Juba viiendat korda toimub sel sügisel, 19.–23. septembril, Matsalu rahvusvaheline loodusfilmide festival.
Festivali filmiprogrammi juhi Ago Ruusi sõnul on üritus end tõestanud ning publiku südames koha võitnud. Filmitegijad peavad oma osalussoovist teatama enne 15. juunit. Võistlevad filmid jaotatakse tänavu kategooriatesse «Loodus» ning «Inimene ja loodus». Festivali peapreemia on kohaliku puusepa meisterdatud kadakane troon.
Mis toob inimesi Matsalu loodusfilmifestivalile?
Tundub, et loodusteema tõmbab Eesti publikut – nii Looduse Omnibussi üritused kui ka loodusõhtud lähevad ju alati täis saalidele. Ju siis on eestlasel hinges mingi igatsus looduse järele. Meie festivalile toob ka see, et saab tulla sügisest Matsalu loodust ja lindude rännet vaatama.
Mõne aasta eest tuli üks vanapaar oma päevinäinud Moskvitšiga, võileivapakk ja piimapudel kaasas. Ostsid festivali päevapiletid ja vaatasid filme kogu päeva. Ise rääkisid, et see meenutab neile vanu aegu, kui külades käidi filme näitamas.
Mida pakub tänavune festival?
Sel aastal on festival ühe päeva võrra pikem. Meil on nüüd ruumid Lihula kunstimajas, kus saame loodetavasti korraldada töötubasid ja kohtumisi filmide autoritega. Ka seekord on lisaks filmivaatamisele fotoüritused. Looduse Omnibuss toob inimesi kohale ja sõidutab rahvuspargi vaatamisväärsuste juurde. Suurt osa programmist näitame ka Haapsalus.
Meie festivalidel ei ole sellist ööelu nagu mõnel suurlinna festivalil, kuid meil saab hommikuti minna rändlinde vaatama ja vahetult suhelda keskkonnaga, millest filmid ju räägivad.
Tänavu linastuvatest filmidest tuleb kohe meelde itaallaste teos kotkaste kaitsest kõrbes. See võistles ka Soomes Vaasa festivalil. Loodusfilmi on mängufilmiga võrreldes üsna aeganõudev teha, mistõttu looduse jäädvustajad pole väga agarad festivalidel käima. Enamasti on maailmas peetavad filmifestivalid ühtlasi turud, kus püütakse müüa nii ennast kui oma toodangut suurtele levikanalitele. Meil seda ei ole, selles mõttes on meie festival eksklusiivne – puhas loodus ja puhas kunst ilma ärita.
Showing posts with label Matsalu. Show all posts
Showing posts with label Matsalu. Show all posts
Sunday, May 31, 2009
Monday, November 3, 2008
Kasari jõgi – Matsalu lahe ema. MAFF September 2008
Palju on räägitud Matsalust kui linnuparadiisist, samuti mainitakse Matsalut mitmel pool kui rahvusvaheliselt tähtsat märgala. Seekord tuleb veidi pikemalt juttu Kasari jõest – veeteest, mis toidab kogu märgala ning teeb võimalikuks selle lindude paradiisi.
Kasari jõge võib nimetada ka Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. Kasari jõe delta on Matsalu märgala olulisemaid osi, kuna jõe veed ujutavad igal kevadel ja sügisel üle umbes veerandi rahvuspargi maismaast ehk ligi 40 ruutkilomeetrit luhtasid. Luha taimestik on saanud teadlastelt hinnangu kui tähelepanuväärne pool-looduslik kooslus. Samuti on luht lindude rändel tähtis peatus-, sulgimis ja pesitsusala. Olenevalt aastast vahetub Matsalu lahe vesi 7 kuni 12 korda kaheteist kuu jooksul. Kõik, mida jõgi endaga kaasa toob, jääb kas luhale või voolab merre. Seega on väga tähtis, et vesi oleks võimalikult puhas. Jõe valgalas on olnud ja on praegugi põllumajanduslikke piirkondi ja tööstusettevõtteid, mille jäätmed jõuavad kahjuks jõge pidi suudmesse. Selle tulemuseks on näiteks mitmekümne ruutkilomeetri võrra laienenud roostik Matsalu lahes.
Vaatamisväärsusi jätkub
Kuna luht ise on väga madal ja tasane ala, siis tuleb sellest ülevaate saamiseks ronida kuhugi kõrgemale. Üks võimalus luhta imetleda, on teha seda Kirbla mäe otsast. Vaatluseks parimasse kohta on püstitatud mälestuskivi Kirblast pärit Eesti tuntuimale ornitoloogile Eerik Kumarile (1912–1984). Teine võimalus Kasari luhast ülevaate saamiseks on ronimine Kloostri linnuvaatlustorni. Praeguse sügisrände ajal on luhas kõige atraktiivsemaks haneliste ja sookurgede ülelennud ning peatumine. Bioloog Peeter Vissak on kirjutanud Kasari vaatlemisest: „Kõrgveeseisu ajal ulatub madal veepeegel kaugele luhale põõsastike vahele. Võib hõlpsasti ette kujutada, kuidas päikese käes soojenevas madalas vees hakkab üürikese üleujutuse ajal vohama selgrootute ja vetikate mass, mis ühelt poolt moodustab lindudele rikkaliku toidubaasi, teiselt poolt seob endaga jõesetted ja viib kergesti omastataval kujul pinnasesse, olles sel kombel luhaniitude legendaarse saagikuse aluseks.“
Loomulikult on Kasari luht nähtav ka Risti-Virtsu maanteelt. Vaatamisväärsustest tasub siinkohal mainida Kasari vana silda. Sild valmis 1904. aastal, 308 meetri pikkune ehitis oli tollal pikim raudbetoonsild Euroopas. Arhitektuurimälestisena kirjas olev sild on nüüdseks renoveeritud ning öösiti imetlemiseks valgustatud. Ümbruskonna noorpaaridel on sillaga seoses väljakujunenud traditsioonid: pulmapäeval võtab peigmees sillal oma poissmehepõlve viimase napsu, pruut aga heidab oma neiupõlve nime pudelisse peidetuna jõkke. Vana ja uue silla ümbruses on Kasari jõgi kiirevooluline ja kärestikuline, kus on ka mitmete kalade kudepaigad. Jõgi on kalanduslikult väga tähtis paljude rannikumeres toituvate mageveeasukate sigimispaiga ja rändeteena. Tuntuim nähtus nii sildade ümbruses kui ka Kloostri kandis on kevadine särje kudemine, mis meelitab kokku sadu kalahuvilisi kaugelt ja lähedalt.
Ujutab, ei ujuta...
Luha linnurikkus on lahutamatult seotud traditsioonilise looduskasutusega, eelkõige heina niitmisega. See takistab luha kinnikasvamist ja lammipajustikuks muutumist. Luha säilitamisel tuleb seega tagada jätkuv niitmine, mida siinsed talunikud on teinud sajandeid. Lähiaastail on luha niitmisega tegelevad ettevõtjad saanud selleks ka põllumajandustoetusi. Luha hein on lopsakas, kuna jõgi toob üleujutustega kaasa palju toitaineid. Kohalikud talunikud on aga alati olnud hädas just nende üleujutuste poolt tekitatud ebakindla heinateoga: kui vesi on liiga pikalt luhas, võib hea hein üldse kättesaamatu olla.
Jõeäärsed põllumehed on vanadest aegadest saati unistanud üleujutuste kontrolli alla saamisest. Nende unistuse lubasid teoks teha sõjaeelse Eesti Vabariigi sadamatehased, mis valmistasid Läänemaa tarbeks originaalsed jõe süvendajad „Alfa“ ja „Beeta“. Nende kuulsate masinate välimust on teravmeelselt kirjeldatud kui puukuuri ja ekskavaatori ristandit. Süvendustööd kestsid ligi kaksteist aastat (1926–1937) ning see suurejooneline projekt oli omal ajal väikeriigi uhkuseks. Siiski on aeg teinud tookordse progressivaimustuse osas korrekutuure. Jõe kanalitesse ajamine on küll oluliselt lühendanud luha üleujutusaega, kuid ühest küljest pole heinatöö luhas siiani võrreldav kultuur-rohumaa niitmisega ning teisest küljest on kuivendamisel olnud mitmeid negatiivsed tagajärgi.
Looduslik tasakaal sai rikutud
Esimest tagajärge said kohalikud tunda üsna pea – süvendamine hävitas jões vähid, kes olid kohaliku elanikkonna oluliseks sissetulekuallikaks. Lisaks on vee kiiremal merre jõudmisel juba mainitud pahupooled – setted kuhjuvad vallidena jõekanalite lõppu, liigsed toitained satuvad Matsalu lahte ning tingivad selle kinnikasvamise ja roostumise. Samuti taandub vesi luhast enne, kui kalamaimud jõuavad piisavalt kasvada, et siirduda vabasse vette, seega jäävad need kuivale ja hukkuvad. Lompide ja mulla läbikuivamine halvendab paljude lindude toitumistingimusi.
Looduskaitsjad on korduvalt arutanud ja unistanud võimalusest taastada osaliselt Kasari delta looduslikkus. Aastal 2001 viidi läbi lennukitelt Matsalu märgala laserskaneerimine, mille abil sai koostada detailse luha kõrgusmudeli ja üleujutuskaardi. Sellised kaardid aitavad kavandada veerežiimi taastamistöid ja prognoosida nende tagajärgi. Lisaks on püütud modelleerida deltas ja siselahes sette kogunemist. Andmeanalüüs näitab, et kui voolu jõekanalis tammiga takistada, siis toimuks settimine praegusega võrreldes oluliselt ülesvoolu. See omakorda aitaks pidurdada roostiku vohamist Matsalu lahes. Samas peab üleujutuste pikendamise plaanide puhul arvestama sellega, et liiga pikk üleujutus suurel pinnal võib jällegi kehvemasse olukorda panna luhas pesitsevad linnud.
Väga selget tegevusplaani Kasari jõe taastamiseks pole. Ühe võimalusena on räägitud Kloostri linnutorni juurde ehitatavast tammist, mis paisutaks vee inimese loodud kanalist tagasi vanasse sängi. Sellisel juhul pikeneks kevadine üleujutus jõeluhal kaks kuni kolm nädalat, muda jääks luhale ega voolaks enam lahte. Eeldatavasti hakkaks haugi arvukus kasvama, sest pikemaajalise üleujutusega jõuavad haugipojad kasvada. Vesistel luhtadel saaksid ka rändlinnud toituda ja puhata. Täpselt süvendamise eelset olukorda taastada pole kellelgi tõsiselt plaanis olnud, sest niivõrd niisked olud muudaksid masinatega heinatöö taas täiesti võimatuks.
-----------
BOX:
Rahvalaulik Lääne-Liisi ehk Eliise Juntsi (1918-2001) kõne Kasari luha heinateost
Rõudes 1972
(...)
Kaunis ja kallis on meile Kasari jõgi. Mõnus on temas supelda, kala püüda, vee ääres puhata ja iluleda. Kasari luhad varustavad heinaga me karja. Nende luhtade kohta on omapärane väljend – hein nii vägev, et mine naabrimehelt maad laenama, kus peale heinasaod teha.
„Näe, ilm kissub maa sõõnd, keerab tuule Matsu-kao peale. (Sõnast Matsalu kaev, mis tähendab Matsalu lahte. - L-L) Kui nüid sedassi pikalt vihmutab ka, sis oo „Matsalumees“ varsti kutsumata külalises...“ Kasarilistele on „Matsalumees“ tuntud isa-isadest siiasaadik. Suurte sadude soosik – tõusuvesi – on Kasari luhtade heinateo kuri vaenlane.
Veel teinegi sõgedik on siin heinatööl ristiks. Öeldakse: „Vigalamees“, see viimane lits! See tähendab, et kui Kasari jõe ülemjooksul Vigala kandis vesi võimutseb, toob see allavett heinasaade, palke, küünide väravaid, laualahmakaid jne. Nii kulgeb heinatöö mõnikod „kahe õela mehe“ võimutsemisel. Olgu suured vihmad Kasari ülemjooksul või alamjooksul – mõlemast otsast on nende pikk periood ristiks!! Pole nali nendega heidelda.
Pikka aega pidas „Matsalumees“ meiega rahu. Noh, sellel suvel ta tuli ja tegutses jõhkralt. Kallas vihma, tuul merest, lahevesi rõhus peale. Vesi all, vesi peal, heinatöö nende keskel. Pinnas pehme, ei kanna praegust tehnikat. Olukord „SOS“. Rohi võimas, mehele rinnuni, aga... Vanarahvatarkus väidab, et kehvakese saagi saad kindlasti kätte, ülihea läheb ikkagi untsu.
(...)
„Mitte midagi ei saa teha! Oodata, oodata ja veel kord oodata! Kui Kasari tahab, annab heina kätte, ei taha, ei annagi.“
Need ajaloolised sõnad ütles Ülo Uluots. Õieti ütles. Kõik meie heinatööde õnn ja ebaõnn oleneb Kasari tujukatest voolamistest. Siin ei aita miski. Tavaliselt on rõudelased olnud heinatöös eesrindlased. Sellest ütlemine: „Kes vähedigi heinamees, see on ikka rõudelane või kasarilane.“ Sellel suvel vireleseme viimaste seas, sest Kasari kehtestas „Märja seaduse“. Kui vesi lõpuks taandus, oli pinnas porine ja pehme, hein vana ja saastunud ja masinatega töö vaevarikas.
(...)
Raske oli kõigil, austus neile, kes mehetegusid tegid. Hein on küünides. Taas oleme oma Kasariga leppinud. Olgu kiidetud meie luhtade „kaunitar Kasari jõgi“. Oli raske suvi! Seda enam rõõm end tunda võitjatena. Suure vaeva peale olla vanad eestlased kõvasti söönud ja veel kõvemini tantsu löönud. Teeme meie siin just samaviisi.
Kasari jõge võib nimetada ka Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. Kasari jõe delta on Matsalu märgala olulisemaid osi, kuna jõe veed ujutavad igal kevadel ja sügisel üle umbes veerandi rahvuspargi maismaast ehk ligi 40 ruutkilomeetrit luhtasid. Luha taimestik on saanud teadlastelt hinnangu kui tähelepanuväärne pool-looduslik kooslus. Samuti on luht lindude rändel tähtis peatus-, sulgimis ja pesitsusala. Olenevalt aastast vahetub Matsalu lahe vesi 7 kuni 12 korda kaheteist kuu jooksul. Kõik, mida jõgi endaga kaasa toob, jääb kas luhale või voolab merre. Seega on väga tähtis, et vesi oleks võimalikult puhas. Jõe valgalas on olnud ja on praegugi põllumajanduslikke piirkondi ja tööstusettevõtteid, mille jäätmed jõuavad kahjuks jõge pidi suudmesse. Selle tulemuseks on näiteks mitmekümne ruutkilomeetri võrra laienenud roostik Matsalu lahes.
Vaatamisväärsusi jätkub
Kuna luht ise on väga madal ja tasane ala, siis tuleb sellest ülevaate saamiseks ronida kuhugi kõrgemale. Üks võimalus luhta imetleda, on teha seda Kirbla mäe otsast. Vaatluseks parimasse kohta on püstitatud mälestuskivi Kirblast pärit Eesti tuntuimale ornitoloogile Eerik Kumarile (1912–1984). Teine võimalus Kasari luhast ülevaate saamiseks on ronimine Kloostri linnuvaatlustorni. Praeguse sügisrände ajal on luhas kõige atraktiivsemaks haneliste ja sookurgede ülelennud ning peatumine. Bioloog Peeter Vissak on kirjutanud Kasari vaatlemisest: „Kõrgveeseisu ajal ulatub madal veepeegel kaugele luhale põõsastike vahele. Võib hõlpsasti ette kujutada, kuidas päikese käes soojenevas madalas vees hakkab üürikese üleujutuse ajal vohama selgrootute ja vetikate mass, mis ühelt poolt moodustab lindudele rikkaliku toidubaasi, teiselt poolt seob endaga jõesetted ja viib kergesti omastataval kujul pinnasesse, olles sel kombel luhaniitude legendaarse saagikuse aluseks.“
Loomulikult on Kasari luht nähtav ka Risti-Virtsu maanteelt. Vaatamisväärsustest tasub siinkohal mainida Kasari vana silda. Sild valmis 1904. aastal, 308 meetri pikkune ehitis oli tollal pikim raudbetoonsild Euroopas. Arhitektuurimälestisena kirjas olev sild on nüüdseks renoveeritud ning öösiti imetlemiseks valgustatud. Ümbruskonna noorpaaridel on sillaga seoses väljakujunenud traditsioonid: pulmapäeval võtab peigmees sillal oma poissmehepõlve viimase napsu, pruut aga heidab oma neiupõlve nime pudelisse peidetuna jõkke. Vana ja uue silla ümbruses on Kasari jõgi kiirevooluline ja kärestikuline, kus on ka mitmete kalade kudepaigad. Jõgi on kalanduslikult väga tähtis paljude rannikumeres toituvate mageveeasukate sigimispaiga ja rändeteena. Tuntuim nähtus nii sildade ümbruses kui ka Kloostri kandis on kevadine särje kudemine, mis meelitab kokku sadu kalahuvilisi kaugelt ja lähedalt.
Ujutab, ei ujuta...
Luha linnurikkus on lahutamatult seotud traditsioonilise looduskasutusega, eelkõige heina niitmisega. See takistab luha kinnikasvamist ja lammipajustikuks muutumist. Luha säilitamisel tuleb seega tagada jätkuv niitmine, mida siinsed talunikud on teinud sajandeid. Lähiaastail on luha niitmisega tegelevad ettevõtjad saanud selleks ka põllumajandustoetusi. Luha hein on lopsakas, kuna jõgi toob üleujutustega kaasa palju toitaineid. Kohalikud talunikud on aga alati olnud hädas just nende üleujutuste poolt tekitatud ebakindla heinateoga: kui vesi on liiga pikalt luhas, võib hea hein üldse kättesaamatu olla.
Jõeäärsed põllumehed on vanadest aegadest saati unistanud üleujutuste kontrolli alla saamisest. Nende unistuse lubasid teoks teha sõjaeelse Eesti Vabariigi sadamatehased, mis valmistasid Läänemaa tarbeks originaalsed jõe süvendajad „Alfa“ ja „Beeta“. Nende kuulsate masinate välimust on teravmeelselt kirjeldatud kui puukuuri ja ekskavaatori ristandit. Süvendustööd kestsid ligi kaksteist aastat (1926–1937) ning see suurejooneline projekt oli omal ajal väikeriigi uhkuseks. Siiski on aeg teinud tookordse progressivaimustuse osas korrekutuure. Jõe kanalitesse ajamine on küll oluliselt lühendanud luha üleujutusaega, kuid ühest küljest pole heinatöö luhas siiani võrreldav kultuur-rohumaa niitmisega ning teisest küljest on kuivendamisel olnud mitmeid negatiivsed tagajärgi.
Looduslik tasakaal sai rikutud
Esimest tagajärge said kohalikud tunda üsna pea – süvendamine hävitas jões vähid, kes olid kohaliku elanikkonna oluliseks sissetulekuallikaks. Lisaks on vee kiiremal merre jõudmisel juba mainitud pahupooled – setted kuhjuvad vallidena jõekanalite lõppu, liigsed toitained satuvad Matsalu lahte ning tingivad selle kinnikasvamise ja roostumise. Samuti taandub vesi luhast enne, kui kalamaimud jõuavad piisavalt kasvada, et siirduda vabasse vette, seega jäävad need kuivale ja hukkuvad. Lompide ja mulla läbikuivamine halvendab paljude lindude toitumistingimusi.
Looduskaitsjad on korduvalt arutanud ja unistanud võimalusest taastada osaliselt Kasari delta looduslikkus. Aastal 2001 viidi läbi lennukitelt Matsalu märgala laserskaneerimine, mille abil sai koostada detailse luha kõrgusmudeli ja üleujutuskaardi. Sellised kaardid aitavad kavandada veerežiimi taastamistöid ja prognoosida nende tagajärgi. Lisaks on püütud modelleerida deltas ja siselahes sette kogunemist. Andmeanalüüs näitab, et kui voolu jõekanalis tammiga takistada, siis toimuks settimine praegusega võrreldes oluliselt ülesvoolu. See omakorda aitaks pidurdada roostiku vohamist Matsalu lahes. Samas peab üleujutuste pikendamise plaanide puhul arvestama sellega, et liiga pikk üleujutus suurel pinnal võib jällegi kehvemasse olukorda panna luhas pesitsevad linnud.
Väga selget tegevusplaani Kasari jõe taastamiseks pole. Ühe võimalusena on räägitud Kloostri linnutorni juurde ehitatavast tammist, mis paisutaks vee inimese loodud kanalist tagasi vanasse sängi. Sellisel juhul pikeneks kevadine üleujutus jõeluhal kaks kuni kolm nädalat, muda jääks luhale ega voolaks enam lahte. Eeldatavasti hakkaks haugi arvukus kasvama, sest pikemaajalise üleujutusega jõuavad haugipojad kasvada. Vesistel luhtadel saaksid ka rändlinnud toituda ja puhata. Täpselt süvendamise eelset olukorda taastada pole kellelgi tõsiselt plaanis olnud, sest niivõrd niisked olud muudaksid masinatega heinatöö taas täiesti võimatuks.
-----------
BOX:
Rahvalaulik Lääne-Liisi ehk Eliise Juntsi (1918-2001) kõne Kasari luha heinateost
Rõudes 1972
(...)
Kaunis ja kallis on meile Kasari jõgi. Mõnus on temas supelda, kala püüda, vee ääres puhata ja iluleda. Kasari luhad varustavad heinaga me karja. Nende luhtade kohta on omapärane väljend – hein nii vägev, et mine naabrimehelt maad laenama, kus peale heinasaod teha.
„Näe, ilm kissub maa sõõnd, keerab tuule Matsu-kao peale. (Sõnast Matsalu kaev, mis tähendab Matsalu lahte. - L-L) Kui nüid sedassi pikalt vihmutab ka, sis oo „Matsalumees“ varsti kutsumata külalises...“ Kasarilistele on „Matsalumees“ tuntud isa-isadest siiasaadik. Suurte sadude soosik – tõusuvesi – on Kasari luhtade heinateo kuri vaenlane.
Veel teinegi sõgedik on siin heinatööl ristiks. Öeldakse: „Vigalamees“, see viimane lits! See tähendab, et kui Kasari jõe ülemjooksul Vigala kandis vesi võimutseb, toob see allavett heinasaade, palke, küünide väravaid, laualahmakaid jne. Nii kulgeb heinatöö mõnikod „kahe õela mehe“ võimutsemisel. Olgu suured vihmad Kasari ülemjooksul või alamjooksul – mõlemast otsast on nende pikk periood ristiks!! Pole nali nendega heidelda.
Pikka aega pidas „Matsalumees“ meiega rahu. Noh, sellel suvel ta tuli ja tegutses jõhkralt. Kallas vihma, tuul merest, lahevesi rõhus peale. Vesi all, vesi peal, heinatöö nende keskel. Pinnas pehme, ei kanna praegust tehnikat. Olukord „SOS“. Rohi võimas, mehele rinnuni, aga... Vanarahvatarkus väidab, et kehvakese saagi saad kindlasti kätte, ülihea läheb ikkagi untsu.
(...)
„Mitte midagi ei saa teha! Oodata, oodata ja veel kord oodata! Kui Kasari tahab, annab heina kätte, ei taha, ei annagi.“
Need ajaloolised sõnad ütles Ülo Uluots. Õieti ütles. Kõik meie heinatööde õnn ja ebaõnn oleneb Kasari tujukatest voolamistest. Siin ei aita miski. Tavaliselt on rõudelased olnud heinatöös eesrindlased. Sellest ütlemine: „Kes vähedigi heinamees, see on ikka rõudelane või kasarilane.“ Sellel suvel vireleseme viimaste seas, sest Kasari kehtestas „Märja seaduse“. Kui vesi lõpuks taandus, oli pinnas porine ja pehme, hein vana ja saastunud ja masinatega töö vaevarikas.
(...)
Raske oli kõigil, austus neile, kes mehetegusid tegid. Hein on küünides. Taas oleme oma Kasariga leppinud. Olgu kiidetud meie luhtade „kaunitar Kasari jõgi“. Oli raske suvi! Seda enam rõõm end tunda võitjatena. Suure vaeva peale olla vanad eestlased kõvasti söönud ja veel kõvemini tantsu löönud. Teeme meie siin just samaviisi.
Sunday, April 20, 2008
Matsalu loodusfilmifestival rajab endale kohta. Roheline Värav 14.10.2004
Juba teist aastat kogunesid loodusfilmihuvilised hanerände ajal Lihula kultuurimajja. Seekord oli inimesi juba kaks korda rohkem kui eelmisel - katse-aastal. Samuti kogunesid festivalil loodusfotograafid oma jutte rääkima ja pilte näitama. Õhkkond oli mõnus.
Filmifestival on üles ehitatud võistlusprogrammina, parimad filmid valib välja nii looduse- kui filmiinimestest koosnev žürii. Selleaastane žürii tekitas paljudes elevust: žürii esimees Jeffery Boswall on tuntud kui terve põlvkonna loodusfilmitegijate õppejõud Suurbritannias, tema humoorikad märkused nii ürituse enda kui filmide kohta, mille tegijate maailmas Boswall end vanaisana tunneb, lõid suure osa festivali lõbusast atmosfäärist.
«Ei noh, see on kindel, et neid filme, mida siin näeb, ei näeks ma muidu kunagi,» õhkab noor keskkonnateenistuse töötaja filmisaalist väljudes. Sellega ongi kõige olulisem öeldud: tänu festivalile saavad mõnituhat inimest Eestis teada sellest kultuurivaldkonnast, millest nad muul
moel midagi ei teaks, tänu festivalile on mitmete nutikate loodusfilmijate oskused ja nende tulem meie publikule nähtavad.
Telekanalites jooksvad loodusfilmid on küll huvitavad, kuid enamasti pajatavad nad lugusid loomadest kusagil meist väga kaugel. Samas pakuvad need liigid, kes siin meie oma Läänemere ümber tegutsevad meile vähemalt sama palju avastamisrõõmu ja neid elukaid võiksime ju ka ise paremini tunda kui sebrasid või leoparde. Meie oma ja lähinaabrite loodusega tutvumiseks ongi Matsalu festival ideaalne ja juba asendamatuks kujunenud koht.
Vaidlusi tekitanud filmid
Sel aastal jagunesid filmid kahte teemavaldkonda, milles toimus eraldi võistlusarvestus: linnufilmid ja inimese-looduse kooseksisteerimise filmid. Just see viimane kategooria tekitas nii žürii kui publiku hulgas arutelusid ja vaidlusi, kas see või teine film peaks ikka loodusfilmifestivali repertuaari kuuluma. Hindajad leidsid isegi hulga filme, mille oleks võinud hoopis antropoloogiafilmifestivalile saata. Festivali ühe korraldaja Ago Ruusi sõnul aga tahavad inimesed ka vahepeal inimesi vaadata ja ainult lindude vaatamisest väsib publik ruttu. Kuna enamus Läänemaa kooslustest on kujunenud ja säilinud tänu inimmõjule, siis olid festivalile oodatud just seda viimast kujutavad filmid.
Vaatamata vaidlustele oli festivalil ka väga häid inimese ja looduse koosmõju näitavaid filme ning parimad kategoorias «Inimene ja loodus» jaotusid järgmiselt: esikoha vääriliseks tunnistati režissöör Aija Bley intrigeeriva nimega film «Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel», teise kohaga premeeriti viljakat vene režissööri Vassili Saranad Taimõril tehtud filmi «Põhjala
rändurid» eest ning kolmanda koha sai Rootsi-Islandi korraga südamlik ja võimas film «Jääaja hobune».
Lennukad linnufilmid
Linnuteemaliste filmide päeva lõpuks kinosaalist väljudes oli igatahes artikli autoril küll raskusi, et harjuda mõttega, et tegelikult inimene nii lennukalt rändlindudega õhus kaasa sõuda ei saa.
Linnufilmidest kolmanda koha saanud Michael Sutori film «Sinine ime» jutustas meile küll veidi kaugest sinisest aarast, kuid sidus endas pärismaiste rahvaste elu, tänapäevase koduloomakultuuri ning metsiku looduse kokkupuutepunkte, millest kõigist sõltub ühe linnuliigi säilimine. Teise preemia pälvis Soome film «Alk – lendav pingviin» ning esimese koha sai filosoofilise alatooniga Rootsi film «Rõõm kohtuda, künnivares», milles analüüsitakse suurte linnukolooniate tekkepõhjusi inimasulates ning seda, kuidas inimene aina kaugenedes metsikust
loodusest ei suuda enam end ümbritsevat mõista.
Festivali peapreemia läks sel aastal linnufilmile, milles ei puudunud ka inimühiskonna teema. Grand Prix võitjaks tunnistati «Pelikani odüsseia», Iisraeli-Hollandi koostööfilm, mille režissööriks Moshe Alpert. Vapustavate valgete lindude rännet jälgiv film annab ülevaate Euroopas pesitsevate pelikanide populatsiooni aastaringist ning kokkupõrgetest inimestest
kalameeste ja kalakasvatajatega rändeteel.
Fotograafidel ka oma kohtumispaik
Lihula kultuurimajas võis filmide vahepeal tutvuda sel aastal korraldatud logokonkursi paremate töödega. Samuti võis imetleda erinevate Eesti looduspiltnike fotosid, eriti tooksin siinkohal
välja Mati Kose ülevaatliku ja kauni näituse Eesti «eurolindudest». Peale kultuurimaja, kus näidati filme, oli huvilistel võimalik koguneda töötubadesse Lihula mõisahoones, kus näidati Eesti ja Soome piltnike slaide ning tutvustati loodusfoto erivõtteid. Suurt elevust tekitas Lassi Rautiaineni karupildistamise varjend, mida ka Eesti noored fotohuvilised katsetada said. Eraldi gruppidesse kogunenud fotograafe silmitsedes tekkis tunne, et just sedalaadi kohtumisi ja mõttevahetusi tundub meie looduspiltnikel nappivat ning pakutud võimalust oskavad nad
intensiivselt ära kasutada.
Matsalu rahvusvahelise loodusfilmifestivali žürii kirjutas sel aastal ametliku kirja Eesti televisioonile sõnumiga, et need filmid, mis sel festivalil näidatud said, on niivõrd väärtuslikud
ja vajalikud, et parimaid neistpeaks näitama ka nendele, kes Lihulasse sõita ei saanud. Samuti on festivali korraldajatel plaanis filme linastada pealinnas Kinomajas ning kindlasti palju muud huvitavat, millel tasub silm peal hoida. Filmid tasuvad vaatamist, kuid asi, mida tegelikult ei kirjalikult ega suuliselt edasi anda ei saa, on festivalitunne. Kõik, kes seda tunda tahavad, peavad
ise järgmise sügise lehtede langemiseni ootama ja siis sammud Läänemaale seadma.
Filmifestival on üles ehitatud võistlusprogrammina, parimad filmid valib välja nii looduse- kui filmiinimestest koosnev žürii. Selleaastane žürii tekitas paljudes elevust: žürii esimees Jeffery Boswall on tuntud kui terve põlvkonna loodusfilmitegijate õppejõud Suurbritannias, tema humoorikad märkused nii ürituse enda kui filmide kohta, mille tegijate maailmas Boswall end vanaisana tunneb, lõid suure osa festivali lõbusast atmosfäärist.
«Ei noh, see on kindel, et neid filme, mida siin näeb, ei näeks ma muidu kunagi,» õhkab noor keskkonnateenistuse töötaja filmisaalist väljudes. Sellega ongi kõige olulisem öeldud: tänu festivalile saavad mõnituhat inimest Eestis teada sellest kultuurivaldkonnast, millest nad muul
moel midagi ei teaks, tänu festivalile on mitmete nutikate loodusfilmijate oskused ja nende tulem meie publikule nähtavad.
Telekanalites jooksvad loodusfilmid on küll huvitavad, kuid enamasti pajatavad nad lugusid loomadest kusagil meist väga kaugel. Samas pakuvad need liigid, kes siin meie oma Läänemere ümber tegutsevad meile vähemalt sama palju avastamisrõõmu ja neid elukaid võiksime ju ka ise paremini tunda kui sebrasid või leoparde. Meie oma ja lähinaabrite loodusega tutvumiseks ongi Matsalu festival ideaalne ja juba asendamatuks kujunenud koht.
Vaidlusi tekitanud filmid
Sel aastal jagunesid filmid kahte teemavaldkonda, milles toimus eraldi võistlusarvestus: linnufilmid ja inimese-looduse kooseksisteerimise filmid. Just see viimane kategooria tekitas nii žürii kui publiku hulgas arutelusid ja vaidlusi, kas see või teine film peaks ikka loodusfilmifestivali repertuaari kuuluma. Hindajad leidsid isegi hulga filme, mille oleks võinud hoopis antropoloogiafilmifestivalile saata. Festivali ühe korraldaja Ago Ruusi sõnul aga tahavad inimesed ka vahepeal inimesi vaadata ja ainult lindude vaatamisest väsib publik ruttu. Kuna enamus Läänemaa kooslustest on kujunenud ja säilinud tänu inimmõjule, siis olid festivalile oodatud just seda viimast kujutavad filmid.
Vaatamata vaidlustele oli festivalil ka väga häid inimese ja looduse koosmõju näitavaid filme ning parimad kategoorias «Inimene ja loodus» jaotusid järgmiselt: esikoha vääriliseks tunnistati režissöör Aija Bley intrigeeriva nimega film «Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel», teise kohaga premeeriti viljakat vene režissööri Vassili Saranad Taimõril tehtud filmi «Põhjala
rändurid» eest ning kolmanda koha sai Rootsi-Islandi korraga südamlik ja võimas film «Jääaja hobune».
Lennukad linnufilmid
Linnuteemaliste filmide päeva lõpuks kinosaalist väljudes oli igatahes artikli autoril küll raskusi, et harjuda mõttega, et tegelikult inimene nii lennukalt rändlindudega õhus kaasa sõuda ei saa.
Linnufilmidest kolmanda koha saanud Michael Sutori film «Sinine ime» jutustas meile küll veidi kaugest sinisest aarast, kuid sidus endas pärismaiste rahvaste elu, tänapäevase koduloomakultuuri ning metsiku looduse kokkupuutepunkte, millest kõigist sõltub ühe linnuliigi säilimine. Teise preemia pälvis Soome film «Alk – lendav pingviin» ning esimese koha sai filosoofilise alatooniga Rootsi film «Rõõm kohtuda, künnivares», milles analüüsitakse suurte linnukolooniate tekkepõhjusi inimasulates ning seda, kuidas inimene aina kaugenedes metsikust
loodusest ei suuda enam end ümbritsevat mõista.
Festivali peapreemia läks sel aastal linnufilmile, milles ei puudunud ka inimühiskonna teema. Grand Prix võitjaks tunnistati «Pelikani odüsseia», Iisraeli-Hollandi koostööfilm, mille režissööriks Moshe Alpert. Vapustavate valgete lindude rännet jälgiv film annab ülevaate Euroopas pesitsevate pelikanide populatsiooni aastaringist ning kokkupõrgetest inimestest
kalameeste ja kalakasvatajatega rändeteel.
Fotograafidel ka oma kohtumispaik
Lihula kultuurimajas võis filmide vahepeal tutvuda sel aastal korraldatud logokonkursi paremate töödega. Samuti võis imetleda erinevate Eesti looduspiltnike fotosid, eriti tooksin siinkohal
välja Mati Kose ülevaatliku ja kauni näituse Eesti «eurolindudest». Peale kultuurimaja, kus näidati filme, oli huvilistel võimalik koguneda töötubadesse Lihula mõisahoones, kus näidati Eesti ja Soome piltnike slaide ning tutvustati loodusfoto erivõtteid. Suurt elevust tekitas Lassi Rautiaineni karupildistamise varjend, mida ka Eesti noored fotohuvilised katsetada said. Eraldi gruppidesse kogunenud fotograafe silmitsedes tekkis tunne, et just sedalaadi kohtumisi ja mõttevahetusi tundub meie looduspiltnikel nappivat ning pakutud võimalust oskavad nad
intensiivselt ära kasutada.
Matsalu rahvusvahelise loodusfilmifestivali žürii kirjutas sel aastal ametliku kirja Eesti televisioonile sõnumiga, et need filmid, mis sel festivalil näidatud said, on niivõrd väärtuslikud
ja vajalikud, et parimaid neistpeaks näitama ka nendele, kes Lihulasse sõita ei saanud. Samuti on festivali korraldajatel plaanis filme linastada pealinnas Kinomajas ning kindlasti palju muud huvitavat, millel tasub silm peal hoida. Filmid tasuvad vaatamist, kuid asi, mida tegelikult ei kirjalikult ega suuliselt edasi anda ei saa, on festivalitunne. Kõik, kes seda tunda tahavad, peavad
ise järgmise sügise lehtede langemiseni ootama ja siis sammud Läänemaale seadma.
Saturday, March 1, 2008
Rohelise Värava nädalakommentaar. Matsalu loodusfilmide festival - väike, aga suur. Greengate 14.09.2007
Kui mainida koos kahte nime: Tiit Madisson ja Lihula alev, siis kerkivad kahjuks enamike eestlaste silme ette kraanad, monumendid ja kive loopivad inimesed. Kui aga endise vallavanema Madissoni enda käest küsida, siis tegelikult lootis ta Lihulat kuulsaks muuta hoopis rahvusvahelise loodusfilmide festivali algatamisega. Nagu ka Rohelise Värava teadete lindist näha, toimub järgmisel nädalal järjekorras juba viies Matsalu loodusfilmide festival.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Kumari kõrele meeldib, kui kord aastas heina niidetakse. Roheline Värav 08.06.2007
Tänavu täitub 50 aastat Matsalu rahvuspargi kaitse alla võtmisest. Juubilari intervjueeris Silvia Lotman.
Paarikümne aasta jooksul on Eestis nii mererandades kui ka järvekallastel roostikud muudkui laienenud. Kas roostik kipub sööma Matsalu vaba vee alasid?
Veel kümmekonna aasta eest tundus küll, et roostik üha kasvab ja jääbki kasvama. Praeguseks on pilt veidi teine. Tänu rannakarjamaade taastamisele, millele aitab kaasa riigi rahaline tugi, on endised lagedad rannad ka sel suvel üsna lagedad. Roostik on säilinud muidugi seal, kus see ka kaitseala loomise aegu oli, ja seal peaks teda sellisena säilitama – jõesuudmes kasvav roostik puhastab mandrilt tulevat reostunud vett ja on elupaigaks paljudele elusolenditele.
Hiljuti käisid sõbrad ihtüoloogid siin uurimas, milline kalaelu käib roostikuvahelistes vaba vee aukudes. Tundub, et lõmpsiaugud on palju eriilmelisemad, kui varem arvati. Mõned on soostunud ja elutud, teised selgeveelised ja kala- ning linnurohked. Lahe kallastel üle jääva biomassi probleemi hakkab lähiajal lahendama ka kohalike inimeste nutikus – nimelt plaanitakse Lihula linna hakata kütma heina ja roo ülejääkidega.
Jüri Piigi lasteraamatus «Matsalu roostikus» käib tegevus 1950. aastatel, poisist peategelane näeb pealt salaküttide tegevust. Millised ohud praegu Matsalut ähvardavad?
Lindude salaküttimist tuleb siin praegu küll haruharva ette. On küll maasturitega pealinlasi, kes siia kihutama tulevad ja veelinde lasevad või siis tahavad jaanipäeva paiku metskitse kätte saada. Kohalikud elanikud on jahikeelust teadlikud ning teavitavad keskkonnainspektoreid, kui midagi sellist märkavad.
Küll leidub ka meie päevil rööv-kalamehi, kes ei taha aru saada sellest, et kalade püügikeeld kudemise ajal ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks.
Looduskaitsja Eerik Sits, kes Matsalu kaitseala loomise ettepaneku tegi, võttis endale hiljem perenimeks Kumari. See nimi tuleb ühe Matsalu laiu – Kumari laiu – nimest. Mis sel laiul nüüdsel ajal sünnib?
No ikka, Kumari laid istub ikka seal lahe suudmes Sipelga- ja Tondirahu vahel. Kõik laiud on Matsalu rahvuspargis reservaadid. See tähendab, et inimene niisama omapead seal kolada ei või. Seal on käinud ornitoloogid linde loendamas ning on tavaks saanud korraldada sel laiul looduskaitselisi talgutöid. Võetakse maha kadakaid ja niidetakse heina, et saarekesel säiliksid rannikulindude pesitsuskohad. Kumari teeb eriliseks ka see, et sealne juttselg-kärnkonna ehk kõre populatsioon kasvab jõudsalt, mujal maailmas on see liik pea välja surnud. Kõrele meeldib, kui tema kudemiskohas inimesed kord aastas heina niidavad.
Kumaril on rannaelanikud lambaid karjatanud. Praegu elavad seal täitsa metsikud lambad. Mõne aasta eest tõid looduskaitsjad sinna lambaid ja vana jäär ning utt elavad saarel aasta läbi.
Matsalu sümboliks on olnud hüüp, hiljem on logole ilmunud aga hoopis kolm lendavat luike. Millest selline muutus?
Matsalu kaitseala loomise aegu oli siinne roostik väga eriline, mujal ei leidunud eriti sellist kooslust. Hüüp kui tüüpiline roostikulind vast sümboliseeriski seda, mis inimestele siin huvitav tundus. Praegusel ajal levivad roostikud üha laiemalt ning eriliseks on osutunud hoopis need suured lagedad rannikualad, kus rändlinnud peatuda saavad. Eks siis seepärast nüüd need rändavad luiged – lindude rände sümbol. Ega hüüp seepärast vähem tähtis ole. Matsalu on nende müstiliste lindude tähtsaim pesitsuspaik Eestis.
Kunagi räägiti Matsalust põhiliselt seoses lindude rõngastamisega. Kas ka tänapäeval kasutatakse Matsalu märgiga rõngaid?
Jah, ka praegu töötab Matsalu rõngastuskeskus, millel on eriti pikk nimi: riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Matsalu rõngastustalitus. Matsallu koguneb ka teave kogu Eesti rõngastatud lindude kohta. Kõik Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA, MATSALU. Rõngastuskeskus juhib ka nahkhiirte märgistamist.
Kui Eerik Kumari praegu paati hüppaks ja lahel ringi sõidaks, mis leiduks linnustikus sellist, mille kohta ta hüüaks «Ohoo»?
Kumari ajal polnud siin üldse kormorane, samuti oli praegu väga tavaline kühmnokk-luik siis haruldane lind. Kevadine laglede ränne ei olnud Kumari ajal nii massiline kui tänapäeval. Samas on naerukajakas, toona tihe pesitseja, nüüd palju haruldasem. Kel sügavam huvi Matsalu linnustiku muutuste vastu, sel tasub uurida Matsalu loodusvaatluste tänavu ilmunud kogumikku, kus ornitoloog Eve Mägi teeb kokkuvõtteid linnuloendustest.
Matsalu looduskaitseala
• Asutati 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
• Pindala on 48 610 hektarit, sealhulgas umbes 3000 hektarit roostikku, ligi 4000 hektarit luhaheinamaid, 2300 hektarit lagedaid rannakarjamaid ja heinamaid, 50 meresaart ja laidu koos ümbritseva merega ning mitmed liigirikkad puisniidud.
• Matsalu kanti 1976. aastal rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja.
• Aastal 2003 sai Matsalu Euroopa Nõukogu looduskaitsealade diplomi, mis tähendab peale suure au ka korrapärast rahvusvahelist kontrolli loodusväärtuste säilimise üle.
• Aastal 2004 nimetati looduskaitseala Matsalu rahvuspargiks.
Paarikümne aasta jooksul on Eestis nii mererandades kui ka järvekallastel roostikud muudkui laienenud. Kas roostik kipub sööma Matsalu vaba vee alasid?
Veel kümmekonna aasta eest tundus küll, et roostik üha kasvab ja jääbki kasvama. Praeguseks on pilt veidi teine. Tänu rannakarjamaade taastamisele, millele aitab kaasa riigi rahaline tugi, on endised lagedad rannad ka sel suvel üsna lagedad. Roostik on säilinud muidugi seal, kus see ka kaitseala loomise aegu oli, ja seal peaks teda sellisena säilitama – jõesuudmes kasvav roostik puhastab mandrilt tulevat reostunud vett ja on elupaigaks paljudele elusolenditele.
Hiljuti käisid sõbrad ihtüoloogid siin uurimas, milline kalaelu käib roostikuvahelistes vaba vee aukudes. Tundub, et lõmpsiaugud on palju eriilmelisemad, kui varem arvati. Mõned on soostunud ja elutud, teised selgeveelised ja kala- ning linnurohked. Lahe kallastel üle jääva biomassi probleemi hakkab lähiajal lahendama ka kohalike inimeste nutikus – nimelt plaanitakse Lihula linna hakata kütma heina ja roo ülejääkidega.
Jüri Piigi lasteraamatus «Matsalu roostikus» käib tegevus 1950. aastatel, poisist peategelane näeb pealt salaküttide tegevust. Millised ohud praegu Matsalut ähvardavad?
Lindude salaküttimist tuleb siin praegu küll haruharva ette. On küll maasturitega pealinlasi, kes siia kihutama tulevad ja veelinde lasevad või siis tahavad jaanipäeva paiku metskitse kätte saada. Kohalikud elanikud on jahikeelust teadlikud ning teavitavad keskkonnainspektoreid, kui midagi sellist märkavad.
Küll leidub ka meie päevil rööv-kalamehi, kes ei taha aru saada sellest, et kalade püügikeeld kudemise ajal ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks.
Looduskaitsja Eerik Sits, kes Matsalu kaitseala loomise ettepaneku tegi, võttis endale hiljem perenimeks Kumari. See nimi tuleb ühe Matsalu laiu – Kumari laiu – nimest. Mis sel laiul nüüdsel ajal sünnib?
No ikka, Kumari laid istub ikka seal lahe suudmes Sipelga- ja Tondirahu vahel. Kõik laiud on Matsalu rahvuspargis reservaadid. See tähendab, et inimene niisama omapead seal kolada ei või. Seal on käinud ornitoloogid linde loendamas ning on tavaks saanud korraldada sel laiul looduskaitselisi talgutöid. Võetakse maha kadakaid ja niidetakse heina, et saarekesel säiliksid rannikulindude pesitsuskohad. Kumari teeb eriliseks ka see, et sealne juttselg-kärnkonna ehk kõre populatsioon kasvab jõudsalt, mujal maailmas on see liik pea välja surnud. Kõrele meeldib, kui tema kudemiskohas inimesed kord aastas heina niidavad.
Kumaril on rannaelanikud lambaid karjatanud. Praegu elavad seal täitsa metsikud lambad. Mõne aasta eest tõid looduskaitsjad sinna lambaid ja vana jäär ning utt elavad saarel aasta läbi.
Matsalu sümboliks on olnud hüüp, hiljem on logole ilmunud aga hoopis kolm lendavat luike. Millest selline muutus?
Matsalu kaitseala loomise aegu oli siinne roostik väga eriline, mujal ei leidunud eriti sellist kooslust. Hüüp kui tüüpiline roostikulind vast sümboliseeriski seda, mis inimestele siin huvitav tundus. Praegusel ajal levivad roostikud üha laiemalt ning eriliseks on osutunud hoopis need suured lagedad rannikualad, kus rändlinnud peatuda saavad. Eks siis seepärast nüüd need rändavad luiged – lindude rände sümbol. Ega hüüp seepärast vähem tähtis ole. Matsalu on nende müstiliste lindude tähtsaim pesitsuspaik Eestis.
Kunagi räägiti Matsalust põhiliselt seoses lindude rõngastamisega. Kas ka tänapäeval kasutatakse Matsalu märgiga rõngaid?
Jah, ka praegu töötab Matsalu rõngastuskeskus, millel on eriti pikk nimi: riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Matsalu rõngastustalitus. Matsallu koguneb ka teave kogu Eesti rõngastatud lindude kohta. Kõik Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA, MATSALU. Rõngastuskeskus juhib ka nahkhiirte märgistamist.
Kui Eerik Kumari praegu paati hüppaks ja lahel ringi sõidaks, mis leiduks linnustikus sellist, mille kohta ta hüüaks «Ohoo»?
Kumari ajal polnud siin üldse kormorane, samuti oli praegu väga tavaline kühmnokk-luik siis haruldane lind. Kevadine laglede ränne ei olnud Kumari ajal nii massiline kui tänapäeval. Samas on naerukajakas, toona tihe pesitseja, nüüd palju haruldasem. Kel sügavam huvi Matsalu linnustiku muutuste vastu, sel tasub uurida Matsalu loodusvaatluste tänavu ilmunud kogumikku, kus ornitoloog Eve Mägi teeb kokkuvõtteid linnuloendustest.
Matsalu looduskaitseala
• Asutati 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
• Pindala on 48 610 hektarit, sealhulgas umbes 3000 hektarit roostikku, ligi 4000 hektarit luhaheinamaid, 2300 hektarit lagedaid rannakarjamaid ja heinamaid, 50 meresaart ja laidu koos ümbritseva merega ning mitmed liigirikkad puisniidud.
• Matsalu kanti 1976. aastal rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja.
• Aastal 2003 sai Matsalu Euroopa Nõukogu looduskaitsealade diplomi, mis tähendab peale suure au ka korrapärast rahvusvahelist kontrolli loodusväärtuste säilimise üle.
• Aastal 2004 nimetati looduskaitseala Matsalu rahvuspargiks.
Subscribe to:
Posts (Atom)