Lendoravaga metsas 07. juuli 2018 ELFi metsablogi

Lendorav on väike loomake, kelle elu kulgeb puude vahel liueldes. Päevaks ronib ta peitu sobivasse õõnsusse ja öösiti nosib puulatvades võrseid ja pungasid, et kõhtu täis saada. Seda pisikest looma armastavad aga süüa kakud ja nugised, mistõttu vajab ta metsa, kus on palju erinevaid varjekohti ja kus saab vajadusel kiiresti liuelda kõrgete puude vahel. Eestis on lendoravaid alles veel vaid Alutaguse vanades segametsades. Selles piirkonnas on aga ka palju raiutud ja paraku jääb sobivaid elupaiku aina vähemaks. Väheste säilinud metsade omanikud on pandud keerulisse olukorda. Naabrid on tihti oma metsa juba maha võtnud ja seetõttu piirangud raiumata metsadele aina tihenenud, riiklikud kompensatsioonid ja toetused on aga olnud olematud või sobimatud.

27. mail käisin koos huviliste maaomanike, ametnike ja ekspertidega metsas vaatamas, kas selles maaomaniku ja looduskaitse konfliktis on ka hundid-söönud-lambad-terved võimalusi. Käisime vaatamas metsa, kus maaomanik oli soovinud puidu saamiseks raiet teha, kuid oravapiirangute tõttu oli loa andmisest keeldutud.

Pärast Uudo Timmilt saadud nõu oli aga õnnestunud selgitada, et siin metsas oleks just lendorava enda tulevikule mõeldes vaja veidi puid maha võtta. Nimelt peavad lendorava pesapuudeks olevad haavapuud saama ka endale järelkasvu kasvatada, et ka tulevikus oleks loomakestel kohti, kuhu peituda. Selline raie nõudis eraldi metsakorralduse tegemist, tuli arvestada, et võimalikult palju suuri puid jääks püsti, kuid samas saaksid väikesed haavad piisavalt valgust ja ruumi kasvamiseks. Tööde teostamiseks olid appi tulnud kohalikud saemehed - kohe päris mootorsaagide mitte harvesteridega. Pärast korralikku ettevalmistust ja raiet sai omanik nentida, et puidu müügist sai ta tulu sama palju, kui oli plaaninud algse raiega. Küll aga võeti maha hoopis teised puud ja hoopis teisel viisil. Käisime kaaslastega metsas ringi ja imestasime, kui kena näeb välja mets, kus tegelikult alles hiljuti raiet tehti. Viimasest andsid vihjet vaid puude all paistvad kännud, kuid ei mingeid rööpaid ja suurte tuuliste lagedade alade asemel olid puude vahel vaid väikesed valgusküllased häilud.

Külastus andis meile palju lootust, et ka teistel metsaomanikel võiks olla võimalik end edasi tunda metsaomanikuna ilma, et raiumise pärast lendoravat metsast välja tõrjuma peaks. 

Lootust annab ka see, et augustis on algamas mitmeaastane LIFE projekt, mille raames Keskkonnaamet, Erametsaliit, ELF ja Metsakorraldusbüroo teevad koostööd just selleks, et lõpetada "lendoravasõda" maaomanikega ja panna alus rahulikuks kooseluks.

Sellest, millised metsad lendoravale sobivad ja kuidas plaanida raiet, mis neid loomakesi ei kahjusta, võib lugeda sellest ülevaatlikust juhendist.

Link: http://elfond.ee/mets/lendoravaga-metsas

Vana metsa kaitseks 25. märts 2014 Postimees

ELFi logol liugleb lend­orav – armas loomake, kes pesitseb vanades või väga vanades puudes. Sellistes, mille tüve sisse on uuris­tanud käike putukavastsed, kust rähnid on neid vastseid nokkimas käinud ja kuhu lõpuks on tekkinud piisavalt suur õõnsus, et oravapere saaks end seal sisse seada.

Ühest vanast puust ei piisa – iga loom vajab ka toitumispaiku, liikumispaiku ja vaenlaste eest põgenemise ja varjumise ruumi. Loomulikult ka teisi loomi – oma peret, sugulasi, tuttavaid ja ka võõraid. Kui miljonirahvana muretseme oma püsima jäämise pärast, siis Eesti lend­orava kogukonnas on teadaolevalt alla 30 pesakonna. Seda on hirmuäratavalt vähe. Suurel osal levialal on liik vanade metsade hävitustöö tagajärjel vähenemas või juba kadunud. Kas lepime selle liigi Eestist kadumisega lähiajal või võtame midagi ette?

Lendorav on vaid üks näide sadadest liikidest, kellele vana mets on ainus võimalik elupaik. Palju on seeni, samblikke, putukaid ja linde, kes ei saa ilma metsata, kus on puid, millel lastakse oma kahesaja- või viiesaja-aastane elu lõpuni elada. Metsaelanikest hoolimine tähendab ühtlasi meile endile vajaliku ökosüsteemide stabiilsuse hoidmist. Paraku vanade metsade käekäik üha halveneb. Eelmise sajandi alguses moodustasid Rootsis 150-aastased ja vanemad metsad 44 protsenti kõigist metsadest, praegu on see osakaal vaid seitse protsenti. Soomes on viimaste kümnendite jooksul toimunud nii suur vana metsa häving, et lähiajal arvatakse seal välja surevat umbes tuhat liiki. Mida nende liikide kadu inimesele kaasa toob, ei oska keegi täpselt öelda. Eestis on vana metsa säilinud vaid vähesel määral, ürgmetsa peaaegu mitte. Iga hektar vana metsa, mis nende elukate kodude ümber loomulikult vananema lubatakse, on paljudele liikidele säilimise või hävimise küsimus. Eesti metsa ideaal ei peaks koosnema ainult puidu varumiseks loodud puupõldudest, meil on vaja säilitada eri vanuses metsi, et neist saaks nii energiavõsa, kukeseenemetsa, puidu varumise paiku kui vanu säilikpuid ja põlismetsatukki metsaelanikele.