Ma poleks kunagi arvanud, et hommikuti last Lihula lasteaeda tuues võib süda nii rõõmsalt võpatada selle üle, et katlamaja korstnast pahvib suitsu välja. Aga just nii on, sest paistab, et üks paljude inimeste unistus on reaalsuseks saamas. Eelmise nädala lõpul lõikasid keskkonnaminister, vallavanem, Norra saatkonna esindaja ja roheline riigikogu liige ühiselt ja väga pidulikult läbi Eesti esimese rohtsel biomassil töötava katlamaja lindi.
Seda, mida looduskaitseliselt vajaliku tegevuse – Kasari luha heina niitmisega – kaasneva heinaga peale hakata, on siinkandis nuputatud üle kümne aasta. Lihaveise karjad kosuvad Matsalus kõvasti, rannaniit on neile suvine karjamaa ja talviti söövad loomad luhaheina. Aga luhas on heina ikka rohkem, kui veised ära söövad. Riik maksab suuri toetusi, et rohi saaks niidetud ja pallide mägi kraavipervel aina kasvab. Selline poolik jada, kus biomass on lihtsalt jäätmeks, on jabur. Lihula katlamaja köeti veel eelmiselgi aastal põlevkivi õliga, ka see olukord on ju tegelikult jabur. Kaks jaburat sai pööratud normaalseks olukorraks, kui Lihula vald koos mitmete koostööpartneritega viis läbi lugematu arvu projekte, mis sisaldasid endas nii rohtse biomassi küttepotentsiaali arvutamist, katlamaja projekteerimist ja lõpuks Norra finantsmehhanismi abil ka valmis ehitamist.
Skeptikuid on alati ja igal pool. Heina põletamisel on põhiliseks miinuseks tuha ülejäägid, samuti pidi välja mõtlema selle, mis kujul see hein katlasse üldse ajada. Hetkel kõrguvad katlamaja laos heinapakid, mis lähevad hakkeliinile ning mille sekka segatakse ka väiksem kogus hakkepuitu. Küte liigub katlasse suletud renne pidi ning väikesest aknakesest saavad huvilised piiluda, kas ikka põleb, Põleb küll. Tehnilise katsetamise aeg tegelikult alles käib, pole välistatud, et mõned osad kogu mehhanismist tuleb veel ümber teha, sest tegu ju ikkagi innovatsiooniga selle parimas mõttes. Kõrval seisab töökorras õlikatel ja sinna ta jääb – tark ei torma ja vanu asju uisapäisa ei lammuta.
Fakt on see, et 16. septembrist alates on seda katlamaja juba köetud ja kõik 7. Matsalu loodusfilmide festivali külastajad said kultuurimajas olles Kasari luha heina sooja juba proovida. Nüüd on kütteperiood ka ametlikult avatud ja korstnast hõljub välja taastuvast toorainest pärit süsihappegaas. Ideaalne õppematerjal Lihula gümnaasiumi ökoloogia klassile: taastuvast toorest pärit CO2 kasutatakse ära juba järgmisel kevadel heina kasvatamiseks ning kasvuhoone efekti Lihulast enam ei toetata.
Hein on ikka eelkõige loomade talvesööt ja seal, kus loomade-heina tasakaal paigas, pole sellist seadeldist nagu Lihulas mõtet ehitada. Samas on Eestis ja mujalgi mitmeid märgalasid, millel saavad kurvitsalised elada vaid siis, kui elupaik on madalmurune. Kus ülejäävat heina tarvis pole, seal tasub mõelda ka sellisele alternatiivile, mida nüüd Läänemaal näha saab.
Showing posts with label Greengate. Show all posts
Showing posts with label Greengate. Show all posts
Thursday, November 5, 2009
Sunday, May 31, 2009
Tulemas on ülemaailmne energiasäästu propageeriv Maa Tund. Greengate 11. märts 2008
29. märtsil kell 20.00 õhtul kustutatakse tunniks ajaks tuhandetes kodudes ja kontorites tuled, et tuletada inimestele meelde energiasäästu vajalikkust.
Eelmisel aastal korraldas Sidney linn 31. märtsil ürituse, mille raames lülitati tunniks ajaks välja suur osa elektriseadmeid. Kampaaniaga liitus palju eraisikuid ning ettevõtteid. Sel aastal toimub energiasäästu kampaania Maa Tund ülemaailmselt - osa võtab palju suurlinnu nagu Kopenhaagen, Toronto ja Tel Aviv.
Kampaania korraldajad kutsuvad inimesi igal pool maailmas võtma aktiivselt osa ning ärgitama ka oma linnavalitsusi kampaanias ametlikult osalema. Maa Tunni eesmrägiks ei ole mitte ainult selle energia säästmine, mis ühe tunni jooksul on võimalik säästa, vaid tuletada inimestele meelde, et isegi selline lihtne asi nagu tulede enda järel kustutamine või säästupirnide kasutamine aitab kokku hoida hulga energiat.
Maa Tunni kampaaniaga saab liituda ning rohkem infot lugeda ametlikult kodulehelt: http://www.earthhour.org/. USA linnadel on oma Maa Tunni koduleht: http://www.earthhourus.org/
Eelmisel aastal korraldas Sidney linn 31. märtsil ürituse, mille raames lülitati tunniks ajaks välja suur osa elektriseadmeid. Kampaaniaga liitus palju eraisikuid ning ettevõtteid. Sel aastal toimub energiasäästu kampaania Maa Tund ülemaailmselt - osa võtab palju suurlinnu nagu Kopenhaagen, Toronto ja Tel Aviv.
Kampaania korraldajad kutsuvad inimesi igal pool maailmas võtma aktiivselt osa ning ärgitama ka oma linnavalitsusi kampaanias ametlikult osalema. Maa Tunni eesmrägiks ei ole mitte ainult selle energia säästmine, mis ühe tunni jooksul on võimalik säästa, vaid tuletada inimestele meelde, et isegi selline lihtne asi nagu tulede enda järel kustutamine või säästupirnide kasutamine aitab kokku hoida hulga energiat.
Maa Tunni kampaaniaga saab liituda ning rohkem infot lugeda ametlikult kodulehelt: http://www.earthhour.org/. USA linnadel on oma Maa Tunni koduleht: http://www.earthhourus.org/
Yale'i ülikool avaldas riikide keskkonnasõbralikkuse pingerea. Greengate 25. märts 2008
Yale'i ülikool avaldas värsked andmed maailma riikide keskkonnasõbralikkuse kohta. Igal aastal arvutatakse riikide keskkonnaindeksi (Environmental Perfor mance Index, EPI) väärtused.
Indeksi arvutamisel võetakse arvesse kahte aspekti: keskkonnatervise (vee ja õhu puhtus) ning ökosüsteemide elujõulisust.
Keskkonnaindeks on mõeldud nii poliiti- kutele, ettevõtjatele kui tavakodanikele lihtsaks infovahendiks, mis aitab hinnata teiste riikide olukorda keskkonnakaitse alal.
Tulemused näitavad, et kuigi rikkad riigid on üldiselt keskkonna-alaselt eesrindlikumad, saab välja tuua ka oodatust kehvemini või paremini keskkondlikult tegutsevaid riike.
Riikide pingereas on esimesed viis Šveits, Rootsi, Norra, Soome ja Costa Rica; pingerea lõppu jäävad aga kõik vaesed Aafrika riigid: Niger, Angola, Sierra Leone, Mauritania ja Mali. Läti, Leedu ja Eesti mahuvad pingereas esimese kahekümne riigi hulka.
Riikide pingerida ning keskkonnaindeksi arvutamise tagamaid saab lugeda võrguaadressil http://epi.yale.edu/ExecutiveSummary.
Indeksi arvutamisel võetakse arvesse kahte aspekti: keskkonnatervise (vee ja õhu puhtus) ning ökosüsteemide elujõulisust.
Keskkonnaindeks on mõeldud nii poliiti- kutele, ettevõtjatele kui tavakodanikele lihtsaks infovahendiks, mis aitab hinnata teiste riikide olukorda keskkonnakaitse alal.
Tulemused näitavad, et kuigi rikkad riigid on üldiselt keskkonna-alaselt eesrindlikumad, saab välja tuua ka oodatust kehvemini või paremini keskkondlikult tegutsevaid riike.
Riikide pingereas on esimesed viis Šveits, Rootsi, Norra, Soome ja Costa Rica; pingerea lõppu jäävad aga kõik vaesed Aafrika riigid: Niger, Angola, Sierra Leone, Mauritania ja Mali. Läti, Leedu ja Eesti mahuvad pingereas esimese kahekümne riigi hulka.
Riikide pingerida ning keskkonnaindeksi arvutamise tagamaid saab lugeda võrguaadressil http://epi.yale.edu/ExecutiveSummary.
Kevadine künd ja linnukaitse. Greengate 2. mai 2008
Esimese mai hommik. Akna tagant kostab isa hääl: "Mine! Vagu! Kuss... Nõõ, nõõ! Tubli hobune!" Isa künnab hobusega kartulimaad, ema loobib kartuleid vakku.
Varsti on ka mul aeg õue minna ja volbripäeva puhul oad-herned maha panna. Mullas nokitsemine on hea meditatsioon, tuleb igasuguseid mõtteid. See, et mu isa kartulivaod just hobusega lahti ajab, on tal põhimõtte küsimus. Tõsised põllumehed vaatavad sellisele asjale natuke viltu. Samas meie väikese kartuli- ja köögiviljamaa pärast traktoristi tellimine oleks ju suisa imelik...
Hobuse eelis traktori ees on see, et ta ei vaja fossiilseid kütuseid. Hobuse eelis traktori ees on see, et nii tegid meie esivanemad ja nii hoiame alles kadunud naabrimehe tarkust sellest, kuidas hobust rakendada. Erinevalt traktoriga kündmisest aitab hobusega kündmine otseselt kaasa rändlindude kaitsmisele. Hmm, kuidas?
Eelmisel nädalal kiitis meie riigi valitsus heaks lindude rändeteede kaitse konventsiooniga ühinemise plaani. Lühendite maailmas elavad inimesed nimetavad seda AEWA konventsiooniks. Maakeeles rääkides on mõte selles, et kui me tahame kaitsta rändlinde, siis ei piisa sellest, kui näiteks Saksamaal taastatakse lindudele elupaiku, sest samal ajal võidakse Venemaal või Aafrikas need linnud lihtsalt maha lasta. Linnud ei tunne riigipiire ja sellepärast peab neid kaitsma kogu rändetee ulatuses. Igavesti tore ju, et Eesti selle lepinguga ühineda soovib.
Silma looduskaitseala on AEWA konventsiooniga juba mõnda aega tegelenud ning osaleb suurejoonelises rahvusvahelises projektis "Wings over wetlands" ehk "Tiivad vete kohal". (Täpne tõlge oleks "Tiivad märgalade kohal"). Sellest suurest projektist võtavad osa mitmed huvitavad riigid, kolm neist Euroopast, kuus Aafrikast ja kaks Aasiast. Kui erinevate maade tegevustesse süveneda, siis silma jääb, et pea igalpool kasutatakse märksõna "alternatiivsed eluviisid". Sisuliselt püütakse meelitada inimesi märgaladel tegutsema nii, et see oleks lindudele hea. Nii, nüüd jõuangi ringiga tagasi oma isa juurde, kes istub tööajal kontoris, aga kevadpüha ajal künnab hobusega kartulimaad. Seesama hobune, kellega ta maad künnab, läheb pärast rannaniidule sööma ja puhkama. Seesama hobune on üks neist loomadest, kes kannavad hoolt selle eest, et Salmi rannaniit ei võsastuks ja rändlindudel oleks, kus peatuda ja pesitseda.
Aina rohkem näen seda, kuidas rahalised toetussüsteemid põllumajanduses ei too kaasa mitte seda, et põllumajandus aitaks kaasa keskkonnakaitsele, vaid seda, et põllumajandus intensiivistub ja rahakott täitub aina vähemal arvul maal tegutsevatest inimestest. Rahalised toetused on olulised, kuid kui teadmised sellest, mis on hea rändlindudele, jäävad vaid ornitoloogide ja teiste ekspertite lauale ning laiem üldsus vaatab asja arusaamatu pilguga, siis pole valitsuse allkirjastatud konventsioonidel suurt mõtet. Mõte on ikka, kui asja sisuliselt tehakse. Mõte on siis, kui ka kõrvaline vaataja mõistab otsest seost hobusega kündmise ja linnukaitse vahel, mitte ei pea looduskaitset mingiks keeldude-käskude süsteemiks.
Parafraseerides Douglas Adamsit: eksisteerib teooria, et loodus tuleks sulgeda kaitsealadele, kus seda hoitakse võimalikult puutumatuna ja inimesed võiksid siis mujal teha ükskõik milliseid hullumeelsusi. Jah, eksisteerib teooria, et see ongi juba juhtunud. Näha ju on, et selline mudel ei tööta, looduskaitsealad moodustavad planeedi pindalast nii väikese osa, et inimkonna säilimiseks vajalikku osa loodust need ei sisalda. Säästva arengu mõiste on hakanud suurest kasutamisest juba silmnähtavalt kuluma, aga inimesi, kes seda sisuliselt mõistavad, on ikka veel liiga vähe.
Hingelt olen ma ju optimist. Seega nädalakommentaari lõpuks soovitan kõigil kasutada kevadet ja saabuvat suve selleks, et maailma parandada: kasvatage oma talvine köögiviljavaru ise, kasutage kondiauru, ostke omale rohusööjaid loomi ja saatke nad looduslikele rohumaadele sööma, rääkige sellest, kui normaalsest mitte kui alternatiivsest tegevusest. Jõudu tööle!
Varsti on ka mul aeg õue minna ja volbripäeva puhul oad-herned maha panna. Mullas nokitsemine on hea meditatsioon, tuleb igasuguseid mõtteid. See, et mu isa kartulivaod just hobusega lahti ajab, on tal põhimõtte küsimus. Tõsised põllumehed vaatavad sellisele asjale natuke viltu. Samas meie väikese kartuli- ja köögiviljamaa pärast traktoristi tellimine oleks ju suisa imelik...
Hobuse eelis traktori ees on see, et ta ei vaja fossiilseid kütuseid. Hobuse eelis traktori ees on see, et nii tegid meie esivanemad ja nii hoiame alles kadunud naabrimehe tarkust sellest, kuidas hobust rakendada. Erinevalt traktoriga kündmisest aitab hobusega kündmine otseselt kaasa rändlindude kaitsmisele. Hmm, kuidas?
Eelmisel nädalal kiitis meie riigi valitsus heaks lindude rändeteede kaitse konventsiooniga ühinemise plaani. Lühendite maailmas elavad inimesed nimetavad seda AEWA konventsiooniks. Maakeeles rääkides on mõte selles, et kui me tahame kaitsta rändlinde, siis ei piisa sellest, kui näiteks Saksamaal taastatakse lindudele elupaiku, sest samal ajal võidakse Venemaal või Aafrikas need linnud lihtsalt maha lasta. Linnud ei tunne riigipiire ja sellepärast peab neid kaitsma kogu rändetee ulatuses. Igavesti tore ju, et Eesti selle lepinguga ühineda soovib.
Silma looduskaitseala on AEWA konventsiooniga juba mõnda aega tegelenud ning osaleb suurejoonelises rahvusvahelises projektis "Wings over wetlands" ehk "Tiivad vete kohal". (Täpne tõlge oleks "Tiivad märgalade kohal"). Sellest suurest projektist võtavad osa mitmed huvitavad riigid, kolm neist Euroopast, kuus Aafrikast ja kaks Aasiast. Kui erinevate maade tegevustesse süveneda, siis silma jääb, et pea igalpool kasutatakse märksõna "alternatiivsed eluviisid". Sisuliselt püütakse meelitada inimesi märgaladel tegutsema nii, et see oleks lindudele hea. Nii, nüüd jõuangi ringiga tagasi oma isa juurde, kes istub tööajal kontoris, aga kevadpüha ajal künnab hobusega kartulimaad. Seesama hobune, kellega ta maad künnab, läheb pärast rannaniidule sööma ja puhkama. Seesama hobune on üks neist loomadest, kes kannavad hoolt selle eest, et Salmi rannaniit ei võsastuks ja rändlindudel oleks, kus peatuda ja pesitseda.
Aina rohkem näen seda, kuidas rahalised toetussüsteemid põllumajanduses ei too kaasa mitte seda, et põllumajandus aitaks kaasa keskkonnakaitsele, vaid seda, et põllumajandus intensiivistub ja rahakott täitub aina vähemal arvul maal tegutsevatest inimestest. Rahalised toetused on olulised, kuid kui teadmised sellest, mis on hea rändlindudele, jäävad vaid ornitoloogide ja teiste ekspertite lauale ning laiem üldsus vaatab asja arusaamatu pilguga, siis pole valitsuse allkirjastatud konventsioonidel suurt mõtet. Mõte on ikka, kui asja sisuliselt tehakse. Mõte on siis, kui ka kõrvaline vaataja mõistab otsest seost hobusega kündmise ja linnukaitse vahel, mitte ei pea looduskaitset mingiks keeldude-käskude süsteemiks.
Parafraseerides Douglas Adamsit: eksisteerib teooria, et loodus tuleks sulgeda kaitsealadele, kus seda hoitakse võimalikult puutumatuna ja inimesed võiksid siis mujal teha ükskõik milliseid hullumeelsusi. Jah, eksisteerib teooria, et see ongi juba juhtunud. Näha ju on, et selline mudel ei tööta, looduskaitsealad moodustavad planeedi pindalast nii väikese osa, et inimkonna säilimiseks vajalikku osa loodust need ei sisalda. Säästva arengu mõiste on hakanud suurest kasutamisest juba silmnähtavalt kuluma, aga inimesi, kes seda sisuliselt mõistavad, on ikka veel liiga vähe.
Hingelt olen ma ju optimist. Seega nädalakommentaari lõpuks soovitan kõigil kasutada kevadet ja saabuvat suve selleks, et maailma parandada: kasvatage oma talvine köögiviljavaru ise, kasutage kondiauru, ostke omale rohusööjaid loomi ja saatke nad looduslikele rohumaadele sööma, rääkige sellest, kui normaalsest mitte kui alternatiivsest tegevusest. Jõudu tööle!
Läänemaalt läks lõuna poole teele inimeste poolt üles kasvatatud toonekurg. Greengate 29. september 2008
Septembri kuu keskel hakkasid Riikliku Looduskaitsekeskuse Penijõe kontorisse saabuma teated valge-toonekurest, kes Läänemaal tüütavat inimesi ja norivat süüa. Teadetes märgiti tihti, et toonekurel on ka rõngas jalas. 16. septembril toimetas sellise käitumismaneeriga rõngaga toonekurg juba Lihula linna südames.
Matsalu rõngastuskeskuse direktor Olavi Vainu kommenteerib: "Kui ise kohale jõudsin, oli kurg parasjagu Konsumi ees ühe auto katusel ja nokitses antenni kallal. Seejärel lendas ta maha ja patseeris veidi kõnniteel. Kui bussipeatusse saabus liinibuss, seadis ka toonekurg end sisenejate sappa. Küllap lootis osa pikast rändeteest bussiga katta."
Et toonekurge auto alla jäämisest või võimalikust hilisemast inimesepoolsest väärkohtlemisest säästa, saabus kohale looduskaitsekeskuse loodusvaht Jaan Veltman, kes mõningase pigutuse peale toonekure kahva alla püüdis. Rõngastuskeskuses tuvastati rõngakood ESTONIA MATSALU, A 512, mis tähendab, et toonekurele läks see jalga 20. juulil Urevere külas Raplamaal. On ka teada, et tegu oli olnud pesast tõrjutud pojaga, keda kohalik pererahvas kaastundest toiduga poputas. Pererahva juures oli toonekurg püsinud niikaua kuni rändetung võimust võttis.
Olavi Vainu: "Lihulast sai toonekurg ikkagi priisõidu kätte, kuid mitte bussiga, vaid Jaani autoga Nigula turvakodu suunal. Sealt edasi olevat ta Kaja Kübara sõnul hoogsas rütmis Läti poole põrutanud. Eks näeme, kas järgmisi uudiseid ka tuleb. Seekordne seiklus aitas sellel toonekurel igatahes Lääne Elu uudistekünnise ületada."
Matsalu rõngastuskeskuse direktor Olavi Vainu kommenteerib: "Kui ise kohale jõudsin, oli kurg parasjagu Konsumi ees ühe auto katusel ja nokitses antenni kallal. Seejärel lendas ta maha ja patseeris veidi kõnniteel. Kui bussipeatusse saabus liinibuss, seadis ka toonekurg end sisenejate sappa. Küllap lootis osa pikast rändeteest bussiga katta."
Et toonekurge auto alla jäämisest või võimalikust hilisemast inimesepoolsest väärkohtlemisest säästa, saabus kohale looduskaitsekeskuse loodusvaht Jaan Veltman, kes mõningase pigutuse peale toonekure kahva alla püüdis. Rõngastuskeskuses tuvastati rõngakood ESTONIA MATSALU, A 512, mis tähendab, et toonekurele läks see jalga 20. juulil Urevere külas Raplamaal. On ka teada, et tegu oli olnud pesast tõrjutud pojaga, keda kohalik pererahvas kaastundest toiduga poputas. Pererahva juures oli toonekurg püsinud niikaua kuni rändetung võimust võttis.
Olavi Vainu: "Lihulast sai toonekurg ikkagi priisõidu kätte, kuid mitte bussiga, vaid Jaani autoga Nigula turvakodu suunal. Sealt edasi olevat ta Kaja Kübara sõnul hoogsas rütmis Läti poole põrutanud. Eks näeme, kas järgmisi uudiseid ka tuleb. Seekordne seiklus aitas sellel toonekurel igatahes Lääne Elu uudistekünnise ületada."
Mahlajoogid sisaldavad tervisele kahjulikke põllumajanduskemikaale. Greengate 18. detsember 2008
Värskelt ajakirjas Analytical Chemistry avaldatud andmed näitavad, et suur osa Euroopa Liidus müüdavatest mahalajookidest sisaldab põllumajanduses kasutatavaid mürkkemikaale ehk pestitsiide ootamatult palju. Uuritud proovides leidus kõige rohkem pestitsiidide jääke Suurbritannia ja Hispaania poodidest ostetud jookides.
Keemikud testisid saja erineva pestitsiidi olemasolu mahlajookides. Proove võeti 15 riigist: Hispaaniast, Suurbritanniast, USAst, Prantsusmaalt, Itaaliast, Venemaalt, Saksamaalt, Austriast, Tšehhist, Marokost, Ungarist, Poolast, Portugalist, Slovakkiast ja Šveitsist. Enamus USAs tehtud proovidest osutusid negatiivseteks, kuna sealsed mahlajoogid koosnevad kunstlikest lõhna- ja maitseainetest ning ei sisalda tegelikult puuviljade mahla.
Uuritud 102 proovist olid vaid 17 täiesti vabad testitavatatest pestitsiididest. Samas 58% uuritud proovidest sisaldas nelja või enamat erinevat pestitsiidi korraga. Kõige rohkem oli mahlajookides selliseid kemikaale, mida pritsitakse puuviljadele pärast saagi korjamist, et vältida hallituste levikut, samuti leiti putukatõrjeks kasutatavate kemikaalide jääke. Uurimuse autorid nendivad, et kuigi Venemaal ja Marokos tehtud proovid olid suhteliselt vähese pestitsiidi-sisaldusega, võib asi olla ka selles, et nendes riikides kasutatakse teistlaadi kemikaale, mida antud juhul ei osatud otsida.
Kuna tulemused näitasid laialdast erinevate pestitsiidide esinemist mahlajookides, hoiatavad autorid, et erinevad kemikaalid koos tekitavad nö kokteili-efekti, mille mõju on halvemini ennustatav kui üksikute kemikaalide mõju eraldi. Samas on mahlajookide põhitarbijateks lapsed, kelle tervis võib pestitsiidide liigse tarbimise korral tõsiselt kannatada.
Hiljuti Indias läbi viidud sarnases uurimuses leiti, et pestitsiidide jäägid jookides pärinevad veest, mis on kemikaalidega saastunud juba väliskeskkonnas ning seda halbade põllumajandusvõtete tõttu. Käesolevas uurimuses tuvastatud pestitsiidide näol oli aga tegu kemikaalidega, mis on sattunud tooteisse mahla pressimise käigus puuviljade koorelt. Teadlased leiavad, et kui Indias on olukord väga halb, siis Euroopas annab pestitsiidide sisaldust jookides vähendada tehnoloogiat muutes. Artikli autorid toovad ka välja, et Euroopa Liidus on kehtestatud karmid reeglid pestitsiidide lubatava sisalduse kohta värsketes puuviljades, köögiviljades ja joogivees, kuid töödeldud tooted nagu mahlajoogid vajaksid lisapiiranguid.
Kogu artikkel koos üksikasjalike tabelitega kemikaalidest ning tehtud proovidest on leitav: Juan F. Garci1a-Reyes, Bienvenida Gilbert-Lopez, Antonio Molina-Diaz. Determination of Pesticide Residues in Fruit-Based Soft Drinks. Analytical Chemistry, 2008; 80 (23): 8966 DOI: 10.1021/ac8012708
Keemikud testisid saja erineva pestitsiidi olemasolu mahlajookides. Proove võeti 15 riigist: Hispaaniast, Suurbritanniast, USAst, Prantsusmaalt, Itaaliast, Venemaalt, Saksamaalt, Austriast, Tšehhist, Marokost, Ungarist, Poolast, Portugalist, Slovakkiast ja Šveitsist. Enamus USAs tehtud proovidest osutusid negatiivseteks, kuna sealsed mahlajoogid koosnevad kunstlikest lõhna- ja maitseainetest ning ei sisalda tegelikult puuviljade mahla.
Uuritud 102 proovist olid vaid 17 täiesti vabad testitavatatest pestitsiididest. Samas 58% uuritud proovidest sisaldas nelja või enamat erinevat pestitsiidi korraga. Kõige rohkem oli mahlajookides selliseid kemikaale, mida pritsitakse puuviljadele pärast saagi korjamist, et vältida hallituste levikut, samuti leiti putukatõrjeks kasutatavate kemikaalide jääke. Uurimuse autorid nendivad, et kuigi Venemaal ja Marokos tehtud proovid olid suhteliselt vähese pestitsiidi-sisaldusega, võib asi olla ka selles, et nendes riikides kasutatakse teistlaadi kemikaale, mida antud juhul ei osatud otsida.
Kuna tulemused näitasid laialdast erinevate pestitsiidide esinemist mahlajookides, hoiatavad autorid, et erinevad kemikaalid koos tekitavad nö kokteili-efekti, mille mõju on halvemini ennustatav kui üksikute kemikaalide mõju eraldi. Samas on mahlajookide põhitarbijateks lapsed, kelle tervis võib pestitsiidide liigse tarbimise korral tõsiselt kannatada.
Hiljuti Indias läbi viidud sarnases uurimuses leiti, et pestitsiidide jäägid jookides pärinevad veest, mis on kemikaalidega saastunud juba väliskeskkonnas ning seda halbade põllumajandusvõtete tõttu. Käesolevas uurimuses tuvastatud pestitsiidide näol oli aga tegu kemikaalidega, mis on sattunud tooteisse mahla pressimise käigus puuviljade koorelt. Teadlased leiavad, et kui Indias on olukord väga halb, siis Euroopas annab pestitsiidide sisaldust jookides vähendada tehnoloogiat muutes. Artikli autorid toovad ka välja, et Euroopa Liidus on kehtestatud karmid reeglid pestitsiidide lubatava sisalduse kohta värsketes puuviljades, köögiviljades ja joogivees, kuid töödeldud tooted nagu mahlajoogid vajaksid lisapiiranguid.
Kogu artikkel koos üksikasjalike tabelitega kemikaalidest ning tehtud proovidest on leitav: Juan F. Garci1a-Reyes, Bienvenida Gilbert-Lopez, Antonio Molina-Diaz. Determination of Pesticide Residues in Fruit-Based Soft Drinks. Analytical Chemistry, 2008; 80 (23): 8966 DOI: 10.1021/ac8012708
Sunday, April 20, 2008
Rohelise Värava nädalakommentaar. Merebioloogia - kuum eriala 19.04.2008
Kätt südamele pannes tunnistan, et pole merebioloogiat pidanud just kõige tõsisemaks erialaks. Loomulikult ei ole ma ka seda lihtsalt paadiga kihutamiseks pidanud, eks ole ma isegi ju hüdrobioloogia kursuse läbinud ja nende teadusküsimuste üle juurelnud, kuid olen ikka merebiolooge pidanud inimesteks, kes on hingelt meremehed ja või kellele meeldib kalapüük. Kuna ma ise kumbagi enda omaduseks ei pea, siis pole ma ka selle teadusharu vastu sügavamat huvi üles näidanud.
Viimasel ajal on aga merebioloogiast saanud nii meil kui mujal nii kuum teema, mida vaevalt et merebioloogid isegi paarkümmend aastat tagasi oleks ennustada osanud. Aina rohkem tekib merepõhja arendustegevusi - soovitakse luua tuuleparke, kaevandada maavarasid ja rajada näiteks seda sama kurikuulsat Vene-Saksa gaasijuhet. Seadusandlikult on aga merel millegi arendamine väga keeruline... või tegelikult pealiskaudselt vaadates väga lihtne, sest sisuliselt pole mere planeerimise põhimõtteid ju välja töötatudki. Planeerimist vajavad ka looduskaitselised probleemid, näiteks mereliste Natura-alade loomine.
Eesti Mereinstituudi vanemteadur Georg Martin ütleb, et esimesena hakati ruumilise planeerimisega merel tegelema Austraalia ümbruses. Seal on tänapäeval olemas juba praktilised planeerimise rakendused nagu meil maismaal planeeringutes kasutatakse. Läänemeres on küll arendustegevusi toimunud juba aastakümneid, kuid merepõhja põhjalikumat kaardistamist, mis võimaldabki merd planeerida, pole Läänemeres tegelikult olemaski. Nojah, vaidlete vastu, et merepõhja kaardid on ju olemas olnud juba väga ammu, neid on kasutanud nii meresõitjad kui geoloogid. Seda küll, aga nii nagu ei piisa maismaal planeerimiseks vaid teadmisest, kus asuvad mäed ja kus orud, nii on ka merepõhja planeerimisel vaja sealseid looduskooslusi kaardistada.
Neljapäeval toimus Läänemaa maavalitsuses riikliku looduskaitsekeskuse projekti "Tiivad vete kohal" raames läbiviidud Loode-Eesti rannikumere inventuuri tulemuste tutvustus. Mereinstituudi ettekanne koos näidatud merepõhja videodega oli muljetavaldav. Projekti raames kaardistati siinsed rannikumere kooslused ning loetleti üles leitud liigid. Teadlaste hinnangul on Eest rannikumeri mitmekesisem kui seni arvati, näiteks on siin rohkem levinud mändvetika liigid, mis Soome rannikul on haruldased. Uuringuga leiti ka üks uus kirpvähi liik Eestis, kelle tulek siia näitab tõenäoliselt kliima soojenemist. Ühe kirpvähi võõrliigi kohta selgus aga, et see on meie vetes kahjuks väga hästi levima hakanud. Mereinstituudi teadlastel on käsil parajast mitu sarnast projekti, kus sama metoodikaga inventeeritakse suurt osa Eesti rannikumerd, et hiljem saaks teha teaduspõhiseid otsuseid selle kohta, kuhu luua mereline kaitseala ning kuhu lubada tuulepargi ehitamist.
Eesti teadlased on soomlastest ja rootslastest veidi paremas olukorras - meil hakati sellise inventeerimisega pihta veidi hiljem kui põhjanaabrite juures ja nii saame nende tehtud vigu vältida.
Georg Martini sõnul on küll väga hea see, et saame põhjalikult inventeerida rannikumere kooslusi, kuid seni puudub veel metoodika, mille järgi saaks hinnata koosluste seisukorda ning öelda, kas olukord muutub paremaks või halvemaks. Teadlaste sõnul on Läänemere eutrofeerumisega lood halvad - esiteks ähvardab nõukogude ajal merre pumbatud toitaine kogus lähiajal merepõhjast jälle ülespoole kerkima hakata ning merd õitsema ajada. Teisest küljest on peale tulemas juba uus toitainete laadung - rannikule ehitatavad suvilarajoonid on merele suureks koormuseks ning Soome suvilate heitvete kogused on võrreldavad koormusega, mille paneb Läänemerele Neeva jõgi.
Vanemteadur Jonne Kotta sõnul on on meri paljude inimeste silmis vaid see sile pind, mida näeme rannalt vaadates, siiski osutub meri pärast sellist suuremat inventeerimist ka mereteadlastele endile mitmekesisemaks kui seda varem arvati.
Viimasel ajal on aga merebioloogiast saanud nii meil kui mujal nii kuum teema, mida vaevalt et merebioloogid isegi paarkümmend aastat tagasi oleks ennustada osanud. Aina rohkem tekib merepõhja arendustegevusi - soovitakse luua tuuleparke, kaevandada maavarasid ja rajada näiteks seda sama kurikuulsat Vene-Saksa gaasijuhet. Seadusandlikult on aga merel millegi arendamine väga keeruline... või tegelikult pealiskaudselt vaadates väga lihtne, sest sisuliselt pole mere planeerimise põhimõtteid ju välja töötatudki. Planeerimist vajavad ka looduskaitselised probleemid, näiteks mereliste Natura-alade loomine.
Eesti Mereinstituudi vanemteadur Georg Martin ütleb, et esimesena hakati ruumilise planeerimisega merel tegelema Austraalia ümbruses. Seal on tänapäeval olemas juba praktilised planeerimise rakendused nagu meil maismaal planeeringutes kasutatakse. Läänemeres on küll arendustegevusi toimunud juba aastakümneid, kuid merepõhja põhjalikumat kaardistamist, mis võimaldabki merd planeerida, pole Läänemeres tegelikult olemaski. Nojah, vaidlete vastu, et merepõhja kaardid on ju olemas olnud juba väga ammu, neid on kasutanud nii meresõitjad kui geoloogid. Seda küll, aga nii nagu ei piisa maismaal planeerimiseks vaid teadmisest, kus asuvad mäed ja kus orud, nii on ka merepõhja planeerimisel vaja sealseid looduskooslusi kaardistada.
Neljapäeval toimus Läänemaa maavalitsuses riikliku looduskaitsekeskuse projekti "Tiivad vete kohal" raames läbiviidud Loode-Eesti rannikumere inventuuri tulemuste tutvustus. Mereinstituudi ettekanne koos näidatud merepõhja videodega oli muljetavaldav. Projekti raames kaardistati siinsed rannikumere kooslused ning loetleti üles leitud liigid. Teadlaste hinnangul on Eest rannikumeri mitmekesisem kui seni arvati, näiteks on siin rohkem levinud mändvetika liigid, mis Soome rannikul on haruldased. Uuringuga leiti ka üks uus kirpvähi liik Eestis, kelle tulek siia näitab tõenäoliselt kliima soojenemist. Ühe kirpvähi võõrliigi kohta selgus aga, et see on meie vetes kahjuks väga hästi levima hakanud. Mereinstituudi teadlastel on käsil parajast mitu sarnast projekti, kus sama metoodikaga inventeeritakse suurt osa Eesti rannikumerd, et hiljem saaks teha teaduspõhiseid otsuseid selle kohta, kuhu luua mereline kaitseala ning kuhu lubada tuulepargi ehitamist.
Eesti teadlased on soomlastest ja rootslastest veidi paremas olukorras - meil hakati sellise inventeerimisega pihta veidi hiljem kui põhjanaabrite juures ja nii saame nende tehtud vigu vältida.
Georg Martini sõnul on küll väga hea see, et saame põhjalikult inventeerida rannikumere kooslusi, kuid seni puudub veel metoodika, mille järgi saaks hinnata koosluste seisukorda ning öelda, kas olukord muutub paremaks või halvemaks. Teadlaste sõnul on Läänemere eutrofeerumisega lood halvad - esiteks ähvardab nõukogude ajal merre pumbatud toitaine kogus lähiajal merepõhjast jälle ülespoole kerkima hakata ning merd õitsema ajada. Teisest küljest on peale tulemas juba uus toitainete laadung - rannikule ehitatavad suvilarajoonid on merele suureks koormuseks ning Soome suvilate heitvete kogused on võrreldavad koormusega, mille paneb Läänemerele Neeva jõgi.
Vanemteadur Jonne Kotta sõnul on on meri paljude inimeste silmis vaid see sile pind, mida näeme rannalt vaadates, siiski osutub meri pärast sellist suuremat inventeerimist ka mereteadlastele endile mitmekesisemaks kui seda varem arvati.
Saturday, March 1, 2008
Rohelise Värava nädalakommentaar. Matsalu loodusfilmide festival - väike, aga suur. Greengate 14.09.2007
Kui mainida koos kahte nime: Tiit Madisson ja Lihula alev, siis kerkivad kahjuks enamike eestlaste silme ette kraanad, monumendid ja kive loopivad inimesed. Kui aga endise vallavanema Madissoni enda käest küsida, siis tegelikult lootis ta Lihulat kuulsaks muuta hoopis rahvusvahelise loodusfilmide festivali algatamisega. Nagu ka Rohelise Värava teadete lindist näha, toimub järgmisel nädalal järjekorras juba viies Matsalu loodusfilmide festival.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
Kuidas toota biokütuseid loodust hävitamata? Greengate 02.03.2008
Teadusajakirja Conservation Biology veebruari numbris ilmus bioloogide M. J. Groomi, E. M. Gray ja P. A. Townsendi artikkel biokütuste mõjust looduslikule mitmekesisusele.
Artikli autorite sõnul on biokütused saanud maailmas prioriteediks kuna soovitakse vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest, siiski ohustab selline massiline biokütuste kultiveerimine halva planeerimise korral looduslikku mitmekesisust. Probleemi lahendamiseks toovad autorid välja põhimõtted, mida tuleks edasi arendada loodussõbralike biokütuste tootmise standardiks.
Esiteks peaks biokütuseid kasvatama keskkonnasõbralikke ja looduslikku mitmekesisust mitte ohustavaid põllumajandusvõtteid kasutades. Jätkusuutlikuks saab pidada vaid selliseid kütuseid, mille tootmise käigus järgitakse keskkonnakaitse põhimõtteid protsessi algusest lõpuni.
Teiseks tuleb artikli autorite sõnul vähendada biokütuse ühiku tootmiseks kulutatava pindala miinimumini. Parimaks alternatiiviks tunduvad siin olema tulevikukütused, eriti mikrovetikatest toodetud kütused.
Kolmandaks tuleks esimeses järjekorras kultiveerida selliste kütuste tootmist, mille kogu elutsükli jooksul ei eralduks rohkem süsinikku kui selle tootmisel seotakse.
Maisil põhinev bioetanooli tootmine on neid kriteeriume arvestades kõige halvem alternatiiv fosiilkütustele, siiski on see USAs kõige rohkem turustatud alternatiiv. Artikli autorid kutsuvad üles kiiresti arendama teiste biokütuste tootmist ja arendamist ning loodavad, et bioloogid löövad aktiivselt kaasa loodussõbralike biokütuste sertifikaadi tingimuste väljatöötamises.
Artikli autorite sõnul on biokütused saanud maailmas prioriteediks kuna soovitakse vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest, siiski ohustab selline massiline biokütuste kultiveerimine halva planeerimise korral looduslikku mitmekesisust. Probleemi lahendamiseks toovad autorid välja põhimõtted, mida tuleks edasi arendada loodussõbralike biokütuste tootmise standardiks.
Esiteks peaks biokütuseid kasvatama keskkonnasõbralikke ja looduslikku mitmekesisust mitte ohustavaid põllumajandusvõtteid kasutades. Jätkusuutlikuks saab pidada vaid selliseid kütuseid, mille tootmise käigus järgitakse keskkonnakaitse põhimõtteid protsessi algusest lõpuni.
Teiseks tuleb artikli autorite sõnul vähendada biokütuse ühiku tootmiseks kulutatava pindala miinimumini. Parimaks alternatiiviks tunduvad siin olema tulevikukütused, eriti mikrovetikatest toodetud kütused.
Kolmandaks tuleks esimeses järjekorras kultiveerida selliste kütuste tootmist, mille kogu elutsükli jooksul ei eralduks rohkem süsinikku kui selle tootmisel seotakse.
Maisil põhinev bioetanooli tootmine on neid kriteeriume arvestades kõige halvem alternatiiv fosiilkütustele, siiski on see USAs kõige rohkem turustatud alternatiiv. Artikli autorid kutsuvad üles kiiresti arendama teiste biokütuste tootmist ja arendamist ning loodavad, et bioloogid löövad aktiivselt kaasa loodussõbralike biokütuste sertifikaadi tingimuste väljatöötamises.
Wednesday, February 20, 2008
Väike roheline linn Brighton. Greengate 25.01.2006
Inglismaa lõunakaldal asub kuurortlinn Brighton. Londonlaste jaoks on see kuum koht, kuhu mere äärde puhkama ja shoppama tulla. Brightonil on aga ka teine külg: siin asub kaks suurt ülikooli – University of Brighton ja University of Sussex – mis loob Tartule sarnase tudengi-atmosfääri.
Roheline shopping
Nagu igas tavalises Euroopa linnas on siin tänavad täis poode ja poekesi. Olen märganud siinses poemajanduses asju, millest võiks Eestiski eeskuju võtta. Näiteks eelmisel aastal torkas silma, et täiesti tavalise kaubamaja kilekottidele oli lisatud kiri: “See on küll ümbertöödeldud plastikust tehtud kott, kuid see ei takista sind seda uuesti kasutamast!”
Samuti on Inglismaal kombeks, et ka igas tavalises toidupoes on olemas mahetoodete lett ja sageli leiab ka tavalisest piimaletist mahetalu jogurteid.
Brightonis ringi hulkudes satud tihti ka täiesti juhuslikult poodi, mille orientatsioon on kas mahetooted või loodustooted või fair trade ehk õiglane kaubandus või kõik alternatiivsed tooted koos. Samuti on siin selliseid veidraid poode nagu taimsete jalanõude pood või ainult kanepitoodete poed, millest saad osta peaaegu kõike, mida eluks vaja läheb.
Mahetoodete poe köögiviljalett jättis mind ikka täiesti tummaks: vähemalt kümmekond vilja olid küll sellised, mida ma elu sees näinud ei ole. Mahetoodete valikus jäävad Eesti mahepoed veel kõvasti siinsetele alla.
Mulle meeldib väga Infinity poodide ja kohvikute kett, kus müüakse ainult mahedaid ja ainult õiglase kauba tooteid. Tegu on kooperatiiviga, kus samas poes töötavad inimesed on ka firmas osanikud. Tore oli märgata, et olin tänu Tallinna ökopoodidele kursis enamuste Infinity’s pakutavate tootegruppidega.
Tudengid looduse poolt ja enda vastu?
Eelmisel nädala lõi Brightoni Ülikoolis laineid teade, et tudengite keskkonna-aktiiv on saavutanud võidu ülikooli üle. Nimelt plaanib ülikool ehitada uut ühiselamut, sest umbes 600 tudengit on elamujärjekorras ning neile pole midagi pakkuda. Ühikat plaaniti linna lähedale rohealale Watti mäeküljele. Ala on tuntud oma suure elurikkuse poolest ning tihti toimuvad keskkonnatudengitel seal praktikumid. Põhiliselt keskkonnatudengitest koosnev aktiiv korraldas allkirjade kogumise ühiselamu ehitamise vastu. Koguti umbes 300 allkirja, mis esitati linnavalitusele ning linnavalitsus otsustaski planeeringut mitte kinnitada.
Huvitav on jälgida, et tudengid käisid ringi T-särkidega “Save Watts Bank” vaatamata sellele, et suur osa neist tudengeist endist on ise korteriotsimisega hädas. Eestis sel suvel vahetustudengina viibinud Brightoni tudeng Amy Wheeler ütles, et üliõpilased on siin üsna keskkonnateadlikud, kuid Sussexi ülikoolis on keskkonna-aktivism paremini organiseerunud. Mainimata ei saa jätta, et loomulikult müüakse ka siinse ülikooli kohvikus õiglase kaubanduse kohvi.
Järgmisel nädalal plaanitakse Brightoni ja selle ümbruse inimestele seemnete vahetamise laata. Brightoni tudengid on tulevasest üritusest juba praegu väga elevil. Laadalt võib endale muretseda uusi seemneid, mida oma potis mahedalt kasvatada. Suuri aedasid pole ma aga siin küll kellelgi näinud.
Roheline shopping
Nagu igas tavalises Euroopa linnas on siin tänavad täis poode ja poekesi. Olen märganud siinses poemajanduses asju, millest võiks Eestiski eeskuju võtta. Näiteks eelmisel aastal torkas silma, et täiesti tavalise kaubamaja kilekottidele oli lisatud kiri: “See on küll ümbertöödeldud plastikust tehtud kott, kuid see ei takista sind seda uuesti kasutamast!”
Samuti on Inglismaal kombeks, et ka igas tavalises toidupoes on olemas mahetoodete lett ja sageli leiab ka tavalisest piimaletist mahetalu jogurteid.
Brightonis ringi hulkudes satud tihti ka täiesti juhuslikult poodi, mille orientatsioon on kas mahetooted või loodustooted või fair trade ehk õiglane kaubandus või kõik alternatiivsed tooted koos. Samuti on siin selliseid veidraid poode nagu taimsete jalanõude pood või ainult kanepitoodete poed, millest saad osta peaaegu kõike, mida eluks vaja läheb.
Mahetoodete poe köögiviljalett jättis mind ikka täiesti tummaks: vähemalt kümmekond vilja olid küll sellised, mida ma elu sees näinud ei ole. Mahetoodete valikus jäävad Eesti mahepoed veel kõvasti siinsetele alla.
Mulle meeldib väga Infinity poodide ja kohvikute kett, kus müüakse ainult mahedaid ja ainult õiglase kauba tooteid. Tegu on kooperatiiviga, kus samas poes töötavad inimesed on ka firmas osanikud. Tore oli märgata, et olin tänu Tallinna ökopoodidele kursis enamuste Infinity’s pakutavate tootegruppidega.
Tudengid looduse poolt ja enda vastu?
Eelmisel nädala lõi Brightoni Ülikoolis laineid teade, et tudengite keskkonna-aktiiv on saavutanud võidu ülikooli üle. Nimelt plaanib ülikool ehitada uut ühiselamut, sest umbes 600 tudengit on elamujärjekorras ning neile pole midagi pakkuda. Ühikat plaaniti linna lähedale rohealale Watti mäeküljele. Ala on tuntud oma suure elurikkuse poolest ning tihti toimuvad keskkonnatudengitel seal praktikumid. Põhiliselt keskkonnatudengitest koosnev aktiiv korraldas allkirjade kogumise ühiselamu ehitamise vastu. Koguti umbes 300 allkirja, mis esitati linnavalitusele ning linnavalitsus otsustaski planeeringut mitte kinnitada.
Huvitav on jälgida, et tudengid käisid ringi T-särkidega “Save Watts Bank” vaatamata sellele, et suur osa neist tudengeist endist on ise korteriotsimisega hädas. Eestis sel suvel vahetustudengina viibinud Brightoni tudeng Amy Wheeler ütles, et üliõpilased on siin üsna keskkonnateadlikud, kuid Sussexi ülikoolis on keskkonna-aktivism paremini organiseerunud. Mainimata ei saa jätta, et loomulikult müüakse ka siinse ülikooli kohvikus õiglase kaubanduse kohvi.
Järgmisel nädalal plaanitakse Brightoni ja selle ümbruse inimestele seemnete vahetamise laata. Brightoni tudengid on tulevasest üritusest juba praegu väga elevil. Laadalt võib endale muretseda uusi seemneid, mida oma potis mahedalt kasvatada. Suuri aedasid pole ma aga siin küll kellelgi näinud.
Tuesday, February 19, 2008
Kaitseme oma juuri. Rohelise Värava nädalakommentaar 10.02.2008
Paar nädalat tagasi arutas riigikogu maaelu komisjon tori vanapärase hobusetõu kaitsmist. Ettekandeid pidasid kaks kuraasikat inimest: mainitud hobuste eest seismisega tuntuks saanud sakslanna Ute Wohlrab ja riigikogulane Mark Soosaar. Komisjonis arutati, et kuigi tori hobune on kantud ohustatud tõugude nimekirja ning tema pidajad saavad riigilt toetust, on just vanapärane universaalne tori hobune ikkagi väga täbaras olukorras.
Just see hobusetõug räägib meile loo ühest Eesti rahvale nii olulisest etapist – ajast, mil loodi Eesti Vabariik ja toimus maareform, mille tulemusena tekkis palju eesti rahvusest talunikke. Kui varem olid eestlased talutöödel ja kirikus käies kasutanud pisikest kasvu särtsakat eesti maatõugu hobust, siis nüüd tekkis paljudel korraga vajadus suurema tööhobuse järele. Tori hobuse tõuraamat avati 1922. aastal, suures osas kasutati tori tõugu aretades sedasama maatõugu hobust, kuid suuremate ja jõulisemate varssade aretuses välismaiseid suuremaid tõugusid. Sellise aretustöö tulemusena saadi iseloomult eesti hobusega sarnane, kuid välimuse ja jõudluse poolest suurem universaalne tori hobune, kellega saab nii ratsutada kui ka talutööd teha.
Tänapäeval tehakse hobustega talutööd vähe ning rohkem kasvab nõudlus sporthobuste järele. Nii ongi paljud tori hobuse kasvatajad hakanud oma hoolealuseid sporthobustega ristama. Kuigi tori hobust on ennegi teiste tõugudega segatud, näeb Ute Wohlrab siin hetkel suurt probleemi – tori hobuseid Eestis nagu oleks, kuid universaalseid vana tüüpi hobuseid on alles väga vähe. Sakslanna on teinud ettepaneku, et Eesti Hobusekasvatajate Selts hakkaks tori hobuse tõuraamatus pidama kahte eraldi osa – sporthobuse ja universaalse hobuse kohta. Hobusekasvatajad pole sellist ettepanekut seni veel tõsiselt võtnud. Riigikogu maaelu komisjonis leiti aga, et lahendada tuleks hoopis teine probleem – hobusekasvatajate selts peaks hakkama automaatselt tõuraamatusse kandma kõiki varssu, kelle mõlemad vanemad on puhtad tori hobused. Pealtnäha elementaarne, kuid hetkeseisuga see nii ei ole, sest täkkude omanikud peavad enne täku tõuraamatusse kandmist ette võtma bürokraatliku ja suhteliselt kalli litsenseerimisprotseduuri. Selle olukorra tulemus on aga olukord, kus tõuraamatusse jäävad kandmata mitmed puhtad tori täkud, kelle omanikud elavad pealinnast kaugel ja peavad litsenseerimist mõttetuks kohustuseks. Nii jäävad tublid täkud aretusest välja ning tori hobuse genofondist kaob aina enam vanapärast materjali, samas kui n-ö tõuparandamise eesmärgil tuuakse sisse väga erinevat tõugu hobuseid.
Selline bürokraatlik rägastik. Eks vanapärase tori hobuse kaitsjad jätkavad oma võitlusi. Paralleelselt tuleb mul taas pähe eesti maalamba fännide võitlus selle eest, et riik tunnustaks maalamba tõuks ning saaks päästa selle, mida veel päästa annab. Aatelised inimesed võitlemas bürokraatlikes keerdkäikudes meie oma juurte kaitsmise eest. Sest kõige selle juures ei tohi unustada, et nii tori hobune, eesti maalammas kui ka paljud teised pudulojused on ju osa eestlusest, osa meie ajaloost, kultuuriloost ja lahutamatult ka meie loodusloost.
Subscribe to:
Posts (Atom)