Rohelise Värava jaanuarinumbriga saab täis üks aastaring, mille jooksul Balti-Ameerika Partnerlusprogramm on rahastanud kodanikuühiskonna rubriiki selles lehes. Mul on olnud õnn neid artikleid kirjutada ja seetõttu tahaksin veidi väljendada muljeid, mida see aasta mulle andnud on.
Kodanikuühiskonna märksõnad, mis pealkirjadest ja artiklitest läbi on käinud, ütlevad suure osa mõttest ise ära: vabatahtlik tegevus, arengukoostöö, ettevõtete sotsiaalne vastutus...
Teemad on varieerunud puuetega inimestega tegelemisest, terviseprobleemide ennetamisest ja heategudest kuni kohaliku raba kaitsmiseni ning edasi infoühiskonna arendamisest kuni Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ja kaasamispõhimõtete väljatöötamise detailideni. On olnud väga huvitav.
Nendest lugudest on mulle paljud hinge läinud. Meenub näiteks Südameliidu kitsas tuba, mida jagavad kolm tragi naist, kes saavad hakkama suurte europrojektide ohjamise ja ületundidega ning on sellegipoolest väga rõõmsad ja terved.
Samamoodi tuleb meelde Artur Taevere, kellest tuttavad räägivad kui Oxfordi haridusega imelapsest, kes tegeleb sõna otseses mõttes hea tegemisega. Arturi enda kommentaar on lihtne: «Tahan juba noorelt tegeleda sellega, mis mulle meeldib.»
Meelde on jäänud pisikeselt Vormsi saarelt pärit Maris Puurmann, kes läks ministeeriumisse tööle, et arendada kodanikuühiskonda ja kelle kohta Kristina Mänd on öelnud, et kui kõik ametnikud oleks sellised, siis oleks elu Eestis hoopis ilusam... Ühesõnaga palju toredaid inimesi.
Üks asi, mis mul neid lugusid kirjutades tihti nagu refräänina korduma kippus oli see, et paljud ei usu selle olemasolusse, mida mina neid lugusid kirjutades nägin.
Tekkis lausa tunne, et minu ülesanne siin taeva all ongi kirjutada, et näete: nad on tegelikult olemas! Kui detsembris käisin Pahkla Camphilli külas, ütles sealne muusikaterapeut-küünlameister ja juhatuse liige Katarina Seher, et sotsiaaltöö koolitustel ei usuta, et Eestis on puuetega inimestele võimalik luua keskkonda, kus neil oleks piisavalt mõtestatud tegevust...
Nende sõnade rääkimise ajal jooksid kaks külaelanikust tütarlast rõõmsalt kilgates ämbritega üle õue lehmalauda poole ja mina ei oleks küll osanud välja mõelda veel mõtestatumat tegevust, kui lehmade talitamine.
Novembris kohtusin vabaõhumuuseumis kahe veetleva daamiga – Gilleke Kopamehe ja Katrin Kabuniga, kes on mitu aastat tegelenud eesti maalammaste kaitsmisega. Nad on tegelenud sellega, et kümne aasta pärast ei oleks need lambad säilinud ainult piltidel, vaid ilustaksid ka siis meie maaelu.
Aga üks ja sama jutt, mida nad kuulevad nii põllumajandusministeeriumi ametnikelt kui ka lihalammaste kasvatajatelt on see, et Eestis pole villa tootvaid lambaid olemas, veel vähem meie oma maal aretatud villakandjaid – neid pole lihtsalt olemas!
Aga ometi ma nägin neid, ometi näeb neid palju inimesi ja pärast artikli ilmumist on Gillekese telefon olnud punane kõnedest, kus inimesed räägivad nii vanadest lamba-, kana-, lehma- ja hanetõugudest kui erinevate põllutaimede sortidest, mida meie endi, eestlaste omaks võiks nimetada. Kaasaelajaid on palju, huvitav, kas lõpuks ka ignoreerijateni midagi jõudma hakkab?
Hiljuti rääkis tuttav mulle ka lugu, kuidas kohalik seltskond oli renoveerinud vana koolimaja puudega inimeste päevakeskuseks ning kuidas avamisele tulnud minister ei olnud uskunud, et kõik see on tehtud niivõrd väikese raha eest. Kõik eelöeldu on võimalik tänu rõõmsatele ja aktiivsetele kodanikele.
Viimasel ajal on hakatud selliseid inimesi kutsuma ka sädeinimesteks. Sädeinimene võib meist olla aga igaüks. See on võimalik, kui inimesed usuvad sellesse, mida nad teevad, kui nad usuvad, et sellest, kui nad hommikul arvuti taha istuvad, muutub maailmas ka midagi paremaks, mitte lihtsalt ei laeku kindlal kuupäeval mingi summa pangakontole. Ja ma kavatsen nendest inimestest ka edaspidi leheveergudel kirjutada.
Vabandan ette!
Showing posts with label arvamus. Show all posts
Showing posts with label arvamus. Show all posts
Monday, November 3, 2008
Maaelu arengukava - bürokraatlik paber või sisuline dokument? Roheline Värav 14.04.2005
Tsipe Aavik, Silvia Lotman
Alates vabariigi taasloomisest on looduse uurijad ja kaitsjad rõhutanud Eesti pärand- ehk pool-looduslike koosluste kaitse ja hoolduse olulisust. Paraku väärtustab Eesti riik pärandkooslusi pelgalt paberil.
2004. aastal rakendunud maaelu arengukava kohaselt planeeriti alates 2005. aastast hakata põllumajandusrahade eest toetama ka pool-looduslike koosluste hooldamist. 2004. aastal laekus aga Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametisse (PRIA) taotlusi keskkonnasõbraliku tootmise toetamiseks planeeritust oluliselt rohkem, mistõttu tuli teha muudatusi 2005. aastal makstavate toetuste osas.
Paraku otsustas põllumajandusministeerium parandada auke eelarves just pool-looduslike koosluste toetamatajätmise näol. Samuti ei võeta käesoleval aastal enam vastu uusi taotlusi keskkonnasõbraliku tootmise toetuse saamiseks.
Samas alustas PRIA tänavu aga taotluste vastuvõtmist põllumajandusmaade metsastamise toetamiseks, milleks riik on tänavu planeerinud 56 miljonit krooni.
Euroopa Liidu metsastamise meetme peamine mõte on olnud põllumajandusliku ületootmise lõpetamine - põllumaade kasutusest välja viimine ning selle rakendamine on liikmesriikidele vabatahtlik. Eestis ületootmisega probleemi pole, vastupidi, meil on juba hulgaliselt looduslikult metsastunud põlde.
Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialisti Kaupo Kohvi arvates on Eestis rakendataval põllumaade metsastamise meetmel mitmeid küsitavaid aspekte. «Siin tuleks hoopis hõrendada juba metsastuvaid põlde. Sellistesse kohtadesse, kus on vaid üks liik domineerima hakanud, tuleks vahele sobivaid puuliike istutada - näiteks kuuski kaskede alla,» arvas Kohv.
Säästva metsanduse ideoloog Vello Keppart toob välja järgmise metsastamise meetmega seotud probleemi: «Üllatusin, kui kuulsin, milliseid puuliike istutades toetust saab,» rääkis Keppart. Spetsialistid leiavad, et praegu kehtivas lubatud puuliikide nimekirjast, kus leidub selliseid huvitavaid liike nagu eurojaapani lehis, serbia kuusk ja keerdmänd, ei tohiks võõrliikide kasvatamist kindlasti mitte toetada.
Segadus Natura aladega
Uuendusliku toetusena maaelu arengukava raames võimaldatakse põllumajandustootjatel saada Natura 2000 alade toetust, mis looduskaitselisest aspektist on väga teretulnud, kuid mille sihipärane kasutamine võib ebaõnnestuda puuduliku planeerimise tõttu. Vaatamata sellele, et taotlusi hakatakse vastu võtma juba mais, pole siiani selge, millised on kriteeriumid toetuse saamiseks.
Põllumajandusministeeriumi ametniku Rainer Raidmetsa sõnade kohaselt saavad toetust kõik Natura 2000 aladel asuvad põllumajandusmaad juhul, kui jälgitakse keskkonnanõudeid. Siiski on lugu Natura alade toetustega mõneti keerukam kui esmapilgul sõnades välja paistab. Natura 2000 alade kaitse-eeskirjadest, kus iga ala konkreetsed keskkonnakaitse nõuded kirjas, on kinnitatud vaid murdosa, seega pole enamike Natura 2000 alade puhul üldsegi selge, milliseid nõudeid ikkagi täpsemalt täitma peab.
Pool-looduslike koosluste hooldamise toetuste ärajätmise ning metsastamise ja Natura 2000 toetuste valguses jääb segaseks põllumajandusministeeriumi suhtumine looduskaitsesse. Ministeeriumi ametnike seisukoht, et nende põhiliseks sotsiaalseks partneriks on põllumajandustootjad, on selge ja arusaadav. Samas viib iga ministeerium täide ikkagi riigi üldist poliitikat ning toetuste näol peaks suunama arenguid ka selles suunas, mida vaba turg ei reguleeri. Üks konkreetseid põllumajandusministeeriumi ülesandeid selles kontekstis on tagada, et põllumajandus oleks võimalikult keskkonnasäästlik ning et toetataks looduskaitseliselt väärtuslikke tegevusi. Kas ja mil määral põllumajandusministeerium viimatimainitud aspekti olulisust ka sisuliselt adub, näitab otsus eelistada põllumaade metsastamise toetamist Eesti traditsiooniliste pärandkoosluste hooldamise toetamise asemel.
Alates vabariigi taasloomisest on looduse uurijad ja kaitsjad rõhutanud Eesti pärand- ehk pool-looduslike koosluste kaitse ja hoolduse olulisust. Paraku väärtustab Eesti riik pärandkooslusi pelgalt paberil.
2004. aastal rakendunud maaelu arengukava kohaselt planeeriti alates 2005. aastast hakata põllumajandusrahade eest toetama ka pool-looduslike koosluste hooldamist. 2004. aastal laekus aga Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametisse (PRIA) taotlusi keskkonnasõbraliku tootmise toetamiseks planeeritust oluliselt rohkem, mistõttu tuli teha muudatusi 2005. aastal makstavate toetuste osas.
Paraku otsustas põllumajandusministeerium parandada auke eelarves just pool-looduslike koosluste toetamatajätmise näol. Samuti ei võeta käesoleval aastal enam vastu uusi taotlusi keskkonnasõbraliku tootmise toetuse saamiseks.
Samas alustas PRIA tänavu aga taotluste vastuvõtmist põllumajandusmaade metsastamise toetamiseks, milleks riik on tänavu planeerinud 56 miljonit krooni.
Euroopa Liidu metsastamise meetme peamine mõte on olnud põllumajandusliku ületootmise lõpetamine - põllumaade kasutusest välja viimine ning selle rakendamine on liikmesriikidele vabatahtlik. Eestis ületootmisega probleemi pole, vastupidi, meil on juba hulgaliselt looduslikult metsastunud põlde.
Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialisti Kaupo Kohvi arvates on Eestis rakendataval põllumaade metsastamise meetmel mitmeid küsitavaid aspekte. «Siin tuleks hoopis hõrendada juba metsastuvaid põlde. Sellistesse kohtadesse, kus on vaid üks liik domineerima hakanud, tuleks vahele sobivaid puuliike istutada - näiteks kuuski kaskede alla,» arvas Kohv.
Säästva metsanduse ideoloog Vello Keppart toob välja järgmise metsastamise meetmega seotud probleemi: «Üllatusin, kui kuulsin, milliseid puuliike istutades toetust saab,» rääkis Keppart. Spetsialistid leiavad, et praegu kehtivas lubatud puuliikide nimekirjast, kus leidub selliseid huvitavaid liike nagu eurojaapani lehis, serbia kuusk ja keerdmänd, ei tohiks võõrliikide kasvatamist kindlasti mitte toetada.
Segadus Natura aladega
Uuendusliku toetusena maaelu arengukava raames võimaldatakse põllumajandustootjatel saada Natura 2000 alade toetust, mis looduskaitselisest aspektist on väga teretulnud, kuid mille sihipärane kasutamine võib ebaõnnestuda puuduliku planeerimise tõttu. Vaatamata sellele, et taotlusi hakatakse vastu võtma juba mais, pole siiani selge, millised on kriteeriumid toetuse saamiseks.
Põllumajandusministeeriumi ametniku Rainer Raidmetsa sõnade kohaselt saavad toetust kõik Natura 2000 aladel asuvad põllumajandusmaad juhul, kui jälgitakse keskkonnanõudeid. Siiski on lugu Natura alade toetustega mõneti keerukam kui esmapilgul sõnades välja paistab. Natura 2000 alade kaitse-eeskirjadest, kus iga ala konkreetsed keskkonnakaitse nõuded kirjas, on kinnitatud vaid murdosa, seega pole enamike Natura 2000 alade puhul üldsegi selge, milliseid nõudeid ikkagi täpsemalt täitma peab.
Pool-looduslike koosluste hooldamise toetuste ärajätmise ning metsastamise ja Natura 2000 toetuste valguses jääb segaseks põllumajandusministeeriumi suhtumine looduskaitsesse. Ministeeriumi ametnike seisukoht, et nende põhiliseks sotsiaalseks partneriks on põllumajandustootjad, on selge ja arusaadav. Samas viib iga ministeerium täide ikkagi riigi üldist poliitikat ning toetuste näol peaks suunama arenguid ka selles suunas, mida vaba turg ei reguleeri. Üks konkreetseid põllumajandusministeeriumi ülesandeid selles kontekstis on tagada, et põllumajandus oleks võimalikult keskkonnasäästlik ning et toetataks looduskaitseliselt väärtuslikke tegevusi. Kas ja mil määral põllumajandusministeerium viimatimainitud aspekti olulisust ka sisuliselt adub, näitab otsus eelistada põllumaade metsastamise toetamist Eesti traditsiooniliste pärandkoosluste hooldamise toetamise asemel.
Sunday, April 20, 2008
Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Roheline Värav 14.10.2004
Kui alles õppisin elu vaatama noore keskkonnakaitsjana, siis avastasin enda jaoks, et kõige entusiastlikumaid inimesi kohtasin nende seas, kes tegutsesid valitsusvälistes ja tulu mitte taotlevates organisatsioonides. Enamasti innustab selliseid inimesi suur entusiasm ja usk sellesse, et nende tegevuse tulemusena muutub maailm paremaks kohaks. Praegu suhtlen iga päev looduse kaitsmisega tegelevate inimestega, enamust neist iseloomustab see, et nendega on võimatu kokku leppida kohtumisaega, sest neil on lihtsalt kõik ajad täis lõputuid ettekandeid, koosolekuid, arutelusid. Kõige töörikkamad näivad neil olevat nädalavahetused... Mõtlen, et millal need inimesed küll kodus jõuavad olla ja oma perega suhelda...
Mõned inimesed, kes on mulle pikka aega olnud pühendunud keskkonnakaitsjatena eeskujuks, on lõpetanud oma vaimse tervise nimel tegevuse sel alal. Tihti toob see teistes esile pahameele: «Aga loodus jääb ju niiviisi kaitsmata, kes siis hoolitseb puhta õhu ja loodushariduse eest?» Siit ka siis paljukorratud küsimus: kelle jaoks me seda keskkonda siis õieti kaitseme? Ikka iseenda pärast, arvan ma. Ikka selle pärast, et meil ja meie lastel oleks tervem ja normaalsem elukeskkond.
«Raske on ju jätta maailm parandamata, kui sulle juba selleks võimalus on antud,» kurdab noor ema, kes võitleb vabatahtlikult töö ja pere kõrvalt geneetiliselt modifitseeritud organismidest tehtud toiduainete riiki toomise vastu. See viib mõttele, et kelle vastu me siis ikkagi võitleme, kui tegutseme meie kõigi parema tuleviku nimel. Miks me peaksime üldse võitlema, kas see ei peaks olema kõigi inimeste ühine mure? Kas ei tundu kummaline, et inimesed, kes tegelevad looduse säilitamisega oma vabast tahtest ja ajast, peavad tihti vastu töötama inimestele, kellele see ametiks ja kes saavad selle eest palka?
Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Kas oleme äkki oma looduskasutusega juba nii liiale läinud, et juba käibki võitlus viimaste raasukeste pärast? Kas ehk keskkonnakaitsjad on viimased rumalukesed, kes pole aru saanud, et tegelikult tõesti võidab see, kellel on surres kõige
rohkem raha? Kui vaadata ülejäänud ühiskonda, siis vaba aega on suhteliselt vähestel inimestel,
kõik rabelevad millegi pärast, kõik teevad palju tööd ja paljude inimeste lapsed peavad õhtuti üksi kodus teleka seltsis istuma ja võõranduvad seetõttu oma vanematest. Meie praeguses hullumeelselt kiirustavas ühiskonnas näen palju läbipõlenud inimesi, hullumajades töötavad tuttavad kurdavad, et aina enam tuleb nende hoolealusteks parimas eas noori inimesi, kes ei suuda elu kiirusega toime tulla.
Siit ka ettepanek: äkki võtaks aja maha? Äkki lepiks tõsiselt kokku, et meie suurim ja ülim eesmärk ei ole katsetada, kui kiiret majanduskasvu on ühes väikeses riigis ilma igasuguste
piiranguteta võimalik korda saata? Las igaüks istub korra toolile ja paneb enda jaoks kirja, mis on kõige tähtsamad asjad maailmas: hingerahu, head suhted, toredad inimesed... Ja võibolla on seda kõike võimalik saavutada ilma lõputu raha ja kasumi järele tormamiseta. Kui lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole mitte maja mere ääres, mida samasuguseid maju omavatele sõpradele näidata, vaid õnnelikud inimesed selles majas, siis äkki ei peakski kogu ühiskonda ajama närvi teemaga, et kellel on õigus merekaldale maja ehitada ja kellel mitte. Kui me lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole see, kui meie riik saab metsa müügist palju raha, vaid et meie inimesed saaksid metsa kasutada ja õnnelikud olla veel pikka aega, siis ehk oleks metsa säästlik majandamine meile loomulik viis asju ajada ja jääks ära palju vaidlusi. Lõpuks, kui me kõik tegutseksime normaalsema ja stressivabama keskkonna nimel, siis ei peaks me ehk vaidlema, kas looduskaitset on vaja või mitte, sest siis polekski neid vastikuid segavaid looduskaitsjaid, kes kaitseksid keskkonda meie endi eest, vaid me kõik hoiaksime siis oma keskkonda.
Mõned inimesed, kes on mulle pikka aega olnud pühendunud keskkonnakaitsjatena eeskujuks, on lõpetanud oma vaimse tervise nimel tegevuse sel alal. Tihti toob see teistes esile pahameele: «Aga loodus jääb ju niiviisi kaitsmata, kes siis hoolitseb puhta õhu ja loodushariduse eest?» Siit ka siis paljukorratud küsimus: kelle jaoks me seda keskkonda siis õieti kaitseme? Ikka iseenda pärast, arvan ma. Ikka selle pärast, et meil ja meie lastel oleks tervem ja normaalsem elukeskkond.
«Raske on ju jätta maailm parandamata, kui sulle juba selleks võimalus on antud,» kurdab noor ema, kes võitleb vabatahtlikult töö ja pere kõrvalt geneetiliselt modifitseeritud organismidest tehtud toiduainete riiki toomise vastu. See viib mõttele, et kelle vastu me siis ikkagi võitleme, kui tegutseme meie kõigi parema tuleviku nimel. Miks me peaksime üldse võitlema, kas see ei peaks olema kõigi inimeste ühine mure? Kas ei tundu kummaline, et inimesed, kes tegelevad looduse säilitamisega oma vabast tahtest ja ajast, peavad tihti vastu töötama inimestele, kellele see ametiks ja kes saavad selle eest palka?
Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Kas oleme äkki oma looduskasutusega juba nii liiale läinud, et juba käibki võitlus viimaste raasukeste pärast? Kas ehk keskkonnakaitsjad on viimased rumalukesed, kes pole aru saanud, et tegelikult tõesti võidab see, kellel on surres kõige
rohkem raha? Kui vaadata ülejäänud ühiskonda, siis vaba aega on suhteliselt vähestel inimestel,
kõik rabelevad millegi pärast, kõik teevad palju tööd ja paljude inimeste lapsed peavad õhtuti üksi kodus teleka seltsis istuma ja võõranduvad seetõttu oma vanematest. Meie praeguses hullumeelselt kiirustavas ühiskonnas näen palju läbipõlenud inimesi, hullumajades töötavad tuttavad kurdavad, et aina enam tuleb nende hoolealusteks parimas eas noori inimesi, kes ei suuda elu kiirusega toime tulla.
Siit ka ettepanek: äkki võtaks aja maha? Äkki lepiks tõsiselt kokku, et meie suurim ja ülim eesmärk ei ole katsetada, kui kiiret majanduskasvu on ühes väikeses riigis ilma igasuguste
piiranguteta võimalik korda saata? Las igaüks istub korra toolile ja paneb enda jaoks kirja, mis on kõige tähtsamad asjad maailmas: hingerahu, head suhted, toredad inimesed... Ja võibolla on seda kõike võimalik saavutada ilma lõputu raha ja kasumi järele tormamiseta. Kui lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole mitte maja mere ääres, mida samasuguseid maju omavatele sõpradele näidata, vaid õnnelikud inimesed selles majas, siis äkki ei peakski kogu ühiskonda ajama närvi teemaga, et kellel on õigus merekaldale maja ehitada ja kellel mitte. Kui me lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole see, kui meie riik saab metsa müügist palju raha, vaid et meie inimesed saaksid metsa kasutada ja õnnelikud olla veel pikka aega, siis ehk oleks metsa säästlik majandamine meile loomulik viis asju ajada ja jääks ära palju vaidlusi. Lõpuks, kui me kõik tegutseksime normaalsema ja stressivabama keskkonna nimel, siis ei peaks me ehk vaidlema, kas looduskaitset on vaja või mitte, sest siis polekski neid vastikuid segavaid looduskaitsjaid, kes kaitseksid keskkonda meie endi eest, vaid me kõik hoiaksime siis oma keskkonda.
Kaitsealade haldusreform on muutumas demokraatia proovikiviks. Roheline Värav 13.01.2005
29. detsember 2004, Matsalu Rahvuspargi keskus. Algamas on kaitsealade haldusreformi ümarlaua ja korraldava komisjoni kohtumine. Looduskaitse eksperdid kogunevad seminarisaali ja Keskkonnaministeeriumi asekantsler Olav Etverk manab seinale koosoleku kava. Kavast on näha, et plaanis on asekantsleri, abiministri ja projektijuhi ettekanded ning aruteluks on planeeritud kõigest pool tundi. Oma avakõnes rõhutab abiminister Olavi Tammemägi, et ekspertide ja ministeeriumi vahel peaks olema rohkem usaldust.
Arutelu puhkeb enne, kui päevakavaliselt ette nähtud, sest kaitsealade töötajatel on siiski palju südamel, millest nad on siia rääkima tulnud. Juba teist aastat kestab arutelu võimaliku kaitsealade haldusreformi üle, looduskaitsjad leiavad, et olukorda on võimalik parandada vaid iseseisva looduskaitseameti loomisega. Samas on kogu viimase aasta jooksul tulnud tegeleda hoopis sellega, et looduskaitsealasid RMK või mõne muu asutusega kokku ei liidetaks ja olukorda veelgi hullemaks ei muudetaks. Seoses Natura 2000 võrgustiku loomisega on Eestis looduskaitsealadele lisandunud uusi alasid, mille kaitse tuleb planeerida ja ellu viia, senine süsteem ei suuda lisandunud ülesandeid piisava põhjalikkusega täita.
Aasta tagasi samal teemal artiklit kirjutades helistasin projektijuht Andres Onemarile, kes rõhutas, et kõik on veel lahtine ja kutsutakse kokku hulk eksperte, kelle arvamuse põhjal minister otsuse teeb. Kutsutigi kokku korraldav komisjon, temaatilised töörühmad ning ümarlaud, protsessi kaasati nii keskkonnaorganisatsioone, keskkonnateenistusi, kaitsealasid kui ka teisi asutusi. Kokkukutsutud pidid palgatud konsultandi käe all hakkama maalima uue organisatsiooni visiooni ja missiooni, seejärel joonistati geograafilised piirkonnad, kaardistati kaitsealade tegevusi ja analüüsiti võimalikke haldusmudeleid. Kõike seda tegid inimesed oma vabast ajast ning oma eelarvest, siiras usus, et tänu sellele tegevusele hakkab looduskaitse paremini tööle.
Suvi tõi segadused
Suvel ilmusid protsessi aga uued tuuled: ära jäi korraldava komisjoni planeeritud koosolek ning moodustati lähteülesande väliselt uus töörühm, mille tööst enamikel projektiosalistel igasugune info puudus. Sügisel lahkus oma ametipostilt ministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Hanno Zingel ning segased ajad ministeeriumis läksid veel segasemaks. Samal ajal algatati ka riikliku looduskaitse arengukava protsess, mille haakumine haldusreformiga on senini üsna pealiskaudne.
Olavi Tammemäe räägib aastalõpukoosolekul korduvalt suurema usalduse vajadusest: «Milleks kahtlustada üksteist salaplaanides, me pole ju keegi ametis selleks, et loodusele midagi halba teha!» Samas rõhutatakse seda, et otsuse kaitsealade haldusmudeli osas teeb siiski ministeerium iseseisvalt. Küsimusele, et kes see umbisikuline ministeerium siis ikkagi on, peab abiminister möönma, et tegelikult on looduskaitsealade haldamismudeli otsustamise puhul tegu keskkonnaministri poliitilise otsusega ning komisjonid ja ümarlauad saavad teha vaid omapoolseid soovitusi. Küsimus, kas minister omakorda eksperte usaldab, on lahtine.
Asi kisub seriaaliks
Kaitsealade haldureformi projektijuht Andres Onemar tuleb koosolekul välja ettepanekuga, et tööd tuleks jätkata vaatamata haldusmudeli otsuse puudumisele: «Teame, et projekti lähteülesandes ette nähtud tegevustest on osa tegemata. Mõned otsused ei ole tänaseks küpsenud. Niikaua, kui need komistuskivid saavad kõrvaldatud, tuleks oma tööd edasi teha. Kuna minul puudus info selle kohta, millal need komistuskivid kõrvaldatakse, tegingi selle ettepaneku, et peaksime tööga jätkama töörühmade kaudu.» Niisiis tullakse välja järjekordse töörühmade moodustamise ideega, kus inimesed saaksid jälle arutada probleeme ja nende lahendusi, kuid kus ei pakuta kindlust, et leitavad lahendused ka kunagi ellu viiakse.
Kogu protsess hakkab kurbnaljakalt meenutama seriaali «Jah, härra minister», kus ministeerium püüab neile mittesobilike lahenduste puhul probleemi sisulist arutamist töörühmade moodustamisega edasi lükata ning lõpuks lämmatada. Kas ministri lõplik otsus kaitsealade valitsemise kohta on rohkem mõjutatud kaasatud ühiskondlike partrnerite arvamusest või poliitilistest mängudest, seda näitab aeg.
Arutelu puhkeb enne, kui päevakavaliselt ette nähtud, sest kaitsealade töötajatel on siiski palju südamel, millest nad on siia rääkima tulnud. Juba teist aastat kestab arutelu võimaliku kaitsealade haldusreformi üle, looduskaitsjad leiavad, et olukorda on võimalik parandada vaid iseseisva looduskaitseameti loomisega. Samas on kogu viimase aasta jooksul tulnud tegeleda hoopis sellega, et looduskaitsealasid RMK või mõne muu asutusega kokku ei liidetaks ja olukorda veelgi hullemaks ei muudetaks. Seoses Natura 2000 võrgustiku loomisega on Eestis looduskaitsealadele lisandunud uusi alasid, mille kaitse tuleb planeerida ja ellu viia, senine süsteem ei suuda lisandunud ülesandeid piisava põhjalikkusega täita.
Aasta tagasi samal teemal artiklit kirjutades helistasin projektijuht Andres Onemarile, kes rõhutas, et kõik on veel lahtine ja kutsutakse kokku hulk eksperte, kelle arvamuse põhjal minister otsuse teeb. Kutsutigi kokku korraldav komisjon, temaatilised töörühmad ning ümarlaud, protsessi kaasati nii keskkonnaorganisatsioone, keskkonnateenistusi, kaitsealasid kui ka teisi asutusi. Kokkukutsutud pidid palgatud konsultandi käe all hakkama maalima uue organisatsiooni visiooni ja missiooni, seejärel joonistati geograafilised piirkonnad, kaardistati kaitsealade tegevusi ja analüüsiti võimalikke haldusmudeleid. Kõike seda tegid inimesed oma vabast ajast ning oma eelarvest, siiras usus, et tänu sellele tegevusele hakkab looduskaitse paremini tööle.
Suvi tõi segadused
Suvel ilmusid protsessi aga uued tuuled: ära jäi korraldava komisjoni planeeritud koosolek ning moodustati lähteülesande väliselt uus töörühm, mille tööst enamikel projektiosalistel igasugune info puudus. Sügisel lahkus oma ametipostilt ministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Hanno Zingel ning segased ajad ministeeriumis läksid veel segasemaks. Samal ajal algatati ka riikliku looduskaitse arengukava protsess, mille haakumine haldusreformiga on senini üsna pealiskaudne.
Olavi Tammemäe räägib aastalõpukoosolekul korduvalt suurema usalduse vajadusest: «Milleks kahtlustada üksteist salaplaanides, me pole ju keegi ametis selleks, et loodusele midagi halba teha!» Samas rõhutatakse seda, et otsuse kaitsealade haldusmudeli osas teeb siiski ministeerium iseseisvalt. Küsimusele, et kes see umbisikuline ministeerium siis ikkagi on, peab abiminister möönma, et tegelikult on looduskaitsealade haldamismudeli otsustamise puhul tegu keskkonnaministri poliitilise otsusega ning komisjonid ja ümarlauad saavad teha vaid omapoolseid soovitusi. Küsimus, kas minister omakorda eksperte usaldab, on lahtine.
Asi kisub seriaaliks
Kaitsealade haldureformi projektijuht Andres Onemar tuleb koosolekul välja ettepanekuga, et tööd tuleks jätkata vaatamata haldusmudeli otsuse puudumisele: «Teame, et projekti lähteülesandes ette nähtud tegevustest on osa tegemata. Mõned otsused ei ole tänaseks küpsenud. Niikaua, kui need komistuskivid saavad kõrvaldatud, tuleks oma tööd edasi teha. Kuna minul puudus info selle kohta, millal need komistuskivid kõrvaldatakse, tegingi selle ettepaneku, et peaksime tööga jätkama töörühmade kaudu.» Niisiis tullakse välja järjekordse töörühmade moodustamise ideega, kus inimesed saaksid jälle arutada probleeme ja nende lahendusi, kuid kus ei pakuta kindlust, et leitavad lahendused ka kunagi ellu viiakse.
Kogu protsess hakkab kurbnaljakalt meenutama seriaali «Jah, härra minister», kus ministeerium püüab neile mittesobilike lahenduste puhul probleemi sisulist arutamist töörühmade moodustamisega edasi lükata ning lõpuks lämmatada. Kas ministri lõplik otsus kaitsealade valitsemise kohta on rohkem mõjutatud kaasatud ühiskondlike partrnerite arvamusest või poliitilistest mängudest, seda näitab aeg.
Subscribe to:
Posts (Atom)