Mahlajoogid sisaldavad tervisele kahjulikke põllumajanduskemikaale. Greengate 18. detsember 2008

Värskelt ajakirjas Analytical Chemistry avaldatud andmed näitavad, et suur osa Euroopa Liidus müüdavatest mahalajookidest sisaldab põllumajanduses kasutatavaid mürkkemikaale ehk pestitsiide ootamatult palju. Uuritud proovides leidus kõige rohkem pestitsiidide jääke Suurbritannia ja Hispaania poodidest ostetud jookides.

Keemikud testisid saja erineva pestitsiidi olemasolu mahlajookides. Proove võeti 15 riigist: Hispaaniast, Suurbritanniast, USAst, Prantsusmaalt, Itaaliast, Venemaalt, Saksamaalt, Austriast, Tšehhist, Marokost, Ungarist, Poolast, Portugalist, Slovakkiast ja Šveitsist. Enamus USAs tehtud proovidest osutusid negatiivseteks, kuna sealsed mahlajoogid koosnevad kunstlikest lõhna- ja maitseainetest ning ei sisalda tegelikult puuviljade mahla.

Uuritud 102 proovist olid vaid 17 täiesti vabad testitavatatest pestitsiididest. Samas 58% uuritud proovidest sisaldas nelja või enamat erinevat pestitsiidi korraga. Kõige rohkem oli mahlajookides selliseid kemikaale, mida pritsitakse puuviljadele pärast saagi korjamist, et vältida hallituste levikut, samuti leiti putukatõrjeks kasutatavate kemikaalide jääke. Uurimuse autorid nendivad, et kuigi Venemaal ja Marokos tehtud proovid olid suhteliselt vähese pestitsiidi-sisaldusega, võib asi olla ka selles, et nendes riikides kasutatakse teistlaadi kemikaale, mida antud juhul ei osatud otsida.

Kuna tulemused näitasid laialdast erinevate pestitsiidide esinemist mahlajookides, hoiatavad autorid, et erinevad kemikaalid koos tekitavad nö kokteili-efekti, mille mõju on halvemini ennustatav kui üksikute kemikaalide mõju eraldi. Samas on mahlajookide põhitarbijateks lapsed, kelle tervis võib pestitsiidide liigse tarbimise korral tõsiselt kannatada.

Hiljuti Indias läbi viidud sarnases uurimuses leiti, et pestitsiidide jäägid jookides pärinevad veest, mis on kemikaalidega saastunud juba väliskeskkonnas ning seda halbade põllumajandusvõtete tõttu. Käesolevas uurimuses tuvastatud pestitsiidide näol oli aga tegu kemikaalidega, mis on sattunud tooteisse mahla pressimise käigus puuviljade koorelt. Teadlased leiavad, et kui Indias on olukord väga halb, siis Euroopas annab pestitsiidide sisaldust jookides vähendada tehnoloogiat muutes. Artikli autorid toovad ka välja, et Euroopa Liidus on kehtestatud karmid reeglid pestitsiidide lubatava sisalduse kohta värsketes puuviljades, köögiviljades ja joogivees, kuid töödeldud tooted nagu mahlajoogid vajaksid lisapiiranguid.

Kogu artikkel koos üksikasjalike tabelitega kemikaalidest ning tehtud proovidest on leitav: Juan F. Garci1a-Reyes, Bienvenida Gilbert-Lopez, Antonio Molina-Diaz. Determination of Pesticide Residues in Fruit-Based Soft Drinks. Analytical Chemistry, 2008; 80 (23): 8966 DOI: 10.1021/ac8012708

Mürgised vaenlased meie ostukorvis. Eesti Päevaleht 20.09.2006

Pehmed ja armsad lastepidžaamad võivad tekitada maksa-ja neerukahjustusi.

Inimene on loonud nii palju uusi keemilisi ühendeid, et ei suuda neid enam täpselt kokku lugedagi. Et me puutume nendega kokku iga päev, tuleb mõned lihtsamad asjad endale siiski selgeks teha. Kui keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace palgatud teadlased viisid läbi uuringu, kus külastati üle saja kodu ning tehti laborianalüüsid neist leitud tolmust, olid tulemused ehmatavad – tervisele ohtlikke keemilisi ühendeid leiti kõikjalt. Selliseid mürkkemikaale leitakse pidevalt ka emapiimast ja vastsündinute nabanööridest, mis näitab kui kontrollimatult tegelikult ained liiguvad. Üheks skandaalsemaks Greenpeace poolt uuritud tooteks on siiani osutunud Disney firma lastepidžaamad. Nendest leitud toksiline aine nonylphenol võib tekitada kahjustusi DNAs. Samuti leiti lasteriietest aineid, mis võivad tekitada maksa- ja neerukahjustusi. Tõenäoliselt sattusid mürkkemikaalid toodetele pehme PVC materjalist trükitud multifilmi pildilt. Disney keskkonnakaitsjate esimestele süüdistustele, et firma mürgitab lapsi, ei reageerinud. Siiski hakati mõne aja pärast konkreetseid kontrollitud tooterühmi müügilt eemaldama, kuid ettevõte pole siiani avalikustanud lastele mõeldud toodetesse minevate keemiliste ühendite nimekirja ega mõjusid.

Kaheaastase pojaga kodus oleva tartlanna Nele Nautsi sõnul on noortel emadel infot häbiväärselt vähe. “Vanasti oli vaid paar kodukeemia toodet ja kõik teadsid, et kummikindad peavad käes olema. Nüüd on tooteid väga palju ja et nende ohtlikkusest või ohutusest ei räägita, siis ma ei teagi, mida tegelikult oma koju toon."

Mürgid mänguasjades

Tänapäevane kosmeetika ja kodukeemia võivad sisaldada palju erinevaid ohtlikke aineid. Küünelakkide, parfüümide, puhastusvahendite ja õhuvärskendajate siltidelt tuleks otsida ja võimalusel vältida ftalaate. Pesupulbri, dušigeeli, seebi ja ihupiima sees leidub kunstlikke lõhnaaineid, mis märgitakse sildile tavaliselt sõnaga perfume. Need on tootjale odavad, kuid kuhjuvad tarbija kehas ning võivad kaasa tuua terviseriske. Kuigi nende toodete seas on palju brände, omavad neid enamasti suurfirmad nagu Procter&Gamble või Unilever. Enamik selle sektori suurtootjaid pole nõus avaldama informatsiooni toodetes olevate ainete kohta ning sõltumatut riskianalüüsi pole tarbijal võimalik leida. Seetõttu võiks eelistada väiksemate ja vastutustundlike firmade nagu Ecover ja Weleda tooteid.

Teine tundlik tootegrupp meie kodudes on pehmest PVCst valmistatud mänguasjad, mis sisaldavad plastiliseks tegevaid aineid – ftalaate. 1999. aastal keelati alla kolmeaastastele mõeldud närimisesemetest EL-is kuus kõige mürgisemat ftalaati. Siiski on hulk ftalaate, mis võivad kahjustada maksa või neere, ikka veel laste mänguasjades lubatud. Turuliidrid Mattel ja Hasbro ei ole survele vaatamata ohtlike kemikaalide teemaga tõsiselt tegelema hakanud. Samas on ka mänguasjamaailmas eesrindlikke firmasid. Näiteks Playmobil, kes lõpetas PVC ja selle lisandite kasutamise juba 20 aastat tagasi ja Lego, kes on enamiku PVCsid oma toodetest eemaldanud.


Märkus: See artikkel on tegelikult lehe poolt seitse korda skandaalsemaks kirjutatud, kui mina seda algselt tegin.

Kosmeetika sisaldab varjatud ohtusid. Roheline Värav 10.02.2005

Maailmas on üle saja tuhande inimese poolt loodud kemikaali. Kőik nad on sünteesitud selleks, et meie elu ühel vői teisel moel kergemaks teha: aidata vabaneda kahjuritest, mustusest, haigustest, pakkuda meile vastupidavamaid materjale ehitamisel, riiete őmblemisel vői kaupade pakkimisel. Kuid vaatamata sellele, et enamus neist kemikaalidest on leiutatud üle kahekümne aasta tagasi, ei teata siiani nende mőjudest meie tervisele ja keskkonnale kuigipalju.

Nüüd on aga Eroopa Liidus käima läinud tänuväärne protsess – kőik müügilolevad keemiatooted püütakse registreerida, et tarbija teaks, mida talle tegelikult müüakse. Seda protsessi tähistatakse lühendmärksőnaga REACH (Registration, Evaluation and Authorisation of Chemicals) ja see aitab meil kőigil enda tervise eest paremini seista.

Kosmeetika kőverpeegel

Kosmeetika on üks valdkondi, kus keemikud on saanud lőputu mängumaa oma oskuste katsetamiseks. Kosmeetikatoodete eripäraks on aga, et neid kasutatakse vahetult nahal, mistőttu peaks kosmeetikatooted olema eriti hästi testitud, et need ei läbiks nahka ega muudaks meie rakustruktuure. Kuid alati pole see nii.

Rootsi keemialaboritelt telliti mőned aastad tagasi uuring, mis pidi kontrollima 34 turul valitseva toote ftalaadisisaldust.

Ftalaadid on suur perekond sünteetilisi aineid, mille puhul paljud uuringud näitavad seotust viljatuse ja lootedefektide tekkega. Test näitas, et 80% uuritud toodetest sisaldasid ftalaate (sh rohkem kui pooled sisaldasid mitut erinevat ftalaati korraga), kuigi seda polnud kirjas toote etiketil. Siinkohal tasub nimetada selliseid brände nagu Christian Dior, L’Oreal, Procter&Gamble ja Wella.

Uuringu järel küsitleti firmasid ning need väitsid, et nende toodetes on ftalaatide sisaldus normi piires ning seetőttu pole tarviski neid eraldi mainida. Siiski, kui vaatame meie igapäevaselt tarbitava kosmeetika hulka – hambapasta, seep, đampoon, kreemid, ţeleed ja värvid - siis on selge, et me kasutame mitut erinevat ftalaadiallikat päevas.
Keemilised reaktsioonid ei pruugi toimuda ainult laboris, uuringud näitavad, et need vőivad jätkuda ka siis, kui kaunis pakendis toode poeletil ostjat ootab. Nimelt moodustavad mitmed plastikud teiste ainetega reageerides uusi mürgiseid ühendeid. Samuti vőivad nahale kantud kreemide vői seepide sees olevad ühendid hakata omavahel uusi ootamatuid ühendeid moodustama.

Siit siis mőned näpunäited igapäevaseks tarbimiseks: toode vőiks olla pakitud tumedasse klaasi, mitte plastikusse. Mitme toote ostmisel on soovitav valida sama firma poolt toodetud asju, sest nende omavaheline sobivus on tőenäoliselt testitud, samuti tasub tutvuda kemikaalide nimekirjade ning omadustega, et saada mingitki aimu toote ohutusest.

Kuidas muuta tulevik turvalisemaks?

Meil on mitmeid vőimalusi mőjutada valitsusi ja firmajuhte rohkem inimeste tervisele mőtlema. Paljud USA naised on läinud isegi nii kaugele, et on kaevanud firmasid kohtusse, kui reklaamil väidetud lubadus (näiteks 30 protsenti vähem kortse) ei täitu. Tősi küll, euroopalikus ühiskonnas on see ehk liiga äärmuslik samm.

Teiseks saame mőjutada seadusandjat tegema karmimaid seadusi. Kes vähegi on huvitatud sellest, et tulevikus oleksid kosmeetikafirmad karmima kontrolli all, siis on praegu viimane vőimalus hakata mőjutama Euroopa Liidu REACH-i poliitikat.
Euroopa Liidus on mőne uue poliitika elluviimine väga pikk protsess.

Juba 2001. aasta veebruaris esitas Euroopa Komisjon ettepaneku hakata keemilisi aineid enne müüki laskmist registreerima ning kontrollima. Nii Euroopa Nőukogu kui Parlament olid uue poliitikaga nőus ning arvasid, et seadusandlus peaks olema isegi karmim kui komisjoni poolt pakutu. 2003. aastal oli seadusettepanek avalikuks kommenteerimiseks üleval internetis ning alles nüüd on käimas Euroopa Parlamendi ja Nőukogu vaheline dialoogiprotsess, mis peaks 2006. aastal päädima seaduse valmimisega.

Rohkem teavet ohtlike keemiliste ühendite kohta meie kodukeemias leiab aadressilt chemicalreaction.org/

Nimetused, mida kosmeetikapudelitelt otsida

Paraben (parabeen) - keemilisi ühendeid, mille lőpus on «paraben» kasutatakse säilitusvahendina, vőib läbida nahka ning käituda sarnaselt meie kehas olemasolevale östrogeenile. Igapäevasest kasutamisest tulenevaid mőjusid pole uuritud.

Triclosan (triklosaan) - deodorantides, hambapastas, vedelseepides ja mujal kasutatav bakterivastane aine. Seda on leitud nii inimeste rinnapiimast kui saastunud kaladest, meie ainevahetuses vőivad sellest ühendist tekkida dioksiinid, mis omakorda vőivad tekitada vähki.

Toluene (tolueen) - kasutatakse lakkides ja küünelakkides. Uuringud viitavad selle ühendi seostele iseeneslike abortidega, maksakahjustustega ning närvisüsteemi kahjustustega.

Xylene (ksüleen) – lakkides ja küünelakkides leiduv ühend, mis tekitab nahaärritusi ning maksakahjustusi.

PPD (p-fenüleendiamiin) - kasutatakse värvainena tumedates juuksevärvides
ning nn henna-tattoo tegemiseks. Väga tihedalt kasutajate, eriti kosmeetikute juures leitud seos vähi tekkega, toimib mutageenina ja nahaärritajana.

BHT (E321) - kasutatakse päikesekreemides, huulepulkades, nahakreemides ja ripsmetuđđides antioksüdandina. Leitud vőimalikud allergeensed toimed, samuti vőivad selle ühendiga seotud olla käitumisprobleemid ja viljatus.

PG (propüleenglükool) - kasutatakse đampoonides, päikesekreemides ja dekoratiivkosmeetikas niisutajana. Vőib tekitada depressiooni ja kesknärvisüsteemi häireid.

Sodium lauryl sulphate
(naatriumdodetsüülsulfaat) - kasutatakse đampoonides, vannivahus, hambapastas vahtu tekitava ainena. Ärritab nahka, vőib kahjustada maksa, kopse ning immuunsüsteemi.

Allikas: Working Towards a Toxic Free Future. 2003 Women in Europe for a Common Future.