste uurimist: Liivi lahel saavad märgistuse 15 hüljest. Nende elu kaardistamise abil loodame välja selgitada, milliseid alasid hülged rohkem kasutavad ja kust tuleks seetõttu näiteks meretuulepargid eemale hoida.
ELFi töös on püsinud metsaprogramm, säästva metsanduse küsimused, loodusväärtuste säilitamine metsades.
Ka vabatahtlike kaasamisel oleme edasi jõudnud, alustasime selles vallas Toomas Trapido eestvedamisel. Igal aastal töötab ELFi juhtimisel sadu talgulisi looduskaitse heaks.
Kaasame vabatahtlikke naftareostuste tõrjeks, see on kõvasti suurendanud ELFiga seotud inimeste arvu. Mõned algatused on ELFi katuse alt ka oma teed läinud: näiteks Roheline Värav ilmub uue väljaandja käe all, loodud on Keskkonnaõiguse Keskus, mis areneb iseseisvalt ja jõudsalt.
Millised on kõige põletavamad keskkonnaprobleemid Eestis?
Näen suure probleemina vähest teadlikkust. Kas suudame teadvustada, et nii liikide kadu kui ka kliimamuutused on suuresti inimtegevusest tingitud ja kas suudame selle tulemusena oma käitumist muuta. Retoorikas on riigi esindajad ja ajakirjandus viimase kümne aasta jooksul palju arenenud: keskkonnaprobleemidest räägitakse rohkem ja toonitatakse üllaid eesmärke. Aga tegelikkus ja retoorika ei näi kokku minevat.
Kurb on, et kõrged ametnikud ei oska ega suuda ette näha, mida majandusareng võib kaasa tuua. Näiteks räägitakse, et energiat on vaja kokku hoida ja õhusaastet on vaja vähendada, samal ajal koostatakse prognoose, mis näitavad, et majanduse arenedes energiatarve suureneb.
ELF on kaitsnud loodusväärtusi kaevanduste mõjude eest. Peaksime mõtlema ka säästvale arengule. Kui suudaksime säästvalt energiat tarbida, võiks surve looduskeskkonnale märgatavalt väheneda.
Ametnike ja arvamusliidritega suheldes näen, et puudub valmisolek probleemide lahendamiseks, heade ekspertide otsimiseks ja kaasamiseks.
Ebakvaliteetselt plaane tehes ja otsuseid langetades raiskame nii riigi raha kui ka keskkonna- ja inimressurssi. Tunnetan, et Eestis on probleem otsustajate kompetentsusega ja see on suur risk meie keskkonnale lähi- ja pikemas perspektiivis.
Näiteks Saaremaa süvasadama rajamisel räägiti väga palju, kui suurt majanduslikku potentsiaali see kujutab, nüüd näeme, et see oli selge illusioon. ELF rõhutas juba siis, et oleks mõttekam investeerida see raha kohalikesse Saaremaa ettevõtetesse ja inimarengusse.
Muret teeb ka see, et Eesti looduskaitse süsteemi muudetakse pidevalt, mille tagajärjel looduskaitse ise kannatab ja nõrgeneb. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamises on võtmeküsimuseks selgitustöö elanikkonnas ja hea koostöö kohaliku kogukonna ja looduskaitse vahel. Tundub, et selles vallas ei saa riik oma ülesandega hakkama.
Looduskaitse arengukava ei liigu edasi, riigi peataolek paistab silma. Riik ei suuda looduskaitselisi eesmärke sisuliselt määratleda ega vastata küsimusele, kui palju me siis tahame loodust säilitada järeltulevatele põlvedele.
Mis seisukohal on ELF tuuleparkide suhtes?
Meil ei ole olemas riiklikul tasemel kava, millega määratletaks kaitsealad meres ja võimalikud tuulepargid, leidmata on nende vaheline tasakaal. Meil ei ole infotki selle kava tegemiseks.
Merenduspoliitika eelnõu näeb ette planeerimise alustamist 2014. aastal, senine tempo on põhjendamatult aeglane. Planeeringuprotsessis peab ka looduskaitse tegema oma mööndusi, et anda energeetika arenguks teed, kuid me ei saa lasta asjadel lihtsalt juhtuma hakata ja tagantjärele targutada.
Kas on ka globaalseid probleeme, mille kohta me riik peaks sõna võtma?
Tsiteerin keskkonnaminister Jaanus Tamkivi: «Me ei saa lubada loodusrikkuse pidevat hävimist, meil on potentsiaal selle säästvaks kasutamiseks, et ka järeltulevad põlved saaksid seda nautida. Me peame alustama kohe.» Seda lausus ta Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohtumisel. Paradoksaalsel moel tundub, et keskkonnaministeerium ei suuda Eestiski neid juhtnööre järgida ja maailmas kõvaks eestkõnelejaks saamiseni on veel hulk arenguruumi.
ELFi ja Maailma Looduse Fondi (WWF) suhted – millised on head näited koostööst ja kas midagi võiks olla ka teisiti?
WWF on keeruline organisatsioon, meie side on hea Läänemere ümber tegutsevate harukontoritega, aga kaugemate riikidega puutume harvem kokku. Oleme WWFile siin kohalik koostööpartner. Näiteks ELFi metsa- kui mereprogrammi juures on WWFil väga suur tähtsus nii sisulise nõustajana kui ka rahalise toetajana. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ELFi alguse juures andis suure panuse Soome WWF.
On ka kriitilisemaid kokkupuutepunkte. Näiteks WWFi globaalses analüüsis riikide ökoloogilise jalajälje teemal meilt sisendit ei küsitud ja tekkis olukord, kus me ei saanud mõnesid WWFi hinnanguid avalikkusele põhjendada. Nord Streami protsessis oli algselt Läänemere-äärsetel WWFi võrgustiku organisatsioonidel ühine seisukoht, aga see lagunes. Püüdsime päevakorral hoida Soome lahe toksiliste setete küsimust, aga seda võeti nii, nagu tahaksime riigina lihtsalt Venemaa tegevusele kaikaid kodaratesse loopida.
Samas on olnud WWFi töö Saksa territoriaalvete suhtes edukas ja Nord Streamiga leiti head kompromissid. Seega jäime ise siin Soome lahe probleemidega omaette ning kohtusse õigust nõudma pöördusime hoopis koos Soome looduskaitseseltsiga.
ELFi tegevustega seondub ka teie akadeemiline töö?
Minu doktoritöö on soodest ja kasvuhoonegaasidest ning nende muutustest inimtegevuse tõttu. Püüan selgitada, kuidas ökosüsteem toimib ja mida inimtegevus – antud juhul kuivendus – võib ökosüsteemile kaasa tuua. Kui sood lakkavad looduslikult funktsioneerimast, on neil suur roll globaalsetes kliimamuutustes. Pilootprojekti raames plaanime taastada Soomaal Kuresoos 70 hektaril loodusliku veerežiimi ja ala terviklikkuse. Oleme mõõtnud soogaase ja pärast taastamist teeme seda uuesti, et hinnata, kas suudame soogaaside tekke normaliseerida ja kas looduslikud tingimused taastuvad.
Kuidas sisustab ELFi juht oma vaba aega? Esinete ka lavadel muusikuna.
See on hobi, mis võimaldab aju mõned osad välja lülitada ja pakub lõõgastust. Kunagi ammu käisin akordioniklassis, hulk aega hiljem kutsuti mind gruppi «Jaan Pärn ja pahad seemned», kus mängin akordionit ja süntesaatorit. Esinemisi on keskmiselt kord kuus, kuid praegu on meil uute lugude kirjutamise periood ja esinemistes paus.
Vabal ajal käin palju matkamas, meil on sõpruskond, kellega käime aastavahetustel kolme-neljapäevastel matkadel. Sel suvel avastasin enda jaoks purjetamise, see on mõnus viis lõõgastuda.
Järgmisel aastal saab ELF 20-aastaseks. Milliste tunnetega vaatate juhatuse esimehena ELFi ajaloole?
Esiteks tulevad ette need maamärgid, mida ELF on Eestis tekitanud: Karula rahvuspark, Soomaa rahvuspark ja Alam-Pedja looduskaitseala, mille loomise juures ELF oli. Lisaks kümned leitud lendorava elupaigad, ebapärlikarbi uurimiseks ja säilitamiseks tehtud tööd, mitmed inventeeritud Eesti loodusväärtused ja talgute raames taastatud kooslused. Kahjuks ei ole kõik tehtu jõudnud positiivse tulemuseni. On tulnud tegelda ka väga probleemsete küsimustega, kus häid kompromisse pole leitud, näiteks Ida-Virumaal laienevad põlevkivikaevandused või ohud seoses tuuleparkide arendamisega.
Kui kaua olete ELFi juhtkonnas olnud ja kas ELF on sellal muutunud?
Sain ELFi tegevjuhiks 1. aprillil 2004. Orienteerusime siis veidi ümber ja hakkasime rohkem tähelepanu pöörama klassikalisele looduskaitselisele tegevusele ja tagaplaanile jäid üldisemad säästva arengu teemad.
Viimasel kahel suvel oleme läbi viinud ulatusliku soode inventeerimise Eestis: läbi on käidud 13 000 ala, mille andmeanalüüs seisab ees. Oleme algatanud merealade loodusväärtuste inventeerimise. Loodame järgmisel aastal jätkata hüljeste uurimist: Liivi lahel saavad märgistuse 15 hüljest. Nende elu kaardistamise abil loodame välja selgitada, milliseid alasid hülged rohkem kasutavad ja kust tuleks seetõttu näiteks meretuulepargid eemale hoida.
ELFi töös on püsinud metsaprogramm, säästva metsanduse küsimused, loodusväärtuste säilitamine metsades.
Ka vabatahtlike kaasamisel oleme edasi jõudnud, alustasime selles vallas Toomas Trapido eestvedamisel. Igal aastal töötab ELFi juhtimisel sadu talgulisi looduskaitse heaks.
Kaasame vabatahtlikke naftareostuste tõrjeks, see on kõvasti suurendanud ELFiga seotud inimeste arvu. Mõned algatused on ELFi katuse alt ka oma teed läinud: näiteks Roheline Värav ilmub uue väljaandja käe all, loodud on Keskkonnaõiguse Keskus, mis areneb iseseisvalt ja jõudsalt.
Millised on kõige põletavamad keskkonnaprobleemid Eestis?
Näen suure probleemina vähest teadlikkust. Kas suudame teadvustada, et nii liikide kadu kui ka kliimamuutused on suuresti inimtegevusest tingitud ja kas suudame selle tulemusena oma käitumist muuta. Retoorikas on riigi esindajad ja ajakirjandus viimase kümne aasta jooksul palju arenenud: keskkonnaprobleemidest räägitakse rohkem ja toonitatakse üllaid eesmärke. Aga tegelikkus ja retoorika ei näi kokku minevat.
Kurb on, et kõrged ametnikud ei oska ega suuda ette näha, mida majandusareng võib kaasa tuua. Näiteks räägitakse, et energiat on vaja kokku hoida ja õhusaastet on vaja vähendada, samal ajal koostatakse prognoose, mis näitavad, et majanduse arenedes energiatarve suureneb.
ELF on kaitsnud loodusväärtusi kaevanduste mõjude eest. Peaksime mõtlema ka säästvale arengule. Kui suudaksime säästvalt energiat tarbida, võiks surve looduskeskkonnale märgatavalt väheneda.
Ametnike ja arvamusliidritega suheldes näen, et puudub valmisolek probleemide lahendamiseks, heade ekspertide otsimiseks ja kaasamiseks.
Ebakvaliteetselt plaane tehes ja otsuseid langetades raiskame nii riigi raha kui ka keskkonna- ja inimressurssi. Tunnetan, et Eestis on probleem otsustajate kompetentsusega ja see on suur risk meie keskkonnale lähi- ja pikemas perspektiivis.
Näiteks Saaremaa süvasadama rajamisel räägiti väga palju, kui suurt majanduslikku potentsiaali see kujutab, nüüd näeme, et see oli selge illusioon. ELF rõhutas juba siis, et oleks mõttekam investeerida see raha kohalikesse Saaremaa ettevõtetesse ja inimarengusse.
Muret teeb ka see, et Eesti looduskaitse süsteemi muudetakse pidevalt, mille tagajärjel looduskaitse ise kannatab ja nõrgeneb. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamises on võtmeküsimuseks selgitustöö elanikkonnas ja hea koostöö kohaliku kogukonna ja looduskaitse vahel. Tundub, et selles vallas ei saa riik oma ülesandega hakkama.
Looduskaitse arengukava ei liigu edasi, riigi peataolek paistab silma. Riik ei suuda looduskaitselisi eesmärke sisuliselt määratleda ega vastata küsimusele, kui palju me siis tahame loodust säilitada järeltulevatele põlvedele.
Mis seisukohal on ELF tuuleparkide suhtes?
Meil ei ole olemas riiklikul tasemel kava, millega määratletaks kaitsealad meres ja võimalikud tuulepargid, leidmata on nende vaheline tasakaal. Meil ei ole infotki selle kava tegemiseks.
Merenduspoliitika eelnõu näeb ette planeerimise alustamist 2014. aastal, senine tempo on põhjendamatult aeglane. Planeeringuprotsessis peab ka looduskaitse tegema oma mööndusi, et anda energeetika arenguks teed, kuid me ei saa lasta asjadel lihtsalt juhtuma hakata ja tagantjärele targutada.
Kas on ka globaalseid probleeme, mille kohta me riik peaks sõna võtma?
Tsiteerin keskkonnaminister Jaanus Tamkivi: «Me ei saa lubada loodusrikkuse pidevat hävimist, meil on potentsiaal selle säästvaks kasutamiseks, et ka järeltulevad põlved saaksid seda nautida. Me peame alustama kohe.» Seda lausus ta Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohtumisel. Paradoksaalsel moel tundub, et keskkonnaministeerium ei suuda Eestiski neid juhtnööre järgida ja maailmas kõvaks eestkõnelejaks saamiseni on veel hulk arenguruumi.
ELFi ja Maailma Looduse Fondi (WWF) suhted – millised on head näited koostööst ja kas midagi võiks olla ka teisiti?
WWF on keeruline organisatsioon, meie side on hea Läänemere ümber tegutsevate harukontoritega, aga kaugemate riikidega puutume harvem kokku. Oleme WWFile siin kohalik koostööpartner. Näiteks ELFi metsa- kui mereprogrammi juures on WWFil väga suur tähtsus nii sisulise nõustajana kui ka rahalise toetajana. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ELFi alguse juures andis suure panuse Soome WWF.
On ka kriitilisemaid kokkupuutepunkte. Näiteks WWFi globaalses analüüsis riikide ökoloogilise jalajälje teemal meilt sisendit ei küsitud ja tekkis olukord, kus me ei saanud mõnesid WWFi hinnanguid avalikkusele põhjendada. Nord Streami protsessis oli algselt Läänemere-äärsetel WWFi võrgustiku organisatsioonidel ühine seisukoht, aga see lagunes. Püüdsime päevakorral hoida Soome lahe toksiliste setete küsimust, aga seda võeti nii, nagu tahaksime riigina lihtsalt Venemaa tegevusele kaikaid kodaratesse loopida.
Samas on olnud WWFi töö Saksa territoriaalvete suhtes edukas ja Nord Streamiga leiti head kompromissid. Seega jäime ise siin Soome lahe probleemidega omaette ning kohtusse õigust nõudma pöördusime hoopis koos Soome looduskaitseseltsiga.
ELFi tegevustega seondub ka teie akadeemiline töö?
Minu doktoritöö on soodest ja kasvuhoonegaasidest ning nende muutustest inimtegevuse tõttu. Püüan selgitada, kuidas ökosüsteem toimib ja mida inimtegevus – antud juhul kuivendus – võib ökosüsteemile kaasa tuua. Kui sood lakkavad looduslikult funktsioneerimast, on neil suur roll globaalsetes kliimamuutustes. Pilootprojekti raames plaanime taastada Soomaal Kuresoos 70 hektaril loodusliku veerežiimi ja ala terviklikkuse. Oleme mõõtnud soogaase ja pärast taastamist teeme seda uuesti, et hinnata, kas suudame soogaaside tekke normaliseerida ja kas looduslikud tingimused taastuvad.
Kuidas sisustab ELFi juht oma vaba aega? Esinete ka lavadel muusikuna.
See on hobi, mis võimaldab aju mõned osad välja lülitada ja pakub lõõgastust. Kunagi ammu käisin akordioniklassis, hulk aega hiljem kutsuti mind gruppi «Jaan Pärn ja pahad seemned», kus mängin akordionit ja süntesaatorit. Esinemisi on keskmiselt kord kuus, kuid praegu on meil uute lugude kirjutamise periood ja esinemistes paus.
Vabal ajal käin palju matkamas, meil on sõpruskond, kellega käime aastavahetustel kolme-neljapäevastel matkadel. Sel suvel avastasin enda jaoks purjetamise, see on mõnus viis lõõgastuda.
Kõned eesti loodushoiu sünnipäeval 11. september 2010 Roheline Värav
Kolm Rohelise Värava toimetajat kujutlesid end indiaanlaseks ja astusid mõttes kivi otsa, et pidada eesti looduskaitse 100. sünniaastapäeva puhul kõne nähtamatule kuulajale.
Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.
Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.
Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.
Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.
Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.
Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.
Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.
Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.
Sookurg poeb peitu inimese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...
Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.
Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.
Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.
Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.
Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.
Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.
Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanuväärne ja õige.
Viiskümmend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri
angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»
Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.
Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.
Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.
Thursday, May 27, 2010
Noortalunik hoiab rannaniite 12. märts 2010 Roheline Värav
Matsalu rahvuspargis Matsalu lahe kaldal asuva Matsalu küla lihaveisekasvataja Argo Hein pärjati läinud aastal noore loodustaluniku auhinnaga.
Seekordne loodustaluniku aunimetuse laureaat pole linnast maale kolinud noor, vaid pika talunikesuguvõsa järeltulija ning järjepidevuse hoidja. Argo vanemad Milla ja Mati tegutsevad pojaga õlg õla kõrval. Perekond Heinadega rääkides paneb lausa imestama, et nii paljud noored maalt ikkagi linna ära kolivad.
Küsin Argo käest, kas ta on lapsest saati teadnud, et tahab jääda isakoju peremeheks. «Lapsepõlves kolhooside ajal ei mõelnud tulevikule, üheksakümnendate algul oli tunne, et tuleb rekkajuhiks hakata, kuid sellest ajast, kui vanemate talu käima läks, olen tahtnud jääda,» jutustab Argo kohvitassist rüübates.
Köögis askeldav ema Milla tõttab vahele rääkima: «Lüpsi-lehmade ajal olid hinnad nii all, et pidime kogu aeg mõtlema, kuidas talukest üldse ülal pidada. Ei paistnud, et talul oleks tulevikku.»
Milla kirjeldab pere pingutusi kapitalismi algusaegadel: «Hommikul lehmalüps, lõuna ajal roogu lõikama. Päevas saime paarkümmend kahlu, mille oma kätega välja tirisime, et ära elada. Siis oligi tunne, et pojal pole mõtet siia jääda. Tänu looduskaitsetoetustele hakkas asi paremaks minema.»
Traktor looduskaitselt
Argo meenutab, et 1996. ja 1999. aastal ostis looduskaitseala välisrahade toel talunikele traktoreid, et sööti jäänud rohumaad võsastumisest päästa. «Siis tulid ka looduskaitse kaudu lihaveised. Eesti esimesed šoti mägiveised toodi meie juurde: lehm, pull ja vasikas.» Samasugune komplekt läks samal ajal ka Hiiumaale.
Milla lisab, et sel ajal kippusid kõik loomapidamist lõpetama ja Heinadesse suhtuti pigem kui hulludesse, et lihaveistega alustada julgesid. Praegu Argo pere enam šoti mägiveiseid ei pea, iga päev ootab oma söötmise ja jootmise korda üle 150 herefordi tõugu lihaveise.
Argo Hein on mahetalunik, kuid tema toodang läheb tavatootjate loomadega koos Rakvere lihatööstusesse. Kuigi maheliha kilo maksab rohkem kui mittemahe, pole praegu Eestis mahelihale piisavalt töötlejaid, et oleks seda võimalik õiglase hinnaga müüa.
«Muidugi oleme mõelnud, et maheliha tootjatel võiks linnas ühine lihalett olla, kus saaks oma toodangut realiseerida, aga praegu ei tasu see juba transpordi mõttes ära,» räägib Argo.
Rakverre saab saata sügisel ühe transpordiga terve koorma loomi, kuid praeguse maheda töötlemisvõimsuse juures peaks Heinade pere iga kord, kui väike tellimus tuleb, karja rannast koju tooma, loomad välja valima, ise need lihatööstusse transportima ja karja taas randa saatma.
Kiivipoegade privileeg
Uurin noorelt talupidajalt, kui palju traktori roolis mõte looduse ja enda tegevuse seostele läheb.
«Mõtlen mingil määral,» kostab Argo Heina vastus. «Näiteks viljakasvataja pole siin mõtet ollagi, sest lagled söövad kõik ära, aga kui nad minu hooldatud rohumaid kasutavad, siis on hea vaadata. Kodust on tekkinud vaade merele, enne seisis paks roosein ees. Luhas näeb silmaga, kus hooldatud maa lõpeb, seal hakkab kolme meetri kõrgune roostik.»
«Kui me isaga käime kevadel loomi vaatamas, on madalas rohus nii armas vaadata, kuidas linnupojad vudivad!» sekkub ema Milla.
«Jah, kiivipoegasid tuleb tihti traktori eest ka läbi lasta,» märgib Argo noorte kiivitajate kohta sõbralikult.
Teised räägivad
Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Kaie Kattai: «Argo Hein on meie kandi üks väheseid noori ja ettevõtlikke talunikke, ta on abivalmis ja teda võib usaldada. Ta hooldab suurt poollooduslike koosluste ala Matsalu rahvuspargis – isaga kahe peale kokku üle kahesaja hektari. Läänemaal on kolm niidurüdi võtmeala, millest ühe puhul on umbes 120 ha hooldatud tänu Heinade pere loomadele.»
Seekordne loodustaluniku aunimetuse laureaat pole linnast maale kolinud noor, vaid pika talunikesuguvõsa järeltulija ning järjepidevuse hoidja. Argo vanemad Milla ja Mati tegutsevad pojaga õlg õla kõrval. Perekond Heinadega rääkides paneb lausa imestama, et nii paljud noored maalt ikkagi linna ära kolivad.
Küsin Argo käest, kas ta on lapsest saati teadnud, et tahab jääda isakoju peremeheks. «Lapsepõlves kolhooside ajal ei mõelnud tulevikule, üheksakümnendate algul oli tunne, et tuleb rekkajuhiks hakata, kuid sellest ajast, kui vanemate talu käima läks, olen tahtnud jääda,» jutustab Argo kohvitassist rüübates.
Köögis askeldav ema Milla tõttab vahele rääkima: «Lüpsi-lehmade ajal olid hinnad nii all, et pidime kogu aeg mõtlema, kuidas talukest üldse ülal pidada. Ei paistnud, et talul oleks tulevikku.»
Milla kirjeldab pere pingutusi kapitalismi algusaegadel: «Hommikul lehmalüps, lõuna ajal roogu lõikama. Päevas saime paarkümmend kahlu, mille oma kätega välja tirisime, et ära elada. Siis oligi tunne, et pojal pole mõtet siia jääda. Tänu looduskaitsetoetustele hakkas asi paremaks minema.»
Traktor looduskaitselt
Argo meenutab, et 1996. ja 1999. aastal ostis looduskaitseala välisrahade toel talunikele traktoreid, et sööti jäänud rohumaad võsastumisest päästa. «Siis tulid ka looduskaitse kaudu lihaveised. Eesti esimesed šoti mägiveised toodi meie juurde: lehm, pull ja vasikas.» Samasugune komplekt läks samal ajal ka Hiiumaale.
Milla lisab, et sel ajal kippusid kõik loomapidamist lõpetama ja Heinadesse suhtuti pigem kui hulludesse, et lihaveistega alustada julgesid. Praegu Argo pere enam šoti mägiveiseid ei pea, iga päev ootab oma söötmise ja jootmise korda üle 150 herefordi tõugu lihaveise.
Argo Hein on mahetalunik, kuid tema toodang läheb tavatootjate loomadega koos Rakvere lihatööstusesse. Kuigi maheliha kilo maksab rohkem kui mittemahe, pole praegu Eestis mahelihale piisavalt töötlejaid, et oleks seda võimalik õiglase hinnaga müüa.
«Muidugi oleme mõelnud, et maheliha tootjatel võiks linnas ühine lihalett olla, kus saaks oma toodangut realiseerida, aga praegu ei tasu see juba transpordi mõttes ära,» räägib Argo.
Rakverre saab saata sügisel ühe transpordiga terve koorma loomi, kuid praeguse maheda töötlemisvõimsuse juures peaks Heinade pere iga kord, kui väike tellimus tuleb, karja rannast koju tooma, loomad välja valima, ise need lihatööstusse transportima ja karja taas randa saatma.
Kiivipoegade privileeg
Uurin noorelt talupidajalt, kui palju traktori roolis mõte looduse ja enda tegevuse seostele läheb.
«Mõtlen mingil määral,» kostab Argo Heina vastus. «Näiteks viljakasvataja pole siin mõtet ollagi, sest lagled söövad kõik ära, aga kui nad minu hooldatud rohumaid kasutavad, siis on hea vaadata. Kodust on tekkinud vaade merele, enne seisis paks roosein ees. Luhas näeb silmaga, kus hooldatud maa lõpeb, seal hakkab kolme meetri kõrgune roostik.»
«Kui me isaga käime kevadel loomi vaatamas, on madalas rohus nii armas vaadata, kuidas linnupojad vudivad!» sekkub ema Milla.
«Jah, kiivipoegasid tuleb tihti traktori eest ka läbi lasta,» märgib Argo noorte kiivitajate kohta sõbralikult.
Teised räägivad
Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Kaie Kattai: «Argo Hein on meie kandi üks väheseid noori ja ettevõtlikke talunikke, ta on abivalmis ja teda võib usaldada. Ta hooldab suurt poollooduslike koosluste ala Matsalu rahvuspargis – isaga kahe peale kokku üle kahesaja hektari. Läänemaal on kolm niidurüdi võtmeala, millest ühe puhul on umbes 120 ha hooldatud tänu Heinade pere loomadele.»
Sõda varesepesade vastu 9. aprill 2010 Roheline Värav
Lihula surnuaias mürisesid 24. märtsil mootorsaed. Töömees võttis jupikaupa vanu pärnasid maha, künnivareste pesad olid segamini oksahunnikutega.
Töid üle vaatav vallavanem selgitas uudishimulikele, et pesades veel mune ei olnud. «Selge on see, et ega need linnud siin kellelegi kasulikud küll ei ole,» rõhutas ta.
Künnivaresed lendasid hämmeldunult kraaksudes lagedaks raiutud paiga kohal. Kalmistule kolisid linnud mõne aasta eest, kui nende eelmises koloonias Lihula kiriku juures puud maha võeti.
Alev lagedaks kui Lihavõttesaar
Marju Pajumets elab surnuaia vahetus läheduses ja käib sageli sugulaste haudadel. Teda künnivaresed ei häirinud, kuid suurte elujõus puude mahavõtmisest on tal sügavalt kahju. «Natuke aega hoiavad linnud eemale, kuid looduse sund on tugev ja pojad tahavad kasvatamist, peale tööde lõppu ehitavad nad uued pesad ning puude ohverdamine osutub mõttetuks. Võib juhtuda, et varesed kolivad kiriku juurde jäänud puudele tagasi, võetakse sealt puud maha, kolivad jälle kuhugi... Nii võime saada suurtest puudest lageda alevi ja sellest oleks küll väga kahju.»
Ornitoloog Eve Mägi sõnul on paralleel Lihavõttesaartega, mille sealne tsivilisatsioon puude raiumisega elamiskõlbmatuks muutis, asjakohane. «Ega varesed enne ära ei lähe, kui kogu alev puudest puhas on,» arvab ta. Ka ornitoloogiaühingu infolehe Tiirutaja toimetaja Riho Kinks kinnitab, et kui on kindel plaan varesed hävitada, tuleb asulas lageraie teha.
Inimlaste ohjamine
Lihula pole erand, ka näiteks Kuressaare, Viljandi ja Tamsalu omavalitsus on varestega sõda pidanud. Küll on pesi veejoaga alla tulistatud, küll helkivaid linte lindude hirmutamiseks riputatud. Tartus valmis aga 2008. aastal vareslaste ohjamiskava koostamise juhis, mille avaldamise järel kirjutas loodusajakirjanik Viio Aitsam oma blogisse: «Inimlase ohjamise kava. [---] Erilised lemmikpaigad, kuhu inimlased liiga tihti kogunevad, likvideeritakse. Samuti on võimalik neid sealt tõrjuda, kasutades laibakujusid poosides, nagu oleks nad äsja tapetud. [---] «Pealegi näevad nad ju nii koledad välja,» ütleks vares võib-olla, kui tal tuleks inimlastest juttu inimeste halvakspanu tõttu palju kannatanud kormoraniga…»
Vareslaste ohjamiskava juhendi autoriteks on Jaanis Lodjak, Marko Mägi ning loomaökoloogia professor Raivo Mänd. «[---] ohjamised võivad sundida linde ümber asuma teistele aladele, kus sama probleem võib korduda. Efektiivsem lindude kontrollimine toimiks suureskaalalise integreeritud ohjamisena, kus oleks ühendatud mitmed meetodid,» kõneleb juhend. Enne ohjamist tuleb selgeks teha ohjatava liigi ökoloogia, populatsioonidünaamika, vajadusel ka füsioloogia või ükskõik milline muu aspekt, mis võib mõjutada ohjamise tulemit. Dokumendi järgi ei peeta ohjamiskava eesmärgiks populatsiooni linnamaastikust täielikku eemaldamist, vaid lindude tekitatud ebamugavuste vähendamist ja linnaruumi sanitaarseisundi parandamist.
Aruande autor Marko Mägi tunnistab, et linnalindude probleemistik on tihedalt seotud linnaelanikega ja tuleb avalikult arutada, millised meetodid on kõigile vastuvõetavad – kodanikele ei pruugi meeldida ei linnuparv, loomade tapmine ega ka puude saagimine. Universaalset efektiivset meetodit pole loomade peletamiseks välja töötatud. Kuluka ettevõtmise alustamise eel tasuks kaaluda ehk hoopis suleliste kaaslinlastega leppimist.
Võimalikke meetmeid vareslaste tõrjumiseks:
- Liigispetsiifilise hädakisa lindistuse esitamine on efektiivne meetod, kuid arvestada tuleb, et peletatud linnud vajavad kohta, kuhu
suunduda, ning see ala peletusvahenditest puutumatuna hoida.
- Professionaalne personal on kasutanud probleemsete linnuliikide hirmutamiseks treenitud pistriklasi ja haugaslasi. Haugaslaste efektiivsus on olnud üsna juhuslik.
- Laseritega peletamine on efektiivne ja vaikne, kuid mõju kestus on lühiajaline.
- Puude võra kärpimine või selektiivne raie võib linnud peletada hoonestatud aladele, tekitab suurt kahju linnahaljastusele ning võib pälvida avalikku hukkamõistu.
- Peletavad lindid ja röövlindude topised on osutunud ebaefektiivseks, sest linnud harjuvad nendega kiiresti.
Allikas: «Vareslaste ohjamiskava koostamine Tartumaal» (2008)
Töid üle vaatav vallavanem selgitas uudishimulikele, et pesades veel mune ei olnud. «Selge on see, et ega need linnud siin kellelegi kasulikud küll ei ole,» rõhutas ta.
Künnivaresed lendasid hämmeldunult kraaksudes lagedaks raiutud paiga kohal. Kalmistule kolisid linnud mõne aasta eest, kui nende eelmises koloonias Lihula kiriku juures puud maha võeti.
Alev lagedaks kui Lihavõttesaar
Marju Pajumets elab surnuaia vahetus läheduses ja käib sageli sugulaste haudadel. Teda künnivaresed ei häirinud, kuid suurte elujõus puude mahavõtmisest on tal sügavalt kahju. «Natuke aega hoiavad linnud eemale, kuid looduse sund on tugev ja pojad tahavad kasvatamist, peale tööde lõppu ehitavad nad uued pesad ning puude ohverdamine osutub mõttetuks. Võib juhtuda, et varesed kolivad kiriku juurde jäänud puudele tagasi, võetakse sealt puud maha, kolivad jälle kuhugi... Nii võime saada suurtest puudest lageda alevi ja sellest oleks küll väga kahju.»
Ornitoloog Eve Mägi sõnul on paralleel Lihavõttesaartega, mille sealne tsivilisatsioon puude raiumisega elamiskõlbmatuks muutis, asjakohane. «Ega varesed enne ära ei lähe, kui kogu alev puudest puhas on,» arvab ta. Ka ornitoloogiaühingu infolehe Tiirutaja toimetaja Riho Kinks kinnitab, et kui on kindel plaan varesed hävitada, tuleb asulas lageraie teha.
Inimlaste ohjamine
Lihula pole erand, ka näiteks Kuressaare, Viljandi ja Tamsalu omavalitsus on varestega sõda pidanud. Küll on pesi veejoaga alla tulistatud, küll helkivaid linte lindude hirmutamiseks riputatud. Tartus valmis aga 2008. aastal vareslaste ohjamiskava koostamise juhis, mille avaldamise järel kirjutas loodusajakirjanik Viio Aitsam oma blogisse: «Inimlase ohjamise kava. [---] Erilised lemmikpaigad, kuhu inimlased liiga tihti kogunevad, likvideeritakse. Samuti on võimalik neid sealt tõrjuda, kasutades laibakujusid poosides, nagu oleks nad äsja tapetud. [---] «Pealegi näevad nad ju nii koledad välja,» ütleks vares võib-olla, kui tal tuleks inimlastest juttu inimeste halvakspanu tõttu palju kannatanud kormoraniga…»
Vareslaste ohjamiskava juhendi autoriteks on Jaanis Lodjak, Marko Mägi ning loomaökoloogia professor Raivo Mänd. «[---] ohjamised võivad sundida linde ümber asuma teistele aladele, kus sama probleem võib korduda. Efektiivsem lindude kontrollimine toimiks suureskaalalise integreeritud ohjamisena, kus oleks ühendatud mitmed meetodid,» kõneleb juhend. Enne ohjamist tuleb selgeks teha ohjatava liigi ökoloogia, populatsioonidünaamika, vajadusel ka füsioloogia või ükskõik milline muu aspekt, mis võib mõjutada ohjamise tulemit. Dokumendi järgi ei peeta ohjamiskava eesmärgiks populatsiooni linnamaastikust täielikku eemaldamist, vaid lindude tekitatud ebamugavuste vähendamist ja linnaruumi sanitaarseisundi parandamist.
Aruande autor Marko Mägi tunnistab, et linnalindude probleemistik on tihedalt seotud linnaelanikega ja tuleb avalikult arutada, millised meetodid on kõigile vastuvõetavad – kodanikele ei pruugi meeldida ei linnuparv, loomade tapmine ega ka puude saagimine. Universaalset efektiivset meetodit pole loomade peletamiseks välja töötatud. Kuluka ettevõtmise alustamise eel tasuks kaaluda ehk hoopis suleliste kaaslinlastega leppimist.
Võimalikke meetmeid vareslaste tõrjumiseks:
- Liigispetsiifilise hädakisa lindistuse esitamine on efektiivne meetod, kuid arvestada tuleb, et peletatud linnud vajavad kohta, kuhu
suunduda, ning see ala peletusvahenditest puutumatuna hoida.
- Professionaalne personal on kasutanud probleemsete linnuliikide hirmutamiseks treenitud pistriklasi ja haugaslasi. Haugaslaste efektiivsus on olnud üsna juhuslik.
- Laseritega peletamine on efektiivne ja vaikne, kuid mõju kestus on lühiajaline.
- Puude võra kärpimine või selektiivne raie võib linnud peletada hoonestatud aladele, tekitab suurt kahju linnahaljastusele ning võib pälvida avalikku hukkamõistu.
- Peletavad lindid ja röövlindude topised on osutunud ebaefektiivseks, sest linnud harjuvad nendega kiiresti.
Allikas: «Vareslaste ohjamiskava koostamine Tartumaal» (2008)
Repliik: Pealinnade tulvas 14. mai 2010 Roheline Värav
Kes ei räägiks Tallinnast kui Euroopa kultuuripealinnast 2011! Kuid ka väiksemad paigad Maarjamaal armastavad end pealinna nimega hellitada. Kevadpealinna Türi kodulehekülg väidab, et teemapealinnaks olemine tähendab suurt võimalust end reklaamida ning turiste ligi meelitada. Mainekujundaja Aune Past selgitab: «Kohaturundus algab loo loomisest, lugu peab põhinema tõel ja olema elav.»
Eestis on hulk teemapealinnu, millest tuntuim on ehk suvepealinn Pärnu, mis pälvis juba 1930. aastal presidendi suveresidentsi asukohana tiitli. Ka paljudes teistes riikides on suvepealinnaks saanud kuurortlinnad, kuhu riigipea suveks kolib. 1996. aastast kannab talvepealinna tiitlit Otepää. Türi kuulutati tänu kuulsale lillelaadale kevadpealinnaks 2000. aastal. Linna on kutsutud ka lillepealinnaks. Eelmisel aastal nimetati sügispealinnaks Narva linn.
Küsitav tundub suurettevõtete reklaam asula tunnuslauses. Nii kannab Saku uhkelt õllekultuuri pealinna nime ning Põltsamaa veinipealinna nime. Sama loogikaga võiks Rakvere nimetada end Grossi toidukaupade pealinnaks.
Pealinna nimi võib olla ka liikuv tiitel. Näiteks on Eesti Metsaselts 2004. aastast valinud igal aastal metsapealinna. Seda tiitlit on kandnud Pärnu, Viljandi, Kilingi-Nõmme ning Tartu. Hiljuti kuulutasid organiseerunud mootorratturid Pärnu 2010 mootorrataste pealinnaks, pole aga selge, milliste teenete eest seda au osutatakse.
Pealinna tiitel võib külge jääda ka vastu tahtmist. Kui Läänemaa soovib kohalike jaoks olla turvaline pesapaik, siis Haapsalut kiputakse ikka hoopis mudapealinnaks tembeldama. Viljandi tahab tuksuda ürgses rütmis, kuid tihti nimetatakse teda Mulgimaa pealinnaks, kuigi on vaieldav, kas ta Mulgimaal üldse asub.
Inimgeograaf Ott Kurs on kirjutanud, et regionaalpoliitiliselt oleks Eestile sobivaimaks pealinnaks Võhma asula koht. Siiski ei paista Tallinn pealinnade võistluses alla jäävat ning on pealinna kaubamärgi patendiametilt endale küsinud. Kui tõesed ja kui elavad need lood on, mida alternatiivsed pealinnad meile jutustada püüavad, seda saab teada vaid ise kohale minnes.
Eestis on hulk teemapealinnu, millest tuntuim on ehk suvepealinn Pärnu, mis pälvis juba 1930. aastal presidendi suveresidentsi asukohana tiitli. Ka paljudes teistes riikides on suvepealinnaks saanud kuurortlinnad, kuhu riigipea suveks kolib. 1996. aastast kannab talvepealinna tiitlit Otepää. Türi kuulutati tänu kuulsale lillelaadale kevadpealinnaks 2000. aastal. Linna on kutsutud ka lillepealinnaks. Eelmisel aastal nimetati sügispealinnaks Narva linn.
Küsitav tundub suurettevõtete reklaam asula tunnuslauses. Nii kannab Saku uhkelt õllekultuuri pealinna nime ning Põltsamaa veinipealinna nime. Sama loogikaga võiks Rakvere nimetada end Grossi toidukaupade pealinnaks.
Pealinna nimi võib olla ka liikuv tiitel. Näiteks on Eesti Metsaselts 2004. aastast valinud igal aastal metsapealinna. Seda tiitlit on kandnud Pärnu, Viljandi, Kilingi-Nõmme ning Tartu. Hiljuti kuulutasid organiseerunud mootorratturid Pärnu 2010 mootorrataste pealinnaks, pole aga selge, milliste teenete eest seda au osutatakse.
Pealinna tiitel võib külge jääda ka vastu tahtmist. Kui Läänemaa soovib kohalike jaoks olla turvaline pesapaik, siis Haapsalut kiputakse ikka hoopis mudapealinnaks tembeldama. Viljandi tahab tuksuda ürgses rütmis, kuid tihti nimetatakse teda Mulgimaa pealinnaks, kuigi on vaieldav, kas ta Mulgimaal üldse asub.
Inimgeograaf Ott Kurs on kirjutanud, et regionaalpoliitiliselt oleks Eestile sobivaimaks pealinnaks Võhma asula koht. Siiski ei paista Tallinn pealinnade võistluses alla jäävat ning on pealinna kaubamärgi patendiametilt endale küsinud. Kui tõesed ja kui elavad need lood on, mida alternatiivsed pealinnad meile jutustada püüavad, seda saab teada vaid ise kohale minnes.
Wednesday, February 17, 2010
Lõppeva aasta Eesti keskkonnauudistest 26. detsember 2009 Roheline Värav
Jaanuar. Hiiumaa võitleb suurte tuuleelektri-
jaamade vastu. Sureb kuus merikotkast. Diagnoos: pliimürgitus haavlitest. Eesti fotograaf Remo Savisaar pildistab puu otsas passivaid kitsi nii veenvalt, et National Geographic avaldab pildi.
Veebruar. Looduskaitsereform tipneb keskkonnaameti sünniga, ametisse astuv peadirektor Andres Onemar märgib, et asutuse käivitamine võtab aega veel poolteist aastat. Sõrves surevad rohevindid viburlooma nakkusesse, ornitoloogid leiavad lindude raviks rohu. Pärnu, Saare, Hiiu ja Lääne maavanem algatavad merre rajatavate tuuleparkide teemaplaneeringu.
Märts. Euroopa Liit hääletab geneetiliselt muundatud MON810 maisi kasvatamise üle ning jätab Austriale ja Ungarile alles õiguse otsustada GM-maisi kasvatamise riskide üle ise. Eesti on üks väheseid, kes toetab Austria ja Ungari survestamist, et nad kasvataksid ka GM-maisi.
Aprill. Interneti avarustes avatakse maakaup.com; must-toonekure kaamera alustab ülekandeid; Tallinna ülikool teeb loengud nähtavaks (tlu.toru.ee) ja loodusvaatlused.eelis.ee kutsub oma ülestähendusi teistega jagama.
Mai. Peetakse üleriigilised mõttetalgud. Ornitoloogiaühing ostab saarlastelt neli must-toonekure pesapaika. Eerik Kumari nimelise elutööpreemia saavad Hans Trass ja Tiit Petersoo. Algab sõda kormoranidega: õlitatakse mõnikümmend muna.
Juuni. Rohelise Värava portaalis peavad päevikut muusikud Fabrique ja Chungin, sõites läbi Eesti tandem-elektrijalgrattaga.
Juuli. Kosmoloog Jaan Einasto saab Marcel Grossmanni auhinna teedrajava panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisel ning teadustöö edendamisel Tartu observatooriumis.
August. Ristnast leiavad lohesurfarid 260 cm pikkuse mõõkkala. Viimati leiti Eesti vetest mõõkkala 1998. aasta augustis.
September. Maanteeamet avab netilehe peatus.ee, mis koondab esmakordselt kõik ühistranspordiliinid. Valitsus kiidab heaks ettepaneku koostada taastuvenergia tegevuskava aastani 2020, mille kohaselt kasvab taastuvenergia osakaal Eestis 25 protsendini kogu energia tarbimisest.
Oktoober. Soomaa rahvuspark saab Euroopa põlislooduse kaitsealade võrgustiku PAN Parks liikmeks. Euroopa Komisjon tunnustab Soomaad kui EDENi (European Destinations of Excellence) loodusturismi piirkonda. Maaülikooli professor Urmas Tartes võidab loodusfotograafia auhinna. Valitsus kiidab heaks Suurupi looduskaitseala moodustamise.
November. Kuigi Eesti teadlased viitavad Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõjude ebapiisavale hinnangule ning Riigikogu läkitab naaberriikidele sellealase üleskutse, kiidavad Rootsi ja Soome valitsus arenduse heaks. ELF vaidlustab kohtus Nord Streamile antud miinide õhkimise loa. Eesti Saarte Kogu teeb pöördumise Pakri tuumajaama plaanide vastu.
Detsember. Keskkonnaministeerium kuulutas aasta keskkonnateoks killerkoti kampaania
jaamade vastu. Sureb kuus merikotkast. Diagnoos: pliimürgitus haavlitest. Eesti fotograaf Remo Savisaar pildistab puu otsas passivaid kitsi nii veenvalt, et National Geographic avaldab pildi.
Veebruar. Looduskaitsereform tipneb keskkonnaameti sünniga, ametisse astuv peadirektor Andres Onemar märgib, et asutuse käivitamine võtab aega veel poolteist aastat. Sõrves surevad rohevindid viburlooma nakkusesse, ornitoloogid leiavad lindude raviks rohu. Pärnu, Saare, Hiiu ja Lääne maavanem algatavad merre rajatavate tuuleparkide teemaplaneeringu.
Märts. Euroopa Liit hääletab geneetiliselt muundatud MON810 maisi kasvatamise üle ning jätab Austriale ja Ungarile alles õiguse otsustada GM-maisi kasvatamise riskide üle ise. Eesti on üks väheseid, kes toetab Austria ja Ungari survestamist, et nad kasvataksid ka GM-maisi.
Aprill. Interneti avarustes avatakse maakaup.com; must-toonekure kaamera alustab ülekandeid; Tallinna ülikool teeb loengud nähtavaks (tlu.toru.ee) ja loodusvaatlused.eelis.ee kutsub oma ülestähendusi teistega jagama.
Mai. Peetakse üleriigilised mõttetalgud. Ornitoloogiaühing ostab saarlastelt neli must-toonekure pesapaika. Eerik Kumari nimelise elutööpreemia saavad Hans Trass ja Tiit Petersoo. Algab sõda kormoranidega: õlitatakse mõnikümmend muna.
Juuni. Rohelise Värava portaalis peavad päevikut muusikud Fabrique ja Chungin, sõites läbi Eesti tandem-elektrijalgrattaga.
Juuli. Kosmoloog Jaan Einasto saab Marcel Grossmanni auhinna teedrajava panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisel ning teadustöö edendamisel Tartu observatooriumis.
August. Ristnast leiavad lohesurfarid 260 cm pikkuse mõõkkala. Viimati leiti Eesti vetest mõõkkala 1998. aasta augustis.
September. Maanteeamet avab netilehe peatus.ee, mis koondab esmakordselt kõik ühistranspordiliinid. Valitsus kiidab heaks ettepaneku koostada taastuvenergia tegevuskava aastani 2020, mille kohaselt kasvab taastuvenergia osakaal Eestis 25 protsendini kogu energia tarbimisest.
Oktoober. Soomaa rahvuspark saab Euroopa põlislooduse kaitsealade võrgustiku PAN Parks liikmeks. Euroopa Komisjon tunnustab Soomaad kui EDENi (European Destinations of Excellence) loodusturismi piirkonda. Maaülikooli professor Urmas Tartes võidab loodusfotograafia auhinna. Valitsus kiidab heaks Suurupi looduskaitseala moodustamise.
November. Kuigi Eesti teadlased viitavad Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõjude ebapiisavale hinnangule ning Riigikogu läkitab naaberriikidele sellealase üleskutse, kiidavad Rootsi ja Soome valitsus arenduse heaks. ELF vaidlustab kohtus Nord Streamile antud miinide õhkimise loa. Eesti Saarte Kogu teeb pöördumise Pakri tuumajaama plaanide vastu.
Detsember. Keskkonnaministeerium kuulutas aasta keskkonnateoks killerkoti kampaania
Putukaökoloogi eluline avastus 12. juuni 2009 Roheline Värav
David Nashi uurimused kinnitavad, et mõned putukad on õppinud inimestest palju varem ja efektiivsemalt sotsiaalselt toimima.
Seeni kasvatavate sipelgate ühiskonnas puuduvad nälgivad lapsed ja mesilastaru jäätmevedu on korraldatud nii, et illegaalseid prügilaid ei teki.
Tänavu kevadel pidasid sipelgauurijad Lääne-Eestis seminari. Tööd juhtis tuntud putukaökoloog David Nash, kelle uurimisobjektiks on olnud sinilibliklaste võime parasiteerida sipelgaliikide pesades. «Võin oma suurimaks panuseks teadusesse pidada seda, et suutsime näidata, kuidas tähniksinitiiva rööviku pinnal olevad süsivesikud jäljendavad parasiteeritavate sipelgate süsivesikuid. Ja et see mimikri on palju dünaamilisem, kui võiks arvata – liblikas suudab kiiresti evolutsioneeruda eri sipelgaliikidele.»
Tähniksinitiivad otsivad oma munadele koha, kus arenevad röövikud jääksid ette teatud sipelgaliikidele. Röövikud sarnanevad sipelgavastsetega ning sipelgad veavad need oma pessa ja kasvatavad üles.
Looduskaitse vajab teadust
Kogu selles keerulises süsteemis käib osa sipelgaliikidega pidev «võidurelvastumine». Need liblikad, kelle röövikute pinnal olevad süsivesikud on kohalike sipelgate omadega kõige sarnasemad, saavad enim järglasi ning liblikad evolutsioneeruvad aina rohkem sipelgate moodi. Samas annavad sipelgatest rohkem järglasi just need, kes erinevad liblikatest kõige rohkem, kuna nende pesadesse on raske parasiteerima pääseda.
Tähniksinitiivad on haruldased liblikad, kelle olukorra parandamiseks kulutatakse mitmes riigis suuri summasid. Nashi tööd on andnud looduskaitsele palju: kui soovitakse liblikaid mõnda kohta tagasi asustada, siis on oluline teada, kas alal elavad sobivad sipelgaliigid.
Samas ei ole väikesed erinevused sipelgaliikide vahel nii olulised, sest liblikad evolutsioneeruvad kiiresti. Teadlased on leidnud ka, et osa sipelgaliike ei suuda üldse «võidurelvastuda» ning langevad kergemini parasitismi ohvriks kui teised.
Küsisin David Nashi käest, millised on praegu üldiselt putukaökoloogia päevakajalisimad teemad. Ta vastas: «Aina rohkem kirjeldatakse putukaliikide genoome, mis annab meile võimaluse uurida ökoloogiat hoopis teise nurga alt. Me saame nüüd vaadata ökoloogilisi kohastumusi, teades putukate geenides talletunud evolutsioonilist tausta. Näiteks tähniksinitiiva loos teame praegu vaid röövikute pinnal olevaid süsivesikuid, kuid me ei tea senini midagi sellest, kuidas nende tootmine on geneetiliselt reguleeritud.»
Teadlane loodab, et tähniksinitiibade genoom sekveneeritakse lähima kümne aasta jooksul.
Teine putukaökoloogia aktuaalne teema on Nashi sõnul putukate looduskaitse. Viimaste kümnendite jooksul on saanud selgeks, kui vähe me teame nende liikide mitmekesisusest ning sellest, millised liigid üldse on ohustatud. Järjepidevat putukate seiret on hakatud korraldama alles nii hiljuti, et vaid suurte ja kergesti määratavate liblikate kohta saab järeldusi teha.
«Need kaks suunda − molekulaargeneetika ja looduskaitse – on samas omavahel ka põimunud, sest molekulaarsed meetodid aitavad meil looduslikku mitmekesisust uurida palju täpsemalt ja annavad tihti üllatavaid tulemusi. Näiteks võib selguda, et mõni üheks liigiks peetud populatsioon koosneb paljudest liikidest, või vastupidi, mõni arvatav ohustatud liik osutub mõne tavalise liigi erivormiks.»
Eesti putukatel veab
Eesti looduse suureks eeliseks peab Nash seda, et siin elavad inimesed palju hõredamalt kui Kesk-Euroopas. Põllumajandus ja ehitustegevus survestab putukaid vähem. Maailmast on palju kibedaid õppetükke, millest Nash soovitab eestlastel õppida ning hoiduda kordamast teiste eurooplaste tehtud vigu.
Putukate looduskaitselise seisundi hindamises sammuvad esirinnas Inglismaa ja Holland, kuid looduse kaitseks peaks liikide käekäiku jälgitama kogu Euroopas. Nashi sõnul aitab interneti ajastu kaasa teadmiste, sealhulgas putukate määramise oskuse tavaline. Et Eestis on internet väga tavaline, siis saaks luua putukahuviliste võrgustiku, et näiteks liblikate ja kimalaste olukorda seirata.
Entomoloog David Nash
• Sündis 1964 Inglismaal.
• Töötab Kopenhaageni ülikooli sotsiaalse evolutsiooni keskuses.
• On avaldanud paarkümmend putukaökoloogilist teadusartiklit, sealhulgas ajakirjades Science ja Nature.
• On ülikoolides õpetanud evolutsioonilist bioloogiat, putukaökoloogiat, loomade käitumist, populatsioonidünaamikat ja statistilisi analüüsimeetodeid.
• Kunstihobi hõlmab nii eri loomade tehnilisi jooniseid, arvutigraafikat kui ka sürrealistlikke maale ja skulptuure.
• Plaanib oma elu jooksul kokku panna kõikide Hispaania kodusõjas (1936−1939) kasutatud lennukimarkide plastmudelid.
Seeni kasvatavate sipelgate ühiskonnas puuduvad nälgivad lapsed ja mesilastaru jäätmevedu on korraldatud nii, et illegaalseid prügilaid ei teki.
Tänavu kevadel pidasid sipelgauurijad Lääne-Eestis seminari. Tööd juhtis tuntud putukaökoloog David Nash, kelle uurimisobjektiks on olnud sinilibliklaste võime parasiteerida sipelgaliikide pesades. «Võin oma suurimaks panuseks teadusesse pidada seda, et suutsime näidata, kuidas tähniksinitiiva rööviku pinnal olevad süsivesikud jäljendavad parasiteeritavate sipelgate süsivesikuid. Ja et see mimikri on palju dünaamilisem, kui võiks arvata – liblikas suudab kiiresti evolutsioneeruda eri sipelgaliikidele.»
Tähniksinitiivad otsivad oma munadele koha, kus arenevad röövikud jääksid ette teatud sipelgaliikidele. Röövikud sarnanevad sipelgavastsetega ning sipelgad veavad need oma pessa ja kasvatavad üles.
Looduskaitse vajab teadust
Kogu selles keerulises süsteemis käib osa sipelgaliikidega pidev «võidurelvastumine». Need liblikad, kelle röövikute pinnal olevad süsivesikud on kohalike sipelgate omadega kõige sarnasemad, saavad enim järglasi ning liblikad evolutsioneeruvad aina rohkem sipelgate moodi. Samas annavad sipelgatest rohkem järglasi just need, kes erinevad liblikatest kõige rohkem, kuna nende pesadesse on raske parasiteerima pääseda.
Tähniksinitiivad on haruldased liblikad, kelle olukorra parandamiseks kulutatakse mitmes riigis suuri summasid. Nashi tööd on andnud looduskaitsele palju: kui soovitakse liblikaid mõnda kohta tagasi asustada, siis on oluline teada, kas alal elavad sobivad sipelgaliigid.
Samas ei ole väikesed erinevused sipelgaliikide vahel nii olulised, sest liblikad evolutsioneeruvad kiiresti. Teadlased on leidnud ka, et osa sipelgaliike ei suuda üldse «võidurelvastuda» ning langevad kergemini parasitismi ohvriks kui teised.
Küsisin David Nashi käest, millised on praegu üldiselt putukaökoloogia päevakajalisimad teemad. Ta vastas: «Aina rohkem kirjeldatakse putukaliikide genoome, mis annab meile võimaluse uurida ökoloogiat hoopis teise nurga alt. Me saame nüüd vaadata ökoloogilisi kohastumusi, teades putukate geenides talletunud evolutsioonilist tausta. Näiteks tähniksinitiiva loos teame praegu vaid röövikute pinnal olevaid süsivesikuid, kuid me ei tea senini midagi sellest, kuidas nende tootmine on geneetiliselt reguleeritud.»
Teadlane loodab, et tähniksinitiibade genoom sekveneeritakse lähima kümne aasta jooksul.
Teine putukaökoloogia aktuaalne teema on Nashi sõnul putukate looduskaitse. Viimaste kümnendite jooksul on saanud selgeks, kui vähe me teame nende liikide mitmekesisusest ning sellest, millised liigid üldse on ohustatud. Järjepidevat putukate seiret on hakatud korraldama alles nii hiljuti, et vaid suurte ja kergesti määratavate liblikate kohta saab järeldusi teha.
«Need kaks suunda − molekulaargeneetika ja looduskaitse – on samas omavahel ka põimunud, sest molekulaarsed meetodid aitavad meil looduslikku mitmekesisust uurida palju täpsemalt ja annavad tihti üllatavaid tulemusi. Näiteks võib selguda, et mõni üheks liigiks peetud populatsioon koosneb paljudest liikidest, või vastupidi, mõni arvatav ohustatud liik osutub mõne tavalise liigi erivormiks.»
Eesti putukatel veab
Eesti looduse suureks eeliseks peab Nash seda, et siin elavad inimesed palju hõredamalt kui Kesk-Euroopas. Põllumajandus ja ehitustegevus survestab putukaid vähem. Maailmast on palju kibedaid õppetükke, millest Nash soovitab eestlastel õppida ning hoiduda kordamast teiste eurooplaste tehtud vigu.
Putukate looduskaitselise seisundi hindamises sammuvad esirinnas Inglismaa ja Holland, kuid looduse kaitseks peaks liikide käekäiku jälgitama kogu Euroopas. Nashi sõnul aitab interneti ajastu kaasa teadmiste, sealhulgas putukate määramise oskuse tavaline. Et Eestis on internet väga tavaline, siis saaks luua putukahuviliste võrgustiku, et näiteks liblikate ja kimalaste olukorda seirata.
Entomoloog David Nash
• Sündis 1964 Inglismaal.
• Töötab Kopenhaageni ülikooli sotsiaalse evolutsiooni keskuses.
• On avaldanud paarkümmend putukaökoloogilist teadusartiklit, sealhulgas ajakirjades Science ja Nature.
• On ülikoolides õpetanud evolutsioonilist bioloogiat, putukaökoloogiat, loomade käitumist, populatsioonidünaamikat ja statistilisi analüüsimeetodeid.
• Kunstihobi hõlmab nii eri loomade tehnilisi jooniseid, arvutigraafikat kui ka sürrealistlikke maale ja skulptuure.
• Plaanib oma elu jooksul kokku panna kõikide Hispaania kodusõjas (1936−1939) kasutatud lennukimarkide plastmudelid.
Toiduringid: lähedalt ja mahedalt 15. jaanuar 2010 Roheline Värav
Kohalikku toiduringi kuulumine võiks Eestis saada auasjaks – see on patriootlik ja see on ka tervislik.
Linnaarhitekt Carolyn Steel kirjutab raamatus «Hungry City», et toit on see, mis ühendab kõiki inimesi, kuid ka see, mis ühendab ühtmoodi mõtlevaid inimesi. Ta lisab oma blogis, et väiketalud ning nende võrgustikud mängivad võtmerolli inimühiskonna võimes astuda vastu suurtele keskkonnakriisidele, mis meid ees ootavad.
Viis aastat tagasi kirjutas Sander Silm Rohelises Väravas innustava-unistava artikli sellest, kui levinud on Soomes nn toiduringid. «Toiduring (soome keeles ruokapiiri) koosneb üldjuhul 10–20 perest, kes ostavad koos kas otse talunikelt või ka hulgimüüjatelt kaupa. Tampere tehnikaülikooli üliõpilaste toiduring hõlmab aga sadu tudengeid, kellele kord kuus tuuakse värsked toiduained koju kätte,» kirjutas ta toona. «Nende eesmärk on saada soodsalt värskeid toiduaineid, aidata kaasa elujõulise maaelu säilimisele ning vähendada koormust keskkonnale, kuna tooted tuuakse lähedalt. Vähetähtis pole ka see, et inimesed teavad, kus nende söök on toodetud. Paljudel juhtudel on suhted toiduringi ja talu vahel aga juba sedavõrd tihedad, et toiduringi inimesed käivad omas talus isegi talgutöödel.»
Lasteaiad toiduringis
Aasta pärast Sander Silma artikli ilmumist toimus Tartus väike koosolek, kus seltskond inimesi otsustas hakata tellima oma iganädalast toitu Lõuna-Eesti talunike käest. Nii talude koostööd kui ka linnainimestega suhtlemist hakkas koordineerima Alt-Lauri mahetalu perenaine Kaja Kesküla.
Kuigi tegu on Eesti toiduringide pioneeriga, on Kaja Kesküla täna üsna tagasihoidlik: «Püüame areneda sammhaaval, et ei annaks tellijatele põhjendamatuid lubadusi ja et talud klientide vajadustele tootmisega järele jõuaksid.» Tartusse tellijaid saaks praegu juurde võtta küll, ütleb perenaine, sest osa endisi Supilinna tellijaid saavad nüüd oma kauba kätte sealsest ökopoest. Sellest aastast on toiduringi osaks ka neli Tartu lasteaeda.
Paras aeg liitumiseks
Lõuna-Eesti toiduvõrgustikku kuulub ka talusid, mille toodang ei ole mahe, kuid on siiski käsitsi ja kodusoojas valmistatud. Märgistatud mahetoodetel on riiklik garantii: mahetootjaid kontrollib taimetoodangu inspektsioon, kelle inspektor käib talus kohapeal vähemalt korra aastas. Mahesaadused on kasvatatud ilma pestitsiidide ja mineraalväetisteta ning loomad peetud rangete heaolunõuete kohaselt, saadused töödeldud mahereeglite järgi. Pole lubatud sünteetilised värv-, lõhna- ega säilitusained.
«Praegu on nii väikestel kui ka suurtel taludel tegelikult tõsine ellujäämise probleem,» selgitab Kaja Kesküla. «Need väiketootjad, kes püüavad pidevalt mahetooteid pakkuda, konkureerivad sügisel hinna osas hobikasvatajatega. Mahetoodete ostmisest huvitatud saaksid ise omavahel kokku võttes ja taludele tootmislepinguid välja pakkudes kaasa aidata kindla turu tekkimisele ja tootmise ergutamisele.»
Talv on just sobiv aeg uuteks algatusteks, et kevadel oleks mahetalunikel juba võimalik külvates nõudlusega arvestada. Kohalikku ja tervislikku eelistama ning väikesi toiduringe looma innustavad Dagö laulusõnad: «Me toiduklubisse alati tulla võid, kui su silmist pliidile võtta saab tuld.»
Kaup Eesti mahetootjatelt ning väiketootjatelt
Toiduringid
• Maakaup.com: kaubaring, mis toob talutooteid kord nädalas Tallinna ja Viimsi kaubajaotuspunktidesse.
• Tagurpidi lavka (tagurpidilavka.wordpress.com): mittetulunduslik toiduring, mis toob kauba koju Tallinnas ja selle lähiümbruses.
Lõuna-Eesti toiduringi kaudu Võru, Põlva ja Tartumaa talunike toodete Tartusse tellimiseks saab küsida pakkumist, saates kirja e-aadressile mae.lauri@gmail.com
• Tartu inimeste toidukogukond Juurikas: http://toidukooptartu.wordpress.com
• Pärnumaa talunike toiduring Pärnus ja lähiümbruses: www.maatoit.ee
• Algatusgrupp OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) Kuusalus: http://kuusaluott.weebly.com
E-poed
• Ökosahver (www.sahver.ee) tegeleb mahekasti müügiga Tallinna kesklinnast Viimsi, Laagri ja Tabasaluni.
• Mahekaup.ee e-poest saab posti teel koju tellida kõiki poes müüdavaid asju.
• Bioteek.ee on e-pood, kust saab tellida nii kodu- kui ka välismaist mahekaupa, kaupa jagatakse enamasti Tallinnas, kuid mitteriknevat kaupa saab tellida ka mujale.
• Tervitus.ee on e-pood, kus on aukohal Eesti talukaup ja ökokaup, Tallinnas tuuakse kaup koju kätte, mujal Eestis SmartPOSTi pakiautomaati.
Muud võimalused
- Lisaks tegutseb mitmel pool talupoode ja ökopoode, kus kohalikku toodangut müüakse.
- Mahetootjate register on avalik ja kättesaadav aadressil www.plant.agri.ee. Mahetoodangu andmebaasist www.ceet.ee/mahe leiab mahetootjate aastased keskmised müügikogused ja müüjate kontaktandmed neile, kes soovivad ise otse ühendust võtta.
Linnaarhitekt Carolyn Steel kirjutab raamatus «Hungry City», et toit on see, mis ühendab kõiki inimesi, kuid ka see, mis ühendab ühtmoodi mõtlevaid inimesi. Ta lisab oma blogis, et väiketalud ning nende võrgustikud mängivad võtmerolli inimühiskonna võimes astuda vastu suurtele keskkonnakriisidele, mis meid ees ootavad.
Viis aastat tagasi kirjutas Sander Silm Rohelises Väravas innustava-unistava artikli sellest, kui levinud on Soomes nn toiduringid. «Toiduring (soome keeles ruokapiiri) koosneb üldjuhul 10–20 perest, kes ostavad koos kas otse talunikelt või ka hulgimüüjatelt kaupa. Tampere tehnikaülikooli üliõpilaste toiduring hõlmab aga sadu tudengeid, kellele kord kuus tuuakse värsked toiduained koju kätte,» kirjutas ta toona. «Nende eesmärk on saada soodsalt värskeid toiduaineid, aidata kaasa elujõulise maaelu säilimisele ning vähendada koormust keskkonnale, kuna tooted tuuakse lähedalt. Vähetähtis pole ka see, et inimesed teavad, kus nende söök on toodetud. Paljudel juhtudel on suhted toiduringi ja talu vahel aga juba sedavõrd tihedad, et toiduringi inimesed käivad omas talus isegi talgutöödel.»
Lasteaiad toiduringis
Aasta pärast Sander Silma artikli ilmumist toimus Tartus väike koosolek, kus seltskond inimesi otsustas hakata tellima oma iganädalast toitu Lõuna-Eesti talunike käest. Nii talude koostööd kui ka linnainimestega suhtlemist hakkas koordineerima Alt-Lauri mahetalu perenaine Kaja Kesküla.
Kuigi tegu on Eesti toiduringide pioneeriga, on Kaja Kesküla täna üsna tagasihoidlik: «Püüame areneda sammhaaval, et ei annaks tellijatele põhjendamatuid lubadusi ja et talud klientide vajadustele tootmisega järele jõuaksid.» Tartusse tellijaid saaks praegu juurde võtta küll, ütleb perenaine, sest osa endisi Supilinna tellijaid saavad nüüd oma kauba kätte sealsest ökopoest. Sellest aastast on toiduringi osaks ka neli Tartu lasteaeda.
Paras aeg liitumiseks
Lõuna-Eesti toiduvõrgustikku kuulub ka talusid, mille toodang ei ole mahe, kuid on siiski käsitsi ja kodusoojas valmistatud. Märgistatud mahetoodetel on riiklik garantii: mahetootjaid kontrollib taimetoodangu inspektsioon, kelle inspektor käib talus kohapeal vähemalt korra aastas. Mahesaadused on kasvatatud ilma pestitsiidide ja mineraalväetisteta ning loomad peetud rangete heaolunõuete kohaselt, saadused töödeldud mahereeglite järgi. Pole lubatud sünteetilised värv-, lõhna- ega säilitusained.
«Praegu on nii väikestel kui ka suurtel taludel tegelikult tõsine ellujäämise probleem,» selgitab Kaja Kesküla. «Need väiketootjad, kes püüavad pidevalt mahetooteid pakkuda, konkureerivad sügisel hinna osas hobikasvatajatega. Mahetoodete ostmisest huvitatud saaksid ise omavahel kokku võttes ja taludele tootmislepinguid välja pakkudes kaasa aidata kindla turu tekkimisele ja tootmise ergutamisele.»
Talv on just sobiv aeg uuteks algatusteks, et kevadel oleks mahetalunikel juba võimalik külvates nõudlusega arvestada. Kohalikku ja tervislikku eelistama ning väikesi toiduringe looma innustavad Dagö laulusõnad: «Me toiduklubisse alati tulla võid, kui su silmist pliidile võtta saab tuld.»
Kaup Eesti mahetootjatelt ning väiketootjatelt
Toiduringid
• Maakaup.com: kaubaring, mis toob talutooteid kord nädalas Tallinna ja Viimsi kaubajaotuspunktidesse.
• Tagurpidi lavka (tagurpidilavka.wordpress.com): mittetulunduslik toiduring, mis toob kauba koju Tallinnas ja selle lähiümbruses.
Lõuna-Eesti toiduringi kaudu Võru, Põlva ja Tartumaa talunike toodete Tartusse tellimiseks saab küsida pakkumist, saates kirja e-aadressile mae.lauri@gmail.com
• Tartu inimeste toidukogukond Juurikas: http://toidukooptartu.wordpress.com
• Pärnumaa talunike toiduring Pärnus ja lähiümbruses: www.maatoit.ee
• Algatusgrupp OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) Kuusalus: http://kuusaluott.weebly.com
E-poed
• Ökosahver (www.sahver.ee) tegeleb mahekasti müügiga Tallinna kesklinnast Viimsi, Laagri ja Tabasaluni.
• Mahekaup.ee e-poest saab posti teel koju tellida kõiki poes müüdavaid asju.
• Bioteek.ee on e-pood, kust saab tellida nii kodu- kui ka välismaist mahekaupa, kaupa jagatakse enamasti Tallinnas, kuid mitteriknevat kaupa saab tellida ka mujale.
• Tervitus.ee on e-pood, kus on aukohal Eesti talukaup ja ökokaup, Tallinnas tuuakse kaup koju kätte, mujal Eestis SmartPOSTi pakiautomaati.
Muud võimalused
- Lisaks tegutseb mitmel pool talupoode ja ökopoode, kus kohalikku toodangut müüakse.
- Mahetootjate register on avalik ja kättesaadav aadressil www.plant.agri.ee. Mahetoodangu andmebaasist www.ceet.ee/mahe leiab mahetootjate aastased keskmised müügikogused ja müüjate kontaktandmed neile, kes soovivad ise otse ühendust võtta.
Tubli tööloom või looduselõhkuja? 13. november 2009 Roheline Värav
Eesti ATV-foorumi kasutajad näivad olevat kindlad, et teevad, mis nad teevad, tappa saavad nad kaaskodanikelt ikka.
Oma tutvusringkonnas küsitlust tehes jääb aga mulje, et pigem peetakse ATV-sid tublideks tööloomadeks ja maainimese abiliseks. Statistiliselt korrektsed arvamusuuringud pole kumbki. Ikkagi – kas ATV on sõber või vaenlane?
Lühend ATV (all-terrain vehicle) tähendab sõidukit, mis suudab sõita mis tahes maastikul. Maainimene võib sellist masinat kasutada põllutöödel ja lume lükkamiseks. Kergetehnikana on ta metsaomanikule igatahes keskkonnasäästlikum valik kui raske veomasin, mis jätab maha läbimatuid roopaid. Eesti ettevõtlusele teeb au, et just siinmail arendatakse ja toodetakse ATV-dele mõeldud hüdraulilise palgitõstukiga metsahaagist Vahva Juss.
Maaettevõtjad teenivad ATV-de pealt ka metsa langetamata: ATV-safari nimelise lõbustuse pakkujaid on lausa loendamatult. Ühele toob sellest teenusest kuulmine näole mureliku kulmukortsu, teisel aga läheb nägu naerule. On ju hea, kui inimene linnast ka teinekord maale satub, hingab tervislikku värsket õhku ja paneb end veidi füüsiliselt proovile. Ehk vürtsitab matkajuht sõitu ka väikese loodushariduse annusega. Teisest küljest, kas sellist kogemust ei saaks ka ilma sisepõlemismootorita?
Safari korraldajad kasutavad enamasti kindlaid radu, mille püsivus on reisikorraldaja enda huvides. Probleeme tekitab pigem isiklike ATV-dega müttajate hulk. Olgu maastikul sõitja eesmärgiks loodusevaatlus või võitlus porimülgastega, jääb tihti selgusetuks, kus ja kas ta seda teha tohib.
Keskkonnaministeeriumi kodulehel käsitleb ATV-sid eraldi rubriik. Kahjuks saab sealt teada vaid ühte – looduskaitsealadel mootorsõidukitega väljaspool ettenähtud teid üldjuhul sõita ei või. Mida ja kuidas lubavad seadused ATV-ga sõitjal teha väljaspool kaitsealasid, on tihti arusaamatu nii maa omanikule kui ka selle kasutajale.
Teisel pool Atlandi ookeani on džiibid, mootorrattad ja ATV-d masse hullutanud kauem kui meil. Teinekord päris tuliseks läinud konflikte on püütud lahendada 1970. aastatest alates. Probleemid on selged: masinad tekitavad müra, tolmu, heitgaase, nendega kaasneb tihti prügistamine. Mootori jõul liiklejad segavad teisi looduse nautlejaid ja lõhuvad puhkajate radasid. Ratastel sõitmine tekitab pinnase erosiooni, taimkatte kahjustusi, vee ja õhu kvaliteedi langust, hirmutab loomi ning tõstab ületatavates veekogudes üles põhjasetteid, lisaks kiirendavad sõidukid ka võõrliikide levikut maastikul.
Nende koledate mõjude vähendamiseks on USA riigimetsaamet algatanud laiapõhjalise liikumisplaneeringu. Iga metskond peab aastaks 2010 saama valmis motoliiklemise kaardi. Ideaalis võiks ju ka Eestis valdade kaupa kaardistada olemasolevad loodusrajad ja nende kasutusalad; arutada kõigi huvirühmadega võimalikke muudatusi; teha keskkonnamõju analüüs ja korralikult avalikustada, millised kohad on mootorsõidukitele avatud, millised mitte.
Lõpuks pole aga maastikusõidukid Eestis kuigi suured loodusekahjustajad. Selge, et fossiilkütuste põletamine saastab õhku ja viib inimkonda aina lähemale koledale kataklüsmile – kliimamuutustele.
Motospordi harrastajaid kliimamuutuses süüdistada on aga sama mis tõsta laste ette kausitäis komme ja öelda: «Neid ei tohi süüa, sest need sisaldavad tervist kahjustavaid suhkruasendajaid ja transrasvu. Kui te neid sööte, siis ajate teistele ka isu peale ja meie kõigi tervis halveneb.» Tark vanem leiab oma lastele mõne tervislikuma meelehea.
Oma tutvusringkonnas küsitlust tehes jääb aga mulje, et pigem peetakse ATV-sid tublideks tööloomadeks ja maainimese abiliseks. Statistiliselt korrektsed arvamusuuringud pole kumbki. Ikkagi – kas ATV on sõber või vaenlane?
Lühend ATV (all-terrain vehicle) tähendab sõidukit, mis suudab sõita mis tahes maastikul. Maainimene võib sellist masinat kasutada põllutöödel ja lume lükkamiseks. Kergetehnikana on ta metsaomanikule igatahes keskkonnasäästlikum valik kui raske veomasin, mis jätab maha läbimatuid roopaid. Eesti ettevõtlusele teeb au, et just siinmail arendatakse ja toodetakse ATV-dele mõeldud hüdraulilise palgitõstukiga metsahaagist Vahva Juss.
Maaettevõtjad teenivad ATV-de pealt ka metsa langetamata: ATV-safari nimelise lõbustuse pakkujaid on lausa loendamatult. Ühele toob sellest teenusest kuulmine näole mureliku kulmukortsu, teisel aga läheb nägu naerule. On ju hea, kui inimene linnast ka teinekord maale satub, hingab tervislikku värsket õhku ja paneb end veidi füüsiliselt proovile. Ehk vürtsitab matkajuht sõitu ka väikese loodushariduse annusega. Teisest küljest, kas sellist kogemust ei saaks ka ilma sisepõlemismootorita?
Safari korraldajad kasutavad enamasti kindlaid radu, mille püsivus on reisikorraldaja enda huvides. Probleeme tekitab pigem isiklike ATV-dega müttajate hulk. Olgu maastikul sõitja eesmärgiks loodusevaatlus või võitlus porimülgastega, jääb tihti selgusetuks, kus ja kas ta seda teha tohib.
Keskkonnaministeeriumi kodulehel käsitleb ATV-sid eraldi rubriik. Kahjuks saab sealt teada vaid ühte – looduskaitsealadel mootorsõidukitega väljaspool ettenähtud teid üldjuhul sõita ei või. Mida ja kuidas lubavad seadused ATV-ga sõitjal teha väljaspool kaitsealasid, on tihti arusaamatu nii maa omanikule kui ka selle kasutajale.
Teisel pool Atlandi ookeani on džiibid, mootorrattad ja ATV-d masse hullutanud kauem kui meil. Teinekord päris tuliseks läinud konflikte on püütud lahendada 1970. aastatest alates. Probleemid on selged: masinad tekitavad müra, tolmu, heitgaase, nendega kaasneb tihti prügistamine. Mootori jõul liiklejad segavad teisi looduse nautlejaid ja lõhuvad puhkajate radasid. Ratastel sõitmine tekitab pinnase erosiooni, taimkatte kahjustusi, vee ja õhu kvaliteedi langust, hirmutab loomi ning tõstab ületatavates veekogudes üles põhjasetteid, lisaks kiirendavad sõidukid ka võõrliikide levikut maastikul.
Nende koledate mõjude vähendamiseks on USA riigimetsaamet algatanud laiapõhjalise liikumisplaneeringu. Iga metskond peab aastaks 2010 saama valmis motoliiklemise kaardi. Ideaalis võiks ju ka Eestis valdade kaupa kaardistada olemasolevad loodusrajad ja nende kasutusalad; arutada kõigi huvirühmadega võimalikke muudatusi; teha keskkonnamõju analüüs ja korralikult avalikustada, millised kohad on mootorsõidukitele avatud, millised mitte.
Lõpuks pole aga maastikusõidukid Eestis kuigi suured loodusekahjustajad. Selge, et fossiilkütuste põletamine saastab õhku ja viib inimkonda aina lähemale koledale kataklüsmile – kliimamuutustele.
Motospordi harrastajaid kliimamuutuses süüdistada on aga sama mis tõsta laste ette kausitäis komme ja öelda: «Neid ei tohi süüa, sest need sisaldavad tervist kahjustavaid suhkruasendajaid ja transrasvu. Kui te neid sööte, siis ajate teistele ka isu peale ja meie kõigi tervis halveneb.» Tark vanem leiab oma lastele mõne tervislikuma meelehea.
Põdraga saab jutule septembris. 9. oktoober 2009 Roheline Värav
Esimest korda Matsalu loodusfilmide festivali ajaloos andis žürii peapreemia Eesti filmile «Vanamees ja põder». Roheline Värav käis Harjumaal vestlemas filmi autori Joosep Matjuse (JM) ja ta vanaisa, filmi peategelase Harri Põldsamiga (HP).
Harri, olete põtru vaadelnud kolmkümmend aastat?
HP: Rohkemgi, peaaegu nelikümmend juba. Sellest ajast, kui põdrad tulid meie aladele (Eestisse – toim) pärast sõda. Mäletan, et esimest korda kuulsin, et keegi oli põdra lasknud 1946. aastal. Üks metsavend rääkis mulle, et lasi, mina arvasin veel, et siis hakkab metsavendadel hea elu – saavad süüa. Tegelikult ei saanud nad aga metsas pauku teha, selle järgi oleks nad üles leitud. Siis 1950. aastatel hakkas põtrade arvukus tõusma ja 1975 oli minu arvates põtrade tipphetk. Pärast seda on arvukus tasakesi pidevalt langenud. Viimastel aastatel olen küll käinud vaid Matsalus põtrade juures ega julge kogu Eesti kohta hinnanguid anda.
Olete eluaeg olnud jahimees. Kas mäletate ka oma esimest põdrajahti?
HP: Esimene põdrajaht ei jätnud mingit erilist muljet. Hästi on aga meeles minu päris esimene jaht, see oli rebasejaht Nõo kandis Tartumaal. Rebane oli metsatukas, piirasime selle ümber. Oli ilus rebane, tuli just mulle peale ja sain ta kätte. Väikeuluki jaht mulle väga meeldis, see on palju toredam. Hiljem Varstus olin jahikoerte pidaja, mul olid head koerad ja see oli tore osa jahist. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui lõpetasin töö jahimajandis, lõpetasin ka jahipidamise. Praegu on mul tunne, et kui oleme põtradega sõbrad ja käime nendega vestlemas, siis nagu ei sobi neid enam jahtida. Ega ma sellepärast, et ise enam ei käi, jahti ennast kuidagi halvaks ei pea. Elu paugutamised lihtsalt juba tehtud.
Kuidas siis juhtus, et Joosep hakkas vanaisaga kaasas põtru vaatamas käima?
JM: Vanaisaga olen kaasas käinud juba kaheaastasest saadik. Aga esimest korda sinna luhta, kus filmigi tegime (Kasari jõe luht – toim), läksin kaasa 16-aastaselt.
HP: Tol korral nägime pulli kaugemal. Läksime lähemale, küsisin Joosepilt, kas tahad minna päris lähedale. Ta tahtis küll ja läksime. Oli näha, et pull piilus meid, aga lasi rahulikult tulla lähedale. Veel nägime seekord kaht mullikat, kes hakkasid ise meile järele tulema, kui me ära läksime. 30 aastat tagasi luhas kõndides tõusis igast põõsast kolme kaupa põtru püsti. Nüüd kohtud põtradega vaid septembris. Mitte et sel ajal neid kuidagi rohkem oleks, aga see on see kuu, kui saab põdraga jutule.
Millal teil esimest korda kaamera luhas kaasas oli?
HP: 1980. aastatel sain pildistamispisiku. Olime kodus üles kasvatanud metssigade perekonna, kuid järgmisel aastal oli üks noor kult juba metsik ja ründas mind oma aias. Sattusin Rapla haiglasse, kus kohtusin toreda arstiga. Temaga sai palju looduspilte vaadatud ning lõpuks ka fotograafiaga tegelema hakatud.
Filmikaamera sattus meile esimest korda Rein Maraniga. Olin talle saatnud postkaardi kirjaga, et põder on just selline loom, kes väärib filmi tegemist. Kaart läks Maranile maakoju ning vastuse sain alles poolteist aastat hiljem. Ükskord me saime ikka Maraniga Tallinnas kokku ja Joosep võttis kohe kaamera enda hoolde, mina ei julgenud neile nuppudele nii julgelt vajutada.
JM: Maran kutsuski mind pärast neid kohtumisi filmikooli. Marani enda põdrafilmi jaoks filmisime nii mina kui ka Maran ise. Mul oli pärast seda tunne, et ei taha kümme aastat enam põtru filmida. Samas tuli ka kohe tunne, et põder on ikka midagi meile nii omast. Tuli tahtmine teha sellist filmi, mis näitaks neid seisundeid, mida me vanaisaga luhas läbi elame. Tahtsin teha filmi vanamehest endast, see on väärt jäädvustamist.
Kas filmides on ka ohtlikke olukordi ette tulnud?
HP: Ükskord, kui Maranile filmisime, siis tuli üks suur pull meile lausa peale ja peaaegu ründas Joosepit.
JM: Ega see põder on jooksuajal ju ka päris hull, sees pulbitseb, ta ei teagi, kellele ta peale tuleb. Siberis öeldi, et põder on ohtlikum kui karu.
Kuidas õppida põdra keelt?
HP: Mina olen seda omal käel ise õppinud.
JM: Kui kuulad metsas, mis häält ta teeb ja kordad järele. Enne filmimist ostsime jahipoest soomlaste tehtud põdrahäälte kasseti ja kuulasime seda autos ning harjutasime. Venemaal jahimees Gena tegi taigas järele kõiki loomahääli, mis kuulis: küll rohukõrt puhudes, küll kuhugi kopsides, kohe aimas ära ja kordas järele. Eks see ole inimese andekuses ka, et kui palju suudad loomahääli ära õppida.
HP: Peibutistest oli mul filmi ajal kaasas põdrasarv labidavarre otsas. Selle mõtlesin ise välja, aga üks kuulus põdramees Ameerikas pani endale põdra topise pähe ja läks jooksuajal põtrade keskele. Ta pani tähele, et põdrad uurisid tema sarvi profiilis. See minu tehtud ühe sarvega variant põtradele meeldis, keegi ei muutunud selle vastu agressiivseks ka.
Lisaks oli mul kaasas kaks sarve: kui neid klõbistan ja lähedale satub kaks pulli, siis tekib neil ka soov sarvi kokku klõbistada. Filmimise ajal tuli see hästi välja. Ma ise kuulen halvasti, aga Joosep näitas kätega, et näe, panidki sarved kokku.
Ma pole varem nii sihilikult põtru kutsunud kui nüüd filmimise ajal. Tavaliselt käime lihtsalt vaatamas ja kui satume kellegi peale, siis kutsume ja vaatame. Seekord läksime maksimumi peale ja nägime ka asju, mida varem pole näinud.
JM: Kõige parem peibutis on ikka sinu kaabu.
HP: Ei, kõige parem peibutis on hoopis kaamera, see näeb välja nagu üks suur must nina. Mäletad, kui ühes paaritumisseltskonnas käis kuus-seitse põtra seda kaamerat uurimas.
Osa põtrade keelest on lõhnakeel. Eelmise sügise esimene kohtumine oli meil noore mullika ja pullikesega. Kui nad meid nägid, siis kohkusid veidi, aga ei jooksnud ära, jäid vaatama, tulid veidi lähemalegi. Lehmake oli pullikesest väga huvitatud ja puksis kaamera ees ninaga pulli habet. Põdra habe on lõhnaaineid täis. See oli tema peoleminek. Septembris on neile endi lõhnad väga olulised. Pull leiab nii lehma ja lehm teab end nii õigele rajale sättida. Nad ei pane tähelegi, kui hoopis võõras nende vahel põdrahäält teeb.
Joosep Matjus filmi «Vanamees ja põder» idee käigust ning oma tulevastest filmidest
Minu esimene loodusemälestus on vanaisaga koos ilvesejahil käigust. Tihtipeale peavad inimesed jahipidamist millekski loodusega vastuolus olevaks. Jahifilosoofia on aga midagi hoopis muud, kui tavaliselt arvatakse. Looduses olemine on hoopis olulisem kui see üks pauk. Näiteks, kui võrrelda pildistamisega, siis pole ju ka fotograafia pelgalt nupuga klõpsu tegemine.
Alguses oli plaan teha film põtrade peibutamisest. Filmi algne nimigi oli «Libapõder», aga see nimi ei istunud mulle väga.
Vanaisa panin peategelaseks alguses nagu poolsalaja, hiljem oli see juba fakt. Filmi tekst on minu kokku pandud nendest asjadest, mida vanaisa on öelnud. Meil oli ka vaidlemisi teksti üle, aga rõhutan ikkagi, et see on minu kujutlus vanaisast.
See film on omamoodi viimase kümne aasta käikude vormistamine. Kui poleks teadnud põtrade radasid ja liikumist luhas, poleks sellist filmi saanud teha. Kui esimest korda käisin vanaisaga kaasas, siis ei saanud ma luhast üldse aru. Põder pani ühes suunas liikuma, vanaisa jookseb aga hoopis teises suunas, pärast ilmuski põder just sealt välja.
Filmi meeskond oli väga hea, Sven Grünberg heliloojana ja Aarne Üksküla tekstilugejana andsid filmile väga palju.
Just saabusin Venemaalt, kus käisin Vassili Sarana filmi jaoks filmimas Leena jõe loodust, seal oli väga palju huvitavat ja tekkis ka filmiideid. Kuid nagu Mark Soosaar on öelnud – oma noori ideid ei tohi välja rääkida.
Loodusfilme on maailmas tehtud nii palju ja nii heal tasemel, et pean igatahes väga tõsiselt kaaluma, enne kui midagi uut teen. Pean otsima põhjendust, miks üldse uut filmi teha.
Ootan, mõtlen, käin koolis. Uue filmi alustamiseks pean olema veendunud, et seda asja on maailmale vaja. Siis tuleb ka jõud ja energia seda teha.
Vanaisa ja lapselapse koostöö loodusfilmis
Harri Põldsam
• Sündinud 22. jaanuaril 1932.
• Õppis Pärnu 1. Keskkoolis. Lõpetas 1956 EPA loomakasvatuse ning 1966 Moskvas kaugõppes jahindusbioloogia eriala.
• Töötanud koos kursusekaaslasest abikaasa Virvega Abja, Varstu, Tartu ja Nõgiaru sovhoosides ja Tartu kunstliku seemendamise jaamas.
• Alates 1967. aastast kuni pensionini korraldas jahipidamist Mahtra jahimajandis.
Joosep Matjus
• Sündinud 14. juunil 1984.
• Õppis Otepää spordikoolis ja Elva gümnaasiumis.
• Lõpetas 2007 Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmireþii eriala ning jätkab samas magistriõpinguid.
• Filmograafia: «Suvine dokumentaal» (2006, festivali «GoEast» parim tudengifilm; «Sleepwalkersi» parim tudengifilm; Eesti filmipäevade parim tudengifilm); «Uuestisünd» (2007, Matsalu filmifestivali þürii eriauhind); «Vanamees ja põder» (2009, Baikali filmifestivali parima dokumentaalfilmi auhind; Matsalu filmifestivali grand prix).
Harri, olete põtru vaadelnud kolmkümmend aastat?
HP: Rohkemgi, peaaegu nelikümmend juba. Sellest ajast, kui põdrad tulid meie aladele (Eestisse – toim) pärast sõda. Mäletan, et esimest korda kuulsin, et keegi oli põdra lasknud 1946. aastal. Üks metsavend rääkis mulle, et lasi, mina arvasin veel, et siis hakkab metsavendadel hea elu – saavad süüa. Tegelikult ei saanud nad aga metsas pauku teha, selle järgi oleks nad üles leitud. Siis 1950. aastatel hakkas põtrade arvukus tõusma ja 1975 oli minu arvates põtrade tipphetk. Pärast seda on arvukus tasakesi pidevalt langenud. Viimastel aastatel olen küll käinud vaid Matsalus põtrade juures ega julge kogu Eesti kohta hinnanguid anda.
Olete eluaeg olnud jahimees. Kas mäletate ka oma esimest põdrajahti?
HP: Esimene põdrajaht ei jätnud mingit erilist muljet. Hästi on aga meeles minu päris esimene jaht, see oli rebasejaht Nõo kandis Tartumaal. Rebane oli metsatukas, piirasime selle ümber. Oli ilus rebane, tuli just mulle peale ja sain ta kätte. Väikeuluki jaht mulle väga meeldis, see on palju toredam. Hiljem Varstus olin jahikoerte pidaja, mul olid head koerad ja see oli tore osa jahist. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui lõpetasin töö jahimajandis, lõpetasin ka jahipidamise. Praegu on mul tunne, et kui oleme põtradega sõbrad ja käime nendega vestlemas, siis nagu ei sobi neid enam jahtida. Ega ma sellepärast, et ise enam ei käi, jahti ennast kuidagi halvaks ei pea. Elu paugutamised lihtsalt juba tehtud.
Kuidas siis juhtus, et Joosep hakkas vanaisaga kaasas põtru vaatamas käima?
JM: Vanaisaga olen kaasas käinud juba kaheaastasest saadik. Aga esimest korda sinna luhta, kus filmigi tegime (Kasari jõe luht – toim), läksin kaasa 16-aastaselt.
HP: Tol korral nägime pulli kaugemal. Läksime lähemale, küsisin Joosepilt, kas tahad minna päris lähedale. Ta tahtis küll ja läksime. Oli näha, et pull piilus meid, aga lasi rahulikult tulla lähedale. Veel nägime seekord kaht mullikat, kes hakkasid ise meile järele tulema, kui me ära läksime. 30 aastat tagasi luhas kõndides tõusis igast põõsast kolme kaupa põtru püsti. Nüüd kohtud põtradega vaid septembris. Mitte et sel ajal neid kuidagi rohkem oleks, aga see on see kuu, kui saab põdraga jutule.
Millal teil esimest korda kaamera luhas kaasas oli?
HP: 1980. aastatel sain pildistamispisiku. Olime kodus üles kasvatanud metssigade perekonna, kuid järgmisel aastal oli üks noor kult juba metsik ja ründas mind oma aias. Sattusin Rapla haiglasse, kus kohtusin toreda arstiga. Temaga sai palju looduspilte vaadatud ning lõpuks ka fotograafiaga tegelema hakatud.
Filmikaamera sattus meile esimest korda Rein Maraniga. Olin talle saatnud postkaardi kirjaga, et põder on just selline loom, kes väärib filmi tegemist. Kaart läks Maranile maakoju ning vastuse sain alles poolteist aastat hiljem. Ükskord me saime ikka Maraniga Tallinnas kokku ja Joosep võttis kohe kaamera enda hoolde, mina ei julgenud neile nuppudele nii julgelt vajutada.
JM: Maran kutsuski mind pärast neid kohtumisi filmikooli. Marani enda põdrafilmi jaoks filmisime nii mina kui ka Maran ise. Mul oli pärast seda tunne, et ei taha kümme aastat enam põtru filmida. Samas tuli ka kohe tunne, et põder on ikka midagi meile nii omast. Tuli tahtmine teha sellist filmi, mis näitaks neid seisundeid, mida me vanaisaga luhas läbi elame. Tahtsin teha filmi vanamehest endast, see on väärt jäädvustamist.
Kas filmides on ka ohtlikke olukordi ette tulnud?
HP: Ükskord, kui Maranile filmisime, siis tuli üks suur pull meile lausa peale ja peaaegu ründas Joosepit.
JM: Ega see põder on jooksuajal ju ka päris hull, sees pulbitseb, ta ei teagi, kellele ta peale tuleb. Siberis öeldi, et põder on ohtlikum kui karu.
Kuidas õppida põdra keelt?
HP: Mina olen seda omal käel ise õppinud.
JM: Kui kuulad metsas, mis häält ta teeb ja kordad järele. Enne filmimist ostsime jahipoest soomlaste tehtud põdrahäälte kasseti ja kuulasime seda autos ning harjutasime. Venemaal jahimees Gena tegi taigas järele kõiki loomahääli, mis kuulis: küll rohukõrt puhudes, küll kuhugi kopsides, kohe aimas ära ja kordas järele. Eks see ole inimese andekuses ka, et kui palju suudad loomahääli ära õppida.
HP: Peibutistest oli mul filmi ajal kaasas põdrasarv labidavarre otsas. Selle mõtlesin ise välja, aga üks kuulus põdramees Ameerikas pani endale põdra topise pähe ja läks jooksuajal põtrade keskele. Ta pani tähele, et põdrad uurisid tema sarvi profiilis. See minu tehtud ühe sarvega variant põtradele meeldis, keegi ei muutunud selle vastu agressiivseks ka.
Lisaks oli mul kaasas kaks sarve: kui neid klõbistan ja lähedale satub kaks pulli, siis tekib neil ka soov sarvi kokku klõbistada. Filmimise ajal tuli see hästi välja. Ma ise kuulen halvasti, aga Joosep näitas kätega, et näe, panidki sarved kokku.
Ma pole varem nii sihilikult põtru kutsunud kui nüüd filmimise ajal. Tavaliselt käime lihtsalt vaatamas ja kui satume kellegi peale, siis kutsume ja vaatame. Seekord läksime maksimumi peale ja nägime ka asju, mida varem pole näinud.
JM: Kõige parem peibutis on ikka sinu kaabu.
HP: Ei, kõige parem peibutis on hoopis kaamera, see näeb välja nagu üks suur must nina. Mäletad, kui ühes paaritumisseltskonnas käis kuus-seitse põtra seda kaamerat uurimas.
Osa põtrade keelest on lõhnakeel. Eelmise sügise esimene kohtumine oli meil noore mullika ja pullikesega. Kui nad meid nägid, siis kohkusid veidi, aga ei jooksnud ära, jäid vaatama, tulid veidi lähemalegi. Lehmake oli pullikesest väga huvitatud ja puksis kaamera ees ninaga pulli habet. Põdra habe on lõhnaaineid täis. See oli tema peoleminek. Septembris on neile endi lõhnad väga olulised. Pull leiab nii lehma ja lehm teab end nii õigele rajale sättida. Nad ei pane tähelegi, kui hoopis võõras nende vahel põdrahäält teeb.
Joosep Matjus filmi «Vanamees ja põder» idee käigust ning oma tulevastest filmidest
Minu esimene loodusemälestus on vanaisaga koos ilvesejahil käigust. Tihtipeale peavad inimesed jahipidamist millekski loodusega vastuolus olevaks. Jahifilosoofia on aga midagi hoopis muud, kui tavaliselt arvatakse. Looduses olemine on hoopis olulisem kui see üks pauk. Näiteks, kui võrrelda pildistamisega, siis pole ju ka fotograafia pelgalt nupuga klõpsu tegemine.
Alguses oli plaan teha film põtrade peibutamisest. Filmi algne nimigi oli «Libapõder», aga see nimi ei istunud mulle väga.
Vanaisa panin peategelaseks alguses nagu poolsalaja, hiljem oli see juba fakt. Filmi tekst on minu kokku pandud nendest asjadest, mida vanaisa on öelnud. Meil oli ka vaidlemisi teksti üle, aga rõhutan ikkagi, et see on minu kujutlus vanaisast.
See film on omamoodi viimase kümne aasta käikude vormistamine. Kui poleks teadnud põtrade radasid ja liikumist luhas, poleks sellist filmi saanud teha. Kui esimest korda käisin vanaisaga kaasas, siis ei saanud ma luhast üldse aru. Põder pani ühes suunas liikuma, vanaisa jookseb aga hoopis teises suunas, pärast ilmuski põder just sealt välja.
Filmi meeskond oli väga hea, Sven Grünberg heliloojana ja Aarne Üksküla tekstilugejana andsid filmile väga palju.
Just saabusin Venemaalt, kus käisin Vassili Sarana filmi jaoks filmimas Leena jõe loodust, seal oli väga palju huvitavat ja tekkis ka filmiideid. Kuid nagu Mark Soosaar on öelnud – oma noori ideid ei tohi välja rääkida.
Loodusfilme on maailmas tehtud nii palju ja nii heal tasemel, et pean igatahes väga tõsiselt kaaluma, enne kui midagi uut teen. Pean otsima põhjendust, miks üldse uut filmi teha.
Ootan, mõtlen, käin koolis. Uue filmi alustamiseks pean olema veendunud, et seda asja on maailmale vaja. Siis tuleb ka jõud ja energia seda teha.
Vanaisa ja lapselapse koostöö loodusfilmis
Harri Põldsam
• Sündinud 22. jaanuaril 1932.
• Õppis Pärnu 1. Keskkoolis. Lõpetas 1956 EPA loomakasvatuse ning 1966 Moskvas kaugõppes jahindusbioloogia eriala.
• Töötanud koos kursusekaaslasest abikaasa Virvega Abja, Varstu, Tartu ja Nõgiaru sovhoosides ja Tartu kunstliku seemendamise jaamas.
• Alates 1967. aastast kuni pensionini korraldas jahipidamist Mahtra jahimajandis.
Joosep Matjus
• Sündinud 14. juunil 1984.
• Õppis Otepää spordikoolis ja Elva gümnaasiumis.
• Lõpetas 2007 Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmireþii eriala ning jätkab samas magistriõpinguid.
• Filmograafia: «Suvine dokumentaal» (2006, festivali «GoEast» parim tudengifilm; «Sleepwalkersi» parim tudengifilm; Eesti filmipäevade parim tudengifilm); «Uuestisünd» (2007, Matsalu filmifestivali þürii eriauhind); «Vanamees ja põder» (2009, Baikali filmifestivali parima dokumentaalfilmi auhind; Matsalu filmifestivali grand prix).
Sunday, May 31, 2009
Rohemõtisklus kummardusega. Roheline Värav 12. oktoober 2007
Tänavu möödus sada aastat moodsa keskkonnakaitseliikumise ühe võtmeisiku Rachel Carsoni sünnist. Mõni aasta enne surma jõudis see võimekas naisteadlane kirjutada raamatu «Hääletu kevad», mis lõi laineid nii tema kodumaal USAs kui ka mujal maailmas.
Raamatu ilmumisest sai alguse 1960. aastate keskkonnaliikumine, põhisõnumiks lihtne tõde, et keskkond on ressurss, mida ei või lõputult progressi nimel ekspluateerida.
Carsoni raamat näitas ameeriklastele faktidega, et põllumajandusmürkide hooletul kasutusel on koletud tagajärjed.
Rachel Carsonit koos Henry Thoreau, John Muiri ja Aldo Leopoldiga võib nimetada keskkonnamõtlemise klassikuteks, nende kirjutatud tekstid peaksid kuuluma iga enesest lugupidava rohelise kohustuslikku lektüüri. Loomulikult võiks nende autorite raamatud kuuluda palju laiemagi ringi isikute lugemisvara hulka.
Raamat, mis muutis tänapäeva maailma
Laskem kõlada Rachel Carsoni mõtetel: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [...]
Kui faktid on seemned, mis moodustavad teadmised ja tarkuse, siis emotsioonid ja muljed on see viljakas pinnas, milles seemned peavad kasvama».
Võib öelda, et Carsoni tuntuim raamat muutis lihtinimeste veendumust selles, et teadus on alati inimühiskonna jaoks hea.
Raamat pani küsima, milline osa teadusest on avalikes huvides ja milline osa toob kasu ainult suurkorporatsioonidele.
Samad küsimused on praeguses maailmas vägagi aktuaalsed, kuigi näiteks põllumajanduskultuuride geneetilisest modifitseerimisest ei osatud siis veel unistadagi.
«Hääletu kevade» otseseid ja kaudseid mõjusid ühiskonnas on raske täpselt määratleda, konkreetsete tulemustena võib nimetada näiteks USA keskkonnakaitseagentuuri EPA loomist ja putukatõrjevahendi DDT kasutuse keeldu.
Tõenäoliselt ei saagi me kunagi teada, kui palju rohujuure tasandi keskkonnakaitse- ning naisaktivistide ühinguid on saanud asutamisjulgust just selle söaka naise sõnadest.
Pärast Carsoni teose menu on maailmas veel mõndagi muutunud. Näiteks on ülemaailmsed korporatsioonid pidanud hakkama kulutama rohkem raha keskkonnakaitsjate-vastasesse lobby-töösse. Kuid õnneks on märksa kasvanud ka summad, mis panustatakse uute toodete keskkonnaohutuse tagamisse.
Äri seisab teelahkmel
Keskkond on leidnud koha nii riikide kui ka äride prioriteetides.
Paljud ettevõtted on leidnud, et hästi-odavalt-ükskõik-mis-hinnaga ei ole kõige parem strateegia. Rahvusvaheliste kokkulepetega on suudetud kontrolli alla saada mõne globaalse probleemi allikad.
Näiteks võib tuua juba mainitud DDT keelustamise ja kloororgaaniliste väetiste kasutuse piirangud, aga ka püüdu vähendada osoonikihti hõrendavate ühendite õhkupaiskamist. Keskkonnakaitseliikumine ei olegi osutunud mõttetuks tuuleveskitega võitlemiseks.
Jalutan paljajalu oma koduküla oktoobrikuistel kruusateedel. Jälgin kurgede ja laglede rändavaid parvi. Oh, milline mõnus häälekas sügis!
Keskkonnakaitse on tõestanud oma vajalikkust tasakaalustatud arengule, ees seisab suur töö.
Raamatu ilmumisest sai alguse 1960. aastate keskkonnaliikumine, põhisõnumiks lihtne tõde, et keskkond on ressurss, mida ei või lõputult progressi nimel ekspluateerida.
Carsoni raamat näitas ameeriklastele faktidega, et põllumajandusmürkide hooletul kasutusel on koletud tagajärjed.
Rachel Carsonit koos Henry Thoreau, John Muiri ja Aldo Leopoldiga võib nimetada keskkonnamõtlemise klassikuteks, nende kirjutatud tekstid peaksid kuuluma iga enesest lugupidava rohelise kohustuslikku lektüüri. Loomulikult võiks nende autorite raamatud kuuluda palju laiemagi ringi isikute lugemisvara hulka.
Raamat, mis muutis tänapäeva maailma
Laskem kõlada Rachel Carsoni mõtetel: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [...]
Kui faktid on seemned, mis moodustavad teadmised ja tarkuse, siis emotsioonid ja muljed on see viljakas pinnas, milles seemned peavad kasvama».
Võib öelda, et Carsoni tuntuim raamat muutis lihtinimeste veendumust selles, et teadus on alati inimühiskonna jaoks hea.
Raamat pani küsima, milline osa teadusest on avalikes huvides ja milline osa toob kasu ainult suurkorporatsioonidele.
Samad küsimused on praeguses maailmas vägagi aktuaalsed, kuigi näiteks põllumajanduskultuuride geneetilisest modifitseerimisest ei osatud siis veel unistadagi.
«Hääletu kevade» otseseid ja kaudseid mõjusid ühiskonnas on raske täpselt määratleda, konkreetsete tulemustena võib nimetada näiteks USA keskkonnakaitseagentuuri EPA loomist ja putukatõrjevahendi DDT kasutuse keeldu.
Tõenäoliselt ei saagi me kunagi teada, kui palju rohujuure tasandi keskkonnakaitse- ning naisaktivistide ühinguid on saanud asutamisjulgust just selle söaka naise sõnadest.
Pärast Carsoni teose menu on maailmas veel mõndagi muutunud. Näiteks on ülemaailmsed korporatsioonid pidanud hakkama kulutama rohkem raha keskkonnakaitsjate-vastasesse lobby-töösse. Kuid õnneks on märksa kasvanud ka summad, mis panustatakse uute toodete keskkonnaohutuse tagamisse.
Äri seisab teelahkmel
Keskkond on leidnud koha nii riikide kui ka äride prioriteetides.
Paljud ettevõtted on leidnud, et hästi-odavalt-ükskõik-mis-hinnaga ei ole kõige parem strateegia. Rahvusvaheliste kokkulepetega on suudetud kontrolli alla saada mõne globaalse probleemi allikad.
Näiteks võib tuua juba mainitud DDT keelustamise ja kloororgaaniliste väetiste kasutuse piirangud, aga ka püüdu vähendada osoonikihti hõrendavate ühendite õhkupaiskamist. Keskkonnakaitseliikumine ei olegi osutunud mõttetuks tuuleveskitega võitlemiseks.
Jalutan paljajalu oma koduküla oktoobrikuistel kruusateedel. Jälgin kurgede ja laglede rändavaid parvi. Oh, milline mõnus häälekas sügis!
Keskkonnakaitse on tõestanud oma vajalikkust tasakaalustatud arengule, ees seisab suur töö.
Roheline Värav keetis ühepajatoitu. Roheline Värav 14. september 2007
Augusti lõpul Rohelise Värava laagris Matsalu rahvuspargis pidasime toimetajatega parajasti nõu, kui Ylle Rajasaar ütles: «Midagi head, ühepajatoitu tahaks.»
Otsustasime korraldada eksperimendi, et uurida oma kodupoodides, kas eestimaist aiavilja leidub.
Kui jõudis kätte 5. septembri õhtu, siirdusid toimetajad ostma kapsast, porgandit, kaalikat, kartulit, sibulat ja tomatit.
Ylle Rajasaar käis Harjumaal Aruküla Krylvi Viko poes, Eha Järv Tartu Rimis, Kadriann Saar Kihelkonna poesl ja Kuressaare Tooma poes ning Liina Espenberg Tartu Kivilinna Konsumis. Läänemaalane Silvia Lotman teatas, et teeb roa oma Matsalu aia saadustest.
Tulemus rõõmustas. Köögivili oli enamasti värske ja kodumaine. Mugulsibul ja tomat olid mõnes kaupluses vaid välismaised, vaatamata sügisele ja köögiviljahooajale.
Hinnasiltidel seisis enamasti kirjas umbisikuline «Eesti», tahaks aga teada, kelle põllu kaalikaid-kapsaid pakutakse. Harva oli näha juur- ja köögiviljasortide nimesid, võiks ju kirjas olla.
Kadriann Saar: «Kaalika ja kartuli saaremaist päritolu teadis poe juhataja. Ei tea, kuidas mandril on, aga tundub, et meie valik ei ole sügisandide poolest kuigi rikkalik. Tooma poest sain vajaliku kätte mõistliku hinnaga ja värskena. Kihelkonnal kohalikku tomatit ega sibulat ei müüdud, võib-olla seepärast, et maapiirkonnas kasvavad need kõigil oma aiamaal.»
Ylle Rajasaar: «Arukülas on aasta läbi saada värskeid kodumaiseid köögi- ja puuvilju. Kaup ostetakse kindlate talunike käest ja Tallinna turult kokkuleppehinnaga – nii erineb poes müüdava kraami kilohind turul olevast vaid paari krooni võrra, jalavaeva ja ajakulu on aga 25 kilomeetri võrra vähem!»
Eha Järv: «Maitsetaimedest ostsin juursellerit. Kus on küll meie Peipsiääre sibulad? Igatsesin ikkagi Tartu turgu. Alati otsin sealt mõne vanamemme või taadi, kes on uhke selle üle, et tema hoolega kasvatatud aiavilju tahetakse.»
Liina Espenberg: «Seekord ei olnud importtomatit üldse, tavaliselt on lugu vastupidine. Kaalikas ja porgand ongi enamasti olnud kodumaine. Kartul, kapsas ja sibul on vahel ainuüksi välismaine. Ühe korra olen meie Kivilinna poes näinud ka Peipsiääre sibulat, nii seisiski sildil.»
Silvia Lotman: «Mina käisin oma ema aiamaal. Otse põllult läksid potti kartulid, oad, porgandid, nuikapsas, suvikõrvits, sibul, till ja seller. Tomatit panin ka, kuigi see oli veel roheline. Nui- ja rooskapsast kasvatab mu ema seetõttu, et siis ei pea kapsaliblikaid tapma – inimene ja liblikas saavad ühest taimest kõhu täis ega sega üksteist.
Kui roog pajas kees, helistasin lähimasse, Lihula tarbijate ühistu Tuudi poodi. Sealt öeldi, et sügishooaja puhul on neil kodumaist kaupa kõvasti: tomatit, kurki, kartulit, tilli, kõik ei tulevat müüjale meeldegi. Selgus, et ega see kraam nii kohalik olegi – eestimaine küll, aga mitte läänemaine. Läksin rahulikult tagasi kööki.»
Otsustasime korraldada eksperimendi, et uurida oma kodupoodides, kas eestimaist aiavilja leidub.
Kui jõudis kätte 5. septembri õhtu, siirdusid toimetajad ostma kapsast, porgandit, kaalikat, kartulit, sibulat ja tomatit.
Ylle Rajasaar käis Harjumaal Aruküla Krylvi Viko poes, Eha Järv Tartu Rimis, Kadriann Saar Kihelkonna poesl ja Kuressaare Tooma poes ning Liina Espenberg Tartu Kivilinna Konsumis. Läänemaalane Silvia Lotman teatas, et teeb roa oma Matsalu aia saadustest.
Tulemus rõõmustas. Köögivili oli enamasti värske ja kodumaine. Mugulsibul ja tomat olid mõnes kaupluses vaid välismaised, vaatamata sügisele ja köögiviljahooajale.
Hinnasiltidel seisis enamasti kirjas umbisikuline «Eesti», tahaks aga teada, kelle põllu kaalikaid-kapsaid pakutakse. Harva oli näha juur- ja köögiviljasortide nimesid, võiks ju kirjas olla.
Kadriann Saar: «Kaalika ja kartuli saaremaist päritolu teadis poe juhataja. Ei tea, kuidas mandril on, aga tundub, et meie valik ei ole sügisandide poolest kuigi rikkalik. Tooma poest sain vajaliku kätte mõistliku hinnaga ja värskena. Kihelkonnal kohalikku tomatit ega sibulat ei müüdud, võib-olla seepärast, et maapiirkonnas kasvavad need kõigil oma aiamaal.»
Ylle Rajasaar: «Arukülas on aasta läbi saada värskeid kodumaiseid köögi- ja puuvilju. Kaup ostetakse kindlate talunike käest ja Tallinna turult kokkuleppehinnaga – nii erineb poes müüdava kraami kilohind turul olevast vaid paari krooni võrra, jalavaeva ja ajakulu on aga 25 kilomeetri võrra vähem!»
Eha Järv: «Maitsetaimedest ostsin juursellerit. Kus on küll meie Peipsiääre sibulad? Igatsesin ikkagi Tartu turgu. Alati otsin sealt mõne vanamemme või taadi, kes on uhke selle üle, et tema hoolega kasvatatud aiavilju tahetakse.»
Liina Espenberg: «Seekord ei olnud importtomatit üldse, tavaliselt on lugu vastupidine. Kaalikas ja porgand ongi enamasti olnud kodumaine. Kartul, kapsas ja sibul on vahel ainuüksi välismaine. Ühe korra olen meie Kivilinna poes näinud ka Peipsiääre sibulat, nii seisiski sildil.»
Silvia Lotman: «Mina käisin oma ema aiamaal. Otse põllult läksid potti kartulid, oad, porgandid, nuikapsas, suvikõrvits, sibul, till ja seller. Tomatit panin ka, kuigi see oli veel roheline. Nui- ja rooskapsast kasvatab mu ema seetõttu, et siis ei pea kapsaliblikaid tapma – inimene ja liblikas saavad ühest taimest kõhu täis ega sega üksteist.
Kui roog pajas kees, helistasin lähimasse, Lihula tarbijate ühistu Tuudi poodi. Sealt öeldi, et sügishooaja puhul on neil kodumaist kaupa kõvasti: tomatit, kurki, kartulit, tilli, kõik ei tulevat müüjale meeldegi. Selgus, et ega see kraam nii kohalik olegi – eestimaine küll, aga mitte läänemaine. Läksin rahulikult tagasi kööki.»
Rohelist Väravat kuulamas. Roheline Värav 11. aprill 2008
Olen viimasel ajal huvi pärast läbi kuulanud kõik Eesti raadiojaamad. On olnud toredaid leide, kuid otsest lemmikut pole kujunenud. Lõpuks tuleb ikkagi kokku seada oma programm – üks saade ühest, teine teisest kanalist. Kui kuulasin Raadio 4 saateid, sattusin täiesti juhuslikult peale saatele «Zeljonõje vrata» (eesti keelde tõlgituna «Roheline värav»). Saade, mida teevad ja toimetavad Raadio 4 ajakirjanikud, valmib koostöös Säästva Arengu Planeerimise ja Tehnoloogiate sihtasutusega, eestikeelse Rohelise Värava väljaandjaga.
Jäin esialgu kriitiliselt kuulama, kuid tõdesin peagi, et see on väga huvitav ja pädevalt tehtud saade. Soovitan seda vähemalt ühe kuuldud saate põhjal teistelegi. Reedeti kell pool üks, Raadio 4.
Sain saatest teada, et Eesti Energia ehitab uut põlevkivi põletamise blokki, milles saab tulevikus kuni kümne protsendi ulatuses põletada ka biokütuseid. Samuti kuulsin, et Eesti Energia rajab Irusse tulevikus elektrijaama, mis töötab jäätmeid põletades. Veel tuli intervjuudest välja, et investeerimispank, kus nüüd töötab Gunnar Okk, oleks võib-olla nõus investeerima võimalikku Eestisse rajatavasse tuumajaama.
Huvi pärast otsisin välja eestikeelse keskkonnasaate, Kuku raadio «Keskkonnatelgi», mida toimetab Kadri Valner koostöös Ökokrati meeskonnaga. Eetriaeg on Kukus pühapäeviti kell kümme. Saated on ilusti internetiski saadaval ja kuulata-vad, tuleb aga tunnistada, et vähemtempokad ja ka väheminformatiivsed kui kuuldud venekeelne saade. Mulle pakkus huvi see, kui Kadri Valner palus Säästva Eesti Instituudi uurijatel iseloomustada Eesti elanikkonna keskkonnakäitumist. Kui keskmine eurooplane peab pakilisimaks probleemiks kliima soojenemist, siis eestlaste jaoks on see vähim pinget pakkuvaid teemasid. Ka kipuvad eestlased arvama, et kodumaa keskkonnaseisund jääb tulevikus samaks või lausa paraneb.
Loomulikult leidub raadios rohkem keskkonnakajastusi. Näiteks Vikerraadios valgustatakse seda teemat mitmes probleemsaates.
Jäin esialgu kriitiliselt kuulama, kuid tõdesin peagi, et see on väga huvitav ja pädevalt tehtud saade. Soovitan seda vähemalt ühe kuuldud saate põhjal teistelegi. Reedeti kell pool üks, Raadio 4.
Sain saatest teada, et Eesti Energia ehitab uut põlevkivi põletamise blokki, milles saab tulevikus kuni kümne protsendi ulatuses põletada ka biokütuseid. Samuti kuulsin, et Eesti Energia rajab Irusse tulevikus elektrijaama, mis töötab jäätmeid põletades. Veel tuli intervjuudest välja, et investeerimispank, kus nüüd töötab Gunnar Okk, oleks võib-olla nõus investeerima võimalikku Eestisse rajatavasse tuumajaama.
Huvi pärast otsisin välja eestikeelse keskkonnasaate, Kuku raadio «Keskkonnatelgi», mida toimetab Kadri Valner koostöös Ökokrati meeskonnaga. Eetriaeg on Kukus pühapäeviti kell kümme. Saated on ilusti internetiski saadaval ja kuulata-vad, tuleb aga tunnistada, et vähemtempokad ja ka väheminformatiivsed kui kuuldud venekeelne saade. Mulle pakkus huvi see, kui Kadri Valner palus Säästva Eesti Instituudi uurijatel iseloomustada Eesti elanikkonna keskkonnakäitumist. Kui keskmine eurooplane peab pakilisimaks probleemiks kliima soojenemist, siis eestlaste jaoks on see vähim pinget pakkuvaid teemasid. Ka kipuvad eestlased arvama, et kodumaa keskkonnaseisund jääb tulevikus samaks või lausa paraneb.
Loomulikult leidub raadios rohkem keskkonnakajastusi. Näiteks Vikerraadios valgustatakse seda teemat mitmes probleemsaates.
Lindude rõngastamise tava jääb alles. Roheline Värav 11. aprill 2008
Olavi Vainu soovib lindude rõngastamist Eestis taas au sisse seada.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Katse vältida pakendiprügi. Roheline Värav 9. mai 2008
Silvia Lotman, Eha Järv
Pakendiprügi oleks vähem, kui juba poes saaks hoiduda liigsest pakendist. Rohelise Värava naispere käis poodlemas ja pani kirja, millised on nende nipid pakenditulva vähendamiseks.
Arvatavasti kõigil, kes kolmanda mai suurel ärategemispäeval prügikotte täitsid, käis peast läbi mõte, et püüaks ise veidi vähema prahiga hakkama saada. «Vähemalt mulle ei tundunud kõige tüütum minema visatud vanade ja katkiste asjade koristamine, vaid hoopis toiduainete ja pesuvahendite pakendite jäänuste võsast nokkimine,» sõnas Rohelise Värava toimetaja Silvia Lotman. Pakendikonteinerite kättesaadavus või õigemini kättesaamatus on tekitanud anekdootlikke olukordi, kus inimesi juhatatakse ühest linna otsast teise. Kõik see oleks olemata, kui poes saaks vältida liigse pakendi kaasavõttu.
Isetegevus ja naabrikaubandus
Toimetaja Ylle Rajasaar: «Viimase aastaga oleme suutnud poekauba osakaalu vähendada, sest piim, või, kohupiim, rukki- ja nisujahu, puuviljad, juurikad ja liha tulevad otse väiketootjatelt või oma majapidamisest. Minu kaubamaja on meie armas naabrinaine, temalt ostan näiteks looduslikku hambapastat, šampooni ja kätekreemi ning puhastusvahendeid – enamasti on need säästupakendis, millele omakorda saab osta täitepakendi.»
Ylle pere on hakanud kodus leiba küpsetama, juuretistki pakub ta hea meelega kõigile soovijatele. Jahu ostab Ylle mahetootjalt suurtes kottides: «Kogu lähimajanduse tulemusena tekivad mõned suured paksust polüpropüleenkiust jahukotid, kuhu on sügisel hea kartuleid panna. Aastas jääb üle ka neli pehmest plastikust hambapastatuubi ning tootjale pestuna tagastatavad plastkarbid kohupiima ja või jaoks.»
Tartu 70-aastases turuhoones käis toimetaja Eha Järv. Eha meelest pakub turg ostjale pakendite poolest suuremat valikuvabadust kui ostukeskused. Kokku jäi Ehal koju viimata seitse uut plastkarpi, ehk siis enamik oste pakiti kodust kaasa toodud taarasse. Samuti sai kokku hoida viie kilekoti võrra. Omal kaasas olnud munakarp ja plastpudel piima jaoks läksid samuti käiku.
Siiski ei saa ka turult kõiki kaupu lahtiselt. Eriti kurvastas ostjat see, et ka Pajumäe talu öko-piimatooteid on turul müügil ainult plasttaaras, müüja selgitusel nõuavad seda mahetootjatele kehtivad karmid euronõuded.
Ökoajakirjanik Madli Zobel, kes Tartus parajasti ise uut ökopoodi rajamas, käis Tallinnas Herne tänava talukauba poes uurimas, kui pakenditult üks tarbija oma toiduostud saab teha.
Madli Zobel: «Lahtiselt on puu- ja köögiviljad ning juust. Sihvkasid, kommi ja herneid kaalukaubana ei saa. Liha ja muu on valmispakendites, mis tulevad vabrikust. Pakendid on materjalist, mis ei meenuta tavalist kilekotti – see on biolagunev taimsest tselluloosist valmistatud tsellofaan.»
Toimetaja Liina Espenberg on enda sõnul tavaline tarbija, töölt koju minnes jääb talle teele Tartu Kivilinna Konsum, kust ta teeb oma igapäevased ostud. Liina sõnul tavapoes ilma pakendirisuta hakkama ei saa.
Liina Espenberg: «Kuidas otsustada, kumb on halvem, kas papp-pakk või kilepakk? Kilepakil pole isegi märget, mis plastikust see on. Ilma kileta saia-leiva valik on kasin, nende jaoks võib kasutada poe paberkotti, kuid võib koti ka ise kodunt kaasa võtta. Minu lemmikleiba müüakse aga kahjuks ainult kiles, millel märgis ja kiri «Pakend (polüpropüleen) sobib ümbertöötlemiseks ja hävitamiseks, ka põletamiseks». Ökotooted on kõik kiles.»
Suurpoe külastajal on vaid veidi mänguruumi
Kivilinna poes pole näiteks enam võimalust lahtiselt kartuleid osta. Raske on valida kodumaise kiletatud kurgi ning Hispaania lahtise kurgi vahel. Jahu ja teraviljatooted on poes enamasti paberkotis, makaronid aga eranditult kilesse pakendatud. Hoolimata sellest, et Liinal oli kaasas oma kott, pakkis müüja hakkliha siiski poe kilekotti, sest nii näevad ette reeglid. «Valmis salateid peaksin ma oma suurele perele päris mitu karpi ostma, see on tüütu, ebamugav ja ahistav. Sooja toidu puhul saab valida karbi, termokoti ja kilepakendi vahel. Ka siin ei luba reeglid ega normid oma taarat.»
Tuleb siiski nentida, et kuigi nii turu, ökopoe kui ka otsekaubanduse puhul on võimalik hakkama saada vähese äravisatava pakendikogusega, nõuab see tarbijalt tõsisemat ettevõtmist.
Suurpoodide ketid on erinevad, mõni pakub rohkem võimalusi tooteid lahtiselt osta kui teine, siiski on arenguruumi kõigil poodidel ja tootjatel. Seljataha võiks hakata jääma röövkapitalismi aeg, mil iga müüja püüab värvilisemat ja uhkemat pakendit tarvitades ostjat meelitada. Hea kaup leiab tänuliku ostja ka lahtisena.
Pakend on poemeeste prügi
«Kõik minu prügi, mida ma toodan, see on mul maja taga kemmergus, see, mida siin sorteerida lastakse, see on poemeeste prügi, mitte minu oma,» saatis Silvia Lotman 13. aprillil Rohelise Värava listi oma vanaisa lausutud sõnad ning lisas: «Loomulikult pole selles midagi uut, kõik teavad seda. Aga mul on mõttes, et prooviks hakkama saada ilma poest ühekordseid pakendeid üldse võtmata.»
Järgnenud päevadel kopsasid toimetajate kirjad tihedalt üksteise postkastidesse.
Tiit Lepik, 13. aprill: «Ainuke viis kilerämpsu vähendada on minu arvates nende tootmisele või riiki sissetoomisele suhteliselt suur maks panna. Praegu jagavad läbipaistvaid kotikesi kõik tasuta.»
Maie Kiisel, 14. aprill: «Kui tõstan kassalindile kimbu banaane, siis see pannakse alati kilekotti. Palun müüjat, et ta EI paneks, siis ta vastab: «Jah!», aga ikka paneb. Kuskil Euroopa riigis on kilekottide peal kiri: «Ma lollpea unustasin jälle oma riidest poekoti koju».»
Silvia Lotman, 14. aprill: «Olen üritanud Selveris müüdavat lahtist saia-leiba osta ilma kilekotti panemata. Kassapidajate reaktsioon sellele on tavaliselt kilekoti järele haaramine, mõni neist ehmub, nähes «paljast» leiba, mõni lausa pahandab, et kuidas ma siis nii sööki määrin.»
Kaie Kotov, 15. aprill: «Minu suurimaid pakendivapustusi pärineb ajast, mil lahtise kala letis üks väiksemapoolne suitsuheeringas plastalusele pandi ja meetri jagu toidukilet ümber keerati.»
Pakendiprügi oleks vähem, kui juba poes saaks hoiduda liigsest pakendist. Rohelise Värava naispere käis poodlemas ja pani kirja, millised on nende nipid pakenditulva vähendamiseks.
Arvatavasti kõigil, kes kolmanda mai suurel ärategemispäeval prügikotte täitsid, käis peast läbi mõte, et püüaks ise veidi vähema prahiga hakkama saada. «Vähemalt mulle ei tundunud kõige tüütum minema visatud vanade ja katkiste asjade koristamine, vaid hoopis toiduainete ja pesuvahendite pakendite jäänuste võsast nokkimine,» sõnas Rohelise Värava toimetaja Silvia Lotman. Pakendikonteinerite kättesaadavus või õigemini kättesaamatus on tekitanud anekdootlikke olukordi, kus inimesi juhatatakse ühest linna otsast teise. Kõik see oleks olemata, kui poes saaks vältida liigse pakendi kaasavõttu.
Isetegevus ja naabrikaubandus
Toimetaja Ylle Rajasaar: «Viimase aastaga oleme suutnud poekauba osakaalu vähendada, sest piim, või, kohupiim, rukki- ja nisujahu, puuviljad, juurikad ja liha tulevad otse väiketootjatelt või oma majapidamisest. Minu kaubamaja on meie armas naabrinaine, temalt ostan näiteks looduslikku hambapastat, šampooni ja kätekreemi ning puhastusvahendeid – enamasti on need säästupakendis, millele omakorda saab osta täitepakendi.»
Ylle pere on hakanud kodus leiba küpsetama, juuretistki pakub ta hea meelega kõigile soovijatele. Jahu ostab Ylle mahetootjalt suurtes kottides: «Kogu lähimajanduse tulemusena tekivad mõned suured paksust polüpropüleenkiust jahukotid, kuhu on sügisel hea kartuleid panna. Aastas jääb üle ka neli pehmest plastikust hambapastatuubi ning tootjale pestuna tagastatavad plastkarbid kohupiima ja või jaoks.»
Tartu 70-aastases turuhoones käis toimetaja Eha Järv. Eha meelest pakub turg ostjale pakendite poolest suuremat valikuvabadust kui ostukeskused. Kokku jäi Ehal koju viimata seitse uut plastkarpi, ehk siis enamik oste pakiti kodust kaasa toodud taarasse. Samuti sai kokku hoida viie kilekoti võrra. Omal kaasas olnud munakarp ja plastpudel piima jaoks läksid samuti käiku.
Siiski ei saa ka turult kõiki kaupu lahtiselt. Eriti kurvastas ostjat see, et ka Pajumäe talu öko-piimatooteid on turul müügil ainult plasttaaras, müüja selgitusel nõuavad seda mahetootjatele kehtivad karmid euronõuded.
Ökoajakirjanik Madli Zobel, kes Tartus parajasti ise uut ökopoodi rajamas, käis Tallinnas Herne tänava talukauba poes uurimas, kui pakenditult üks tarbija oma toiduostud saab teha.
Madli Zobel: «Lahtiselt on puu- ja köögiviljad ning juust. Sihvkasid, kommi ja herneid kaalukaubana ei saa. Liha ja muu on valmispakendites, mis tulevad vabrikust. Pakendid on materjalist, mis ei meenuta tavalist kilekotti – see on biolagunev taimsest tselluloosist valmistatud tsellofaan.»
Toimetaja Liina Espenberg on enda sõnul tavaline tarbija, töölt koju minnes jääb talle teele Tartu Kivilinna Konsum, kust ta teeb oma igapäevased ostud. Liina sõnul tavapoes ilma pakendirisuta hakkama ei saa.
Liina Espenberg: «Kuidas otsustada, kumb on halvem, kas papp-pakk või kilepakk? Kilepakil pole isegi märget, mis plastikust see on. Ilma kileta saia-leiva valik on kasin, nende jaoks võib kasutada poe paberkotti, kuid võib koti ka ise kodunt kaasa võtta. Minu lemmikleiba müüakse aga kahjuks ainult kiles, millel märgis ja kiri «Pakend (polüpropüleen) sobib ümbertöötlemiseks ja hävitamiseks, ka põletamiseks». Ökotooted on kõik kiles.»
Suurpoe külastajal on vaid veidi mänguruumi
Kivilinna poes pole näiteks enam võimalust lahtiselt kartuleid osta. Raske on valida kodumaise kiletatud kurgi ning Hispaania lahtise kurgi vahel. Jahu ja teraviljatooted on poes enamasti paberkotis, makaronid aga eranditult kilesse pakendatud. Hoolimata sellest, et Liinal oli kaasas oma kott, pakkis müüja hakkliha siiski poe kilekotti, sest nii näevad ette reeglid. «Valmis salateid peaksin ma oma suurele perele päris mitu karpi ostma, see on tüütu, ebamugav ja ahistav. Sooja toidu puhul saab valida karbi, termokoti ja kilepakendi vahel. Ka siin ei luba reeglid ega normid oma taarat.»
Tuleb siiski nentida, et kuigi nii turu, ökopoe kui ka otsekaubanduse puhul on võimalik hakkama saada vähese äravisatava pakendikogusega, nõuab see tarbijalt tõsisemat ettevõtmist.
Suurpoodide ketid on erinevad, mõni pakub rohkem võimalusi tooteid lahtiselt osta kui teine, siiski on arenguruumi kõigil poodidel ja tootjatel. Seljataha võiks hakata jääma röövkapitalismi aeg, mil iga müüja püüab värvilisemat ja uhkemat pakendit tarvitades ostjat meelitada. Hea kaup leiab tänuliku ostja ka lahtisena.
Pakend on poemeeste prügi
«Kõik minu prügi, mida ma toodan, see on mul maja taga kemmergus, see, mida siin sorteerida lastakse, see on poemeeste prügi, mitte minu oma,» saatis Silvia Lotman 13. aprillil Rohelise Värava listi oma vanaisa lausutud sõnad ning lisas: «Loomulikult pole selles midagi uut, kõik teavad seda. Aga mul on mõttes, et prooviks hakkama saada ilma poest ühekordseid pakendeid üldse võtmata.»
Järgnenud päevadel kopsasid toimetajate kirjad tihedalt üksteise postkastidesse.
Tiit Lepik, 13. aprill: «Ainuke viis kilerämpsu vähendada on minu arvates nende tootmisele või riiki sissetoomisele suhteliselt suur maks panna. Praegu jagavad läbipaistvaid kotikesi kõik tasuta.»
Maie Kiisel, 14. aprill: «Kui tõstan kassalindile kimbu banaane, siis see pannakse alati kilekotti. Palun müüjat, et ta EI paneks, siis ta vastab: «Jah!», aga ikka paneb. Kuskil Euroopa riigis on kilekottide peal kiri: «Ma lollpea unustasin jälle oma riidest poekoti koju».»
Silvia Lotman, 14. aprill: «Olen üritanud Selveris müüdavat lahtist saia-leiba osta ilma kilekotti panemata. Kassapidajate reaktsioon sellele on tavaliselt kilekoti järele haaramine, mõni neist ehmub, nähes «paljast» leiba, mõni lausa pahandab, et kuidas ma siis nii sööki määrin.»
Kaie Kotov, 15. aprill: «Minu suurimaid pakendivapustusi pärineb ajast, mil lahtise kala letis üks väiksemapoolne suitsuheeringas plastalusele pandi ja meetri jagu toidukilet ümber keerati.»
Matsalu kutsub sügiseti filme vaatama. Roheline Värav 11.mai 2007
Juba viiendat korda toimub sel sügisel, 19.–23. septembril, Matsalu rahvusvaheline loodusfilmide festival.
Festivali filmiprogrammi juhi Ago Ruusi sõnul on üritus end tõestanud ning publiku südames koha võitnud. Filmitegijad peavad oma osalussoovist teatama enne 15. juunit. Võistlevad filmid jaotatakse tänavu kategooriatesse «Loodus» ning «Inimene ja loodus». Festivali peapreemia on kohaliku puusepa meisterdatud kadakane troon.
Mis toob inimesi Matsalu loodusfilmifestivalile?
Tundub, et loodusteema tõmbab Eesti publikut – nii Looduse Omnibussi üritused kui ka loodusõhtud lähevad ju alati täis saalidele. Ju siis on eestlasel hinges mingi igatsus looduse järele. Meie festivalile toob ka see, et saab tulla sügisest Matsalu loodust ja lindude rännet vaatama.
Mõne aasta eest tuli üks vanapaar oma päevinäinud Moskvitšiga, võileivapakk ja piimapudel kaasas. Ostsid festivali päevapiletid ja vaatasid filme kogu päeva. Ise rääkisid, et see meenutab neile vanu aegu, kui külades käidi filme näitamas.
Mida pakub tänavune festival?
Sel aastal on festival ühe päeva võrra pikem. Meil on nüüd ruumid Lihula kunstimajas, kus saame loodetavasti korraldada töötubasid ja kohtumisi filmide autoritega. Ka seekord on lisaks filmivaatamisele fotoüritused. Looduse Omnibuss toob inimesi kohale ja sõidutab rahvuspargi vaatamisväärsuste juurde. Suurt osa programmist näitame ka Haapsalus.
Meie festivalidel ei ole sellist ööelu nagu mõnel suurlinna festivalil, kuid meil saab hommikuti minna rändlinde vaatama ja vahetult suhelda keskkonnaga, millest filmid ju räägivad.
Tänavu linastuvatest filmidest tuleb kohe meelde itaallaste teos kotkaste kaitsest kõrbes. See võistles ka Soomes Vaasa festivalil. Loodusfilmi on mängufilmiga võrreldes üsna aeganõudev teha, mistõttu looduse jäädvustajad pole väga agarad festivalidel käima. Enamasti on maailmas peetavad filmifestivalid ühtlasi turud, kus püütakse müüa nii ennast kui oma toodangut suurtele levikanalitele. Meil seda ei ole, selles mõttes on meie festival eksklusiivne – puhas loodus ja puhas kunst ilma ärita.
Festivali filmiprogrammi juhi Ago Ruusi sõnul on üritus end tõestanud ning publiku südames koha võitnud. Filmitegijad peavad oma osalussoovist teatama enne 15. juunit. Võistlevad filmid jaotatakse tänavu kategooriatesse «Loodus» ning «Inimene ja loodus». Festivali peapreemia on kohaliku puusepa meisterdatud kadakane troon.
Mis toob inimesi Matsalu loodusfilmifestivalile?
Tundub, et loodusteema tõmbab Eesti publikut – nii Looduse Omnibussi üritused kui ka loodusõhtud lähevad ju alati täis saalidele. Ju siis on eestlasel hinges mingi igatsus looduse järele. Meie festivalile toob ka see, et saab tulla sügisest Matsalu loodust ja lindude rännet vaatama.
Mõne aasta eest tuli üks vanapaar oma päevinäinud Moskvitšiga, võileivapakk ja piimapudel kaasas. Ostsid festivali päevapiletid ja vaatasid filme kogu päeva. Ise rääkisid, et see meenutab neile vanu aegu, kui külades käidi filme näitamas.
Mida pakub tänavune festival?
Sel aastal on festival ühe päeva võrra pikem. Meil on nüüd ruumid Lihula kunstimajas, kus saame loodetavasti korraldada töötubasid ja kohtumisi filmide autoritega. Ka seekord on lisaks filmivaatamisele fotoüritused. Looduse Omnibuss toob inimesi kohale ja sõidutab rahvuspargi vaatamisväärsuste juurde. Suurt osa programmist näitame ka Haapsalus.
Meie festivalidel ei ole sellist ööelu nagu mõnel suurlinna festivalil, kuid meil saab hommikuti minna rändlinde vaatama ja vahetult suhelda keskkonnaga, millest filmid ju räägivad.
Tänavu linastuvatest filmidest tuleb kohe meelde itaallaste teos kotkaste kaitsest kõrbes. See võistles ka Soomes Vaasa festivalil. Loodusfilmi on mängufilmiga võrreldes üsna aeganõudev teha, mistõttu looduse jäädvustajad pole väga agarad festivalidel käima. Enamasti on maailmas peetavad filmifestivalid ühtlasi turud, kus püütakse müüa nii ennast kui oma toodangut suurtele levikanalitele. Meil seda ei ole, selles mõttes on meie festival eksklusiivne – puhas loodus ja puhas kunst ilma ärita.
Repliik: Kevad läheneb, õietolmuteated puuduvad. Roheline Värav 9. märts 2007
Juba seitseteist aastat on Eesti allergikutele edastatud teavet selle kohta, millal ja kus tuleb end õietolmu eest kaits ta. Õietolmuteadete olulisuses ei kahtle vist keegi, kel tuttavate hulgas kas või üks õie tolmule allergiline inimene. See väga vajalik teave ei tule aga lihtsalt aknast välja vaada tes kätte, vaid eeldab seiret.
Seitseteist aastat on õietolmu seiranud Eesti maaülikooli teadur Maret Saar. Nüüd ähvardab õietolmuseire katkeda rahanappusel.
Maaülikool on saatnud sotsiaalministeeriumile murekirju ja teabenõudeid ning kui Maret Saarele helistasin, oli ta saadetud märgukiri mu Epostkastis olnud juba üle kuu aja. Uskusin, et ministeerium on selle probleemi ammugi lahendanud, mis ajakirjanikul enam nina asjasse toppida. Telefonile vastas aga murelik Maret Saar: «Ei ole mulle midagi teatatud ja aparaadid meil ei tööta, seiret ei tehta...»
Teaduri soov on lihtne: ta tahaks, et seiresüsteem töötaks kindlal rahastusel, mitte igal aastal allergialiidult lepingut lootes ja hinnapakkumiskonkurssi oodates.
Riigikogu otsustas rahvatervise seadust vastu võttes, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise huvides on vaja uurida elukeskkonda ja hinnata selle ohutegureid. Miks riik seda seadust täita ei taha?
Keskkonnaseire on Eestis üldse murelaps: et seireandmed annaksid meile keskkonnast midagi teada, peab ühe ja sama metoodikaga pikka aega uurima ühte ja sama asja. Meil aga kipub seirekorraldus pidevalt muutuma. Tulemus on see, et andmed pole võrreldavad.
Paistab, et sotsiaalministeerium ei suuda mõista, millist pühendumust ja kvalifikatsiooni nõuab Maret Saare töö. Õhus leiduva õietolmu hindamine ei koosne vaid nendest tundidest, mis kuluvad õietolmuterade kokkulugemiseks.
Siiras palve sotsiaalministeeriumile: korraldage palun õietolmu pidev seire, hinnates vääriliselt seiraja tööd ja mõeldes kõigile allergikutele, kes igal kevadel muretsevad, kuidas end õigel ajal hoida.
Seitseteist aastat on õietolmu seiranud Eesti maaülikooli teadur Maret Saar. Nüüd ähvardab õietolmuseire katkeda rahanappusel.
Maaülikool on saatnud sotsiaalministeeriumile murekirju ja teabenõudeid ning kui Maret Saarele helistasin, oli ta saadetud märgukiri mu Epostkastis olnud juba üle kuu aja. Uskusin, et ministeerium on selle probleemi ammugi lahendanud, mis ajakirjanikul enam nina asjasse toppida. Telefonile vastas aga murelik Maret Saar: «Ei ole mulle midagi teatatud ja aparaadid meil ei tööta, seiret ei tehta...»
Teaduri soov on lihtne: ta tahaks, et seiresüsteem töötaks kindlal rahastusel, mitte igal aastal allergialiidult lepingut lootes ja hinnapakkumiskonkurssi oodates.
Riigikogu otsustas rahvatervise seadust vastu võttes, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise huvides on vaja uurida elukeskkonda ja hinnata selle ohutegureid. Miks riik seda seadust täita ei taha?
Keskkonnaseire on Eestis üldse murelaps: et seireandmed annaksid meile keskkonnast midagi teada, peab ühe ja sama metoodikaga pikka aega uurima ühte ja sama asja. Meil aga kipub seirekorraldus pidevalt muutuma. Tulemus on see, et andmed pole võrreldavad.
Paistab, et sotsiaalministeerium ei suuda mõista, millist pühendumust ja kvalifikatsiooni nõuab Maret Saare töö. Õhus leiduva õietolmu hindamine ei koosne vaid nendest tundidest, mis kuluvad õietolmuterade kokkulugemiseks.
Siiras palve sotsiaalministeeriumile: korraldage palun õietolmu pidev seire, hinnates vääriliselt seiraja tööd ja mõeldes kõigile allergikutele, kes igal kevadel muretsevad, kuidas end õigel ajal hoida.
Wednesday, February 11, 2009
Must lammas: keskkonnaministeerium. Roheline Värav jaanuar 2009
Roheline Värav annab Musta Lamba ordeni keskkonnaministeeriumi juhtkonnale looduskaitsesüsteemi ümberehitamise eest. Aasta lõpus teatati plaanist muuta looduskaitse arengukava, mida on lihvitud mitu aastat. Kui rakendamine taas kaugusesse lükatakse, võib rääkida planeeritud looduskaitsetöö lõpust. Kodanikel jääb üle Eino Baskini satiiriloo kombel imestada: «No mis asja nad sinna plangu taha ometi ehitavad?»
Subscribe to:
Posts (Atom)