Kaitsealade loomine ja korraldamine oli üks ELF-i esimesi tegevusi. Ka praegu on n.-ö. klassikaline looduskaitse üks ELF-i alustalasid: inventeeritakse loodusväärtusi, tehakse kaitse ettepanekuid ning koostöös riigiga planeeritakse kaitsealade tegevust.
1992. aastal sai ELF maailma looduse fondilt (WWF) raha, et inventeerida Eesti loodusväärtused ja saada ülevaade, millised alad oleks vaja võtta kaitse alla. Sama tööd rahastas WWF ka näiteks taasiseseisvunud Lätis ja endisel Ida-Saksamaal. Toonase ELF-i juhi Rein Kuresoo hinnangul tundus laiaulatuslikust inventuurist otstarbekam teha kohe riigile ettepanekud alade kohta, mida kaitse alla võtta. Bioloogid olid ju uute kaitsealade loomise mõtteid mõlgutanud juba nõukogude ajal.
Kui ideed kirjas, alustati läbirääkimisi keskkonnaministeeriumiga. Koostöös riigiga valmistati ette ka kaitstavate loodusobjektide seadust. Tänapäeva mõistes oli tulemus käes väga kiiresti: 1993. aastal loodi ELF-i ettepaneku alusel Soomaa ja Karula rahvuspark, 1994. aastal kinnitati seadus ja loodi Alam-Pedja looduskaitseala, mõni aasta hiljem Puhatu looduskaitseala.
Asjaosalised meenutavad, et kaitstavate loodusobjektide seadust ja rahvusparkide kaitse-eeskirju koostati korraga: kui seaduseelnõus midagi muutus, tuli ka eeskirja jälle muuta, ja nii korduvalt. Samuti tuli jälgida, et seadus oleks kooskõlas paljude teiste taasiseseisvunud riigis parasjagu koostamisel olnud seadustega. Rein Kuresoo sõnul oli kaitsealade piiride kirjeldamine ja samal ajal seaduste ettevalmistamine väga suur töö, nii et rohkem alasid poleks ELF tol ajal suutnudki ette võtta. Ometi usub ta, et ELF-i soovitusi järgisid ka teised ja hulk suure loodusväärtusega alasid on kaitse alla võetud just tänu sellele.
Soomaa. ELF-ist ja looduskaitsest kõneldes ei saa jätta mainimata Eerik Leibakut. Tema korralik töö looduskaitse andmebaasi täiendajana on võimaldanud ELF-il kaasa rääkida nii taasiseseisvunud Eesti esimeste uute kaitsealade loomisel kui ka näiteks Natura 2000 alade valikul.
1995. aastal on Merike Aasmäe ajalehes Sakala kirjutanud: „Märkasin, et Tartu mees Eerik Leibak on Soomaal nagu kodus, tundes selle loodust ja asustust mitte halvemini kohalikest. Kuulsin, et Eestimaa Looduse Fondi esindaja [Leibak] oli olnud üks siinse rahvuspargi loomise idee algatajaid. Ta ütles, et on Soomaa mitmel korral risti-põiki läbi käinud, et saada ülevaadet, mis siin on ja kuidas seda tsoneerida” [1].
Praeguse Soomaa rahvuspargi nimeks pakkus ELF alguses Vahe-Eesti riiklik looduskaitseala. Eerik Leibaku sõnutsi pärineb kaitseala nimi Soomaa Teodor Lippmaa Vahe-Eesti jaotusest põhjapoolseks Kõrvemaaks ja lõunapoolseks Soomaaks [2].
Rahvuspargi idee arengust on Leibak kirjutanud, et 1982. aastal Eesti Looduses kirjeldatud maastike funktsionaalne tsoneerimise põhimõte [4] ahvatles end rakendama ka Eestis. Seniste Kuresoo, Kikerpera, Valgeraba ja Ördi sookaitseala ning Halliste jõe puisniidu taimestikukaitseala tervikuks liitva looduskaitseala põhieesmärgi on Leibak sõnastanud järgmiselt: „Säilitada k o g u siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku” [2]. Samas artiklis küsib ta: „Kas Soomaa ja teiste kavandatavate kaitsealade moodustamine õnnestub?” ja vastab: „Usun, et oskame hinnata Eestimaa omapära hoidvaid väärtusi majandusraskuste kiuste. Just omapära on see, mis pakub huvi ka kaugemalt tulijaile”. Nüüdseks on seda omapära märgatud ka rahvusvahelisel tasandil: Soomaa kuulub ainsa Eesti kaitsealana Euroopa põlisloodusalade (wilderness areas) hulka [3].
Alam-Pedja kaitseala mõte oli Rein Kuresoo sõnutsi legendaarsel kotkamehel Einar Tammuril juba nõukogude ajal, kuid tundus siis utoopiana. Tammur ise on kirjutanud, et kaitseala algidee pärineb 1931. aastast Gustav Vilbergilt (Vilbastelt).
Kuuskümmend aastat hiljem ei olnud kaitseala loomise vastu otseselt keegi, küll aga pidid kaitse-eeskirja koostajad pidama kohalike metsameestega läbirääkimisi metsanduse üle ning kompromissina osa väärtuslikku ala kaitse alt välja jätma. Rein Kuresoo sõnul on ELF-i kaitseala loomise ettepanekus kirjeldatud alale nüüdseks lisandunud Natura 2000 inventuuridega kaardistatud metsaalad ja kotkaste pesitsuspiirkonnad. Eerik Leibak leiab siiski, et ehk oleks esialgu hõlmatud alal olnud kaitse praegusest tõhusam, sest laienemise hinnana on uus kaitse-eeskiri lubanud kohatult palju metsaraiet.
Karula. Kolmanda ELF-i ettepaneku alusel muudeti Karula maastikukaitseala Karula rahvuspargiks, ala suurendati mõnevõrra ja tsoneeriti, s.t. jagati eri rangusega kaitsevöönditeks. Kauaaegne rahvuspargi direktor Pille Tomson töötas pargi loomise ajal Antsla vallavalitsuses. Tema arvates rajati kaitseala ilma rahva suurema tähelepanuta, volikogu aruteludel oli tollal kohalike jaoks tähtsaim marjade korjamise teema. Ainsaks organiseerunud huvirühmaks võis pidada Valgamaa jahimehi.
Rahvusparki luues oli maa tagasisaajate kui huvirühma ringi raske määrata, sest omandireform oli alles algusjärgus, polnud korralikke kaarte ega täpselt teada kinnistute piire. Vallavolikogudes olid maa tagasitaotlejad väga nõrgalt esindatud. See andis tunda eriti Karula vallas, kus 1940. aastate küüditamine oli väga ränk ja osalt just seetõttu ei elanud paljud maade tagasitaotlejad kohapeal. Kaitsealal endal huvirühmadega suhtlevat juhtkonda ei olnud. Seetõttu selgusid vastuolud alles pärast rahvuspargi loomist ja Pille Tomsoni sõnul kulus aastaid, et neid lahendada.
„Karula kaitse-eeskiri toimis 2006. aastani ja paremini, kui paljud teised kaitsealade kaitse-eeskirjad, tagantjärele tuleb seda ELF-i tööd tõsiselt tunnustada, eriti arvestades, et tegijatel polnud kogemusi ja kaardimaterjal oli puudulik,” ütleb Tomson.
Loodusväärtusi on ELF inventeerinud läbi aegade. Pärast eelnimetatud suuri kaitsealasid ja esimest põlismetsainventuuri keskenduti mõnda aega niitude inventeerimisele, kuid kümmekond aastat tagasi jäeti see tegevus asjatundjaid koondava pärandkoosluste kaitse ühingu hooleks.
Viimastel aastatel on ulatuslikumad olnud soode ja merealade inventuurid. ELF on ministeeriumile läkitanud ka ettepanekud luua kaks uut merekaitseala: Gretagrundi ja Neugrundi hoiuks. ELF-i mere-, märgala- ja metsaprogrammid võivad juhatuse esimehe Jüri-Ott Salmi sõnul tuua Eesti kaitsealadele veelgi lisa.
Riigi tegevust looduskaitsealadel korraldab praegu valdavalt keskkonnaamet. Tõsised bürokraatlikud keerdkäigud takistavad kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamist ja kinnitamist. ELF lööb võimaluse korral kaasa kaitsekorralduskavade koostamisel, vastates keskkonnaameti hangetele.
Pille Tomsoni sõnul on riigi looduskaitsekorraldus praegu veidi segases seisus, kuna pole täpselt selge, milline riigiasutus vastutab kaitseala kui terviku kaitse-eesmärkide saavutamise eest, olgugi et kaitsekorralduskavades on kirjas üksikute tegevuste eest vastutajad. „Hinnata saame olukorda ikka tagantjärele, ehk on viie aasta pärast asjad paika loksunud,” loodab Tomson.
Vilsandi, kohalike kaasamine. Hiljutise suurima kaitse planeerimise projektina on ELF-is valminud Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava. Pille Tomson kui selle ja mitme teise kava koostamisel osalenu kinnitab, et oluline on esmalt teha selgeks huvirühmad ning kaasata nende esindajaid juba koostamise algjärgus. „Kohalikud annavad täiendavaid vaatenurki ja teavad väärtusi, mida ametlikud uuringud ja seireandmed ei näita. Pealegi, kui kaitsekorralduskava arvestab riigi prioriteetide kõrval ka kogukonna omadega, võetakse see kergemini omaks. See on vastastikuse õppimise protsess,” ütleb Pille Tomson. ELF-is kaitset planeeriv Liis Kuresoo lisab, et tihtipeale leidub kaitsealadel kohalikke loodusvaatlejaid ja biolooge, kelle käest saab uut teavet kaitseala elustiku kohta.
Ometi tuleb silmas pidada tõsiasja, et mida rohkem inimesi kaitse planeerimisse kaasata, seda pikemaks protsess kujuneb ja seda rohkem raha kulub. Nii teeb riik sellekohaseid otsuseid olenevalt rahakotist. Riigi ülesanne on tagada kõigi alade küllaldane kaitse, ELF töö tegijana püüab aga näidata eeskuju just kodanike kaasamises.
Kohalikke kaasates kerkib ühe probleemina alati pärandkultuuri osakaal kaitseala väärtustes. Looduskaitseseaduses on rahvuspargi eesmärgina muu hulgas kirjas kultuuripärandi kaitse ja seetõttu ilmneb rahvusparkides teravalt mureküsimus: kes suudab pädevalt hinnata ja planeerida pärandkultuuri hoidu. Liis Kuresoo kinnitusel tuli Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava planeerimise koosolekutel selgelt ilmsiks, et kohalike silmis on esmatähtis pärandkultuur. Ta lisab, et kohalikele inimestele on tähtsad nad ise, nad väärtustavad oma kogukonda. Seetõttu võeti Vilsandi kavasse ka meetmed taristu, töövõimaluste ning kohalike koolide hoiu ja edenduse kohta. Liis Kuresoo: „Võib tekkida küsimus, kas need tegevused sobivad kaitsekorralduskavva. Samas annab see kohalikele selge noodi, et rahvuspark ei tähenda ainult lõputuid piiranguid ja ikkeid, vaid ka võimalusi. Traditsiooniline inimtegevus on ikkagi väga oluline kaitseväärtus ja seda peab kaitset planeerides suutma soosida.”
Pille Tomsoni sõnul on „rahvuspark” maailmas väga lai mõiste. Eestis on selle sisu suuresti kujunenud Lahemaal 1970.–1980. aastatel tehtu järgi. Et toona pöörati suurt tähelepanu kultuuripärandile, võib öelda, et kultuuripärandi hoid kajastub meie rahvuslikus rahvuspargi mõistes. Samas toonitab Eerik Leibak, et rahvuspark kui kaitseala tüüp on ikkagi määratletud rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) sätetega ning kui jätta loodus tagaplaanile, ei pruugita seda rahvusparki võtta tõsiselt.
Pille Tomson: „Kaitset korraldades tuleb arvestada ka looduskaitse rahvusvahelisi prioriteete. Vilsandil on need kindlasti meri, laiud ja linnustik. Ometi, kui ka Vilsandi kultuuripärandit selles loetelus pole, siis selle väärtuste arvestamine tõhustab kaitseala oluliselt ja soodustab, et kohalikud elanikud piiranguid tunnustavad.”
Looduskaitse ja muinsuskaitse koostöö. Liis Kuresoo: „Suur mure rahvusparkide kultuuripärandi kaitse osas on see, et kultuuriväärtustest ei käi kaitse planeerijate jõud enamasti üle. Üldjuhul kirjutavad kaitsekorralduskava loodusteadusliku taustaga inimesed, kes ei pruugi osata neid väärtusi käsitleda ega süstematiseerida.” Arusaadavalt on kultuuripärandi spetsialiste ka keskkonnaametis vähe, seetõttu on nad ülekoormatud.
Rahvusparkide puhul, kus looduse kõrval kaitstakse ka kultuuripärandit, tuleb appi võtta muinsuskaitseamet, kes aitas teha ka Vilsandi kaitsekorralduskava ja vaatas kriitiliselt läbi kultuuriväärtuste osa. „Pealegi teeb kultuuripärandi käsitlemise kaitsekorralduskavas raskeks see, et rahvuspargi piirid on tõmmatud loodusväärtusi arvestades, aga kultuuripärandit tuleb näha laiemalt. Vilsandi puhul tuli kohati käsitleda ajaloolist Kihelkonna kihelkonda tervikuna, mitte piirduda ainult rahvuspargi alaga,” nendib Liis Kuresoo.
Ühe näitena looduskaitse ja muinsuskaitse suhtluse vajalikkuse kohta toob Liis Kuresoo keset Vilsandi saart asuva muinsuskaitsealuse kivi. 1970. aastatel koostatud kirjelduse järgi on see inimtekkeliste lohkudega kultuskivi, kuid loodusteadlastele on selge, et kivi muster pärineb hoopis korallidest ning säärast leidub igal pool, kus paljandub saare aluskivim.
Viimasel ajal on ELF peale Vilsandi kaitsekorralduskava osalenud ka Paganamaa, Peetri, Haanja ja Nõva kaitseala planeerimises. Praegu koostatakse Aidu looduskaitseala kaitsekorralduskava. Ka tulevikus plaanitakse koostada kaitsekorralduskavu, kaasates huvirühmi sama hoolikalt kui siiani: määrates esimestel avalikel koosolekutel kindlaks kaitseala väärtused ning edaspidi ühiselt arutledes, kuidas neid hoida.
1. Aasmäe, Merike 1995. Kuidas looduskaitsealal metsa majandada? – Sakala, 25. mai.
2. Leibak, Eerik 1993. Projekt „Soomaa looduskaitseala”. – Eesti Loodus 44 (4): 131–132.
3. PAN Parks Foundation: www.panparks.org
4. Rodoman, Boriss 1982. Polariseeritud maastik. – Eesti Loodus 33 (2, 3): 66–71, 130–135.
Artikkel ilmus ELFi 20-juubelile pühendatud erinumbris.
