Ian Robinson: meile on tähtsad nii loomad kui inimesed. Roheline Värav 09.03.2006

Looderanniku naftareostuses määrdunud lindude pesemiseks loodi Keilasse linnuhaigla, kus välisekspertide abil pesti puhtaks ja lasti loodusesse tagasi 65 lindu. Välisekspertide tulekut Eestisse koordineeris Rahvusvaheline Loomade Heaolu Fond (International Fund for Animal Welfare – IFAW), kuhu kuuluv Briti päritolu loomaarst Ian Robinson oli nõus vastama ka Rohelise Värava küsimustele.

Mis organisatsioon IFAW üldse on ja millega ta tegeleb?
IFAW on üks väheseid organisatsioone, mis tegeleb korraga nii klassikalise looduskaitsega – ohustatud elupaikade ja ohustatud liikidega – kui ka niiöelda loomakaitsega, sest meile on tähtsad ka üksikud loomad. Peale õlireostustel määrdunud lindude pesemise võitleme näiteks ka illegaalse loomakaubanduse, tööstusliku vaalapüügi ja hüljeste tapmisega. Samuti tegeleme õlireostuste puhul ühest küljest reostusjuhtumite vähendamise ja poliitikaga (meil õnnestus äsja Kanada parlamendis läbi suruda seadus, mis suurendas märgatavalt nafta merre lekitamise eest määratavaid trahve), teisalt ka lindude pesemisega, kuna iga üksik määrdunud lind on meie jaoks tähtis. Eestis räägime võib-olla isegi 10 000 linnust, kellest tõenäoliselt suudame päästa vaid 100, mis on väike arv. Kuid see töö on nende vähestegi lindude jaoks tähtis! Samuti on need linnud oma merel surevate liigikaaslaste saadikuteks ja esindajateks kogu maailmas. Kui inimesed näevad, kuidas üks must tomp muutub ilusaks värviliseks auliks, siis see ütleb väga palju kõikide teiste taoliste lindude kohta ning see aitab mõjutada valitsuste otsuseid. Valitsused peavad välistama, et tulevikus korduksid taolised juhtumid.

Kuidas te Eesti juhtumist kuulsite?
Meil oli eelnev kokkulepe Soome WWFi ja Eestimaa Looduse Fondiga (ELF), et tuleme sel suvel Eestisse läbi viima treeningut. Pärast õnnetust teatati meile aga ELFist, et äkki saaksime kohe tulla. Juba järgmisel päeval olin siin koos Hugo Nijkampiga, kes töötab organisatsioonis Sea Alarm. Tutvusime olukorraga ja nägime, et reostuse tõttu on kannatanud väga palju linde ning et on olemas kohalik toetus meie tööle – olid olemas kõik vajalikud lülid selleks, et saaksime edukalt alustada päästeoperatsiooni. Me vaatame alati, kas on olemas kohalike inimeste toetus. Pole mõtet minna merele ja koguda kokku õlised linnud ja saada teada, et pole piisavalt vett ega kohtagi, kuhu haiglat püsti panna. Me ei taha olla olukorras, kus istume käed rüpes ning loomade päästmiseks ei saa midagi teha. Kogu meie töö on ju võitlus ajaga. Oli väga külm ja me arvasime algul, et Eestisse pole meie inimesi mõtet tuua, kuna linnud võivad olnud juba külmunud. Teadsin, et selle aja peale, kui me oma inimesed siia toome ja haigla püsti paneme, on püütud lindude jaoks juba hilja. Kuid linde toodi kogu aeg juurde ja me otsustasime, et viime päästeoperatsiooni ikka läbi. Kahe päevaga oli meeskond siin, koht valiti välja, kogu protsess läks tööle.

Kuidas teie päästerühm tavaliselt õnnetuskohale jõuab?
Me kõik teeme ka oma igapäevast tööd, kuid meie – päästerühma inimesed – peame olema kogu aeg minekuvalmis. Näiteks tsunami juhtus jõulude ajal ja kui tuli kutse, siis lendasin kohe Sri Lankale. See pole kõigile inimestele sobilik eluviis, nii pereelu kui temperamendi poolest ei sobi paljud inimesed selliseks tööks. Helistasin Eestist 48 tunni jooksul kõigile ja 24 tunni jooksul olid maailma eri otsadest rühmaliikmed teel. Hetkel on rühm üsna väike, oleks parem, kui meil oleks võtmeisikud maailma erinevates osades, et me ei peaks kogu aeg lennutama eksperte teisele poole maakera. Hetkel on siin näiteks Valeria Ruoppolo ja Rodolfo Pinho da Silva Lõuna-Ameerikast. Oleme treeninud oma rühmatööd nii, et kui saabume, siis kõik hakkab tööle ja igaüks teab oma osa. Näiteks Wendy Sangiacomo ülesanne on seada üles tehniline baas, samas hakkavad kohe tööle loomaarstid, kes hakkavad tegelema lindude tervise hindamisega. Me jookseme ajaga võidu, sest merelindude tervis halveneb merest eemal olles kiiresti. Nad on kõval pinnasel, neil on teine toit kui looduses, neil pole seda vaba õhku, mis merel, nad on kinnises ruumis. Me peame nad peale ravimist laskma tagasi loodusesse, kus on nende koht.

Kuidas hindad Läänemere õlitõrje olukorda võrreldes muu maailmaga?
Teil on samad probleemid nagu igal pool maailmas. Ainuke riik, kellel on oma sõltumatud seadused naftareostuse kohta, on USA. Ülejäänud maailm tegutseb rahvusvaheliste reeglite järgi. Rahvusvahelised reeglid ei võtnud veel mõned aastad tagasi arvesse elusloodust, mis reostusjuhtumite korral kannatada sai. Arvestati mõju kalandusele, inimeste kodudele ja majandustegevusele, ranna puhastamise kulusid. Kuid elusloodus, mis kannatas, oli arvutustest väljas. Läbi meie ja läbi teiste samade eesmärkide eest võitlevate organisatsioonide töö on hakatud aina rohkem arvestama ka eluslooduse kannatusi. Praegu on nii, et kui süüdlane leitakse, siis kindlustusfirma või maailma naftatransiiti esindav fond maksab välja reostusega, sealhulgas ka lindude päästmisega, seotud kulud.

Me ei saa naftaõnnetusi vältida. Kuid valitsustel peavad olema tegevusplaanid, nad peavad töötama koos keskkonnaorganisatsioonidega ja olema valmis sellisteks juhtumiteks. Selle kõige peale peab mõtlema siis, kui õnnetus ei ole veel juhtunud. Näiteks Eestis näeme küllalt suurt aulide suremust, kuna kohe ei saadud tööd alustada. Kui riigil oleks juba enne olnud plaan, kui oleks olnud paigas, kes õnnetuse korral lähevad kohe randa linde koguma, kus on see koht, kuhu linnud kogutakse, kes on inimesed, kes hakkavad lindudega tegelema, oleks paljudel lindudel olnud suurem võimalus ellu jääda.

Varem või hiljem juhtub see õnnetus uuesti, maailmas leiab igal nädalal aset üks naftaõnnetus. Loodan, et läheb veel mitu aastat, enne kui siin midagi taolist juhtub, kuid me ei saa kunagi kindlad olla. Loodetavasti on järgmine kord kõik selleks valmis.

Eestis viisite käbi ka mitu treeningut kohalikele töötajatele ja vabatahtlikele, kas nii teete igal pool maailmas?
Me ei lähe kunagi ja ei võta kogu asja korraldamist enda peale. Me tahame töötada kohalike inimestega koos ja jagada neile oskusi. Eestis on see õnnestunud väga hästi, meil on olnud väga hea koostöö nii ELFi kui Keskkonnaministeeriumiga. Meile on võimaldatud kõik, et töö saaks edukalt tehtud. Eestis tahavad inimesed õppida ja meil on väga hea meel, et saame oma oskusi siia jätta. Asi töötaks maailmas kõige paremini nii, et igal pool oleks olemas inimesed, kes saaksid väiksema õnnetusega ise hakkama, kuid suurema õnnetuse puhul kutsuksid appi meid. Kalifornias on olemas näiteks keskus spetsiaalselt taoliste juhtude puhuks, kui juhtuvad õnnetused, mil nad peavad väljaspoolt abi kutsuma. Tahaksime näha selliseid abikeskusi igal pool, kus on haavatavad ja väärtuslikud rannikud. Kaplinna juures elab palju ohustatud pingviiniliike ja samas on seal ka tohutu naftatransiit, mistõttu on see kindlasti koht, kuhu tahame abikeskust luua. Samuti on väga haavatav ala Läänemeri, sest siin on palju talvituvaid ja rändavaid linde ja samuti väga tihe transiit.

Kuidas sa ise sattusid seda tööd tegema?
Ma olen loomaarst ja olen seda alati tahtnud olla. Pärast ülikooli töötasin 12 aastat oma praksises. Metsik loodus oli mu hobi ja ma aitasin tihti inimesi, kes tõid meile haigeid metsloomi. Ma ei teeninud sellega raha, vaid olin taolistest juhtumitest lihtsalt väga huvitatud. Ma ei mõelnud, et see võib kunagi mu tööks saada, sest metsloomad ju ei maksa enda ravimise eest (naerab). 1988. aastal läksin vabatahtlikuna Läänemere ja Põhjamere äärde appi, kui tuhanded hülged surid viirushaiguse tõttu. See töö vabatahtlikuna pakkus mulle sedavõrd suurt huvi, et müüsin oma praksise ja läksin appi RSPCAsse, mis on ka meil Eestis abiks olnud linnukaitseorganisatsioon. Töötasin nende heaks mitu aastat, mil rajasime Inglismaale õliste lindude ja hüljeste abistamiseks haigla. Umbes kaks ja pool aastat tagasi tulin tööle IFAWi, kus tegelen taolise tööga üle maailma. See on olnud mulle siiani väga huvitav töö. Esimene suur naftaõnnetus, kus abiks olin, oli 1991. aasta jaanuaris esimese Lahesõja ajal, mis Saddam Hussein vallutas Kuveidi ja lasi merre palju naftat, mis jõudis Saudi Araabia randa ja RSPCA kutsuti appi. Pärast seda olen näinud päris palju õnnetusi üle maailma.

Üks päev... Silvia elus. Roheline Värav 09.02.2006

2. veebruar kell 11, Nõva Päästeteenistuse depoo. Teed on kaetud peegelsileda jääga. Depoos ootavad viis pritsimeest teateid mere äärest, mehed on valmis auto ruumist välja ajama ning koha lindude pesijatele vabastama. Depoo väikeses saunas ootavad kastides eelmisel päeval kokku kogutud naftased linnud oma saatust.

Saatuseks on Eestimaa Looduse Fondi mikrobuss, mis öö üle elanud linnud Tallinnasse loomaaeda viib. Tuletõrjedepoos võtab uute vabatahtlike juhendamise enda peale Toomas Trapido, kes on eelmisel päeval juba esimesed kogemused kätte saanud. Ruum tuleb jagada pesemise ja loputamise aladeks, kohale tuuakse suur rull paberit lindude kuivatamiseks.

Pesijatele jagatakse kirjalikke juhendmaterjale, mis küll üksteisele mitmes kohas vastu räägivad. Igaüks saab selga panna valge kaitseriietuse, mis peaks riideid nafta eest kaitsma.
Kell 12 tuleb üks külaelanik, kellel kilekotis kohaliku kaupluse eest püütud pika sabaga määrdunud isane aul.

Lind võetakse kahepeale kätte, loputatakse kõigepealt sooja veega ning seebitatakse siis LDC-nimelise pesuvahendi kontsentraadiga sisse. Seebitamist ja loputamist tuleb korrata nii kaua, kuni lind on puhas. Seejärel ta kuivatatakse ning viiakse sauna soojenema. Kohale jõuab ka veterinaar Tauno koos viieprotsendilise glükoosilahusega, mida linnule süstlaga noka vahele tilgutatakse.

Aulid toituvad sukeldudes, seetõttu on neid sööma sundida raske, glükoosilahus peaks tagama, et nad vahepeal päris nälga ei sure.

Rannast saabub esimene autotäis kaste, milles igaühes umbes viis pigimusta lindu. Autoga saabub ka Tallinnast kohale hääletanud Marianne, kes kuulis raadiost õnnetusest ja tuli appi. Marianne saab kohe endale lindude loputaja ameti, teised alustavad ettevaatlikult esimeste lindude pesemist.

Vahutav seep ei suuda siiski paksemat naftat loomade sulgedelt lahustada, seda tuleb lausa küüntega kraapida, samas hoolitseda, et lind su käest ära ei lendaks. Sõtkastele iseloomulikke kollaseid laike põskedel pole esialgu nähagi, kuid pika seebitamise järel tulevad need nähtavale.

Loomad üritavad end ka ise puhastada, kuid seda tuleb vältida, sest nafta sissesöömine on suurimaks lindude surma põhjuseks. Kõige enam on linnud määrdunud kõhu alt ja saba piirkonnast, pikk puhastusprotsess kurnab paljud linnud ja nii mõnelgi pesijal sureb lind otse käte vahel.
Päris suur pesemishoog saab sisse, kui tuuakse veel juurde neli vabatahtlikku neiut ning rannast tulevad autod ikka ja jälle uue sünge lastiga.

Mõne väga erksa linnu pesemiseks on tarvis kahte inimest, muidu püüab igaüks ise ühe linnuga hakkama saada.

Poole päeva pealt saab pritsimeeste 300 liitrine kuumaveepaak tühjaks. Vabatahtlikud saavad väikese lõunapausi teha. Eestimaa Looduse Fondi ärajäänud sünnipäeva peolaualt on pesijaid kosutamas kringlid ja salatid, mis sellises trööstitus olukorras tunduvad veidi kohatud.

Kohale tulnud ornitoloogia ühingu juhtfiguurid Jaanus Elts ja Andres Kalamees jagavad omapoolseid soovitusi, et esmajärjekorras tasub pesta neid, kes tunduvad kõige elujõulisemad, päris mustad ja liikumatud loomad tuleks jätta viimaseks. Kole ja külm reaalsus. Ornitoloogid aitavad pesemisega ning viivad päeva teisel poolel osa pesemata linde Nigula kaitseala loomade turvakodusse.

Kuumaveepaak ei saa ega saa soojaks. Kohale tulnud õlitõrje projektijuht Kristel Toom otsustatab teha veekeedukannuga kuumaveevanne ning linde hakatakse nendes pesema. Protsess muutub veidi aeglasemaks. Väljas läheb pimedaks, mis tähendab, et rohkem linde rannast ei leita, kuid depoos on veel mitu kastitäit pesemata loomi oma järjekorda ootamas.

Kell pool kaheksa õhtul saab lindude pesemine selleks päevaks läbi. Kokku on depoost läbi käinud umbes kaheksakümmend lindu, kellest umbes kolmkümmend kohapeal puhtaks pesti, osad toimetati pesemisele loomade turvakodudesse. Samas suri suur osa linde juba enne pesemist ja mõned ka pärast seda kuivades.

Õhtul jõuab kohale loomaaia furgoonauto, mis märgade lindude jaoks seest soojaks tehtud. Sinna tõstetakse kastidesse pandud pestud linnud ning algab nende pikk tee Tallinna poole. Väsinud pesijatel jääb üle vaid loota, et need, kes pesemise üle elasid, elavad ka transpordi ning loomaaiaelu üle. Rohkem midagi teha ei saa. Abituse tunne.
Kojusõidul tõmbab käenahk kõvaks ning lõhnab nagu odav lõng kooliajal – nafta järele.