Tänavu möödus sada aastat moodsa keskkonnakaitseliikumise ühe võtmeisiku Rachel Carsoni sünnist. Mõni aasta enne surma jõudis see võimekas naisteadlane kirjutada raamatu «Hääletu kevad», mis lõi laineid nii tema kodumaal USAs kui ka mujal maailmas.
Raamatu ilmumisest sai alguse 1960. aastate keskkonnaliikumine, põhisõnumiks lihtne tõde, et keskkond on ressurss, mida ei või lõputult progressi nimel ekspluateerida.
Carsoni raamat näitas ameeriklastele faktidega, et põllumajandusmürkide hooletul kasutusel on koletud tagajärjed.
Rachel Carsonit koos Henry Thoreau, John Muiri ja Aldo Leopoldiga võib nimetada keskkonnamõtlemise klassikuteks, nende kirjutatud tekstid peaksid kuuluma iga enesest lugupidava rohelise kohustuslikku lektüüri. Loomulikult võiks nende autorite raamatud kuuluda palju laiemagi ringi isikute lugemisvara hulka.
Raamat, mis muutis tänapäeva maailma
Laskem kõlada Rachel Carsoni mõtetel: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [...]
Kui faktid on seemned, mis moodustavad teadmised ja tarkuse, siis emotsioonid ja muljed on see viljakas pinnas, milles seemned peavad kasvama».
Võib öelda, et Carsoni tuntuim raamat muutis lihtinimeste veendumust selles, et teadus on alati inimühiskonna jaoks hea.
Raamat pani küsima, milline osa teadusest on avalikes huvides ja milline osa toob kasu ainult suurkorporatsioonidele.
Samad küsimused on praeguses maailmas vägagi aktuaalsed, kuigi näiteks põllumajanduskultuuride geneetilisest modifitseerimisest ei osatud siis veel unistadagi.
«Hääletu kevade» otseseid ja kaudseid mõjusid ühiskonnas on raske täpselt määratleda, konkreetsete tulemustena võib nimetada näiteks USA keskkonnakaitseagentuuri EPA loomist ja putukatõrjevahendi DDT kasutuse keeldu.
Tõenäoliselt ei saagi me kunagi teada, kui palju rohujuure tasandi keskkonnakaitse- ning naisaktivistide ühinguid on saanud asutamisjulgust just selle söaka naise sõnadest.
Pärast Carsoni teose menu on maailmas veel mõndagi muutunud. Näiteks on ülemaailmsed korporatsioonid pidanud hakkama kulutama rohkem raha keskkonnakaitsjate-vastasesse lobby-töösse. Kuid õnneks on märksa kasvanud ka summad, mis panustatakse uute toodete keskkonnaohutuse tagamisse.
Äri seisab teelahkmel
Keskkond on leidnud koha nii riikide kui ka äride prioriteetides.
Paljud ettevõtted on leidnud, et hästi-odavalt-ükskõik-mis-hinnaga ei ole kõige parem strateegia. Rahvusvaheliste kokkulepetega on suudetud kontrolli alla saada mõne globaalse probleemi allikad.
Näiteks võib tuua juba mainitud DDT keelustamise ja kloororgaaniliste väetiste kasutuse piirangud, aga ka püüdu vähendada osoonikihti hõrendavate ühendite õhkupaiskamist. Keskkonnakaitseliikumine ei olegi osutunud mõttetuks tuuleveskitega võitlemiseks.
Jalutan paljajalu oma koduküla oktoobrikuistel kruusateedel. Jälgin kurgede ja laglede rändavaid parvi. Oh, milline mõnus häälekas sügis!
Keskkonnakaitse on tõestanud oma vajalikkust tasakaalustatud arengule, ees seisab suur töö.
Showing posts with label 2007. Show all posts
Showing posts with label 2007. Show all posts
Sunday, May 31, 2009
Roheline Värav keetis ühepajatoitu. Roheline Värav 14. september 2007
Augusti lõpul Rohelise Värava laagris Matsalu rahvuspargis pidasime toimetajatega parajasti nõu, kui Ylle Rajasaar ütles: «Midagi head, ühepajatoitu tahaks.»
Otsustasime korraldada eksperimendi, et uurida oma kodupoodides, kas eestimaist aiavilja leidub.
Kui jõudis kätte 5. septembri õhtu, siirdusid toimetajad ostma kapsast, porgandit, kaalikat, kartulit, sibulat ja tomatit.
Ylle Rajasaar käis Harjumaal Aruküla Krylvi Viko poes, Eha Järv Tartu Rimis, Kadriann Saar Kihelkonna poesl ja Kuressaare Tooma poes ning Liina Espenberg Tartu Kivilinna Konsumis. Läänemaalane Silvia Lotman teatas, et teeb roa oma Matsalu aia saadustest.
Tulemus rõõmustas. Köögivili oli enamasti värske ja kodumaine. Mugulsibul ja tomat olid mõnes kaupluses vaid välismaised, vaatamata sügisele ja köögiviljahooajale.
Hinnasiltidel seisis enamasti kirjas umbisikuline «Eesti», tahaks aga teada, kelle põllu kaalikaid-kapsaid pakutakse. Harva oli näha juur- ja köögiviljasortide nimesid, võiks ju kirjas olla.
Kadriann Saar: «Kaalika ja kartuli saaremaist päritolu teadis poe juhataja. Ei tea, kuidas mandril on, aga tundub, et meie valik ei ole sügisandide poolest kuigi rikkalik. Tooma poest sain vajaliku kätte mõistliku hinnaga ja värskena. Kihelkonnal kohalikku tomatit ega sibulat ei müüdud, võib-olla seepärast, et maapiirkonnas kasvavad need kõigil oma aiamaal.»
Ylle Rajasaar: «Arukülas on aasta läbi saada värskeid kodumaiseid köögi- ja puuvilju. Kaup ostetakse kindlate talunike käest ja Tallinna turult kokkuleppehinnaga – nii erineb poes müüdava kraami kilohind turul olevast vaid paari krooni võrra, jalavaeva ja ajakulu on aga 25 kilomeetri võrra vähem!»
Eha Järv: «Maitsetaimedest ostsin juursellerit. Kus on küll meie Peipsiääre sibulad? Igatsesin ikkagi Tartu turgu. Alati otsin sealt mõne vanamemme või taadi, kes on uhke selle üle, et tema hoolega kasvatatud aiavilju tahetakse.»
Liina Espenberg: «Seekord ei olnud importtomatit üldse, tavaliselt on lugu vastupidine. Kaalikas ja porgand ongi enamasti olnud kodumaine. Kartul, kapsas ja sibul on vahel ainuüksi välismaine. Ühe korra olen meie Kivilinna poes näinud ka Peipsiääre sibulat, nii seisiski sildil.»
Silvia Lotman: «Mina käisin oma ema aiamaal. Otse põllult läksid potti kartulid, oad, porgandid, nuikapsas, suvikõrvits, sibul, till ja seller. Tomatit panin ka, kuigi see oli veel roheline. Nui- ja rooskapsast kasvatab mu ema seetõttu, et siis ei pea kapsaliblikaid tapma – inimene ja liblikas saavad ühest taimest kõhu täis ega sega üksteist.
Kui roog pajas kees, helistasin lähimasse, Lihula tarbijate ühistu Tuudi poodi. Sealt öeldi, et sügishooaja puhul on neil kodumaist kaupa kõvasti: tomatit, kurki, kartulit, tilli, kõik ei tulevat müüjale meeldegi. Selgus, et ega see kraam nii kohalik olegi – eestimaine küll, aga mitte läänemaine. Läksin rahulikult tagasi kööki.»
Otsustasime korraldada eksperimendi, et uurida oma kodupoodides, kas eestimaist aiavilja leidub.
Kui jõudis kätte 5. septembri õhtu, siirdusid toimetajad ostma kapsast, porgandit, kaalikat, kartulit, sibulat ja tomatit.
Ylle Rajasaar käis Harjumaal Aruküla Krylvi Viko poes, Eha Järv Tartu Rimis, Kadriann Saar Kihelkonna poesl ja Kuressaare Tooma poes ning Liina Espenberg Tartu Kivilinna Konsumis. Läänemaalane Silvia Lotman teatas, et teeb roa oma Matsalu aia saadustest.
Tulemus rõõmustas. Köögivili oli enamasti värske ja kodumaine. Mugulsibul ja tomat olid mõnes kaupluses vaid välismaised, vaatamata sügisele ja köögiviljahooajale.
Hinnasiltidel seisis enamasti kirjas umbisikuline «Eesti», tahaks aga teada, kelle põllu kaalikaid-kapsaid pakutakse. Harva oli näha juur- ja köögiviljasortide nimesid, võiks ju kirjas olla.
Kadriann Saar: «Kaalika ja kartuli saaremaist päritolu teadis poe juhataja. Ei tea, kuidas mandril on, aga tundub, et meie valik ei ole sügisandide poolest kuigi rikkalik. Tooma poest sain vajaliku kätte mõistliku hinnaga ja värskena. Kihelkonnal kohalikku tomatit ega sibulat ei müüdud, võib-olla seepärast, et maapiirkonnas kasvavad need kõigil oma aiamaal.»
Ylle Rajasaar: «Arukülas on aasta läbi saada värskeid kodumaiseid köögi- ja puuvilju. Kaup ostetakse kindlate talunike käest ja Tallinna turult kokkuleppehinnaga – nii erineb poes müüdava kraami kilohind turul olevast vaid paari krooni võrra, jalavaeva ja ajakulu on aga 25 kilomeetri võrra vähem!»
Eha Järv: «Maitsetaimedest ostsin juursellerit. Kus on küll meie Peipsiääre sibulad? Igatsesin ikkagi Tartu turgu. Alati otsin sealt mõne vanamemme või taadi, kes on uhke selle üle, et tema hoolega kasvatatud aiavilju tahetakse.»
Liina Espenberg: «Seekord ei olnud importtomatit üldse, tavaliselt on lugu vastupidine. Kaalikas ja porgand ongi enamasti olnud kodumaine. Kartul, kapsas ja sibul on vahel ainuüksi välismaine. Ühe korra olen meie Kivilinna poes näinud ka Peipsiääre sibulat, nii seisiski sildil.»
Silvia Lotman: «Mina käisin oma ema aiamaal. Otse põllult läksid potti kartulid, oad, porgandid, nuikapsas, suvikõrvits, sibul, till ja seller. Tomatit panin ka, kuigi see oli veel roheline. Nui- ja rooskapsast kasvatab mu ema seetõttu, et siis ei pea kapsaliblikaid tapma – inimene ja liblikas saavad ühest taimest kõhu täis ega sega üksteist.
Kui roog pajas kees, helistasin lähimasse, Lihula tarbijate ühistu Tuudi poodi. Sealt öeldi, et sügishooaja puhul on neil kodumaist kaupa kõvasti: tomatit, kurki, kartulit, tilli, kõik ei tulevat müüjale meeldegi. Selgus, et ega see kraam nii kohalik olegi – eestimaine küll, aga mitte läänemaine. Läksin rahulikult tagasi kööki.»
Matsalu kutsub sügiseti filme vaatama. Roheline Värav 11.mai 2007
Juba viiendat korda toimub sel sügisel, 19.–23. septembril, Matsalu rahvusvaheline loodusfilmide festival.
Festivali filmiprogrammi juhi Ago Ruusi sõnul on üritus end tõestanud ning publiku südames koha võitnud. Filmitegijad peavad oma osalussoovist teatama enne 15. juunit. Võistlevad filmid jaotatakse tänavu kategooriatesse «Loodus» ning «Inimene ja loodus». Festivali peapreemia on kohaliku puusepa meisterdatud kadakane troon.
Mis toob inimesi Matsalu loodusfilmifestivalile?
Tundub, et loodusteema tõmbab Eesti publikut – nii Looduse Omnibussi üritused kui ka loodusõhtud lähevad ju alati täis saalidele. Ju siis on eestlasel hinges mingi igatsus looduse järele. Meie festivalile toob ka see, et saab tulla sügisest Matsalu loodust ja lindude rännet vaatama.
Mõne aasta eest tuli üks vanapaar oma päevinäinud Moskvitšiga, võileivapakk ja piimapudel kaasas. Ostsid festivali päevapiletid ja vaatasid filme kogu päeva. Ise rääkisid, et see meenutab neile vanu aegu, kui külades käidi filme näitamas.
Mida pakub tänavune festival?
Sel aastal on festival ühe päeva võrra pikem. Meil on nüüd ruumid Lihula kunstimajas, kus saame loodetavasti korraldada töötubasid ja kohtumisi filmide autoritega. Ka seekord on lisaks filmivaatamisele fotoüritused. Looduse Omnibuss toob inimesi kohale ja sõidutab rahvuspargi vaatamisväärsuste juurde. Suurt osa programmist näitame ka Haapsalus.
Meie festivalidel ei ole sellist ööelu nagu mõnel suurlinna festivalil, kuid meil saab hommikuti minna rändlinde vaatama ja vahetult suhelda keskkonnaga, millest filmid ju räägivad.
Tänavu linastuvatest filmidest tuleb kohe meelde itaallaste teos kotkaste kaitsest kõrbes. See võistles ka Soomes Vaasa festivalil. Loodusfilmi on mängufilmiga võrreldes üsna aeganõudev teha, mistõttu looduse jäädvustajad pole väga agarad festivalidel käima. Enamasti on maailmas peetavad filmifestivalid ühtlasi turud, kus püütakse müüa nii ennast kui oma toodangut suurtele levikanalitele. Meil seda ei ole, selles mõttes on meie festival eksklusiivne – puhas loodus ja puhas kunst ilma ärita.
Festivali filmiprogrammi juhi Ago Ruusi sõnul on üritus end tõestanud ning publiku südames koha võitnud. Filmitegijad peavad oma osalussoovist teatama enne 15. juunit. Võistlevad filmid jaotatakse tänavu kategooriatesse «Loodus» ning «Inimene ja loodus». Festivali peapreemia on kohaliku puusepa meisterdatud kadakane troon.
Mis toob inimesi Matsalu loodusfilmifestivalile?
Tundub, et loodusteema tõmbab Eesti publikut – nii Looduse Omnibussi üritused kui ka loodusõhtud lähevad ju alati täis saalidele. Ju siis on eestlasel hinges mingi igatsus looduse järele. Meie festivalile toob ka see, et saab tulla sügisest Matsalu loodust ja lindude rännet vaatama.
Mõne aasta eest tuli üks vanapaar oma päevinäinud Moskvitšiga, võileivapakk ja piimapudel kaasas. Ostsid festivali päevapiletid ja vaatasid filme kogu päeva. Ise rääkisid, et see meenutab neile vanu aegu, kui külades käidi filme näitamas.
Mida pakub tänavune festival?
Sel aastal on festival ühe päeva võrra pikem. Meil on nüüd ruumid Lihula kunstimajas, kus saame loodetavasti korraldada töötubasid ja kohtumisi filmide autoritega. Ka seekord on lisaks filmivaatamisele fotoüritused. Looduse Omnibuss toob inimesi kohale ja sõidutab rahvuspargi vaatamisväärsuste juurde. Suurt osa programmist näitame ka Haapsalus.
Meie festivalidel ei ole sellist ööelu nagu mõnel suurlinna festivalil, kuid meil saab hommikuti minna rändlinde vaatama ja vahetult suhelda keskkonnaga, millest filmid ju räägivad.
Tänavu linastuvatest filmidest tuleb kohe meelde itaallaste teos kotkaste kaitsest kõrbes. See võistles ka Soomes Vaasa festivalil. Loodusfilmi on mängufilmiga võrreldes üsna aeganõudev teha, mistõttu looduse jäädvustajad pole väga agarad festivalidel käima. Enamasti on maailmas peetavad filmifestivalid ühtlasi turud, kus püütakse müüa nii ennast kui oma toodangut suurtele levikanalitele. Meil seda ei ole, selles mõttes on meie festival eksklusiivne – puhas loodus ja puhas kunst ilma ärita.
Repliik: Kevad läheneb, õietolmuteated puuduvad. Roheline Värav 9. märts 2007
Juba seitseteist aastat on Eesti allergikutele edastatud teavet selle kohta, millal ja kus tuleb end õietolmu eest kaits ta. Õietolmuteadete olulisuses ei kahtle vist keegi, kel tuttavate hulgas kas või üks õie tolmule allergiline inimene. See väga vajalik teave ei tule aga lihtsalt aknast välja vaada tes kätte, vaid eeldab seiret.
Seitseteist aastat on õietolmu seiranud Eesti maaülikooli teadur Maret Saar. Nüüd ähvardab õietolmuseire katkeda rahanappusel.
Maaülikool on saatnud sotsiaalministeeriumile murekirju ja teabenõudeid ning kui Maret Saarele helistasin, oli ta saadetud märgukiri mu Epostkastis olnud juba üle kuu aja. Uskusin, et ministeerium on selle probleemi ammugi lahendanud, mis ajakirjanikul enam nina asjasse toppida. Telefonile vastas aga murelik Maret Saar: «Ei ole mulle midagi teatatud ja aparaadid meil ei tööta, seiret ei tehta...»
Teaduri soov on lihtne: ta tahaks, et seiresüsteem töötaks kindlal rahastusel, mitte igal aastal allergialiidult lepingut lootes ja hinnapakkumiskonkurssi oodates.
Riigikogu otsustas rahvatervise seadust vastu võttes, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise huvides on vaja uurida elukeskkonda ja hinnata selle ohutegureid. Miks riik seda seadust täita ei taha?
Keskkonnaseire on Eestis üldse murelaps: et seireandmed annaksid meile keskkonnast midagi teada, peab ühe ja sama metoodikaga pikka aega uurima ühte ja sama asja. Meil aga kipub seirekorraldus pidevalt muutuma. Tulemus on see, et andmed pole võrreldavad.
Paistab, et sotsiaalministeerium ei suuda mõista, millist pühendumust ja kvalifikatsiooni nõuab Maret Saare töö. Õhus leiduva õietolmu hindamine ei koosne vaid nendest tundidest, mis kuluvad õietolmuterade kokkulugemiseks.
Siiras palve sotsiaalministeeriumile: korraldage palun õietolmu pidev seire, hinnates vääriliselt seiraja tööd ja mõeldes kõigile allergikutele, kes igal kevadel muretsevad, kuidas end õigel ajal hoida.
Seitseteist aastat on õietolmu seiranud Eesti maaülikooli teadur Maret Saar. Nüüd ähvardab õietolmuseire katkeda rahanappusel.
Maaülikool on saatnud sotsiaalministeeriumile murekirju ja teabenõudeid ning kui Maret Saarele helistasin, oli ta saadetud märgukiri mu Epostkastis olnud juba üle kuu aja. Uskusin, et ministeerium on selle probleemi ammugi lahendanud, mis ajakirjanikul enam nina asjasse toppida. Telefonile vastas aga murelik Maret Saar: «Ei ole mulle midagi teatatud ja aparaadid meil ei tööta, seiret ei tehta...»
Teaduri soov on lihtne: ta tahaks, et seiresüsteem töötaks kindlal rahastusel, mitte igal aastal allergialiidult lepingut lootes ja hinnapakkumiskonkurssi oodates.
Riigikogu otsustas rahvatervise seadust vastu võttes, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise huvides on vaja uurida elukeskkonda ja hinnata selle ohutegureid. Miks riik seda seadust täita ei taha?
Keskkonnaseire on Eestis üldse murelaps: et seireandmed annaksid meile keskkonnast midagi teada, peab ühe ja sama metoodikaga pikka aega uurima ühte ja sama asja. Meil aga kipub seirekorraldus pidevalt muutuma. Tulemus on see, et andmed pole võrreldavad.
Paistab, et sotsiaalministeerium ei suuda mõista, millist pühendumust ja kvalifikatsiooni nõuab Maret Saare töö. Õhus leiduva õietolmu hindamine ei koosne vaid nendest tundidest, mis kuluvad õietolmuterade kokkulugemiseks.
Siiras palve sotsiaalministeeriumile: korraldage palun õietolmu pidev seire, hinnates vääriliselt seiraja tööd ja mõeldes kõigile allergikutele, kes igal kevadel muretsevad, kuidas end õigel ajal hoida.
Sunday, April 20, 2008
Eestlaste keskkonnatunne kosub kui naaritsasugu. Roheline Värav 13.04.2007
Zooloog Tiit Maran kõneleb, miks euroopa naaritsaid loodusesse taasasustada ei ole nii sama lihtne kui kodus merisiga pidada.
Kui edukas on olnud euroopa naaritsa taasasustamise projekt Hiiumaal?
Oleme Hiiumaal seitse aastat püüdnud seda looma loodusesse asustada. Algus ei olnud eriti lootusrikas. Mulluse ja tänavuse seire põhjal (seiret korraldab Madis Põdra) tundub, et euroopa naaritsa Hiiumaa asurkond on maailmas praegu ainuke, kus isendite arv kasvab.
Nii sel kui ka järgmisel aastal plaanime veel loomi loodusesse lasta, siis loeme esimese etapi lõppenuks. Muidugi varitseb väikest saarelist populatsiooni oht geneetiliselt vaesuda. Seetõttu tuleb sinna edaspidi ilmselt veelgi loomi viia. Loodame sama projekti jätkata Saaremaal. Peame veel uurima, kuidas saarlased euroopa naaritsa omaks võtaksid.
Hiiumaa euroopa naaritsad pävisid märtsis Postimehe tähelepanu, kui leht avaldas artikli «Naarits annab riigile maa ostueesõiguse». Kinnistuomanik avaldas seal kartust, et seadus ei lase seda maad hästi edasi müüa, kus elab see looduskaitsealune liik.
Hiidlased on enamikus väga maalähedased, nad mõistavad looduskaitse vajadust. Postimehes ilmunud artikkel ühendas inimeste teadvuses aga kaks asja, mis tegelikult ei ole omavahel seotud: liigikaitse küsimused ning looduskaitsest teavitamise. Samas artiklis oli juttu ka sellest, et meie inimesed ei tunne seadusi, riigi toimimist. Ostueesõiguse märget kasutatakse ju ammu, kuid kaugel sellest, et riik seda õigust kogu aeg tarvitaks. Eestis on see probleem, et looduskaitsjad kipuvad olema bioloogid, kes näevad kõike loodusteadusliku pilguga. Bioloogide
märgisüsteem ei pruugi kõigile mõistetav olla ja looduskaitseteave jõuab inimesteni poolikult.
Rääkides aga eestlaste keskkonnatunnetusest üldiselt, tundub, et ühiskonnal on kasvuraskused,
väärtused on veel tarbimiskesksed.
Jahimeeste käest kuuldub, et euroopa naaritsat loodusest välja tõrjuv ameerika naarits ehk mink on hakanud haruldaseks muutuma.
Jahimeeste jutu järgi teame ka, et kivinugis ja tuhkur levivad aina põhja poole. Tõsi on, et me ei tea oma väikekiskjatest eriti palju. Püüdsime just hiljuti uurida ühte viirushaigust, mida kasvandustest loodusesse pääsenud mingid levitavad, ja selgus, et Eestist on tõesti vähe materjali leida.
Minkide arvukuse kahanemist on täheldatud ka teistes riikides ja üheks hüpoteesiks on, et looduslik asurkond sulab kokku, sest kasvandusi suletakse ning sealt ei tule enam lisa.
Kuidas on mujal maailmas õnnestunud liikide loodusesse taasasustamise projektid?
Peab ütlema, et sageli ei saada neid edu – kas on eelteadmisi olnud vähe või metoodika liigi
loodusesse taasasustamise kohta korralikult läbi töötamata. On ka mikrokohastumuste
küsimus: metsa viidud loomadel puudub harjumus elada just selles kohas, kuhu nad lahti lastakse. Näiteks eestlane, kes elab oma kodulinnas, teab, kus seal asuvad poed, kuidas saada arstiabi ja muud vajalikku. Kui ta viia aga Peruusse, kus ju ka elavad tema liigikaaslased, on tal seal keeleprobleemide, võõra bürokraatia ja muu tõttu palju keerulisem sisse elada.
Tähtis on ka loodusse asustatavate loomade vanus. Tundub, et on olemas mingi vanusevahemik,
mil loodusesse viimine on kõige edukam. Liiga noored ja liiga vanad loomad ei suuda uues keskkonnas kohaneda.
Olete Tallinna loomaaias töötanud üle kahekümne aasta. Kuidas suhtute loomade pidamisse loomaaias?
Esimesed loomaaiad olid ülikute lõbustuskohad, hiljem kujunesid neist palaganiasutused. Tänapäevaks on kasvanud loomaaedade looduskaitseline roll, kas või teavitustöö seisukohalt. Loomade loodusesse taasasustamine pole vast kõige olulisem viis, kuidas loomaaiad saavad loodusliku mitmekesisuse kaitsele kaasa aidata. Loomaaiad suudavad tänu rahvusvahelisele
koostööle oma jõupingutusi ühendada, näiteks Aafrikas ohtu sattunud liikide kaitseks. Üha enam linnastuva Aafrika elanike käes on aina tõhusamad relvad. See seab loomad ohtu. Inglise keeles nimetatakse seda probleemi «bushmeat». Loomaaiad tutvustasid probleemi Euroopa Parlamendis ja Aafrika riikidele avaldatakse nüüd tugevat survet, et nad midagi ette võtaksid.
Mida ütlete nendele, kes soovitavad loomaaiad üldse ära kaotada?
Leian, et loomade pidamine tehistingimustes on õigustatud vaid siis, kui see aitab neil liikidel looduses püsima jääda. Omaette teema on loomade tehistingimustes pidamise viis. Astun selles küsimuses loomakaitsjatega samasse paati: loomi ei tohi piinata. Loomi tuleb pidada nii, et see
ei tekita neis stressi. Millise emotsionaalse sõnumi saab inimene, vaadates kitsas raudpuuris tiirutavat karu? Rusuv mulje ei seostu kindlasti looduskaitsega, pigem on vastupidi.
Peab ütlema, et loomale sobivat keskkonda luua on lihtne ega nõua erilisi teadmisi. Loomaaiale teeb selle ülesande raskemaks vajadus arvestada ka külastajatega – et loomaaia keskkond oleks ka neile emotsionaalselt nauditav ja tekitaks neis loodushoiu häid mõtteid. Ehk siis kokkuvõtteks: kui looma aeda õigesti pidada, kaob eetiline tõrge, küsimus ongi pigem praktikas.
Tiit Maran:
• Töötab Tallinna loomaaias alates 1983. aastast.
• Aastast 2000 juhib euroopa naaritsa Hiiumaale taasasustamise projekti, millest võib saada kogu areaali piires selle liigi ainuke võimalus looduses püsima jääda.
• Aastal 2007 kaitses doktoritööd teemal «Euroopa naarits, Mustela lutreola
(Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: liigi väljasuremine ja selle põhjused».
• Entsüklopeedilise teose «Euroopa imetajad» eestikeelse teksti toimetaja.
Silvia Lotman: «Tiit Maranit sobib minu meelest iseloomustama väljend «globaalse mõtlemisega looduskaitsja». Sattusin ükskord istuma samasse lauda, kus vestlesid Tiit Maran ja vihmametsade välis-eestlasest kaitsja Illar Muul. Viimane püüdis Maranit veenda selles, et ta suudaks oma võimete ja teadmistega maailma looduskaitsesse panustada hoopis rohkem, kui töötaks mõnes Ameerika hästi rahastatud loomaaias või rahvuspargis. Ka hilisemad kohtumised Tiit Maraniga on mind veennud selles, et väikesel Eestil veab, et see mees käitub just lipukirja «Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!» kohaselt.»
Kui edukas on olnud euroopa naaritsa taasasustamise projekt Hiiumaal?
Oleme Hiiumaal seitse aastat püüdnud seda looma loodusesse asustada. Algus ei olnud eriti lootusrikas. Mulluse ja tänavuse seire põhjal (seiret korraldab Madis Põdra) tundub, et euroopa naaritsa Hiiumaa asurkond on maailmas praegu ainuke, kus isendite arv kasvab.
Nii sel kui ka järgmisel aastal plaanime veel loomi loodusesse lasta, siis loeme esimese etapi lõppenuks. Muidugi varitseb väikest saarelist populatsiooni oht geneetiliselt vaesuda. Seetõttu tuleb sinna edaspidi ilmselt veelgi loomi viia. Loodame sama projekti jätkata Saaremaal. Peame veel uurima, kuidas saarlased euroopa naaritsa omaks võtaksid.
Hiiumaa euroopa naaritsad pävisid märtsis Postimehe tähelepanu, kui leht avaldas artikli «Naarits annab riigile maa ostueesõiguse». Kinnistuomanik avaldas seal kartust, et seadus ei lase seda maad hästi edasi müüa, kus elab see looduskaitsealune liik.
Hiidlased on enamikus väga maalähedased, nad mõistavad looduskaitse vajadust. Postimehes ilmunud artikkel ühendas inimeste teadvuses aga kaks asja, mis tegelikult ei ole omavahel seotud: liigikaitse küsimused ning looduskaitsest teavitamise. Samas artiklis oli juttu ka sellest, et meie inimesed ei tunne seadusi, riigi toimimist. Ostueesõiguse märget kasutatakse ju ammu, kuid kaugel sellest, et riik seda õigust kogu aeg tarvitaks. Eestis on see probleem, et looduskaitsjad kipuvad olema bioloogid, kes näevad kõike loodusteadusliku pilguga. Bioloogide
märgisüsteem ei pruugi kõigile mõistetav olla ja looduskaitseteave jõuab inimesteni poolikult.
Rääkides aga eestlaste keskkonnatunnetusest üldiselt, tundub, et ühiskonnal on kasvuraskused,
väärtused on veel tarbimiskesksed.
Jahimeeste käest kuuldub, et euroopa naaritsat loodusest välja tõrjuv ameerika naarits ehk mink on hakanud haruldaseks muutuma.
Jahimeeste jutu järgi teame ka, et kivinugis ja tuhkur levivad aina põhja poole. Tõsi on, et me ei tea oma väikekiskjatest eriti palju. Püüdsime just hiljuti uurida ühte viirushaigust, mida kasvandustest loodusesse pääsenud mingid levitavad, ja selgus, et Eestist on tõesti vähe materjali leida.
Minkide arvukuse kahanemist on täheldatud ka teistes riikides ja üheks hüpoteesiks on, et looduslik asurkond sulab kokku, sest kasvandusi suletakse ning sealt ei tule enam lisa.
Kuidas on mujal maailmas õnnestunud liikide loodusesse taasasustamise projektid?
Peab ütlema, et sageli ei saada neid edu – kas on eelteadmisi olnud vähe või metoodika liigi
loodusesse taasasustamise kohta korralikult läbi töötamata. On ka mikrokohastumuste
küsimus: metsa viidud loomadel puudub harjumus elada just selles kohas, kuhu nad lahti lastakse. Näiteks eestlane, kes elab oma kodulinnas, teab, kus seal asuvad poed, kuidas saada arstiabi ja muud vajalikku. Kui ta viia aga Peruusse, kus ju ka elavad tema liigikaaslased, on tal seal keeleprobleemide, võõra bürokraatia ja muu tõttu palju keerulisem sisse elada.
Tähtis on ka loodusse asustatavate loomade vanus. Tundub, et on olemas mingi vanusevahemik,
mil loodusesse viimine on kõige edukam. Liiga noored ja liiga vanad loomad ei suuda uues keskkonnas kohaneda.
Olete Tallinna loomaaias töötanud üle kahekümne aasta. Kuidas suhtute loomade pidamisse loomaaias?
Esimesed loomaaiad olid ülikute lõbustuskohad, hiljem kujunesid neist palaganiasutused. Tänapäevaks on kasvanud loomaaedade looduskaitseline roll, kas või teavitustöö seisukohalt. Loomade loodusesse taasasustamine pole vast kõige olulisem viis, kuidas loomaaiad saavad loodusliku mitmekesisuse kaitsele kaasa aidata. Loomaaiad suudavad tänu rahvusvahelisele
koostööle oma jõupingutusi ühendada, näiteks Aafrikas ohtu sattunud liikide kaitseks. Üha enam linnastuva Aafrika elanike käes on aina tõhusamad relvad. See seab loomad ohtu. Inglise keeles nimetatakse seda probleemi «bushmeat». Loomaaiad tutvustasid probleemi Euroopa Parlamendis ja Aafrika riikidele avaldatakse nüüd tugevat survet, et nad midagi ette võtaksid.
Mida ütlete nendele, kes soovitavad loomaaiad üldse ära kaotada?
Leian, et loomade pidamine tehistingimustes on õigustatud vaid siis, kui see aitab neil liikidel looduses püsima jääda. Omaette teema on loomade tehistingimustes pidamise viis. Astun selles küsimuses loomakaitsjatega samasse paati: loomi ei tohi piinata. Loomi tuleb pidada nii, et see
ei tekita neis stressi. Millise emotsionaalse sõnumi saab inimene, vaadates kitsas raudpuuris tiirutavat karu? Rusuv mulje ei seostu kindlasti looduskaitsega, pigem on vastupidi.
Peab ütlema, et loomale sobivat keskkonda luua on lihtne ega nõua erilisi teadmisi. Loomaaiale teeb selle ülesande raskemaks vajadus arvestada ka külastajatega – et loomaaia keskkond oleks ka neile emotsionaalselt nauditav ja tekitaks neis loodushoiu häid mõtteid. Ehk siis kokkuvõtteks: kui looma aeda õigesti pidada, kaob eetiline tõrge, küsimus ongi pigem praktikas.
Tiit Maran:
• Töötab Tallinna loomaaias alates 1983. aastast.
• Aastast 2000 juhib euroopa naaritsa Hiiumaale taasasustamise projekti, millest võib saada kogu areaali piires selle liigi ainuke võimalus looduses püsima jääda.
• Aastal 2007 kaitses doktoritööd teemal «Euroopa naarits, Mustela lutreola
(Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: liigi väljasuremine ja selle põhjused».
• Entsüklopeedilise teose «Euroopa imetajad» eestikeelse teksti toimetaja.
Silvia Lotman: «Tiit Maranit sobib minu meelest iseloomustama väljend «globaalse mõtlemisega looduskaitsja». Sattusin ükskord istuma samasse lauda, kus vestlesid Tiit Maran ja vihmametsade välis-eestlasest kaitsja Illar Muul. Viimane püüdis Maranit veenda selles, et ta suudaks oma võimete ja teadmistega maailma looduskaitsesse panustada hoopis rohkem, kui töötaks mõnes Ameerika hästi rahastatud loomaaias või rahvuspargis. Ka hilisemad kohtumised Tiit Maraniga on mind veennud selles, et väikesel Eestil veab, et see mees käitub just lipukirja «Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!» kohaselt.»
Kaitseala või kiirtee: looduskaitsesõda Poolas. Roheline Värav 09.03.2007
Unikaalse märgala loodus on kaalukausil, kui Via Baltica kulgemistee üle vaidlevad Poola riik ja Euroopa komisjon.
Teetrassi nimi Via Baltica tähendab eestlase jaoks enamasti midagi positiivset, seostub unistusega isemajandavast Eestist, vabadest Baltimaadest ja eurooplaseks olemisest. Via Baltica
ühendab meid Euroopa Liiduga, selle rõõmude, kuid paraku ka muredega. Üks maa, mida Via
Baltica kasutajad tihti kiruvad, on Poola – see pikk ja tüütu vahepala teel läände. Kitsad lõputuna
näivad teed ja väikeasulad… Vähesed peatuvad Poolas, et imetleda looduse ilu ja kultuuriväärtusi, kuigi pakkuda on sel Euroopa Liidu ühel suuremal riigil nii mõndagi.
Selle aasta alguses lahvatas Poolas lausa sõda: laia, kiire ja mõnusa Via Baltica ehitusele jäi ette maaliline Rospuda jõe org märgala ja ürgloodusega. Trass lõhestab ürgmetsa Rospuda rahvusvahelise tähtsusega märgala (kaitse all aastast 1989) elustik on pea niisama mitmekesine
kui naabruses asuvas kuulsas Biebrza rahvuspargis. Poola teadlaste väitel on Rospuda väheseid looduslikuna säilinud tasandikujõgesid Euroopas. Selle kallastel elavad hundid ja ilvesed, hüübid ja kotkad. Botaanikud teavad, et Rospuda orus on hariliku muguljuure (orhidee) ainuke leiukoht Poolas.
Via Baltica kiirtee ehitajad raadavad trassi Augustowska ürgmetsa, teele jääb ka Knyszyni
ürgmets. Valitud trassi edasise ehituse huvides oleks tarvis kuivendada suur osa Rospuda
märg alast ning oru ületamiseks tarvilike kiirteesilla talade toes tamisel häviks märgalale iseloomulik pinnas. Trassi Suwalki-Augustow-Bialystok-Varssavi asemele pakuvad keskkonnaorganisatsioonid näiteks trassi Suwalki-Augustow-Grajewo-Lomza-Varssavi.
Euroopa seadus kaitseb
Via Baltica´t on finantseerinud Maailmapank, suuremale osale ehitusest loodabki riik saada tuge Maailmapanga ja Euroopa Investeeringupanga laenudest. Poolas kritiseeritakse nende pankade vähest huvi panna laenutingimustesse kirja keskkonnanõudeid. Kiirtee ehitajaid on ka paarkümmend aastat tagasi Eestis tegutsenud firma Budimex-Dromex.
Keskkonnaorganisatsioonid hoiatavad, et Euroopa õiguse printsiip «saastaja maksab» võimaldab
nõuda keskkonnakahju ka töö tegijalt, kui see on Euroopa looduskaitseseadusi teadlikult rikkunud. Siis ei ole enam tähtis, et töid tehakse valitsusega sõlmitud lepingu alusel.
Presidendipaar sekkus
Protestikisa peale on võimud nüüd küll algatanud keskkonnamõju hindamise. Sellest peaks selguma keskkonda kõige vähem kahjustav trass. Samas on valitsuse alustatud metsaraadamised näidanud, et tee ehitamisega ei kavatseta oodata seni, kuni mõjude hinnang valmib.
Detsembris 2006 saatis Euroopa Komisjon Poola valitsusele noodi, milles teatas, et rakendab karistusmeetmeid liikmesriigi vastu, kui ei peatata kaheksat teeehituse projekti, mis rikuvad Euroopa Liidu loodus- ja linnudirektiive. Veebruaris 2007 kohtusid Poola keskkonnaminister Jan
Szyszko ja Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Stravros Dimas. Läbirääkimistel edu ei saavutatud ning komisjon saatis Poolale teise kirja, kus lubab anda asja Euroopa Kohtusse, kui
ehitustöid ei lõpetata ühe nädala jooksul.
Poola ombudsman on öelnud, et peaministri Jaroslaw Kaczynski ja ta valitsuse otsused lähevad
vastuollu nii Euroopa Liidu kui ka Poola enda seadustega. Keskkonnaorganisatsioonide korraldatud allkirjakogumisel tee-ehituse vastu on oma nime kirja pannud 150 000 Poola kodanikku. Kuuskümmend Varssavi ülikooli loodusteadlast ning Krakowi teaduste akadeemia looduskaitse instituut saatsid veebruaris kirjad valitsusele palvega päästa väärtuslik Rospuda märgala. Ka Poola presidendipaar Maria ja Lech Kaczynski on avaldanud toetust protestijatele ning pöördunud valitsuse poole palvega ehitusleping peatada.
Kas või buldooseri ette
Peaministri vastus protestilainele oli ettepanek välja kuulutada referendum Kirde-Poola Polasie piirkonna elanikele. Nüüd vaieldakse selle otsuse seaduslikkuse üle. Kas võivad ühe piirkonna elanikud otsustada väärtuste üle, mis on olulised kogu riigile.
Keskkonnakaitsjad paluvad saata massiliselt E-kirju valitsusele, Rospuda orus on alustatud protestilaagriga. Greenpeace ja BirdLife koostöös kohalike ornitoloogia- ja looduskaitseühingutega seavad inimesi valvesse, et nad end vajadusel buldooserite teel puude
külge kinni seoksid ja tekitaksid inimkette. Sellist tegevust ei salli aga vist ükski riik ning Poola
politsei kogub infot laagris protestijate vastu.
Kas Eesti ei võiks võtta seisukohta Poolas sündiva suhtes? Kuidas paistavad maailmale meie Natura 2000 aladele plaanitavad hiigelprojektid, Saaremaa püsiühendus ja Tartu sõudekanal?
Teetrassi nimi Via Baltica tähendab eestlase jaoks enamasti midagi positiivset, seostub unistusega isemajandavast Eestist, vabadest Baltimaadest ja eurooplaseks olemisest. Via Baltica
ühendab meid Euroopa Liiduga, selle rõõmude, kuid paraku ka muredega. Üks maa, mida Via
Baltica kasutajad tihti kiruvad, on Poola – see pikk ja tüütu vahepala teel läände. Kitsad lõputuna
näivad teed ja väikeasulad… Vähesed peatuvad Poolas, et imetleda looduse ilu ja kultuuriväärtusi, kuigi pakkuda on sel Euroopa Liidu ühel suuremal riigil nii mõndagi.
Selle aasta alguses lahvatas Poolas lausa sõda: laia, kiire ja mõnusa Via Baltica ehitusele jäi ette maaliline Rospuda jõe org märgala ja ürgloodusega. Trass lõhestab ürgmetsa Rospuda rahvusvahelise tähtsusega märgala (kaitse all aastast 1989) elustik on pea niisama mitmekesine
kui naabruses asuvas kuulsas Biebrza rahvuspargis. Poola teadlaste väitel on Rospuda väheseid looduslikuna säilinud tasandikujõgesid Euroopas. Selle kallastel elavad hundid ja ilvesed, hüübid ja kotkad. Botaanikud teavad, et Rospuda orus on hariliku muguljuure (orhidee) ainuke leiukoht Poolas.
Via Baltica kiirtee ehitajad raadavad trassi Augustowska ürgmetsa, teele jääb ka Knyszyni
ürgmets. Valitud trassi edasise ehituse huvides oleks tarvis kuivendada suur osa Rospuda
märg alast ning oru ületamiseks tarvilike kiirteesilla talade toes tamisel häviks märgalale iseloomulik pinnas. Trassi Suwalki-Augustow-Bialystok-Varssavi asemele pakuvad keskkonnaorganisatsioonid näiteks trassi Suwalki-Augustow-Grajewo-Lomza-Varssavi.
Euroopa seadus kaitseb
Via Baltica´t on finantseerinud Maailmapank, suuremale osale ehitusest loodabki riik saada tuge Maailmapanga ja Euroopa Investeeringupanga laenudest. Poolas kritiseeritakse nende pankade vähest huvi panna laenutingimustesse kirja keskkonnanõudeid. Kiirtee ehitajaid on ka paarkümmend aastat tagasi Eestis tegutsenud firma Budimex-Dromex.
Keskkonnaorganisatsioonid hoiatavad, et Euroopa õiguse printsiip «saastaja maksab» võimaldab
nõuda keskkonnakahju ka töö tegijalt, kui see on Euroopa looduskaitseseadusi teadlikult rikkunud. Siis ei ole enam tähtis, et töid tehakse valitsusega sõlmitud lepingu alusel.
Presidendipaar sekkus
Protestikisa peale on võimud nüüd küll algatanud keskkonnamõju hindamise. Sellest peaks selguma keskkonda kõige vähem kahjustav trass. Samas on valitsuse alustatud metsaraadamised näidanud, et tee ehitamisega ei kavatseta oodata seni, kuni mõjude hinnang valmib.
Detsembris 2006 saatis Euroopa Komisjon Poola valitsusele noodi, milles teatas, et rakendab karistusmeetmeid liikmesriigi vastu, kui ei peatata kaheksat teeehituse projekti, mis rikuvad Euroopa Liidu loodus- ja linnudirektiive. Veebruaris 2007 kohtusid Poola keskkonnaminister Jan
Szyszko ja Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Stravros Dimas. Läbirääkimistel edu ei saavutatud ning komisjon saatis Poolale teise kirja, kus lubab anda asja Euroopa Kohtusse, kui
ehitustöid ei lõpetata ühe nädala jooksul.
Poola ombudsman on öelnud, et peaministri Jaroslaw Kaczynski ja ta valitsuse otsused lähevad
vastuollu nii Euroopa Liidu kui ka Poola enda seadustega. Keskkonnaorganisatsioonide korraldatud allkirjakogumisel tee-ehituse vastu on oma nime kirja pannud 150 000 Poola kodanikku. Kuuskümmend Varssavi ülikooli loodusteadlast ning Krakowi teaduste akadeemia looduskaitse instituut saatsid veebruaris kirjad valitsusele palvega päästa väärtuslik Rospuda märgala. Ka Poola presidendipaar Maria ja Lech Kaczynski on avaldanud toetust protestijatele ning pöördunud valitsuse poole palvega ehitusleping peatada.
Kas või buldooseri ette
Peaministri vastus protestilainele oli ettepanek välja kuulutada referendum Kirde-Poola Polasie piirkonna elanikele. Nüüd vaieldakse selle otsuse seaduslikkuse üle. Kas võivad ühe piirkonna elanikud otsustada väärtuste üle, mis on olulised kogu riigile.
Keskkonnakaitsjad paluvad saata massiliselt E-kirju valitsusele, Rospuda orus on alustatud protestilaagriga. Greenpeace ja BirdLife koostöös kohalike ornitoloogia- ja looduskaitseühingutega seavad inimesi valvesse, et nad end vajadusel buldooserite teel puude
külge kinni seoksid ja tekitaksid inimkette. Sellist tegevust ei salli aga vist ükski riik ning Poola
politsei kogub infot laagris protestijate vastu.
Kas Eesti ei võiks võtta seisukohta Poolas sündiva suhtes? Kuidas paistavad maailmale meie Natura 2000 aladele plaanitavad hiigelprojektid, Saaremaa püsiühendus ja Tartu sõudekanal?
Kevad läheneb, õietolmuteated puuduvad. Roheline Värav 9.03.2007
Juba seitseteist aastat on Eesti allergikutele edastatud teavet selle kohta, millal ja kus tuleb end õietolmu eest kaitsta. Õietolmuteadete olulisuses ei kahtle vist keegi, kel tuttavate hulgas kas või
üks õie tolmule allergiline inimene. See väga vajalik teave ei tule aga lihtsalt aknast välja vaadates kätte, vaid eeldab seiret.
Seitseteist aastat on õietolmu seiranud Eesti maaülikooli teadur Maret Saar. Nüüd ähvardab õietolmuseire katkeda rahanappusel. Maaülikool on saatnud sotsiaalministeeriumile murekirju
ja teabenõudeid ning kui Maret Saarele helistasin, oli ta saadetud märgukiri mu Epostkastis olnud juba üle kuu aja. Uskusin, et ministeerium on selle probleemi ammugi lahendanud, mis ajakirjanikul enam nina asjasse toppida. Telefonile vastas aga murelik Maret Saar: «Ei ole mulle
midagi teatatud ja aparaadid meil ei tööta, seiret ei tehta...»
Teaduri soov on lihtne: ta tahaks, et seiresüsteem töötaks kindlal rahastusel, mitte igal aastal allergialiidult lepingut lootes ja hinnapakkumiskonkurssi oodates. Riigikogu otsustas rahvatervise seadust vastu võttes, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise
huvides on vaja uurida elukeskkonda ja hinnata selle ohutegureid. Miks riik seda seadust täita ei taha? Keskkonnaseire on Eestis üldse murelaps: et seireandmed annaksid meile keskkonnast midagi teada, peab ühe ja sama metoodikaga pikka aega uurima ühte ja sama asja. Meil aga kipub seirekorraldus pidevalt muutuma. Tulemus on see, et andmed pole võrreldavad.
Paistab, et sotsiaalministeerium ei suuda mõista, millist pühendumust ja kvalifikatsiooni nõuab Maret Saare töö. Õhus leiduva õietolmu hindamine ei koosne vaid nendest tundidest, mis kuluvad õietolmuterade kokkulugemiseks. Siiras palve sotsiaalministeeriumile: korraldage palun õietolmu pidev seire, hinnates vääriliselt seiraja tööd ja mõeldes kõigile allergikutele, kes igal kevadel muretsevad, kuidas end õigel ajal hoida.
üks õie tolmule allergiline inimene. See väga vajalik teave ei tule aga lihtsalt aknast välja vaadates kätte, vaid eeldab seiret.
Seitseteist aastat on õietolmu seiranud Eesti maaülikooli teadur Maret Saar. Nüüd ähvardab õietolmuseire katkeda rahanappusel. Maaülikool on saatnud sotsiaalministeeriumile murekirju
ja teabenõudeid ning kui Maret Saarele helistasin, oli ta saadetud märgukiri mu Epostkastis olnud juba üle kuu aja. Uskusin, et ministeerium on selle probleemi ammugi lahendanud, mis ajakirjanikul enam nina asjasse toppida. Telefonile vastas aga murelik Maret Saar: «Ei ole mulle
midagi teatatud ja aparaadid meil ei tööta, seiret ei tehta...»
Teaduri soov on lihtne: ta tahaks, et seiresüsteem töötaks kindlal rahastusel, mitte igal aastal allergialiidult lepingut lootes ja hinnapakkumiskonkurssi oodates. Riigikogu otsustas rahvatervise seadust vastu võttes, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise
huvides on vaja uurida elukeskkonda ja hinnata selle ohutegureid. Miks riik seda seadust täita ei taha? Keskkonnaseire on Eestis üldse murelaps: et seireandmed annaksid meile keskkonnast midagi teada, peab ühe ja sama metoodikaga pikka aega uurima ühte ja sama asja. Meil aga kipub seirekorraldus pidevalt muutuma. Tulemus on see, et andmed pole võrreldavad.
Paistab, et sotsiaalministeerium ei suuda mõista, millist pühendumust ja kvalifikatsiooni nõuab Maret Saare töö. Õhus leiduva õietolmu hindamine ei koosne vaid nendest tundidest, mis kuluvad õietolmuterade kokkulugemiseks. Siiras palve sotsiaalministeeriumile: korraldage palun õietolmu pidev seire, hinnates vääriliselt seiraja tööd ja mõeldes kõigile allergikutele, kes igal kevadel muretsevad, kuidas end õigel ajal hoida.
Vana Kartul juurdub Järva-Jaanis. Roheline Värav 11.04.2008
Tudengid teavad teda kui Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi lauljat, keda nimetatakse Vanaks Kartuliks. Rohelisem rahvas teab teda kui kõrgelt haritud bioloogi ja tulist keskkonnaorganisatsioonide esindajat. Enda peamiseks keskkonnaalaseks saavutuseks loeb ta GIS valglamudelite rakendamist Eestis. Järva-Jaani õpilastele on ta aga lihtsalt geograafia ja füüsika õpetaja.
Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd on omaette nähtus. Melomaanides tekitab sellise heli kuulmine ehk stressi, kuid avangardi sõpradele tasub teda soovitada. Kui selleaastase parima teatrilavastaja tiitli määras teatri tugev sotsiaalne närv, siis sama kaalukaussi kasutades saaks Kristjan Piirimäe eestveetav bänd kindlasti Eesti muusikaauhinna. Et bändi, selle tegijate sotsiaalst sõnumit ja irooniat rohkem mõista, soovitan sirvida ka tekste kodulehelt www.hot.ee/kevadband.
Kristjan Piirimäe: tahame, et publik lainetaks meiega koos ja mõtleks ühiskonna valupunktidele.
Kas maailm on hukas?
(Naerab) Ma ei arva nii.
Kas maailma on vaja parandada?
Olemuselt olen maailmaparandaja küll. Olen kindel, et maailma saab parandada. Kas on vaja, ses suhtes jään vastuse võlgu. Ma ei ole selline küünik, et keskkonnakaitse oleks mulle lihtsalt töö, teen seda ikkagi ideeliselt. Kuid radikaalsuse aste on mu elu jooksul küll kõvasti vähenenud.
Olete üsna noor mees ja töötate Järva-Jaani gümnaasiumis geograafia ja füüsika õpetajana. Kuidas tuli mõte tulla maale?
Oleme Kadiga erinevatest kohtadest pärit, Tallinnas elasime vaid ajutiselt. Konkreetselt siia Ramma külla tulime, kuna siin pakuti meile mõlemale tööd ja siin olid ka taluhooned müügis.
Tihti kurdetakse, et noored lähevad maalt ära. Kas ka Teie olete selle pärast mures?
Kui vaadata, mis maal tegelikult toimub, siis näeme põllumajanduse mehhaniseerimist ning põllumajanduses saab aina vähem inimesi tööd. Põhiliselt töötavad siinsed inimesed kohalikus tööstuses, näiteks saekaatrites. Ma ei ütleks, et maal on rohkem inimesi vaja kui linnas. Samas näiteks maakoolides on tõesti õpetajatest puudus. Mõnes mõttes on inimeste maale tagasinutmine ju nostalgia probleem. Kui mõelda modernistlikult, siis on see progressi vältimatuks kaasnähtuseks. Samas, kui maal jääb inimesi vähemaks, siis pole maastike hooldajaid ja kaovad need tähendused, mis maastikul meile siiani olnud on, seega jääb meie kultuuriruum millegi võrra vaesemaks. Eks seegi ole nostalgiaga seotud mure.
Mina valutan rohkem südant selle üle, kui linn jääb hõredaks ja toimub valglinnastumine – linn ise ei kasva, inimeste arv jääb samaks, aga nad laotatakse laiema pinna peale ja linn jääb hõredaks. Sellega kaovad ka need tähendused, mis on linnas. Kui valglinnastumine on negatiine protsess – inimesed käivad ikka linnas tööl, aga elavad kaugemal, siis teine, see, mida meie esindame, on vastulinnastumine. Vastulinnastumisel inimesed asuvad tagasi maale elama ja tähtis on see, et lähevad sinna ka tööle. Kolm aastat tagasi, kui me maale kolisime, siis võib-olla oli see midagi erilisemat, aga praegu on see peaaegu trend, et tullakse maale elama. Näiteks Osoonis või Tasakaalus näeb igas saates mõnda toredat peret, kes on asunud elama kuhugi saarele või metsa. Kümnenda klassi geograafia materjal – millal Euroopas algas vastulinnastumise protsess ja mis selle põhjused ja tagajärjed on (naerab).
Olete koolis õpetanud kolm aastat, kuidas hindate oma õpilaste keskkonnateadlikkust?
Maakoolis on selles mõttes keskkonnateadlikkus suur, et lapsed teavad looma- ja taimeliike, on neid näinud, ei karda neid. Nad ei karda näiteks olla metsas või pimedas. Samas nende teadlikkus keskkonnaprobleemidest on üsna ühekülgne – maal on ju põhiliselt tolmuprobleem, meil ka piimakombinaadi hais ja Piibe maantee oma koleduses. Teisest küljest ma leian, et keskkonnateadlikkuse õpetamine ei olegi noorema kooliea jaoks nii oluline, minu arvates on see tähtis eelkõige küpsema inimese jaos.
Põhikoolis peaks lastele õpetama hoopis muid asju. Mul on hetkel käsil visiooni kirjutamine sellest, mida peaks kooli erinevates astmetes õpetama. Üks tähtsamaid asju on laste sotsialiseerimine. Põhikooli lõpuks ei lähe paljud edasi õppima, vaid tööle, see eeldab nii palju sotsiaalset küpsust, et nad suudaksid enda eest vastutada ja ühiskonda suhestuda. Kognitiivne areng peab jõudma selleks ajaks rolliotsimise tasandile. Väga tähtis asi on ka patriotism – kui sa armastad oma kodumaad, siis sa tahad olla oma kodumaal tegija, see motiveerib end tõestama, aga samas ka oma maast hoolima. Minu vaade on, et kõigepealt tuleks suhestuda ühiskonnaga ja alles seejärel keskkonnaga. Kuigi jah, inimene on osa loodusest, siiski väidan ma, et metoodiliselt on asi vastupidi: inimene kasutab loodust kui ressurssi ja loodust tuleks käsitleda ühiskonnaga seotult. Kui sind ei huvita ühiskond, siis sind ei saa huvitada ka keskkonnaprobleemid ja keskkonnateadlikkus. Näiteks alguses peaks inimene mõistma, kuidas inimesed kasutavad metsa – vanemad töötavad saekaatris, vanavanemad käivad metsas marjul ja seenil, metsandussektor annab osa riigi sissetulekust. Alles küpsemas faasis on võimalik mõista, et mets kui resurss on piiratud ja et metsal on ka vähem materiaalseid rolle.
Meie praeguste õpikute kohta ütlen, et kui üks noor inimene omandab tõesti kõik selle, mis õpikutes kirjas on, siis soovitaksin teda rahuliku südamega teaduste akadeemiasse. Näiteks eelmise aasta ajaloo olümpiaadi küsimused olid 20. sajandil toimunud protsesside kohta, mis käivad kognitiivses mõttes lastele selgelt üle jõu. Jabur olukord on, et lapsed peavad teadma väga palju fakte ning nende põhjal protsesse mõistma, samal ajal, kui meedias esineb pidevalt arvamusliidreid, kes nähtavalt ei saa just nendest samadest protsessidest aru. Olen vaadanud, mida õpilased näiteks bioloogia kontrolltöödeks õpivad – kas teod on liit- või lahksugulised ja kas jõevähil on lõimetishoole... need on ju niivõrd elukauged detailid! Kuigi olen bioloog, leian, et selliseid asju ei peaks neile selles eas õpetama. Mul on ääretult kahju, et seepärast jääb väga palju elulist asja lastel õppimata.
Olete seotud ka Eestimaa Looduse Fondi Läänemere kaitse programmiga.
Jah, kuna ELF on ülemaailmse WWFi siinne partnerorganisatsioon, siis püütakse ka siin läbi viia Läänemere kaitseks samasid abinõusid, mida mujal meie regioonis. Kui WWF on kaardistanud tegevused, mida Läänemere kaitseks tuleks ette võtta, siis minu töö on analüüsida, millised neist asjust Eestis suuremat keskendumist vajavad. Hetkel olen välja toonud kaks tähtsamat asja: esiteks, fosfori vabade pesupulbrite laiem kasutusele võtmine. Meil on küll sellised pesupulbrid saadaval, kuid tavapoodides on neid raskem leida, seda olukorda tuleks parandada seadusandlusega. Teiseks tuleks meil ikkagi saada sõnnikumajandus kontrolli alla, et põllumajandusest ei jõuaks liigsed toitained merre.
Olete töötanud mitmes mittetulundusühingus. Kuidas hindate keskkonnaorganisatsioonide mõjukust Eesti ühiskonnas?
Pauerit võiks ikka rohkem olla! (Naerab). Jah, tõesti, kolmas sektor võiks tugevam olla, võiks nii ülemaailmsete organisatsioonide rakukesed siin olla aktiivsemad kui ka kohalikke algatusi võiks olla rohkem. Valitsus kipub ju ignoreerima kolmandast sektorist tulevaid algatusi ja see pärsib aktiivsust.
Kodanikualgatuseks võib ju lugeda ka Tartu Sensatsioonilist Kevadbändi, mille eestvedaja Te olete olnud juba üle kümne aasta. Kas bänd on Teile pigem ajaveetmise või oma meelsuse väljendamise viis?
See on mulle väga oluline, et bänd ei ole pelgalt eneserahuldamine. Bänd peab edastama sõnumit ühiskonnale. Loodame oma bändikaaslastega, et suudame panna inimesi mõtlema asjadele. Soovime panna nad leidma lahendusi, mille peale pole seni tuldud. Võib öelda, et me anname ühiskonnale hingamist juurde. Jah, meie laulusõnad on teinekord koomilised, naljakad, kuid leiame, et arenguks ongi tähtis säilitada eneseiroonia. Hea nalja põhiolemus on see, et moodustatakse mingi ootamatu seos, mis on naljakas. Samas uued ja ootamatud seosed ongi ju innovatsioon, naljakas asi on olemuselt leiutis! Nali pole bändi kõrvalsaadus vaid nali ja meie sõnum ongi mõneti samad asjad.
Oleme koos olnud 1996 aastast saadik. Viimasel ajal oleme üritanud teha kontserte nii, et inimesed ei oleks liiga purjus ja väsinud, valime oma kontserdi kohta ja aega. Meie bänd ei ole lihtsalt meelelahutus, mida õlle joomise kõrvale kõrvalise asjana kuulata. Tahame, et tekiksid sügavad emotsioonid, kas positiivsed või negatiivsed. On väga tore, kui inimesed satuvad meiega ühele lainele, see on lausa transtendentne elamus, publik ja bänd saavad tunnetada end ühe sama elamuse osana. Publik on meile väga tähtis, me ei taha esineda mingitele jõmmidele, vaid omasugustele, keda samuti huvitab maailma parandamine. Kes kannavad vastutust maailma tuleviku pärast. Sageli vaatame publikult lausa personaalselt, mitte mass ei ole tähtis vaid, kui näiteks publiku hulgas on paar-kolm inimest, kellele meie sõnum võib kohale jõuda, siis on kontsert õnnestunud.
Avaldame laulu „Ökopunk“ sõnad, kuidas seda laulu mõista – kas seda tuleb võtta irooniana?
See lugu ironiseerib moodi kui sellist. Samas näitab ehk ka meie hirmu, et kui öko-asi on praegu moeasi, siis äkki see läheb varsti moest ära ja moodi tuleb midagi hoopis muud. Näiteks tuleb militarismimood. Mood ei ole viis asjade tegelikuks lahendamiseks. Kuigi mina olen kõige produktiivsem tekstide kirjutaja, võtavad laulude tegemisest osa väga paljud inimesed – bändiliikmed, meie sõbrad, fännid... Ma leian, et on oluline, et meil on erinevad allikad, nii on sõnum mitmekesisem ja jõuab paremini kohale. Peale „Ökopungi“ mainiksin ära ka näiteks laulu „Ood Läänetsivilisatsioonile“, mis räägib sellest, kuidas Läänemaailm hõljub eneseimetluses ja tegelikult Kolmandast Maailmast ei hooli. Samuti „Kalli inimese hais“ on kuulajale paras pähkel – lugu naeruvääristab küll puhtusekultust, kuid samas ironiseerib ka bakteri-armastajate üle.
Kristja Piirimäe on:
sündinud 13. juunil1975;
doktor keskkonnatehnikas (Tallinna Tehnika Ülikool 2007), magister hüdrobioloogias
(Tartu Ülikool 2000), bakalaureus mikrobioloogias (Tartu Ülikool 1997). Lisaks läbinud aastase kursuse „Perspectives on environment and sustainable development in the Baltic Sea Region“ (Läänemere piirkonna keskkonna ja säästva arengu perspektiivid);töötanud mittetulundusühingutes Tehiskeskkonna Instituut, Peipsi Koostöökeskus ja Eesti Roheline Liikumine; keskkonnafirmades Maves ning Hendrikson ja Ko; Tallinna Tehnika Ülikooli keskkonnatehnika instituudis ja Maaülikooli zooloogia ja botaanika instituudis ning Järva-Jaani Gümnaasiumis;
liige järgmistes mittetulundusühingutes: Prussakovi Nimeline Rattaühing, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Karinu külaselts, Jakob von Uexkülli Keskus, Eesti Veeühing, Pillimeeste Klubi;
olnud bändi Kiimane Krokodill kitarrist (1987 – 1991) ja Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi vokalist (1996 – 2008).
Saturday, March 1, 2008
Rohelise Värava nädalakommentaar. Matsalu loodusfilmide festival - väike, aga suur. Greengate 14.09.2007
Kui mainida koos kahte nime: Tiit Madisson ja Lihula alev, siis kerkivad kahjuks enamike eestlaste silme ette kraanad, monumendid ja kive loopivad inimesed. Kui aga endise vallavanema Madissoni enda käest küsida, siis tegelikult lootis ta Lihulat kuulsaks muuta hoopis rahvusvahelise loodusfilmide festivali algatamisega. Nagu ka Rohelise Värava teadete lindist näha, toimub järgmisel nädalal järjekorras juba viies Matsalu loodusfilmide festival.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Kumari kõrele meeldib, kui kord aastas heina niidetakse. Roheline Värav 08.06.2007
Tänavu täitub 50 aastat Matsalu rahvuspargi kaitse alla võtmisest. Juubilari intervjueeris Silvia Lotman.
Paarikümne aasta jooksul on Eestis nii mererandades kui ka järvekallastel roostikud muudkui laienenud. Kas roostik kipub sööma Matsalu vaba vee alasid?
Veel kümmekonna aasta eest tundus küll, et roostik üha kasvab ja jääbki kasvama. Praeguseks on pilt veidi teine. Tänu rannakarjamaade taastamisele, millele aitab kaasa riigi rahaline tugi, on endised lagedad rannad ka sel suvel üsna lagedad. Roostik on säilinud muidugi seal, kus see ka kaitseala loomise aegu oli, ja seal peaks teda sellisena säilitama – jõesuudmes kasvav roostik puhastab mandrilt tulevat reostunud vett ja on elupaigaks paljudele elusolenditele.
Hiljuti käisid sõbrad ihtüoloogid siin uurimas, milline kalaelu käib roostikuvahelistes vaba vee aukudes. Tundub, et lõmpsiaugud on palju eriilmelisemad, kui varem arvati. Mõned on soostunud ja elutud, teised selgeveelised ja kala- ning linnurohked. Lahe kallastel üle jääva biomassi probleemi hakkab lähiajal lahendama ka kohalike inimeste nutikus – nimelt plaanitakse Lihula linna hakata kütma heina ja roo ülejääkidega.
Jüri Piigi lasteraamatus «Matsalu roostikus» käib tegevus 1950. aastatel, poisist peategelane näeb pealt salaküttide tegevust. Millised ohud praegu Matsalut ähvardavad?
Lindude salaküttimist tuleb siin praegu küll haruharva ette. On küll maasturitega pealinlasi, kes siia kihutama tulevad ja veelinde lasevad või siis tahavad jaanipäeva paiku metskitse kätte saada. Kohalikud elanikud on jahikeelust teadlikud ning teavitavad keskkonnainspektoreid, kui midagi sellist märkavad.
Küll leidub ka meie päevil rööv-kalamehi, kes ei taha aru saada sellest, et kalade püügikeeld kudemise ajal ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks.
Looduskaitsja Eerik Sits, kes Matsalu kaitseala loomise ettepaneku tegi, võttis endale hiljem perenimeks Kumari. See nimi tuleb ühe Matsalu laiu – Kumari laiu – nimest. Mis sel laiul nüüdsel ajal sünnib?
No ikka, Kumari laid istub ikka seal lahe suudmes Sipelga- ja Tondirahu vahel. Kõik laiud on Matsalu rahvuspargis reservaadid. See tähendab, et inimene niisama omapead seal kolada ei või. Seal on käinud ornitoloogid linde loendamas ning on tavaks saanud korraldada sel laiul looduskaitselisi talgutöid. Võetakse maha kadakaid ja niidetakse heina, et saarekesel säiliksid rannikulindude pesitsuskohad. Kumari teeb eriliseks ka see, et sealne juttselg-kärnkonna ehk kõre populatsioon kasvab jõudsalt, mujal maailmas on see liik pea välja surnud. Kõrele meeldib, kui tema kudemiskohas inimesed kord aastas heina niidavad.
Kumaril on rannaelanikud lambaid karjatanud. Praegu elavad seal täitsa metsikud lambad. Mõne aasta eest tõid looduskaitsjad sinna lambaid ja vana jäär ning utt elavad saarel aasta läbi.
Matsalu sümboliks on olnud hüüp, hiljem on logole ilmunud aga hoopis kolm lendavat luike. Millest selline muutus?
Matsalu kaitseala loomise aegu oli siinne roostik väga eriline, mujal ei leidunud eriti sellist kooslust. Hüüp kui tüüpiline roostikulind vast sümboliseeriski seda, mis inimestele siin huvitav tundus. Praegusel ajal levivad roostikud üha laiemalt ning eriliseks on osutunud hoopis need suured lagedad rannikualad, kus rändlinnud peatuda saavad. Eks siis seepärast nüüd need rändavad luiged – lindude rände sümbol. Ega hüüp seepärast vähem tähtis ole. Matsalu on nende müstiliste lindude tähtsaim pesitsuspaik Eestis.
Kunagi räägiti Matsalust põhiliselt seoses lindude rõngastamisega. Kas ka tänapäeval kasutatakse Matsalu märgiga rõngaid?
Jah, ka praegu töötab Matsalu rõngastuskeskus, millel on eriti pikk nimi: riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Matsalu rõngastustalitus. Matsallu koguneb ka teave kogu Eesti rõngastatud lindude kohta. Kõik Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA, MATSALU. Rõngastuskeskus juhib ka nahkhiirte märgistamist.
Kui Eerik Kumari praegu paati hüppaks ja lahel ringi sõidaks, mis leiduks linnustikus sellist, mille kohta ta hüüaks «Ohoo»?
Kumari ajal polnud siin üldse kormorane, samuti oli praegu väga tavaline kühmnokk-luik siis haruldane lind. Kevadine laglede ränne ei olnud Kumari ajal nii massiline kui tänapäeval. Samas on naerukajakas, toona tihe pesitseja, nüüd palju haruldasem. Kel sügavam huvi Matsalu linnustiku muutuste vastu, sel tasub uurida Matsalu loodusvaatluste tänavu ilmunud kogumikku, kus ornitoloog Eve Mägi teeb kokkuvõtteid linnuloendustest.
Matsalu looduskaitseala
• Asutati 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
• Pindala on 48 610 hektarit, sealhulgas umbes 3000 hektarit roostikku, ligi 4000 hektarit luhaheinamaid, 2300 hektarit lagedaid rannakarjamaid ja heinamaid, 50 meresaart ja laidu koos ümbritseva merega ning mitmed liigirikkad puisniidud.
• Matsalu kanti 1976. aastal rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja.
• Aastal 2003 sai Matsalu Euroopa Nõukogu looduskaitsealade diplomi, mis tähendab peale suure au ka korrapärast rahvusvahelist kontrolli loodusväärtuste säilimise üle.
• Aastal 2004 nimetati looduskaitseala Matsalu rahvuspargiks.
Paarikümne aasta jooksul on Eestis nii mererandades kui ka järvekallastel roostikud muudkui laienenud. Kas roostik kipub sööma Matsalu vaba vee alasid?
Veel kümmekonna aasta eest tundus küll, et roostik üha kasvab ja jääbki kasvama. Praeguseks on pilt veidi teine. Tänu rannakarjamaade taastamisele, millele aitab kaasa riigi rahaline tugi, on endised lagedad rannad ka sel suvel üsna lagedad. Roostik on säilinud muidugi seal, kus see ka kaitseala loomise aegu oli, ja seal peaks teda sellisena säilitama – jõesuudmes kasvav roostik puhastab mandrilt tulevat reostunud vett ja on elupaigaks paljudele elusolenditele.
Hiljuti käisid sõbrad ihtüoloogid siin uurimas, milline kalaelu käib roostikuvahelistes vaba vee aukudes. Tundub, et lõmpsiaugud on palju eriilmelisemad, kui varem arvati. Mõned on soostunud ja elutud, teised selgeveelised ja kala- ning linnurohked. Lahe kallastel üle jääva biomassi probleemi hakkab lähiajal lahendama ka kohalike inimeste nutikus – nimelt plaanitakse Lihula linna hakata kütma heina ja roo ülejääkidega.
Jüri Piigi lasteraamatus «Matsalu roostikus» käib tegevus 1950. aastatel, poisist peategelane näeb pealt salaküttide tegevust. Millised ohud praegu Matsalut ähvardavad?
Lindude salaküttimist tuleb siin praegu küll haruharva ette. On küll maasturitega pealinlasi, kes siia kihutama tulevad ja veelinde lasevad või siis tahavad jaanipäeva paiku metskitse kätte saada. Kohalikud elanikud on jahikeelust teadlikud ning teavitavad keskkonnainspektoreid, kui midagi sellist märkavad.
Küll leidub ka meie päevil rööv-kalamehi, kes ei taha aru saada sellest, et kalade püügikeeld kudemise ajal ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks.
Looduskaitsja Eerik Sits, kes Matsalu kaitseala loomise ettepaneku tegi, võttis endale hiljem perenimeks Kumari. See nimi tuleb ühe Matsalu laiu – Kumari laiu – nimest. Mis sel laiul nüüdsel ajal sünnib?
No ikka, Kumari laid istub ikka seal lahe suudmes Sipelga- ja Tondirahu vahel. Kõik laiud on Matsalu rahvuspargis reservaadid. See tähendab, et inimene niisama omapead seal kolada ei või. Seal on käinud ornitoloogid linde loendamas ning on tavaks saanud korraldada sel laiul looduskaitselisi talgutöid. Võetakse maha kadakaid ja niidetakse heina, et saarekesel säiliksid rannikulindude pesitsuskohad. Kumari teeb eriliseks ka see, et sealne juttselg-kärnkonna ehk kõre populatsioon kasvab jõudsalt, mujal maailmas on see liik pea välja surnud. Kõrele meeldib, kui tema kudemiskohas inimesed kord aastas heina niidavad.
Kumaril on rannaelanikud lambaid karjatanud. Praegu elavad seal täitsa metsikud lambad. Mõne aasta eest tõid looduskaitsjad sinna lambaid ja vana jäär ning utt elavad saarel aasta läbi.
Matsalu sümboliks on olnud hüüp, hiljem on logole ilmunud aga hoopis kolm lendavat luike. Millest selline muutus?
Matsalu kaitseala loomise aegu oli siinne roostik väga eriline, mujal ei leidunud eriti sellist kooslust. Hüüp kui tüüpiline roostikulind vast sümboliseeriski seda, mis inimestele siin huvitav tundus. Praegusel ajal levivad roostikud üha laiemalt ning eriliseks on osutunud hoopis need suured lagedad rannikualad, kus rändlinnud peatuda saavad. Eks siis seepärast nüüd need rändavad luiged – lindude rände sümbol. Ega hüüp seepärast vähem tähtis ole. Matsalu on nende müstiliste lindude tähtsaim pesitsuspaik Eestis.
Kunagi räägiti Matsalust põhiliselt seoses lindude rõngastamisega. Kas ka tänapäeval kasutatakse Matsalu märgiga rõngaid?
Jah, ka praegu töötab Matsalu rõngastuskeskus, millel on eriti pikk nimi: riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Matsalu rõngastustalitus. Matsallu koguneb ka teave kogu Eesti rõngastatud lindude kohta. Kõik Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA, MATSALU. Rõngastuskeskus juhib ka nahkhiirte märgistamist.
Kui Eerik Kumari praegu paati hüppaks ja lahel ringi sõidaks, mis leiduks linnustikus sellist, mille kohta ta hüüaks «Ohoo»?
Kumari ajal polnud siin üldse kormorane, samuti oli praegu väga tavaline kühmnokk-luik siis haruldane lind. Kevadine laglede ränne ei olnud Kumari ajal nii massiline kui tänapäeval. Samas on naerukajakas, toona tihe pesitseja, nüüd palju haruldasem. Kel sügavam huvi Matsalu linnustiku muutuste vastu, sel tasub uurida Matsalu loodusvaatluste tänavu ilmunud kogumikku, kus ornitoloog Eve Mägi teeb kokkuvõtteid linnuloendustest.
Matsalu looduskaitseala
• Asutati 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
• Pindala on 48 610 hektarit, sealhulgas umbes 3000 hektarit roostikku, ligi 4000 hektarit luhaheinamaid, 2300 hektarit lagedaid rannakarjamaid ja heinamaid, 50 meresaart ja laidu koos ümbritseva merega ning mitmed liigirikkad puisniidud.
• Matsalu kanti 1976. aastal rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja.
• Aastal 2003 sai Matsalu Euroopa Nõukogu looduskaitsealade diplomi, mis tähendab peale suure au ka korrapärast rahvusvahelist kontrolli loodusväärtuste säilimise üle.
• Aastal 2004 nimetati looduskaitseala Matsalu rahvuspargiks.
Wednesday, February 20, 2008
Uusehitised istusid Tartu Jänese matkarajale. Roheline Värav 11.05.2007
Kuu aja eest algatati Tartu üliõpilaste looduskaitseringi liikmete siselistis, kuhu ka mina kuulun, arutelu populaarse Emajõe-äärse kallasraja üle. Konkreetselt ärgitas vestlust see, et kui Tartusse Emajõe kaldale loodi Jänese matkarada, siis andis ka looduskaitsering oma panuse selle ehitamisse ja korrastamisse, kuid nüüd juba mitu aastat ei saa matkarada täies pikkuses kasutada. Miks siis?
Tartlaste, jalutajate, tervisejooksjate, kalameeste ja rattasõitjate seas armastatud raja on poolitanud mõne aasta eest kerkinud uusehitiste omanikud, kes on rajanud oma aiad ja kraavid nii, et need ulatuvad kuni jõeni ja linnaelanikel lihtsalt puudub nende valdustest läbipääs.
Kallasraja säilitamist ja selle nõudeid käsitlevad meie riigis kaks seadust. Asjaõigusseadus ütleb, et veekogu kalda omanikul on kohustus jätta veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks.
Veeseadus ütleb, et kallasrada on kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres.
Kallasraja laius peab veeseaduse järgi olema laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ja teistel veekogudel neli meetrit.
Lisaks sätestab veeseadus, et kui suurvee ajal on kallasrada üle ujutatud, peab kalda omanik võimaldama inimestel vabalt ja takistamatult liigelda kahe meetri laiusel alal veekogu ääres.
Kraavist sai jõesäng
Looduskaitsering saatis Tähtvere vallavalitsusele teabenõude, milles küsiti, miks Emajõe ääres Vorbuse küla all uuselamute juures on kallasrada suletud.
Valla keskkonnaspetsialisti Tiiu Tuuga vastuses seisab, et vald on paberi peal kõik korda ajanud – vastavalt detailplaneeringule oleks omanikud pidanud kallasraja jätma avatuks.
Samuti lisab vallaametnik, et detailplaneering nägi ette väikese maaparanduskraavi kaevamise ja silla ehitamise üle selle kraavi, et tartlased ikka ilusti kallasrajal liikuma pääseksid. Tegelikkus ei vasta aga kaugeltki planeeringule: väikesest maaparanduskraavist sai maaomanike tahtel viieteistkümne meetri laiune paadikanal ja mingit silda ei ole sellele seni ehitatud. Paljud tartlased, kes käivad Emajõe ääres jalutamas, võivad teel Jänese kõrtsi varemete juurde seda pirakat paadikanalit imetleda. Emajõgi ei ole aga tahtnud kanalisse kuigivõrd vett anda.
Tervisesportlase rõõm
Tean mitut Tartu tervisesportlast, kes hõõruvad rõõmust käsi ja räägivad, et enamiku ajast on see matkarada katkestav paadikanal nii kuiv, et paadiga sinna sisse ei saa. See rõõm ei asenda aga puuduvat silda ega kallasrada.
Samas tean ühte rikkurit, kes käib muudkui ametnikke mööda, et ühes teises Eestimaa paigas saada luba jahisadama rajamiseks, kuigi seaduse järgi sinna kohta jahisadamat ehitada üldse ei tohiks.
Käisin hiljuti ühel keskkonnaseadusandluse koolitusel, kus peeti meie riigi mureks seda, et nii detailplaneeringuid kui keskkonnamõjude hinnanguid lasevad arendajad koostada inimestel, kes kirjutavad sinna asju, mida arendaja tahab, aga mida tegelikult teha ei saa. Seda rääkinud juristi hämmastas, miks peaks keegi tahtma detailplaneeringut, mille järgi saab ehitada ehituskeeluvööndisse mitu maja.
Jalutama peaksid kõik
Tähtvere vallavalitsus ütleb, et on teinud koostööd maaomanike, keskkonnateenistuse ja keskkonnainspektsiooniga. Vallaametniku sõnul tunnistavad kõik kallasraja vajadust Emajõe kruntideks planeeritud kaldaalal, kuid tegelikkuses edeneb asi visalt, kuigi mitte lootusetult.
Seega loodan ma edasi, et veekogude äärde krundid ostnud inimesed saavad aru, et seadused on ka neile täitmiseks ja et seaduste taga on midagi enamat kui lihtsalt sõnad.
Ehk hakatakse igal pool aru saama, et kui pole lubatud paadikanalit või jahisadamat rajada, siis äkki on selle nõude taga ka keskkonnaeksperdi teadmine, et sellesse kohta neid ehitada ei saagi.
Ehk hakatakse aru saama, et veekogud ujutavad teinekord üle ja lõhuvad liiga lähedale ehitatud maju ja et madala veekogu äärde kaevatud kraav veega ei täitu ehk hakatakse aru saama, et avaliku kallasraja kasutamine on tervislik ja kuluks ära ka rikastele maaomanikele.
Tartlaste, jalutajate, tervisejooksjate, kalameeste ja rattasõitjate seas armastatud raja on poolitanud mõne aasta eest kerkinud uusehitiste omanikud, kes on rajanud oma aiad ja kraavid nii, et need ulatuvad kuni jõeni ja linnaelanikel lihtsalt puudub nende valdustest läbipääs.
Kallasraja säilitamist ja selle nõudeid käsitlevad meie riigis kaks seadust. Asjaõigusseadus ütleb, et veekogu kalda omanikul on kohustus jätta veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks.
Veeseadus ütleb, et kallasrada on kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres.
Kallasraja laius peab veeseaduse järgi olema laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ja teistel veekogudel neli meetrit.
Lisaks sätestab veeseadus, et kui suurvee ajal on kallasrada üle ujutatud, peab kalda omanik võimaldama inimestel vabalt ja takistamatult liigelda kahe meetri laiusel alal veekogu ääres.
Kraavist sai jõesäng
Looduskaitsering saatis Tähtvere vallavalitsusele teabenõude, milles küsiti, miks Emajõe ääres Vorbuse küla all uuselamute juures on kallasrada suletud.
Valla keskkonnaspetsialisti Tiiu Tuuga vastuses seisab, et vald on paberi peal kõik korda ajanud – vastavalt detailplaneeringule oleks omanikud pidanud kallasraja jätma avatuks.
Samuti lisab vallaametnik, et detailplaneering nägi ette väikese maaparanduskraavi kaevamise ja silla ehitamise üle selle kraavi, et tartlased ikka ilusti kallasrajal liikuma pääseksid. Tegelikkus ei vasta aga kaugeltki planeeringule: väikesest maaparanduskraavist sai maaomanike tahtel viieteistkümne meetri laiune paadikanal ja mingit silda ei ole sellele seni ehitatud. Paljud tartlased, kes käivad Emajõe ääres jalutamas, võivad teel Jänese kõrtsi varemete juurde seda pirakat paadikanalit imetleda. Emajõgi ei ole aga tahtnud kanalisse kuigivõrd vett anda.
Tervisesportlase rõõm
Tean mitut Tartu tervisesportlast, kes hõõruvad rõõmust käsi ja räägivad, et enamiku ajast on see matkarada katkestav paadikanal nii kuiv, et paadiga sinna sisse ei saa. See rõõm ei asenda aga puuduvat silda ega kallasrada.
Samas tean ühte rikkurit, kes käib muudkui ametnikke mööda, et ühes teises Eestimaa paigas saada luba jahisadama rajamiseks, kuigi seaduse järgi sinna kohta jahisadamat ehitada üldse ei tohiks.
Käisin hiljuti ühel keskkonnaseadusandluse koolitusel, kus peeti meie riigi mureks seda, et nii detailplaneeringuid kui keskkonnamõjude hinnanguid lasevad arendajad koostada inimestel, kes kirjutavad sinna asju, mida arendaja tahab, aga mida tegelikult teha ei saa. Seda rääkinud juristi hämmastas, miks peaks keegi tahtma detailplaneeringut, mille järgi saab ehitada ehituskeeluvööndisse mitu maja.
Jalutama peaksid kõik
Tähtvere vallavalitsus ütleb, et on teinud koostööd maaomanike, keskkonnateenistuse ja keskkonnainspektsiooniga. Vallaametniku sõnul tunnistavad kõik kallasraja vajadust Emajõe kruntideks planeeritud kaldaalal, kuid tegelikkuses edeneb asi visalt, kuigi mitte lootusetult.
Seega loodan ma edasi, et veekogude äärde krundid ostnud inimesed saavad aru, et seadused on ka neile täitmiseks ja et seaduste taga on midagi enamat kui lihtsalt sõnad.
Ehk hakatakse igal pool aru saama, et kui pole lubatud paadikanalit või jahisadamat rajada, siis äkki on selle nõude taga ka keskkonnaeksperdi teadmine, et sellesse kohta neid ehitada ei saagi.
Ehk hakatakse aru saama, et veekogud ujutavad teinekord üle ja lõhuvad liiga lähedale ehitatud maju ja et madala veekogu äärde kaevatud kraav veega ei täitu ehk hakatakse aru saama, et avaliku kallasraja kasutamine on tervislik ja kuluks ära ka rikastele maaomanikele.
Tuesday, February 19, 2008
Mürgised sojaoad: mmmm, kui halb! KesKus 21.02.2007
Suurpõllumajanduse mitu nägu: Silvia Lotman Rohelisest Väravast soovitab eurooplastel oma ostukorvi vaadata ning mõtelda, kuidas me maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame. Jutt käib sojaoast, põllumajanduse suurtöösturitest, mürgist ning getostumisest.
Soja ja surm
27. novembril 2006 mõistis Paraguay ülemkohus süüdi Herman Schlenderi ja Alfredo Lautenschlageri ning need kaks meest peavad nüüd minema kaheks aastaks vangi. Maailma põlisrahvaste ja inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid juubeldavad. Paraguay kohus on loonud pretsedendi — esimest korda on selle riigi seaduse täitesaatjad öelnud, et kõike ei saa raha eest osta, mõrv on mõrv.
Milles seisnes Schlendleri ja Lautenschlageri süü? Lihtsalt öeldes, nende hoolimatu tegevus põhjustas ühe 11-aastase lapse surma. Asja keerulisemaks ajades oli nendel kahel mehel veel suur hulk kaasaaitajaid, kelleks tõenäoliselt oleme ka nii mina kui ka sina, inimesed, kes me tarbime sojatooteid. Soja on loomulikult mitmel viisil tervislik uba, kuid enne kui oleme nõus olukorraga, et ka meie kodumaised lihatööstused toodavad vorsti, mis sisaldab sojamassi rohkem kui liha, võiks süveneda selle taime kasvatamise ja turustamise tagamaadesse.
50 aastat tagasi ei tarbitud Euroopas soja ega temast eraldatud valke praktiliselt üldse, tänapäeval sisaldavad vähemalt mingil määral sojavalke 60% Suurbritannia poelettidel olevatest toidutoodetest.
Tööstus, mitte põllumajandus
Soja on tuntud kui idamaine tervisetaim, kuid tänapäeval toodetakse suurem osa meie turgudele tulevast sojamassist Lõuna-Ameerikas. Sadu hektareid suured monokultuursed sojapõllud laiuvad Brasiilias, Argentinas, Paraguays ja teistes ladina Ameerika riikides. Sojakasvatust neis riikides ei saa enam pidada põllumajanduseks selle traditsioonilises mõistes. Tegu on tööstusega, suureskaalalise ja intensiivse tööstusega, mis vajab palju maapinda.
Paragauay on üks Lõuna-Ameerika riike, mille majandus oli 19. sajandil iseseisev ning jätkusuutlik. Sellele tegi lõpu 1865-70 aastatel kestnud sõda Briti valitsuse toetatud Argentina, Brasiilia ja Uruguayga. Pärast sõda oli kaotanud Paraguay sunnitud maksma võitjariikidele makse, mille tulemusena müüdi suur osa riigi maid brasiillastele ning teistele välismaalastele. Riigi areng 20. sajandil pidurdus 35. aastaks diktaator Stroessneri ajal, mil maareformi käigus jagati maad mitte nende tegelikele kasutajatele, vaid valitseja lähikondlastele. Tänapäevaks on Paraguays erastatud maad suures osas maha müüdud välismaistele suurkorporatsioonidele, mis kasutavad maad põllumajandustööstuseks.
Põllumajandustööstus lõhub looduse ja ühiskonna
Maailma kaubandusorganisatsioon (WTO) on Paraguay arenguga rahul — riik panustab eksporti, toodab märkimisväärse osas kogu maailma inimeste toidulauale jõudvast sojast ning töötab Põhja-Ameerika ja Euroopa jaoks põhiliste odavate toitainete tootjana. Mis aga toimub selles riigis väikese inimese tasandil? Kus ja kuidas elavad lihtinimesed Paraguays sel ajal, kui nende riiki kasutatakse rikaste maade põllulapina?
Lugedes inimõiguste kaitse organisatsioonide aruandeid tundub, et „väikesel inimesel“ polegi Ladina-Ameerikas enam muud kohta kui linnaslumm. Riigilt juba eelmisel või üle-eelmisel sajandil maa välja petnud omanikud käituvad seal elavate inimeste suhtes pehmelt öeldes ükskõikselt. Üks tavaline taluniku pere ehk campestino kasvatab oma väikesel maalapil suhkruroogu, jahumaniokki, maapähkleid, banaani, guajaavipuid, mangosid, ananasse, bataate, maisi ja mitut erinevat sorti ube, omab paari lehma ja kanakarja ning enamus põllutööst tehakse nagu 500 aastat tagasigi käsitsi või härgade abil. Talu elatab ära nii suure lastekarja kui vanavanemad ja teinekord muudki sugulased.
Suur põllumajandustööstus sellistest majapidamistest koosnevaist küladest huvitatud ei ole. Lõuna-Ameerika kliimas saab suurtelt sojapõldudelt intensiivselt majandades kaks-kolm saaki aastas, vahel vaheldatakse sojat ka maisi või haljasväetisega. Sadu hektareid majandatakse ära vaid mõne inimese tööga, mis piirneb masinate juhtimisega ja agrokemikaalide puistamisega põllule, et seal toimuvat kontrolli all hoida. Kui tööstuslik sojakasvatus võtab maa üle, siis on endistel talunikel aeg ära kolida, kuid riik, kelle jaoks on tähtis täita WTO eeskirju, ei suuda uusi töökohti maakohas luua ning inimesed aetakse sadade viisi linnaslummidesse.
Mürgid hävitavad tervise
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas liiguvad ka põlisrahvaste ja inimõiguste ideed kiiresti igast maailma otsast teise, ka Paraguay inimesed mõistavad, et juriidiliselt pole sojatööstusel õigust neilt maad ära võtta. Kohalikud korraldavad mässe ja meeleavaldusi külade hävitamise vastu ning riik vastab sellele repressioonidega. Suurkorporatsioonid käituvad suurpõldudele ettejäävate pärismaalastega erinevalt — Brasiiliast pärit suurärimehed on mitmel korral lihtsalt külade viisi talusid maha põletanud, et inimesed nende maalt eest ära koliksid.
Teisal jälle jätavad Euroopast pärit investorid talud küll suurte põldude vahele alles, kuid põldudele laotatavad põllumajandusmürgid uhuvad üle ka kohalike elanike põlde hävitades nende saake ning tõsiselt kahjustades inimeste tervist.
Pestitsiidirünnak
Tagasi alguse juurde. Milles olid süüdi Schlendler ja Lautenschlager? Asi algas sellest, kui 2. jaanuaril 2003. aastal sõitis 11-aastane poiss Silvino Talavera jalgrattaga kodu poole. Tema tee läks läbi suurte sojapõldude, mille omanik Herman Schelender lasi põlde parajasti mürgitada pestitsiididega, põldudest möödudes kallati ka poiss mürgiannusega üle. Kui poiss jõudis koju, andis ta oma emale Petrona Villasboale üle toidukoti ega maininud teepeal juhtunut. Ema keetis perele maitsva õhtusöögi, mis aga samuti sisaldas suure hulga pestitsiide, millega ta poeg oli just üle valatud.
Paar tundi hiljem hakkas kogu perel paha, pereliikmed tundsid peavalu ja iiveldust ning oksendasid. Silvino olukord oli nii halb, et ta viidi haiglasse. Poiss sai nelja päeva pärast koju, kuid just sel päeval oli nende kodu kõrval asuva sojapõllu omanik Alfredo Laustenlager pritsimas oma põldu vaatamata sellele, et tuuled olid otse elumajade poole. Villasboa perekonna kolm last viidi haiglasse, nendega koos saadeti ravile ligi kakskümmend naabermaja elanikku. Silvino suri haiglas. Tema õde Sofia jäi haiglasse veel kolmeks päevaks ja lahkus sealt peaaegu pimedana.
Võit kohtus ähvardustest hoolimata
2004. aasta aprillis otsustas kohus, et mõlemad sojatootjad olid poisi surmas süüdi ning mõistis karistuseks kaks aastat vanglakaristust, mille võis vahetada ligi 8000 dollari suuruse kahjutasu vastu. Siiski ei pidanud kohtuotsust kunagi täide viidama, kuna võime mõjutasid sojatootjate seljataga olevad põllumajanduskemikaalide ja seemnete müüjad ning äraostetud poliitikud.
Kohtuotsus kaevati edasi ning istung lükati 7. juunile 2005. Määratud päeval lükati aga istung veel kuu aega edasi. Vaatamata sojatootjate surele lobbyle otsustas ka järgmise astme kohus, et kohtualused peavad kaheks aastaks vangi minema. Põllumajandustöösturid jäid aga vabadusse ning Silvino perekond pidi kannatama erinevaid ähvardusi, millega püüti neid sundida hagi tagasi võtma.
4. detsebril 2006 oleks kohtuotsus aegunud ning kohtualused olekski ebameeldivast asjaajamisest pääsenud. Silvino vanemad said abi erinevatelt naistekaitse ja inimõiguste organisatsioonidelt, Internetis avaldati kogu kohtusaaga ning inimesed üle kogu maailma saatsid pahaseid kirju Paraguay saatkondadesse. Vahetult enne kohtuotsuse aegumist juhtus aga väike ime, mis paneb paljud põllukemikaalide reostuse all kannatavad pered Paraguays lootma paremat tulevikku — Paraguay ülemkohus tegi otsuse Herman Schlender ja Alfredo Lautenschlager oma karistust kandma saata.
Meil, eurooplastest tarbijatel, on jällegi põhjust mõelda, mida me ostukorvi paneme ja kuidas me sellega maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame.
Raamatusoovitus. Areen 18.10.2007
Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?
Eluterve suhtumise saab kindlasti Daniel Quinni raamatutest – eesti keeles on olemas “Ishmael”, aga soovitaks näiteks ka “The Story of B” läbi lugeda. Quinni raamatute kummardajad on loonud lausa liikumise, mis propageerib pehmemat ellusuhtumist ja kõige elava austamist. Kuna keskkoolis kurdetakse alati, et kohustuslikke raamatuid on liiga palju, siis võiks õpilastele kohustuslikuks muuta hoopis keskkonnakirjanduse klassiku Aldo Leopoldi essee “Thinking like a Mountain” (http://www.eco-action.org/dt/thinking.html ), milles on juba sajand varem kirja pandud Quinni teoste kvintessents.
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?
“It’s Not Easy Being Green: One Family’s Journey Towards Eco-Friendly Living”, eesti keeles võiks see olla umbes nii: “Roheline pole lihtne olla: ühe pere tee keskkonnasõbraliku elamise poole”. Raamat on samanimelise BBC sarja trükivariant, kus vuntsiline Dick Srawbridge ja tema pere teevad katse vähendada oma ökoloogilist jalajälge ja muutuda isemajandavaks: kasvatada ise oma toitu, teha ise omale elektrit jne. Kõrvaltvaatajana tundub, et kõigi selliste asjade, nagu biodiisli valmistamise, vihmavee kogumise, vesiratta ehitamise jne katsetamine võis olla väga lõbus, loomulikult ka õpetlik. Vahva oleks ju ka ETVs eestlastega selline sari teha.
Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
Ilma Ervin Lazari “Seitsmepäise haldjata” küll lapsepõlve ette ei kujuta. Mu õel Elenil oli see raamat peas juba enne, kui ta lugema õppis, ja väga paljud naljad, mis sellest raamatust pärit, on meie peres ikka veel käibel.
Ökobeebi riidemure. Eesti Ekspress 04.10.2007
Beebibuum jõudis meie perre. Alguses sündis Merlin, poolteist aastat hiljem tema väike nõbu Simo. Asusin oma seni organiseerimata elu Villu Tamme laulusõnade kohaselt õnneks süstematiseerima. Esimese sammuna kolisime maale, sest mu vanemad teavad laste kasvatamisest rohkem kui mina, nende hobuste sõnnikul kasvavad ökoköögiviljad (küll sertifitseerimata, aga ma usaldan oma vanemaid ka ilma Veterinaar- ja Toiduameti kontrollita) ja üleüldse on maal hea.
Tänapäeva Lääne ühiskonnas sündivad lapsed suurendavad oluliselt oma vanemate keskkonnakoormust. Näiteks tekitab üks laps väidetavalt oma elu jooksul 900 kg jäätmeid kõigest kasutatud mähkmete kujul; rääkimata tohutust hulgast toodetest, mis on noore ema “peab ostma” nimekirjas ja mis üsna pea enam peres kasutust ei leia (turvatool, reisivoodi, vannitermomeeter, lutikett, ninapuhastaja, beebiraadio, pepuõli jne jne); rääkimata loomulikult riietest, millest jõnglane iga kuu välja kasvab. Jäätmehunnik aina kasvab, aga ise tahaks hoida ümbrust, mis tite hooldamisel saastub, ju just selle lapse jaoks elamiskõlblikuna...
Nii roheline kui ka majanduslik südametunnistus hüppasid rõõmust, kui saime kõik voodid-vankrid-vannid väikese sugulase käest laenuks. Roheline südametunnistus käskis mõelda pestavate mähkmete peale ja osta kõik muu tarvilik ökopoest. Esialgu otsustasin pestavate mähkmete asemel pleegitamata ja peaaegu üleni biolagunevate Moltexi ühekordsete kasuks, sest nagu Contra (eelmises Ökoisti kolumnis) kirjutas: kui ökostumisega väga hulluks minna, siis see enam ka öko ei ole. Mõne komplekti marlimähkmeid ikka koju tõin – katsetamise jaoks, et kuidas siis elaks, kui Moltexeid poleks olemas.
Ökopoes oli tore lugeda toodetelt, et need pepu pühkimise lapikesed on ökopuuvillast ja sisaldavad mahepõllunduslikult kasvatatud aprikooside õli ning see kandelina on toodetud ökopuuvillast ja käsitsi kootud. Ja nii leidsingi end interneti avarustest puuvilla ja ökopuuvilla hinnavahet välja selgitamas.
Esiteks tuli meelde muidugi karmavõlg, mis lasub kõigil nõukogude inimestel, kelle seljas kantud puuvilla kasvatamiseks kuivendati kõrbeks maailmas suuruselt neljas järv – Araali meri. Aga nõukogude inimene ei saanud valida, mina saan.
Peale tohutu veeraiskamise iseloomustab puuvillakasvandusi vägev mürgitamine ja väetamine. Tõenäosus, et puuvillases pesus neid mürke leidub, on väike, aga kasvatuspiirkondades sureb igal aastal tuhandeid hingi ja puuvilla kasvatamine toob kolmanda maailma haiglatesse rohkem inimesi kui malaaria. Leidsin huvitava fakti – Californias on puuvilla taimsete jääkide loomasöödaks kasutamine keelatud, sest kraam on nii mürgine, jäägid ostab aga vastutulelikult kokku hügieenitööstus ja toodab neist naistele tampoone...
Hiinas ja Mehhikos on eesrindlikult hakatud kasvatama geneetiliselt modifitseeritud puuvilla, millele kulub veidi vähem mürke, mõne aastaga on aga tuvastatud, et kahjurid arenevad laboritest kiiremini... Põhimõtteliselt tuleb ikka välja, et ühe T-särgi jao puuvilla tootmiseks kulub umbes samas kaalus pestitsiide, väetisi ja defoliante.
Ökopuuvill päästab tarbija sellest süüst koduplaneedi ees. Puuvilla on ilma mürkideta võimalik kasvatada küll, ainult tööjõudu kulub – kahjureid tuleb käsitsi ära korjata, vill käsitsi noppida; ja saagikus on väiksem – elementaarne kahjuritõrje nõuab üle aasta samal põllul millegi muu kasvatamist. Seega maksab ökopuuvill keskmiselt kaks korda rohkem kui tavaline. Aga ega asi sellega ei lõpe, et laiutad rahakoti suud ja maakera hingab kergendatult. Kavalad riidetootjad on ära õppinud, et öko müüb. Seepärast peab hooliv tarbija uurima, mis täpselt pakendil kirjas. Levib nähtus, kus reklaamitakse, et tootes on ökopuuvill, aga reaalselt moodustab see tootest vaid kaks-kolm protsenti.
Kas mul on alternatiive? Maailma vallutanud sünteetilisi kangaid üritaks ju vältida. Aseainena on olemas igavesti vahvad materjalid kanep ja lina, aga tootevalik ei anna puuvillaga võrrelda – lihtsalt kasvatatakse neid iidseid kiutaimi nii vähe. Ökopoest leiab mõnusat mittekaredat villast pesu, aga vill on pärit Uus-Meremaa lammastelt. Kodumaised lambanahad on Eesti mammade südamed küll võitnud, aga siinne villatöötlemine areneb visalt.
Lõpuks on ikkagi nii rahakotile kui ümbritsevale parim, kui tood oma järglasele riided kas tuttavate suureks kasvanud lastelt või taas- ja uuskasutad vastavatest poodidest leitavaid teise ringi riideid. Õnneks on beebibuum ja riideid nii teisel kui kolmandal ringil üsna ohtrasti.
Subscribe to:
Posts (Atom)