29. märtsil kell 20.00 õhtul kustutatakse tunniks ajaks tuhandetes kodudes ja kontorites tuled, et tuletada inimestele meelde energiasäästu vajalikkust.
Eelmisel aastal korraldas Sidney linn 31. märtsil ürituse, mille raames lülitati tunniks ajaks välja suur osa elektriseadmeid. Kampaaniaga liitus palju eraisikuid ning ettevõtteid. Sel aastal toimub energiasäästu kampaania Maa Tund ülemaailmselt - osa võtab palju suurlinnu nagu Kopenhaagen, Toronto ja Tel Aviv.
Kampaania korraldajad kutsuvad inimesi igal pool maailmas võtma aktiivselt osa ning ärgitama ka oma linnavalitsusi kampaanias ametlikult osalema. Maa Tunni eesmrägiks ei ole mitte ainult selle energia säästmine, mis ühe tunni jooksul on võimalik säästa, vaid tuletada inimestele meelde, et isegi selline lihtne asi nagu tulede enda järel kustutamine või säästupirnide kasutamine aitab kokku hoida hulga energiat.
Maa Tunni kampaaniaga saab liituda ning rohkem infot lugeda ametlikult kodulehelt: http://www.earthhour.org/. USA linnadel on oma Maa Tunni koduleht: http://www.earthhourus.org/
Showing posts with label 2008. Show all posts
Showing posts with label 2008. Show all posts
Sunday, May 31, 2009
Yale'i ülikool avaldas riikide keskkonnasõbralikkuse pingerea. Greengate 25. märts 2008
Yale'i ülikool avaldas värsked andmed maailma riikide keskkonnasõbralikkuse kohta. Igal aastal arvutatakse riikide keskkonnaindeksi (Environmental Perfor mance Index, EPI) väärtused.
Indeksi arvutamisel võetakse arvesse kahte aspekti: keskkonnatervise (vee ja õhu puhtus) ning ökosüsteemide elujõulisust.
Keskkonnaindeks on mõeldud nii poliiti- kutele, ettevõtjatele kui tavakodanikele lihtsaks infovahendiks, mis aitab hinnata teiste riikide olukorda keskkonnakaitse alal.
Tulemused näitavad, et kuigi rikkad riigid on üldiselt keskkonna-alaselt eesrindlikumad, saab välja tuua ka oodatust kehvemini või paremini keskkondlikult tegutsevaid riike.
Riikide pingereas on esimesed viis Šveits, Rootsi, Norra, Soome ja Costa Rica; pingerea lõppu jäävad aga kõik vaesed Aafrika riigid: Niger, Angola, Sierra Leone, Mauritania ja Mali. Läti, Leedu ja Eesti mahuvad pingereas esimese kahekümne riigi hulka.
Riikide pingerida ning keskkonnaindeksi arvutamise tagamaid saab lugeda võrguaadressil http://epi.yale.edu/ExecutiveSummary.
Indeksi arvutamisel võetakse arvesse kahte aspekti: keskkonnatervise (vee ja õhu puhtus) ning ökosüsteemide elujõulisust.
Keskkonnaindeks on mõeldud nii poliiti- kutele, ettevõtjatele kui tavakodanikele lihtsaks infovahendiks, mis aitab hinnata teiste riikide olukorda keskkonnakaitse alal.
Tulemused näitavad, et kuigi rikkad riigid on üldiselt keskkonna-alaselt eesrindlikumad, saab välja tuua ka oodatust kehvemini või paremini keskkondlikult tegutsevaid riike.
Riikide pingereas on esimesed viis Šveits, Rootsi, Norra, Soome ja Costa Rica; pingerea lõppu jäävad aga kõik vaesed Aafrika riigid: Niger, Angola, Sierra Leone, Mauritania ja Mali. Läti, Leedu ja Eesti mahuvad pingereas esimese kahekümne riigi hulka.
Riikide pingerida ning keskkonnaindeksi arvutamise tagamaid saab lugeda võrguaadressil http://epi.yale.edu/ExecutiveSummary.
Kevadine künd ja linnukaitse. Greengate 2. mai 2008
Esimese mai hommik. Akna tagant kostab isa hääl: "Mine! Vagu! Kuss... Nõõ, nõõ! Tubli hobune!" Isa künnab hobusega kartulimaad, ema loobib kartuleid vakku.
Varsti on ka mul aeg õue minna ja volbripäeva puhul oad-herned maha panna. Mullas nokitsemine on hea meditatsioon, tuleb igasuguseid mõtteid. See, et mu isa kartulivaod just hobusega lahti ajab, on tal põhimõtte küsimus. Tõsised põllumehed vaatavad sellisele asjale natuke viltu. Samas meie väikese kartuli- ja köögiviljamaa pärast traktoristi tellimine oleks ju suisa imelik...
Hobuse eelis traktori ees on see, et ta ei vaja fossiilseid kütuseid. Hobuse eelis traktori ees on see, et nii tegid meie esivanemad ja nii hoiame alles kadunud naabrimehe tarkust sellest, kuidas hobust rakendada. Erinevalt traktoriga kündmisest aitab hobusega kündmine otseselt kaasa rändlindude kaitsmisele. Hmm, kuidas?
Eelmisel nädalal kiitis meie riigi valitsus heaks lindude rändeteede kaitse konventsiooniga ühinemise plaani. Lühendite maailmas elavad inimesed nimetavad seda AEWA konventsiooniks. Maakeeles rääkides on mõte selles, et kui me tahame kaitsta rändlinde, siis ei piisa sellest, kui näiteks Saksamaal taastatakse lindudele elupaiku, sest samal ajal võidakse Venemaal või Aafrikas need linnud lihtsalt maha lasta. Linnud ei tunne riigipiire ja sellepärast peab neid kaitsma kogu rändetee ulatuses. Igavesti tore ju, et Eesti selle lepinguga ühineda soovib.
Silma looduskaitseala on AEWA konventsiooniga juba mõnda aega tegelenud ning osaleb suurejoonelises rahvusvahelises projektis "Wings over wetlands" ehk "Tiivad vete kohal". (Täpne tõlge oleks "Tiivad märgalade kohal"). Sellest suurest projektist võtavad osa mitmed huvitavad riigid, kolm neist Euroopast, kuus Aafrikast ja kaks Aasiast. Kui erinevate maade tegevustesse süveneda, siis silma jääb, et pea igalpool kasutatakse märksõna "alternatiivsed eluviisid". Sisuliselt püütakse meelitada inimesi märgaladel tegutsema nii, et see oleks lindudele hea. Nii, nüüd jõuangi ringiga tagasi oma isa juurde, kes istub tööajal kontoris, aga kevadpüha ajal künnab hobusega kartulimaad. Seesama hobune, kellega ta maad künnab, läheb pärast rannaniidule sööma ja puhkama. Seesama hobune on üks neist loomadest, kes kannavad hoolt selle eest, et Salmi rannaniit ei võsastuks ja rändlindudel oleks, kus peatuda ja pesitseda.
Aina rohkem näen seda, kuidas rahalised toetussüsteemid põllumajanduses ei too kaasa mitte seda, et põllumajandus aitaks kaasa keskkonnakaitsele, vaid seda, et põllumajandus intensiivistub ja rahakott täitub aina vähemal arvul maal tegutsevatest inimestest. Rahalised toetused on olulised, kuid kui teadmised sellest, mis on hea rändlindudele, jäävad vaid ornitoloogide ja teiste ekspertite lauale ning laiem üldsus vaatab asja arusaamatu pilguga, siis pole valitsuse allkirjastatud konventsioonidel suurt mõtet. Mõte on ikka, kui asja sisuliselt tehakse. Mõte on siis, kui ka kõrvaline vaataja mõistab otsest seost hobusega kündmise ja linnukaitse vahel, mitte ei pea looduskaitset mingiks keeldude-käskude süsteemiks.
Parafraseerides Douglas Adamsit: eksisteerib teooria, et loodus tuleks sulgeda kaitsealadele, kus seda hoitakse võimalikult puutumatuna ja inimesed võiksid siis mujal teha ükskõik milliseid hullumeelsusi. Jah, eksisteerib teooria, et see ongi juba juhtunud. Näha ju on, et selline mudel ei tööta, looduskaitsealad moodustavad planeedi pindalast nii väikese osa, et inimkonna säilimiseks vajalikku osa loodust need ei sisalda. Säästva arengu mõiste on hakanud suurest kasutamisest juba silmnähtavalt kuluma, aga inimesi, kes seda sisuliselt mõistavad, on ikka veel liiga vähe.
Hingelt olen ma ju optimist. Seega nädalakommentaari lõpuks soovitan kõigil kasutada kevadet ja saabuvat suve selleks, et maailma parandada: kasvatage oma talvine köögiviljavaru ise, kasutage kondiauru, ostke omale rohusööjaid loomi ja saatke nad looduslikele rohumaadele sööma, rääkige sellest, kui normaalsest mitte kui alternatiivsest tegevusest. Jõudu tööle!
Varsti on ka mul aeg õue minna ja volbripäeva puhul oad-herned maha panna. Mullas nokitsemine on hea meditatsioon, tuleb igasuguseid mõtteid. See, et mu isa kartulivaod just hobusega lahti ajab, on tal põhimõtte küsimus. Tõsised põllumehed vaatavad sellisele asjale natuke viltu. Samas meie väikese kartuli- ja köögiviljamaa pärast traktoristi tellimine oleks ju suisa imelik...
Hobuse eelis traktori ees on see, et ta ei vaja fossiilseid kütuseid. Hobuse eelis traktori ees on see, et nii tegid meie esivanemad ja nii hoiame alles kadunud naabrimehe tarkust sellest, kuidas hobust rakendada. Erinevalt traktoriga kündmisest aitab hobusega kündmine otseselt kaasa rändlindude kaitsmisele. Hmm, kuidas?
Eelmisel nädalal kiitis meie riigi valitsus heaks lindude rändeteede kaitse konventsiooniga ühinemise plaani. Lühendite maailmas elavad inimesed nimetavad seda AEWA konventsiooniks. Maakeeles rääkides on mõte selles, et kui me tahame kaitsta rändlinde, siis ei piisa sellest, kui näiteks Saksamaal taastatakse lindudele elupaiku, sest samal ajal võidakse Venemaal või Aafrikas need linnud lihtsalt maha lasta. Linnud ei tunne riigipiire ja sellepärast peab neid kaitsma kogu rändetee ulatuses. Igavesti tore ju, et Eesti selle lepinguga ühineda soovib.
Silma looduskaitseala on AEWA konventsiooniga juba mõnda aega tegelenud ning osaleb suurejoonelises rahvusvahelises projektis "Wings over wetlands" ehk "Tiivad vete kohal". (Täpne tõlge oleks "Tiivad märgalade kohal"). Sellest suurest projektist võtavad osa mitmed huvitavad riigid, kolm neist Euroopast, kuus Aafrikast ja kaks Aasiast. Kui erinevate maade tegevustesse süveneda, siis silma jääb, et pea igalpool kasutatakse märksõna "alternatiivsed eluviisid". Sisuliselt püütakse meelitada inimesi märgaladel tegutsema nii, et see oleks lindudele hea. Nii, nüüd jõuangi ringiga tagasi oma isa juurde, kes istub tööajal kontoris, aga kevadpüha ajal künnab hobusega kartulimaad. Seesama hobune, kellega ta maad künnab, läheb pärast rannaniidule sööma ja puhkama. Seesama hobune on üks neist loomadest, kes kannavad hoolt selle eest, et Salmi rannaniit ei võsastuks ja rändlindudel oleks, kus peatuda ja pesitseda.
Aina rohkem näen seda, kuidas rahalised toetussüsteemid põllumajanduses ei too kaasa mitte seda, et põllumajandus aitaks kaasa keskkonnakaitsele, vaid seda, et põllumajandus intensiivistub ja rahakott täitub aina vähemal arvul maal tegutsevatest inimestest. Rahalised toetused on olulised, kuid kui teadmised sellest, mis on hea rändlindudele, jäävad vaid ornitoloogide ja teiste ekspertite lauale ning laiem üldsus vaatab asja arusaamatu pilguga, siis pole valitsuse allkirjastatud konventsioonidel suurt mõtet. Mõte on ikka, kui asja sisuliselt tehakse. Mõte on siis, kui ka kõrvaline vaataja mõistab otsest seost hobusega kündmise ja linnukaitse vahel, mitte ei pea looduskaitset mingiks keeldude-käskude süsteemiks.
Parafraseerides Douglas Adamsit: eksisteerib teooria, et loodus tuleks sulgeda kaitsealadele, kus seda hoitakse võimalikult puutumatuna ja inimesed võiksid siis mujal teha ükskõik milliseid hullumeelsusi. Jah, eksisteerib teooria, et see ongi juba juhtunud. Näha ju on, et selline mudel ei tööta, looduskaitsealad moodustavad planeedi pindalast nii väikese osa, et inimkonna säilimiseks vajalikku osa loodust need ei sisalda. Säästva arengu mõiste on hakanud suurest kasutamisest juba silmnähtavalt kuluma, aga inimesi, kes seda sisuliselt mõistavad, on ikka veel liiga vähe.
Hingelt olen ma ju optimist. Seega nädalakommentaari lõpuks soovitan kõigil kasutada kevadet ja saabuvat suve selleks, et maailma parandada: kasvatage oma talvine köögiviljavaru ise, kasutage kondiauru, ostke omale rohusööjaid loomi ja saatke nad looduslikele rohumaadele sööma, rääkige sellest, kui normaalsest mitte kui alternatiivsest tegevusest. Jõudu tööle!
Läänemaalt läks lõuna poole teele inimeste poolt üles kasvatatud toonekurg. Greengate 29. september 2008
Septembri kuu keskel hakkasid Riikliku Looduskaitsekeskuse Penijõe kontorisse saabuma teated valge-toonekurest, kes Läänemaal tüütavat inimesi ja norivat süüa. Teadetes märgiti tihti, et toonekurel on ka rõngas jalas. 16. septembril toimetas sellise käitumismaneeriga rõngaga toonekurg juba Lihula linna südames.
Matsalu rõngastuskeskuse direktor Olavi Vainu kommenteerib: "Kui ise kohale jõudsin, oli kurg parasjagu Konsumi ees ühe auto katusel ja nokitses antenni kallal. Seejärel lendas ta maha ja patseeris veidi kõnniteel. Kui bussipeatusse saabus liinibuss, seadis ka toonekurg end sisenejate sappa. Küllap lootis osa pikast rändeteest bussiga katta."
Et toonekurge auto alla jäämisest või võimalikust hilisemast inimesepoolsest väärkohtlemisest säästa, saabus kohale looduskaitsekeskuse loodusvaht Jaan Veltman, kes mõningase pigutuse peale toonekure kahva alla püüdis. Rõngastuskeskuses tuvastati rõngakood ESTONIA MATSALU, A 512, mis tähendab, et toonekurele läks see jalga 20. juulil Urevere külas Raplamaal. On ka teada, et tegu oli olnud pesast tõrjutud pojaga, keda kohalik pererahvas kaastundest toiduga poputas. Pererahva juures oli toonekurg püsinud niikaua kuni rändetung võimust võttis.
Olavi Vainu: "Lihulast sai toonekurg ikkagi priisõidu kätte, kuid mitte bussiga, vaid Jaani autoga Nigula turvakodu suunal. Sealt edasi olevat ta Kaja Kübara sõnul hoogsas rütmis Läti poole põrutanud. Eks näeme, kas järgmisi uudiseid ka tuleb. Seekordne seiklus aitas sellel toonekurel igatahes Lääne Elu uudistekünnise ületada."
Matsalu rõngastuskeskuse direktor Olavi Vainu kommenteerib: "Kui ise kohale jõudsin, oli kurg parasjagu Konsumi ees ühe auto katusel ja nokitses antenni kallal. Seejärel lendas ta maha ja patseeris veidi kõnniteel. Kui bussipeatusse saabus liinibuss, seadis ka toonekurg end sisenejate sappa. Küllap lootis osa pikast rändeteest bussiga katta."
Et toonekurge auto alla jäämisest või võimalikust hilisemast inimesepoolsest väärkohtlemisest säästa, saabus kohale looduskaitsekeskuse loodusvaht Jaan Veltman, kes mõningase pigutuse peale toonekure kahva alla püüdis. Rõngastuskeskuses tuvastati rõngakood ESTONIA MATSALU, A 512, mis tähendab, et toonekurele läks see jalga 20. juulil Urevere külas Raplamaal. On ka teada, et tegu oli olnud pesast tõrjutud pojaga, keda kohalik pererahvas kaastundest toiduga poputas. Pererahva juures oli toonekurg püsinud niikaua kuni rändetung võimust võttis.
Olavi Vainu: "Lihulast sai toonekurg ikkagi priisõidu kätte, kuid mitte bussiga, vaid Jaani autoga Nigula turvakodu suunal. Sealt edasi olevat ta Kaja Kübara sõnul hoogsas rütmis Läti poole põrutanud. Eks näeme, kas järgmisi uudiseid ka tuleb. Seekordne seiklus aitas sellel toonekurel igatahes Lääne Elu uudistekünnise ületada."
Mahlajoogid sisaldavad tervisele kahjulikke põllumajanduskemikaale. Greengate 18. detsember 2008
Värskelt ajakirjas Analytical Chemistry avaldatud andmed näitavad, et suur osa Euroopa Liidus müüdavatest mahalajookidest sisaldab põllumajanduses kasutatavaid mürkkemikaale ehk pestitsiide ootamatult palju. Uuritud proovides leidus kõige rohkem pestitsiidide jääke Suurbritannia ja Hispaania poodidest ostetud jookides.
Keemikud testisid saja erineva pestitsiidi olemasolu mahlajookides. Proove võeti 15 riigist: Hispaaniast, Suurbritanniast, USAst, Prantsusmaalt, Itaaliast, Venemaalt, Saksamaalt, Austriast, Tšehhist, Marokost, Ungarist, Poolast, Portugalist, Slovakkiast ja Šveitsist. Enamus USAs tehtud proovidest osutusid negatiivseteks, kuna sealsed mahlajoogid koosnevad kunstlikest lõhna- ja maitseainetest ning ei sisalda tegelikult puuviljade mahla.
Uuritud 102 proovist olid vaid 17 täiesti vabad testitavatatest pestitsiididest. Samas 58% uuritud proovidest sisaldas nelja või enamat erinevat pestitsiidi korraga. Kõige rohkem oli mahlajookides selliseid kemikaale, mida pritsitakse puuviljadele pärast saagi korjamist, et vältida hallituste levikut, samuti leiti putukatõrjeks kasutatavate kemikaalide jääke. Uurimuse autorid nendivad, et kuigi Venemaal ja Marokos tehtud proovid olid suhteliselt vähese pestitsiidi-sisaldusega, võib asi olla ka selles, et nendes riikides kasutatakse teistlaadi kemikaale, mida antud juhul ei osatud otsida.
Kuna tulemused näitasid laialdast erinevate pestitsiidide esinemist mahlajookides, hoiatavad autorid, et erinevad kemikaalid koos tekitavad nö kokteili-efekti, mille mõju on halvemini ennustatav kui üksikute kemikaalide mõju eraldi. Samas on mahlajookide põhitarbijateks lapsed, kelle tervis võib pestitsiidide liigse tarbimise korral tõsiselt kannatada.
Hiljuti Indias läbi viidud sarnases uurimuses leiti, et pestitsiidide jäägid jookides pärinevad veest, mis on kemikaalidega saastunud juba väliskeskkonnas ning seda halbade põllumajandusvõtete tõttu. Käesolevas uurimuses tuvastatud pestitsiidide näol oli aga tegu kemikaalidega, mis on sattunud tooteisse mahla pressimise käigus puuviljade koorelt. Teadlased leiavad, et kui Indias on olukord väga halb, siis Euroopas annab pestitsiidide sisaldust jookides vähendada tehnoloogiat muutes. Artikli autorid toovad ka välja, et Euroopa Liidus on kehtestatud karmid reeglid pestitsiidide lubatava sisalduse kohta värsketes puuviljades, köögiviljades ja joogivees, kuid töödeldud tooted nagu mahlajoogid vajaksid lisapiiranguid.
Kogu artikkel koos üksikasjalike tabelitega kemikaalidest ning tehtud proovidest on leitav: Juan F. Garci1a-Reyes, Bienvenida Gilbert-Lopez, Antonio Molina-Diaz. Determination of Pesticide Residues in Fruit-Based Soft Drinks. Analytical Chemistry, 2008; 80 (23): 8966 DOI: 10.1021/ac8012708
Keemikud testisid saja erineva pestitsiidi olemasolu mahlajookides. Proove võeti 15 riigist: Hispaaniast, Suurbritanniast, USAst, Prantsusmaalt, Itaaliast, Venemaalt, Saksamaalt, Austriast, Tšehhist, Marokost, Ungarist, Poolast, Portugalist, Slovakkiast ja Šveitsist. Enamus USAs tehtud proovidest osutusid negatiivseteks, kuna sealsed mahlajoogid koosnevad kunstlikest lõhna- ja maitseainetest ning ei sisalda tegelikult puuviljade mahla.
Uuritud 102 proovist olid vaid 17 täiesti vabad testitavatatest pestitsiididest. Samas 58% uuritud proovidest sisaldas nelja või enamat erinevat pestitsiidi korraga. Kõige rohkem oli mahlajookides selliseid kemikaale, mida pritsitakse puuviljadele pärast saagi korjamist, et vältida hallituste levikut, samuti leiti putukatõrjeks kasutatavate kemikaalide jääke. Uurimuse autorid nendivad, et kuigi Venemaal ja Marokos tehtud proovid olid suhteliselt vähese pestitsiidi-sisaldusega, võib asi olla ka selles, et nendes riikides kasutatakse teistlaadi kemikaale, mida antud juhul ei osatud otsida.
Kuna tulemused näitasid laialdast erinevate pestitsiidide esinemist mahlajookides, hoiatavad autorid, et erinevad kemikaalid koos tekitavad nö kokteili-efekti, mille mõju on halvemini ennustatav kui üksikute kemikaalide mõju eraldi. Samas on mahlajookide põhitarbijateks lapsed, kelle tervis võib pestitsiidide liigse tarbimise korral tõsiselt kannatada.
Hiljuti Indias läbi viidud sarnases uurimuses leiti, et pestitsiidide jäägid jookides pärinevad veest, mis on kemikaalidega saastunud juba väliskeskkonnas ning seda halbade põllumajandusvõtete tõttu. Käesolevas uurimuses tuvastatud pestitsiidide näol oli aga tegu kemikaalidega, mis on sattunud tooteisse mahla pressimise käigus puuviljade koorelt. Teadlased leiavad, et kui Indias on olukord väga halb, siis Euroopas annab pestitsiidide sisaldust jookides vähendada tehnoloogiat muutes. Artikli autorid toovad ka välja, et Euroopa Liidus on kehtestatud karmid reeglid pestitsiidide lubatava sisalduse kohta värsketes puuviljades, köögiviljades ja joogivees, kuid töödeldud tooted nagu mahlajoogid vajaksid lisapiiranguid.
Kogu artikkel koos üksikasjalike tabelitega kemikaalidest ning tehtud proovidest on leitav: Juan F. Garci1a-Reyes, Bienvenida Gilbert-Lopez, Antonio Molina-Diaz. Determination of Pesticide Residues in Fruit-Based Soft Drinks. Analytical Chemistry, 2008; 80 (23): 8966 DOI: 10.1021/ac8012708
Rohelist Väravat kuulamas. Roheline Värav 11. aprill 2008
Olen viimasel ajal huvi pärast läbi kuulanud kõik Eesti raadiojaamad. On olnud toredaid leide, kuid otsest lemmikut pole kujunenud. Lõpuks tuleb ikkagi kokku seada oma programm – üks saade ühest, teine teisest kanalist. Kui kuulasin Raadio 4 saateid, sattusin täiesti juhuslikult peale saatele «Zeljonõje vrata» (eesti keelde tõlgituna «Roheline värav»). Saade, mida teevad ja toimetavad Raadio 4 ajakirjanikud, valmib koostöös Säästva Arengu Planeerimise ja Tehnoloogiate sihtasutusega, eestikeelse Rohelise Värava väljaandjaga.
Jäin esialgu kriitiliselt kuulama, kuid tõdesin peagi, et see on väga huvitav ja pädevalt tehtud saade. Soovitan seda vähemalt ühe kuuldud saate põhjal teistelegi. Reedeti kell pool üks, Raadio 4.
Sain saatest teada, et Eesti Energia ehitab uut põlevkivi põletamise blokki, milles saab tulevikus kuni kümne protsendi ulatuses põletada ka biokütuseid. Samuti kuulsin, et Eesti Energia rajab Irusse tulevikus elektrijaama, mis töötab jäätmeid põletades. Veel tuli intervjuudest välja, et investeerimispank, kus nüüd töötab Gunnar Okk, oleks võib-olla nõus investeerima võimalikku Eestisse rajatavasse tuumajaama.
Huvi pärast otsisin välja eestikeelse keskkonnasaate, Kuku raadio «Keskkonnatelgi», mida toimetab Kadri Valner koostöös Ökokrati meeskonnaga. Eetriaeg on Kukus pühapäeviti kell kümme. Saated on ilusti internetiski saadaval ja kuulata-vad, tuleb aga tunnistada, et vähemtempokad ja ka väheminformatiivsed kui kuuldud venekeelne saade. Mulle pakkus huvi see, kui Kadri Valner palus Säästva Eesti Instituudi uurijatel iseloomustada Eesti elanikkonna keskkonnakäitumist. Kui keskmine eurooplane peab pakilisimaks probleemiks kliima soojenemist, siis eestlaste jaoks on see vähim pinget pakkuvaid teemasid. Ka kipuvad eestlased arvama, et kodumaa keskkonnaseisund jääb tulevikus samaks või lausa paraneb.
Loomulikult leidub raadios rohkem keskkonnakajastusi. Näiteks Vikerraadios valgustatakse seda teemat mitmes probleemsaates.
Jäin esialgu kriitiliselt kuulama, kuid tõdesin peagi, et see on väga huvitav ja pädevalt tehtud saade. Soovitan seda vähemalt ühe kuuldud saate põhjal teistelegi. Reedeti kell pool üks, Raadio 4.
Sain saatest teada, et Eesti Energia ehitab uut põlevkivi põletamise blokki, milles saab tulevikus kuni kümne protsendi ulatuses põletada ka biokütuseid. Samuti kuulsin, et Eesti Energia rajab Irusse tulevikus elektrijaama, mis töötab jäätmeid põletades. Veel tuli intervjuudest välja, et investeerimispank, kus nüüd töötab Gunnar Okk, oleks võib-olla nõus investeerima võimalikku Eestisse rajatavasse tuumajaama.
Huvi pärast otsisin välja eestikeelse keskkonnasaate, Kuku raadio «Keskkonnatelgi», mida toimetab Kadri Valner koostöös Ökokrati meeskonnaga. Eetriaeg on Kukus pühapäeviti kell kümme. Saated on ilusti internetiski saadaval ja kuulata-vad, tuleb aga tunnistada, et vähemtempokad ja ka väheminformatiivsed kui kuuldud venekeelne saade. Mulle pakkus huvi see, kui Kadri Valner palus Säästva Eesti Instituudi uurijatel iseloomustada Eesti elanikkonna keskkonnakäitumist. Kui keskmine eurooplane peab pakilisimaks probleemiks kliima soojenemist, siis eestlaste jaoks on see vähim pinget pakkuvaid teemasid. Ka kipuvad eestlased arvama, et kodumaa keskkonnaseisund jääb tulevikus samaks või lausa paraneb.
Loomulikult leidub raadios rohkem keskkonnakajastusi. Näiteks Vikerraadios valgustatakse seda teemat mitmes probleemsaates.
Lindude rõngastamise tava jääb alles. Roheline Värav 11. aprill 2008
Olavi Vainu soovib lindude rõngastamist Eestis taas au sisse seada.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Katse vältida pakendiprügi. Roheline Värav 9. mai 2008
Silvia Lotman, Eha Järv
Pakendiprügi oleks vähem, kui juba poes saaks hoiduda liigsest pakendist. Rohelise Värava naispere käis poodlemas ja pani kirja, millised on nende nipid pakenditulva vähendamiseks.
Arvatavasti kõigil, kes kolmanda mai suurel ärategemispäeval prügikotte täitsid, käis peast läbi mõte, et püüaks ise veidi vähema prahiga hakkama saada. «Vähemalt mulle ei tundunud kõige tüütum minema visatud vanade ja katkiste asjade koristamine, vaid hoopis toiduainete ja pesuvahendite pakendite jäänuste võsast nokkimine,» sõnas Rohelise Värava toimetaja Silvia Lotman. Pakendikonteinerite kättesaadavus või õigemini kättesaamatus on tekitanud anekdootlikke olukordi, kus inimesi juhatatakse ühest linna otsast teise. Kõik see oleks olemata, kui poes saaks vältida liigse pakendi kaasavõttu.
Isetegevus ja naabrikaubandus
Toimetaja Ylle Rajasaar: «Viimase aastaga oleme suutnud poekauba osakaalu vähendada, sest piim, või, kohupiim, rukki- ja nisujahu, puuviljad, juurikad ja liha tulevad otse väiketootjatelt või oma majapidamisest. Minu kaubamaja on meie armas naabrinaine, temalt ostan näiteks looduslikku hambapastat, šampooni ja kätekreemi ning puhastusvahendeid – enamasti on need säästupakendis, millele omakorda saab osta täitepakendi.»
Ylle pere on hakanud kodus leiba küpsetama, juuretistki pakub ta hea meelega kõigile soovijatele. Jahu ostab Ylle mahetootjalt suurtes kottides: «Kogu lähimajanduse tulemusena tekivad mõned suured paksust polüpropüleenkiust jahukotid, kuhu on sügisel hea kartuleid panna. Aastas jääb üle ka neli pehmest plastikust hambapastatuubi ning tootjale pestuna tagastatavad plastkarbid kohupiima ja või jaoks.»
Tartu 70-aastases turuhoones käis toimetaja Eha Järv. Eha meelest pakub turg ostjale pakendite poolest suuremat valikuvabadust kui ostukeskused. Kokku jäi Ehal koju viimata seitse uut plastkarpi, ehk siis enamik oste pakiti kodust kaasa toodud taarasse. Samuti sai kokku hoida viie kilekoti võrra. Omal kaasas olnud munakarp ja plastpudel piima jaoks läksid samuti käiku.
Siiski ei saa ka turult kõiki kaupu lahtiselt. Eriti kurvastas ostjat see, et ka Pajumäe talu öko-piimatooteid on turul müügil ainult plasttaaras, müüja selgitusel nõuavad seda mahetootjatele kehtivad karmid euronõuded.
Ökoajakirjanik Madli Zobel, kes Tartus parajasti ise uut ökopoodi rajamas, käis Tallinnas Herne tänava talukauba poes uurimas, kui pakenditult üks tarbija oma toiduostud saab teha.
Madli Zobel: «Lahtiselt on puu- ja köögiviljad ning juust. Sihvkasid, kommi ja herneid kaalukaubana ei saa. Liha ja muu on valmispakendites, mis tulevad vabrikust. Pakendid on materjalist, mis ei meenuta tavalist kilekotti – see on biolagunev taimsest tselluloosist valmistatud tsellofaan.»
Toimetaja Liina Espenberg on enda sõnul tavaline tarbija, töölt koju minnes jääb talle teele Tartu Kivilinna Konsum, kust ta teeb oma igapäevased ostud. Liina sõnul tavapoes ilma pakendirisuta hakkama ei saa.
Liina Espenberg: «Kuidas otsustada, kumb on halvem, kas papp-pakk või kilepakk? Kilepakil pole isegi märget, mis plastikust see on. Ilma kileta saia-leiva valik on kasin, nende jaoks võib kasutada poe paberkotti, kuid võib koti ka ise kodunt kaasa võtta. Minu lemmikleiba müüakse aga kahjuks ainult kiles, millel märgis ja kiri «Pakend (polüpropüleen) sobib ümbertöötlemiseks ja hävitamiseks, ka põletamiseks». Ökotooted on kõik kiles.»
Suurpoe külastajal on vaid veidi mänguruumi
Kivilinna poes pole näiteks enam võimalust lahtiselt kartuleid osta. Raske on valida kodumaise kiletatud kurgi ning Hispaania lahtise kurgi vahel. Jahu ja teraviljatooted on poes enamasti paberkotis, makaronid aga eranditult kilesse pakendatud. Hoolimata sellest, et Liinal oli kaasas oma kott, pakkis müüja hakkliha siiski poe kilekotti, sest nii näevad ette reeglid. «Valmis salateid peaksin ma oma suurele perele päris mitu karpi ostma, see on tüütu, ebamugav ja ahistav. Sooja toidu puhul saab valida karbi, termokoti ja kilepakendi vahel. Ka siin ei luba reeglid ega normid oma taarat.»
Tuleb siiski nentida, et kuigi nii turu, ökopoe kui ka otsekaubanduse puhul on võimalik hakkama saada vähese äravisatava pakendikogusega, nõuab see tarbijalt tõsisemat ettevõtmist.
Suurpoodide ketid on erinevad, mõni pakub rohkem võimalusi tooteid lahtiselt osta kui teine, siiski on arenguruumi kõigil poodidel ja tootjatel. Seljataha võiks hakata jääma röövkapitalismi aeg, mil iga müüja püüab värvilisemat ja uhkemat pakendit tarvitades ostjat meelitada. Hea kaup leiab tänuliku ostja ka lahtisena.
Pakend on poemeeste prügi
«Kõik minu prügi, mida ma toodan, see on mul maja taga kemmergus, see, mida siin sorteerida lastakse, see on poemeeste prügi, mitte minu oma,» saatis Silvia Lotman 13. aprillil Rohelise Värava listi oma vanaisa lausutud sõnad ning lisas: «Loomulikult pole selles midagi uut, kõik teavad seda. Aga mul on mõttes, et prooviks hakkama saada ilma poest ühekordseid pakendeid üldse võtmata.»
Järgnenud päevadel kopsasid toimetajate kirjad tihedalt üksteise postkastidesse.
Tiit Lepik, 13. aprill: «Ainuke viis kilerämpsu vähendada on minu arvates nende tootmisele või riiki sissetoomisele suhteliselt suur maks panna. Praegu jagavad läbipaistvaid kotikesi kõik tasuta.»
Maie Kiisel, 14. aprill: «Kui tõstan kassalindile kimbu banaane, siis see pannakse alati kilekotti. Palun müüjat, et ta EI paneks, siis ta vastab: «Jah!», aga ikka paneb. Kuskil Euroopa riigis on kilekottide peal kiri: «Ma lollpea unustasin jälle oma riidest poekoti koju».»
Silvia Lotman, 14. aprill: «Olen üritanud Selveris müüdavat lahtist saia-leiba osta ilma kilekotti panemata. Kassapidajate reaktsioon sellele on tavaliselt kilekoti järele haaramine, mõni neist ehmub, nähes «paljast» leiba, mõni lausa pahandab, et kuidas ma siis nii sööki määrin.»
Kaie Kotov, 15. aprill: «Minu suurimaid pakendivapustusi pärineb ajast, mil lahtise kala letis üks väiksemapoolne suitsuheeringas plastalusele pandi ja meetri jagu toidukilet ümber keerati.»
Pakendiprügi oleks vähem, kui juba poes saaks hoiduda liigsest pakendist. Rohelise Värava naispere käis poodlemas ja pani kirja, millised on nende nipid pakenditulva vähendamiseks.
Arvatavasti kõigil, kes kolmanda mai suurel ärategemispäeval prügikotte täitsid, käis peast läbi mõte, et püüaks ise veidi vähema prahiga hakkama saada. «Vähemalt mulle ei tundunud kõige tüütum minema visatud vanade ja katkiste asjade koristamine, vaid hoopis toiduainete ja pesuvahendite pakendite jäänuste võsast nokkimine,» sõnas Rohelise Värava toimetaja Silvia Lotman. Pakendikonteinerite kättesaadavus või õigemini kättesaamatus on tekitanud anekdootlikke olukordi, kus inimesi juhatatakse ühest linna otsast teise. Kõik see oleks olemata, kui poes saaks vältida liigse pakendi kaasavõttu.
Isetegevus ja naabrikaubandus
Toimetaja Ylle Rajasaar: «Viimase aastaga oleme suutnud poekauba osakaalu vähendada, sest piim, või, kohupiim, rukki- ja nisujahu, puuviljad, juurikad ja liha tulevad otse väiketootjatelt või oma majapidamisest. Minu kaubamaja on meie armas naabrinaine, temalt ostan näiteks looduslikku hambapastat, šampooni ja kätekreemi ning puhastusvahendeid – enamasti on need säästupakendis, millele omakorda saab osta täitepakendi.»
Ylle pere on hakanud kodus leiba küpsetama, juuretistki pakub ta hea meelega kõigile soovijatele. Jahu ostab Ylle mahetootjalt suurtes kottides: «Kogu lähimajanduse tulemusena tekivad mõned suured paksust polüpropüleenkiust jahukotid, kuhu on sügisel hea kartuleid panna. Aastas jääb üle ka neli pehmest plastikust hambapastatuubi ning tootjale pestuna tagastatavad plastkarbid kohupiima ja või jaoks.»
Tartu 70-aastases turuhoones käis toimetaja Eha Järv. Eha meelest pakub turg ostjale pakendite poolest suuremat valikuvabadust kui ostukeskused. Kokku jäi Ehal koju viimata seitse uut plastkarpi, ehk siis enamik oste pakiti kodust kaasa toodud taarasse. Samuti sai kokku hoida viie kilekoti võrra. Omal kaasas olnud munakarp ja plastpudel piima jaoks läksid samuti käiku.
Siiski ei saa ka turult kõiki kaupu lahtiselt. Eriti kurvastas ostjat see, et ka Pajumäe talu öko-piimatooteid on turul müügil ainult plasttaaras, müüja selgitusel nõuavad seda mahetootjatele kehtivad karmid euronõuded.
Ökoajakirjanik Madli Zobel, kes Tartus parajasti ise uut ökopoodi rajamas, käis Tallinnas Herne tänava talukauba poes uurimas, kui pakenditult üks tarbija oma toiduostud saab teha.
Madli Zobel: «Lahtiselt on puu- ja köögiviljad ning juust. Sihvkasid, kommi ja herneid kaalukaubana ei saa. Liha ja muu on valmispakendites, mis tulevad vabrikust. Pakendid on materjalist, mis ei meenuta tavalist kilekotti – see on biolagunev taimsest tselluloosist valmistatud tsellofaan.»
Toimetaja Liina Espenberg on enda sõnul tavaline tarbija, töölt koju minnes jääb talle teele Tartu Kivilinna Konsum, kust ta teeb oma igapäevased ostud. Liina sõnul tavapoes ilma pakendirisuta hakkama ei saa.
Liina Espenberg: «Kuidas otsustada, kumb on halvem, kas papp-pakk või kilepakk? Kilepakil pole isegi märget, mis plastikust see on. Ilma kileta saia-leiva valik on kasin, nende jaoks võib kasutada poe paberkotti, kuid võib koti ka ise kodunt kaasa võtta. Minu lemmikleiba müüakse aga kahjuks ainult kiles, millel märgis ja kiri «Pakend (polüpropüleen) sobib ümbertöötlemiseks ja hävitamiseks, ka põletamiseks». Ökotooted on kõik kiles.»
Suurpoe külastajal on vaid veidi mänguruumi
Kivilinna poes pole näiteks enam võimalust lahtiselt kartuleid osta. Raske on valida kodumaise kiletatud kurgi ning Hispaania lahtise kurgi vahel. Jahu ja teraviljatooted on poes enamasti paberkotis, makaronid aga eranditult kilesse pakendatud. Hoolimata sellest, et Liinal oli kaasas oma kott, pakkis müüja hakkliha siiski poe kilekotti, sest nii näevad ette reeglid. «Valmis salateid peaksin ma oma suurele perele päris mitu karpi ostma, see on tüütu, ebamugav ja ahistav. Sooja toidu puhul saab valida karbi, termokoti ja kilepakendi vahel. Ka siin ei luba reeglid ega normid oma taarat.»
Tuleb siiski nentida, et kuigi nii turu, ökopoe kui ka otsekaubanduse puhul on võimalik hakkama saada vähese äravisatava pakendikogusega, nõuab see tarbijalt tõsisemat ettevõtmist.
Suurpoodide ketid on erinevad, mõni pakub rohkem võimalusi tooteid lahtiselt osta kui teine, siiski on arenguruumi kõigil poodidel ja tootjatel. Seljataha võiks hakata jääma röövkapitalismi aeg, mil iga müüja püüab värvilisemat ja uhkemat pakendit tarvitades ostjat meelitada. Hea kaup leiab tänuliku ostja ka lahtisena.
Pakend on poemeeste prügi
«Kõik minu prügi, mida ma toodan, see on mul maja taga kemmergus, see, mida siin sorteerida lastakse, see on poemeeste prügi, mitte minu oma,» saatis Silvia Lotman 13. aprillil Rohelise Värava listi oma vanaisa lausutud sõnad ning lisas: «Loomulikult pole selles midagi uut, kõik teavad seda. Aga mul on mõttes, et prooviks hakkama saada ilma poest ühekordseid pakendeid üldse võtmata.»
Järgnenud päevadel kopsasid toimetajate kirjad tihedalt üksteise postkastidesse.
Tiit Lepik, 13. aprill: «Ainuke viis kilerämpsu vähendada on minu arvates nende tootmisele või riiki sissetoomisele suhteliselt suur maks panna. Praegu jagavad läbipaistvaid kotikesi kõik tasuta.»
Maie Kiisel, 14. aprill: «Kui tõstan kassalindile kimbu banaane, siis see pannakse alati kilekotti. Palun müüjat, et ta EI paneks, siis ta vastab: «Jah!», aga ikka paneb. Kuskil Euroopa riigis on kilekottide peal kiri: «Ma lollpea unustasin jälle oma riidest poekoti koju».»
Silvia Lotman, 14. aprill: «Olen üritanud Selveris müüdavat lahtist saia-leiba osta ilma kilekotti panemata. Kassapidajate reaktsioon sellele on tavaliselt kilekoti järele haaramine, mõni neist ehmub, nähes «paljast» leiba, mõni lausa pahandab, et kuidas ma siis nii sööki määrin.»
Kaie Kotov, 15. aprill: «Minu suurimaid pakendivapustusi pärineb ajast, mil lahtise kala letis üks väiksemapoolne suitsuheeringas plastalusele pandi ja meetri jagu toidukilet ümber keerati.»
Saturday, November 15, 2008
Kristiina Ehin: Kaitset vajab midagi me sees. Roheline Värav 10.10.2008
Kristiina Ehin kaitseb looduslikke pühapaiku ning ärgitab üheskoos luuletama.
Olite Raplamaa Täiskuu luulefestivali korraldajaid.
Täiskuu on luule- ja looduseinimesi ühendav sümbol. Mina usun täiskuu füüsilist mõju meile. Veest me ju peamiselt koosneme ja kuul on veele suur mõju. Minul on küll elus omad kuufaaside mõjud.
Nüüd, mil festival läbi, naudin sellest saadud head tunnet ning võtan aja maha. Kuigi tulevikuplaane praegu ei tee, oleks ilus midagi sellist uuesti korraldada või lausa traditsioonina jätkata. Sel esimesel korral tuli kokku kakskümmend viis luuletajat üle maailma ning kummalgi luuleõhtul oli umbes kakssada kuulajat. Kõik kordasid kui ühest suust, et ei Taanis, Rootsis, Iirimaal ega Jaapanis oleks võimalik, et selline hulk inimesi neli tundi järjest tähelepanelikult kuulab. Publik sai neil õhtutel ka aktiivselt osaleda. Üks laulab ja improviseerib ees ning teised kordavad järele, eeslaulja vahetub ja kõik kordub uutes variatsioonides. Minu arvates peakski luules olema sellist ühisvaimu, inimest inspireerimas inimest.
Meil on pilt luuletajast, kes sulgub oma tuppa ja kirjutab surematuid värsse. Aegumatuid värsse võib nii tõesti sündida, aga kogu kompotina on see üks romantismiaegne leiutis, pisut elujõuetu nähtus.
Olete olnud Paluküla hiiemäe tulihingelisi kaitsjaid, mis muljed on koledast kohtuvaidlusest mäesuusakeskuse rajamise asjus?
Paluküla hiiemägi on olnud lapsepõlves ja on ka praegu minu jaoks isiklik koht. Luulefestivali rahvaga käisime seal samuti, ekskursiooni juhtis ajaloolane ja pärimuse uurija Jüri Metssalu. Käik kujunes luuletajatele üheks võimsamaks hetkeks Eestis.
Kui elada laustasasel Raplamaal ja äkki jõuda nii kõrgele – kogu Loode-Eesti kõrgeimasse punkti –, on see hästi võimas hingeline kogemus minu jaoks. Loodususk pole ju maailmas midagi haruldast – enamik rahvaid on seda viljelenud. Et Eestis pühasid paiku mäletatakse, on suur haruldus kogu Euroopas. Paluküla hiiemäele plaanitav suusakeskus, pani välismaa luuletajad pead vangutama.
Teades pärimust Paluküla kohta, teades, kui oluline see koht on olnud ning kuidas on hoiatatud selle koha rikkumise eest, tundub suusakeskuse rajamise mõte täiesti absurdne. Mul ei ole midagi suusatamise ega mäesuusakeskuste vastu, aga palun mitte hiiemäele! See lugu teeb häbi kogu Eestimaale ja Raplamaale. Kahjuks on praegusel hetkel riigikohus andnud õiguse suusakeskuse ehitajatele. Kultuuriminister kirjutab alla Eesti looduslike pühapaikade arengukavale ja riigikohus annab loa ühele tähtsamale neist pühapaikadest mäesuusakeskus rajada.
Olete ise mõtisklenud luulekogus «Kaitseala» nii: «Kas kaitset vajab koht või midagi meie endi sees?» Mis on Teie jaoks looduskaitse – kas millegi kaitse, mis on meie sees, või millegi, mis on meie ümber?
Minu jaoks on looduskaitse mõlemat. Oleks vale öelda, et ainult välised kohad vajavad kaitset, iga kaitsealaga kaitseme ka mingit puhast osa enda hinges. Loomulikult läheb igale inimesele rohkem korda nende kohtade kaitse, mis asuvad tema kodu lähedal, seetõttu on Paluküla hiiemäe lugu mulle väga tähtis. Kuid kogu Eesti on ju mu kodu, seega lähevad Kunda hiiemäele tuulepargi rajamine või ristipuude mahavõtmine Võrumaal hinge. Niinimetatud progressi nahka on läinud palju ilusaid kohti Eestimaal. Leian siiski, et suhtumine «ah, las minna» ei oleks inimväärikas.
Luulekogu «Kaitseala» olete kirjutatud Mohni saarel elades, selles on järgmised read: «Saarel elades tahan õppida seda, et mul oleks jälle inimestest heameel. Et oskaksin hinnata kohtumisi.» Kas elu saarel täitis seda eesmärki?
Saar on üks suur sümbol, üksilduse sümbol. Saarel olek andis mulle kogemuse, kuidas leida eneses üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas alles hoida ja üles leida. Mohnil olemise kogemus andis rohkemat kui arvasin, oli ilus ja raske aeg. Kirjutasin, et soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Aga sellegipoolest naudin ka linnamelu.
Mohnile püstitati teie seal olles tuulegeneraator ning päikesepatarei.
Tuulest saadud elekter oli täpselt samasugune nagu tavalise elektriga elamine, mina mingit vahet ei märganud. Päikesepatarei andis lisaks veel kindluse, et katkestusi ei tohiks tulla. Kõik kodumasinad ja arvutid, mida me kasutasime, töötasid, ja mingeid probleeme ei esinenud. Arvan, et taastuvenergia võib küll olla lahenduseks maailma energiakriisis ning skeptikutega ei oska siinkohal nõustuda.
Olete käinud reisimas Venemaa soome-ugri rahvaste juures ja Hiinas tiibetlastega suhtlemas.
Mõnes mõttes ei olekski eetiline reisida. Aga teisest küljest, Siberis käimine ja kõik teised minu reisid on minu jaoks olnud nii tähtsad, et oleksin hoopis teine inimene, kui poleks seal käinud. Kui paljud Eestis kaeblesid prügi sorteerimise raskuste üle, siis mina mõtlesin, et väikses ja kirjaoskajas Eestis on see siiski lihtne ja kõigile õpitav. Aga proovige midagi sellist kodanikele selgeks teha näiteks Hiina-suuruses riigis. Selleks võib kuluda aastakümneid selgitustööd.
Kui leiutataks vähem saastavad liiklemisvahendid, siis oleks reisimine ainult väga positiivne. Reisides kaob võõraviha või võõrahirm. Ka Eesti-Vene suhteid vaadates tundub mulle, et kui enamik venelasi oleks käinud Eestis, nii nagu enamik eestlasi on käinud Venemaal, oleksid suhted hoopis teistsugused. Meedia kaudu on väga kerge inimesi manipuleerida. Põlisrahvastel on huvitavaid teretusväljendeid, näiteks maiadel tähendavat «tere» sõna-sõnalt «sa oled teine mina ja mina olen teine sina». Kõige lollim asi maailma ajaloos ja tänapäevas on see, et inimene tapab inimest. Sõnad «progressiusk» ja «tsivilisatsioon» on ju lihtsalt sõnakõlksud, kui me ei suuda lõpetada üksteise tapmist.
Kuidas lapse saamine on muutnud teie suhtumist keskkonda?
Mäletan, et kui tulin väikese lapsega haiglast koju, siis meie maja ees parandati maanteed. See masinate müra ja suurus tundus mulle lausa hirmutav sel hetkel. Väike inimolend ja sellised masinad on ühed suurimad vastandid. Mõtlesin, kuidas me inimesed küll ümbritseme endid selliste mürisevate monstrumitega. Nüüd tahab mu poeg kogu aeg, et talle autosid joonistaksin. Ta esimene sõna oli «auto». Teine «veoauto», kolmas «kopp». See on ikka hämmastav küll. Varem arvasin, et see autondus tuleb pisikestel poistel kasvatusest, aga nüüd olen küll nõutu. Suuname ikka last mujale kui masinate juurde, aga lapse huvi on seal, kus midagi liigub ja põriseb.
Eks ma leiutan siis kala-autosid ja lillekujulisi jalgrattaid ja rooli sirgeldan elevante ja jõehobusid, et laps selle autohuvi kõrvalt muud ka õpiks märkama. Tunnen, et maailm, kuhu laps sünnib, on praegusel ajal muutunud liiga suureks ja virtuaalseks. Laps aga tahab kogukonda, mõttekaaslasi ja sõpru, kelle keskele sündida. See teeb väikese lapse jaoks maailma parajalt intiimseks ja meeldivaks.
Luuletaja ja tõlkija Kristiina Ehin
• Kristiina Ehin sündis Andres Ehini ja Ly Seppeli perre 18. juulil 1977.
• Õppinud Rapla 1. keskkoolis, Tartu ülikoolis ning Tartu kõrgemas kunstikoolis. Magistrikraad eesti ja võrdleva rahvaluule erialal.
• Raamatud: «Kevad Astrahanis» (2000), «Simunapäev» (2003), «Luigeluulinn» (2004), «Kaitseala» (2005), «Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine» (2006), «Noorkuuhommik» (2007).
Olite Raplamaa Täiskuu luulefestivali korraldajaid.
Täiskuu on luule- ja looduseinimesi ühendav sümbol. Mina usun täiskuu füüsilist mõju meile. Veest me ju peamiselt koosneme ja kuul on veele suur mõju. Minul on küll elus omad kuufaaside mõjud.
Nüüd, mil festival läbi, naudin sellest saadud head tunnet ning võtan aja maha. Kuigi tulevikuplaane praegu ei tee, oleks ilus midagi sellist uuesti korraldada või lausa traditsioonina jätkata. Sel esimesel korral tuli kokku kakskümmend viis luuletajat üle maailma ning kummalgi luuleõhtul oli umbes kakssada kuulajat. Kõik kordasid kui ühest suust, et ei Taanis, Rootsis, Iirimaal ega Jaapanis oleks võimalik, et selline hulk inimesi neli tundi järjest tähelepanelikult kuulab. Publik sai neil õhtutel ka aktiivselt osaleda. Üks laulab ja improviseerib ees ning teised kordavad järele, eeslaulja vahetub ja kõik kordub uutes variatsioonides. Minu arvates peakski luules olema sellist ühisvaimu, inimest inspireerimas inimest.
Meil on pilt luuletajast, kes sulgub oma tuppa ja kirjutab surematuid värsse. Aegumatuid värsse võib nii tõesti sündida, aga kogu kompotina on see üks romantismiaegne leiutis, pisut elujõuetu nähtus.
Olete olnud Paluküla hiiemäe tulihingelisi kaitsjaid, mis muljed on koledast kohtuvaidlusest mäesuusakeskuse rajamise asjus?
Paluküla hiiemägi on olnud lapsepõlves ja on ka praegu minu jaoks isiklik koht. Luulefestivali rahvaga käisime seal samuti, ekskursiooni juhtis ajaloolane ja pärimuse uurija Jüri Metssalu. Käik kujunes luuletajatele üheks võimsamaks hetkeks Eestis.
Kui elada laustasasel Raplamaal ja äkki jõuda nii kõrgele – kogu Loode-Eesti kõrgeimasse punkti –, on see hästi võimas hingeline kogemus minu jaoks. Loodususk pole ju maailmas midagi haruldast – enamik rahvaid on seda viljelenud. Et Eestis pühasid paiku mäletatakse, on suur haruldus kogu Euroopas. Paluküla hiiemäele plaanitav suusakeskus, pani välismaa luuletajad pead vangutama.
Teades pärimust Paluküla kohta, teades, kui oluline see koht on olnud ning kuidas on hoiatatud selle koha rikkumise eest, tundub suusakeskuse rajamise mõte täiesti absurdne. Mul ei ole midagi suusatamise ega mäesuusakeskuste vastu, aga palun mitte hiiemäele! See lugu teeb häbi kogu Eestimaale ja Raplamaale. Kahjuks on praegusel hetkel riigikohus andnud õiguse suusakeskuse ehitajatele. Kultuuriminister kirjutab alla Eesti looduslike pühapaikade arengukavale ja riigikohus annab loa ühele tähtsamale neist pühapaikadest mäesuusakeskus rajada.
Olete ise mõtisklenud luulekogus «Kaitseala» nii: «Kas kaitset vajab koht või midagi meie endi sees?» Mis on Teie jaoks looduskaitse – kas millegi kaitse, mis on meie sees, või millegi, mis on meie ümber?
Minu jaoks on looduskaitse mõlemat. Oleks vale öelda, et ainult välised kohad vajavad kaitset, iga kaitsealaga kaitseme ka mingit puhast osa enda hinges. Loomulikult läheb igale inimesele rohkem korda nende kohtade kaitse, mis asuvad tema kodu lähedal, seetõttu on Paluküla hiiemäe lugu mulle väga tähtis. Kuid kogu Eesti on ju mu kodu, seega lähevad Kunda hiiemäele tuulepargi rajamine või ristipuude mahavõtmine Võrumaal hinge. Niinimetatud progressi nahka on läinud palju ilusaid kohti Eestimaal. Leian siiski, et suhtumine «ah, las minna» ei oleks inimväärikas.
Luulekogu «Kaitseala» olete kirjutatud Mohni saarel elades, selles on järgmised read: «Saarel elades tahan õppida seda, et mul oleks jälle inimestest heameel. Et oskaksin hinnata kohtumisi.» Kas elu saarel täitis seda eesmärki?
Saar on üks suur sümbol, üksilduse sümbol. Saarel olek andis mulle kogemuse, kuidas leida eneses üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas alles hoida ja üles leida. Mohnil olemise kogemus andis rohkemat kui arvasin, oli ilus ja raske aeg. Kirjutasin, et soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Aga sellegipoolest naudin ka linnamelu.
Mohnile püstitati teie seal olles tuulegeneraator ning päikesepatarei.
Tuulest saadud elekter oli täpselt samasugune nagu tavalise elektriga elamine, mina mingit vahet ei märganud. Päikesepatarei andis lisaks veel kindluse, et katkestusi ei tohiks tulla. Kõik kodumasinad ja arvutid, mida me kasutasime, töötasid, ja mingeid probleeme ei esinenud. Arvan, et taastuvenergia võib küll olla lahenduseks maailma energiakriisis ning skeptikutega ei oska siinkohal nõustuda.
Olete käinud reisimas Venemaa soome-ugri rahvaste juures ja Hiinas tiibetlastega suhtlemas.
Mõnes mõttes ei olekski eetiline reisida. Aga teisest küljest, Siberis käimine ja kõik teised minu reisid on minu jaoks olnud nii tähtsad, et oleksin hoopis teine inimene, kui poleks seal käinud. Kui paljud Eestis kaeblesid prügi sorteerimise raskuste üle, siis mina mõtlesin, et väikses ja kirjaoskajas Eestis on see siiski lihtne ja kõigile õpitav. Aga proovige midagi sellist kodanikele selgeks teha näiteks Hiina-suuruses riigis. Selleks võib kuluda aastakümneid selgitustööd.
Kui leiutataks vähem saastavad liiklemisvahendid, siis oleks reisimine ainult väga positiivne. Reisides kaob võõraviha või võõrahirm. Ka Eesti-Vene suhteid vaadates tundub mulle, et kui enamik venelasi oleks käinud Eestis, nii nagu enamik eestlasi on käinud Venemaal, oleksid suhted hoopis teistsugused. Meedia kaudu on väga kerge inimesi manipuleerida. Põlisrahvastel on huvitavaid teretusväljendeid, näiteks maiadel tähendavat «tere» sõna-sõnalt «sa oled teine mina ja mina olen teine sina». Kõige lollim asi maailma ajaloos ja tänapäevas on see, et inimene tapab inimest. Sõnad «progressiusk» ja «tsivilisatsioon» on ju lihtsalt sõnakõlksud, kui me ei suuda lõpetada üksteise tapmist.
Kuidas lapse saamine on muutnud teie suhtumist keskkonda?
Mäletan, et kui tulin väikese lapsega haiglast koju, siis meie maja ees parandati maanteed. See masinate müra ja suurus tundus mulle lausa hirmutav sel hetkel. Väike inimolend ja sellised masinad on ühed suurimad vastandid. Mõtlesin, kuidas me inimesed küll ümbritseme endid selliste mürisevate monstrumitega. Nüüd tahab mu poeg kogu aeg, et talle autosid joonistaksin. Ta esimene sõna oli «auto». Teine «veoauto», kolmas «kopp». See on ikka hämmastav küll. Varem arvasin, et see autondus tuleb pisikestel poistel kasvatusest, aga nüüd olen küll nõutu. Suuname ikka last mujale kui masinate juurde, aga lapse huvi on seal, kus midagi liigub ja põriseb.
Eks ma leiutan siis kala-autosid ja lillekujulisi jalgrattaid ja rooli sirgeldan elevante ja jõehobusid, et laps selle autohuvi kõrvalt muud ka õpiks märkama. Tunnen, et maailm, kuhu laps sünnib, on praegusel ajal muutunud liiga suureks ja virtuaalseks. Laps aga tahab kogukonda, mõttekaaslasi ja sõpru, kelle keskele sündida. See teeb väikese lapse jaoks maailma parajalt intiimseks ja meeldivaks.
Luuletaja ja tõlkija Kristiina Ehin
• Kristiina Ehin sündis Andres Ehini ja Ly Seppeli perre 18. juulil 1977.
• Õppinud Rapla 1. keskkoolis, Tartu ülikoolis ning Tartu kõrgemas kunstikoolis. Magistrikraad eesti ja võrdleva rahvaluule erialal.
• Raamatud: «Kevad Astrahanis» (2000), «Simunapäev» (2003), «Luigeluulinn» (2004), «Kaitseala» (2005), «Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine» (2006), «Noorkuuhommik» (2007).
Monday, November 3, 2008
Kasari jõgi – Matsalu lahe ema. MAFF September 2008
Palju on räägitud Matsalust kui linnuparadiisist, samuti mainitakse Matsalut mitmel pool kui rahvusvaheliselt tähtsat märgala. Seekord tuleb veidi pikemalt juttu Kasari jõest – veeteest, mis toidab kogu märgala ning teeb võimalikuks selle lindude paradiisi.
Kasari jõge võib nimetada ka Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. Kasari jõe delta on Matsalu märgala olulisemaid osi, kuna jõe veed ujutavad igal kevadel ja sügisel üle umbes veerandi rahvuspargi maismaast ehk ligi 40 ruutkilomeetrit luhtasid. Luha taimestik on saanud teadlastelt hinnangu kui tähelepanuväärne pool-looduslik kooslus. Samuti on luht lindude rändel tähtis peatus-, sulgimis ja pesitsusala. Olenevalt aastast vahetub Matsalu lahe vesi 7 kuni 12 korda kaheteist kuu jooksul. Kõik, mida jõgi endaga kaasa toob, jääb kas luhale või voolab merre. Seega on väga tähtis, et vesi oleks võimalikult puhas. Jõe valgalas on olnud ja on praegugi põllumajanduslikke piirkondi ja tööstusettevõtteid, mille jäätmed jõuavad kahjuks jõge pidi suudmesse. Selle tulemuseks on näiteks mitmekümne ruutkilomeetri võrra laienenud roostik Matsalu lahes.
Vaatamisväärsusi jätkub
Kuna luht ise on väga madal ja tasane ala, siis tuleb sellest ülevaate saamiseks ronida kuhugi kõrgemale. Üks võimalus luhta imetleda, on teha seda Kirbla mäe otsast. Vaatluseks parimasse kohta on püstitatud mälestuskivi Kirblast pärit Eesti tuntuimale ornitoloogile Eerik Kumarile (1912–1984). Teine võimalus Kasari luhast ülevaate saamiseks on ronimine Kloostri linnuvaatlustorni. Praeguse sügisrände ajal on luhas kõige atraktiivsemaks haneliste ja sookurgede ülelennud ning peatumine. Bioloog Peeter Vissak on kirjutanud Kasari vaatlemisest: „Kõrgveeseisu ajal ulatub madal veepeegel kaugele luhale põõsastike vahele. Võib hõlpsasti ette kujutada, kuidas päikese käes soojenevas madalas vees hakkab üürikese üleujutuse ajal vohama selgrootute ja vetikate mass, mis ühelt poolt moodustab lindudele rikkaliku toidubaasi, teiselt poolt seob endaga jõesetted ja viib kergesti omastataval kujul pinnasesse, olles sel kombel luhaniitude legendaarse saagikuse aluseks.“
Loomulikult on Kasari luht nähtav ka Risti-Virtsu maanteelt. Vaatamisväärsustest tasub siinkohal mainida Kasari vana silda. Sild valmis 1904. aastal, 308 meetri pikkune ehitis oli tollal pikim raudbetoonsild Euroopas. Arhitektuurimälestisena kirjas olev sild on nüüdseks renoveeritud ning öösiti imetlemiseks valgustatud. Ümbruskonna noorpaaridel on sillaga seoses väljakujunenud traditsioonid: pulmapäeval võtab peigmees sillal oma poissmehepõlve viimase napsu, pruut aga heidab oma neiupõlve nime pudelisse peidetuna jõkke. Vana ja uue silla ümbruses on Kasari jõgi kiirevooluline ja kärestikuline, kus on ka mitmete kalade kudepaigad. Jõgi on kalanduslikult väga tähtis paljude rannikumeres toituvate mageveeasukate sigimispaiga ja rändeteena. Tuntuim nähtus nii sildade ümbruses kui ka Kloostri kandis on kevadine särje kudemine, mis meelitab kokku sadu kalahuvilisi kaugelt ja lähedalt.
Ujutab, ei ujuta...
Luha linnurikkus on lahutamatult seotud traditsioonilise looduskasutusega, eelkõige heina niitmisega. See takistab luha kinnikasvamist ja lammipajustikuks muutumist. Luha säilitamisel tuleb seega tagada jätkuv niitmine, mida siinsed talunikud on teinud sajandeid. Lähiaastail on luha niitmisega tegelevad ettevõtjad saanud selleks ka põllumajandustoetusi. Luha hein on lopsakas, kuna jõgi toob üleujutustega kaasa palju toitaineid. Kohalikud talunikud on aga alati olnud hädas just nende üleujutuste poolt tekitatud ebakindla heinateoga: kui vesi on liiga pikalt luhas, võib hea hein üldse kättesaamatu olla.
Jõeäärsed põllumehed on vanadest aegadest saati unistanud üleujutuste kontrolli alla saamisest. Nende unistuse lubasid teoks teha sõjaeelse Eesti Vabariigi sadamatehased, mis valmistasid Läänemaa tarbeks originaalsed jõe süvendajad „Alfa“ ja „Beeta“. Nende kuulsate masinate välimust on teravmeelselt kirjeldatud kui puukuuri ja ekskavaatori ristandit. Süvendustööd kestsid ligi kaksteist aastat (1926–1937) ning see suurejooneline projekt oli omal ajal väikeriigi uhkuseks. Siiski on aeg teinud tookordse progressivaimustuse osas korrekutuure. Jõe kanalitesse ajamine on küll oluliselt lühendanud luha üleujutusaega, kuid ühest küljest pole heinatöö luhas siiani võrreldav kultuur-rohumaa niitmisega ning teisest küljest on kuivendamisel olnud mitmeid negatiivsed tagajärgi.
Looduslik tasakaal sai rikutud
Esimest tagajärge said kohalikud tunda üsna pea – süvendamine hävitas jões vähid, kes olid kohaliku elanikkonna oluliseks sissetulekuallikaks. Lisaks on vee kiiremal merre jõudmisel juba mainitud pahupooled – setted kuhjuvad vallidena jõekanalite lõppu, liigsed toitained satuvad Matsalu lahte ning tingivad selle kinnikasvamise ja roostumise. Samuti taandub vesi luhast enne, kui kalamaimud jõuavad piisavalt kasvada, et siirduda vabasse vette, seega jäävad need kuivale ja hukkuvad. Lompide ja mulla läbikuivamine halvendab paljude lindude toitumistingimusi.
Looduskaitsjad on korduvalt arutanud ja unistanud võimalusest taastada osaliselt Kasari delta looduslikkus. Aastal 2001 viidi läbi lennukitelt Matsalu märgala laserskaneerimine, mille abil sai koostada detailse luha kõrgusmudeli ja üleujutuskaardi. Sellised kaardid aitavad kavandada veerežiimi taastamistöid ja prognoosida nende tagajärgi. Lisaks on püütud modelleerida deltas ja siselahes sette kogunemist. Andmeanalüüs näitab, et kui voolu jõekanalis tammiga takistada, siis toimuks settimine praegusega võrreldes oluliselt ülesvoolu. See omakorda aitaks pidurdada roostiku vohamist Matsalu lahes. Samas peab üleujutuste pikendamise plaanide puhul arvestama sellega, et liiga pikk üleujutus suurel pinnal võib jällegi kehvemasse olukorda panna luhas pesitsevad linnud.
Väga selget tegevusplaani Kasari jõe taastamiseks pole. Ühe võimalusena on räägitud Kloostri linnutorni juurde ehitatavast tammist, mis paisutaks vee inimese loodud kanalist tagasi vanasse sängi. Sellisel juhul pikeneks kevadine üleujutus jõeluhal kaks kuni kolm nädalat, muda jääks luhale ega voolaks enam lahte. Eeldatavasti hakkaks haugi arvukus kasvama, sest pikemaajalise üleujutusega jõuavad haugipojad kasvada. Vesistel luhtadel saaksid ka rändlinnud toituda ja puhata. Täpselt süvendamise eelset olukorda taastada pole kellelgi tõsiselt plaanis olnud, sest niivõrd niisked olud muudaksid masinatega heinatöö taas täiesti võimatuks.
-----------
BOX:
Rahvalaulik Lääne-Liisi ehk Eliise Juntsi (1918-2001) kõne Kasari luha heinateost
Rõudes 1972
(...)
Kaunis ja kallis on meile Kasari jõgi. Mõnus on temas supelda, kala püüda, vee ääres puhata ja iluleda. Kasari luhad varustavad heinaga me karja. Nende luhtade kohta on omapärane väljend – hein nii vägev, et mine naabrimehelt maad laenama, kus peale heinasaod teha.
„Näe, ilm kissub maa sõõnd, keerab tuule Matsu-kao peale. (Sõnast Matsalu kaev, mis tähendab Matsalu lahte. - L-L) Kui nüid sedassi pikalt vihmutab ka, sis oo „Matsalumees“ varsti kutsumata külalises...“ Kasarilistele on „Matsalumees“ tuntud isa-isadest siiasaadik. Suurte sadude soosik – tõusuvesi – on Kasari luhtade heinateo kuri vaenlane.
Veel teinegi sõgedik on siin heinatööl ristiks. Öeldakse: „Vigalamees“, see viimane lits! See tähendab, et kui Kasari jõe ülemjooksul Vigala kandis vesi võimutseb, toob see allavett heinasaade, palke, küünide väravaid, laualahmakaid jne. Nii kulgeb heinatöö mõnikod „kahe õela mehe“ võimutsemisel. Olgu suured vihmad Kasari ülemjooksul või alamjooksul – mõlemast otsast on nende pikk periood ristiks!! Pole nali nendega heidelda.
Pikka aega pidas „Matsalumees“ meiega rahu. Noh, sellel suvel ta tuli ja tegutses jõhkralt. Kallas vihma, tuul merest, lahevesi rõhus peale. Vesi all, vesi peal, heinatöö nende keskel. Pinnas pehme, ei kanna praegust tehnikat. Olukord „SOS“. Rohi võimas, mehele rinnuni, aga... Vanarahvatarkus väidab, et kehvakese saagi saad kindlasti kätte, ülihea läheb ikkagi untsu.
(...)
„Mitte midagi ei saa teha! Oodata, oodata ja veel kord oodata! Kui Kasari tahab, annab heina kätte, ei taha, ei annagi.“
Need ajaloolised sõnad ütles Ülo Uluots. Õieti ütles. Kõik meie heinatööde õnn ja ebaõnn oleneb Kasari tujukatest voolamistest. Siin ei aita miski. Tavaliselt on rõudelased olnud heinatöös eesrindlased. Sellest ütlemine: „Kes vähedigi heinamees, see on ikka rõudelane või kasarilane.“ Sellel suvel vireleseme viimaste seas, sest Kasari kehtestas „Märja seaduse“. Kui vesi lõpuks taandus, oli pinnas porine ja pehme, hein vana ja saastunud ja masinatega töö vaevarikas.
(...)
Raske oli kõigil, austus neile, kes mehetegusid tegid. Hein on küünides. Taas oleme oma Kasariga leppinud. Olgu kiidetud meie luhtade „kaunitar Kasari jõgi“. Oli raske suvi! Seda enam rõõm end tunda võitjatena. Suure vaeva peale olla vanad eestlased kõvasti söönud ja veel kõvemini tantsu löönud. Teeme meie siin just samaviisi.
Kasari jõge võib nimetada ka Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. Kasari jõe delta on Matsalu märgala olulisemaid osi, kuna jõe veed ujutavad igal kevadel ja sügisel üle umbes veerandi rahvuspargi maismaast ehk ligi 40 ruutkilomeetrit luhtasid. Luha taimestik on saanud teadlastelt hinnangu kui tähelepanuväärne pool-looduslik kooslus. Samuti on luht lindude rändel tähtis peatus-, sulgimis ja pesitsusala. Olenevalt aastast vahetub Matsalu lahe vesi 7 kuni 12 korda kaheteist kuu jooksul. Kõik, mida jõgi endaga kaasa toob, jääb kas luhale või voolab merre. Seega on väga tähtis, et vesi oleks võimalikult puhas. Jõe valgalas on olnud ja on praegugi põllumajanduslikke piirkondi ja tööstusettevõtteid, mille jäätmed jõuavad kahjuks jõge pidi suudmesse. Selle tulemuseks on näiteks mitmekümne ruutkilomeetri võrra laienenud roostik Matsalu lahes.
Vaatamisväärsusi jätkub
Kuna luht ise on väga madal ja tasane ala, siis tuleb sellest ülevaate saamiseks ronida kuhugi kõrgemale. Üks võimalus luhta imetleda, on teha seda Kirbla mäe otsast. Vaatluseks parimasse kohta on püstitatud mälestuskivi Kirblast pärit Eesti tuntuimale ornitoloogile Eerik Kumarile (1912–1984). Teine võimalus Kasari luhast ülevaate saamiseks on ronimine Kloostri linnuvaatlustorni. Praeguse sügisrände ajal on luhas kõige atraktiivsemaks haneliste ja sookurgede ülelennud ning peatumine. Bioloog Peeter Vissak on kirjutanud Kasari vaatlemisest: „Kõrgveeseisu ajal ulatub madal veepeegel kaugele luhale põõsastike vahele. Võib hõlpsasti ette kujutada, kuidas päikese käes soojenevas madalas vees hakkab üürikese üleujutuse ajal vohama selgrootute ja vetikate mass, mis ühelt poolt moodustab lindudele rikkaliku toidubaasi, teiselt poolt seob endaga jõesetted ja viib kergesti omastataval kujul pinnasesse, olles sel kombel luhaniitude legendaarse saagikuse aluseks.“
Loomulikult on Kasari luht nähtav ka Risti-Virtsu maanteelt. Vaatamisväärsustest tasub siinkohal mainida Kasari vana silda. Sild valmis 1904. aastal, 308 meetri pikkune ehitis oli tollal pikim raudbetoonsild Euroopas. Arhitektuurimälestisena kirjas olev sild on nüüdseks renoveeritud ning öösiti imetlemiseks valgustatud. Ümbruskonna noorpaaridel on sillaga seoses väljakujunenud traditsioonid: pulmapäeval võtab peigmees sillal oma poissmehepõlve viimase napsu, pruut aga heidab oma neiupõlve nime pudelisse peidetuna jõkke. Vana ja uue silla ümbruses on Kasari jõgi kiirevooluline ja kärestikuline, kus on ka mitmete kalade kudepaigad. Jõgi on kalanduslikult väga tähtis paljude rannikumeres toituvate mageveeasukate sigimispaiga ja rändeteena. Tuntuim nähtus nii sildade ümbruses kui ka Kloostri kandis on kevadine särje kudemine, mis meelitab kokku sadu kalahuvilisi kaugelt ja lähedalt.
Ujutab, ei ujuta...
Luha linnurikkus on lahutamatult seotud traditsioonilise looduskasutusega, eelkõige heina niitmisega. See takistab luha kinnikasvamist ja lammipajustikuks muutumist. Luha säilitamisel tuleb seega tagada jätkuv niitmine, mida siinsed talunikud on teinud sajandeid. Lähiaastail on luha niitmisega tegelevad ettevõtjad saanud selleks ka põllumajandustoetusi. Luha hein on lopsakas, kuna jõgi toob üleujutustega kaasa palju toitaineid. Kohalikud talunikud on aga alati olnud hädas just nende üleujutuste poolt tekitatud ebakindla heinateoga: kui vesi on liiga pikalt luhas, võib hea hein üldse kättesaamatu olla.
Jõeäärsed põllumehed on vanadest aegadest saati unistanud üleujutuste kontrolli alla saamisest. Nende unistuse lubasid teoks teha sõjaeelse Eesti Vabariigi sadamatehased, mis valmistasid Läänemaa tarbeks originaalsed jõe süvendajad „Alfa“ ja „Beeta“. Nende kuulsate masinate välimust on teravmeelselt kirjeldatud kui puukuuri ja ekskavaatori ristandit. Süvendustööd kestsid ligi kaksteist aastat (1926–1937) ning see suurejooneline projekt oli omal ajal väikeriigi uhkuseks. Siiski on aeg teinud tookordse progressivaimustuse osas korrekutuure. Jõe kanalitesse ajamine on küll oluliselt lühendanud luha üleujutusaega, kuid ühest küljest pole heinatöö luhas siiani võrreldav kultuur-rohumaa niitmisega ning teisest küljest on kuivendamisel olnud mitmeid negatiivsed tagajärgi.
Looduslik tasakaal sai rikutud
Esimest tagajärge said kohalikud tunda üsna pea – süvendamine hävitas jões vähid, kes olid kohaliku elanikkonna oluliseks sissetulekuallikaks. Lisaks on vee kiiremal merre jõudmisel juba mainitud pahupooled – setted kuhjuvad vallidena jõekanalite lõppu, liigsed toitained satuvad Matsalu lahte ning tingivad selle kinnikasvamise ja roostumise. Samuti taandub vesi luhast enne, kui kalamaimud jõuavad piisavalt kasvada, et siirduda vabasse vette, seega jäävad need kuivale ja hukkuvad. Lompide ja mulla läbikuivamine halvendab paljude lindude toitumistingimusi.
Looduskaitsjad on korduvalt arutanud ja unistanud võimalusest taastada osaliselt Kasari delta looduslikkus. Aastal 2001 viidi läbi lennukitelt Matsalu märgala laserskaneerimine, mille abil sai koostada detailse luha kõrgusmudeli ja üleujutuskaardi. Sellised kaardid aitavad kavandada veerežiimi taastamistöid ja prognoosida nende tagajärgi. Lisaks on püütud modelleerida deltas ja siselahes sette kogunemist. Andmeanalüüs näitab, et kui voolu jõekanalis tammiga takistada, siis toimuks settimine praegusega võrreldes oluliselt ülesvoolu. See omakorda aitaks pidurdada roostiku vohamist Matsalu lahes. Samas peab üleujutuste pikendamise plaanide puhul arvestama sellega, et liiga pikk üleujutus suurel pinnal võib jällegi kehvemasse olukorda panna luhas pesitsevad linnud.
Väga selget tegevusplaani Kasari jõe taastamiseks pole. Ühe võimalusena on räägitud Kloostri linnutorni juurde ehitatavast tammist, mis paisutaks vee inimese loodud kanalist tagasi vanasse sängi. Sellisel juhul pikeneks kevadine üleujutus jõeluhal kaks kuni kolm nädalat, muda jääks luhale ega voolaks enam lahte. Eeldatavasti hakkaks haugi arvukus kasvama, sest pikemaajalise üleujutusega jõuavad haugipojad kasvada. Vesistel luhtadel saaksid ka rändlinnud toituda ja puhata. Täpselt süvendamise eelset olukorda taastada pole kellelgi tõsiselt plaanis olnud, sest niivõrd niisked olud muudaksid masinatega heinatöö taas täiesti võimatuks.
-----------
BOX:
Rahvalaulik Lääne-Liisi ehk Eliise Juntsi (1918-2001) kõne Kasari luha heinateost
Rõudes 1972
(...)
Kaunis ja kallis on meile Kasari jõgi. Mõnus on temas supelda, kala püüda, vee ääres puhata ja iluleda. Kasari luhad varustavad heinaga me karja. Nende luhtade kohta on omapärane väljend – hein nii vägev, et mine naabrimehelt maad laenama, kus peale heinasaod teha.
„Näe, ilm kissub maa sõõnd, keerab tuule Matsu-kao peale. (Sõnast Matsalu kaev, mis tähendab Matsalu lahte. - L-L) Kui nüid sedassi pikalt vihmutab ka, sis oo „Matsalumees“ varsti kutsumata külalises...“ Kasarilistele on „Matsalumees“ tuntud isa-isadest siiasaadik. Suurte sadude soosik – tõusuvesi – on Kasari luhtade heinateo kuri vaenlane.
Veel teinegi sõgedik on siin heinatööl ristiks. Öeldakse: „Vigalamees“, see viimane lits! See tähendab, et kui Kasari jõe ülemjooksul Vigala kandis vesi võimutseb, toob see allavett heinasaade, palke, küünide väravaid, laualahmakaid jne. Nii kulgeb heinatöö mõnikod „kahe õela mehe“ võimutsemisel. Olgu suured vihmad Kasari ülemjooksul või alamjooksul – mõlemast otsast on nende pikk periood ristiks!! Pole nali nendega heidelda.
Pikka aega pidas „Matsalumees“ meiega rahu. Noh, sellel suvel ta tuli ja tegutses jõhkralt. Kallas vihma, tuul merest, lahevesi rõhus peale. Vesi all, vesi peal, heinatöö nende keskel. Pinnas pehme, ei kanna praegust tehnikat. Olukord „SOS“. Rohi võimas, mehele rinnuni, aga... Vanarahvatarkus väidab, et kehvakese saagi saad kindlasti kätte, ülihea läheb ikkagi untsu.
(...)
„Mitte midagi ei saa teha! Oodata, oodata ja veel kord oodata! Kui Kasari tahab, annab heina kätte, ei taha, ei annagi.“
Need ajaloolised sõnad ütles Ülo Uluots. Õieti ütles. Kõik meie heinatööde õnn ja ebaõnn oleneb Kasari tujukatest voolamistest. Siin ei aita miski. Tavaliselt on rõudelased olnud heinatöös eesrindlased. Sellest ütlemine: „Kes vähedigi heinamees, see on ikka rõudelane või kasarilane.“ Sellel suvel vireleseme viimaste seas, sest Kasari kehtestas „Märja seaduse“. Kui vesi lõpuks taandus, oli pinnas porine ja pehme, hein vana ja saastunud ja masinatega töö vaevarikas.
(...)
Raske oli kõigil, austus neile, kes mehetegusid tegid. Hein on küünides. Taas oleme oma Kasariga leppinud. Olgu kiidetud meie luhtade „kaunitar Kasari jõgi“. Oli raske suvi! Seda enam rõõm end tunda võitjatena. Suure vaeva peale olla vanad eestlased kõvasti söönud ja veel kõvemini tantsu löönud. Teeme meie siin just samaviisi.
Monday, September 8, 2008
Läti rohumaadel kappavad metsikud hobused. Oma Hobu juuni 2008
Vaatamata sellele, et kodustamata hobuseid oleme ehk näinud vaid Ameerika mustangite teemalistes mängufilmides, on hobune üks koduloomadest, kes kõige rohkem seostub märksõnadega „metsik“ ja „vaba“. Päris algseid metsikuid hobuseid pole enam maailmas säilinud, kuid ka tänapäeval on nii mitmeidki kaitsealasid, kus hobused ilma päitsmete ja üldse ilma inimkontrollita omi asju ajavad. Eestist vaadatuna on lähim riik, kus metsikuid hobuseid imetleda saab, Läti.
Enne põllumajanduse tulekut olid metsikud hobused Euroopas tavalised. Kuigi nende välimuse osas on teadjate ringkonnas mitmeid vaidluskohti, on põhiline siiski üsna hästi teada, sest viimased metsikud Euroopa hobused ehk tarpanid elasid veel 19. sajandi alguses. Tegemist oli madalate (turjakõrgus 1,20-1,30 m) halli värvi hobustega, kellel oli tugev tume seljajoon, tume lakk ja saba, sebralikud triibud jalgadel ning püstine lakk. Veel 17. sajandist on teada, et metsikud hobused käisid põldusid rüüstamas ning nende tapmiseks palgati vibumehi. 1808. aastal püüdsid Poola talumehed kinni viimased metsikud loomad, kodustasid need ja ristasid oma tööhobustega. Hiljem aretati sellistest ristanditest välja Poola koniku tõug.
Looduskaitse ürgloodust taastamas
Looduskaitse on selline huvitav ala, et kaugelt vaadates on kõik arusaadav, aga kui süveneda, tekib palju küsimusi – kellele, milleks ja millist loodust ja lõppude lõpuks kuidas ja mis vahendite eest ikkagi kaitsta? Metsikud hobused surid välja, see on fakt, ja looduskaitset nad enam ei vaja. Samas – looduskaitse hõlmab ka geneetilise mitmekesisuse kaitset, seega – kui on teada, et mõned hobusetõud kannavad endas edasi midagigi viimaste tarpanite geenidest, siis peaks neil silma peal hoidma, et see väärtus kaduma ei läheks.
Peale geneetilise mitmekesisuse on üheks looduskaitse osaks ka koosluste ja maastike kaitse. Metsikud hobused mõjutasid kindlasti seda keskkonda, kus nad elasid – sõid rohtu, kraapisid maad, lükkasid ehk puid maha. Suure tõenäosusega said sellisest tegevusest kasu mitmed liigid – taimed, putukad, linnud. Osaliselt mängivad tänapäeval seda sama metsikute hobuste rolli edasi need hobused, kes elavad inimese käe all, kuid mida vähemaks jääb hobuseid ja mida vähem neid tegelikult nö metsikult lastakse olla, seda väiksem on nende roll looduse kujundamises. Ühesõnaga, me räägime rohumaade kaitsest ja rohumaade liikide säilimisest tänu hobustele.
Üheks tuntuimaks projektiks Euroopas, kus looduskaitses kasutatakse metsikuid hobuseid, võib pidada Hollandi Oostvaardersplasseni kaitseala, sarnaseid initsiatiive leiab ka Inglismaalt, Prantsumaalt ja mujalt. Nagu juba mainitud, on meile lähimad kohad Lätis, kus üks uhkeimaid näiteid on Pape järve kant.
Jäätmaast riigi uhkuseks
Pape järv on jäänukjärv Lääne-Lätis, mis moodustab koos ümbritsevate rohumaadega rändlindudele olulise märgala kompleksi. Kui metsikute hobuste aegadel võis enamus sellest alast olla veel mere all, siis hiljem võtsid talunikud rannaäärsed alad kasutusse karjamaadena ning ala on sajandeid püsinud rändlindude jaoks ideaalselt avatuna. Nõukogude ajal sai piirkonnast sõjaväe mängumaa, kuhu loobiti pomme ja lagastati niisama – siiani leidub märgalal tonnide viisi vanu sõjamasinate rehve. Rohumaad võsastusid, vesi reostus. Kui Läti vabariik taasloodi, puudus alal elanikkond, kes oleks sellisest kõnnumaast huvitatud ning jäätmaana see seisiski.
1999. aastal alustas Maailma Looduse Fond (WWF) Lätis Pape järve ümbruses projekti, mille eesmärgiks on taastada sealne loodus. Esimeseks sammuks projektis oli taastada Ligupe ja Paurupe ojad, mis sõjaväe ajal olid kanaliteks aetud, veesüsteemi taastamisel hakkas ka vee kvaliteet järves paranema. Teise sammuna asuti märgala rohumaade taastamisele.
Looduskaitsjate sooviks oli taastada loodus võimalikult loomulikul viisil, kuid kui näiteks Eesti märgaladel teevad rohumaade hooldamise tööd enamasti põllumajandusloomad – hobused, veised, lambad – siis Pape kandis polnud põllumajandusega tegelevaid inimesi enam kusagilt võtta. Hollandlaste eeskujul võeti plaaniks tuua alale metsikud hobused, veised ja piisonid. Selle sammu tulemusena pidi võsastunud niitudest loomulikul teel kujunema pool-avatud kooslus, mis on vajalik nii paljudele liikidele elupaigana. Praeguseks on loodud Pape järve ümber kaitseala, mille direktor Ints Medins on kindel, et tehtud sai õige otsus: „Suured rohusööjaid hooldavad rohumaad ise, meil polnud vaja kulutada raha suurtele masinatele ja inimtööjõule, et heina niita ja seda ära vedada.“
1999. aastal toodi alale 18 Poola konik tõugu hobust, kellest kaks olid täkud. Praeguseks hoitakse hobuste arv 50 ligi. Viimaste aastate arengutena on alale toodud ka 25 metsikut Heck tõugu veist ning metsasemale alale viis Euroopa piisonit. Rohusööjatele avatud ala hoitakse tarastatuna, kuid vastavalt loomade arvu tõusule, suurendatakse ka karjatatavat pindala, mis praegu on 400 hektarit. Turistid saavad alale vaid koos giididega, kes hoiavad inimesed loomadest ohutus kauguses.
Pape järve ümber on tänaseks päevaks moodustatud 518 ruutkilomeetri suurune looduskaitseala, mis 2003. aastal tunnistati rahvusvahelise Ramsari märgalade kaitse võrgustiku vääriliseks alaks.
Kasu saavad ka kohalikud
Kuigi põllumajandusega tegelevaid inimesi Pape järve ääres praktiliselt säilinud ei olnud, tekib sellise projekti puhul ikkagi küsimus, et mida sellest arvavad kohalikud. Miks peaksid nad sallima enda kodu lähedal mingeid metsikuid loomi? Looduskaitse saab olla edukas vaid siis, kui see on ühiskonnas aktsepteeritud tegevus. Piltlikult öeldes võib paar akadeemikut ju pidada mõnda kohta eriti oluliseks kaevurherilaste kaitsealaks, aga kui üldsus on selle poolt, et alale ehitatakse kaubanduskeskus, ei saa asi putukate jaoks hästi lõppeda.
Seetõttu on ka Pape järve ääres WWF püüdnud teha kõik, et kohalikud inimesed projektisse hästi suhtuksid. Loomulikult meelitab selline tegevus ligi turiste ning turism tuleb üles ehitada nii, et kohalikud elanikud sellest võimalikult palju kasu saaksid. Ümber järve on loodud matkaradasid ning vaatetorn, kohalikel majutusettevõtetel on aidatud areneda, lähedastes külades on avatud turismi infopunkte, kohalikele on korraldatud ettevõtluse alaseid koolitusi. Võib tunduda ehk väga looduskaitse kauge tegevus, kuid WWFi toel on loodud lausa väike hoiu-laenuühistu, millest kohalikud väike-ettevõtjad saavad finantsabi.
Ideaalpilt, mille poole looduskaitsjad püüdlevad oleks umbes selline: 25 aasta pärast peaks Pape järve ümbrus välja nägema nagu tõeline metsik loodus, kus kappavad ringi hobuse-, veise- ja piisonikarjad, samuti põdrad ja hirved; kogu ala on täpselt planeeritud ökoloogilisteks vöönditeks, kus on võimalik kaitsta erinevat tüüpi kooslusi; metsiku looduse ümber kasutatakse loodusressursse säästvalt ning kohalikud asulad saavad palju kasu turismist, roo lõikamisest ja muudest kohalikest väärtustest.
Probleemideta elu pole kusagil ja praegugi pole looduskaitsjatel selge, kuidas ideaalpilti rahastada, juurde tuleks palgata palju inimesi ja teha on veel palju tööd, kuid valitsuse tugi puudub.
Tulemusi on näha
Looduskaitsja pilguga vaadates peab ikkagi küsima, kas selline massiivne projekt ka looduses tunda annab – kas liigid ja kooslused, kelle jaoks kõike seda tehakse (ja raha kulutatakse), ka tõepoolest paremini elavad?
Pape järv on väga oluline rändlindude peatuspaik ning linnuloendused lubavad väita, et lindude olukord on rohusööjate projektist alates paranenud. Numbritest rääkides, on alal täheldatud 271 liiki linnu esinemist, kellest 15 on Punase Raamatu ohustatud liikide nimekirjas. Järve ümber laiuvad pool-looduslikud rohumaad on saanud endale metsikute loomade näol hooldajad, kes hoiavad maad võsastumise eest ning kohapeal käib pidev teadustöö, et uurida taimestiku olukorda ning seda, et ülekarjatamine ei hakkaks taimekooslustele liiga tegema. Teadlaste töö tulemusena ongi välja arvutatud, kui palju peab rohusööjatel maad olema, et ühest küljest oleks rohumaa hooldatud, aga teisest küljest ei jääks loomad nälga. Hobused ja veised söövad ära ka järve ääres laiuva roostiku, mis loob taas vaba ligipääsu paljudele lindudele.
Eeskuju on nakkav
Pape järve projekt on seni olnud vaieldamatult edukas. Algselt kohale toodud 18 hobust said metsikult elades edukalt hakkama, elasid tervetena üle kõik Läti talved ning paljunesid suure kiirusega. Hobused moodustasid ühest täkust ning tema märadest koosnevad haaremid, millest igal aastal välja tõrjutavad noorloomad moodustavad omakorda karjasid nii, nagu see toimubki metskus koosluses. Kuigi loomad elavad täiesti metsikult, on inimesed neile pannud nimed ning huvilised jälgivad oma lemmikute elu nagu filmis.
Kohalikele elanikele, kes alguses projekti suhtes skeptilised tundusid, mõjus präänikuna fakt, et aastane turistide arv kasvas 700 külastajalt lausa 10 000-ni, mis tõi kohalikele juurde töökohti nii giidide kui majatus- ja toitlustuskorraldajatena. Praeguseks on Pape kaitseala Liepaja regiooni kõige külastatavam turismipiirkond. Selline edulugu on pannud ka teised Läti piirkonnad initsiatiivi suhtes huvi tundma ja näiteks on Poola konikuid loodusesse lastud ka Engure järve ääres ning Eesti piiri ääres Nauksenu omavalitsuses, kus metsikud hobused elavad lausa eramaal.
Kas ka Eestis?
Kui Pape järve metsikute hobuste „majandusime“ uudis levib Lätis nagu kulutuli, võib küsida, kas ka Eestis võiks midagi taolist teha. Kuid pole mõtet kiirustada millegi propageerimisega enne, kui saab vastata küsimustele „milleks?“ ja „kuidas?“. Esiteks tuleb küsida, kas meil üldse oleks sellist kohta, kus metsikud hobused teeksid rohumaade hooldamise tööd paremini, kui kodustatud põllumajandusloomad. Naftahinna tõustes võib lausa küsida, kas tulevikku vaatav inimene ei võiks just kodustatud hobustest saada taas kasu transpordi vahendina. Teiseks tuleb ka seda rõhutada, et kui lätlastel pole kohalik aborigenne Läti hobune praktiliselt säilinud, siis Eesti maatõugu hobuse olukord on päris hea ning vähemalt artikli autor ei näe põhjust Poola konikute sissetoomiseks.
Euroopa on üks tihedamalt asustatud piirkondi maailmas ja siin ei näe palju metskut loodust. Jah, see küll otseselt ei kehti Ida-Euroopa kohta, kuid siiski arvan ma, et kui juba puhkusereis on plaanis, siis soovitaks külastada lõuna-naabreid, käia kirjeldatud metsiku looduse pargis ning kujutada ette, et aasta on näiteks 1608. Koduses Eestis tasub aga kasvatada kohalikke hobusetõuge, kes ka ju kannavad endas kunagiste metsikute hobuste geene ja kellega me võime ratsutada, koormaid vedada, heina niita ja rohumaid hooldada.
***
BOX:
Konik hobused
1936. aastal alustas Poola professor Vitelani spetsiaalset aretusprogrammi, mille jaoks kogus ta kokku kõik talunike hobused, kes vastasid metsiku hobuse ehk tarpani kirjeldusele. Pärast mitut põlvkonda ristamisi kujunes välja tõug, mis on tõepoolest sarnane kunagi kirjeldatud tarpaniga. Sõna "konik" tähendab Poola keeles väikest hobust. Tänaseks koosneb tõug umbes viiest tuhandest isendist, kellest ligi pooled elavad Hollandis erinevatel kaitsealadel. Kuna tõug on väga vastupidav, siis sobib ta hästi rohumaade hooldamise looduskaitseliseks korraldamiseks.
Heck veised
Heck veiste tõug on veisetõugude seas üsna noor tõug, mis loodi 1920-1930tel aastatel vendade Heinz ja Lutz Hecki poolt. Heck vennad töötasid Berliini ja Münheni loomaaedade direktoritena ning tegelesid erinevate loomade nö tagasi-aretusega püüdes saada kodustatud loomatõugudest taas nende metsikuid esivanemaid. Heck veised ongi sellise aretustöö tulemus ning nad näevad välja karvased, madalad ja suurte sarvedega nagu võisidki olla kunagi ringi rännanud metsikud veised.
Enne põllumajanduse tulekut olid metsikud hobused Euroopas tavalised. Kuigi nende välimuse osas on teadjate ringkonnas mitmeid vaidluskohti, on põhiline siiski üsna hästi teada, sest viimased metsikud Euroopa hobused ehk tarpanid elasid veel 19. sajandi alguses. Tegemist oli madalate (turjakõrgus 1,20-1,30 m) halli värvi hobustega, kellel oli tugev tume seljajoon, tume lakk ja saba, sebralikud triibud jalgadel ning püstine lakk. Veel 17. sajandist on teada, et metsikud hobused käisid põldusid rüüstamas ning nende tapmiseks palgati vibumehi. 1808. aastal püüdsid Poola talumehed kinni viimased metsikud loomad, kodustasid need ja ristasid oma tööhobustega. Hiljem aretati sellistest ristanditest välja Poola koniku tõug.
Looduskaitse ürgloodust taastamas
Looduskaitse on selline huvitav ala, et kaugelt vaadates on kõik arusaadav, aga kui süveneda, tekib palju küsimusi – kellele, milleks ja millist loodust ja lõppude lõpuks kuidas ja mis vahendite eest ikkagi kaitsta? Metsikud hobused surid välja, see on fakt, ja looduskaitset nad enam ei vaja. Samas – looduskaitse hõlmab ka geneetilise mitmekesisuse kaitset, seega – kui on teada, et mõned hobusetõud kannavad endas edasi midagigi viimaste tarpanite geenidest, siis peaks neil silma peal hoidma, et see väärtus kaduma ei läheks.
Peale geneetilise mitmekesisuse on üheks looduskaitse osaks ka koosluste ja maastike kaitse. Metsikud hobused mõjutasid kindlasti seda keskkonda, kus nad elasid – sõid rohtu, kraapisid maad, lükkasid ehk puid maha. Suure tõenäosusega said sellisest tegevusest kasu mitmed liigid – taimed, putukad, linnud. Osaliselt mängivad tänapäeval seda sama metsikute hobuste rolli edasi need hobused, kes elavad inimese käe all, kuid mida vähemaks jääb hobuseid ja mida vähem neid tegelikult nö metsikult lastakse olla, seda väiksem on nende roll looduse kujundamises. Ühesõnaga, me räägime rohumaade kaitsest ja rohumaade liikide säilimisest tänu hobustele.
Üheks tuntuimaks projektiks Euroopas, kus looduskaitses kasutatakse metsikuid hobuseid, võib pidada Hollandi Oostvaardersplasseni kaitseala, sarnaseid initsiatiive leiab ka Inglismaalt, Prantsumaalt ja mujalt. Nagu juba mainitud, on meile lähimad kohad Lätis, kus üks uhkeimaid näiteid on Pape järve kant.
Jäätmaast riigi uhkuseks
Pape järv on jäänukjärv Lääne-Lätis, mis moodustab koos ümbritsevate rohumaadega rändlindudele olulise märgala kompleksi. Kui metsikute hobuste aegadel võis enamus sellest alast olla veel mere all, siis hiljem võtsid talunikud rannaäärsed alad kasutusse karjamaadena ning ala on sajandeid püsinud rändlindude jaoks ideaalselt avatuna. Nõukogude ajal sai piirkonnast sõjaväe mängumaa, kuhu loobiti pomme ja lagastati niisama – siiani leidub märgalal tonnide viisi vanu sõjamasinate rehve. Rohumaad võsastusid, vesi reostus. Kui Läti vabariik taasloodi, puudus alal elanikkond, kes oleks sellisest kõnnumaast huvitatud ning jäätmaana see seisiski.
1999. aastal alustas Maailma Looduse Fond (WWF) Lätis Pape järve ümbruses projekti, mille eesmärgiks on taastada sealne loodus. Esimeseks sammuks projektis oli taastada Ligupe ja Paurupe ojad, mis sõjaväe ajal olid kanaliteks aetud, veesüsteemi taastamisel hakkas ka vee kvaliteet järves paranema. Teise sammuna asuti märgala rohumaade taastamisele.
Looduskaitsjate sooviks oli taastada loodus võimalikult loomulikul viisil, kuid kui näiteks Eesti märgaladel teevad rohumaade hooldamise tööd enamasti põllumajandusloomad – hobused, veised, lambad – siis Pape kandis polnud põllumajandusega tegelevaid inimesi enam kusagilt võtta. Hollandlaste eeskujul võeti plaaniks tuua alale metsikud hobused, veised ja piisonid. Selle sammu tulemusena pidi võsastunud niitudest loomulikul teel kujunema pool-avatud kooslus, mis on vajalik nii paljudele liikidele elupaigana. Praeguseks on loodud Pape järve ümber kaitseala, mille direktor Ints Medins on kindel, et tehtud sai õige otsus: „Suured rohusööjaid hooldavad rohumaad ise, meil polnud vaja kulutada raha suurtele masinatele ja inimtööjõule, et heina niita ja seda ära vedada.“
1999. aastal toodi alale 18 Poola konik tõugu hobust, kellest kaks olid täkud. Praeguseks hoitakse hobuste arv 50 ligi. Viimaste aastate arengutena on alale toodud ka 25 metsikut Heck tõugu veist ning metsasemale alale viis Euroopa piisonit. Rohusööjatele avatud ala hoitakse tarastatuna, kuid vastavalt loomade arvu tõusule, suurendatakse ka karjatatavat pindala, mis praegu on 400 hektarit. Turistid saavad alale vaid koos giididega, kes hoiavad inimesed loomadest ohutus kauguses.
Pape järve ümber on tänaseks päevaks moodustatud 518 ruutkilomeetri suurune looduskaitseala, mis 2003. aastal tunnistati rahvusvahelise Ramsari märgalade kaitse võrgustiku vääriliseks alaks.
Kasu saavad ka kohalikud
Kuigi põllumajandusega tegelevaid inimesi Pape järve ääres praktiliselt säilinud ei olnud, tekib sellise projekti puhul ikkagi küsimus, et mida sellest arvavad kohalikud. Miks peaksid nad sallima enda kodu lähedal mingeid metsikuid loomi? Looduskaitse saab olla edukas vaid siis, kui see on ühiskonnas aktsepteeritud tegevus. Piltlikult öeldes võib paar akadeemikut ju pidada mõnda kohta eriti oluliseks kaevurherilaste kaitsealaks, aga kui üldsus on selle poolt, et alale ehitatakse kaubanduskeskus, ei saa asi putukate jaoks hästi lõppeda.
Seetõttu on ka Pape järve ääres WWF püüdnud teha kõik, et kohalikud inimesed projektisse hästi suhtuksid. Loomulikult meelitab selline tegevus ligi turiste ning turism tuleb üles ehitada nii, et kohalikud elanikud sellest võimalikult palju kasu saaksid. Ümber järve on loodud matkaradasid ning vaatetorn, kohalikel majutusettevõtetel on aidatud areneda, lähedastes külades on avatud turismi infopunkte, kohalikele on korraldatud ettevõtluse alaseid koolitusi. Võib tunduda ehk väga looduskaitse kauge tegevus, kuid WWFi toel on loodud lausa väike hoiu-laenuühistu, millest kohalikud väike-ettevõtjad saavad finantsabi.
Ideaalpilt, mille poole looduskaitsjad püüdlevad oleks umbes selline: 25 aasta pärast peaks Pape järve ümbrus välja nägema nagu tõeline metsik loodus, kus kappavad ringi hobuse-, veise- ja piisonikarjad, samuti põdrad ja hirved; kogu ala on täpselt planeeritud ökoloogilisteks vöönditeks, kus on võimalik kaitsta erinevat tüüpi kooslusi; metsiku looduse ümber kasutatakse loodusressursse säästvalt ning kohalikud asulad saavad palju kasu turismist, roo lõikamisest ja muudest kohalikest väärtustest.
Probleemideta elu pole kusagil ja praegugi pole looduskaitsjatel selge, kuidas ideaalpilti rahastada, juurde tuleks palgata palju inimesi ja teha on veel palju tööd, kuid valitsuse tugi puudub.
Tulemusi on näha
Looduskaitsja pilguga vaadates peab ikkagi küsima, kas selline massiivne projekt ka looduses tunda annab – kas liigid ja kooslused, kelle jaoks kõike seda tehakse (ja raha kulutatakse), ka tõepoolest paremini elavad?
Pape järv on väga oluline rändlindude peatuspaik ning linnuloendused lubavad väita, et lindude olukord on rohusööjate projektist alates paranenud. Numbritest rääkides, on alal täheldatud 271 liiki linnu esinemist, kellest 15 on Punase Raamatu ohustatud liikide nimekirjas. Järve ümber laiuvad pool-looduslikud rohumaad on saanud endale metsikute loomade näol hooldajad, kes hoiavad maad võsastumise eest ning kohapeal käib pidev teadustöö, et uurida taimestiku olukorda ning seda, et ülekarjatamine ei hakkaks taimekooslustele liiga tegema. Teadlaste töö tulemusena ongi välja arvutatud, kui palju peab rohusööjatel maad olema, et ühest küljest oleks rohumaa hooldatud, aga teisest küljest ei jääks loomad nälga. Hobused ja veised söövad ära ka järve ääres laiuva roostiku, mis loob taas vaba ligipääsu paljudele lindudele.
Eeskuju on nakkav
Pape järve projekt on seni olnud vaieldamatult edukas. Algselt kohale toodud 18 hobust said metsikult elades edukalt hakkama, elasid tervetena üle kõik Läti talved ning paljunesid suure kiirusega. Hobused moodustasid ühest täkust ning tema märadest koosnevad haaremid, millest igal aastal välja tõrjutavad noorloomad moodustavad omakorda karjasid nii, nagu see toimubki metskus koosluses. Kuigi loomad elavad täiesti metsikult, on inimesed neile pannud nimed ning huvilised jälgivad oma lemmikute elu nagu filmis.
Kohalikele elanikele, kes alguses projekti suhtes skeptilised tundusid, mõjus präänikuna fakt, et aastane turistide arv kasvas 700 külastajalt lausa 10 000-ni, mis tõi kohalikele juurde töökohti nii giidide kui majatus- ja toitlustuskorraldajatena. Praeguseks on Pape kaitseala Liepaja regiooni kõige külastatavam turismipiirkond. Selline edulugu on pannud ka teised Läti piirkonnad initsiatiivi suhtes huvi tundma ja näiteks on Poola konikuid loodusesse lastud ka Engure järve ääres ning Eesti piiri ääres Nauksenu omavalitsuses, kus metsikud hobused elavad lausa eramaal.
Kas ka Eestis?
Kui Pape järve metsikute hobuste „majandusime“ uudis levib Lätis nagu kulutuli, võib küsida, kas ka Eestis võiks midagi taolist teha. Kuid pole mõtet kiirustada millegi propageerimisega enne, kui saab vastata küsimustele „milleks?“ ja „kuidas?“. Esiteks tuleb küsida, kas meil üldse oleks sellist kohta, kus metsikud hobused teeksid rohumaade hooldamise tööd paremini, kui kodustatud põllumajandusloomad. Naftahinna tõustes võib lausa küsida, kas tulevikku vaatav inimene ei võiks just kodustatud hobustest saada taas kasu transpordi vahendina. Teiseks tuleb ka seda rõhutada, et kui lätlastel pole kohalik aborigenne Läti hobune praktiliselt säilinud, siis Eesti maatõugu hobuse olukord on päris hea ning vähemalt artikli autor ei näe põhjust Poola konikute sissetoomiseks.
Euroopa on üks tihedamalt asustatud piirkondi maailmas ja siin ei näe palju metskut loodust. Jah, see küll otseselt ei kehti Ida-Euroopa kohta, kuid siiski arvan ma, et kui juba puhkusereis on plaanis, siis soovitaks külastada lõuna-naabreid, käia kirjeldatud metsiku looduse pargis ning kujutada ette, et aasta on näiteks 1608. Koduses Eestis tasub aga kasvatada kohalikke hobusetõuge, kes ka ju kannavad endas kunagiste metsikute hobuste geene ja kellega me võime ratsutada, koormaid vedada, heina niita ja rohumaid hooldada.
***
BOX:
Konik hobused
1936. aastal alustas Poola professor Vitelani spetsiaalset aretusprogrammi, mille jaoks kogus ta kokku kõik talunike hobused, kes vastasid metsiku hobuse ehk tarpani kirjeldusele. Pärast mitut põlvkonda ristamisi kujunes välja tõug, mis on tõepoolest sarnane kunagi kirjeldatud tarpaniga. Sõna "konik" tähendab Poola keeles väikest hobust. Tänaseks koosneb tõug umbes viiest tuhandest isendist, kellest ligi pooled elavad Hollandis erinevatel kaitsealadel. Kuna tõug on väga vastupidav, siis sobib ta hästi rohumaade hooldamise looduskaitseliseks korraldamiseks.
Heck veised
Heck veiste tõug on veisetõugude seas üsna noor tõug, mis loodi 1920-1930tel aastatel vendade Heinz ja Lutz Hecki poolt. Heck vennad töötasid Berliini ja Münheni loomaaedade direktoritena ning tegelesid erinevate loomade nö tagasi-aretusega püüdes saada kodustatud loomatõugudest taas nende metsikuid esivanemaid. Heck veised ongi sellise aretustöö tulemus ning nad näevad välja karvased, madalad ja suurte sarvedega nagu võisidki olla kunagi ringi rännanud metsikud veised.
Sunday, April 20, 2008
Rohelise Värava nädalakommentaar. Merebioloogia - kuum eriala 19.04.2008
Kätt südamele pannes tunnistan, et pole merebioloogiat pidanud just kõige tõsisemaks erialaks. Loomulikult ei ole ma ka seda lihtsalt paadiga kihutamiseks pidanud, eks ole ma isegi ju hüdrobioloogia kursuse läbinud ja nende teadusküsimuste üle juurelnud, kuid olen ikka merebiolooge pidanud inimesteks, kes on hingelt meremehed ja või kellele meeldib kalapüük. Kuna ma ise kumbagi enda omaduseks ei pea, siis pole ma ka selle teadusharu vastu sügavamat huvi üles näidanud.
Viimasel ajal on aga merebioloogiast saanud nii meil kui mujal nii kuum teema, mida vaevalt et merebioloogid isegi paarkümmend aastat tagasi oleks ennustada osanud. Aina rohkem tekib merepõhja arendustegevusi - soovitakse luua tuuleparke, kaevandada maavarasid ja rajada näiteks seda sama kurikuulsat Vene-Saksa gaasijuhet. Seadusandlikult on aga merel millegi arendamine väga keeruline... või tegelikult pealiskaudselt vaadates väga lihtne, sest sisuliselt pole mere planeerimise põhimõtteid ju välja töötatudki. Planeerimist vajavad ka looduskaitselised probleemid, näiteks mereliste Natura-alade loomine.
Eesti Mereinstituudi vanemteadur Georg Martin ütleb, et esimesena hakati ruumilise planeerimisega merel tegelema Austraalia ümbruses. Seal on tänapäeval olemas juba praktilised planeerimise rakendused nagu meil maismaal planeeringutes kasutatakse. Läänemeres on küll arendustegevusi toimunud juba aastakümneid, kuid merepõhja põhjalikumat kaardistamist, mis võimaldabki merd planeerida, pole Läänemeres tegelikult olemaski. Nojah, vaidlete vastu, et merepõhja kaardid on ju olemas olnud juba väga ammu, neid on kasutanud nii meresõitjad kui geoloogid. Seda küll, aga nii nagu ei piisa maismaal planeerimiseks vaid teadmisest, kus asuvad mäed ja kus orud, nii on ka merepõhja planeerimisel vaja sealseid looduskooslusi kaardistada.
Neljapäeval toimus Läänemaa maavalitsuses riikliku looduskaitsekeskuse projekti "Tiivad vete kohal" raames läbiviidud Loode-Eesti rannikumere inventuuri tulemuste tutvustus. Mereinstituudi ettekanne koos näidatud merepõhja videodega oli muljetavaldav. Projekti raames kaardistati siinsed rannikumere kooslused ning loetleti üles leitud liigid. Teadlaste hinnangul on Eest rannikumeri mitmekesisem kui seni arvati, näiteks on siin rohkem levinud mändvetika liigid, mis Soome rannikul on haruldased. Uuringuga leiti ka üks uus kirpvähi liik Eestis, kelle tulek siia näitab tõenäoliselt kliima soojenemist. Ühe kirpvähi võõrliigi kohta selgus aga, et see on meie vetes kahjuks väga hästi levima hakanud. Mereinstituudi teadlastel on käsil parajast mitu sarnast projekti, kus sama metoodikaga inventeeritakse suurt osa Eesti rannikumerd, et hiljem saaks teha teaduspõhiseid otsuseid selle kohta, kuhu luua mereline kaitseala ning kuhu lubada tuulepargi ehitamist.
Eesti teadlased on soomlastest ja rootslastest veidi paremas olukorras - meil hakati sellise inventeerimisega pihta veidi hiljem kui põhjanaabrite juures ja nii saame nende tehtud vigu vältida.
Georg Martini sõnul on küll väga hea see, et saame põhjalikult inventeerida rannikumere kooslusi, kuid seni puudub veel metoodika, mille järgi saaks hinnata koosluste seisukorda ning öelda, kas olukord muutub paremaks või halvemaks. Teadlaste sõnul on Läänemere eutrofeerumisega lood halvad - esiteks ähvardab nõukogude ajal merre pumbatud toitaine kogus lähiajal merepõhjast jälle ülespoole kerkima hakata ning merd õitsema ajada. Teisest küljest on peale tulemas juba uus toitainete laadung - rannikule ehitatavad suvilarajoonid on merele suureks koormuseks ning Soome suvilate heitvete kogused on võrreldavad koormusega, mille paneb Läänemerele Neeva jõgi.
Vanemteadur Jonne Kotta sõnul on on meri paljude inimeste silmis vaid see sile pind, mida näeme rannalt vaadates, siiski osutub meri pärast sellist suuremat inventeerimist ka mereteadlastele endile mitmekesisemaks kui seda varem arvati.
Viimasel ajal on aga merebioloogiast saanud nii meil kui mujal nii kuum teema, mida vaevalt et merebioloogid isegi paarkümmend aastat tagasi oleks ennustada osanud. Aina rohkem tekib merepõhja arendustegevusi - soovitakse luua tuuleparke, kaevandada maavarasid ja rajada näiteks seda sama kurikuulsat Vene-Saksa gaasijuhet. Seadusandlikult on aga merel millegi arendamine väga keeruline... või tegelikult pealiskaudselt vaadates väga lihtne, sest sisuliselt pole mere planeerimise põhimõtteid ju välja töötatudki. Planeerimist vajavad ka looduskaitselised probleemid, näiteks mereliste Natura-alade loomine.
Eesti Mereinstituudi vanemteadur Georg Martin ütleb, et esimesena hakati ruumilise planeerimisega merel tegelema Austraalia ümbruses. Seal on tänapäeval olemas juba praktilised planeerimise rakendused nagu meil maismaal planeeringutes kasutatakse. Läänemeres on küll arendustegevusi toimunud juba aastakümneid, kuid merepõhja põhjalikumat kaardistamist, mis võimaldabki merd planeerida, pole Läänemeres tegelikult olemaski. Nojah, vaidlete vastu, et merepõhja kaardid on ju olemas olnud juba väga ammu, neid on kasutanud nii meresõitjad kui geoloogid. Seda küll, aga nii nagu ei piisa maismaal planeerimiseks vaid teadmisest, kus asuvad mäed ja kus orud, nii on ka merepõhja planeerimisel vaja sealseid looduskooslusi kaardistada.
Neljapäeval toimus Läänemaa maavalitsuses riikliku looduskaitsekeskuse projekti "Tiivad vete kohal" raames läbiviidud Loode-Eesti rannikumere inventuuri tulemuste tutvustus. Mereinstituudi ettekanne koos näidatud merepõhja videodega oli muljetavaldav. Projekti raames kaardistati siinsed rannikumere kooslused ning loetleti üles leitud liigid. Teadlaste hinnangul on Eest rannikumeri mitmekesisem kui seni arvati, näiteks on siin rohkem levinud mändvetika liigid, mis Soome rannikul on haruldased. Uuringuga leiti ka üks uus kirpvähi liik Eestis, kelle tulek siia näitab tõenäoliselt kliima soojenemist. Ühe kirpvähi võõrliigi kohta selgus aga, et see on meie vetes kahjuks väga hästi levima hakanud. Mereinstituudi teadlastel on käsil parajast mitu sarnast projekti, kus sama metoodikaga inventeeritakse suurt osa Eesti rannikumerd, et hiljem saaks teha teaduspõhiseid otsuseid selle kohta, kuhu luua mereline kaitseala ning kuhu lubada tuulepargi ehitamist.
Eesti teadlased on soomlastest ja rootslastest veidi paremas olukorras - meil hakati sellise inventeerimisega pihta veidi hiljem kui põhjanaabrite juures ja nii saame nende tehtud vigu vältida.
Georg Martini sõnul on küll väga hea see, et saame põhjalikult inventeerida rannikumere kooslusi, kuid seni puudub veel metoodika, mille järgi saaks hinnata koosluste seisukorda ning öelda, kas olukord muutub paremaks või halvemaks. Teadlaste sõnul on Läänemere eutrofeerumisega lood halvad - esiteks ähvardab nõukogude ajal merre pumbatud toitaine kogus lähiajal merepõhjast jälle ülespoole kerkima hakata ning merd õitsema ajada. Teisest küljest on peale tulemas juba uus toitainete laadung - rannikule ehitatavad suvilarajoonid on merele suureks koormuseks ning Soome suvilate heitvete kogused on võrreldavad koormusega, mille paneb Läänemerele Neeva jõgi.
Vanemteadur Jonne Kotta sõnul on on meri paljude inimeste silmis vaid see sile pind, mida näeme rannalt vaadates, siiski osutub meri pärast sellist suuremat inventeerimist ka mereteadlastele endile mitmekesisemaks kui seda varem arvati.
Kurg on kohal! Aprill! Roheline Värav 11.04.2008
Pulmad plaanis? Tahate oma nimed tabalukule graveerida ja mõne kõrghoone katusele kinnitada nagu moodsatel aegadel tehakse? Märjamaa noored igatahes teevad nii: kirjutavad noorpaari nimed valgele lindile, jalutavad Haimre puiesteele ja seovad lindi ümber suure lehise, mille otsas on valge-toonekure pesa. Iga Märjamaa alevi elanik teab seda pesa ja ka külalisi tuuakse „saja-aastast kurepesa“ vaatama.
Kui vana on pesa?
Kui alevi pealt inimeste käest küsida, kui vana on toonekure pesa, siis vastavad nii nooremad kui vanemad: „Täpselt ma ei tea, aga tundub, et see on seal alati olnud.“ Pesapuu kõrval elav Heiki Tunnel teab, et vähemalt 1969. aastal pidi pesa kindlasti juba olemas olema. Heiki mäletab, et kui ta laps oli, siis toetus pesa jämedale oksale ladvas, kuid 1970tel ühe suurema sügistormiga kukkus pesa alla. „Kured olid selleks ajaks juba ära lennanud, aga kohalikud mehed ehitasid lehise tippu raami ja tõstsid pesa sinna tagasi,“ räägib toonekure naaber Heiki. Nii kõrget tõstukit, kui selle töö jaoks tarvis läks, Märjamaal polnudki ja masin toodi kohale Raplast.
Matsalu rahvuspargi ornitoloog Eve Mägi ei usu, et pesa on saja-aastane: „Eesti vanim valge-toonekure pesa asub Vastseliinas, seda mäletan ma peast, aga Märjamaa pesa kohta tuleb kirjandusest andmeid otsida.“ Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamatus avaldatud 1958. aasta valge-toonekure pesade üldloenduse andmetest leiame, et Märjamaa alevis pesa märgitud ei ole, küll aga on sel ajal olemas olnud Märjamaa külje all Mõraste külas asuv pesa. Niisiis 100-aastane märjamaalaste pesa küll pole, kuid see ei vähenda siiski tema looduskultuurilist väärtust.
Iga-aastane aprillinali
„Tavaliselt tuleb kurg tagasi märtsi lõpus, aprilli alguses, pea igal aastal saab esimesel aprillil kellelegi öeldud, et kurg on tagasi ja mõistatamist jätkub,“ naerab Heiki Tunnel. Kui tavaliselt tuleb üks toonekurg enne ja kogu alev ootab koos temaga paarilist järele, siis sel aastal jõudis kogu pere peaaegu samal ajal kohale. Heiki sõnul pole puudu ka õnnetustest: „Eelmisel aastal jäi üks lendamist õppiv poeg heinapalli nööriga oksa külge kinni, kahjuks selleks ajaks kui tõstuk kohale jõudis, oli loom juba surnud. Rahvas räägib veel, et kui on paaritu arv poegi, siis visatakse alati üks alla.“
Rõngastatud ega teaduslikult uuritud Märjamaa toonekurgesid teadaolevalt ei ole, seega ei tea me, mitu paari selles pesas läbi aegade pesitsenud on. Aga koduloo uurijatest puudust ei ole, Heiki sõnul käivad nii kohalikud giidid kui ajakirjanikud tihti tema käest uurimas, kuidas kurel läheb ja mis lugusid tema vanemad mäletavad. Ka alevisse sattuvad turistid teevad ikka kurepesa all pilti.
Teine kurg kõrval
Haimre puiestee on uhke mõisaväravatega algav tänav, mida palistavad hiigelsuured lehised. Ka Märjamaa pole vaba vanade puude foobiast – paar aastat tagasi sooviti vanu lehiseid maha võtta, sest mõni kõvahäälne mees ei julgenud autoga seda tänavat läbida. Otse Tunnelite pere maja ees ja toonekure pesaga puu kõrval kuivaski üks lehis ära ja seda ähvardas haljastusfirma saag. Tunnelite meespere võttis asja käsile, sai loa ise puuga toimetada ning saagis ise kuivanud oksad puult maha. Püsti jäänud tüve otsa monteerisid tehnilise taibuga mehed vankriratta ning puust toonekure skulptuuri, mis töötab tuulelipuna. Kohalikud puukartjad tulid kätt suruma ja kiitsid, et küll on ilus asi. Lehiski ajas uued rohelised oksad vanast tüvest välja.
Päris toonekurg oma puust naabrit ei pelga, aga külas ka ei käi, eks neil seal kõrgustes on omad suhted. Ka maapealsed naabrid said rahumeelselt probleemid lahendatud.
Küsin Heiki käest veel, et kas Märjamaal ka rohkem lapsi sünnib, kui oma kurg siinsamas elab. Heiki naerab selle peale ja arvab, et eks ikka igal asulal on oma kurg, ega Eestimaal neist puudust pole. Võib olla tõesti, aga kellel ikkagi enda kurge pole, see võib oma abieluõnne Märjamaa kurele usaldada.
Wednesday, March 26, 2008
Aleksandra Koroljova: kumb on kallim - kas nafta või puhas loodus? Roheline Värav 12.02.2004
Venemaal Kaliningradis tegutsev keskkonnaorganisatsioon Ecodefense! tegutseb mitmel alal: korraldatakse lastele looduskoolitusi, juhitakse kohalike võimude tähelepanu reostusallikatele, viimaste aastate suurimaks projektiks on kujunemas võitlus Lukoili plaanitava naftapuurtorni
D6 ehitamise vastu. Ecodefense! juhatuse liige selgitas Rohelisele Väravale tagamaid.
Kuidas kuulsite planeeritavast D6 naftapuurtornist?
Vene seaduste järgi peavad selliste objektide planeerijad enne riiklikku keskkonnamõjude hinnangut läbi viima avalikke arutelusid. Firma Lukoil, tahtmata kohe alguses minna
pahuksisse seadustega, kuulutas välja avalikud arutelud. See toimus 2002. aasta aprillis. Selleks ajaks oli neil selge, et projekt on realiseerimiseks valmis.
Mis juhtub, kui Lukoili plaanid teostuvad?
Asi on selles, et pole olemas selliseid naftapuurtorne, eriti merel, millel ei toimuks avariisid. Seni,
kuni töö käib korralikult, muidugi nagu polekski probleeme, kuid on selge, et avarii eest pole keegi kaitstud. Meie tellitud okeanoloogide uurimus näitab, et igasuguse õnnetuse puhul jõuab naftalaik otse Kura sääre rannikule. Kas see juhtub Vene või Leedu poolel, sel pole enam tähtsust.
Ka naftapuurtorni ehitusel on ju omad keskkonnamõjud?
Loomulikult anti projekti valmimise ajal keskkonnamõjude hinnang ehitusele ning puurtorni ja ümbruse ekspluatatsioonile. Nagu ühest suust räägivad okeanoloogid, ihtüoloogid ja muud asjaga tegelenud inimesed, et ehituse ajal pole mõjud eriti märkimisväärsed. Mulle tundub see jutt natuke imelik, sest näiteks naftatoru läheb mere alt platvormilt rannikuni, kust kulgeb
40 km naftaterminalini. Toru läbib erinevaid jõekesi, muuhulgas ka jõge, kus koeb lõhe.
Mida on teie organisatsioon selle ehitise vastu teinud?
Alguses võtsime osa avalikest aruteludest mõeldes, et projekti nii varajases etapis ettepanekuid tehes õnnestub meil muuta seda kasvõi veidi keskkonnasõbralikumaks või suisa plaan katkestada. Lukoil tegi aga kõik mis võimalik, et need arutelud võimalikult kiiresti läbida ning
et neist võtaks osa minimaalselt inimesi. Sisulise arutelu all olevate materjalide asemel trükiti 20-küljeline värviline lasteraamatu sarnane buklett, kus oli kirjas, et kõik läheb hästi
ja Läänemere olukord lausa paraneb, kui sinna puurtorn rajada. Pole ju saladus, et enamik inimesi mõtleb nii, et Lukoil kui Venemaa suurim firma teeb mis tahab ja meil, väikestel
inimestel, pole siin sõnaõigust. Me tegime D6 teema üldtuntuks, vähemalt Kaliningradis ei leidu inimest, kes poleks kuulnud selleteemalist diskussiooni. Meil õnnestus ka viia
teema kohalikult tasandilt kaugemale. Trükkisime 3000 postkaarti, mis olid adresseeritud president Putinile ning jagasime neid ülevenemaalistel üritustel, seega sai Putin kindlasti paljudest Venemaa kohtadest sel teemal kirju. Kohalike võimude seisukoht on väga kindel ja
siin pole eriti midagi teha, õnneks on meil väga hea koostöö Leedu Rohelise Liikumisega. Kuna Leedus on ka valitsuse seisukoht selle projekti suhtes negatiivne, siis on õnnestunud
teema viia ka rahvusvahelisele tasemele.
Millal peaks naftapumpamine algama?
Ametlike teadaannete järgi saavad nad nafta pumpamisega alustada aprillis, vahetult ehitusega tegelevatelt inimestelt saadud info järgi ei hakka aga midagi toimuma enne septembrit. Meil on nüüd veidi aega tegutseda rahvusvahelise üldsusega. Me küll lootsime Baltimaade abile, kuid tuli välja, et tihe koostöö tekkis vaid Leeduga. Meie pikaajalisemaks eesmärgiks projektil STOP
D6 on see, et mitte lihtsalt ei lõpetataks seda konkreetset Lukoili projekti, vaid Läänemere ümber olevate maade valitsused kirjutaksid alla moratooriumile, mis keelustaks Läänemerel nafta puurimise. Lukoil ei saa ju aru, miks neid keelatakse, kui Poola, Saksamaa ja Rootsi plaanivad selliseid projekte. See oleks üks väga hea ja kaasaegne otsus, kui Läänemeremaad sellises asjas kokkuleppele jõuaksid.
Kuidas saaksid näiteks Eesti inimesed teie aktsioone toetada?
Võib-olla võiksid nad survet avaldada oma valitsusele. Eesti valitsus võiks näiteks tulla välja initsiatiiviga eelmainitud moratooriumi kehtestamiseks. Kuid ka kõige tavalisem inimene võiks kirjutada presidendile sellest, et me kõik elame siin Läänemere ääres, mille reostusega
on väga palju probleeme ja ainus, mis siit veel puudub, on naftapuurimine. Kõige väärtuslikum ressurss, mis Läänemere ääres säilinud on, on puhkeala ressurss, sest meie kala Euroopa Liidus enam eriti osta ei julgeta. Võiks arvutada, kui palju maksab nafta ja kui palju maksab see puhkeressurss. Naftat jätkub meil siin mõneks aastaks, kuid rannaliival saaksid inimesed puhata
palju pikemat aega, kui seda kohta ei rikuks ära naftareostus.
Millega veel Ecodefense! tegeleb?
Just hiljaaegu lõppes meil õnnelikult kampaania nimega «Puhas jõgi, puhas Baltimeri», mille eesmärgiks oli sundida kohalikku Kaliningradi paberi- ja tselluloosivabrikut rekonstrueerima
oma tootmist ja loobuma paberi klooriga valgendamisest. Tükk aega ei tulnud meil sellest midagi
välja. Meid toetasid väga kohalikud inimesed, kes nägid, milliseks muutub vesi tselluloositehase tõttu. Kohalik võim aga rääkis, et see on ju tehas, seal töötavad inimesed, seda ei saa kinni panna, inimesed kaotavad ju töö. Meie argument oli, et me ei palu tehase sulgemist, vaid uuendamist.
Lõpuks - eelmise aasta teisel poolel sõitis siia komisjon keskkonnaressursside ministeeriumist ja sulges päevapealt kaks kolmest tehasehoonest. Selgus, et tehas mitte lihtsalt ei reosta jõge, vaid võtab ka vett joogiveeallikatest, samal ajal kui suve keskel peavad Kaliningradi elanikud tihti ilma joogiveeta ära elama. Muidugi sõitis kuberner Moskvasse probleemi lahendama ning selle
tulemusel muudeti sulgemise otsus rekonstrueerimise otsuseks. Ja alles siis hakkas tehase juhtkond meid järsku kutsuma avalikele aruteludele ja kaasama oma plaanidesse. See annab
lootust, et ka naftapuurimisega seotud probleeme saab lahendada.
***
Mis on Ecodefense!?
Ecodefense! on valitsusväline organisatsioon, mis asutati 1990. aastal Venemaal Kaliningradis. Ecodefense! eesmärk on informeerida inimesi ja kaasata neid keskkonna- ja sotsiaalküsimuste
lahendamisse. Selleks organiseeritakse hariduslikke üritusi, keskkonnainfokampaaniaid, vägivallatuid aktsioone ja levitatakse keskkonnainfot, samuti tehakse koostööd valitsusasutustega. Organisatsioonil on mitmekülgne koostöö oma partneritega: Ecodefense!
kuulub ülevenemaalisse katusorganisatsiooni Sotsiaalökoloogiline Ühendus, teeb
koostööd Maailma Looduse Fondi (WWF), Puhta Läänemere Ühendusega, ajakirjaga
Earth First ja mitmete muude rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Allikas: Ecodefense!
D6 ehitamise vastu. Ecodefense! juhatuse liige selgitas Rohelisele Väravale tagamaid.
Kuidas kuulsite planeeritavast D6 naftapuurtornist?
Vene seaduste järgi peavad selliste objektide planeerijad enne riiklikku keskkonnamõjude hinnangut läbi viima avalikke arutelusid. Firma Lukoil, tahtmata kohe alguses minna
pahuksisse seadustega, kuulutas välja avalikud arutelud. See toimus 2002. aasta aprillis. Selleks ajaks oli neil selge, et projekt on realiseerimiseks valmis.
Mis juhtub, kui Lukoili plaanid teostuvad?
Asi on selles, et pole olemas selliseid naftapuurtorne, eriti merel, millel ei toimuks avariisid. Seni,
kuni töö käib korralikult, muidugi nagu polekski probleeme, kuid on selge, et avarii eest pole keegi kaitstud. Meie tellitud okeanoloogide uurimus näitab, et igasuguse õnnetuse puhul jõuab naftalaik otse Kura sääre rannikule. Kas see juhtub Vene või Leedu poolel, sel pole enam tähtsust.
Ka naftapuurtorni ehitusel on ju omad keskkonnamõjud?
Loomulikult anti projekti valmimise ajal keskkonnamõjude hinnang ehitusele ning puurtorni ja ümbruse ekspluatatsioonile. Nagu ühest suust räägivad okeanoloogid, ihtüoloogid ja muud asjaga tegelenud inimesed, et ehituse ajal pole mõjud eriti märkimisväärsed. Mulle tundub see jutt natuke imelik, sest näiteks naftatoru läheb mere alt platvormilt rannikuni, kust kulgeb
40 km naftaterminalini. Toru läbib erinevaid jõekesi, muuhulgas ka jõge, kus koeb lõhe.
Mida on teie organisatsioon selle ehitise vastu teinud?
Alguses võtsime osa avalikest aruteludest mõeldes, et projekti nii varajases etapis ettepanekuid tehes õnnestub meil muuta seda kasvõi veidi keskkonnasõbralikumaks või suisa plaan katkestada. Lukoil tegi aga kõik mis võimalik, et need arutelud võimalikult kiiresti läbida ning
et neist võtaks osa minimaalselt inimesi. Sisulise arutelu all olevate materjalide asemel trükiti 20-küljeline värviline lasteraamatu sarnane buklett, kus oli kirjas, et kõik läheb hästi
ja Läänemere olukord lausa paraneb, kui sinna puurtorn rajada. Pole ju saladus, et enamik inimesi mõtleb nii, et Lukoil kui Venemaa suurim firma teeb mis tahab ja meil, väikestel
inimestel, pole siin sõnaõigust. Me tegime D6 teema üldtuntuks, vähemalt Kaliningradis ei leidu inimest, kes poleks kuulnud selleteemalist diskussiooni. Meil õnnestus ka viia
teema kohalikult tasandilt kaugemale. Trükkisime 3000 postkaarti, mis olid adresseeritud president Putinile ning jagasime neid ülevenemaalistel üritustel, seega sai Putin kindlasti paljudest Venemaa kohtadest sel teemal kirju. Kohalike võimude seisukoht on väga kindel ja
siin pole eriti midagi teha, õnneks on meil väga hea koostöö Leedu Rohelise Liikumisega. Kuna Leedus on ka valitsuse seisukoht selle projekti suhtes negatiivne, siis on õnnestunud
teema viia ka rahvusvahelisele tasemele.
Millal peaks naftapumpamine algama?
Ametlike teadaannete järgi saavad nad nafta pumpamisega alustada aprillis, vahetult ehitusega tegelevatelt inimestelt saadud info järgi ei hakka aga midagi toimuma enne septembrit. Meil on nüüd veidi aega tegutseda rahvusvahelise üldsusega. Me küll lootsime Baltimaade abile, kuid tuli välja, et tihe koostöö tekkis vaid Leeduga. Meie pikaajalisemaks eesmärgiks projektil STOP
D6 on see, et mitte lihtsalt ei lõpetataks seda konkreetset Lukoili projekti, vaid Läänemere ümber olevate maade valitsused kirjutaksid alla moratooriumile, mis keelustaks Läänemerel nafta puurimise. Lukoil ei saa ju aru, miks neid keelatakse, kui Poola, Saksamaa ja Rootsi plaanivad selliseid projekte. See oleks üks väga hea ja kaasaegne otsus, kui Läänemeremaad sellises asjas kokkuleppele jõuaksid.
Kuidas saaksid näiteks Eesti inimesed teie aktsioone toetada?
Võib-olla võiksid nad survet avaldada oma valitsusele. Eesti valitsus võiks näiteks tulla välja initsiatiiviga eelmainitud moratooriumi kehtestamiseks. Kuid ka kõige tavalisem inimene võiks kirjutada presidendile sellest, et me kõik elame siin Läänemere ääres, mille reostusega
on väga palju probleeme ja ainus, mis siit veel puudub, on naftapuurimine. Kõige väärtuslikum ressurss, mis Läänemere ääres säilinud on, on puhkeala ressurss, sest meie kala Euroopa Liidus enam eriti osta ei julgeta. Võiks arvutada, kui palju maksab nafta ja kui palju maksab see puhkeressurss. Naftat jätkub meil siin mõneks aastaks, kuid rannaliival saaksid inimesed puhata
palju pikemat aega, kui seda kohta ei rikuks ära naftareostus.
Millega veel Ecodefense! tegeleb?
Just hiljaaegu lõppes meil õnnelikult kampaania nimega «Puhas jõgi, puhas Baltimeri», mille eesmärgiks oli sundida kohalikku Kaliningradi paberi- ja tselluloosivabrikut rekonstrueerima
oma tootmist ja loobuma paberi klooriga valgendamisest. Tükk aega ei tulnud meil sellest midagi
välja. Meid toetasid väga kohalikud inimesed, kes nägid, milliseks muutub vesi tselluloositehase tõttu. Kohalik võim aga rääkis, et see on ju tehas, seal töötavad inimesed, seda ei saa kinni panna, inimesed kaotavad ju töö. Meie argument oli, et me ei palu tehase sulgemist, vaid uuendamist.
Lõpuks - eelmise aasta teisel poolel sõitis siia komisjon keskkonnaressursside ministeeriumist ja sulges päevapealt kaks kolmest tehasehoonest. Selgus, et tehas mitte lihtsalt ei reosta jõge, vaid võtab ka vett joogiveeallikatest, samal ajal kui suve keskel peavad Kaliningradi elanikud tihti ilma joogiveeta ära elama. Muidugi sõitis kuberner Moskvasse probleemi lahendama ning selle
tulemusel muudeti sulgemise otsus rekonstrueerimise otsuseks. Ja alles siis hakkas tehase juhtkond meid järsku kutsuma avalikele aruteludele ja kaasama oma plaanidesse. See annab
lootust, et ka naftapuurimisega seotud probleeme saab lahendada.
***
Mis on Ecodefense!?
Ecodefense! on valitsusväline organisatsioon, mis asutati 1990. aastal Venemaal Kaliningradis. Ecodefense! eesmärk on informeerida inimesi ja kaasata neid keskkonna- ja sotsiaalküsimuste
lahendamisse. Selleks organiseeritakse hariduslikke üritusi, keskkonnainfokampaaniaid, vägivallatuid aktsioone ja levitatakse keskkonnainfot, samuti tehakse koostööd valitsusasutustega. Organisatsioonil on mitmekülgne koostöö oma partneritega: Ecodefense!
kuulub ülevenemaalisse katusorganisatsiooni Sotsiaalökoloogiline Ühendus, teeb
koostööd Maailma Looduse Fondi (WWF), Puhta Läänemere Ühendusega, ajakirjaga
Earth First ja mitmete muude rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Allikas: Ecodefense!
Rahvuspargi serval: Lihula gümnaasium. Roheline Värav 08.02.2008
Lihula gümnaasiumi ökoloogiaklass saab juba kümneaastaseks.
Lihula gümnaasium asub päris Matsalu rahvuspargi ääres, jala astudes jõuab koolist rahvusparki umbes 20 minutiga. Veidi üle kümne aasta tagasi võttis Lihula gümnaasium vastu esimese lennu ökoloogiat süvitsi õppivaid noori. Valla ainukeses gümnaasiumis on loodushuvilisi lapsi käinud tegelikult aastakümneid, sest 1957. aastal asutatud kaitseala töötajad on ikka oma lapsed siia kooli pannud. Nii on Lihula koolist juba enne ökoloogiaklassi avamist välja kasvanud näiteks praegune rahvuspargi seiretöötaja Triin Paakspuu ja maaülikooli ökoloogiaõppejõud Mart Meriste.
Algklass võiks osa saada
Ökoloogiaklass on kümne aastaga välja lasknud kümmekond noort, kes jätkavad teed loodusteaduse radadel ning töötavadki mõnel kaitsealal või ülikoolis. Üks sellistest vilistlastest, Tartu ülikooli ökoloogia eriala magistrant Maris Markus kõneleb: «Gümnaasiumisse astudes oli ökoloogia süvaõpe mulle iseenesestmõistetav otsus ning ökoloogiatunnid olid ühed lemmikutest.» Nii tõmbas Marise süda ka ülikooli astudes ökoloogia eriala poole. Ülikooli esimesed kursused olid tallle lihtsamad kui kursusekaaslastele, sest ta oli valdkonnaga rohkem kokku puutunud. Marise puhul pole keskkoolist kaasa tulnud mitte ainult eriala laiemalt, vaid ka kitsam uurimisteema. Kui gümnaasiumis kirjutas ta uurimistöö «Kõre taasasustamine Matsalu Looduskaitseala rannaniitudele», millega esines ka rahvusvahelisel olümpiaadil, siis tema magistritöö tõotab tulla kahepaiksete elupaiganõudlustest.
Sellest õppeaastast töötab Lihula gümnaasiumis uus bioloogiaõpetaja – botaanik ja pedagoog Marje Loide. Kohtun Marje Loidega tema kodus Matsalu metsa servas asuvas rookatusega rehemajas. On laupäev ja nagu selgub, õpetaja Loide ainukene vaba päev nädalas, sest pühapäevaks on juba õpilastega kavandatud sõit ETV viktoriini «Mine metsa!» salvestamisele. «Just tehti bioloogiaklassis remont ning sain kõik ise kujundada. Sain, täpselt nagu soovisin, viis binokulaari ja kümme binoklit. Mulle meeldib, et kooli juhtkond toetab igati täiendkoolitusi ning õpilaste osavõttu projektidest,» loetleb Marje Loide meeldivaid asju. Ühe olulise plusspunktina nimetab Loide ka tunniplaani – ökoloogiaklassi tunnid on alati kas kaks või kolm õppetundi järjest, nii on õuesõppeks ja praktilisteks töödeks piisavalt aega.
Ökoloogia süvaõpe on Lihulas ametlikult vaid gümnaasiumiosas, kuid õpetaja kavatseb Matsalu looduskaitseala tulevikus kaasata kõigi klasside õpetamisel. Algklasside õpetajad on aina rohkem hakanud loodusprojektidest osa võtma. Loide kinnitusel on tema kolleegid olnud väga hakkajad – pisikestega tehakse igal aastal suur plakat aasta linnu ja aasta puu teemal, käiakse kaitsealadel ekskursioonidel ning võetakse osa projektist «Tere, kevad!». Algkoolitasemel annaks aga asja edasi arendada: kasutada loodusloo õpetamisel rohkem ära kooli ümbrust.
Mõte jookseb praktikumi
Marje Loide sõnul on oluline, et õpilased ei valiks gümnaasiumis ökoloogia süvaõpet lihtsalt huvipuudusest teiste valdkondade vastu, vaid oleksid juba maast madalast asjas sees. Õpetaja näeb lünka seitsmenda kuni üheksanda klassi loodushariduses. Selles vanuses läheb kogu aur põhikooli lõpetamisele ning loodusteemalisi lisatunde hetkel juurde panna pole õnnestunud. Siiski loodab Marje Loide lisatunnid kunagi teoks teha, kuid ta rõhutab: «Need lisatunnid peaksid olema puhtalt praktilised. Südame ehituse õppimine pole pildi järgi kuigi huvitav, kui aga päris sea südame lauale paned, siis tekib huvi ka kõige tagumises pingis istujal.»
Gümnaasiumi ökoloogia õppekava näeb lühidalt välja järgmine. Kümnendas klassis tuleb meelde tuletada teadmised Eesti loodusest, koosluste tüübid ja süstemaatika. Põhikoolis pole õpilastel enamasti süstemaatilist pilti tekkinud. Loide rõhutab, et teooriat püüab ta anda vähe ning vürtsitada kõike võimalikult rohke näidismaterjaliga.
Lihula raamatukogus peitub hindamatu vara – Matsalu loodusfilmide festivali kõik filmid. Miks mitte neid tundides vaadata? Suurt rõhku paneb õpetaja just päris praktilisele tööle, olgu see siis kala soomuste järgi vanuse määramine, teokarpidest ehete pealt Eesti liikide äratundmine või tõsisem müttamine väljas. Kõigist töödest jäävad ökoloogiaklassi õpilastele kirjalikud protokollid.
Üheteistkümnendas klassis on ökoloogiakursuse põhiteemad säästev põllumajandus, kasulikud taimed ja säästev turism. Säästvat arengut vaetakse nii siit kui ka sealt otsast ning aasta lõpuks kirjutab igaüks uurimistöö. Viimane on õpetaja sõnul lastele alguses hirmutav, kuid enamasti saadakse sellega hakkama ning õpitakse ära elementaarsed teadusliku uurimise meetodid. Kel töö väga hästi õnnestub, sel avaneb võimalus järgmisel aastal ka koolilõpueksamiks ökoloogia valida.
Kaheteistkümnenda klassi teemad on looduskaitse ja teadlik tarbimine. «Need on ju need noored inimesed, kes juba järgmisel aastal hakkavad ise poes otsustama, millist toitu süüa, milliseid pesuvahendeid kasutada ning kui palju ja millise autoga ringi sõita, seepärast panen suurt rõhku sellele, et nad iseseisvasse ellu minnes oskaksid vastutustundlikke otsuseid vastu võtta,» kirjeldab Loide oma strateegiat. Marje Loide ärgitab õpilasi osa võtma kõikvõimalikest projektidest. Matsalu loodusfilmide festival on ökoloogia eriala õpilastele loomulikult igal aastal kohustuslik. Igaüks kirjutab lemmikfilmi kohta arvustuse. Osa on võetud ka loodusajakirjade viktoriinist, televisiooni loodusviktoriinidest, ökomaja projekteerimise võistlusest ja teistest koolidevahelistest mõõduvõtmistest.
Marje Loide sõnul on loodusainete süvaõppega gümnaasiumite õpetajatel Eestis omavahel üsna hea side, kuid suhtlema peaks ärgitama ka õpilasi. Näiteks unistab õpetaja koolide ühisest suvelaagrist. «Palju on projekte, kus õpilased saavad võrrelda oma uurimistöid. Selline asi sobib rohkem tüdrukutele, kuid poistele oleks vaja midagi praktilisemat, näiteks ühises laagris võidu peale kala siseorganite äratundmine,» hakkab bioloogiaõpetajal juba mõte jooksma.
Lihula gümnaasium asub päris Matsalu rahvuspargi ääres, jala astudes jõuab koolist rahvusparki umbes 20 minutiga. Veidi üle kümne aasta tagasi võttis Lihula gümnaasium vastu esimese lennu ökoloogiat süvitsi õppivaid noori. Valla ainukeses gümnaasiumis on loodushuvilisi lapsi käinud tegelikult aastakümneid, sest 1957. aastal asutatud kaitseala töötajad on ikka oma lapsed siia kooli pannud. Nii on Lihula koolist juba enne ökoloogiaklassi avamist välja kasvanud näiteks praegune rahvuspargi seiretöötaja Triin Paakspuu ja maaülikooli ökoloogiaõppejõud Mart Meriste.
Algklass võiks osa saada
Ökoloogiaklass on kümne aastaga välja lasknud kümmekond noort, kes jätkavad teed loodusteaduse radadel ning töötavadki mõnel kaitsealal või ülikoolis. Üks sellistest vilistlastest, Tartu ülikooli ökoloogia eriala magistrant Maris Markus kõneleb: «Gümnaasiumisse astudes oli ökoloogia süvaõpe mulle iseenesestmõistetav otsus ning ökoloogiatunnid olid ühed lemmikutest.» Nii tõmbas Marise süda ka ülikooli astudes ökoloogia eriala poole. Ülikooli esimesed kursused olid tallle lihtsamad kui kursusekaaslastele, sest ta oli valdkonnaga rohkem kokku puutunud. Marise puhul pole keskkoolist kaasa tulnud mitte ainult eriala laiemalt, vaid ka kitsam uurimisteema. Kui gümnaasiumis kirjutas ta uurimistöö «Kõre taasasustamine Matsalu Looduskaitseala rannaniitudele», millega esines ka rahvusvahelisel olümpiaadil, siis tema magistritöö tõotab tulla kahepaiksete elupaiganõudlustest.
Sellest õppeaastast töötab Lihula gümnaasiumis uus bioloogiaõpetaja – botaanik ja pedagoog Marje Loide. Kohtun Marje Loidega tema kodus Matsalu metsa servas asuvas rookatusega rehemajas. On laupäev ja nagu selgub, õpetaja Loide ainukene vaba päev nädalas, sest pühapäevaks on juba õpilastega kavandatud sõit ETV viktoriini «Mine metsa!» salvestamisele. «Just tehti bioloogiaklassis remont ning sain kõik ise kujundada. Sain, täpselt nagu soovisin, viis binokulaari ja kümme binoklit. Mulle meeldib, et kooli juhtkond toetab igati täiendkoolitusi ning õpilaste osavõttu projektidest,» loetleb Marje Loide meeldivaid asju. Ühe olulise plusspunktina nimetab Loide ka tunniplaani – ökoloogiaklassi tunnid on alati kas kaks või kolm õppetundi järjest, nii on õuesõppeks ja praktilisteks töödeks piisavalt aega.
Ökoloogia süvaõpe on Lihulas ametlikult vaid gümnaasiumiosas, kuid õpetaja kavatseb Matsalu looduskaitseala tulevikus kaasata kõigi klasside õpetamisel. Algklasside õpetajad on aina rohkem hakanud loodusprojektidest osa võtma. Loide kinnitusel on tema kolleegid olnud väga hakkajad – pisikestega tehakse igal aastal suur plakat aasta linnu ja aasta puu teemal, käiakse kaitsealadel ekskursioonidel ning võetakse osa projektist «Tere, kevad!». Algkoolitasemel annaks aga asja edasi arendada: kasutada loodusloo õpetamisel rohkem ära kooli ümbrust.
Mõte jookseb praktikumi
Marje Loide sõnul on oluline, et õpilased ei valiks gümnaasiumis ökoloogia süvaõpet lihtsalt huvipuudusest teiste valdkondade vastu, vaid oleksid juba maast madalast asjas sees. Õpetaja näeb lünka seitsmenda kuni üheksanda klassi loodushariduses. Selles vanuses läheb kogu aur põhikooli lõpetamisele ning loodusteemalisi lisatunde hetkel juurde panna pole õnnestunud. Siiski loodab Marje Loide lisatunnid kunagi teoks teha, kuid ta rõhutab: «Need lisatunnid peaksid olema puhtalt praktilised. Südame ehituse õppimine pole pildi järgi kuigi huvitav, kui aga päris sea südame lauale paned, siis tekib huvi ka kõige tagumises pingis istujal.»
Gümnaasiumi ökoloogia õppekava näeb lühidalt välja järgmine. Kümnendas klassis tuleb meelde tuletada teadmised Eesti loodusest, koosluste tüübid ja süstemaatika. Põhikoolis pole õpilastel enamasti süstemaatilist pilti tekkinud. Loide rõhutab, et teooriat püüab ta anda vähe ning vürtsitada kõike võimalikult rohke näidismaterjaliga.
Lihula raamatukogus peitub hindamatu vara – Matsalu loodusfilmide festivali kõik filmid. Miks mitte neid tundides vaadata? Suurt rõhku paneb õpetaja just päris praktilisele tööle, olgu see siis kala soomuste järgi vanuse määramine, teokarpidest ehete pealt Eesti liikide äratundmine või tõsisem müttamine väljas. Kõigist töödest jäävad ökoloogiaklassi õpilastele kirjalikud protokollid.
Üheteistkümnendas klassis on ökoloogiakursuse põhiteemad säästev põllumajandus, kasulikud taimed ja säästev turism. Säästvat arengut vaetakse nii siit kui ka sealt otsast ning aasta lõpuks kirjutab igaüks uurimistöö. Viimane on õpetaja sõnul lastele alguses hirmutav, kuid enamasti saadakse sellega hakkama ning õpitakse ära elementaarsed teadusliku uurimise meetodid. Kel töö väga hästi õnnestub, sel avaneb võimalus järgmisel aastal ka koolilõpueksamiks ökoloogia valida.
Kaheteistkümnenda klassi teemad on looduskaitse ja teadlik tarbimine. «Need on ju need noored inimesed, kes juba järgmisel aastal hakkavad ise poes otsustama, millist toitu süüa, milliseid pesuvahendeid kasutada ning kui palju ja millise autoga ringi sõita, seepärast panen suurt rõhku sellele, et nad iseseisvasse ellu minnes oskaksid vastutustundlikke otsuseid vastu võtta,» kirjeldab Loide oma strateegiat. Marje Loide ärgitab õpilasi osa võtma kõikvõimalikest projektidest. Matsalu loodusfilmide festival on ökoloogia eriala õpilastele loomulikult igal aastal kohustuslik. Igaüks kirjutab lemmikfilmi kohta arvustuse. Osa on võetud ka loodusajakirjade viktoriinist, televisiooni loodusviktoriinidest, ökomaja projekteerimise võistlusest ja teistest koolidevahelistest mõõduvõtmistest.
Marje Loide sõnul on loodusainete süvaõppega gümnaasiumite õpetajatel Eestis omavahel üsna hea side, kuid suhtlema peaks ärgitama ka õpilasi. Näiteks unistab õpetaja koolide ühisest suvelaagrist. «Palju on projekte, kus õpilased saavad võrrelda oma uurimistöid. Selline asi sobib rohkem tüdrukutele, kuid poistele oleks vaja midagi praktilisemat, näiteks ühises laagris võidu peale kala siseorganite äratundmine,» hakkab bioloogiaõpetajal juba mõte jooksma.
Sunday, March 16, 2008
Mahetoetuse uued reeglid võivad sundida Martin Kivisoo hobusepidamisest loobuma. Oma Hobu märts 2008
Juba mõnda aega on Põllumajandusministeeriumi koridorides räägitud uutest mahepõllumajanduse toetuse reeglitest. Ühe uue reeglina on välja käidud mõte, et hobused üldse mahetoetusest ilma jätta. Oma Hobu uuris, mida erinevad osapooled sel teemal arvavad.
Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsler Toivo Nõvandi ütleb, et tõesti on selline plaan arutlusel, et jätta hobused mahetoetusest ilma, kuigi lõplikku otsust ehk ministri allkirja veel ei ole. Nõvandi sõnul on selle idee põhjuseks tõik, et mahetoetust makstakse Eestis üsna suurele hulgale hektaritele, kuid tarbija toidukorvis mahetoodete hulk suurenenud ei ole. Seega on probleemiks mahepõllumajanduse arengukavas ettenähtud eesmärkide täitmine. Nõvandi sõnul peab mõtlema sellele, mis on otstarbekas ning kas hobusepidajal on mahetootmisega seoses mingeid lisakulusid, mida toetusega tuleks kinni maksta. Euroopa Liidu liikmesriikidel on selles küsimuses vabad käed ning erinevad riigid on asja lahendanud erinevalt.
Maaelu arengukava (MAK) järgi on mahepõllumajandusliku tootmise toetamisel kolm eesmärki: (1) säilitada ja suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning säilitada ja parandada mullaviljakust ja veekvaliteeti; (2) toetada mahepõllumajanduse arengut ning aidata kaasa mahetoodangu mahu suurenemisele; (3) toetada ja suurendada mahepõllumajanduse konkurentsivõimet. Seega ei ole mahetoodangu osakaalu suurendamine inimeste toidukorvis ainuke mahetoetuse eesmärk, vaid toetamise esmärgiks on ka suurendada pindalaliselt ala, kus järgitakse rangemaid keskkonnakaitse nõudeid.
2007. aasta seisuga oli mahepõllumajandusregistris 1647 hobust. Mahedaid hobusekasvatajaid on meil kümmekond, kes kõik tegelevad peale loomade ka taimekasvatusega.
Riigikogu maaelu komisjoni aseesmiees Aleks Lotman ütleb, et kui ministeerium koostab MAKi meetmetele rakendusmäärusi, siis peab silmas pidama, et määrusega võib nõudeid küll täpsustada, kuid arengukava muuta ei tohi. Hobuse välja jätmist mahepõllumajanduslike loomade loetelust võib aga käsitleda arengukava muutmisena. Sellist sammu tuleks nii avalikkuse kui Euroopa Komisjoniga täiendavalt kooskõlastada ja kuna MAK protsess on olnud pikk ja keeruline, siis kava muutmine ei tundu riigikogulase sõnul otstarbekas.
Püüame minna paberitest veidi kaugemale ning vaadata, mida toob reaalselt kaasa mahedalt hobuste kasvatamine ning mida arvavad hobusekasvatajad ise.
Tšehhi koolituskeskuse FYTO poolt koostatud mahehobuste pidamise õppematerjali järgi võib saada mahehobustelt kolme toodet: märapiima, hobuseliha ja kõrvalproduktina ökoväetist. Välja tuuakse lisaks, et mahedalt hobuseid kasvatades peab kogu hobuste sööt olema sertifitseeritud mahe, mis tähendab, et hobusekasvataja peab kasvatama oma mahekaera ja maheheina või siis ostma neid teistelt maheettevõtetelt. Seega suurendab mahe hobusekasvatus kindlasti mitte ainult karjamaade hulka, mida saab nimetada mahedaks, vaid ka mahepõllumajanduse käivet laiemalt. Internetist võib leida kuulutusi, kus ostetakse ja müüakse mahetalus kasvanud hobuseid – niisiis võib toodanguks lugeda ka terved ja heas vormis hobused.
Hobuseid mahepõllumajanduslike põhimõtete järgi kasvatav Peeter Viiard leiab, et mahepõllumajandus on kõigepealt maa kui loodusressursi säästlik ja ökoloogiline majandamine, mille oluliseks tingimuseks on maa väetamine naturaalse sõnnikuga. Viiardi sõnul pole hobustele keegi toetust maksnudki, toetus on maa mahedalt majandamise eest – kes kasutab loomana lehma, kes kitse, kes siga või hobust, sel ei ole tähtsust. „Mahepõllumajanduses peetavate hobuste toodang on mahesõnnik,“ leiab Viiard. „Põllumajandusministeeriumi seisukohalt oleks maheda hobusõnniku tootmine väga oluline, sest kui seda sõnnikut rohkem kui oma maa tarbeks toodetakse, saaks seda müüa näiteks mahemaasikakasvatajale või mahekasvuhoone pidajale. Mahetootjad väärindavad seda sõnnikut väetisena tootmises.“ Viiardi arvates on oluline ka see, et tänaseks on paljud oma igapäevase töö ja sissetuleku sidunud hobustega ning kui hobusepidajad kasutavad maad lisaks vastavalt mahemajandamise printsiipidele, siis on nad võtnud endile lisakohustused maa suhtes, mida kompenseeritakse. Ehk: “Hobusepidajad on sõlminud riigiga pikaajalise lepingu, kus tootjatena on nemad oma kohustusi täitmas, riik aga tahab lepingut ootamatult ja põhjendusteta lõpetada. Küsin, mis on selle otsuse hind ühe mahemaa hektari kohta?“
Muhu saarel tegutsev hobusekasvataja, turismiettevõtja ja mahetalu pidaja Martin Kivisoo ütleb, et on ministeeriumiga sel teemal juba kirju vahetanud ja võidelda ei kavatse: „Kes mängib jalgpalli, see peab järgima jalgpalli reegleid, kes mängib PRIA mängu, see peab nende reegleid järgima.“ Kivisoo soov oleks aga, et uute reeglitega kohanemiseks antaks rohkem kui üks aasta aega: kogu talupidamine tuleb ju ümber arvutada, kuidas on mõttekas jätkata. Kivisool on 222 hobust ja 60 lihaveist, kui veised jätta mahedaks ja hobused mitte, siis tuleb loomad panna eraldi karjamaadele karjatama, ehitada uusi karjaaedu, masinapark ümber jagada nii et mahe ettevõte pool mittemahedaga kokku ei puutuks. See nõuab palju kulutusi. Teine variant oleks hobused jätta siiski mahepõllumajanduse osaks, kuid nendega karjatatav maa toetuse alt välja jätta. Kivisoo väitel muutub hobuste mahedalt pidamine talle nii liialt kalliks, sest mahereegleid tuleks neile ju ikkagi rakendada. Praktiliselt oleks tal sel juhul kaks valikut: kas jätta hobusekasvatus üldse maha ja hakata lihaveise kasvatajaks või lõpetada põllumajanduslik tegevus ja hobuseid pidada vaid niipalju kui turismiga tegelemiseks neid vaja läheb.
Asekantsler Nõvandi arvates on ainult tervitatav kui hobusepidajad lähevad lihaveise pidamisele üle ning ei näe Kivisoo valikutes midagi problemaatilist. Ju ei näe ministeerium probleemi ka seal, kus seda paljud talunikud näevad: põllumajandustoetustega ei saa ettevõte oma äriplaanis arvestada, sest igasuguste toetuste reegleid tehakse nii tihti ümber, et kunagi ei tea, kas sel aastal tehtud plaanid sind järgmisel aastal juba pankrotti või lausa kohtupinki ei vii.
Saturday, March 1, 2008
Eestlased sihivad lõunanaba. Roheline Värav 11.01.2008
Eesti peaks osalema rahvusvahelistes kliimauuringutes ja Antarktika uurimises, räägiti aasta lõpul riigikogus. Ajaloost selgub, et Eesti teadlastel on Lõunamandriga juba üksjagu kogemusi.
Uurin oma toa seinal asuvat National Geographicu maailmakaarti ja avastan, et pole seni eriti huvi tundnud kaardi allservas laiuva valge mandri vastu. Täna on mul aga põhjust lugeda lausa kohanimesid, sest otsin paika, mille eksperdid on välja valinud Eesti tulevase Antarktika-uurimisjaama tarvis. Mu suureks pettumuseks on aga just see osa Rossi mere rannikust jäänud kaardi legendi serva alla. Kuigi täpset asukohta pole näha, saan kaardilt teada, et meie tulevane teaduspurjekas võiks randuda kohta, mis asub kahe suure Antarktise piirkonna – Marie Byrdi maa ja Wilkesi maa – vahel.
Eesti Antarktika-ekspeditsiooni koduleheküljel on kirjas, et Antarktika uurimine ja kaitse on globaalse kliima kujunemise ning meie planeedi elukeskkonna säilimise seisukohalt võrdselt tähtis Maa kõigi riikide ja rahvaste jaoks. Eesti Antarktika-ekspeditsioonile on välja mõeldud ka kõlav nimi: Estantex. Milline ilus ja üllas unistus: saada üheks (tõenäoliselt väikseimaks) riigiks, kellel on oma uurimisjaam lõunapoolseimal mandril. Jätan seekord kirjutamata finantsprobleemidest, mis tuleb lahendada selleks, et eestlaste oma keskkonnasäästlik uurimisjaam ja väike teaduspurjekas tõeluseks saaksid. Vaadakem hoopis ajaloos tagasi, et leida eestlaste varasemaid kokkupuuteid Lõunamandriga.
Jutustus meie kaasmaalaste kuulsusrikkast loost Antarktika saladuste avastamisel algab päris-päris kaugelt. Nimelt oli Lõunamandri avastajaks baltisakslasest mereväeohvitseri Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud Vene ekspeditsioon, kuhu suure tõenäosusega kuulus ka eestlasi. Ametlikuks Antarktika avastamise kuupäevaks loetakse 28. jaanuari 1820.
Avastatud mandrist sai kiiresti riikide võitlustander – igaüks tahtis seda loodusrikkustega ahvatlevat maad endale. Alles 1961. aastal jõustus nn Antarktika
leping, millega kaksteist riiki jagasid huvipiirkonnad ja tegutsemispiirid ära ning leppisid kokku, et sõjalistel eesmärkidel seda maad kasutada ei tohi. Et Antarktika on ainulaadne manner, kus inimesi ei ela, kuid kus inimtegevuse globaalne mõju end siiski tunda annab, lisati Antarktika lepingule 1998. aastal Madridi keskkonnaprotokoll. Madridi protokoll kehtestab üliranged reeglid keskkonnakaitseks ning keelab vähemalt pooleks sajandiks igasuguse geoloogilise luure ja maavarade kaevandamise Antarktikas.
Kuigi juriidiliselt liitus väike põhjamaine Eesti Antarktika lepinguga alles 2001. aastal, on Eestist pärit inimesed osalenud seal kõige erinevamates teadusuuringutes juba leppe koostamise ajal – 1957. aastast. Meie rahvakillu diasporaa on lai, seda kajastab ka nende riikide loend, mille ekspeditsioonide koosseisus eestlased Lõunamandril on käinud: Nõukogude Liit, USA, Austraalia, Rootsi, Itaalia. On teada, et vähemalt 22 eestlast on käinud Antarktikas otseselt uuringuid tegemas ning vähemalt seitse eesti teadlast on teinud olulisi teadusavastusi, kasutades valgelt mandrilt pärit proove ja andmeid.
Eestlaste nimed kaardil
Kui mul oleks käepärast hea kaart Antarktika kohta, siis otsiksin üles Transantarktilise mäestiku ning sealt Oona-nimelise mäe ja Lõuna-Victoria maa põhjaosast otsiksin Oona kaljujärsakut. Miks? Vastamiseks tuleb minna tagasi Teise maailmasõja aega, kui perekond Oona Eestist USAsse sõjapakku pääses. Perepojad Henn ja Hain lõpetasid uuel kodumaal kooli ning asusid õppima füüsikat. Vanemast vennast Henn Oonast sai geofüüsik, kes 1964. aastal talvitus Antarktikas. Ta tegeles eri tüüpi virmaliste füüsikaliste tagamaade väljaselgitamisega, osales jääkihtide vanuse määramises ja isegi pingviinide koduinstinkti uurimises. Neli aastat hiljem talvitus Antarktikas ka noorem vend Hain Oona, kelle erialaks oli ionosfääri uurimine. Kui Antarktika-uurijate seltskonnastatistikasse läksid eestlastest vennad kui esimesed sama perekonna inimesed, kes Antarktikas talvitunud, siis ajalukku kirjutasid nad end ikkagi oma teadussaavutustega. Eespool kirjeldatud Oona-nimelised mäetipud ongi nimetatud vendade Henn ja Hain Oona auks.
Ka esimene eesti soost naisteadlane Antarktikas oli väliseestlane. Eriti peente – vaid elektronmikroskoobiga nähtavate – struktuuride uurija, Sidney ülikooli teadlane Maret Vesk töötas Antarktikas 1987. ja 1988. aasta suvel, nende välitööde põhjal on ilmunud hulk teadusartikleid küll maksasammalde fotosünteesi peensuste kohta, küll inimtegevuse mõju kohta samblikele.
Teadlased virmaliste maal
Kõige rohkem on eestlastest Antarktikas oma uurimistöid teinud järvede uurija Enn Kaup, kes on ka aktiivne Eesti Antarktika-uurimisjaama rajamise eestvedaja. Kodueestlastest on vast tuntuimaks Antarktikat uurinud geograafiks Andres Tarand. Kuid eestlaste tegevus Antarktikas ei ole piirdunud loodusteadustega, näiteks on seal oma jala maha pannud ka kirjanik Juhan Smuul ning filmitegijaid Mati Kask ja Andres Sööt. Antarktika leppe teemal on eestlane Ivo Meisner kaitsnud magistrikraadi rahvusvahelises õiguses, mullu aga kirjutati leheveergudel eestlastest matkaseltskonnast, kel õnnestus tõusta Lõunamandri kõrgeima mäe Vinsori tippu.
Need on vaid killud Eesti seostest Antarktikaga, kuid kõige tähtsamaks tuleb siiski lugeda juba alguses mainitut: ka meie riik annab oma panuse maailma keskkonnaprobleemidesse, niisiis lasub meil kohustus püüda leida lahendusi. Eesti polaaruurijate unistus – meie oma uurimisjaam Antarktikas – on ikka veel unistus. Tulevik näitab, kuidas see jutustus eestlaste kuulsusrikkast Antarktika-uurimisest jätkub.
Uurin oma toa seinal asuvat National Geographicu maailmakaarti ja avastan, et pole seni eriti huvi tundnud kaardi allservas laiuva valge mandri vastu. Täna on mul aga põhjust lugeda lausa kohanimesid, sest otsin paika, mille eksperdid on välja valinud Eesti tulevase Antarktika-uurimisjaama tarvis. Mu suureks pettumuseks on aga just see osa Rossi mere rannikust jäänud kaardi legendi serva alla. Kuigi täpset asukohta pole näha, saan kaardilt teada, et meie tulevane teaduspurjekas võiks randuda kohta, mis asub kahe suure Antarktise piirkonna – Marie Byrdi maa ja Wilkesi maa – vahel.
Eesti Antarktika-ekspeditsiooni koduleheküljel on kirjas, et Antarktika uurimine ja kaitse on globaalse kliima kujunemise ning meie planeedi elukeskkonna säilimise seisukohalt võrdselt tähtis Maa kõigi riikide ja rahvaste jaoks. Eesti Antarktika-ekspeditsioonile on välja mõeldud ka kõlav nimi: Estantex. Milline ilus ja üllas unistus: saada üheks (tõenäoliselt väikseimaks) riigiks, kellel on oma uurimisjaam lõunapoolseimal mandril. Jätan seekord kirjutamata finantsprobleemidest, mis tuleb lahendada selleks, et eestlaste oma keskkonnasäästlik uurimisjaam ja väike teaduspurjekas tõeluseks saaksid. Vaadakem hoopis ajaloos tagasi, et leida eestlaste varasemaid kokkupuuteid Lõunamandriga.
Jutustus meie kaasmaalaste kuulsusrikkast loost Antarktika saladuste avastamisel algab päris-päris kaugelt. Nimelt oli Lõunamandri avastajaks baltisakslasest mereväeohvitseri Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud Vene ekspeditsioon, kuhu suure tõenäosusega kuulus ka eestlasi. Ametlikuks Antarktika avastamise kuupäevaks loetakse 28. jaanuari 1820.
Avastatud mandrist sai kiiresti riikide võitlustander – igaüks tahtis seda loodusrikkustega ahvatlevat maad endale. Alles 1961. aastal jõustus nn Antarktika
leping, millega kaksteist riiki jagasid huvipiirkonnad ja tegutsemispiirid ära ning leppisid kokku, et sõjalistel eesmärkidel seda maad kasutada ei tohi. Et Antarktika on ainulaadne manner, kus inimesi ei ela, kuid kus inimtegevuse globaalne mõju end siiski tunda annab, lisati Antarktika lepingule 1998. aastal Madridi keskkonnaprotokoll. Madridi protokoll kehtestab üliranged reeglid keskkonnakaitseks ning keelab vähemalt pooleks sajandiks igasuguse geoloogilise luure ja maavarade kaevandamise Antarktikas.
Kuigi juriidiliselt liitus väike põhjamaine Eesti Antarktika lepinguga alles 2001. aastal, on Eestist pärit inimesed osalenud seal kõige erinevamates teadusuuringutes juba leppe koostamise ajal – 1957. aastast. Meie rahvakillu diasporaa on lai, seda kajastab ka nende riikide loend, mille ekspeditsioonide koosseisus eestlased Lõunamandril on käinud: Nõukogude Liit, USA, Austraalia, Rootsi, Itaalia. On teada, et vähemalt 22 eestlast on käinud Antarktikas otseselt uuringuid tegemas ning vähemalt seitse eesti teadlast on teinud olulisi teadusavastusi, kasutades valgelt mandrilt pärit proove ja andmeid.
Eestlaste nimed kaardil
Kui mul oleks käepärast hea kaart Antarktika kohta, siis otsiksin üles Transantarktilise mäestiku ning sealt Oona-nimelise mäe ja Lõuna-Victoria maa põhjaosast otsiksin Oona kaljujärsakut. Miks? Vastamiseks tuleb minna tagasi Teise maailmasõja aega, kui perekond Oona Eestist USAsse sõjapakku pääses. Perepojad Henn ja Hain lõpetasid uuel kodumaal kooli ning asusid õppima füüsikat. Vanemast vennast Henn Oonast sai geofüüsik, kes 1964. aastal talvitus Antarktikas. Ta tegeles eri tüüpi virmaliste füüsikaliste tagamaade väljaselgitamisega, osales jääkihtide vanuse määramises ja isegi pingviinide koduinstinkti uurimises. Neli aastat hiljem talvitus Antarktikas ka noorem vend Hain Oona, kelle erialaks oli ionosfääri uurimine. Kui Antarktika-uurijate seltskonnastatistikasse läksid eestlastest vennad kui esimesed sama perekonna inimesed, kes Antarktikas talvitunud, siis ajalukku kirjutasid nad end ikkagi oma teadussaavutustega. Eespool kirjeldatud Oona-nimelised mäetipud ongi nimetatud vendade Henn ja Hain Oona auks.
Ka esimene eesti soost naisteadlane Antarktikas oli väliseestlane. Eriti peente – vaid elektronmikroskoobiga nähtavate – struktuuride uurija, Sidney ülikooli teadlane Maret Vesk töötas Antarktikas 1987. ja 1988. aasta suvel, nende välitööde põhjal on ilmunud hulk teadusartikleid küll maksasammalde fotosünteesi peensuste kohta, küll inimtegevuse mõju kohta samblikele.
Teadlased virmaliste maal
Kõige rohkem on eestlastest Antarktikas oma uurimistöid teinud järvede uurija Enn Kaup, kes on ka aktiivne Eesti Antarktika-uurimisjaama rajamise eestvedaja. Kodueestlastest on vast tuntuimaks Antarktikat uurinud geograafiks Andres Tarand. Kuid eestlaste tegevus Antarktikas ei ole piirdunud loodusteadustega, näiteks on seal oma jala maha pannud ka kirjanik Juhan Smuul ning filmitegijaid Mati Kask ja Andres Sööt. Antarktika leppe teemal on eestlane Ivo Meisner kaitsnud magistrikraadi rahvusvahelises õiguses, mullu aga kirjutati leheveergudel eestlastest matkaseltskonnast, kel õnnestus tõusta Lõunamandri kõrgeima mäe Vinsori tippu.
Need on vaid killud Eesti seostest Antarktikaga, kuid kõige tähtsamaks tuleb siiski lugeda juba alguses mainitut: ka meie riik annab oma panuse maailma keskkonnaprobleemidesse, niisiis lasub meil kohustus püüda leida lahendusi. Eesti polaaruurijate unistus – meie oma uurimisjaam Antarktikas – on ikka veel unistus. Tulevik näitab, kuidas see jutustus eestlaste kuulsusrikkast Antarktika-uurimisest jätkub.
Kuidas toota biokütuseid loodust hävitamata? Greengate 02.03.2008
Teadusajakirja Conservation Biology veebruari numbris ilmus bioloogide M. J. Groomi, E. M. Gray ja P. A. Townsendi artikkel biokütuste mõjust looduslikule mitmekesisusele.
Artikli autorite sõnul on biokütused saanud maailmas prioriteediks kuna soovitakse vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest, siiski ohustab selline massiline biokütuste kultiveerimine halva planeerimise korral looduslikku mitmekesisust. Probleemi lahendamiseks toovad autorid välja põhimõtted, mida tuleks edasi arendada loodussõbralike biokütuste tootmise standardiks.
Esiteks peaks biokütuseid kasvatama keskkonnasõbralikke ja looduslikku mitmekesisust mitte ohustavaid põllumajandusvõtteid kasutades. Jätkusuutlikuks saab pidada vaid selliseid kütuseid, mille tootmise käigus järgitakse keskkonnakaitse põhimõtteid protsessi algusest lõpuni.
Teiseks tuleb artikli autorite sõnul vähendada biokütuse ühiku tootmiseks kulutatava pindala miinimumini. Parimaks alternatiiviks tunduvad siin olema tulevikukütused, eriti mikrovetikatest toodetud kütused.
Kolmandaks tuleks esimeses järjekorras kultiveerida selliste kütuste tootmist, mille kogu elutsükli jooksul ei eralduks rohkem süsinikku kui selle tootmisel seotakse.
Maisil põhinev bioetanooli tootmine on neid kriteeriume arvestades kõige halvem alternatiiv fosiilkütustele, siiski on see USAs kõige rohkem turustatud alternatiiv. Artikli autorid kutsuvad üles kiiresti arendama teiste biokütuste tootmist ja arendamist ning loodavad, et bioloogid löövad aktiivselt kaasa loodussõbralike biokütuste sertifikaadi tingimuste väljatöötamises.
Artikli autorite sõnul on biokütused saanud maailmas prioriteediks kuna soovitakse vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest, siiski ohustab selline massiline biokütuste kultiveerimine halva planeerimise korral looduslikku mitmekesisust. Probleemi lahendamiseks toovad autorid välja põhimõtted, mida tuleks edasi arendada loodussõbralike biokütuste tootmise standardiks.
Esiteks peaks biokütuseid kasvatama keskkonnasõbralikke ja looduslikku mitmekesisust mitte ohustavaid põllumajandusvõtteid kasutades. Jätkusuutlikuks saab pidada vaid selliseid kütuseid, mille tootmise käigus järgitakse keskkonnakaitse põhimõtteid protsessi algusest lõpuni.
Teiseks tuleb artikli autorite sõnul vähendada biokütuse ühiku tootmiseks kulutatava pindala miinimumini. Parimaks alternatiiviks tunduvad siin olema tulevikukütused, eriti mikrovetikatest toodetud kütused.
Kolmandaks tuleks esimeses järjekorras kultiveerida selliste kütuste tootmist, mille kogu elutsükli jooksul ei eralduks rohkem süsinikku kui selle tootmisel seotakse.
Maisil põhinev bioetanooli tootmine on neid kriteeriume arvestades kõige halvem alternatiiv fosiilkütustele, siiski on see USAs kõige rohkem turustatud alternatiiv. Artikli autorid kutsuvad üles kiiresti arendama teiste biokütuste tootmist ja arendamist ning loodavad, et bioloogid löövad aktiivselt kaasa loodussõbralike biokütuste sertifikaadi tingimuste väljatöötamises.
Tuesday, February 19, 2008
Kaitseme oma juuri. Rohelise Värava nädalakommentaar 10.02.2008
Paar nädalat tagasi arutas riigikogu maaelu komisjon tori vanapärase hobusetõu kaitsmist. Ettekandeid pidasid kaks kuraasikat inimest: mainitud hobuste eest seismisega tuntuks saanud sakslanna Ute Wohlrab ja riigikogulane Mark Soosaar. Komisjonis arutati, et kuigi tori hobune on kantud ohustatud tõugude nimekirja ning tema pidajad saavad riigilt toetust, on just vanapärane universaalne tori hobune ikkagi väga täbaras olukorras.
Just see hobusetõug räägib meile loo ühest Eesti rahvale nii olulisest etapist – ajast, mil loodi Eesti Vabariik ja toimus maareform, mille tulemusena tekkis palju eesti rahvusest talunikke. Kui varem olid eestlased talutöödel ja kirikus käies kasutanud pisikest kasvu särtsakat eesti maatõugu hobust, siis nüüd tekkis paljudel korraga vajadus suurema tööhobuse järele. Tori hobuse tõuraamat avati 1922. aastal, suures osas kasutati tori tõugu aretades sedasama maatõugu hobust, kuid suuremate ja jõulisemate varssade aretuses välismaiseid suuremaid tõugusid. Sellise aretustöö tulemusena saadi iseloomult eesti hobusega sarnane, kuid välimuse ja jõudluse poolest suurem universaalne tori hobune, kellega saab nii ratsutada kui ka talutööd teha.
Tänapäeval tehakse hobustega talutööd vähe ning rohkem kasvab nõudlus sporthobuste järele. Nii ongi paljud tori hobuse kasvatajad hakanud oma hoolealuseid sporthobustega ristama. Kuigi tori hobust on ennegi teiste tõugudega segatud, näeb Ute Wohlrab siin hetkel suurt probleemi – tori hobuseid Eestis nagu oleks, kuid universaalseid vana tüüpi hobuseid on alles väga vähe. Sakslanna on teinud ettepaneku, et Eesti Hobusekasvatajate Selts hakkaks tori hobuse tõuraamatus pidama kahte eraldi osa – sporthobuse ja universaalse hobuse kohta. Hobusekasvatajad pole sellist ettepanekut seni veel tõsiselt võtnud. Riigikogu maaelu komisjonis leiti aga, et lahendada tuleks hoopis teine probleem – hobusekasvatajate selts peaks hakkama automaatselt tõuraamatusse kandma kõiki varssu, kelle mõlemad vanemad on puhtad tori hobused. Pealtnäha elementaarne, kuid hetkeseisuga see nii ei ole, sest täkkude omanikud peavad enne täku tõuraamatusse kandmist ette võtma bürokraatliku ja suhteliselt kalli litsenseerimisprotseduuri. Selle olukorra tulemus on aga olukord, kus tõuraamatusse jäävad kandmata mitmed puhtad tori täkud, kelle omanikud elavad pealinnast kaugel ja peavad litsenseerimist mõttetuks kohustuseks. Nii jäävad tublid täkud aretusest välja ning tori hobuse genofondist kaob aina enam vanapärast materjali, samas kui n-ö tõuparandamise eesmärgil tuuakse sisse väga erinevat tõugu hobuseid.
Selline bürokraatlik rägastik. Eks vanapärase tori hobuse kaitsjad jätkavad oma võitlusi. Paralleelselt tuleb mul taas pähe eesti maalamba fännide võitlus selle eest, et riik tunnustaks maalamba tõuks ning saaks päästa selle, mida veel päästa annab. Aatelised inimesed võitlemas bürokraatlikes keerdkäikudes meie oma juurte kaitsmise eest. Sest kõige selle juures ei tohi unustada, et nii tori hobune, eesti maalammas kui ka paljud teised pudulojused on ju osa eestlusest, osa meie ajaloost, kultuuriloost ja lahutamatult ka meie loodusloost.
Subscribe to:
Posts (Atom)