Vaadates Matsalu loodusfilmide festivalil Lõuna-Aafrika filmi lõvide ja hüäänide elust võib tekkida küsimus, et mis seos meil kauge maa asukatega üldse on. Vastus tuleb loodusest enesest: linnud, kes peatuvad ja pesitsevad Matsalus, rändavad alveks kaugele Aafrikasse ja näevad teise poole aastast pealt lõvikutsikate elu. Selleks aga, et teada saada, kuhu ja kes rändab, on juba ammustest aegadest kasutatud lindude rõngastamist.
Pikk ajalugu
Eestis rõngastati esimesed linnud 1910. aastal Saaremaal, mis oli ühtlasi esimene lindude rõngastamise koht Tsaari-Venemaal. 1922. aastal hakati linde rõngastama looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni algatusel. 1947. aastast kasutati Eestis Moskva rõngastus-keskuse rõngaid ning rõngad pealdisega ESTONIA MATSALU võeti kasutusele 1970. aastal. Rõngastuskeskus asubki täna Matsalu rahvuspargi keskuses Penijõel ja koordineerib lindude ja nahkhiirte märgistamist kogu Eestis. Siia kogutakse andmed kõigi Eestis rõngastatud lindude kohta, samuti leitud rõngaste kohta.
ESTONIA MATSALU kirjaga rõngaid on nüüdseks kandnud peaaegu kolm miljonit lindu. Igal aastal leitakse maailma eripaigust poolteist tuhat lindu, kellel on selline rõngas jalas ning kelle kohta ka Matsalu rõngastuskeskusesse taasleiu teade tuleb. Lõuna-Aafrika ongi kaugeim koht, kuhu siin rõngastatud linnud rändavad.
Moodsad ajad
Tihti küsitakse, ega rõngas lindu kuidagi ei sega. Alumiiniumist rõngad on aga sedavõrd kerged, et isegi meie kõige väiksema linnu - pöialpoisi - kehakaalust moodustab rõngas vaid märkamatu 0,5 protsenti. Siiski on rõngastamise kõrval kasutusse võetud ka moodsamaid vahendeid: lindudele kinnitatakse saatjad, mille abil on neid võimalik satelliidi vahendusel pidevalt jälgida kasvõi reaalajas internetist. Traditsiooniline rõngastamine kui suhteliselt odav ja väärtuslikke andmeid andev meetod pole aga kuhugi kadunud.
Lindude rõngastajaid on Eestis praegu ligikaudu sada, tõsisemaid tegijaid paarikümne ringis. 30 aastat tagasi oli aga rõngastajaid oluliselt rohkem ning tehtud sai ka oluliselt rohkem tööd. Kui 2007. aastal märgistati Eestis umbes 33 000 lindu, siis tippaegadel rõngastati kuni 161 000 isendit aastas. Eesti rõngastajaid teeb murelikuks järelkasvu puudumine, ühest küljest annaks see rohkem teaduslikku infot, teisest küljest koolitaks välja ka noori ornitolooge. Samas ei soovi teadlased eesmärgiks seada ka nö üldrahvalikku rõngastussporti, tegevus peab olema siiski koordineeritud, teaduslikult põhjendatud ning rõngastajad hästi koolitatud.
Showing posts with label lindude rõngastamine. Show all posts
Showing posts with label lindude rõngastamine. Show all posts
Wednesday, February 17, 2010
Sunday, May 31, 2009
Lindude rõngastamise tava jääb alles. Roheline Värav 11. aprill 2008
Olavi Vainu soovib lindude rõngastamist Eestis taas au sisse seada.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Subscribe to:
Posts (Atom)