Vaadates Matsalu loodusfilmide festivalil Lõuna-Aafrika filmi lõvide ja hüäänide elust võib tekkida küsimus, et mis seos meil kauge maa asukatega üldse on. Vastus tuleb loodusest enesest: linnud, kes peatuvad ja pesitsevad Matsalus, rändavad alveks kaugele Aafrikasse ja näevad teise poole aastast pealt lõvikutsikate elu. Selleks aga, et teada saada, kuhu ja kes rändab, on juba ammustest aegadest kasutatud lindude rõngastamist.
Pikk ajalugu
Eestis rõngastati esimesed linnud 1910. aastal Saaremaal, mis oli ühtlasi esimene lindude rõngastamise koht Tsaari-Venemaal. 1922. aastal hakati linde rõngastama looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni algatusel. 1947. aastast kasutati Eestis Moskva rõngastus-keskuse rõngaid ning rõngad pealdisega ESTONIA MATSALU võeti kasutusele 1970. aastal. Rõngastuskeskus asubki täna Matsalu rahvuspargi keskuses Penijõel ja koordineerib lindude ja nahkhiirte märgistamist kogu Eestis. Siia kogutakse andmed kõigi Eestis rõngastatud lindude kohta, samuti leitud rõngaste kohta.
ESTONIA MATSALU kirjaga rõngaid on nüüdseks kandnud peaaegu kolm miljonit lindu. Igal aastal leitakse maailma eripaigust poolteist tuhat lindu, kellel on selline rõngas jalas ning kelle kohta ka Matsalu rõngastuskeskusesse taasleiu teade tuleb. Lõuna-Aafrika ongi kaugeim koht, kuhu siin rõngastatud linnud rändavad.
Moodsad ajad
Tihti küsitakse, ega rõngas lindu kuidagi ei sega. Alumiiniumist rõngad on aga sedavõrd kerged, et isegi meie kõige väiksema linnu - pöialpoisi - kehakaalust moodustab rõngas vaid märkamatu 0,5 protsenti. Siiski on rõngastamise kõrval kasutusse võetud ka moodsamaid vahendeid: lindudele kinnitatakse saatjad, mille abil on neid võimalik satelliidi vahendusel pidevalt jälgida kasvõi reaalajas internetist. Traditsiooniline rõngastamine kui suhteliselt odav ja väärtuslikke andmeid andev meetod pole aga kuhugi kadunud.
Lindude rõngastajaid on Eestis praegu ligikaudu sada, tõsisemaid tegijaid paarikümne ringis. 30 aastat tagasi oli aga rõngastajaid oluliselt rohkem ning tehtud sai ka oluliselt rohkem tööd. Kui 2007. aastal märgistati Eestis umbes 33 000 lindu, siis tippaegadel rõngastati kuni 161 000 isendit aastas. Eesti rõngastajaid teeb murelikuks järelkasvu puudumine, ühest küljest annaks see rohkem teaduslikku infot, teisest küljest koolitaks välja ka noori ornitolooge. Samas ei soovi teadlased eesmärgiks seada ka nö üldrahvalikku rõngastussporti, tegevus peab olema siiski koordineeritud, teaduslikult põhjendatud ning rõngastajad hästi koolitatud.
Showing posts with label 2009. Show all posts
Showing posts with label 2009. Show all posts
Wednesday, February 17, 2010
Kingisoovitused Detsember 2009
Kuidas valida keskkonnasõbralikku jõulukinki? Siin on mõned soovitused.
Üldised soovitused
Mida vaadata, kui soovid valida kingitust, mis ei koormaks keskkonda ega süvendaks sotsiaalset ebavõrdsust maailmas?
Vaata pakendikulu: kui sul on valida sarnaste toodete vahel, siis uuri, kuidas need on pakendatud. Parim on loomulikult osta täiesti pakendamata toode, näiteks saab osta kaalukomme ning need ise korduvkasutatavasse kotti panna. Mõned tootjad suhtuvad pakendiprobleemi erilise tähelepanuga, näiteks kosmeetika firma Lush tooteid kinkides ütle ka kingisaajale edasi, et kui ta kogub kokku 5 tühja topsikut ja toob puhtana Lushi tagasi, saab ta nende vastu tasuta näomaski (vt lush.ee). Mõnel puhul võib toote pakendist välja võtta ja korduvkasutatavalt pakkida ning ostetud pakend viia vastavasse konteinerisse ümbertöötlemiseks (nii ei koorma sa kingisaajat pakendiprobleemiga).
Vaata energiakulu: sul on võimalik hinnata nii seda, kui säästlikult on ese toodetud kui ka seda, kui palju ta töötamisel ise kulutab. Selliste otsuste tegemisel aitavad sind lihtne talupoja mõistus ja tootemärgised nagu Rohelise energia märk, Põhjamaade valge luige märk või elektroonikatoodete A-klassi kuulumine.
Vaata materjalivalikut. Materjali puhul on oluline, kas see on pärast toote kasutusaega ümbertöödeldav, kas materjal on tervisesõbralik jne. Näiteks väikesele poisile tasub osta puust mänguauto, millega on tegelikult sama lõbus mängida kui plastmasstootega, kuid hiljem on katkist mänguasja oluliselt keskkonnasõbralikum realiseerida (puust mänguasju on suures valikus nt Looduspere poodides).
Vaata eetilisust ja keskkonnasõbralikkust. Kõige kindlam on osta midagi otse väiketootjalt, näiteks laadalt mesinikult purk mett või käsitsi tehtud komme. Kui kaup pärineb kaugemalt, siis aitavad otsutada sellised märgid nagu Fair trade, mahemärk või muud ökomärgised (vt nt http://www.keskkonnaveeb.ee/okomark/okomark.php)
Vaata toote pikaajalisust. Tööriistade või köögitarvete puhul tasub enne ostu teha veidi eeltööd firma või materjali valikul, näiteks teenib hea malmpann mitut põlvkonda kokkasid samal ajal, kui lihtne teflonpann on juba järgmisel aastal kasutuskõlbmatu. Mõtle lausele: “Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju”.
Annetamine. Kui teete kinki kellelegi, kellel on kõik vajalik juba olemas, siis tasub kaaluda hoopis kingiraha heategevuseks annetamist. Sellise lihtsa võimaluse pakub näiteks MTÜ Mondo programm “Kingitus lähedasele – abi kaugele” (www.muudamaailma.ee). Sarnaseid heategevuskinke pakuvad ka paljud ülemaailmsed organisatsioonid läbi interneti. Annetada võib tegelikult ka mõnele muule kodumaisele organisatsioonile, näiteks kirjutada vanaema jõulukaardile, et tema kingiraha annetasid kohalikule pensionäride ühendusele ning abikaasale, et kingiraha läks spordikoolile, Wikipediale või Eestimaa Looduse Fondile. Annetamise puhul on oluline teada, et rohkem head teeb üks suur annetus kui palju väikesi, sest nii kulub kõige vähem kingiraha annetusega seotud administratiivkuludele.
Mõned heategevuskinkide vahendajad
http://www.muudamaailma.ee
http://www.tenthousandvillages.com/catalog/gift_idea.index.php
http://www.heifer.org/site/c.edJRKQNiFiG/b.204586/
http://www.oxfam.org.uk/shop/oxfam-unwrapped
http://www.worldvision.org/
https://donate.mcc.org/christmas-giving
http://simpleliving.org/
http://www.newdream.org/
Kui kingid kosmeetikat
Kui kingid kosmeetikat, siis looduslikke ja mahedaid koostisaineid sisaldavaid tooteid leiad ökopoodidest. Eestis on päris palju käsitsi seepide tootjaid nagu Goodkaarma, Sophi jt. Suuremat valikut looduslikku kosmeetikat teevad Eestis käsitsi Joik (www.joik.ee) ja Ingli pai (http://www.loodusand.ee/ingli.htm). Välismaistest tootjatest tasub läbi astuda The Body Shopi ja Lushi poest või apteekidest küsida Dr Hauschka tooteid.
Kui kingid pudi-padi
Ka väikesi asju on inimestel vaja ning need teevad heameelt. Pudi-padi kinkimisel võiks aga samuti mõelda sellele, millest see on toodetud, kes ja millistes tingimustes selle tegi ning mis saab sellest, kui ta ära visatakse. Näiteks soovid sa kinkida võtmehoidja, sa võid valida Made-in-China plastmassi-vidina, kuid teed Maailmale heateo, kui otsustad pisikese Eesti maalamba villast kootud käpikukese kasuks (nt http://www.katrinkabun.com/?id=4&gid=18&pid=92&page=1).
Palju toredat pudi-padi saab valmistada ise kodus nt vanadest pärlitest uue kee kokkupanemisel jne. Ise võib joonistada ka näiteks laste jaoks värvi-ise raamatu, aluseks võid muretseda ümbertöödeldud paberist vihiku.
Ideed kingituste tegijatele
Soovitame: Asjade asemel kingi oma lähedastele elamusi!
Kui sinu kingisaaja on ületöötanud inimene, kes vajaks veidi aja maha võtmist, siis võib-olla kuluks talle ära vabastava hingamine, valgusravi või mõni muu ihu ja hinge kosutav teraapia (vt nt www.teraapia.com). Joogakursuse piletiga võid kokku kombineerida ka spetsiaalse joogamati.
Kui kingisaaja on kultuuriaustaja või tugitoolisportlane, siis on alati hea kingitus mõni sobiv teatri-, kontserdi- või spordivõistluse pilet. Kui sa ei tea täpselt, milline üritus su sõbrale meeldiks, siis leiab Piletilevi koduleheküljelt hulganiselt erinevate asutuste kinkekaarte, kust saab valida nii kultuuriasutuste, spa-de, restoranide kui ka Piletilevi enda kinkepiletite vahel.
Loodus pakub palju elamusi, mida võid jagada oma sõpradega kinkides neile ühise loodusretke. Keskkonnast eriti hoolivad ökoturismitooted on meil tähistatud EHE (ehtne ja huivitav Eesti) märgiga, selliste loodusreiside nimekirja leiad www.ecotourism.ee kodulehelt. Võib-olla tahaksid üllatada oma sõpru kutsudes neid kevadistele linnuvaatalusele nimega “Ööhääled roostikus” või “Saame tuttavaks metskanadega” (vt www.naturetours.ee). Veel toredaid puhkeelamusi Eestimaal saab otsida lehelt www.maaturism.ee.
Kui kingisaaja on õpihimuline inimene, siis sobivaid üllatusi saab teha rahvaülikoolide kursuste näol. Mõned viited: Tallinna rahvaülikool: www.kultuur.ee, Tartu rahvaülikool: www.rahvaylikool.ee, Pärnu rahvaülikool: www.noorusemaja.ee. Ka paljudes väiksemates kohtades on olemas rahvaülikoolid, mis tasub üles otsida.
Lastelegi ei pea alati kingituseks olema arvutimängud või plastmassnukud, siin on mõned ideed elamusterikkaks kingituseks. (1) Otsi välja oma vanad riided, ehted, kotid jms, paki need suurde kohvrisse ja kingi lastele karnevaliõhtu; (2) väiksemate laste tarbeks võid vanadest sokkidest valmistada käpiknukke ning koos teiste sugulastega improviseerida toreda etenduse.
Restorani mineku asemel võid korraldada restorani ka kodus: varu vajalikke aineid, koosta menüü ja lase perekonnal valida, mida nad soovivad, et sa neile pühadeks (või järgnevaks hommikuks) valmistad.
Soovitame: Ära osta uusi, vaid kasuta vanu asju toredate kinkide tegemiseks!
Välismaise sõnaga swishing tähistatakse moodi läinud riidevahetuspidu: sõbrad tulevad kokku, toovad oma kasutatud, kuid häid riideid tasuta laadale; igaüks saab valida endale teiste garderoobist asju ja kõik, mis üle jääb, annetatakse ühiselt heategevuseks (nt Humana poodidesse või kirikutesse). Vaata swiššimise reegleid ja ideid lisaks www.swishing.org.
Nõusid, mänguasju, mööblit, riideid ja igasuguseid naljakaid asju leiad kingituseks Tallinna Uuskasutuskeskusest, Tartu Taaskasutuskeskusest, vara realiseerimiskohtadest ja teise ringi poodidest.
Nobenäpud suudavad vanadest asjadest teha lõpmatult uusi ja huvitavaid, mõned ideed leiad lisast.
Jõuluõhtuseks meelelahutuseks võid koguda kokku vanu küünlajuppe, seebitükke või paberitükke, panna valmis vajalikud anumad ja koos perega sulatada ning valada vormidesse uusi küünlaid, seepe ja paberit. Kui soovid üksinda mökerdada, siis saab niiviisi varem valmis teha vajaliku arvu kingitusi.
Kui su lapsel on väikeseks jäänud mõni lemmik riideese, siis võib sealt välja lõigata olulise pildiga detaili ning selle ära raamida või õmmelda padjale.
Kinkida võib ka kasutatud raamatuid, paljud neist on väärtuslikumadki kui uued raamatud. Kirjuta raamatusse ka pühendus ja põhjendus, miks sa just sellise valiku tegid.
Jõulupuule võib riputada erinevaid vanadest asjadest tehtud ehteid, nendeks on tänuväärne materjal vanad CD-d. Lase oma fantaasial lennata või otsi internetist inspiratiooni.
Soovitame: Kingi asju, mis aitavad energiat säästa!
Uuri, milliseid valgusteid kingisaaja kasutab ja paki kingikoti sisse kas säästupirne või LED-lampe vastavate tingimuste jaoks (erinevate ruumide jaoks sobivad erinevad säästupirnid ja LED-lambid, enne nende muretsemist, tuleb kindlasti uurida, kuhu millised sobivad).
Kiirkeetja on energiat säästev kingitus pereemale, kellel tuleb ette suuremaid keetmisi. Koos purgikaanetajaga teeb see hea kingilahenduse kodusele hoidistajale.
Vett säästvad segistid ja duššiotsad on samuti hea ja praktiline kingitus perele, kes neid vajab.
Energiat aitavad säästa ka akende ja uste tihendid ning radiaatorite termomeetrid ja taimerid.
Kui kingid kodumasinaid, siis jälgi, et nende energiatarbe klass oleks A.
Kui kingid esemeid, mis töötavad patareidega, osta kaasa ka paras arv akusid ja laadija.
Kui soovid teha suuremat kingitust eramaja omanikele, siis kuluks neile võib-olla ära energiaaudit, selle teenuse pakkujaid on turul palju.
Soovitame: Kingi kvaliteetseid ja kaua püsivadi asju!
Lihtne ja originaalne kingitus on täidetav uhke sulepea korda ja stiili armastavale inimesele, kel muidu kulub palju pastakaid.
Kallimale rätsepaülikonna tellimuse kinkimine on investeering, mis tasub end ära.
Kena ja praktiline köögirätikute komplekt säästab pere köögipaberi ostmisest.
Inimesele, kes tihti vett joob, kingi veefiltriga kann ja spetsiaalne veepudel, et ta vabaneks poevee ostmisvajadusest.
Terve aasta täis toredaid ja rohelisi mõtteid leiab kingisaaja Terve Elu kalendrist http://www.bioneer.ee/avaleht/terve_elu_kalender_2010
Igal aastal uue teflonpanni muretsemise asemel kingi lähedasele malmist pann.
Soojust täis komplekti saad, kui pakid kokku leivavormi, leivanoa ja leivateo õpetuse. Samm edasi on Avinurme pütimeistrite tehtud leivaastjas ja enda valmistatud juuretis.
Toidust ja tervisest hoolijale võid kinkida Marika Blossfeldti raamatu "Looduslik toit. Täisväärtuslik elu" või mõne muu terviseraamatu.
Soovitame: Kingi heategu!
“Kingitus lähedasele, abi kaugele!” on projekt, mille raames saad osta Aafrikas puudust kannatavatele inimestele midagi vajalikku ning kingisaajale kaardi selle heateo sündimisest, vt www.muudamaailma.ee
Kui ostad veini, kohvi, šokolaadi, kakaod või muud arengumaades kasvatatud kaupa, siis eelista ausat kaupa (fair trade) ja mahepõllumajandust.
Loo sotsiaalne töökoht: näiteks palka oma töötu sõber vanaemale ahjukütjaks või lapsele koduõpetajaks!
Mõelge koos sõpradega välja, mida saaksite jõulude puhul pakkuda õnnepanga klientidele (www.onnepank.ee).
Tehke koos sõpradega head: pakkuge oma vabatahtlikku tööd loomade turvakodule, lastekodule, Uuskasutuskeskusele või muudele organisatsioonidele, mille käekäigust te sõpradega hoolite.
Heategu saab teha ka nii, kui kingid heategevuskontserdi pileteid.
Soovitame: Kingi taimi!
Kuivalembesed taimed vajavad vähe hoolt ja säästavad vett. Sellisteks on näiteks kaktused, aga ka koduses ravis hästi kasutatavad ahvileivapuu ja aaloe.
Osta ökopoest mahedaid potis kasvatatud maitsetaimi ja kingi need koos mõne ürdirohke roa retseptiga.
Vali välja oma lemmik-köögiviljad ning kingi nende seemneid maal elavale vanaemale, et teil oleks suvi läbi ühine tegevus.
Roheliste näppudega sõbrale võib kokku panna kaheteistkümnest erinevast potist ning seemnepakist koosneva komplekti igal järgmise aasta kuul külvamiseks.
Soovitame: Tee kingitused ise!
Loe oma vanavanematele, lastele või sõpradele ise sisse raamatud ning kingi neid CD-l.
Tee lastele nukuteater, mida saad ise esitada ja ka neil mängida lasta.
Vala vanadest küünaldest uued või sulata vanad seebitükid uueks või mökerda vanapaberist uus.
Küpseta ise kooke, valmista käsitsi komme ja muid maiustusi, paki need kõik armsasse korvikesse (mille võid ka ise teha või osta taaskasutuspoest). Korvi võid täita ka enda tehtud küünalde või seepidega.
Kui sa oled arvutisõber, siis hindab ehk keegi seda, kui kingid Linuxi koos installeerimise ja õpetamisega.
Pühenda kingisaajale luuletus ja kirjuta see isevalmistatud kaardile. Kui sa pole luulemeister, siis võib-olla kingid enda joonistatud koomiksi?
Õmble väike ravipadi: pane padja sisse kuivatatud lavendlit, münti ja muid ürte. Kui sul pole enda korjatud ravimtaimi kodus, siis leiad neid apteegist. Enne ürtide valikut, uuri, mida üks või teine taim tervisele teeb.
Kena kingi saab, kui valida välja mõni huvitav vana pudel, panna sisse maitsetaimi, pähkleid, kuivatatud tomateid vms ning valada õli täis.
Tee ise multifilm: kui mõtteid väheks jääb, siis juhtnööre leiad internetist kuhjaga.
Kui valdad fototöötlusprogramme, siis lase fantaasial lennata ja kujunda oma sõpradest kui filmikangelastest või lauljatest plakat, trüki see välja ning kingi raamitult.
iPhone omanikule saad alla laadida lisad roheliseks eluks: vt http://www.treehugger.com/files/2009/10/more-than-100-iphone-apps-for-green-shopping-eating-travel-and-fun.php
Soovitame: Kingi mälestusi!
Kogu kokku sugulaste lemmikud, pane kunstioskused tööle ja valmista oma perekonna retseptiraamat. Või kirjuta üles vanaema retseptid, et neid järeltulevate põlvedega jagada.
Tee ise kalender perepiltide ja sünnipäevadega. Võid seda teha internetis www.kalendrid.ee või printida välja järgmise aasta kalendrilehed ning päris ise ja käsitsi köita-kleepida.
Lase vanematel ja vanavanematel rääkida lugusid vanadest aegadest, filmi need üles ja kingi lastele.
Tee perepiltidest fotokollaaž või slaidišõu. Samuti võid võtta ette perekonna filmitud videod ja nende parimad hetked kokku monteerida.
Perekonna “kinkekaardid”
Tore mõte on jõulude ajal perekonnas vahetada “kinkekaarte” või “sertifikaate”, millega annad kingisaajale õiguse saada sinult mõnda teenust. Näiteks võid joonistada kaardi, millel kirjas, et hoiad tema lapsi kolmel õhtul ning lapsevanem võib valida, millal järgmise aasta jooksul ta seda teenust kasutada soovib. Sarnaselt võib pakkuda toa koristust, hommikusöögi valmistamist, õhtuseid järeleaitamistunde, juuste värvimist ja soengut, maniküüri, massaaži, kevadkoristust aias ja mida iganes sa tunned, et oled nõus pakkuma. (Vaata “sertifikaadi” näidiseid www.buynothingchrismas.org)
Allikad
Adbustersi ostuvabade jõulude leht, vt Recources – www.buynothingchristmas.org
Treehuggeri aeglaste jõulude soovitused: http://www.treehugger.com/giftguide/
Bioneeri säästva tarbimise juhised: www.bioneer.ee
Leo Hickmani “A Good Life – Guide to the Ethical Living”
Üldised soovitused
Mida vaadata, kui soovid valida kingitust, mis ei koormaks keskkonda ega süvendaks sotsiaalset ebavõrdsust maailmas?
Vaata pakendikulu: kui sul on valida sarnaste toodete vahel, siis uuri, kuidas need on pakendatud. Parim on loomulikult osta täiesti pakendamata toode, näiteks saab osta kaalukomme ning need ise korduvkasutatavasse kotti panna. Mõned tootjad suhtuvad pakendiprobleemi erilise tähelepanuga, näiteks kosmeetika firma Lush tooteid kinkides ütle ka kingisaajale edasi, et kui ta kogub kokku 5 tühja topsikut ja toob puhtana Lushi tagasi, saab ta nende vastu tasuta näomaski (vt lush.ee). Mõnel puhul võib toote pakendist välja võtta ja korduvkasutatavalt pakkida ning ostetud pakend viia vastavasse konteinerisse ümbertöötlemiseks (nii ei koorma sa kingisaajat pakendiprobleemiga).
Vaata energiakulu: sul on võimalik hinnata nii seda, kui säästlikult on ese toodetud kui ka seda, kui palju ta töötamisel ise kulutab. Selliste otsuste tegemisel aitavad sind lihtne talupoja mõistus ja tootemärgised nagu Rohelise energia märk, Põhjamaade valge luige märk või elektroonikatoodete A-klassi kuulumine.
Vaata materjalivalikut. Materjali puhul on oluline, kas see on pärast toote kasutusaega ümbertöödeldav, kas materjal on tervisesõbralik jne. Näiteks väikesele poisile tasub osta puust mänguauto, millega on tegelikult sama lõbus mängida kui plastmasstootega, kuid hiljem on katkist mänguasja oluliselt keskkonnasõbralikum realiseerida (puust mänguasju on suures valikus nt Looduspere poodides).
Vaata eetilisust ja keskkonnasõbralikkust. Kõige kindlam on osta midagi otse väiketootjalt, näiteks laadalt mesinikult purk mett või käsitsi tehtud komme. Kui kaup pärineb kaugemalt, siis aitavad otsutada sellised märgid nagu Fair trade, mahemärk või muud ökomärgised (vt nt http://www.keskkonnaveeb.ee/okomark/okomark.php)
Vaata toote pikaajalisust. Tööriistade või köögitarvete puhul tasub enne ostu teha veidi eeltööd firma või materjali valikul, näiteks teenib hea malmpann mitut põlvkonda kokkasid samal ajal, kui lihtne teflonpann on juba järgmisel aastal kasutuskõlbmatu. Mõtle lausele: “Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju”.
Annetamine. Kui teete kinki kellelegi, kellel on kõik vajalik juba olemas, siis tasub kaaluda hoopis kingiraha heategevuseks annetamist. Sellise lihtsa võimaluse pakub näiteks MTÜ Mondo programm “Kingitus lähedasele – abi kaugele” (www.muudamaailma.ee). Sarnaseid heategevuskinke pakuvad ka paljud ülemaailmsed organisatsioonid läbi interneti. Annetada võib tegelikult ka mõnele muule kodumaisele organisatsioonile, näiteks kirjutada vanaema jõulukaardile, et tema kingiraha annetasid kohalikule pensionäride ühendusele ning abikaasale, et kingiraha läks spordikoolile, Wikipediale või Eestimaa Looduse Fondile. Annetamise puhul on oluline teada, et rohkem head teeb üks suur annetus kui palju väikesi, sest nii kulub kõige vähem kingiraha annetusega seotud administratiivkuludele.
Mõned heategevuskinkide vahendajad
http://www.muudamaailma.ee
http://www.tenthousandvillages.com/catalog/gift_idea.index.php
http://www.heifer.org/site/c.edJRKQNiFiG/b.204586/
http://www.oxfam.org.uk/shop/oxfam-unwrapped
http://www.worldvision.org/
https://donate.mcc.org/christmas-giving
http://simpleliving.org/
http://www.newdream.org/
Kui kingid kosmeetikat
Kui kingid kosmeetikat, siis looduslikke ja mahedaid koostisaineid sisaldavaid tooteid leiad ökopoodidest. Eestis on päris palju käsitsi seepide tootjaid nagu Goodkaarma, Sophi jt. Suuremat valikut looduslikku kosmeetikat teevad Eestis käsitsi Joik (www.joik.ee) ja Ingli pai (http://www.loodusand.ee/ingli.htm). Välismaistest tootjatest tasub läbi astuda The Body Shopi ja Lushi poest või apteekidest küsida Dr Hauschka tooteid.
Kui kingid pudi-padi
Ka väikesi asju on inimestel vaja ning need teevad heameelt. Pudi-padi kinkimisel võiks aga samuti mõelda sellele, millest see on toodetud, kes ja millistes tingimustes selle tegi ning mis saab sellest, kui ta ära visatakse. Näiteks soovid sa kinkida võtmehoidja, sa võid valida Made-in-China plastmassi-vidina, kuid teed Maailmale heateo, kui otsustad pisikese Eesti maalamba villast kootud käpikukese kasuks (nt http://www.katrinkabun.com/?id=4&gid=18&pid=92&page=1).
Palju toredat pudi-padi saab valmistada ise kodus nt vanadest pärlitest uue kee kokkupanemisel jne. Ise võib joonistada ka näiteks laste jaoks värvi-ise raamatu, aluseks võid muretseda ümbertöödeldud paberist vihiku.
Ideed kingituste tegijatele
Soovitame: Asjade asemel kingi oma lähedastele elamusi!
Kui sinu kingisaaja on ületöötanud inimene, kes vajaks veidi aja maha võtmist, siis võib-olla kuluks talle ära vabastava hingamine, valgusravi või mõni muu ihu ja hinge kosutav teraapia (vt nt www.teraapia.com). Joogakursuse piletiga võid kokku kombineerida ka spetsiaalse joogamati.
Kui kingisaaja on kultuuriaustaja või tugitoolisportlane, siis on alati hea kingitus mõni sobiv teatri-, kontserdi- või spordivõistluse pilet. Kui sa ei tea täpselt, milline üritus su sõbrale meeldiks, siis leiab Piletilevi koduleheküljelt hulganiselt erinevate asutuste kinkekaarte, kust saab valida nii kultuuriasutuste, spa-de, restoranide kui ka Piletilevi enda kinkepiletite vahel.
Loodus pakub palju elamusi, mida võid jagada oma sõpradega kinkides neile ühise loodusretke. Keskkonnast eriti hoolivad ökoturismitooted on meil tähistatud EHE (ehtne ja huivitav Eesti) märgiga, selliste loodusreiside nimekirja leiad www.ecotourism.ee kodulehelt. Võib-olla tahaksid üllatada oma sõpru kutsudes neid kevadistele linnuvaatalusele nimega “Ööhääled roostikus” või “Saame tuttavaks metskanadega” (vt www.naturetours.ee). Veel toredaid puhkeelamusi Eestimaal saab otsida lehelt www.maaturism.ee.
Kui kingisaaja on õpihimuline inimene, siis sobivaid üllatusi saab teha rahvaülikoolide kursuste näol. Mõned viited: Tallinna rahvaülikool: www.kultuur.ee, Tartu rahvaülikool: www.rahvaylikool.ee, Pärnu rahvaülikool: www.noorusemaja.ee. Ka paljudes väiksemates kohtades on olemas rahvaülikoolid, mis tasub üles otsida.
Lastelegi ei pea alati kingituseks olema arvutimängud või plastmassnukud, siin on mõned ideed elamusterikkaks kingituseks. (1) Otsi välja oma vanad riided, ehted, kotid jms, paki need suurde kohvrisse ja kingi lastele karnevaliõhtu; (2) väiksemate laste tarbeks võid vanadest sokkidest valmistada käpiknukke ning koos teiste sugulastega improviseerida toreda etenduse.
Restorani mineku asemel võid korraldada restorani ka kodus: varu vajalikke aineid, koosta menüü ja lase perekonnal valida, mida nad soovivad, et sa neile pühadeks (või järgnevaks hommikuks) valmistad.
Soovitame: Ära osta uusi, vaid kasuta vanu asju toredate kinkide tegemiseks!
Välismaise sõnaga swishing tähistatakse moodi läinud riidevahetuspidu: sõbrad tulevad kokku, toovad oma kasutatud, kuid häid riideid tasuta laadale; igaüks saab valida endale teiste garderoobist asju ja kõik, mis üle jääb, annetatakse ühiselt heategevuseks (nt Humana poodidesse või kirikutesse). Vaata swiššimise reegleid ja ideid lisaks www.swishing.org.
Nõusid, mänguasju, mööblit, riideid ja igasuguseid naljakaid asju leiad kingituseks Tallinna Uuskasutuskeskusest, Tartu Taaskasutuskeskusest, vara realiseerimiskohtadest ja teise ringi poodidest.
Nobenäpud suudavad vanadest asjadest teha lõpmatult uusi ja huvitavaid, mõned ideed leiad lisast.
Jõuluõhtuseks meelelahutuseks võid koguda kokku vanu küünlajuppe, seebitükke või paberitükke, panna valmis vajalikud anumad ja koos perega sulatada ning valada vormidesse uusi küünlaid, seepe ja paberit. Kui soovid üksinda mökerdada, siis saab niiviisi varem valmis teha vajaliku arvu kingitusi.
Kui su lapsel on väikeseks jäänud mõni lemmik riideese, siis võib sealt välja lõigata olulise pildiga detaili ning selle ära raamida või õmmelda padjale.
Kinkida võib ka kasutatud raamatuid, paljud neist on väärtuslikumadki kui uued raamatud. Kirjuta raamatusse ka pühendus ja põhjendus, miks sa just sellise valiku tegid.
Jõulupuule võib riputada erinevaid vanadest asjadest tehtud ehteid, nendeks on tänuväärne materjal vanad CD-d. Lase oma fantaasial lennata või otsi internetist inspiratiooni.
Soovitame: Kingi asju, mis aitavad energiat säästa!
Uuri, milliseid valgusteid kingisaaja kasutab ja paki kingikoti sisse kas säästupirne või LED-lampe vastavate tingimuste jaoks (erinevate ruumide jaoks sobivad erinevad säästupirnid ja LED-lambid, enne nende muretsemist, tuleb kindlasti uurida, kuhu millised sobivad).
Kiirkeetja on energiat säästev kingitus pereemale, kellel tuleb ette suuremaid keetmisi. Koos purgikaanetajaga teeb see hea kingilahenduse kodusele hoidistajale.
Vett säästvad segistid ja duššiotsad on samuti hea ja praktiline kingitus perele, kes neid vajab.
Energiat aitavad säästa ka akende ja uste tihendid ning radiaatorite termomeetrid ja taimerid.
Kui kingid kodumasinaid, siis jälgi, et nende energiatarbe klass oleks A.
Kui kingid esemeid, mis töötavad patareidega, osta kaasa ka paras arv akusid ja laadija.
Kui soovid teha suuremat kingitust eramaja omanikele, siis kuluks neile võib-olla ära energiaaudit, selle teenuse pakkujaid on turul palju.
Soovitame: Kingi kvaliteetseid ja kaua püsivadi asju!
Lihtne ja originaalne kingitus on täidetav uhke sulepea korda ja stiili armastavale inimesele, kel muidu kulub palju pastakaid.
Kallimale rätsepaülikonna tellimuse kinkimine on investeering, mis tasub end ära.
Kena ja praktiline köögirätikute komplekt säästab pere köögipaberi ostmisest.
Inimesele, kes tihti vett joob, kingi veefiltriga kann ja spetsiaalne veepudel, et ta vabaneks poevee ostmisvajadusest.
Terve aasta täis toredaid ja rohelisi mõtteid leiab kingisaaja Terve Elu kalendrist http://www.bioneer.ee/avaleht/terve_elu_kalender_2010
Igal aastal uue teflonpanni muretsemise asemel kingi lähedasele malmist pann.
Soojust täis komplekti saad, kui pakid kokku leivavormi, leivanoa ja leivateo õpetuse. Samm edasi on Avinurme pütimeistrite tehtud leivaastjas ja enda valmistatud juuretis.
Toidust ja tervisest hoolijale võid kinkida Marika Blossfeldti raamatu "Looduslik toit. Täisväärtuslik elu" või mõne muu terviseraamatu.
Soovitame: Kingi heategu!
“Kingitus lähedasele, abi kaugele!” on projekt, mille raames saad osta Aafrikas puudust kannatavatele inimestele midagi vajalikku ning kingisaajale kaardi selle heateo sündimisest, vt www.muudamaailma.ee
Kui ostad veini, kohvi, šokolaadi, kakaod või muud arengumaades kasvatatud kaupa, siis eelista ausat kaupa (fair trade) ja mahepõllumajandust.
Loo sotsiaalne töökoht: näiteks palka oma töötu sõber vanaemale ahjukütjaks või lapsele koduõpetajaks!
Mõelge koos sõpradega välja, mida saaksite jõulude puhul pakkuda õnnepanga klientidele (www.onnepank.ee).
Tehke koos sõpradega head: pakkuge oma vabatahtlikku tööd loomade turvakodule, lastekodule, Uuskasutuskeskusele või muudele organisatsioonidele, mille käekäigust te sõpradega hoolite.
Heategu saab teha ka nii, kui kingid heategevuskontserdi pileteid.
Soovitame: Kingi taimi!
Kuivalembesed taimed vajavad vähe hoolt ja säästavad vett. Sellisteks on näiteks kaktused, aga ka koduses ravis hästi kasutatavad ahvileivapuu ja aaloe.
Osta ökopoest mahedaid potis kasvatatud maitsetaimi ja kingi need koos mõne ürdirohke roa retseptiga.
Vali välja oma lemmik-köögiviljad ning kingi nende seemneid maal elavale vanaemale, et teil oleks suvi läbi ühine tegevus.
Roheliste näppudega sõbrale võib kokku panna kaheteistkümnest erinevast potist ning seemnepakist koosneva komplekti igal järgmise aasta kuul külvamiseks.
Soovitame: Tee kingitused ise!
Loe oma vanavanematele, lastele või sõpradele ise sisse raamatud ning kingi neid CD-l.
Tee lastele nukuteater, mida saad ise esitada ja ka neil mängida lasta.
Vala vanadest küünaldest uued või sulata vanad seebitükid uueks või mökerda vanapaberist uus.
Küpseta ise kooke, valmista käsitsi komme ja muid maiustusi, paki need kõik armsasse korvikesse (mille võid ka ise teha või osta taaskasutuspoest). Korvi võid täita ka enda tehtud küünalde või seepidega.
Kui sa oled arvutisõber, siis hindab ehk keegi seda, kui kingid Linuxi koos installeerimise ja õpetamisega.
Pühenda kingisaajale luuletus ja kirjuta see isevalmistatud kaardile. Kui sa pole luulemeister, siis võib-olla kingid enda joonistatud koomiksi?
Õmble väike ravipadi: pane padja sisse kuivatatud lavendlit, münti ja muid ürte. Kui sul pole enda korjatud ravimtaimi kodus, siis leiad neid apteegist. Enne ürtide valikut, uuri, mida üks või teine taim tervisele teeb.
Kena kingi saab, kui valida välja mõni huvitav vana pudel, panna sisse maitsetaimi, pähkleid, kuivatatud tomateid vms ning valada õli täis.
Tee ise multifilm: kui mõtteid väheks jääb, siis juhtnööre leiad internetist kuhjaga.
Kui valdad fototöötlusprogramme, siis lase fantaasial lennata ja kujunda oma sõpradest kui filmikangelastest või lauljatest plakat, trüki see välja ning kingi raamitult.
iPhone omanikule saad alla laadida lisad roheliseks eluks: vt http://www.treehugger.com/files/2009/10/more-than-100-iphone-apps-for-green-shopping-eating-travel-and-fun.php
Soovitame: Kingi mälestusi!
Kogu kokku sugulaste lemmikud, pane kunstioskused tööle ja valmista oma perekonna retseptiraamat. Või kirjuta üles vanaema retseptid, et neid järeltulevate põlvedega jagada.
Tee ise kalender perepiltide ja sünnipäevadega. Võid seda teha internetis www.kalendrid.ee või printida välja järgmise aasta kalendrilehed ning päris ise ja käsitsi köita-kleepida.
Lase vanematel ja vanavanematel rääkida lugusid vanadest aegadest, filmi need üles ja kingi lastele.
Tee perepiltidest fotokollaaž või slaidišõu. Samuti võid võtta ette perekonna filmitud videod ja nende parimad hetked kokku monteerida.
Perekonna “kinkekaardid”
Tore mõte on jõulude ajal perekonnas vahetada “kinkekaarte” või “sertifikaate”, millega annad kingisaajale õiguse saada sinult mõnda teenust. Näiteks võid joonistada kaardi, millel kirjas, et hoiad tema lapsi kolmel õhtul ning lapsevanem võib valida, millal järgmise aasta jooksul ta seda teenust kasutada soovib. Sarnaselt võib pakkuda toa koristust, hommikusöögi valmistamist, õhtuseid järeleaitamistunde, juuste värvimist ja soengut, maniküüri, massaaži, kevadkoristust aias ja mida iganes sa tunned, et oled nõus pakkuma. (Vaata “sertifikaadi” näidiseid www.buynothingchrismas.org)
Allikad
Adbustersi ostuvabade jõulude leht, vt Recources – www.buynothingchristmas.org
Treehuggeri aeglaste jõulude soovitused: http://www.treehugger.com/giftguide/
Bioneeri säästva tarbimise juhised: www.bioneer.ee
Leo Hickmani “A Good Life – Guide to the Ethical Living”
Lõppeva aasta Eesti keskkonnauudistest 26. detsember 2009 Roheline Värav
Jaanuar. Hiiumaa võitleb suurte tuuleelektri-
jaamade vastu. Sureb kuus merikotkast. Diagnoos: pliimürgitus haavlitest. Eesti fotograaf Remo Savisaar pildistab puu otsas passivaid kitsi nii veenvalt, et National Geographic avaldab pildi.
Veebruar. Looduskaitsereform tipneb keskkonnaameti sünniga, ametisse astuv peadirektor Andres Onemar märgib, et asutuse käivitamine võtab aega veel poolteist aastat. Sõrves surevad rohevindid viburlooma nakkusesse, ornitoloogid leiavad lindude raviks rohu. Pärnu, Saare, Hiiu ja Lääne maavanem algatavad merre rajatavate tuuleparkide teemaplaneeringu.
Märts. Euroopa Liit hääletab geneetiliselt muundatud MON810 maisi kasvatamise üle ning jätab Austriale ja Ungarile alles õiguse otsustada GM-maisi kasvatamise riskide üle ise. Eesti on üks väheseid, kes toetab Austria ja Ungari survestamist, et nad kasvataksid ka GM-maisi.
Aprill. Interneti avarustes avatakse maakaup.com; must-toonekure kaamera alustab ülekandeid; Tallinna ülikool teeb loengud nähtavaks (tlu.toru.ee) ja loodusvaatlused.eelis.ee kutsub oma ülestähendusi teistega jagama.
Mai. Peetakse üleriigilised mõttetalgud. Ornitoloogiaühing ostab saarlastelt neli must-toonekure pesapaika. Eerik Kumari nimelise elutööpreemia saavad Hans Trass ja Tiit Petersoo. Algab sõda kormoranidega: õlitatakse mõnikümmend muna.
Juuni. Rohelise Värava portaalis peavad päevikut muusikud Fabrique ja Chungin, sõites läbi Eesti tandem-elektrijalgrattaga.
Juuli. Kosmoloog Jaan Einasto saab Marcel Grossmanni auhinna teedrajava panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisel ning teadustöö edendamisel Tartu observatooriumis.
August. Ristnast leiavad lohesurfarid 260 cm pikkuse mõõkkala. Viimati leiti Eesti vetest mõõkkala 1998. aasta augustis.
September. Maanteeamet avab netilehe peatus.ee, mis koondab esmakordselt kõik ühistranspordiliinid. Valitsus kiidab heaks ettepaneku koostada taastuvenergia tegevuskava aastani 2020, mille kohaselt kasvab taastuvenergia osakaal Eestis 25 protsendini kogu energia tarbimisest.
Oktoober. Soomaa rahvuspark saab Euroopa põlislooduse kaitsealade võrgustiku PAN Parks liikmeks. Euroopa Komisjon tunnustab Soomaad kui EDENi (European Destinations of Excellence) loodusturismi piirkonda. Maaülikooli professor Urmas Tartes võidab loodusfotograafia auhinna. Valitsus kiidab heaks Suurupi looduskaitseala moodustamise.
November. Kuigi Eesti teadlased viitavad Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõjude ebapiisavale hinnangule ning Riigikogu läkitab naaberriikidele sellealase üleskutse, kiidavad Rootsi ja Soome valitsus arenduse heaks. ELF vaidlustab kohtus Nord Streamile antud miinide õhkimise loa. Eesti Saarte Kogu teeb pöördumise Pakri tuumajaama plaanide vastu.
Detsember. Keskkonnaministeerium kuulutas aasta keskkonnateoks killerkoti kampaania
jaamade vastu. Sureb kuus merikotkast. Diagnoos: pliimürgitus haavlitest. Eesti fotograaf Remo Savisaar pildistab puu otsas passivaid kitsi nii veenvalt, et National Geographic avaldab pildi.
Veebruar. Looduskaitsereform tipneb keskkonnaameti sünniga, ametisse astuv peadirektor Andres Onemar märgib, et asutuse käivitamine võtab aega veel poolteist aastat. Sõrves surevad rohevindid viburlooma nakkusesse, ornitoloogid leiavad lindude raviks rohu. Pärnu, Saare, Hiiu ja Lääne maavanem algatavad merre rajatavate tuuleparkide teemaplaneeringu.
Märts. Euroopa Liit hääletab geneetiliselt muundatud MON810 maisi kasvatamise üle ning jätab Austriale ja Ungarile alles õiguse otsustada GM-maisi kasvatamise riskide üle ise. Eesti on üks väheseid, kes toetab Austria ja Ungari survestamist, et nad kasvataksid ka GM-maisi.
Aprill. Interneti avarustes avatakse maakaup.com; must-toonekure kaamera alustab ülekandeid; Tallinna ülikool teeb loengud nähtavaks (tlu.toru.ee) ja loodusvaatlused.eelis.ee kutsub oma ülestähendusi teistega jagama.
Mai. Peetakse üleriigilised mõttetalgud. Ornitoloogiaühing ostab saarlastelt neli must-toonekure pesapaika. Eerik Kumari nimelise elutööpreemia saavad Hans Trass ja Tiit Petersoo. Algab sõda kormoranidega: õlitatakse mõnikümmend muna.
Juuni. Rohelise Värava portaalis peavad päevikut muusikud Fabrique ja Chungin, sõites läbi Eesti tandem-elektrijalgrattaga.
Juuli. Kosmoloog Jaan Einasto saab Marcel Grossmanni auhinna teedrajava panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisel ning teadustöö edendamisel Tartu observatooriumis.
August. Ristnast leiavad lohesurfarid 260 cm pikkuse mõõkkala. Viimati leiti Eesti vetest mõõkkala 1998. aasta augustis.
September. Maanteeamet avab netilehe peatus.ee, mis koondab esmakordselt kõik ühistranspordiliinid. Valitsus kiidab heaks ettepaneku koostada taastuvenergia tegevuskava aastani 2020, mille kohaselt kasvab taastuvenergia osakaal Eestis 25 protsendini kogu energia tarbimisest.
Oktoober. Soomaa rahvuspark saab Euroopa põlislooduse kaitsealade võrgustiku PAN Parks liikmeks. Euroopa Komisjon tunnustab Soomaad kui EDENi (European Destinations of Excellence) loodusturismi piirkonda. Maaülikooli professor Urmas Tartes võidab loodusfotograafia auhinna. Valitsus kiidab heaks Suurupi looduskaitseala moodustamise.
November. Kuigi Eesti teadlased viitavad Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõjude ebapiisavale hinnangule ning Riigikogu läkitab naaberriikidele sellealase üleskutse, kiidavad Rootsi ja Soome valitsus arenduse heaks. ELF vaidlustab kohtus Nord Streamile antud miinide õhkimise loa. Eesti Saarte Kogu teeb pöördumise Pakri tuumajaama plaanide vastu.
Detsember. Keskkonnaministeerium kuulutas aasta keskkonnateoks killerkoti kampaania
Putukaökoloogi eluline avastus 12. juuni 2009 Roheline Värav
David Nashi uurimused kinnitavad, et mõned putukad on õppinud inimestest palju varem ja efektiivsemalt sotsiaalselt toimima.
Seeni kasvatavate sipelgate ühiskonnas puuduvad nälgivad lapsed ja mesilastaru jäätmevedu on korraldatud nii, et illegaalseid prügilaid ei teki.
Tänavu kevadel pidasid sipelgauurijad Lääne-Eestis seminari. Tööd juhtis tuntud putukaökoloog David Nash, kelle uurimisobjektiks on olnud sinilibliklaste võime parasiteerida sipelgaliikide pesades. «Võin oma suurimaks panuseks teadusesse pidada seda, et suutsime näidata, kuidas tähniksinitiiva rööviku pinnal olevad süsivesikud jäljendavad parasiteeritavate sipelgate süsivesikuid. Ja et see mimikri on palju dünaamilisem, kui võiks arvata – liblikas suudab kiiresti evolutsioneeruda eri sipelgaliikidele.»
Tähniksinitiivad otsivad oma munadele koha, kus arenevad röövikud jääksid ette teatud sipelgaliikidele. Röövikud sarnanevad sipelgavastsetega ning sipelgad veavad need oma pessa ja kasvatavad üles.
Looduskaitse vajab teadust
Kogu selles keerulises süsteemis käib osa sipelgaliikidega pidev «võidurelvastumine». Need liblikad, kelle röövikute pinnal olevad süsivesikud on kohalike sipelgate omadega kõige sarnasemad, saavad enim järglasi ning liblikad evolutsioneeruvad aina rohkem sipelgate moodi. Samas annavad sipelgatest rohkem järglasi just need, kes erinevad liblikatest kõige rohkem, kuna nende pesadesse on raske parasiteerima pääseda.
Tähniksinitiivad on haruldased liblikad, kelle olukorra parandamiseks kulutatakse mitmes riigis suuri summasid. Nashi tööd on andnud looduskaitsele palju: kui soovitakse liblikaid mõnda kohta tagasi asustada, siis on oluline teada, kas alal elavad sobivad sipelgaliigid.
Samas ei ole väikesed erinevused sipelgaliikide vahel nii olulised, sest liblikad evolutsioneeruvad kiiresti. Teadlased on leidnud ka, et osa sipelgaliike ei suuda üldse «võidurelvastuda» ning langevad kergemini parasitismi ohvriks kui teised.
Küsisin David Nashi käest, millised on praegu üldiselt putukaökoloogia päevakajalisimad teemad. Ta vastas: «Aina rohkem kirjeldatakse putukaliikide genoome, mis annab meile võimaluse uurida ökoloogiat hoopis teise nurga alt. Me saame nüüd vaadata ökoloogilisi kohastumusi, teades putukate geenides talletunud evolutsioonilist tausta. Näiteks tähniksinitiiva loos teame praegu vaid röövikute pinnal olevaid süsivesikuid, kuid me ei tea senini midagi sellest, kuidas nende tootmine on geneetiliselt reguleeritud.»
Teadlane loodab, et tähniksinitiibade genoom sekveneeritakse lähima kümne aasta jooksul.
Teine putukaökoloogia aktuaalne teema on Nashi sõnul putukate looduskaitse. Viimaste kümnendite jooksul on saanud selgeks, kui vähe me teame nende liikide mitmekesisusest ning sellest, millised liigid üldse on ohustatud. Järjepidevat putukate seiret on hakatud korraldama alles nii hiljuti, et vaid suurte ja kergesti määratavate liblikate kohta saab järeldusi teha.
«Need kaks suunda − molekulaargeneetika ja looduskaitse – on samas omavahel ka põimunud, sest molekulaarsed meetodid aitavad meil looduslikku mitmekesisust uurida palju täpsemalt ja annavad tihti üllatavaid tulemusi. Näiteks võib selguda, et mõni üheks liigiks peetud populatsioon koosneb paljudest liikidest, või vastupidi, mõni arvatav ohustatud liik osutub mõne tavalise liigi erivormiks.»
Eesti putukatel veab
Eesti looduse suureks eeliseks peab Nash seda, et siin elavad inimesed palju hõredamalt kui Kesk-Euroopas. Põllumajandus ja ehitustegevus survestab putukaid vähem. Maailmast on palju kibedaid õppetükke, millest Nash soovitab eestlastel õppida ning hoiduda kordamast teiste eurooplaste tehtud vigu.
Putukate looduskaitselise seisundi hindamises sammuvad esirinnas Inglismaa ja Holland, kuid looduse kaitseks peaks liikide käekäiku jälgitama kogu Euroopas. Nashi sõnul aitab interneti ajastu kaasa teadmiste, sealhulgas putukate määramise oskuse tavaline. Et Eestis on internet väga tavaline, siis saaks luua putukahuviliste võrgustiku, et näiteks liblikate ja kimalaste olukorda seirata.
Entomoloog David Nash
• Sündis 1964 Inglismaal.
• Töötab Kopenhaageni ülikooli sotsiaalse evolutsiooni keskuses.
• On avaldanud paarkümmend putukaökoloogilist teadusartiklit, sealhulgas ajakirjades Science ja Nature.
• On ülikoolides õpetanud evolutsioonilist bioloogiat, putukaökoloogiat, loomade käitumist, populatsioonidünaamikat ja statistilisi analüüsimeetodeid.
• Kunstihobi hõlmab nii eri loomade tehnilisi jooniseid, arvutigraafikat kui ka sürrealistlikke maale ja skulptuure.
• Plaanib oma elu jooksul kokku panna kõikide Hispaania kodusõjas (1936−1939) kasutatud lennukimarkide plastmudelid.
Seeni kasvatavate sipelgate ühiskonnas puuduvad nälgivad lapsed ja mesilastaru jäätmevedu on korraldatud nii, et illegaalseid prügilaid ei teki.
Tänavu kevadel pidasid sipelgauurijad Lääne-Eestis seminari. Tööd juhtis tuntud putukaökoloog David Nash, kelle uurimisobjektiks on olnud sinilibliklaste võime parasiteerida sipelgaliikide pesades. «Võin oma suurimaks panuseks teadusesse pidada seda, et suutsime näidata, kuidas tähniksinitiiva rööviku pinnal olevad süsivesikud jäljendavad parasiteeritavate sipelgate süsivesikuid. Ja et see mimikri on palju dünaamilisem, kui võiks arvata – liblikas suudab kiiresti evolutsioneeruda eri sipelgaliikidele.»
Tähniksinitiivad otsivad oma munadele koha, kus arenevad röövikud jääksid ette teatud sipelgaliikidele. Röövikud sarnanevad sipelgavastsetega ning sipelgad veavad need oma pessa ja kasvatavad üles.
Looduskaitse vajab teadust
Kogu selles keerulises süsteemis käib osa sipelgaliikidega pidev «võidurelvastumine». Need liblikad, kelle röövikute pinnal olevad süsivesikud on kohalike sipelgate omadega kõige sarnasemad, saavad enim järglasi ning liblikad evolutsioneeruvad aina rohkem sipelgate moodi. Samas annavad sipelgatest rohkem järglasi just need, kes erinevad liblikatest kõige rohkem, kuna nende pesadesse on raske parasiteerima pääseda.
Tähniksinitiivad on haruldased liblikad, kelle olukorra parandamiseks kulutatakse mitmes riigis suuri summasid. Nashi tööd on andnud looduskaitsele palju: kui soovitakse liblikaid mõnda kohta tagasi asustada, siis on oluline teada, kas alal elavad sobivad sipelgaliigid.
Samas ei ole väikesed erinevused sipelgaliikide vahel nii olulised, sest liblikad evolutsioneeruvad kiiresti. Teadlased on leidnud ka, et osa sipelgaliike ei suuda üldse «võidurelvastuda» ning langevad kergemini parasitismi ohvriks kui teised.
Küsisin David Nashi käest, millised on praegu üldiselt putukaökoloogia päevakajalisimad teemad. Ta vastas: «Aina rohkem kirjeldatakse putukaliikide genoome, mis annab meile võimaluse uurida ökoloogiat hoopis teise nurga alt. Me saame nüüd vaadata ökoloogilisi kohastumusi, teades putukate geenides talletunud evolutsioonilist tausta. Näiteks tähniksinitiiva loos teame praegu vaid röövikute pinnal olevaid süsivesikuid, kuid me ei tea senini midagi sellest, kuidas nende tootmine on geneetiliselt reguleeritud.»
Teadlane loodab, et tähniksinitiibade genoom sekveneeritakse lähima kümne aasta jooksul.
Teine putukaökoloogia aktuaalne teema on Nashi sõnul putukate looduskaitse. Viimaste kümnendite jooksul on saanud selgeks, kui vähe me teame nende liikide mitmekesisusest ning sellest, millised liigid üldse on ohustatud. Järjepidevat putukate seiret on hakatud korraldama alles nii hiljuti, et vaid suurte ja kergesti määratavate liblikate kohta saab järeldusi teha.
«Need kaks suunda − molekulaargeneetika ja looduskaitse – on samas omavahel ka põimunud, sest molekulaarsed meetodid aitavad meil looduslikku mitmekesisust uurida palju täpsemalt ja annavad tihti üllatavaid tulemusi. Näiteks võib selguda, et mõni üheks liigiks peetud populatsioon koosneb paljudest liikidest, või vastupidi, mõni arvatav ohustatud liik osutub mõne tavalise liigi erivormiks.»
Eesti putukatel veab
Eesti looduse suureks eeliseks peab Nash seda, et siin elavad inimesed palju hõredamalt kui Kesk-Euroopas. Põllumajandus ja ehitustegevus survestab putukaid vähem. Maailmast on palju kibedaid õppetükke, millest Nash soovitab eestlastel õppida ning hoiduda kordamast teiste eurooplaste tehtud vigu.
Putukate looduskaitselise seisundi hindamises sammuvad esirinnas Inglismaa ja Holland, kuid looduse kaitseks peaks liikide käekäiku jälgitama kogu Euroopas. Nashi sõnul aitab interneti ajastu kaasa teadmiste, sealhulgas putukate määramise oskuse tavaline. Et Eestis on internet väga tavaline, siis saaks luua putukahuviliste võrgustiku, et näiteks liblikate ja kimalaste olukorda seirata.
Entomoloog David Nash
• Sündis 1964 Inglismaal.
• Töötab Kopenhaageni ülikooli sotsiaalse evolutsiooni keskuses.
• On avaldanud paarkümmend putukaökoloogilist teadusartiklit, sealhulgas ajakirjades Science ja Nature.
• On ülikoolides õpetanud evolutsioonilist bioloogiat, putukaökoloogiat, loomade käitumist, populatsioonidünaamikat ja statistilisi analüüsimeetodeid.
• Kunstihobi hõlmab nii eri loomade tehnilisi jooniseid, arvutigraafikat kui ka sürrealistlikke maale ja skulptuure.
• Plaanib oma elu jooksul kokku panna kõikide Hispaania kodusõjas (1936−1939) kasutatud lennukimarkide plastmudelid.
Tubli tööloom või looduselõhkuja? 13. november 2009 Roheline Värav
Eesti ATV-foorumi kasutajad näivad olevat kindlad, et teevad, mis nad teevad, tappa saavad nad kaaskodanikelt ikka.
Oma tutvusringkonnas küsitlust tehes jääb aga mulje, et pigem peetakse ATV-sid tublideks tööloomadeks ja maainimese abiliseks. Statistiliselt korrektsed arvamusuuringud pole kumbki. Ikkagi – kas ATV on sõber või vaenlane?
Lühend ATV (all-terrain vehicle) tähendab sõidukit, mis suudab sõita mis tahes maastikul. Maainimene võib sellist masinat kasutada põllutöödel ja lume lükkamiseks. Kergetehnikana on ta metsaomanikule igatahes keskkonnasäästlikum valik kui raske veomasin, mis jätab maha läbimatuid roopaid. Eesti ettevõtlusele teeb au, et just siinmail arendatakse ja toodetakse ATV-dele mõeldud hüdraulilise palgitõstukiga metsahaagist Vahva Juss.
Maaettevõtjad teenivad ATV-de pealt ka metsa langetamata: ATV-safari nimelise lõbustuse pakkujaid on lausa loendamatult. Ühele toob sellest teenusest kuulmine näole mureliku kulmukortsu, teisel aga läheb nägu naerule. On ju hea, kui inimene linnast ka teinekord maale satub, hingab tervislikku värsket õhku ja paneb end veidi füüsiliselt proovile. Ehk vürtsitab matkajuht sõitu ka väikese loodushariduse annusega. Teisest küljest, kas sellist kogemust ei saaks ka ilma sisepõlemismootorita?
Safari korraldajad kasutavad enamasti kindlaid radu, mille püsivus on reisikorraldaja enda huvides. Probleeme tekitab pigem isiklike ATV-dega müttajate hulk. Olgu maastikul sõitja eesmärgiks loodusevaatlus või võitlus porimülgastega, jääb tihti selgusetuks, kus ja kas ta seda teha tohib.
Keskkonnaministeeriumi kodulehel käsitleb ATV-sid eraldi rubriik. Kahjuks saab sealt teada vaid ühte – looduskaitsealadel mootorsõidukitega väljaspool ettenähtud teid üldjuhul sõita ei või. Mida ja kuidas lubavad seadused ATV-ga sõitjal teha väljaspool kaitsealasid, on tihti arusaamatu nii maa omanikule kui ka selle kasutajale.
Teisel pool Atlandi ookeani on džiibid, mootorrattad ja ATV-d masse hullutanud kauem kui meil. Teinekord päris tuliseks läinud konflikte on püütud lahendada 1970. aastatest alates. Probleemid on selged: masinad tekitavad müra, tolmu, heitgaase, nendega kaasneb tihti prügistamine. Mootori jõul liiklejad segavad teisi looduse nautlejaid ja lõhuvad puhkajate radasid. Ratastel sõitmine tekitab pinnase erosiooni, taimkatte kahjustusi, vee ja õhu kvaliteedi langust, hirmutab loomi ning tõstab ületatavates veekogudes üles põhjasetteid, lisaks kiirendavad sõidukid ka võõrliikide levikut maastikul.
Nende koledate mõjude vähendamiseks on USA riigimetsaamet algatanud laiapõhjalise liikumisplaneeringu. Iga metskond peab aastaks 2010 saama valmis motoliiklemise kaardi. Ideaalis võiks ju ka Eestis valdade kaupa kaardistada olemasolevad loodusrajad ja nende kasutusalad; arutada kõigi huvirühmadega võimalikke muudatusi; teha keskkonnamõju analüüs ja korralikult avalikustada, millised kohad on mootorsõidukitele avatud, millised mitte.
Lõpuks pole aga maastikusõidukid Eestis kuigi suured loodusekahjustajad. Selge, et fossiilkütuste põletamine saastab õhku ja viib inimkonda aina lähemale koledale kataklüsmile – kliimamuutustele.
Motospordi harrastajaid kliimamuutuses süüdistada on aga sama mis tõsta laste ette kausitäis komme ja öelda: «Neid ei tohi süüa, sest need sisaldavad tervist kahjustavaid suhkruasendajaid ja transrasvu. Kui te neid sööte, siis ajate teistele ka isu peale ja meie kõigi tervis halveneb.» Tark vanem leiab oma lastele mõne tervislikuma meelehea.
Oma tutvusringkonnas küsitlust tehes jääb aga mulje, et pigem peetakse ATV-sid tublideks tööloomadeks ja maainimese abiliseks. Statistiliselt korrektsed arvamusuuringud pole kumbki. Ikkagi – kas ATV on sõber või vaenlane?
Lühend ATV (all-terrain vehicle) tähendab sõidukit, mis suudab sõita mis tahes maastikul. Maainimene võib sellist masinat kasutada põllutöödel ja lume lükkamiseks. Kergetehnikana on ta metsaomanikule igatahes keskkonnasäästlikum valik kui raske veomasin, mis jätab maha läbimatuid roopaid. Eesti ettevõtlusele teeb au, et just siinmail arendatakse ja toodetakse ATV-dele mõeldud hüdraulilise palgitõstukiga metsahaagist Vahva Juss.
Maaettevõtjad teenivad ATV-de pealt ka metsa langetamata: ATV-safari nimelise lõbustuse pakkujaid on lausa loendamatult. Ühele toob sellest teenusest kuulmine näole mureliku kulmukortsu, teisel aga läheb nägu naerule. On ju hea, kui inimene linnast ka teinekord maale satub, hingab tervislikku värsket õhku ja paneb end veidi füüsiliselt proovile. Ehk vürtsitab matkajuht sõitu ka väikese loodushariduse annusega. Teisest küljest, kas sellist kogemust ei saaks ka ilma sisepõlemismootorita?
Safari korraldajad kasutavad enamasti kindlaid radu, mille püsivus on reisikorraldaja enda huvides. Probleeme tekitab pigem isiklike ATV-dega müttajate hulk. Olgu maastikul sõitja eesmärgiks loodusevaatlus või võitlus porimülgastega, jääb tihti selgusetuks, kus ja kas ta seda teha tohib.
Keskkonnaministeeriumi kodulehel käsitleb ATV-sid eraldi rubriik. Kahjuks saab sealt teada vaid ühte – looduskaitsealadel mootorsõidukitega väljaspool ettenähtud teid üldjuhul sõita ei või. Mida ja kuidas lubavad seadused ATV-ga sõitjal teha väljaspool kaitsealasid, on tihti arusaamatu nii maa omanikule kui ka selle kasutajale.
Teisel pool Atlandi ookeani on džiibid, mootorrattad ja ATV-d masse hullutanud kauem kui meil. Teinekord päris tuliseks läinud konflikte on püütud lahendada 1970. aastatest alates. Probleemid on selged: masinad tekitavad müra, tolmu, heitgaase, nendega kaasneb tihti prügistamine. Mootori jõul liiklejad segavad teisi looduse nautlejaid ja lõhuvad puhkajate radasid. Ratastel sõitmine tekitab pinnase erosiooni, taimkatte kahjustusi, vee ja õhu kvaliteedi langust, hirmutab loomi ning tõstab ületatavates veekogudes üles põhjasetteid, lisaks kiirendavad sõidukid ka võõrliikide levikut maastikul.
Nende koledate mõjude vähendamiseks on USA riigimetsaamet algatanud laiapõhjalise liikumisplaneeringu. Iga metskond peab aastaks 2010 saama valmis motoliiklemise kaardi. Ideaalis võiks ju ka Eestis valdade kaupa kaardistada olemasolevad loodusrajad ja nende kasutusalad; arutada kõigi huvirühmadega võimalikke muudatusi; teha keskkonnamõju analüüs ja korralikult avalikustada, millised kohad on mootorsõidukitele avatud, millised mitte.
Lõpuks pole aga maastikusõidukid Eestis kuigi suured loodusekahjustajad. Selge, et fossiilkütuste põletamine saastab õhku ja viib inimkonda aina lähemale koledale kataklüsmile – kliimamuutustele.
Motospordi harrastajaid kliimamuutuses süüdistada on aga sama mis tõsta laste ette kausitäis komme ja öelda: «Neid ei tohi süüa, sest need sisaldavad tervist kahjustavaid suhkruasendajaid ja transrasvu. Kui te neid sööte, siis ajate teistele ka isu peale ja meie kõigi tervis halveneb.» Tark vanem leiab oma lastele mõne tervislikuma meelehea.
Põdraga saab jutule septembris. 9. oktoober 2009 Roheline Värav
Esimest korda Matsalu loodusfilmide festivali ajaloos andis žürii peapreemia Eesti filmile «Vanamees ja põder». Roheline Värav käis Harjumaal vestlemas filmi autori Joosep Matjuse (JM) ja ta vanaisa, filmi peategelase Harri Põldsamiga (HP).
Harri, olete põtru vaadelnud kolmkümmend aastat?
HP: Rohkemgi, peaaegu nelikümmend juba. Sellest ajast, kui põdrad tulid meie aladele (Eestisse – toim) pärast sõda. Mäletan, et esimest korda kuulsin, et keegi oli põdra lasknud 1946. aastal. Üks metsavend rääkis mulle, et lasi, mina arvasin veel, et siis hakkab metsavendadel hea elu – saavad süüa. Tegelikult ei saanud nad aga metsas pauku teha, selle järgi oleks nad üles leitud. Siis 1950. aastatel hakkas põtrade arvukus tõusma ja 1975 oli minu arvates põtrade tipphetk. Pärast seda on arvukus tasakesi pidevalt langenud. Viimastel aastatel olen küll käinud vaid Matsalus põtrade juures ega julge kogu Eesti kohta hinnanguid anda.
Olete eluaeg olnud jahimees. Kas mäletate ka oma esimest põdrajahti?
HP: Esimene põdrajaht ei jätnud mingit erilist muljet. Hästi on aga meeles minu päris esimene jaht, see oli rebasejaht Nõo kandis Tartumaal. Rebane oli metsatukas, piirasime selle ümber. Oli ilus rebane, tuli just mulle peale ja sain ta kätte. Väikeuluki jaht mulle väga meeldis, see on palju toredam. Hiljem Varstus olin jahikoerte pidaja, mul olid head koerad ja see oli tore osa jahist. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui lõpetasin töö jahimajandis, lõpetasin ka jahipidamise. Praegu on mul tunne, et kui oleme põtradega sõbrad ja käime nendega vestlemas, siis nagu ei sobi neid enam jahtida. Ega ma sellepärast, et ise enam ei käi, jahti ennast kuidagi halvaks ei pea. Elu paugutamised lihtsalt juba tehtud.
Kuidas siis juhtus, et Joosep hakkas vanaisaga kaasas põtru vaatamas käima?
JM: Vanaisaga olen kaasas käinud juba kaheaastasest saadik. Aga esimest korda sinna luhta, kus filmigi tegime (Kasari jõe luht – toim), läksin kaasa 16-aastaselt.
HP: Tol korral nägime pulli kaugemal. Läksime lähemale, küsisin Joosepilt, kas tahad minna päris lähedale. Ta tahtis küll ja läksime. Oli näha, et pull piilus meid, aga lasi rahulikult tulla lähedale. Veel nägime seekord kaht mullikat, kes hakkasid ise meile järele tulema, kui me ära läksime. 30 aastat tagasi luhas kõndides tõusis igast põõsast kolme kaupa põtru püsti. Nüüd kohtud põtradega vaid septembris. Mitte et sel ajal neid kuidagi rohkem oleks, aga see on see kuu, kui saab põdraga jutule.
Millal teil esimest korda kaamera luhas kaasas oli?
HP: 1980. aastatel sain pildistamispisiku. Olime kodus üles kasvatanud metssigade perekonna, kuid järgmisel aastal oli üks noor kult juba metsik ja ründas mind oma aias. Sattusin Rapla haiglasse, kus kohtusin toreda arstiga. Temaga sai palju looduspilte vaadatud ning lõpuks ka fotograafiaga tegelema hakatud.
Filmikaamera sattus meile esimest korda Rein Maraniga. Olin talle saatnud postkaardi kirjaga, et põder on just selline loom, kes väärib filmi tegemist. Kaart läks Maranile maakoju ning vastuse sain alles poolteist aastat hiljem. Ükskord me saime ikka Maraniga Tallinnas kokku ja Joosep võttis kohe kaamera enda hoolde, mina ei julgenud neile nuppudele nii julgelt vajutada.
JM: Maran kutsuski mind pärast neid kohtumisi filmikooli. Marani enda põdrafilmi jaoks filmisime nii mina kui ka Maran ise. Mul oli pärast seda tunne, et ei taha kümme aastat enam põtru filmida. Samas tuli ka kohe tunne, et põder on ikka midagi meile nii omast. Tuli tahtmine teha sellist filmi, mis näitaks neid seisundeid, mida me vanaisaga luhas läbi elame. Tahtsin teha filmi vanamehest endast, see on väärt jäädvustamist.
Kas filmides on ka ohtlikke olukordi ette tulnud?
HP: Ükskord, kui Maranile filmisime, siis tuli üks suur pull meile lausa peale ja peaaegu ründas Joosepit.
JM: Ega see põder on jooksuajal ju ka päris hull, sees pulbitseb, ta ei teagi, kellele ta peale tuleb. Siberis öeldi, et põder on ohtlikum kui karu.
Kuidas õppida põdra keelt?
HP: Mina olen seda omal käel ise õppinud.
JM: Kui kuulad metsas, mis häält ta teeb ja kordad järele. Enne filmimist ostsime jahipoest soomlaste tehtud põdrahäälte kasseti ja kuulasime seda autos ning harjutasime. Venemaal jahimees Gena tegi taigas järele kõiki loomahääli, mis kuulis: küll rohukõrt puhudes, küll kuhugi kopsides, kohe aimas ära ja kordas järele. Eks see ole inimese andekuses ka, et kui palju suudad loomahääli ära õppida.
HP: Peibutistest oli mul filmi ajal kaasas põdrasarv labidavarre otsas. Selle mõtlesin ise välja, aga üks kuulus põdramees Ameerikas pani endale põdra topise pähe ja läks jooksuajal põtrade keskele. Ta pani tähele, et põdrad uurisid tema sarvi profiilis. See minu tehtud ühe sarvega variant põtradele meeldis, keegi ei muutunud selle vastu agressiivseks ka.
Lisaks oli mul kaasas kaks sarve: kui neid klõbistan ja lähedale satub kaks pulli, siis tekib neil ka soov sarvi kokku klõbistada. Filmimise ajal tuli see hästi välja. Ma ise kuulen halvasti, aga Joosep näitas kätega, et näe, panidki sarved kokku.
Ma pole varem nii sihilikult põtru kutsunud kui nüüd filmimise ajal. Tavaliselt käime lihtsalt vaatamas ja kui satume kellegi peale, siis kutsume ja vaatame. Seekord läksime maksimumi peale ja nägime ka asju, mida varem pole näinud.
JM: Kõige parem peibutis on ikka sinu kaabu.
HP: Ei, kõige parem peibutis on hoopis kaamera, see näeb välja nagu üks suur must nina. Mäletad, kui ühes paaritumisseltskonnas käis kuus-seitse põtra seda kaamerat uurimas.
Osa põtrade keelest on lõhnakeel. Eelmise sügise esimene kohtumine oli meil noore mullika ja pullikesega. Kui nad meid nägid, siis kohkusid veidi, aga ei jooksnud ära, jäid vaatama, tulid veidi lähemalegi. Lehmake oli pullikesest väga huvitatud ja puksis kaamera ees ninaga pulli habet. Põdra habe on lõhnaaineid täis. See oli tema peoleminek. Septembris on neile endi lõhnad väga olulised. Pull leiab nii lehma ja lehm teab end nii õigele rajale sättida. Nad ei pane tähelegi, kui hoopis võõras nende vahel põdrahäält teeb.
Joosep Matjus filmi «Vanamees ja põder» idee käigust ning oma tulevastest filmidest
Minu esimene loodusemälestus on vanaisaga koos ilvesejahil käigust. Tihtipeale peavad inimesed jahipidamist millekski loodusega vastuolus olevaks. Jahifilosoofia on aga midagi hoopis muud, kui tavaliselt arvatakse. Looduses olemine on hoopis olulisem kui see üks pauk. Näiteks, kui võrrelda pildistamisega, siis pole ju ka fotograafia pelgalt nupuga klõpsu tegemine.
Alguses oli plaan teha film põtrade peibutamisest. Filmi algne nimigi oli «Libapõder», aga see nimi ei istunud mulle väga.
Vanaisa panin peategelaseks alguses nagu poolsalaja, hiljem oli see juba fakt. Filmi tekst on minu kokku pandud nendest asjadest, mida vanaisa on öelnud. Meil oli ka vaidlemisi teksti üle, aga rõhutan ikkagi, et see on minu kujutlus vanaisast.
See film on omamoodi viimase kümne aasta käikude vormistamine. Kui poleks teadnud põtrade radasid ja liikumist luhas, poleks sellist filmi saanud teha. Kui esimest korda käisin vanaisaga kaasas, siis ei saanud ma luhast üldse aru. Põder pani ühes suunas liikuma, vanaisa jookseb aga hoopis teises suunas, pärast ilmuski põder just sealt välja.
Filmi meeskond oli väga hea, Sven Grünberg heliloojana ja Aarne Üksküla tekstilugejana andsid filmile väga palju.
Just saabusin Venemaalt, kus käisin Vassili Sarana filmi jaoks filmimas Leena jõe loodust, seal oli väga palju huvitavat ja tekkis ka filmiideid. Kuid nagu Mark Soosaar on öelnud – oma noori ideid ei tohi välja rääkida.
Loodusfilme on maailmas tehtud nii palju ja nii heal tasemel, et pean igatahes väga tõsiselt kaaluma, enne kui midagi uut teen. Pean otsima põhjendust, miks üldse uut filmi teha.
Ootan, mõtlen, käin koolis. Uue filmi alustamiseks pean olema veendunud, et seda asja on maailmale vaja. Siis tuleb ka jõud ja energia seda teha.
Vanaisa ja lapselapse koostöö loodusfilmis
Harri Põldsam
• Sündinud 22. jaanuaril 1932.
• Õppis Pärnu 1. Keskkoolis. Lõpetas 1956 EPA loomakasvatuse ning 1966 Moskvas kaugõppes jahindusbioloogia eriala.
• Töötanud koos kursusekaaslasest abikaasa Virvega Abja, Varstu, Tartu ja Nõgiaru sovhoosides ja Tartu kunstliku seemendamise jaamas.
• Alates 1967. aastast kuni pensionini korraldas jahipidamist Mahtra jahimajandis.
Joosep Matjus
• Sündinud 14. juunil 1984.
• Õppis Otepää spordikoolis ja Elva gümnaasiumis.
• Lõpetas 2007 Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmireþii eriala ning jätkab samas magistriõpinguid.
• Filmograafia: «Suvine dokumentaal» (2006, festivali «GoEast» parim tudengifilm; «Sleepwalkersi» parim tudengifilm; Eesti filmipäevade parim tudengifilm); «Uuestisünd» (2007, Matsalu filmifestivali þürii eriauhind); «Vanamees ja põder» (2009, Baikali filmifestivali parima dokumentaalfilmi auhind; Matsalu filmifestivali grand prix).
Harri, olete põtru vaadelnud kolmkümmend aastat?
HP: Rohkemgi, peaaegu nelikümmend juba. Sellest ajast, kui põdrad tulid meie aladele (Eestisse – toim) pärast sõda. Mäletan, et esimest korda kuulsin, et keegi oli põdra lasknud 1946. aastal. Üks metsavend rääkis mulle, et lasi, mina arvasin veel, et siis hakkab metsavendadel hea elu – saavad süüa. Tegelikult ei saanud nad aga metsas pauku teha, selle järgi oleks nad üles leitud. Siis 1950. aastatel hakkas põtrade arvukus tõusma ja 1975 oli minu arvates põtrade tipphetk. Pärast seda on arvukus tasakesi pidevalt langenud. Viimastel aastatel olen küll käinud vaid Matsalus põtrade juures ega julge kogu Eesti kohta hinnanguid anda.
Olete eluaeg olnud jahimees. Kas mäletate ka oma esimest põdrajahti?
HP: Esimene põdrajaht ei jätnud mingit erilist muljet. Hästi on aga meeles minu päris esimene jaht, see oli rebasejaht Nõo kandis Tartumaal. Rebane oli metsatukas, piirasime selle ümber. Oli ilus rebane, tuli just mulle peale ja sain ta kätte. Väikeuluki jaht mulle väga meeldis, see on palju toredam. Hiljem Varstus olin jahikoerte pidaja, mul olid head koerad ja see oli tore osa jahist. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui lõpetasin töö jahimajandis, lõpetasin ka jahipidamise. Praegu on mul tunne, et kui oleme põtradega sõbrad ja käime nendega vestlemas, siis nagu ei sobi neid enam jahtida. Ega ma sellepärast, et ise enam ei käi, jahti ennast kuidagi halvaks ei pea. Elu paugutamised lihtsalt juba tehtud.
Kuidas siis juhtus, et Joosep hakkas vanaisaga kaasas põtru vaatamas käima?
JM: Vanaisaga olen kaasas käinud juba kaheaastasest saadik. Aga esimest korda sinna luhta, kus filmigi tegime (Kasari jõe luht – toim), läksin kaasa 16-aastaselt.
HP: Tol korral nägime pulli kaugemal. Läksime lähemale, küsisin Joosepilt, kas tahad minna päris lähedale. Ta tahtis küll ja läksime. Oli näha, et pull piilus meid, aga lasi rahulikult tulla lähedale. Veel nägime seekord kaht mullikat, kes hakkasid ise meile järele tulema, kui me ära läksime. 30 aastat tagasi luhas kõndides tõusis igast põõsast kolme kaupa põtru püsti. Nüüd kohtud põtradega vaid septembris. Mitte et sel ajal neid kuidagi rohkem oleks, aga see on see kuu, kui saab põdraga jutule.
Millal teil esimest korda kaamera luhas kaasas oli?
HP: 1980. aastatel sain pildistamispisiku. Olime kodus üles kasvatanud metssigade perekonna, kuid järgmisel aastal oli üks noor kult juba metsik ja ründas mind oma aias. Sattusin Rapla haiglasse, kus kohtusin toreda arstiga. Temaga sai palju looduspilte vaadatud ning lõpuks ka fotograafiaga tegelema hakatud.
Filmikaamera sattus meile esimest korda Rein Maraniga. Olin talle saatnud postkaardi kirjaga, et põder on just selline loom, kes väärib filmi tegemist. Kaart läks Maranile maakoju ning vastuse sain alles poolteist aastat hiljem. Ükskord me saime ikka Maraniga Tallinnas kokku ja Joosep võttis kohe kaamera enda hoolde, mina ei julgenud neile nuppudele nii julgelt vajutada.
JM: Maran kutsuski mind pärast neid kohtumisi filmikooli. Marani enda põdrafilmi jaoks filmisime nii mina kui ka Maran ise. Mul oli pärast seda tunne, et ei taha kümme aastat enam põtru filmida. Samas tuli ka kohe tunne, et põder on ikka midagi meile nii omast. Tuli tahtmine teha sellist filmi, mis näitaks neid seisundeid, mida me vanaisaga luhas läbi elame. Tahtsin teha filmi vanamehest endast, see on väärt jäädvustamist.
Kas filmides on ka ohtlikke olukordi ette tulnud?
HP: Ükskord, kui Maranile filmisime, siis tuli üks suur pull meile lausa peale ja peaaegu ründas Joosepit.
JM: Ega see põder on jooksuajal ju ka päris hull, sees pulbitseb, ta ei teagi, kellele ta peale tuleb. Siberis öeldi, et põder on ohtlikum kui karu.
Kuidas õppida põdra keelt?
HP: Mina olen seda omal käel ise õppinud.
JM: Kui kuulad metsas, mis häält ta teeb ja kordad järele. Enne filmimist ostsime jahipoest soomlaste tehtud põdrahäälte kasseti ja kuulasime seda autos ning harjutasime. Venemaal jahimees Gena tegi taigas järele kõiki loomahääli, mis kuulis: küll rohukõrt puhudes, küll kuhugi kopsides, kohe aimas ära ja kordas järele. Eks see ole inimese andekuses ka, et kui palju suudad loomahääli ära õppida.
HP: Peibutistest oli mul filmi ajal kaasas põdrasarv labidavarre otsas. Selle mõtlesin ise välja, aga üks kuulus põdramees Ameerikas pani endale põdra topise pähe ja läks jooksuajal põtrade keskele. Ta pani tähele, et põdrad uurisid tema sarvi profiilis. See minu tehtud ühe sarvega variant põtradele meeldis, keegi ei muutunud selle vastu agressiivseks ka.
Lisaks oli mul kaasas kaks sarve: kui neid klõbistan ja lähedale satub kaks pulli, siis tekib neil ka soov sarvi kokku klõbistada. Filmimise ajal tuli see hästi välja. Ma ise kuulen halvasti, aga Joosep näitas kätega, et näe, panidki sarved kokku.
Ma pole varem nii sihilikult põtru kutsunud kui nüüd filmimise ajal. Tavaliselt käime lihtsalt vaatamas ja kui satume kellegi peale, siis kutsume ja vaatame. Seekord läksime maksimumi peale ja nägime ka asju, mida varem pole näinud.
JM: Kõige parem peibutis on ikka sinu kaabu.
HP: Ei, kõige parem peibutis on hoopis kaamera, see näeb välja nagu üks suur must nina. Mäletad, kui ühes paaritumisseltskonnas käis kuus-seitse põtra seda kaamerat uurimas.
Osa põtrade keelest on lõhnakeel. Eelmise sügise esimene kohtumine oli meil noore mullika ja pullikesega. Kui nad meid nägid, siis kohkusid veidi, aga ei jooksnud ära, jäid vaatama, tulid veidi lähemalegi. Lehmake oli pullikesest väga huvitatud ja puksis kaamera ees ninaga pulli habet. Põdra habe on lõhnaaineid täis. See oli tema peoleminek. Septembris on neile endi lõhnad väga olulised. Pull leiab nii lehma ja lehm teab end nii õigele rajale sättida. Nad ei pane tähelegi, kui hoopis võõras nende vahel põdrahäält teeb.
Joosep Matjus filmi «Vanamees ja põder» idee käigust ning oma tulevastest filmidest
Minu esimene loodusemälestus on vanaisaga koos ilvesejahil käigust. Tihtipeale peavad inimesed jahipidamist millekski loodusega vastuolus olevaks. Jahifilosoofia on aga midagi hoopis muud, kui tavaliselt arvatakse. Looduses olemine on hoopis olulisem kui see üks pauk. Näiteks, kui võrrelda pildistamisega, siis pole ju ka fotograafia pelgalt nupuga klõpsu tegemine.
Alguses oli plaan teha film põtrade peibutamisest. Filmi algne nimigi oli «Libapõder», aga see nimi ei istunud mulle väga.
Vanaisa panin peategelaseks alguses nagu poolsalaja, hiljem oli see juba fakt. Filmi tekst on minu kokku pandud nendest asjadest, mida vanaisa on öelnud. Meil oli ka vaidlemisi teksti üle, aga rõhutan ikkagi, et see on minu kujutlus vanaisast.
See film on omamoodi viimase kümne aasta käikude vormistamine. Kui poleks teadnud põtrade radasid ja liikumist luhas, poleks sellist filmi saanud teha. Kui esimest korda käisin vanaisaga kaasas, siis ei saanud ma luhast üldse aru. Põder pani ühes suunas liikuma, vanaisa jookseb aga hoopis teises suunas, pärast ilmuski põder just sealt välja.
Filmi meeskond oli väga hea, Sven Grünberg heliloojana ja Aarne Üksküla tekstilugejana andsid filmile väga palju.
Just saabusin Venemaalt, kus käisin Vassili Sarana filmi jaoks filmimas Leena jõe loodust, seal oli väga palju huvitavat ja tekkis ka filmiideid. Kuid nagu Mark Soosaar on öelnud – oma noori ideid ei tohi välja rääkida.
Loodusfilme on maailmas tehtud nii palju ja nii heal tasemel, et pean igatahes väga tõsiselt kaaluma, enne kui midagi uut teen. Pean otsima põhjendust, miks üldse uut filmi teha.
Ootan, mõtlen, käin koolis. Uue filmi alustamiseks pean olema veendunud, et seda asja on maailmale vaja. Siis tuleb ka jõud ja energia seda teha.
Vanaisa ja lapselapse koostöö loodusfilmis
Harri Põldsam
• Sündinud 22. jaanuaril 1932.
• Õppis Pärnu 1. Keskkoolis. Lõpetas 1956 EPA loomakasvatuse ning 1966 Moskvas kaugõppes jahindusbioloogia eriala.
• Töötanud koos kursusekaaslasest abikaasa Virvega Abja, Varstu, Tartu ja Nõgiaru sovhoosides ja Tartu kunstliku seemendamise jaamas.
• Alates 1967. aastast kuni pensionini korraldas jahipidamist Mahtra jahimajandis.
Joosep Matjus
• Sündinud 14. juunil 1984.
• Õppis Otepää spordikoolis ja Elva gümnaasiumis.
• Lõpetas 2007 Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmireþii eriala ning jätkab samas magistriõpinguid.
• Filmograafia: «Suvine dokumentaal» (2006, festivali «GoEast» parim tudengifilm; «Sleepwalkersi» parim tudengifilm; Eesti filmipäevade parim tudengifilm); «Uuestisünd» (2007, Matsalu filmifestivali þürii eriauhind); «Vanamees ja põder» (2009, Baikali filmifestivali parima dokumentaalfilmi auhind; Matsalu filmifestivali grand prix).
Thursday, November 5, 2009
Lihulas on soe! Greengate nädalakommentaar 16. oktoober 2009
Ma poleks kunagi arvanud, et hommikuti last Lihula lasteaeda tuues võib süda nii rõõmsalt võpatada selle üle, et katlamaja korstnast pahvib suitsu välja. Aga just nii on, sest paistab, et üks paljude inimeste unistus on reaalsuseks saamas. Eelmise nädala lõpul lõikasid keskkonnaminister, vallavanem, Norra saatkonna esindaja ja roheline riigikogu liige ühiselt ja väga pidulikult läbi Eesti esimese rohtsel biomassil töötava katlamaja lindi.
Seda, mida looduskaitseliselt vajaliku tegevuse – Kasari luha heina niitmisega – kaasneva heinaga peale hakata, on siinkandis nuputatud üle kümne aasta. Lihaveise karjad kosuvad Matsalus kõvasti, rannaniit on neile suvine karjamaa ja talviti söövad loomad luhaheina. Aga luhas on heina ikka rohkem, kui veised ära söövad. Riik maksab suuri toetusi, et rohi saaks niidetud ja pallide mägi kraavipervel aina kasvab. Selline poolik jada, kus biomass on lihtsalt jäätmeks, on jabur. Lihula katlamaja köeti veel eelmiselgi aastal põlevkivi õliga, ka see olukord on ju tegelikult jabur. Kaks jaburat sai pööratud normaalseks olukorraks, kui Lihula vald koos mitmete koostööpartneritega viis läbi lugematu arvu projekte, mis sisaldasid endas nii rohtse biomassi küttepotentsiaali arvutamist, katlamaja projekteerimist ja lõpuks Norra finantsmehhanismi abil ka valmis ehitamist.
Skeptikuid on alati ja igal pool. Heina põletamisel on põhiliseks miinuseks tuha ülejäägid, samuti pidi välja mõtlema selle, mis kujul see hein katlasse üldse ajada. Hetkel kõrguvad katlamaja laos heinapakid, mis lähevad hakkeliinile ning mille sekka segatakse ka väiksem kogus hakkepuitu. Küte liigub katlasse suletud renne pidi ning väikesest aknakesest saavad huvilised piiluda, kas ikka põleb, Põleb küll. Tehnilise katsetamise aeg tegelikult alles käib, pole välistatud, et mõned osad kogu mehhanismist tuleb veel ümber teha, sest tegu ju ikkagi innovatsiooniga selle parimas mõttes. Kõrval seisab töökorras õlikatel ja sinna ta jääb – tark ei torma ja vanu asju uisapäisa ei lammuta.
Fakt on see, et 16. septembrist alates on seda katlamaja juba köetud ja kõik 7. Matsalu loodusfilmide festivali külastajad said kultuurimajas olles Kasari luha heina sooja juba proovida. Nüüd on kütteperiood ka ametlikult avatud ja korstnast hõljub välja taastuvast toorainest pärit süsihappegaas. Ideaalne õppematerjal Lihula gümnaasiumi ökoloogia klassile: taastuvast toorest pärit CO2 kasutatakse ära juba järgmisel kevadel heina kasvatamiseks ning kasvuhoone efekti Lihulast enam ei toetata.
Hein on ikka eelkõige loomade talvesööt ja seal, kus loomade-heina tasakaal paigas, pole sellist seadeldist nagu Lihulas mõtet ehitada. Samas on Eestis ja mujalgi mitmeid märgalasid, millel saavad kurvitsalised elada vaid siis, kui elupaik on madalmurune. Kus ülejäävat heina tarvis pole, seal tasub mõelda ka sellisele alternatiivile, mida nüüd Läänemaal näha saab.
Seda, mida looduskaitseliselt vajaliku tegevuse – Kasari luha heina niitmisega – kaasneva heinaga peale hakata, on siinkandis nuputatud üle kümne aasta. Lihaveise karjad kosuvad Matsalus kõvasti, rannaniit on neile suvine karjamaa ja talviti söövad loomad luhaheina. Aga luhas on heina ikka rohkem, kui veised ära söövad. Riik maksab suuri toetusi, et rohi saaks niidetud ja pallide mägi kraavipervel aina kasvab. Selline poolik jada, kus biomass on lihtsalt jäätmeks, on jabur. Lihula katlamaja köeti veel eelmiselgi aastal põlevkivi õliga, ka see olukord on ju tegelikult jabur. Kaks jaburat sai pööratud normaalseks olukorraks, kui Lihula vald koos mitmete koostööpartneritega viis läbi lugematu arvu projekte, mis sisaldasid endas nii rohtse biomassi küttepotentsiaali arvutamist, katlamaja projekteerimist ja lõpuks Norra finantsmehhanismi abil ka valmis ehitamist.
Skeptikuid on alati ja igal pool. Heina põletamisel on põhiliseks miinuseks tuha ülejäägid, samuti pidi välja mõtlema selle, mis kujul see hein katlasse üldse ajada. Hetkel kõrguvad katlamaja laos heinapakid, mis lähevad hakkeliinile ning mille sekka segatakse ka väiksem kogus hakkepuitu. Küte liigub katlasse suletud renne pidi ning väikesest aknakesest saavad huvilised piiluda, kas ikka põleb, Põleb küll. Tehnilise katsetamise aeg tegelikult alles käib, pole välistatud, et mõned osad kogu mehhanismist tuleb veel ümber teha, sest tegu ju ikkagi innovatsiooniga selle parimas mõttes. Kõrval seisab töökorras õlikatel ja sinna ta jääb – tark ei torma ja vanu asju uisapäisa ei lammuta.
Fakt on see, et 16. septembrist alates on seda katlamaja juba köetud ja kõik 7. Matsalu loodusfilmide festivali külastajad said kultuurimajas olles Kasari luha heina sooja juba proovida. Nüüd on kütteperiood ka ametlikult avatud ja korstnast hõljub välja taastuvast toorainest pärit süsihappegaas. Ideaalne õppematerjal Lihula gümnaasiumi ökoloogia klassile: taastuvast toorest pärit CO2 kasutatakse ära juba järgmisel kevadel heina kasvatamiseks ning kasvuhoone efekti Lihulast enam ei toetata.
Hein on ikka eelkõige loomade talvesööt ja seal, kus loomade-heina tasakaal paigas, pole sellist seadeldist nagu Lihulas mõtet ehitada. Samas on Eestis ja mujalgi mitmeid märgalasid, millel saavad kurvitsalised elada vaid siis, kui elupaik on madalmurune. Kus ülejäävat heina tarvis pole, seal tasub mõelda ka sellisele alternatiivile, mida nüüd Läänemaal näha saab.
Wednesday, February 11, 2009
Must lammas: keskkonnaministeerium. Roheline Värav jaanuar 2009
Roheline Värav annab Musta Lamba ordeni keskkonnaministeeriumi juhtkonnale looduskaitsesüsteemi ümberehitamise eest. Aasta lõpus teatati plaanist muuta looduskaitse arengukava, mida on lihvitud mitu aastat. Kui rakendamine taas kaugusesse lükatakse, võib rääkida planeeritud looduskaitsetöö lõpust. Kodanikel jääb üle Eino Baskini satiiriloo kombel imestada: «No mis asja nad sinna plangu taha ometi ehitavad?»
Madis Jürgen: Reheahi mõjub magnetina. Roheline Värav 9. jaanuar 2009
Intervjuus Madis Jürgeniga leidub vastus mitmele küsimusele. Juttu tuleb kõige tähtsamatest asjadest: hobustest, kemmergutest ja lillepeenardest.
Kuidas algas Madis Jürgeni hobusearmastus?
Kui olin 11-aastane, määrati isa Olustverre majandijuhiks. Me vennaga ei tahtnud kolida ja isa meelitas meid, et Olustveres on kino ja hobused. Nii me nõusse jäime ja hakkasimegi uues kohas ratsutamas käima. Sel ajal korraldati pea igal nädalavahetusel ratsavõistlusi. Mitu suve möödus võisteldes. Pärast tuli paus vahele – läksin Tallinnasse keskkooli, siis ülikooli. Pärast ülikooli hakkasin hobustega taas tegelema – ostsin endale Leningradi lähedalt budjonnõi hobuse. Seda tõugu hobused on väga võimekad, aga psühholoogiliselt labiilsed. Lõpuks müüsin ta siiski Soome. Praegu mul oma hobust ei ole ja viimati ratsutasin... vist suvel.
Võib vist öelda, et Madis Jürgen on ratsutanud Eesti risti-põiki läbi.
Ülikoolis käisin rahvatantsuansamblis. Punt oli tore ja tekkis idee minna hobuste ja vankritega rändama. Valga rajooni Kommunisti kolhoosi direktorilt Kalev Raavelt laenasime viis hobust, vankritele ehitasime presendist katted peale. Viis paari rahvatantsijaid ja mõned pillimehed sisse. Kümmekonna päeva pikkusel esinemisturneel magasime vankrites ja kohalikest majanditest toodi meile söögipoolist. Kokku tegime sellist üritust kolm suve – kaks korda Lõuna-Eestis ja ühe korra Lahemaa kandis. Need olid väga vahvad käigud.
Hiljem olen teinud kaks suuremat ratsamatka. Esimene reis algas meil kunstnik Aivar Juhansoniga Lõuna-Eestist Vidrikelt. Sealselt hobusemehelt Toomas Oinuselt saime hobused. Reis Lahemaale kestis 18 päeva, ööbimise paiku otsisime igal õhtul eraldi. Teine sõit oli hästi planeeritud, sõitsime autoga ööbimiskohad varem läbi ja viisime kaerakotid kohale, seepärast tean täpselt, et hobused sõid reisi jooksul kokku 250 kg kaeru. Alustasime taas Lõuna-Eestist ning sõitsime Vilsandini välja. 23 päeva ja 540 kilomeetrit, mille jooksul hobused jõudsid kolm korda ära põgeneda.
Kas hiljem ka on olnud matkamise plaane?
On olnud mõte Põhjasõja 300. aastapäeva puhul teha talvine reematk: alustada Narvast, sõita eesti hobuste või uhkete ardennidega. Üks kord käisime Aivariga küll Lahemaal ratsatalus, et proovida talvist reematka. Viisime koos pererahvaga 15 kilomeetri kaugusele ühele vanatädile küttepuid. Oli äge ja tegime sellest ka Eesti Ekspressile loo. Kahjuks pikema projekti jaoks on meie lumeolud liiga heitlikud.
Olete kirjutanud välikäimlatest raamatu «Hää koht». Nüüd kuulub teile Keedika külas talu. Milline sealne hea koht välja näeb?
Keedika kuivkäimla on väga suur, kolme meetri kõrgune, ja näeb välja kuldnoka pesakasti moodi. Sinna saab ronida teisele korrusele vaadet nautima või ka pulga peale, kui tahtmist on. Saab ettekujutuse, mismoodi kuldnokk oma maja aknast maailma näeb. Küla teisest otsast Nurme Endli juurest käisin laudu toomas. Neli korda käisin, ikka jäi väheks. Lõpuks, kõige ilusamal juunikuu päeval, lükkas Endel heinamaale mineku edasi, laadis traktorile oma viimased lauad ja sõitis isiklikult kohale. Ta tahtis näha, mis imeehitis see on. Vaatas üle, rääkis vähe, ja tõi kodust vägeva madjaka – õrre jaoks, kus kuldnokk peal istub.
Kui sarikad üle kreegivõsa naabri õuele hakkasid paistma, arvas too, et ju nad seal heinaküüni ehitavad, ja eks seal suuremaks pullipidamiseks läheb. Pesakast sai nii kõrge, et pärast katuse tegemist ei saanud enam kuidagi maha.
Sellega on jah nii, et sõber Ingmar Muusikusega hakkasime kunagi aastate eest «koguma» huvitavaid kuivkäimlaid, mis inimestel maakodudes on. Need lihtsalt hakkavad silma, kui rändad nii palju Eestimaal ringi. Kogusime neid viis-kuus aastat ning lõpuks tuli sellest välja raamat. Kui siis 2002. aastal Keedikale talu ostsin, ega ei saanud ju ise midagi põnevat tegemata jätta sel teemal.
Kuidas üldse juhtus, et Madis Jürgen ostis talu Loode-Eestisse Keedika külla?
Eks ma olin juba aastaid mööda Eestit sõitnud ja vanu talumaju vaadanud, ka kuulutusi läbi kamminud ning peremeestega suhelnud. Mõni maja sai lausa omaks – sai seal ju mitut puhku käidud, inimestega suheldud ja oma kodust unistatud. Läänemaal mul juuri pole ja ma polnud sealkandis eriti ka käinud. Kunagi üks tuttav maakler näitas seda Keedika talu, mis oli juba aastaid tühjana seisnud. Kui seda Lääne-Eesti uhket rehetuba ja reheahju esimest korda nägin, avaldas see mulle väga muljet, sellist asja olin varem vaid vabaõhumuuseumis kohanud.
Käivad jutud, et Madis Jürgen hakkab aednikuks.
Just Keedika koduümbruse korrastamise pärast astusin 2005. aastal Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima. Seal õpitakse aiakujundusplaanide koostamist, dendroloogiat, taimede tundmist, taimede kasvatamist, kuivendamist, terasside ehitamist ja kõike, mis aiakujundusega koos käib. Kool on tähendanud kõvasti õppimist, eksameid ja lõputööd, kokku kaks ja pool aastat. Minu lõputööks sai pooleteise hektari oma maja ümbruse kujundamine. See on tõeline malemäng: kõik tuleb taim taime haaval üles joonistada, erineva kõrgusega taimed, erineval ajal õitsevad. Valguse planeerimine, pinnase nõuded, püsikute, sibultaimede ja teiste asukoha planeering. Hullumeelne. Oma plaanile olen joonistanud püsilillepeenra, mis on 40 meetrit pikk ja vahepeal kuus meetrit lai ja läheb sinka-vonka üle õue ja kus värvid lähevad hallist lilla ja kollase ja punakani ja siis jälle halli ja siniseni välja. Meeletu asi. Eks see näitab mõõdutunde puudust, et sellise asja ette võtsin. Plaan ise on juba kolme meetri pikkune. Millal see päris elus valmis võiks saada ja palju maksma läheb, ei kujuta veel ette.
Aga ajakirjanikutöö vahetategi siis maastikukujundaja ameti vastu või kuidas?
Päris aednikuks esialgu küll ei plaani hakata, mul pole sellist ärisoont. Mõned sõbrad on nõu küsinud ja saanud, kuid kellelegi aeda kujundanud ma veel pole ega ole esialgu julgustki seda raha eest tegema hakata.
Kas aianduskoolis õppimine on muutnud vaateid ka Tallinna linnahaljastusele?
Kaks aastat tagasi käisin kursusega Inglismaal ja mõtlesin tõsiselt selle üle. Küsiks lausa nii, et kus Tallinnas on üldse mõnusat haljastust, mida inimesed saaksid kasutada ilma, et keelataks murule minekut? Kunagi arutasime aiandusgurude Grišakovidega, et Tallinnas võiks olla roheline vöönd, mis algaks Harju mäelt, läheks tenniseväljakute juurest Balti jaama ja Snelli tiigi juurde ning edasi sadamasse, see võiks olla selline roheline ala, kus saab muretult jala läbi linna liikuda. Majanduse praeguses seisus pole muidugi soodne aeg selliste ideedega välja tulla.
Kas Eestis on mõni Madis Jürgenile eriti armas koht?
Minu esimene elukoht oli Jõgevamaal Tooma külas, mis jääb Endla looduskaitsealale. Minu jaoks on see tähtsaim koht elus. Maja ümbritseb suur muruplats ja lähedal asub Männikjärve raba. Tõeline paradiis. Kui tunnen, et juhe koos, siis istun autosse ja sõidan linnast välja. Ekspressi algusaastad olid väga hullud, siis käisin tihti Toomal, kuigi see jääb Tallinnast kaugele ja tuttavaid mul seal enam ei olnud. Lihtsalt sõitsin kohale, käisin ringi, Männikjärv ja kogu ümbrus rahustas. Nüüd käin Läänemaal oma kodus, see on ka Tallinnale lähemal. Sõidan sinna, teen tule alla, istun reheahju ees. Ainult ära tulla on sealt väga raske, õhtul ei taha, jääd ööseks, hommikul jälle kahju lahkuda, aga linnas juba koosolekud hakkavad...
Madis Jürgen, ajakirjanik
• Sündinud 1962 Harjumaal.
• Lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanikuna 1986.
• Töötanud ajakirjas Kultuur ja Elu (1986–1991) ja nädalalehes Eesti Ekspress, alates 1991. aastast.
• Kasutab ajakirjanikutöös sageli osaluseksperimente (on ajanud ära oma auto ja testinud politsei valvsust; elanud nädala psühhoneuroloogiahaiglas; proovinud kuu aega läbi ajada pensionärirahakotiga; elanud kodutute varjupaigas; toimetanud üle piiri relvaloksu; lavastanud metsavarguse jne).
• Kirjutanud dokumentaalfilmistsenaariume: «Loojangule vastu» (1991), «Järelvalveinspektor» (2003), «Palladium» (2007) ning avaldanud publitsistikaraamatud «Ratsa läbi Eesti riigi» (1998) ja «Hää koht» (2003).
Kuidas algas Madis Jürgeni hobusearmastus?
Kui olin 11-aastane, määrati isa Olustverre majandijuhiks. Me vennaga ei tahtnud kolida ja isa meelitas meid, et Olustveres on kino ja hobused. Nii me nõusse jäime ja hakkasimegi uues kohas ratsutamas käima. Sel ajal korraldati pea igal nädalavahetusel ratsavõistlusi. Mitu suve möödus võisteldes. Pärast tuli paus vahele – läksin Tallinnasse keskkooli, siis ülikooli. Pärast ülikooli hakkasin hobustega taas tegelema – ostsin endale Leningradi lähedalt budjonnõi hobuse. Seda tõugu hobused on väga võimekad, aga psühholoogiliselt labiilsed. Lõpuks müüsin ta siiski Soome. Praegu mul oma hobust ei ole ja viimati ratsutasin... vist suvel.
Võib vist öelda, et Madis Jürgen on ratsutanud Eesti risti-põiki läbi.
Ülikoolis käisin rahvatantsuansamblis. Punt oli tore ja tekkis idee minna hobuste ja vankritega rändama. Valga rajooni Kommunisti kolhoosi direktorilt Kalev Raavelt laenasime viis hobust, vankritele ehitasime presendist katted peale. Viis paari rahvatantsijaid ja mõned pillimehed sisse. Kümmekonna päeva pikkusel esinemisturneel magasime vankrites ja kohalikest majanditest toodi meile söögipoolist. Kokku tegime sellist üritust kolm suve – kaks korda Lõuna-Eestis ja ühe korra Lahemaa kandis. Need olid väga vahvad käigud.
Hiljem olen teinud kaks suuremat ratsamatka. Esimene reis algas meil kunstnik Aivar Juhansoniga Lõuna-Eestist Vidrikelt. Sealselt hobusemehelt Toomas Oinuselt saime hobused. Reis Lahemaale kestis 18 päeva, ööbimise paiku otsisime igal õhtul eraldi. Teine sõit oli hästi planeeritud, sõitsime autoga ööbimiskohad varem läbi ja viisime kaerakotid kohale, seepärast tean täpselt, et hobused sõid reisi jooksul kokku 250 kg kaeru. Alustasime taas Lõuna-Eestist ning sõitsime Vilsandini välja. 23 päeva ja 540 kilomeetrit, mille jooksul hobused jõudsid kolm korda ära põgeneda.
Kas hiljem ka on olnud matkamise plaane?
On olnud mõte Põhjasõja 300. aastapäeva puhul teha talvine reematk: alustada Narvast, sõita eesti hobuste või uhkete ardennidega. Üks kord käisime Aivariga küll Lahemaal ratsatalus, et proovida talvist reematka. Viisime koos pererahvaga 15 kilomeetri kaugusele ühele vanatädile küttepuid. Oli äge ja tegime sellest ka Eesti Ekspressile loo. Kahjuks pikema projekti jaoks on meie lumeolud liiga heitlikud.
Olete kirjutanud välikäimlatest raamatu «Hää koht». Nüüd kuulub teile Keedika külas talu. Milline sealne hea koht välja näeb?
Keedika kuivkäimla on väga suur, kolme meetri kõrgune, ja näeb välja kuldnoka pesakasti moodi. Sinna saab ronida teisele korrusele vaadet nautima või ka pulga peale, kui tahtmist on. Saab ettekujutuse, mismoodi kuldnokk oma maja aknast maailma näeb. Küla teisest otsast Nurme Endli juurest käisin laudu toomas. Neli korda käisin, ikka jäi väheks. Lõpuks, kõige ilusamal juunikuu päeval, lükkas Endel heinamaale mineku edasi, laadis traktorile oma viimased lauad ja sõitis isiklikult kohale. Ta tahtis näha, mis imeehitis see on. Vaatas üle, rääkis vähe, ja tõi kodust vägeva madjaka – õrre jaoks, kus kuldnokk peal istub.
Kui sarikad üle kreegivõsa naabri õuele hakkasid paistma, arvas too, et ju nad seal heinaküüni ehitavad, ja eks seal suuremaks pullipidamiseks läheb. Pesakast sai nii kõrge, et pärast katuse tegemist ei saanud enam kuidagi maha.
Sellega on jah nii, et sõber Ingmar Muusikusega hakkasime kunagi aastate eest «koguma» huvitavaid kuivkäimlaid, mis inimestel maakodudes on. Need lihtsalt hakkavad silma, kui rändad nii palju Eestimaal ringi. Kogusime neid viis-kuus aastat ning lõpuks tuli sellest välja raamat. Kui siis 2002. aastal Keedikale talu ostsin, ega ei saanud ju ise midagi põnevat tegemata jätta sel teemal.
Kuidas üldse juhtus, et Madis Jürgen ostis talu Loode-Eestisse Keedika külla?
Eks ma olin juba aastaid mööda Eestit sõitnud ja vanu talumaju vaadanud, ka kuulutusi läbi kamminud ning peremeestega suhelnud. Mõni maja sai lausa omaks – sai seal ju mitut puhku käidud, inimestega suheldud ja oma kodust unistatud. Läänemaal mul juuri pole ja ma polnud sealkandis eriti ka käinud. Kunagi üks tuttav maakler näitas seda Keedika talu, mis oli juba aastaid tühjana seisnud. Kui seda Lääne-Eesti uhket rehetuba ja reheahju esimest korda nägin, avaldas see mulle väga muljet, sellist asja olin varem vaid vabaõhumuuseumis kohanud.
Käivad jutud, et Madis Jürgen hakkab aednikuks.
Just Keedika koduümbruse korrastamise pärast astusin 2005. aastal Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima. Seal õpitakse aiakujundusplaanide koostamist, dendroloogiat, taimede tundmist, taimede kasvatamist, kuivendamist, terasside ehitamist ja kõike, mis aiakujundusega koos käib. Kool on tähendanud kõvasti õppimist, eksameid ja lõputööd, kokku kaks ja pool aastat. Minu lõputööks sai pooleteise hektari oma maja ümbruse kujundamine. See on tõeline malemäng: kõik tuleb taim taime haaval üles joonistada, erineva kõrgusega taimed, erineval ajal õitsevad. Valguse planeerimine, pinnase nõuded, püsikute, sibultaimede ja teiste asukoha planeering. Hullumeelne. Oma plaanile olen joonistanud püsilillepeenra, mis on 40 meetrit pikk ja vahepeal kuus meetrit lai ja läheb sinka-vonka üle õue ja kus värvid lähevad hallist lilla ja kollase ja punakani ja siis jälle halli ja siniseni välja. Meeletu asi. Eks see näitab mõõdutunde puudust, et sellise asja ette võtsin. Plaan ise on juba kolme meetri pikkune. Millal see päris elus valmis võiks saada ja palju maksma läheb, ei kujuta veel ette.
Aga ajakirjanikutöö vahetategi siis maastikukujundaja ameti vastu või kuidas?
Päris aednikuks esialgu küll ei plaani hakata, mul pole sellist ärisoont. Mõned sõbrad on nõu küsinud ja saanud, kuid kellelegi aeda kujundanud ma veel pole ega ole esialgu julgustki seda raha eest tegema hakata.
Kas aianduskoolis õppimine on muutnud vaateid ka Tallinna linnahaljastusele?
Kaks aastat tagasi käisin kursusega Inglismaal ja mõtlesin tõsiselt selle üle. Küsiks lausa nii, et kus Tallinnas on üldse mõnusat haljastust, mida inimesed saaksid kasutada ilma, et keelataks murule minekut? Kunagi arutasime aiandusgurude Grišakovidega, et Tallinnas võiks olla roheline vöönd, mis algaks Harju mäelt, läheks tenniseväljakute juurest Balti jaama ja Snelli tiigi juurde ning edasi sadamasse, see võiks olla selline roheline ala, kus saab muretult jala läbi linna liikuda. Majanduse praeguses seisus pole muidugi soodne aeg selliste ideedega välja tulla.
Kas Eestis on mõni Madis Jürgenile eriti armas koht?
Minu esimene elukoht oli Jõgevamaal Tooma külas, mis jääb Endla looduskaitsealale. Minu jaoks on see tähtsaim koht elus. Maja ümbritseb suur muruplats ja lähedal asub Männikjärve raba. Tõeline paradiis. Kui tunnen, et juhe koos, siis istun autosse ja sõidan linnast välja. Ekspressi algusaastad olid väga hullud, siis käisin tihti Toomal, kuigi see jääb Tallinnast kaugele ja tuttavaid mul seal enam ei olnud. Lihtsalt sõitsin kohale, käisin ringi, Männikjärv ja kogu ümbrus rahustas. Nüüd käin Läänemaal oma kodus, see on ka Tallinnale lähemal. Sõidan sinna, teen tule alla, istun reheahju ees. Ainult ära tulla on sealt väga raske, õhtul ei taha, jääd ööseks, hommikul jälle kahju lahkuda, aga linnas juba koosolekud hakkavad...
Madis Jürgen, ajakirjanik
• Sündinud 1962 Harjumaal.
• Lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanikuna 1986.
• Töötanud ajakirjas Kultuur ja Elu (1986–1991) ja nädalalehes Eesti Ekspress, alates 1991. aastast.
• Kasutab ajakirjanikutöös sageli osaluseksperimente (on ajanud ära oma auto ja testinud politsei valvsust; elanud nädala psühhoneuroloogiahaiglas; proovinud kuu aega läbi ajada pensionärirahakotiga; elanud kodutute varjupaigas; toimetanud üle piiri relvaloksu; lavastanud metsavarguse jne).
• Kirjutanud dokumentaalfilmistsenaariume: «Loojangule vastu» (1991), «Järelvalveinspektor» (2003), «Palladium» (2007) ning avaldanud publitsistikaraamatud «Ratsa läbi Eesti riigi» (1998) ja «Hää koht» (2003).
Subscribe to:
Posts (Atom)