Miks sinivetikas meie vetes vohab? 11.august 2014 Postimees

Taas räägitakse palju sinivetikate (tsüanobakterite) ohust nii inimestele kui koduloomadele. Nii mõneski rannas ei tohi enam vette minna. Kuid miks üldse peame selle ohtliku ja ebameeldiva nähtusega iga suvi kokku puutuma? Kas see on looduse paratamatus või inimese poolt mõjutatav?

Sinivetikate vohamise põhjust ei tule otsida kaugelt: bakterid ja taimed vohavad vees siis, kui neil on seal palju süüa. Vetikate söögiks on täpselt samasugune väetis, mida kasutame põldudel taimede toitmiseks või mis voolab asulatest välja heitvetes. See ei ole mingi saladus või värske avastus – seda kõike võib lugeda kooliõpikust. Nagu ei ole ka saladus, et Läänemeri on üks reostunumaid meresid üldse.

Ometi jätkame me kursil, mis reostab veekogusid aina enam, vaadates läbi sõrmede sellele, et reostus mõjutab nüüdseks juba meid kõiki: me ujume reostunud meres ning sööme mürke sisaldavaid mereande.

Iseäranis mõtlematu tundub selles valguses, et arutuse all on väetiste tootmise jaoks fosforiidi kaevandamise võimalus siinsamas Eestis. See väetis jõuab ju ringiga tagasi meie veekogudesse ning teeb seal veelgi enam kurja.

Tihti ei räägita ka sellest, mis toimub vetikatest vohavas vees nende elukatega, kes inimese kombel vette minekut vältida ei saa – krevettide, kalade, hüljeste ja teistega. Toitained võimaldavad vetikatel vohada, mille tulemusel kasutavad taimed ja tsüanobakterid ära kogu eluks vajaliku hapniku ja ruumi. Samuti eritub vette tsüanobakterite toodetavaid mürke, mistõttu surevad massiliselt kalad ning kaovad veetaimed, vesi aga muutub häguseks massiks. Mere ökoloogiline tasakaal loksub paigast. Läänemeri kubiseb reostuse tagajärjel tekkinud surnud tsoonidest, kus ei ela enam kedagi. Surnud tsoon pole kurb mitte ainult emotsionaalselt ja eetiliselt, ka majanduslikult ei ole see ala näiteks kalanduse tarvis enam kasutuskõlblik.

Eelmisel aastal uuris Läänemere reostuse mõju siinsete riikide majandusele konsultatsioonifirma The Boston Consulting Group, mis on pühendunud ärimeeste nõustamisele. Nad leidsid, et tihti otsustatakse siin, et vaatamata suurele keskkonnamõjule on mingi äriprojekt kasulik. Samas võtab see kahjulik mõju ära mõne teise äri ressursi. Seega ühiskond kaotab taolistest projektidest. Konsultandid arvutasid välja, et keskkonnasõbraliku põllumajanduse ja turismi arendamine koos jätkusuutliku kalandusega võiks Läänemere-äärsetes riikides juurde luua kokku 550 000 töökohta. See annaks piirkonnale võimaluse areneda maailma juhtivaks puhta vee tehnoloogia keskuseks.

Läänemere väga kehva olukorraga on hilja tegeleda siis, kui kogu meri on juba üks suur surnud tsoon. Samuti ei aita mere tervisliku seisundi saavutamisele kaasa näiteks Tallinna lahe ääres plaanitav haisu vältimise meede – suunata reovesi lihtsalt kaugemale merre ehk silma alt ära.

Olukorra parandamisele kaasaaitamiseks peame saama fosfori ja lämmastiku kui põhiliste väetisainete ringluse tööle nii, et väetis oleks põllul, mitte vees. Selles protsessis pole vähetähtis inimeste igapäevane tarbimisotsus: fosfaadivaba kodukeemia kasutamine ja mineraalväetisteta toodetud toidu – näiteks mahetoodete – eelistamine. Aga kindlasti ka kodanikena otsustajatelt just sellise keskkonna- ja põllumajanduspoliitika nõudmine, mille tulemusena saaks käia ohutult suplemas igal suvel.

Unistus puhtast Läänemerest juuni/juuli 2014 Looduse sõber

Ma ei tea miks, aga millegipärast tundub mulle, et Läänemere puhtuse küsimus on ühelt poolt teada-tuntud, aga teiselt poolt ka täiesti tundmatu. Kui küsin koolilastelt, mis on Läänemere suurim keskkonnaprobleem, siis vastavad kõik kooris ja segamini: „Eutrofeerumine!“ , „Reostus!“. Teisalt saan vastuseks vaikuse, kui küsin, milline see puhas Läänemeri siis oleks, kui reostust ei oleks. Seepärast mõtlesingi, et unistaks puhtast Läänemerest sellisena nagu mina teda ette kujutan ja kutsuks ka teisi sellest unistama. Nagu sporditreenerid välismaistes filmides ütlevad: „ If you can dream it, you can do it!“

Minu unistus puhtast Läänemerest koosneb kahest pildist. Esimene pilt on meri rannast vaadatuna ja teine sukelduja silmeläbi.

Puhta Läänemere kaldal saab suvel jalutada paljajalu, jalge alla jääb kas liiv või kiviklibu või madal murutaoline rohi. Palja jalagagi astudes peab aga silma peal hoidma, et ei astuks sisse mõne pisikese murututi sisse või klibu peale peidetud linnupessa. Mere ääres on avarust ja tuult, kõnnid sa siis lamedal Lääne-Eesti rannikul või kõrgel Põhja-Eesti klindil – ei tihedat võsa ega läbimatut pilliroo tihnikut. Rannal on siin-seal korrapäratud adruvallid, kuid vee piir on puhas ilma vohava ja mullitava vetikakihita. Loomulikult pole kusagil ühtki vedelevat pudelit ega muud prahti. Ehk siis puhta Läänemere kallas ongi lihtsalt puhas – sa saad siin kõndida varbad vees ilma takistuste ja piirideta, lasta mõtetel lennata ja laadida end energiaga, mis on hädavajalik elutormi lainetel surfamiseks.

Kui sukeldud, siis on meri midagi hoopis muud. See on kõike muud kui tühi. Aga kindlasti ei ole ta täis läbimatut vetikasoga. Meri on täis elu. Laugel liivasel põhjal laiuvad merealused niidud, millel kasvab rohi, mis omal veidral moel sarnaneb maapealsele karjamaale. Siin käivad toitumas kalad ja vähikesed, neid söövad suuremad kalad ja neid omakorda hülged ja merelinnud. Teisal on karid, mis justkui korallid oma korra ja korrapäratuse segus annavad võimaluse igale põnevale pisiloomale peitumiseks ja toitumiseks. Karbid ja tõruvähid, krevetid ja ussikesed, põhjamaiselt väikesed, kuid oma salapäraga ehk paeluvamadki ehk kui lõunamerede edvistajad.

Kolmas pilt on puhtast Läänemerest veel, see on pilt Eesti toidupoodide lettidest. See pilt räägib sellest, et alati saab osta värskeid ja hooajalisi kohalike rannakalurite püütud hõrgutisi kilust lestani. Samuti sellest, et keegi ei pea muretsema, kas kalas leiduvaid mürkaineid on alla lubatud normi, sest merest püütud kala on ju mürgivaba. Samamoodi ei pea tarbija muretsema selle pärast, millises Läänemere piirkonnas on kala püütud, sest püügimahud on kõikjal sellised, et võimaldavad populatsioonidel nii end taastoota ja kui areneda vastavalt keskkonna muutumisele. Nendel poelettidel müüakse ka kohalikku köögivilja, piima ja leiba, mis kõik on toodetud nii, et ühtegi grammi fosforit ega lämmastikku ei lasta asjatult põllult vette voolata. Veelgi enam: põllumajanduses on ammu kasutusel uued fosforväetised, mida toodetakse kunagiste reostunud merealade puhastamiseks kasvatatud merekarpidest ja loomulikult liha süüakse vähem ja selle saamiseks ei hoita loomi kinnistes ruumides, vaid looduslikel karjamaadel.

Kokkuvõttes tundub, et unistus puhtast Läänemerest on unistus ka veidi teistsugusest elust ja olust. Ma loodan, et sellel unistusel on jagajaid.

Märgalad aitavad Läänemerd puhastada. September 2012 Lääne Elu MAFF erileht

Eesti asub koos naaberriikidega Läänemere kaldal. Oleme palju kuulnud sellest, et Läänemeri on väga reostunud ja selle päästmiseks tuleb tegutseda koos, kuid mida see täpselt tähendab, ei olegi tavainimesele nii hästi teada. Läänemere üks suurimaid probleeme on liigne fosfori ja lämmastiku juurdevool, mis tekitab osade vetikate ja bakterite vohamist ja nende poolt hapniku ärakasutamist, mille tulemusena kannatavad kalaliigid ja tekivad lausa surnud piirkonnad mere põhjas. Sellist protsessi nimetatakse eutrofeerumiseks.

Filmirežisöör Ari Heinilä on Soomes valmis vändanud filmi, mis räägib väikesest Täktomi lahesopist, mis asub Edela-Soomes: Vormsist umbes 70 kilomeetrit otse põhjapoole. Täktomi lahte jõudev reostus tekitab igal suvel ebameeldivusi mereääres suvitajatele. Film algab, kui üks suvilaomanikest otsustab hakata probleemi lahendama. Kuigi film on soomeugrilikult rahulikus tempos, annab see siiski põneva pilguheidu kodanikualgatusest sündinud keskkonnaprobleemi lahendamisele, milles leiab konflikte suurtootjatega ja koostööst sündinud lahendusi.

Kuna suur osa veereostusest tuleb põllumajandusmaadelt hajureostusena, on vaja kraavidele rajada väikesi settetiikide süsteeme ehk tehismärgalasid, mis filtreerivad liigsed toitained välja ning aitavad puhastada mere poole liikuvat vett. Märgalad on kui looduse aaretekamber, mille rikkalik taimestik pakub toitu ja elupaiku paljudele liikidele. Settetiigid kraavidel meelitavad ligi linde ja tammid moodustavad väikesi kärestikke, mis nii mõneski kohas muudavad igava põllumajandusmaastiku inimestele lausa atraktiivseks külastusobjektiks. Just sellise märgala rajamise nõu annavad filmis Täktomi elanikele ka WWFi eksperdid.

Pärast filmi linastumist televisoonis on Soome avalikkuse huvi Läänemere tervise ja märgalade kui lahenduse vastu hüppeliselt tõusnud. Nii maaomanikud kui põllumehed on hakanud kas erarahade või projektitaotluste abil saadud riiklike toetuste abil rajama tehismärgalasid. Täktomi lahesopi vee kvaliteet paranes silmnähtavalt pärast kohalike raha kokku panemist ja märgalapuhasti rajamist. Omal väikesel skaalal pakub film lahenduskäiku, mida on vaja läbi viia kogu Läänemere ranniku ulatuses. Läänemere seisundi ja lahenduste kohta on huvilistel võimalik leida palju materjale. Kõige üldisem ja olulisem on kirjas Läänemere strateegias, lisaks on võimalik Läänemere uurimisel ja uudistel silma peal hoida veebilehe www.balticseanow.info kaudu.