Op-ed: Don’t let Estonian shale firm do to Utah what it has done to Estonia 12. juuni 2016 The Salt Lake Tribune

In my country, Estonia, the oil shale industry has permanently damaged many of our most important natural resources. Parts of northeastern Estonia have become unusable sacrifice zones that will never recover from the impacts of oil shale mining. As the country with the world's largest oil shale mining operations, we have lost much of our land, damaged our water and emitted more than our share of carbon into the atmosphere.

Yet, our state energy company, Eesti Energia, still tells us that oil shale is the "fuel of the future" and continues to propose future oil shale mining in Estonia. Eesti Energia is also attempting to "export innovation" by mining oil shale in other parts of the world. Through its main subsidiary, Enefit Oil, our national Estonian energy company has bought and leased over 30,000 acres of land in Utah and is now attempting to start strip mining for oil shale in the upper Colorado River Basin. Enefit will process the oil shale in a 50,000-barrel-per-day processing plant.

Here in Estonia, we fear for the future of both Utah and the Colorado River Basin if Enefit succeeds in opening its massive oil shale operation. The Green and White rivers, near the proposed oil shale strip mine, are beautiful rivers that supply water to the western United States. Many residents in Utah rely on the groundwater near the proposed oil shale mine site. And there are also farms, ranches and old family homes in this rural area.

In Estonia, before the oil shale mines started, the rural lifestyle and connection to nature were part of a way of life in northeastern Estonia. After the oil shale industry started, local fishermen went bankrupt because of the water pollution. In my childhood, the Purtse River, near my grandparents' home, was declared the dirtiest river in Estonia because it was so contaminated by chemicals from oil shale.

We have invested a lot of public European Union money in restoring polluted landscapes, but you still find areas like the "phenols marshland" — a contaminated marsh of oil shale wastewater. The contaminated water comes from huge mountains of oil shale waste, called the "Estonian Alps," that are visible from space. Rain washes chemicals from these waste piles into the landscape and water. What will happen to Utah and to communities downstream if Enefit's waste harms the upper basin of the Colorado River watershed?

Groundwater has been affected, too. In the area where oil shale is mined in Estonia, there used to be three layers of groundwater suitable for human consumption. The oil shale industry has permanently destroyed two of these layers. People in the area cannot use that water for drinking anymore. Near the mines, the natural wetlands are suffering from low water tables. And in open mine areas, farmers will not be able to return to their fields for at least a century, if ever. Unlike Utah, we have vast water resources, but the damage from oil shale mining cannot be undone.

The oil shale industry also pollutes the air. While the research is still developing, the small town of Kiviõli, built around an oil shale factory, often experiences bad-smelling gases. Health statistics show that people in the oil shale area are at a higher risk of asthma and lung cancer than people in other parts of Estonia.

And oil shale is a fossil fuel that causes climate change. It is one of the least efficient fuels in the world when used for electricity or for transportation fuel. A lot of shale rock is dug out of the land in a process that resembles mountain-top removal, but very little energy is produced per ton.

Oil shale is not "the fuel of the future" and Estonia is not "exporting innovation." We believe that all countries — including Estonia and the United States — should be choosing clean energy that protects our environment, not oil shale. In Estonia, the oil shale industry has contaminated our water, strip mined our land and left us with a sacrifice zone that will never be the same.

Before the people of Utah and decision-makers allow oil shale mining to start in Utah and in the Colorado River Basin, we urge you to look at our Estonian experience. Generations from now, Estonians in the mining region will still be cleaning up the mines, remediating the phenol marshlands and unable to use much of the groundwater. It is not too late for Utah to learn from our history, and protect the Colorado River headwaters.

Happevihmad pole kadunud. 5. juuni 2012 Eesti Päevaleht

Jenga-nimelises lauamängus tuleb torni laotud piklikke puuklotse ükshaaval alumistelt korrustelt ära võtta ja nende võrra torni kõrgemaks ehitada. 

Paratamatult aga saabub hetk, kui alt ei saa enam võtta ühtegi klotsi, ilma et kogu torn kokku kukuks. Kui võrrelda mängu Maal elamisega, oleme kõik selle mängu osalised. Oma elukeskkonda saame kaitsta vaid nii, et jätame torni toestavad klotsid liigutamata.

Üks keskkonnaprobleem, millele on kogu maailmas 1960. aastatest tähelepanu juhitud, on happevihmad. Kivisöe, põlevkivi ja nafta põletamisel paiskuvad õhku väävliühendid, mis veega reageerides ja tuulega edasi kandudes sajavad maha akuhapet sisaldavate happevihmadena. Tagajärjeks on hävinud metsad, kaladeta jäänud järved, hapestunud mullad ja linnades kahjustada saanud marmorkujud. Sisse hingates tekitavad väävliheitmed mitmeid haigusi, näiteks bronhiiti ja astmat. Ametlikud andmed akuhappe ohutuskaardil ütlevad, et sissehingamisel on surmav annus 510 mg ühes kuupmeetris kahe tunni jooksul.

Sellised hirmsad asjad ei ole muidugi jätnud poliitikuid ükskõikseks: väävliheitmete vähendamisega on tegeldud 1970. aastatest. Tööstuses kasutatakse puhastusseadmeid, suurendatakse taastuvenergia osakaalu, autokütustele on kehtestatud ranged väävlisisalduse piirmäärad. Siiski on pingutustest kõrvale jäänud laevad, mille puhul oli kütustes siiani lubatud väävlisisaldus 2700 korda suurem kui autokütustes lubatu. Selle tõttu on laevakütuste roll väävliheitmete tekitamises näiteks Taanis suurenenud 39%-ni. Aastaks 2020 aga on ette näha, et Euroopas ületab laevade väävliheide maismaalt tuleva heite.

Lahendusena on USA ja Kanada kehtestanud rannikule 370 km laiuse merevööndi, kus vähendatakse kütuses lubatud väävli ja lämmastiku määra. Aastaks 2020 loodetakse selle vööndi abil päästa 14 000 põhjaameeriklase elu. Euroopa Liit omalt poolt on määranud väävliheitmete piiramise aladeks Läänemere, Põhjamere ja La Manche’i väina. Euroopa Komisjon on arvutanud, et piirangute tulemusel õnnestub tervishoius saavutada 8–16 miljardi euro väärtuses kasu. Lisaks prognoositakse, et näiteks Soomes vähenevad happevihmad võrreldes praegusega 60% võrra. Selle saavutamiseks tuleks laevanduses kulutada 0,6–3,7 miljardit eurot, et saaks kasutada vähema väävliga kütust.

Eesti keskkonnaorganisatsioonid on väävliheitmete asjus küsinud seisukohta keskkonnaministrilt.

Väävlisaaste põlevkivist

Keit Pentuse vastus oli, et neid tuleb küll vähendada, kuid Eesti toetaks rangemate reeglite seadmist ühtselt kogu Euroopa Liidus. Lisaks ei olnud minister hoolimata mitmete riikide pingutustest veendunud, kas vajalik tehnoloogia laevade ümberehitamiseks on muudatuste ajaks — 2015. aastaks — olemas ja töökindel. Seetõttu jäi Eesti väävliheitmete piiramise lõpphääletusel erapooletuks.

Nüüd on Euroopa Liidu institutsioonid jõudnud üksmeelele ja tulevikku vaadates on oluline, et vastu võetud õigusaktid rakenduksid, laiendataks piirkondi, kus väävliheitmeid piiratakse, ja alustataks ka lämmastikuheitmete piiramist laevanduses.

Eesti poolt vaadatuna on teemal siiski veel üks aga: kuigi meie sadamates toimub tihe sagimine, on laevanduse osa õhu saastuses siiski pisike. Hoolimata sadade miljonite eurode kulutamisest puhastusseadmetele tuleb endiselt peaaegu kogu meie väävlisaaste põlevkivist. Kui suure võidu tervise ja keskkonna kontosse saaksime põlevkivist „Jenga klotside” maa alla jätmisel ja taastuvenergia kasutamisel, võiks püüda arvutada analoogselt laevakütuste tervisearvutustega.

Põlevkivi põletamine, selle hind ja alternatiivid. Roheline Värav 12.10.2006

Keskkonnaministeeriumis on hetkel valmimas põlevkivi kaevandamise arengukava, mille töösolev versioon näeb ette kõige optimaalsema stsenaariumina põlevkivi tootmise suurendamise praeguselt 15 miljonilt tonnilt 20 miljoni tonnini. Kolmandik plaanitud suurendamisest läheks õlitootmise suurendamiseks, ülejäänust jätkataks elektri tootmist. Kava järgi tuleks kiirendatud tempos kaevandada vähemalt aastani 2015. Milline oleks alternatiivne tegevuskava sellises olukorras, küsisin Tallinna Tehnikaülikooli biotehnoloogia õppetooli professorilt Raivo Vilult.

Miks tuleks üldse alternatiivseid stsenaariume kaaluda?

Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on üks väiksemaid Euroopa Liidus, Taanist ja Jaapanist jääme efektiivsuselt maha juba pea kümme korda. Meie elektritootmise süsteemi koguefektiivsus on 15 protsenti, sellele lisandub energia raiskamine tööstuses ja olmes. Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisneb selles, et tarbijate puudumisel juhitakse igal aastal umbes 10 miljardi Eesti krooni eest soojust Narva jõkke, see on energiaühikutes pea kaks korda rohkem kui me elektrina kasutada saame. Kurioosumiks on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta.
Eesti peab ELi liikmesmaana võtma aktiivse positsiooni kliimamuutustega võitlemises, seda enam, et praeguse Kyoto protokolliga seadustatud olukorda, kus suurimad saastajad – endised sotsialismimaad, on tänu soodsa baasaasta valikule (1990) kõige eesrindlikumad protokolli täitjad, pärast 2012. aastat uuesti korrata niikuinii ei õnnestu. Eestil tuleb hakata tasuma oma suurte kasvuhoonegaaside heitmete eest võrdselt teiste ELi liikmesmaadega. Kirjeldatud asjaolusid arvestades on Eesti huvides vähendada aastateks 2020-2025 elektrienergeetika sõltuvust põlevkivist nullini. Hiljemalt kahekümne aasta pärast peaks Eesti toime tulema ka ilma põlevkivita. Selleks tuleb välja ehitada hajutatud alternatiivsetele energiaressurssidele ning soojuse ja elektri koostootmisele põhinev energeetikasüsteem, mis on Euroopa Liidu energeetikasüsteemi lahutamatu osa.

Millised oleks konkreetsed asjad, mida tuleks Eesti energeetikasektoris ette võtta?

Ühe esimese konkreetse sammuna tuleb välja ehitada piisava võimsusega vahelduvvoolu kaablid, mis seoksid Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgud Rootsi, Soome ja Poola kaudu muu Euroopaga. Sellega kaoks täielik sõltuvus Volga hüdroelektrijaamade kaskaadist. Suure võimsusega ühenduskaablite väljaehitamine on vajalik ka selleks, et tekiks ELi elektriturg, kust Eesti võiks importida soodsa konjunktuuri korral ka osa vajalikust elektrist. Igatahes on neil ühenduskaablitel suur tähtsus varustuskindlusega seotud riskide maandamisel.
Investeerida tuleb samuti Eesti elektrivõrkude moderniseerimisse. Praegused Eesti elektrivõrgud, eelkõige aga niinimetatud põhivõrk on ehitatud arvestusega, et kogu elekter tuleb meile Narva elektrijaamadest ja isegi parima tahtmise juures on mujal toodetud elektri kasutamine raskendatud. Praegused elektrivõrgud ei võimalda põhimõtteliselt kaasaegset hajaenergeetikasüsteemi välja ehitada.
Nagu teada, ei saa vanu Narva elektrijaamade boilereid enam pärast aastat 2016 kasutada liiga suure SO2 emissiooni tõttu. Narvas on ehitatud kaks uut keevkihtagregaati, mille kasutegur ja CO2 emissioon on küll samasugused kui vanadel agregaatidel, aga oluliselt on vähenenud SO2 emissioon, mis lubab neid käitada ka pärast 2016. aastat. Nagu on lubanud majandusminister, tehakse otsus veel kahe keevkihtkatla ehitamiseks lähikuudel. Meie ettepanek oleks, et enne uute keevkihtkatelde ehitamist töötatakse välja uus kütuse- ja energiamajanduse arengukava, sest hiljuti vastuvõetud kavas pole piisavalt arvesse võetud olulisi asju.
Kõige tähtsamaks läbitöötamata aspektiks on vajadus intensiivistada taastuvate ressursside kasutuselevõttu. Taastuvatest ressurssidest rääkides oleks loomulikult tähtis saada Venemaalt tagasi pool Narva Hüdroelektrijaama võimsusest, aga see oleks rohkem poliitiline kui sisuline võit. Peale biomassi ja tuule ning tulevikus ehk ka päikese, meil muid taastuvaid ressursse pole. Samas on biomassi ja tuule ressursid nii suured, et võiksid põhimõtteliselt meie vajadusi pea täielikult rahuldada. Nii biomassi kui tuule kasutamiseks tuleks kiiremas korras koostada professionaalselt arvestatav arenduskava, kusjuures väga tõsiselt tuleks arvestada avamere tuuleparkide väljaehitamisega ja Skandinaaviamaade hüdroelektrijaamade võimaluste kasutamisega.
Enne uute põlevkiviagregaatide ehitamisele asumist tuleks välja ehitada uued nii biomassi kui gaasi kasutavad koostootmisjaamad Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ja samuti väiksematesse linnadesse, kasutades seejuures ka koostootmise kombineeritud tsükleid. Gaasi mainimine kütusena toob praegusel ajal kaasa vaat et automaatse süüdistuse lihtsameelsuses, sest kõik ju teavad, kui rumal on loota Venemaa gaasile. Tõepoolest, Venemaa on olnud siiamaani kohati ettearvamatu, aga samas, kui Eesti saab oma gaasi ELi ja Venemaa pikaajalise koostöölepingu raamides, siis võiks gaasiga ikkagi arvestada. Seejuures tasub kindlasti arvestada ka globaalseid energiamajanduse arenguprognoose, kus gaasil on lähema paarikümne aasta jooksul maailma energeetikas üha suurenev tähtsus.
Kuna Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on madal (energeetiline intensiivsus suur), siis tuleks eesmärgiks seada, et aastani 2020 primaarenergia tarbimist ei suurendataks. Arvestades põlevkivielektri tootmise lõpetamisel saadavat efektiivsuse tõusu, tuleks planeerida oluline primaarenergia kasutamise vähendamine elektri tootmisel.
Kirjeldatud asjaolusid arvestava kütuse- ja energiamajanduse arengukava elluviimisel võib jääda oma roll ka põlevkivile. Ei saa eitada, et põlevkivi kohaliku kütusena on Eestis kõigele vaatamata arvestatav ressurss ja eelkõige tagavaravariandina elektri tootmisel tuleks teda kindlasti silmas pidada.

Milliseid põhimõtteid tuleks Teie arvates järgida, kui koostatakse põlevkivi kasutamise arengukava?

Jättes konkreetsed numbrid sõltuvaks uuest kütuse- ja energiamajanduse arengukavast, tuleks põlevkivi kasutamise arengukava koostamisel lähtuda järgmistest põhimõtetest:

•
Planeerida põlevkivi kasutamist suurtes mahtudes (miljonites tonnides) ainult elektri tootmiseks niisuguse arvestusega, et aastaks 2020-2025 oleks võimalik elektrit toota piisavas koguses ka ilma põlevkivita. See tähendab ka, et uusi kaevelubasid põlevkivi kaevandamiseks välja ei anta.
•
Põlevkiviõli tootmist tuleks ette näha samuti ainult Eesti-siseseks tarbimiseks vähenevates mahtudes, arvestades sellega, kuidas põlevkiviõli hind läheneb naftasaaduste maailmaturu hinnale.
•
Anda võimalus põlevkivi kasutamiseks soodustingimustel tehnoloogiaarendajatele, kelle eesmärgiks on välja töötada põlevkivi gaasistamise meetodid koos CO2 salvestamise võimalustega maa-alustesse hoidlatesse või ookeani.

Eesti põlevkivi ressurss on globaalses mõõtkavas väga väike ja vaene ning lasub keskkonnakaitseliselt eriti tundlikus piirkonnas. Seetõttu võib Eesti põlevkivi kasutamist kuidagi õigustada üksnes Eesti elektritootmise vajaduste katmisega kuni uue kaasaegse süsteemi valmimiseni aastal 2020 ning sellega, et töötada välja globaalselt huvi pakkuv põlevkivi kasutamise tehnoloogia. Eesti senise eesrindliku kogemuse baasil välja töötatavad tehnoloogiad globaalselt atraktiivsete põlevkivivarude kasutuselevõtuks võiksid litsentside müügist teenida Eestile arvestatava osa rahvatulust.

Põlevkivile alternatiivsete arengukavade koostajatelt küsitakse ilmtingimata, kui palju nende plaanide elluviimine maksab ja kust raha tuleb. Tegelikult maksavad alternatiivsed süsteemid praktiliselt samapalju kui põlevkivisüsteemid ja raha saab tulla ainult meie endi taskust. Me peame oma energiasüsteemi moderniseerimisse investeerima 50-100 miljardit krooni igal juhul. Piltlikult öeldes on küsimus selles, kas me ehitame oma vaevaga teenitud raha eest välja interneti või postijaamade võrgu – ehk teisisõnu, kui efektiivne on energiasüsteem kahekümne aasta pärast ja kas Ida-Virumaa on ikka veel elamiskõlblik maakond või mahajäetud kaevanduspiirkond.