Looduskaitsealad ELF-i töös. Veebruar 2011 Eesti Loodus

Kaitsealade loomine ja korraldamine oli üks ELF-i esimesi tegevusi. Ka praegu on n.-ö. klassikaline looduskaitse üks ELF-i alustalasid: inventeeritakse loodusväärtusi, tehakse kaitse ettepanekuid ning koostöös riigiga planeeritakse kaitsealade tegevust.

1992. aastal sai ELF maailma looduse fondilt (WWF) raha, et inventeerida Eesti loodusväärtused ja saada ülevaade, millised alad oleks vaja võtta kaitse alla. Sama tööd rahastas WWF ka näiteks taasiseseisvunud Lätis ja endisel Ida-Saksamaal. Toonase ELF-i juhi Rein Kuresoo hinnangul tundus laiaulatuslikust inventuurist otstarbekam teha kohe riigile ettepanekud alade kohta, mida kaitse alla võtta. Bioloogid olid ju uute kaitsealade loomise mõtteid mõlgutanud juba nõukogude ajal.

Kui ideed kirjas, alustati läbirääkimisi keskkonnaministeeriumiga. Koostöös riigiga valmistati ette ka kaitstavate loodusobjektide seadust. Tänapäeva mõistes oli tulemus käes väga kiiresti: 1993. aastal loodi ELF-i ettepaneku alusel Soomaa ja Karula rahvuspark, 1994. aastal kinnitati seadus ja loodi Alam-Pedja looduskaitseala, mõni aasta hiljem Puhatu looduskaitseala.
Asjaosalised meenutavad, et kaitstavate loodusobjektide seadust ja rahvusparkide kaitse-eeskirju koostati korraga: kui seaduseelnõus midagi muutus, tuli ka eeskirja jälle muuta, ja nii korduvalt. Samuti tuli jälgida, et seadus oleks kooskõlas paljude teiste taasiseseisvunud riigis parasjagu koostamisel olnud seadustega. Rein Kuresoo sõnul oli kaitsealade piiride kirjeldamine ja samal ajal seaduste ettevalmistamine väga suur töö, nii et rohkem alasid poleks ELF tol ajal suutnudki ette võtta. Ometi usub ta, et ELF-i soovitusi järgisid ka teised ja hulk suure loodusväärtusega alasid on kaitse alla võetud just tänu sellele.

Soomaa. ELF-ist ja looduskaitsest kõneldes ei saa jätta mainimata Eerik Leibakut. Tema korralik töö looduskaitse andmebaasi täiendajana on võimaldanud ELF-il kaasa rääkida nii taasiseseisvunud Eesti esimeste uute kaitsealade loomisel kui ka näiteks Natura 2000 alade valikul.
1995. aastal on Merike Aasmäe ajalehes Sakala kirjutanud: „Märkasin, et Tartu mees Eerik Leibak on Soomaal nagu kodus, tundes selle loodust ja asustust mitte halvemini kohalikest. Kuulsin, et Eestimaa Looduse Fondi esindaja [Leibak] oli olnud üks siinse rahvuspargi loomise idee algatajaid. Ta ütles, et on Soomaa mitmel korral risti-põiki läbi käinud, et saada ülevaadet, mis siin on ja kuidas seda tsoneerida” [1].
Praeguse Soomaa rahvuspargi nimeks pakkus ELF alguses Vahe-Eesti riiklik looduskaitseala. Eerik Leibaku sõnutsi pärineb kaitseala nimi Soomaa Teodor Lippmaa Vahe-Eesti jaotusest põhjapoolseks Kõrvemaaks ja lõunapoolseks Soomaaks [2].
Rahvuspargi idee arengust on Leibak kirjutanud, et 1982. aastal Eesti Looduses kirjeldatud maastike funktsionaalne tsoneerimise põhimõte [4] ahvatles end rakendama ka Eestis. Seniste Kuresoo, Kikerpera, Valgeraba ja Ördi sookaitseala ning Halliste jõe puisniidu taimestikukaitseala tervikuks liitva looduskaitseala põhieesmärgi on Leibak sõnastanud järgmiselt: „Säilitada k o g u siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku” [2]. Samas artiklis küsib ta: „Kas Soomaa ja teiste kavandatavate kaitsealade moodustamine õnnestub?” ja vastab: „Usun, et oskame hinnata Eestimaa omapära hoidvaid väärtusi majandusraskuste kiuste. Just omapära on see, mis pakub huvi ka kaugemalt tulijaile”. Nüüdseks on seda omapära märgatud ka rahvusvahelisel tasandil: Soomaa kuulub ainsa Eesti kaitsealana Euroopa põlisloodusalade (wilderness areas) hulka [3].

Alam-Pedja kaitseala mõte oli Rein Kuresoo sõnutsi legendaarsel kotkamehel Einar Tammuril juba nõukogude ajal, kuid tundus siis utoopiana. Tammur ise on kirjutanud, et kaitseala algidee pärineb 1931. aastast Gustav Vilbergilt (Vilbastelt).
Kuuskümmend aastat hiljem ei olnud kaitseala loomise vastu otseselt keegi, küll aga pidid kaitse-eeskirja koostajad pidama kohalike metsameestega läbirääkimisi metsanduse üle ning kompromissina osa väärtuslikku ala kaitse alt välja jätma. Rein Kuresoo sõnul on ELF-i kaitseala loomise ettepanekus kirjeldatud alale nüüdseks lisandunud Natura 2000 inventuuridega kaardistatud metsaalad ja kotkaste pesitsuspiirkonnad. Eerik Leibak leiab siiski, et ehk oleks esialgu hõlmatud alal olnud kaitse praegusest tõhusam, sest laienemise hinnana on uus kaitse-eeskiri lubanud kohatult palju metsaraiet.

Karula. Kolmanda ELF-i ettepaneku alusel muudeti Karula maastikukaitseala Karula rahvuspargiks, ala suurendati mõnevõrra ja tsoneeriti, s.t. jagati eri rangusega kaitsevöönditeks. Kauaaegne rahvuspargi direktor Pille Tomson töötas pargi loomise ajal Antsla vallavalitsuses. Tema arvates rajati kaitseala ilma rahva suurema tähelepanuta, volikogu aruteludel oli tollal kohalike jaoks tähtsaim marjade korjamise teema. Ainsaks organiseerunud huvirühmaks võis pidada Valgamaa jahimehi.
Rahvusparki luues oli maa tagasisaajate kui huvirühma ringi raske määrata, sest omandireform oli alles algusjärgus, polnud korralikke kaarte ega täpselt teada kinnistute piire. Vallavolikogudes olid maa tagasitaotlejad väga nõrgalt esindatud. See andis tunda eriti Karula vallas, kus 1940. aastate küüditamine oli väga ränk ja osalt just seetõttu ei elanud paljud maade tagasitaotlejad kohapeal. Kaitsealal endal huvirühmadega suhtlevat juhtkonda ei olnud. Seetõttu selgusid vastuolud alles pärast rahvuspargi loomist ja Pille Tomsoni sõnul kulus aastaid, et neid lahendada.
„Karula kaitse-eeskiri toimis 2006. aastani ja paremini, kui paljud teised kaitsealade kaitse-eeskirjad, tagantjärele tuleb seda ELF-i tööd tõsiselt tunnustada, eriti arvestades, et tegijatel polnud kogemusi ja kaardimaterjal oli puudulik,” ütleb Tomson.



Loodusväärtusi on ELF inventeerinud läbi aegade. Pärast eelnimetatud suuri kaitsealasid ja esimest põlismetsainventuuri keskenduti mõnda aega niitude inventeerimisele, kuid kümmekond aastat tagasi jäeti see tegevus asjatundjaid koondava pärandkoosluste kaitse ühingu hooleks.
Viimastel aastatel on ulatuslikumad olnud soode ja merealade inventuurid. ELF on ministeeriumile läkitanud ka ettepanekud luua kaks uut merekaitseala: Gretagrundi ja Neugrundi hoiuks. ELF-i mere-, märgala- ja metsaprogrammid võivad juhatuse esimehe Jüri-Ott Salmi sõnul tuua Eesti kaitsealadele veelgi lisa.
Riigi tegevust looduskaitsealadel korraldab praegu valdavalt keskkonnaamet. Tõsised bürokraatlikud keerdkäigud takistavad kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamist ja kinnitamist. ELF lööb võimaluse korral kaasa kaitsekorralduskavade koostamisel, vastates keskkonnaameti hangetele.
Pille Tomsoni sõnul on riigi looduskaitsekorraldus praegu veidi segases seisus, kuna pole täpselt selge, milline riigiasutus vastutab kaitseala kui terviku kaitse-eesmärkide saavutamise eest, olgugi et kaitsekorralduskavades on kirjas üksikute tegevuste eest vastutajad. „Hinnata saame olukorda ikka tagantjärele, ehk on viie aasta pärast asjad paika loksunud,” loodab Tomson.

Vilsandi, kohalike kaasamine. Hiljutise suurima kaitse planeerimise projektina on ELF-is valminud Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava. Pille Tomson kui selle ja mitme teise kava koostamisel osalenu kinnitab, et oluline on esmalt teha selgeks huvirühmad ning kaasata nende esindajaid juba koostamise algjärgus. „Kohalikud annavad täiendavaid vaatenurki ja teavad väärtusi, mida ametlikud uuringud ja seireandmed ei näita. Pealegi, kui kaitsekorralduskava arvestab riigi prioriteetide kõrval ka kogukonna omadega, võetakse see kergemini omaks. See on vastastikuse õppimise protsess,” ütleb Pille Tomson. ELF-is kaitset planeeriv Liis Kuresoo lisab, et tihtipeale leidub kaitsealadel kohalikke loodusvaatlejaid ja biolooge, kelle käest saab uut teavet kaitseala elustiku kohta.
Ometi tuleb silmas pidada tõsiasja, et mida rohkem inimesi kaitse planeerimisse kaasata, seda pikemaks protsess kujuneb ja seda rohkem raha kulub. Nii teeb riik sellekohaseid otsuseid olenevalt rahakotist. Riigi ülesanne on tagada kõigi alade küllaldane kaitse, ELF töö tegijana püüab aga näidata eeskuju just kodanike kaasamises.
Kohalikke kaasates kerkib ühe probleemina alati pärandkultuuri osakaal kaitseala väärtustes. Looduskaitseseaduses on rahvuspargi eesmärgina muu hulgas kirjas kultuuripärandi kaitse ja seetõttu ilmneb rahvusparkides teravalt mureküsimus: kes suudab pädevalt hinnata ja planeerida pärandkultuuri hoidu. Liis Kuresoo kinnitusel tuli Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava planeerimise koosolekutel selgelt ilmsiks, et kohalike silmis on esmatähtis pärandkultuur. Ta lisab, et kohalikele inimestele on tähtsad nad ise, nad väärtustavad oma kogukonda. Seetõttu võeti Vilsandi kavasse ka meetmed taristu, töövõimaluste ning kohalike koolide hoiu ja edenduse kohta. Liis Kuresoo: „Võib tekkida küsimus, kas need tegevused sobivad kaitsekorralduskavva. Samas annab see kohalikele selge noodi, et rahvuspark ei tähenda ainult lõputuid piiranguid ja ikkeid, vaid ka võimalusi. Traditsiooniline inimtegevus on ikkagi väga oluline kaitseväärtus ja seda peab kaitset planeerides suutma soosida.”
Pille Tomsoni sõnul on „rahvuspark” maailmas väga lai mõiste. Eestis on selle sisu suuresti kujunenud Lahemaal 1970.–1980. aastatel tehtu järgi. Et toona pöörati suurt tähelepanu kultuuripärandile, võib öelda, et kultuuripärandi hoid kajastub meie rahvuslikus rahvuspargi mõistes. Samas toonitab Eerik Leibak, et rahvuspark kui kaitseala tüüp on ikkagi määratletud rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) sätetega ning kui jätta loodus tagaplaanile, ei pruugita seda rahvusparki võtta tõsiselt.
Pille Tomson: „Kaitset korraldades tuleb arvestada ka looduskaitse rahvusvahelisi prioriteete. Vilsandil on need kindlasti meri, laiud ja linnustik. Ometi, kui ka Vilsandi kultuuripärandit selles loetelus pole, siis selle väärtuste arvestamine tõhustab kaitseala oluliselt ja soodustab, et kohalikud elanikud piiranguid tunnustavad.”

Looduskaitse ja muinsuskaitse koostöö. Liis Kuresoo: „Suur mure rahvusparkide kultuuripärandi kaitse osas on see, et kultuuriväärtustest ei käi kaitse planeerijate jõud enamasti üle. Üldjuhul kirjutavad kaitsekorralduskava loodusteadusliku taustaga inimesed, kes ei pruugi osata neid väärtusi käsitleda ega süstematiseerida.” Arusaadavalt on kultuuripärandi spetsialiste ka keskkonnaametis vähe, seetõttu on nad ülekoormatud.
Rahvusparkide puhul, kus looduse kõrval kaitstakse ka kultuuripärandit, tuleb appi võtta muinsuskaitseamet, kes aitas teha ka Vilsandi kaitsekorralduskava ja vaatas kriitiliselt läbi kultuuriväärtuste osa. „Pealegi teeb kultuuripärandi käsitlemise kaitsekorralduskavas raskeks see, et rahvuspargi piirid on tõmmatud loodusväärtusi arvestades, aga kultuuripärandit tuleb näha laiemalt. Vilsandi puhul tuli kohati käsitleda ajaloolist Kihelkonna kihelkonda tervikuna, mitte piirduda ainult rahvuspargi alaga,” nendib Liis Kuresoo.
Ühe näitena looduskaitse ja muinsuskaitse suhtluse vajalikkuse kohta toob Liis Kuresoo keset Vilsandi saart asuva muinsuskaitsealuse kivi. 1970. aastatel koostatud kirjelduse järgi on see inimtekkeliste lohkudega kultuskivi, kuid loodusteadlastele on selge, et kivi muster pärineb hoopis korallidest ning säärast leidub igal pool, kus paljandub saare aluskivim.

Viimasel ajal on ELF peale Vilsandi kaitsekorralduskava osalenud ka Paganamaa, Peetri, Haanja ja Nõva kaitseala planeerimises. Praegu koostatakse Aidu looduskaitseala kaitsekorralduskava. Ka tulevikus plaanitakse koostada kaitsekorralduskavu, kaasates huvirühmi sama hoolikalt kui siiani: määrates esimestel avalikel koosolekutel kindlaks kaitseala väärtused ning edaspidi ühiselt arutledes, kuidas neid hoida.

1. Aasmäe, Merike 1995. Kuidas looduskaitsealal metsa majandada? – Sakala, 25. mai.
2. Leibak, Eerik 1993. Projekt „Soomaa looduskaitseala”. – Eesti Loodus 44 (4): 131–132.
3. PAN Parks Foundation: www.panparks.org
4. Rodoman, Boriss 1982. Polariseeritud maastik. – Eesti Loodus 33 (2, 3): 66–71, 130–135.

Artikkel ilmus ELFi 20-juubelile pühendatud erinumbris.

Kaitseme vihmametsi, aga kuidas seda teha? Eesti Loodus 2005/2

Kas tahaksite osaleda rahvusvahelisel puuvõrade uurimise seminaril “International Canopy Access Workshop”, kus näidatakse, kuidas liikuda vihmametsade võrades saamaks teadmisi nende koosluste määratu mitmekesisuse kohta? Kui jah, siis võtke ühendust integreeritud looduskaitseuuringute instituudiga (Integrated Conservation Research – ICR), mida juhib väliseestlasest president Illar Muul.

Suurem osa vihmametsade elustiku mitmekesisusest asub kõrgel puuvõrades. Uurimaks oma esimesi huviobjekte – lendoravaid – pidi noor zooloog Illar Muul ise lausa puuvõradesse kolima. Nüüdseks ammu doktorikraadi kaitsnud Illari huvi lendoravate vastu laienes nende loomakeste haiguste, parasiitide, toidulaua, konkurentide ja vaenlasteni ning lõpuks jõudis ta vääramatule arusaamisele: ökosüsteemis on kõik niivõrd üksteisega seotud, et pole võimalik uurida ega kaitsta eraldi mõnda liiki ja et liike on võimalik kaitsta ainult kogu elukeskkonda hoides.

Iseenesest ju lihtne järeldus, kuid möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus Malaisias pisiimetajaid uurides täheldas Illar Muul, et selle järelduseni polnud maailma looduskaitsjad veel jõudnud. Üksikuid liike uurivad teadlased ei teadvustanud seda, kui tähtis on teavitada oma uuringutest ka avalikkust. Nad kirusid vaid arengumaade majandust, mis vihmametsi hirmuäratava kiirusega hävitas.

Ligi kakskümmend aastat aktiivselt vihmametsade kaitsega tegelnud Illar Muul teatab telefonitsi häbelikult, et ta on allergiline arvutite vastu ning eelistab suhtlemist faksi või telefoni teel. Siiski on tema juhitaval instituudil äsja valminud koduleht, mille kaudu saab tutvuda vihmametsade kaitse projektidega (vt. http://www.integratedconservationresearch.org/). “Me ei tohiks karta majandusarengut, vaid peaksime suunama selle säästvale teele ning rakendama ökosüsteemide kaitseks,” kirjutab Illar Muul. Instituut töötabki välja ja viib ellu säästliku majandamise viise, mis ei kahjusta metsade looduslikku mitmekesisust.

Vihmametsade kaduv hiid

Esiteks tuleb võtta vaatluse alla metsade hävitamise põhjused ning leida probleemidele muid lahendusi. Suur hulk vihmametsi raadatakse selleks, et saada karjamaid põllumajandusloomadele. ICR pakub lahendusena loodusliku veiseliha allika – maailma suurima veislase gauri (Bos gaurus) kasvatamise vihmametsades.

Hindi keeles tähendab sõna “gaur” looma, see suurekasvuline koduveiste metsik sugulane elab ka tänapäeval Aasia vihmametsades. Gaure jahitakse nii nende hea liha kui ka suurte sarvede pärast ning elukeskkonna häving ja jaht on viinud selle liigi väljasuremise äärele. Koos loomaaedades peetavate karjadega hinnati 2000. aastal populatsiooni kogusuuruseks 13 000–30 000 looma. Maailma looduskaitseliidu (IUCN) kriteeriumide järgi on gaur ohualdis liik. Teda paljundades ning vihmametsas poolmetsikult karjatades vähendaksime sealsete metsade muutmist karjamaadeks ning aitaksime samas püsida ohustatud liigil. ICR otsib aktiivselt rahastajaid, et jätkata gauride kunstviljastamist ning nende karjade moodustamist, et järjekindlalt tõestada: keskkonnasäästlik majandus osutub lõppkokkuvõttes tasuvamaks kui metsade raadamine.

Rikas mets

Vihmametsade hävitamise üks peapõhjusi on soov luua monokultuurseid põllumajandusmaid. Troopilises kliimas loodetakse kasvatada riisi, kummipuud, kakaod või pipart vastavalt turunõudlusele. Metsade hävitamisel jääb aga vaid õhuke kiht huumust: maa kurnatakse väheste aastate jooksul välja ja muutub põllumajandusele kõlbmatuks. Alternatiivse lahendusena pakub ICR kohalikele elanikele võimalust kasutada vihmametsa looduslikke rikkusi, müües mitmesuguseid loodustooteid, samuti tegelda ökoturismiga.

Vihmametsades kasvavatest taimeliikidest on hinnanguliselt veerandmiljonil meditsiiniline väärtus, siiani on laborites jõutud uurida vaid ligi viit tuhandet neist. Tänapäeva turg tunneb umbes kahtsadat liiki vihmametsadest pärit söödavaid puuvilju, ent sealsed põlisrahvad oskavad söögiks kasutada ligi kahte tuhandet. Umbes niisama palju arvatakse olevat söödavaid puuvilju, mida inimesed pole siiani proovinudki.

Iga mets on unikaalne, isegi sama geograafilise regiooni vihmametsade loomulik toodang võib suuresti erineda, igale metsale lisavad väärtust ka kohalike inimeste teadmised selle varude ning kasutusvõimaluste kohta. Vihmametsa oskuslikult majandades on võimalik teenida hoopis rohkem raha kui kiiruga tehtud tehingute abil. Näiteks vihmametsades kasvav puu Wiesneri soorea (Shorea wiesneri) on seni olnud eelkõige puiduallikas, samas annaks iga mahavõetud puu palju suuremat tulu hoopis keemia- või ravimitööstuses. Loomulikult võiks mõistlikult majandades suunata väärtuslikku puitu ka mööblitööstusse, kuid enamasti kiputakse kiire kasumi nimel müüma seda otse metsast liiga odava hinnaga. Kasvatades sooread monokultuurina, tuleks kanda suuri kulutusi pestitsiididele ning väetistele, samal ajal kui tuhandeid aastaid püsinud ja arenenud kooslus kaitseb ja toidab puid nende loomulikus keskkonnas.

Vihmametsade väärtuslike elementidena kasvatatakse ka dekoratiivseid liblikaid ja haruldasi orhideesid. Troopikas on nende jaht muutnud palju liike haruldaseks, kuid kohalikud pered võiksid saada head sissetulekut oma kasvatatud liblikate ja lillede müügist. Troopilistes metsades elab ka palju eri liiki imetajaid ja linde, kellelt saadavat oskavad põlisrahvad kavalalt ära kasutada.

Ahvikombel puuvõrade vahel kiikudes

Peale vihmametsa andide müümise saab kohalik elanik end elatada ökoturismi abil. Selleks on Illar Muul ning tema meeskond teinud ära suure töö Malaisias, Hiinas, Ghanas, Costa Ricas, Peruus ning mujalgi. Uurimistööde aegu tekkis Illar Muulil vajadus luua puuvõrades liikumise võimalusi. Siit kasvasid välja erilised rippuvad rajad vihmametsa võrade kõrgusel. Illari enda sõnul avasid need “sillad” inimesele täiesti uue maailma, umbes samamoodi nagu akvalangi kasutuselevõtt võimaldas näha korallriffide mitmekesisust ja ilu. Rippuvad rajad võeti väga kiiresti kasutusse ka turistide ligimeelitamiseks ning neid peetakse lausa ICR-i kaubamärgiks. Illar Muul rõhutab aga, et matkarajad vihmametsa võrastikus ei peaks olema asi iseeneses, need on vaid üks viis näidata ja propageerida nende metsade tõelist väärtust.

Mõnes projektipiirkonnas on laialdaselt arenenud ökoturism muutunud juba rahaliselt tasuvamaks kui puidu hankimine samast metsast. Seega võib rääkida ökoturismist kui ühest vihmametsade säästliku majandamise ning üksiti kaitse edukaimast suunast. Rippuvad rajad aitavad hoida ökosüsteemi peaaegu puutumatuna selle elustikule.

Paraku jääks vihmametsa võrastikus omapead jalutaval turistil enamik vaatamisväärsusi nägemata: et saada tõesti täiuslik kogemus, vajab turist ka asjalikku juhendajat. ICR-i üks tegevussuundi ongi anda kohalikele elanikele põhjalikke teadmisi teadusuuringute kohta vihmametsades ning koolitada neist head looduse vahendajad. Nii muutub iga vihmametsas matkaja ühtlasi selle toetajaks, sest annab elatist kohalikele, kes ei pea nüüd metsa odavalt puiduks müüma. Iga vihmametsas leiduv liik muutub turistide toel suuremaks rahaliseks väärtuseks just oma loomulikus keskkonnas. Nii tekib vajadus hoida metsa sellisena, nagu ta on.

Legendiks on saanud lugu sellest, kuidas üks maailma esimesel turistidele avatud rippuval matkarajal Malaisias Poringis jalutanud turist oli pärast tee läbi kõndimist lausunud: “Poring is boring.” (Poring on igav.) Seepeale viinud projektijuht Illar Muul oma rahulikul viisil pettunu samale rajale ning selgitanud kõike, mida seal umbes kümnekorruselise maja kõrgusel puuvõrades näha sai, nii nagu see tema loodusteadlase pilgule paistab. Pärast seda jalutuskäiku, mis avardas arusaamu maailmast, sai torisevast turistist vihmametsa kaitsjate pikaaegne toetaja ning kaasaktivist. Igal inimesel, kes suudab endale lubada puhkust maailma kaugetes paikades, on võimalik saada nendel rippradadel väärt kogemus, selleks piletit ostes üksiti looduskaitsesse investeerides.

Ka puitu on vaja varuda

Illar Muul ütleb igaühele, kes tuleb rääkima looduskaitsjatest kui majandustegevuse vihkajatest, et tegu on äärmiselt vale arusaamaga. “Mõned aktivistid, kes pole endale selgeks teinud säästva arengu põhimõtteid ja kipuvad kaitsma müstilist metsikut loodust, kus inimene on täiesti välistatud, teevad liiga kogu looduskaitse mainele,” on kogenud praktik kindel.

Niisiis ei saa keelata ka inimesele vajaliku puidu hankimist vihmametsadest. Vihmametsa ei saa säästa nii, et sulgeme osa reservaatidesse ning laseme ülejäänul minna nii, nagu läheb. Vihmametsade puiduvarusid tuleks majandada säästlikult, kuid üks probleem on selle ökosüsteemi haavatavus: nüüdisaegsed metsatöömasinad lõhuvad metsa sedavõrd, et hiljem on raske haavu parandada. Seetõttu on Malaisias püütud rakendada uut meetodit: puitu varutakse õhu kaudu, kasutades nii inimeste kui ka puidu transpordiks heeliumiga täidetud tetraeedrikujulisi “õhupalle”. Arendajate ja looduskaitsjate ühiste pingutuste siht peaks olema muuta selline puidu kogumise viis majanduslikult tasuvaks. Kahjuks on just „looduskaitseaktivistid“ need, kes takistavad puidu hankimist õhu kaudu. “Võideldes igasuguste metsatööde vastu põhjustavad „looduskaitsjad“ veel suuremaid kadusid metsades, sest raiumine iseenesest ei lõpe niipea,“ kurvastab Illar Muul.

Looduslik mitmekesisus – see ongi rikkus

Costa Ricas on ICR algatanud kinnisvaraäri “Öko-aakrid” (Eco-acres). Nüüdseks laastatud endised ilusad vihmametsaalad Rainmakeri mägedes taasmetsastatakse võimalikult liigirikkalt, nii et sinna hakkaksid ka ise tagasi tulema looduslikud liigid. “Meil tuleb vaid tekitada taimede abil võimalikult mitmekesine maastikumuster, siis muutub kooslus edasises arengus aina liigirikkamaks,” ütlevad spetsialistid oma kodulehel.

Maavaldused müüakse või renditakse inimestele, kes soovivad elada looduskaunis kohas ning on nõus maksma selle eest, et nende maal kasvavad kaunid orhideed ja lendavad imelised linnud. Lisaväärtusena saavad maaomanikud tarbida vihmametsas kasvavaid pähkleid, puuvilju ning muid hüvesid. Koondades väärtuslikele aladele teadlikke maaomanikke, tekitatakse looduskaunisse kohta elanikkond, kes ei lase tööstusel sealseid metsi enam hävitada. “Öko-aakrite” projektist loodetakse palju: ICR aitab maaomanikel alustada rippradadel põhinevat ökoturismiäri ning kohaliku toodangu müüki. “Meie eesmärk on suunata majanduse arengut selles piirkonnas nii, et see suurendaks bioloogilist mitmekesisust, mitte ei hävitaks seda,” on kirjas ICRi kodulehel.

Mis päästab vihmametsad?

Juba viis aastat tagasi kirjutas Illar Muul: ”Ameerika kosmoseprogramm on tõestanud, et küllaldaselt rahastatud ja koordineeritud uuringud annavad majanduslikult tasuvaid tulemusi. Oleks aeg teha sama kvaliteediga ponnistusi avastamaks meie “sisemist kosmost”, mis on meile palju lähemal, mõjutab meie igapäevaelu ning tulevikku.” Päästmaks vihmametsi on tarvis näidata, et keskkonnahoidlik majandamine tasub end ära. Seda on Illar Muul oma elutööga kindlasti juba tõestanud, kuid tema saavutusse ei suhtuta veel küllalt tõsiselt.

Loodusuurijate, arendajate ning otsustajate parem koostöö tekitaks n.-ö. kriitilise massi, mis pööraks vihmametsade majandamise normaalsesse suunda. Paraku töötab ICR-i meeskond siiani projektipõhiselt, riik ei rahasta nende tööd järjekindlalt. See seab instituudi tegevusele oma piirid. Samas on meie kõigi võimuses muuta maailma natuke selles suunas, et vihmametsad jääksid püsima kogu oma mitmekesisuses ja ilus.

---

Kes on Illar Muul?

ICR-i asutaja ning president Illar Muul (1938) pidi sõja tõttu oma kodust Eestimaal lahkuma kuueaastase poisina. Ta on sündinud Tallinnas, kuid elanud eri paigus sugulaste juures maal. Lapsepõlvest rääkides meenutab Illar, et kui vanemad teda üles leida tahtsid, siis alustasid nad otsinguid tallist loomade juurest. Loodusarmastus jäi poisile külge ka välismaale põgenemise järel ning pärast bioloogiaõpingute lõpetamist asus ta otsima rahvaid ja maid, kus elatakse rohkem loodusega kooskõlas kui loomulikust elukeskkonnast kaugenenud lääneühiskonnas.

Eestimaal pole Illar Muul pärast siit lahkumist käinud, veidi tekitab temas kõhedust see, mis siin ees oodata võib. Ent suur soov näha oma kodukohti Saaremaal ahvatlebki teda selle aasta kevadel ette võtma erilise reisi. Kaasmaalastest loodushuvilistel tasub koguda natuke kannatust: kui plaanid täide lähevad, siis on vihmametsade kaitsja ka siinsel loodusõhtul.