Tarmo Tüür ja Silvia Lotman: metsanduses ei ole lepitamatut vastuolu. 11.04.2026. ERR

Tarmo Tüür¸ Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees; Silvia Lotman, ELF-i juhatuse liige




Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti, kirjutavad Tarmo Tüür ja Silvia Lotman.


Eesti metsanduses ei ole vastupidiselt levinud müüdile lepitamatut vastuolu. Küll aga on osa metsasektori esindajaid näinud aastaid vaeva, et sellist vastuolu konstrueerida ja kinnistada. Metsatööstuse esindusorganisatsioon on aastaid teinud sihipärast tööd, et rahumeelne sisuline arutelu poleks võimalik.

Eesti metsamajandamise juurprobleem pärineb nullindate lõpust, mil võeti jõuliselt suund senisest palju suurema raiemahu ja intensiivsusega metsanduse poole. Kui aastakümneid oli Eesti metsadest raiutud aastas kolm miljonit tihumeetrit ning aastatel 1990–2009 keskmiselt kaheksa miljonit tihumeetrit, siis korraga ilmus riigi tähtsaimasse metsapoliitikat suunavasse dokumenti (Eesti metsanduse arengukava aastani 2020), et raiuda võiks kaks–kolm korda rohkem ehk 12-15 miljonit tihumeetrit aastas.

Lisaks sai paberile mitmeid nüansse, mis võimaldasid üha nooremaid puid ning üha suurematel pindadel raiuda. Nimetagem seda 15 miljoni tihumeetri plaaniks, millega riik andis sisuliselt sõnumi, et raiuge palju jaksate, ning näitas rohelist tuld ressursimahukale tööstusele.

Plaani osaks ei olnud innovatsioonile suunamine ega see, kuidas raiutava kogusega rohkem riigi rahakotti panustada või töökohti luua või mil määral loodusväärtusi säilima peab. Vahet pole, enamikes riikides on ju loodusega palju halvemini kui meil.

Järgnenud 15 aastat on selgelt näidanud, et toona pöörasena tundunud raienumbrid ongi pöörased. Sellise mahu ja intensiivsusega raiumisele ei pea Eesti metsad vastu. Kummitab kvaliteetse puidu nappus, metsad vaesuvad, nad on haigustele järjest vastuvõtlikumad, elustikul läheb üha halvemini, sotsiaalne taluvuspiir on ületatud.

Metsasektorist kuuleb tihti, et teise maailmasõja järel jäid talud tühjaks ja mahajäetud põllumaadele kasvas palju puistuid, mida nüüd justkui tuleb ennaktempos raiuda. Kui selline väide veel mõne aja eest mingi piirini pidas (vaatamata 1990. aastate röövraie perioodile), siis praegu näitab riigi maakasutuse statistika, et n-ö sõjajärgne pärand on metsades juba ära raiutud ja oleme asunud sahvrist hoopis "seemnevilja" ära sööma, olles endiselt pimestatud 15 miljoni tihumeetri plaanist.

Kurb oli meediast lugeda, kuidas metsanduslobi loob teadlikult müüte maaelanike ja linnaelanike vastandamiseks ning püüab näidata Eesti senist pikka riikliku looduskaitse traditsiooni justkui mingi lumehelbekeste soovunelmana.


Sisulise arutelu asemel on jutt viidud looduskaitse vaenamisele, kahtlustuste levitamisele ja umbusu külvamisele. Metsarikkas riigis, nagu Eesti, ei ole looduskaitse kunagi nõudnud raietest loobumist, vastupidi, näiteks Eestimaa Looduse Fondi kogu tegevuse ajal on antud välja abistavaid juhendeid, korraldatud koolitusi ja arutelusid just metsaomanikele, kuidas loodussõbralikult toimetada, saades metsadest võimalikult pikaajalist ja jätkusuutlikku sissetulekut.

Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti.


Metsasõjaks nimetatud poleemika puhkes juba ligi kümme aastat tagasi, aga millegipärast me ei ole ikka selle aruteluni jõudnud. Poliitikutel ja riigi esindajatel justkui polegi muud head valikut kui käsi laiutada ja öelda, et konflikt on nii suur, et pole võimalik midagi teha.

Looduskaitsjad näevad aina halvenevat looduse seisu ja pakuvad juurde kaitsealasid, et midagigi raie eest päästa, tööstus väidab, et kõik on hästi, kuna paberil olnud 15 miljoni tihumeetrini pole veel ju jõutud. Rekordmahtudes raiumine saab üha jätkuda, võimalike muutuste ja arutelu eest kaitseb ulatuslik lobitöö. Seda toetab taktika nõuda veelgi rohkem, näiteks metsanduse arengukava aruteludel nõuti 20 miljoni tihumeetrist raiemahtu.

Metsa eri väärtuseid ja kujunenud probleemkohti avati hästi hiljutises "Osooni" saates, kus osapoolte jutust jäi väga üksmeelselt kõlama, et metsade majandamise osakaalu küsimus peaks olema adresseeritud ühiskonnale.

Meil on vaja ühiskonnas arutada, kuidas siit edasi minna. Meil on vaja metsadebatti, kus kõik osapooled on valmis olema ausalt laua ümber ja tegelikele andmetele otsa vaatama. Alates nii maa- kui ka linnainimeste taluvuspiire ületanud lagedaks raiutud endistest metsadest ja terendavast maakasutuse süsinikutrahvist kuni kõrgema väärtusega ja pikema elueaga toodetele orienteeritud tööstuse rajamise probleemideni ning vajaduseni metsalooduse hääbumine peatada.

Usume, et on võimalik leida tulevikuplaan, mida toetaks lõviosa elanikest ja mis ei tooks kahju riigi majandusele ega tööhõivele regioonides, kui seda vähegi läbimõeldult ja nutikalt teha. Jah, sellele pildile ei mahuks ära kogu praegune metsatööstus, mis on end kalibreerinud 15 miljoni tihumeetri plaani järgi. Riik peab võtma vastutuse, tunnistama, et selle lubadusega sai liiga tehtud nii loodusele kui ka tööstusele, kellele anti valelootusi.

Vastutuse võtmine tähendab uue, sisulise ja ühiskonda kokku toova metsaarutelu kultuuri loomist. Näiteks soomlased käivitasid aasta tagasi metsa rahvakogud, et ummikusse jooksnud ühiskondlikus metsaarutelus dialoogi meetodil usaldus taastada.

Vastutuse võtmine tähendab ka seda, et metsasektorile luuakse õiglase ülemineku plaan, et inimestele oleks tagatud vajalik ümberõpe ja piirkonda investeeringutoetused või muu vajalik, nagu seda üle maailma ja ka meil tehakse fossiilkütuste tööstustega. Erinevalt fossiilkütustest ei tule puidu varumisest meil ju loobuda, vaja on lihtsalt vähendada senist raiemahtu mõnekümne protsendi võrra, et mets saaks taastuda ökoloogilises mõttes ja ka püsivas koguses kvaliteetse puidu pakkumiseks nii praegu kui ka tulevikus.

Silvia Lotman. Eesti metsast. 21.03.2025. ERR

Rahvusvahelise metsapäeva puhul võtame kell 8.15 Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse eksperdi ja metsaprogrammi juhi Silvia Lotmaniga jutuks eesti metsa.Saatejuhid on Margit Kilumets ja Sten Teppan.
Saate toimetaja on Liis Seljamaa. Kontakt: liis.seljamaa@err.ee

https://vikerraadio.err.ee/1609639852/silvia

Lugemise lugu | Silvia Lotman ja "Pomm Eesti peaministrile" 20.02.2025. ERR

Eesti raamatu aastal räägivad kultuurisaates "OP" tuntud eestlased raamatutest, mis on neid olulisel eluetapil mõjutanud. Bioloog Silvia Lotman valis näitamiseks ja ettelugemiseks Enn Vetemaa teose "Pomm Eesti peaministrile".


Enn Vetemaa uudisjutt "Pomm Eesti peaministrile" ilmus 1992. aastal. Ajal, mil Eesti oli just taasiseseivunud ning vaba Eesti ühiskond harjus uue eluga.

"Mina olin siis teismeline, mul oli oma isiklik murdeiga käimas. Nagu ikka murdeealiselt lastel, oli mul väga suur segadus hinges. Tundub, et kogu minu põlvkond on selline, et meie murdeiga langes samale ajale kui ühiskonnal oli ka murdeiga, ei olnud meil kellelegi tugineda, sest meie ümber olevad täiskasvanud inimesed olid väga segaduses," meenutas Silvia Lotman.

Lotman rääkis, et Vetemaa uudisjuttu luges terve tema pere. Vetemaa huumor aitas perel keerulistel aegadel kokku hoida ja ühise asja üle naerda. "See oli väga lihtne raamatuke, poliitiline satiir, aga see, et me kõik seda lugesime, kõik naersime ja kõigil olid tsitaadid peas, see oli rasketel aegadel kindlasti ühendav asi."

Ta usub, et huumor aitab ka praegusel ajal inimesi ühendada. "Aga tuleb selle peale mõelda, et huumor on ikkagi hästi isiklik asi. Kindlasti ka see Enn Vetemaa raamat ei meeldinud tol ajal kõikidele eestlastele, vaid see oli meie pere jaoks selline asi, mis meid ühendas," lausus ta.

*

Kultuurisaade "OP" on ETV eetris neljapäeviti kell 20.



Toimetaja: Karmen Rebane

Allikas: "OP"

Silvia Lotman ja Farištamo Eller: loodust ei saa tikutopsi toppida. 12.06.2025. ERR

Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige; Farištamo Eller, MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige

Kui metsade majandamine põhineb lageraietel ja intensiivsel kasutusel, tuleb elupaikade säilitamiseks suurendada rangelt kaitstavate alade osakaalu. Kui arendame püsimetsandust, kus metsa majandatakse säästvalt ja järjepidevalt, suudavad liigid elada ka väljaspool range kaitsega tsoone, kirjutavad Silvia Lotman ja Farištamo Eller.

Majandusmetsa ja looduskaitse protsendiline piiritlemine võib esmapilgul tunduda lihtne ja loogiline, kuid selline lähenemine viitab sügavamale mõtteveale, justkui oleks looduse kaitsmine kuidagi vastuolus inimeste heaoluga. Loodus ei ole eraldiseisev luksus, vaid inimühiskonna elutähtis tugisüsteem. Me ei kaitse metsi pelgalt seepärast, et loodusel peab olema ruumi, vaid seepärast, et ilma selleta, et loodusel ruumi oleks, ei toimi ökosüsteemid ja ei saa eksisteerida ka inimene ise.

Üks laiem arutelu selle üle, milline peaks olema Eesti looduskaitsealade katvus, toimus juba 1970. aastatel. Tollane looduskaitse juht Heino Luik võttis teadlaste seisukohad kokku nii, et 40 protsenti Eestimaa maismaast peaks säilima looduslikuna, et tagada inimtegevuse normaalne areng (Heino Luik "Kaitsealad – kellele ja milleks?" Eesti Loodus 5/1979).

Maailma juhtivad globaalökoloogid on jõudnud järeldusele, et kliima ja elurikkuse kriisile piduri tõmbamiseks on vaja loodust hästi kaitsta ligi poolel maakera pinnast (E. O. Wilson "Half-Earth: Our Planet's Fight for Life" 2016).

ÜRO ja Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks vähemalt 30 protsenti maismaast kaitse alla võtmise ja nagu eelnevast näha, on see tegelikult juba kompromiss ökoloogilise toimimise vajaduse ja kitsama majandusvaate vahel.

Eesti keskkonnaühenduste koda on toetanud vaadet, et vähemalt see miinimumeesmärk, mis on seatud Euroopa Liidus – 30 protsenti maismaal ja merel – peaks olema Eestis kaitse all. Hiljuti kiideti aga heaks valitsuslepe, milles seisab kummaline lubadus, et vähemalt 70 protsenti metsadest peaks olema majandusmets.

Eesti asub klimaatiliselt metsavööndis ja mets on meil kõige enam levinud ökosüsteem, seda on pindalaliselt oluliselt rohkem kui niite, soid ja veekogusid. Seega peab koalitsioonilepet lugedes püüdma nuputada, et mida täpsemalt mõeldud on ja kuidas valitsus plaanib protsentarvutusi tegema hakata.

Kuna metsade osakaal maismaast on Eestis ligikaudu pool, siis see tähendab, et kui metsadest oleks kaitse alt väljas 70 protsenti ja kaitse all vaid 30 protsenti, siis kataks kaitse all olevad metsad vaid umbes 15 protsenti kogu maismaast. Seega, et kaitse alla võtta vähemalt 30 protsenti maismaast, peame hakkama kaitsealust protsenti kunstlikult täitma, võttes kaitse alla ökoloogiliselt väheväärtuslikke alasid nagu põllud, karjäärid ja asulad. Sisuliselt ei oleks see siiski ju enam looduskaitse, vaid tühjade protsentide täitmine.

Oluline pole ainult, kui palju me kaitseme, vaid kuidas me majandame. Metsa väärtus ei peitu pelgalt pindalas, vaid selle ökosüsteemi toimimises: liigirikkuses, puude erinevas vanuses, mulla süsinikusisalduses, looduslikus veerežiimis.

Kui metsade majandamine põhineb lageraietel ja intensiivsel kasutusel, tuleb elupaikade säilitamiseks suurendada rangelt kaitstavate alade osakaalu. Kui aga arendame püsimetsandust, kus metsa majandatakse säästvalt ja järjepidevalt, suudavad liigid elada ka väljaspool range kaitsega tsoone.

Kui räägime Eestis 30 protsendi maismaa kaitse alla võtmisest, siis ei räägi me rangest kaitsest, sest suur osa juba kaitse all olevatest aladest on alad, kus on metsa raiumine samuti võimalik. See teeb muidugi valitsusele protsentarvutuse veel keerulisemaks: kas kaitseala piiranguvööndid, kus on seni lubatud ka lageraieid, lähevad sel juhul kaitsealade või majandusmetsade protsendi sisse?

Peame tagasi tulema küsimuse juurde, mis oleks kaitsealade osakaalu määramise eesmärk, et inimühiskonna säilimine koos nende ökosüsteemidega, millest me sõltume. Retsept on tegelikult ju lihtne: vajame kaitsealasid, kus liigid saavad elada ja paljuneda ja vajame kaitsealade vahele alasid, kus liikidel on ka elupaiku ja võimalusi levida kaitsealalt kaitsealale.

Lisaks mahuvad maastikku ka väga intensiivselt inimese poolt kasutatavad alad nagu linnad, karjäärid, tööstusmaastikud ja lageraie alad, kuid kui neid ülimalt intensiivselt majandatud alasid on liiga palju, näiteks 70 protsenti, siis kukuvad meid toetavad ökosüsteemid lihtsalt kokku.

Võimalik, et valitsuskoalitsioon ei pidanud 70 protsendi majandusmetsa fikseerimise all silmas, et seda pindala on plaanis hakata majandama tänase lageraiete poolt domineeritud ülimalt intensiivsel viisil.

Võimalik, et selle osakaalu sees oli plaanis säilitada majandusmetsades raiest välja jäetavad elurikkuse saared ja vääriselupaigad, metsa raadamise kompensatsiooniks raiest välja jäävad alad ning suuremas osas majandada seda ala Eesti kliimatingimustesse sobivate püsimetsanduse praktikatega. Koalitsioonilepet lugedes nendele küsimustele vastust ei saa.

Valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC teadlased on rõhutanud, et süsinikurikaste koosluste säilitamine, nagu parasvöötme metsad Eestis, on majanduslikult üks potensiaalikamaid kliimamuutustega kohanemise meetmeid. Oluline on just säilitamise aspekt ehk metsadesse salvestunud süsiniku hoidmine ehk süsiniku lendumise vältimine.

National Geographic ja Wyss Campaign for Nature analüüs on jõudnud järeldusele, et 30 protsenti maismaa kaitse alla võtmise majanduslik kasumlikkus on vähemalt üks viiele ehk iga kulutatud rahaühik toob vähemalt viis ühikut tagasi.

Ootame valitsuselt majandusmetsa osakaalu fikseerimise asemel pigem sisukat arutelu selle üle, kuidas viia meie maakasutus jätkusuutlikusse rööpasse - säilitada veel olemasolevad ja kaitset vajavad vanad metsad, taastada rikutud sood ja niidud, aidata metsandus ja põllumajandus kestlikke majandusvõtteid kasutama.

Silvia Lotman ja Mariliis Haljasorg: Pariisi kliimarongi viis aastat. 14. detsember 2020. ERR

 Silvia Lotman ja Mariliis Haljasorg Eestimaa Looduse Fondist teevad algselt Müürilehes ilmunud artiklis ülevaate viie aastat tagasi sõlmitud Pariisi kliimaleppe eesmärkidest ning vaatlevad, millised muutused on selle ajaga toimunud nii Eestis kui ka maailma mastaabis.

Viis aastat tagasi oli elev aeg paljude keskkonnaga seotud inimestele. Kliimamuutusega tegelemise vajadusest olid mitmed teadlased ja kodanikuaktivistid rääkinud juba aastakümneid, ent maailm hakkas selles küsimuses järele jõudma ning riigijuhid kliimakriisi tõsidust teadvustama.

Pariisis sõlmiti esimest korda ülemaailmne kliimalepe, millega lepiti kokku ühistes eesmärkides, kuidas globaalset kriisi pidurdada ja leevendada. Toona tundus sellise leppeni jõudmine üpris ebatõenäoline ja lepingu sõlmimine nagu jõuluime, sest maailma liidrid olid samal eesmärgil kohtunud korduvalt ka varem, ent tulemusteta. Selline ühine globaalse probleemi lahendamiseks sõlmitud siduv kokkulepe on vägagi märgiline.

Pariisi kõnelustele elas kaasa ka Eestimaa Looduse Fond (ELF), nii seal kohapeal kui Eestis. Hooandjate abiga olime käima tõmmanud kliimabussi aktsiooni, millega liitusid Mondo, Müürileht ja Kuku raadio ning mitmed toetajad, et tuua Pariisis toimuv otse Eesti inimesteni.

Lubavad kokkulepped 

ÜRO Pariisi kliimakonverentsi eesmärk oli saavutada ülemaailmne kokkulepe, hoidmaks kliimamuutusi kontrolli all. Täpsemalt võeti sihiks tagada, et Maa keskmine temperatuur jääks tuntavalt alla 2°C võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga (u 1850).

Teadlased hoiatasid, et vastasel juhul kaasnevad kliimamuutusega tagajärjed, millega inimkond ei pruugi toime tulla: maailmamere tõus uputab enda alla suurema osa tihedalt asustatud alasid, aina tugevnevad tormid muudavad elamiskõlbmatuks veelgi laiemad alad ning kahjurite ja haiguste levik võtab talutamatud mõõtmed.

Euroopa Liit kinnitas Pariisi leppega 2020. aasta vahe-eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes 20 protsenti, toota vähemalt 20 protsenti kogu energiast taastuvatest energiaallikatest ning suurendada energiatõhusust vähemalt 20 protsenti.

Eesti riik lubas toona vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40 protsenti (võrreldes 1990. aasta tasemega) ning aastaks 2050 80 protsenti, rakendada puhtamaid ja nutikamaid tehnoloogiaid ning suurendada jõuliselt kodumaist taastuvenergiaallikate kasutamist. Eesti jaoks tähendab see põlevkivienergeetikast loobumist, ent ka transpordi roheliseks muutmist ja investeerimist energiatõhususse, sh näiteks hoonete soojustamisse.

Euroopa Liit seab latti kõrgemale

Vahepealse viie aastaga ilmnes aga, et tegutseda tuleb arvatust veelgi kiiremini. Mitmel pool maailmas võis sõna otseses mõttes oma käega kliimamuutust katsuda. Ka Eestis on aastased keskmised temperatuurid olnud üha soojemad, vähese lumega talved muutunud uueks normaalsuseks, meie põllumehi on kimbutanud põuased perioodid, samuti näevad kalurid igal aastal tormide tõttu rohkem päevi, mil merele minna ei saa.

Hilisemad, Pariisi kliimaleppes osalevate riikide endi tellitud Valitsustevahelise Kliimapaneeli (IPCC) raportid innustasid latti veelgi kõrgemale seadma, öeldes, et soojenemist tuleb hoida alla 1,5°C. 

Nõnda seadis Euroopa Liit ühise eesmärgi saavutada süsinikuneutraalsus (olukord, kus inimtegevusega ei heideta õhku rohkem süsinikku kui ökosüsteemid siduda jõuavad) juba aastaks 2050 ning näidata sellega ka teistele eeskuju.

Ühena vähestest ei läinud Eesti riik alguses selle plaaniga kaasa, ent hiljem soostus ka meie valitsus eesmärgiga liituma. Mitmete keskkonnaühenduste ja mitme tuhande kodaniku hinnangul (kes mullu temaatilise rahvaalgatuse allkirjastasid) võiks Eesti väikese ja dünaamilise riigina siin lausa eeskuju näidata ning 2035. aastaks süsinikuneutraalsuse saavutada. Sellise eesmärgi on seadnud endale ka näiteks naaberriik Soome.

Paraku ei ole Euroopa Liidu tendentsiga kaasa tulnud kogu maailm. Näiteks hiiglasliku süsiniku jalajäljega USA astus president Donald Trumpi eestvedamisel hiljuti Pariisi leppest välja, seda hoolimata paljude osariikide ja suurettevõtete vastuseisust.

Vaatamata Trumpi otsustele on paljud osariigid, korporatsioonid ja suurlinnad väljendanud oma pühendumust Pariisi leppele, sh loobus New York hiljuti kõigist fossiiltööstusega seotud investeeringufondidest.

USA presidendiks valitud Joe Biden on küll lubanud leppega taas liituda, ent paraku näib üldjoontes, et kliimaküsimus on USAs sisepoliitilistest tõmbetuultest üpriski sõltuv.

Eesti kui kliimavedur või -pidur?

Euroopa tasandil on iga riik püüdnud oma süsinikuemissioone eri viisidel vähendada – eks lähtekohad ole kõigil erinevad. Eestlased on oma tegevustes olnud pigem tagasihoidlikud, kuid siiski võib märgata mitmel rindel ka rõõmustavaid arenguid.

Näiteks toodetakse Eestis üha enam taastuvenergiat, rajatud on hulgaliselt päikeseparke, mitmed ettevõtted on seadnud sihiks muutuda lähikümnendi jooksul süsinikuneutraalseks, hiljaaegu lasti liikvele ambitsioonikas Rohetiiger.

Eestis veel mõni aasta tagasi 90 protsenti kogu süsinikuemissioonist põhjustanud põlevkivienergeetika roll on vähenenud ning peamiselt seepärast ka kasvuhoonegaaside hulk. Seda küll aga pigem nafta hindadest ja Euroopa Liidu kvooditasudest tulenevalt.

Paraku pole jätkuvalt paika pandud kuupäeva, mis ajaks Eesti põlevkivienergeetikast väljub. Valitsus toetab hoopiski põlevkiviõli tootmist ja plaanib rajada uue õlitehase, mis heitmete koguseid taas kergitab.

Ka Eestis koostatakse erinevaid kavasid, mis võiksid Ida-Virumaa ning ülejäänud Eesti üleminekut taastuvenergiale hõlbustada. Neist praegu üks olulisemaid on õiglase ülemineku kava, mille elluviimiseks võib Ida-Virumaa saada Euroopa Liidust hädavajalikke sadu miljoneid eurosid toetust.

Samal ajal tekitab teadlastes ja looduskaitsjates üha enam muret puidust biomassi käsitlemine taastuvenergiana. Nõnda jõuab ka miljoneid tihumeetreid Eesti metsadest pärit puitu pelletitena näiteks Hollandisse, Suurbritanniasse ning Taani, kus seda säästliku tegevuse märgi all massiliselt põletatakse. See aga süvendab omakorda kliimamuutust ja elurikkuse kadu.

Olulist nihet on märgata aga avalikus foonis. Viis aastat tagasi oli kliimateemadel meedias märksa raskem sõna saada: teemat ei tahetud massimeedias kuidagi kajastada, kliimast kõnelevad arvamuslood lendasid pigem atmosfääri kui sotsiaalmeediasse.

Nüüd on kliimamuutus tänu Pariisi leppele, erinevate osapoolte teavitusele, teadlaste hoiatustele saanud igapäevaseks teemaks. Iseäranis olulist rolli mängis siin kindlasti ka kliimaaktivist Greta Thunberg, tänu kellele on toimunud globaalsed miljonite inimestega kliimastreigid ning Eestis tekkinud südikas ja asjalik noorte kliimaliikumine.

Kõnekas on seegi, et üheks mõjukaimaks tänapäevaseks kliimaküsimuste eestkõnelejaks võib nimetada paavst Franciscust.

Viie aastaga on kliimamuutusega tegelemise vajadus jõudnud paremini nii riigipeade kui ka kodanike teadvusesse ning erinevatesse tegevusplaanidesse, ent järgmised viis aastat otsustavad suuresti ära selle, millise trajektoori kliimamuutust põhjustavate kasvuhoonegaaside osakaal meie elude jooksul atmosfääris võtab ja kas suudame inimkonnana katastroofi ära hoida või mitte.

Fosforiidist ja sokoliidist 21.märts 2014 ERR

Majanduslikud argumendid ei kaalu üles seda, et maavarade, näiteks fosforiidi kaevandamine viib osadelt inimestelt kodu, teistelt kaevuvee ja põllumajandustootjatelt viljaka mulla, leiab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman.

Maa all peidus olevaid varasid nimetatakse taastumatuteks. Põhjus on teada: kui need varad maa alt välja võtta, siis neid sinna enam asemele ei tule.

Kui mu õetütar rääkima õppis, siis kasutas ta šokolaadi asemel sõna „sokoliit“, see sobis hästi, sest väikesele lapsele oli see justkui väärtuslik tundmatu maardlaga mineraal, mida aegajalt mõnest kapist leiti. Laps, kes ei tea, kui palju sokoliiti kodus leidub, püüab seda kaevandada nii palju, kui suudab. Lapsevanem teab nii seda, et maiustuste varud kodus on piiratud, kui seda, et nende liigne tarbimine pole kasulik.

See, kes teab, saab teha ka teadlikke otsuseid. Selles osas olen mäeteadlastega nõus: mida rohkem me oma varadest teame, seda parem. Kuid kas kujutate ette olukorda, kus lapsevanem ise täpselt ei tea, kui palju tal veel kapis kommi on ja selleks, et otsustada, kas täna kommi saab, palub lapsel varude suurus välja uurida.

On üsna ennustatav, et kui laps tuleb teatega, et kapis on üks tahvel piimašokolaadi ja pool karpi merekivikesi, siis ei ole kommisoovile enam eriti võimalik eitavalt vastata.

Maavarade kaevandamine toob ettevõtjale tulu, alahinnata ei saa ka riigile laekuvaid makse ja kaevandusi tööandjatena. Kuid kuna maavarad ei taastu, siis on selge, et sellisele mootorile ei saa püsivalt majandust üles ehitada, taastumatud varad on ja jäävad inimkonnale kommiks, mille liigne tarbimine viib halbade tagajärgedeni.

Me ei saa mööda vaadata sellest, et kaevandamine viib osadelt inimestelt kodu, teistelt kaevuvee, põllumajandustootjatelt viljaka mulla ja marjulistelt talvevarude kogumise koha. Looduse poolt vaadatuna ei jäta kaevandamine mõjutamata teisi elusolendeid, kellega inimesed planeeti Maa jagavad: elupaigad kaovad või nende kvaliteet langeb oluliselt.

Planeerimisest ja mõjude hindamisest

Kaevandused on erinevad ja ei ole kindlat vastust, kas alati oleks mõistlikum teha kohe üks suur või mitu väikest auku, kuidas kaevata ja milliseid müra, vee ja tolmu vales suunas liikumise vastaseid tõkkeid tuleb kasutada.

Kõiki selliseid küsimusi aitab lahendada keskkonnamõjude hindamine. Siiski ei saa keskkonnamõjude hindamist võtta aluseks põhimõttelisele otsusele, kas täna siin ja praegu üldse kaevandama hakatakse või mitte. Selle kohta, kui palju ja millist materjali Eesti majandus vajab ning millal ja kust seda kõige sobivam varuda oleks, peab riigil olema laiem arusaam.

Selliseid laiemaid arengu küsimusi on riigis veelgi ja neid küsimusi arutatakse enamasti avalike planeeringuprotsesside abil.

Täna on Eestis kõik maakonnad koostamas uusi maakasutuse planeeringuid, kuid paraku ei plaani enamus maakondi kaevanduste küsimust selle protsessi raames käsitleda. Sellest on kahju, sest kui ma peaksin eelnevas näites olnud lapsevanemale nõu andma, siis soovitaksin tal esiteks viia end ise kurssi sellega, kui palju kodus kommi on ja kui palju kommi on lastele sobilik anda ja siis soovitaksin lastele rääkida maiustustega liialdamise mõjust tervisele ja annaksin ette piiri, kui palju üldse tohib süüa.

Iga kommisoovi arutelu

Siis kuulaksin ära laste soovid ja lepiksin nendega kokku, kui suur on meie pere laste nädalane kommikogus. Seda nimetaksin ma sokoliidi kaevandamise planeeringuks. Seda, kas nad soovivad saada korraga kätte terve nädala kommivaru või iga päev ühe kommi ja millisel viisil on mõju hammastele ja veresuhkrule kõige väiksem, nimetaksin ma sokoliidi kasutamise keskkonnamõjude hindamiseks ja seda võib arutada iga üksiku kommisoovi korral eraldi.

Mul on hea meel, et keskkonnaminister on fosforiidi osas täna seda meelt, et tegu on passiivse varuga. Aga mul ei ole hea meel selle üle, et Eestis täna ei planeerita avalikult maavarade kaevandamist ruumiliselt ja strateegiliste otsuste avalikult arutamise ja langetamise asemel tegeldakse üksikute uuringulubade, kaevanduslubade ja keskkonnamõju hindamistega.