Septembri kuu keskel hakkasid Riikliku Looduskaitsekeskuse Penijõe kontorisse saabuma teated valge-toonekurest, kes Läänemaal tüütavat inimesi ja norivat süüa. Teadetes märgiti tihti, et toonekurel on ka rõngas jalas. 16. septembril toimetas sellise käitumismaneeriga rõngaga toonekurg juba Lihula linna südames.
Matsalu rõngastuskeskuse direktor Olavi Vainu kommenteerib: "Kui ise kohale jõudsin, oli kurg parasjagu Konsumi ees ühe auto katusel ja nokitses antenni kallal. Seejärel lendas ta maha ja patseeris veidi kõnniteel. Kui bussipeatusse saabus liinibuss, seadis ka toonekurg end sisenejate sappa. Küllap lootis osa pikast rändeteest bussiga katta."
Et toonekurge auto alla jäämisest või võimalikust hilisemast inimesepoolsest väärkohtlemisest säästa, saabus kohale looduskaitsekeskuse loodusvaht Jaan Veltman, kes mõningase pigutuse peale toonekure kahva alla püüdis. Rõngastuskeskuses tuvastati rõngakood ESTONIA MATSALU, A 512, mis tähendab, et toonekurele läks see jalga 20. juulil Urevere külas Raplamaal. On ka teada, et tegu oli olnud pesast tõrjutud pojaga, keda kohalik pererahvas kaastundest toiduga poputas. Pererahva juures oli toonekurg püsinud niikaua kuni rändetung võimust võttis.
Olavi Vainu: "Lihulast sai toonekurg ikkagi priisõidu kätte, kuid mitte bussiga, vaid Jaani autoga Nigula turvakodu suunal. Sealt edasi olevat ta Kaja Kübara sõnul hoogsas rütmis Läti poole põrutanud. Eks näeme, kas järgmisi uudiseid ka tuleb. Seekordne seiklus aitas sellel toonekurel igatahes Lääne Elu uudistekünnise ületada."
Showing posts with label valge-toonekurg. Show all posts
Showing posts with label valge-toonekurg. Show all posts
Sunday, May 31, 2009
Lindude rõngastamise tava jääb alles. Roheline Värav 11. aprill 2008
Olavi Vainu soovib lindude rõngastamist Eestis taas au sisse seada.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Sunday, April 20, 2008
Kurg on kohal! Aprill! Roheline Värav 11.04.2008
Pulmad plaanis? Tahate oma nimed tabalukule graveerida ja mõne kõrghoone katusele kinnitada nagu moodsatel aegadel tehakse? Märjamaa noored igatahes teevad nii: kirjutavad noorpaari nimed valgele lindile, jalutavad Haimre puiesteele ja seovad lindi ümber suure lehise, mille otsas on valge-toonekure pesa. Iga Märjamaa alevi elanik teab seda pesa ja ka külalisi tuuakse „saja-aastast kurepesa“ vaatama.
Kui vana on pesa?
Kui alevi pealt inimeste käest küsida, kui vana on toonekure pesa, siis vastavad nii nooremad kui vanemad: „Täpselt ma ei tea, aga tundub, et see on seal alati olnud.“ Pesapuu kõrval elav Heiki Tunnel teab, et vähemalt 1969. aastal pidi pesa kindlasti juba olemas olema. Heiki mäletab, et kui ta laps oli, siis toetus pesa jämedale oksale ladvas, kuid 1970tel ühe suurema sügistormiga kukkus pesa alla. „Kured olid selleks ajaks juba ära lennanud, aga kohalikud mehed ehitasid lehise tippu raami ja tõstsid pesa sinna tagasi,“ räägib toonekure naaber Heiki. Nii kõrget tõstukit, kui selle töö jaoks tarvis läks, Märjamaal polnudki ja masin toodi kohale Raplast.
Matsalu rahvuspargi ornitoloog Eve Mägi ei usu, et pesa on saja-aastane: „Eesti vanim valge-toonekure pesa asub Vastseliinas, seda mäletan ma peast, aga Märjamaa pesa kohta tuleb kirjandusest andmeid otsida.“ Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamatus avaldatud 1958. aasta valge-toonekure pesade üldloenduse andmetest leiame, et Märjamaa alevis pesa märgitud ei ole, küll aga on sel ajal olemas olnud Märjamaa külje all Mõraste külas asuv pesa. Niisiis 100-aastane märjamaalaste pesa küll pole, kuid see ei vähenda siiski tema looduskultuurilist väärtust.
Iga-aastane aprillinali
„Tavaliselt tuleb kurg tagasi märtsi lõpus, aprilli alguses, pea igal aastal saab esimesel aprillil kellelegi öeldud, et kurg on tagasi ja mõistatamist jätkub,“ naerab Heiki Tunnel. Kui tavaliselt tuleb üks toonekurg enne ja kogu alev ootab koos temaga paarilist järele, siis sel aastal jõudis kogu pere peaaegu samal ajal kohale. Heiki sõnul pole puudu ka õnnetustest: „Eelmisel aastal jäi üks lendamist õppiv poeg heinapalli nööriga oksa külge kinni, kahjuks selleks ajaks kui tõstuk kohale jõudis, oli loom juba surnud. Rahvas räägib veel, et kui on paaritu arv poegi, siis visatakse alati üks alla.“
Rõngastatud ega teaduslikult uuritud Märjamaa toonekurgesid teadaolevalt ei ole, seega ei tea me, mitu paari selles pesas läbi aegade pesitsenud on. Aga koduloo uurijatest puudust ei ole, Heiki sõnul käivad nii kohalikud giidid kui ajakirjanikud tihti tema käest uurimas, kuidas kurel läheb ja mis lugusid tema vanemad mäletavad. Ka alevisse sattuvad turistid teevad ikka kurepesa all pilti.
Teine kurg kõrval
Haimre puiestee on uhke mõisaväravatega algav tänav, mida palistavad hiigelsuured lehised. Ka Märjamaa pole vaba vanade puude foobiast – paar aastat tagasi sooviti vanu lehiseid maha võtta, sest mõni kõvahäälne mees ei julgenud autoga seda tänavat läbida. Otse Tunnelite pere maja ees ja toonekure pesaga puu kõrval kuivaski üks lehis ära ja seda ähvardas haljastusfirma saag. Tunnelite meespere võttis asja käsile, sai loa ise puuga toimetada ning saagis ise kuivanud oksad puult maha. Püsti jäänud tüve otsa monteerisid tehnilise taibuga mehed vankriratta ning puust toonekure skulptuuri, mis töötab tuulelipuna. Kohalikud puukartjad tulid kätt suruma ja kiitsid, et küll on ilus asi. Lehiski ajas uued rohelised oksad vanast tüvest välja.
Päris toonekurg oma puust naabrit ei pelga, aga külas ka ei käi, eks neil seal kõrgustes on omad suhted. Ka maapealsed naabrid said rahumeelselt probleemid lahendatud.
Küsin Heiki käest veel, et kas Märjamaal ka rohkem lapsi sünnib, kui oma kurg siinsamas elab. Heiki naerab selle peale ja arvab, et eks ikka igal asulal on oma kurg, ega Eestimaal neist puudust pole. Võib olla tõesti, aga kellel ikkagi enda kurge pole, see võib oma abieluõnne Märjamaa kurele usaldada.
Subscribe to:
Posts (Atom)