Ajalooline pilk metsanduse ja looduskaitse koostööle: kuidas hoida pendel äärmustest eemal. 27.12.2025. Trinokkel. Postimees

Eestimaa Looduse Fondi töötajana ja ühtlasi ajaloo doktorandina ühendan ma selles artiklis
kaks vaatenurka: looduskaitse praktilise reaalsuse ja ajaloolise pilgu minevikku. Artikkel põhineb 2025. aasta novembris toimunud konverentsil "Metsa mõte" minu peetud ettekandel, mille eesmärk oli uurida, mida meil on ajaloost õppida metsanduse ja looduskaitse kooseksisteerimisest.

Eesti metsanduse keerulised valikud

Kuna Eesti looduskaitse tänane kõige punasem tuli vilgub metsaga seotud liikide väljasuremise kursil liikumises, siis on eriti oluline, et sammud, mida me metsa teemal ette võtame, seda trendi pidurdaks. Vaadates tagasi lähiajalukku: 20 aastat tagasi rajati Kundasse haavapuidumassitehas. Selle tehase planeerimisel hoiatasid metsaökoloogid väga suure mõju eest metsaelustikule. Need hoiatused ka realiseerusid: viimase kahe aastakümne jooksul on vanade haavapuude tüvedes pesitsev lendorav hingitsenud pidevalt väljasuremise äärel. Kunda tehas toodab aastas 170 000 tonni puidumassi, mis eksporditakse Eestist välja, ning annab tööd 95 inimesele. ELFi vaatepunktist ei ole see hea tasakaal: lendorava püsimist Eestis ei kaalu üles 95 töökohta. Eesti metsasektoris tuleks luua palju targemaid töökohti kui need, mis tulevad otseselt metsaelustiku arvelt. Peame leidma viisid, kuidas paremini väärindada metsast saadavat materjali ilma, et iga uus tootmine eeldaks senise hiigelsuure raiemahu säilimist või veelgi kasvatamist.

Ajalooliselt ei ole raiemaht Eestis alati olnud nii kõrge, kui see on täna. Nõukogude perioodil oli raiemaht oluliselt madalam, ehkki metsandussektor ja töökohad olid olemas. Metsandustegelane Mart Erik on oma blogis meenutanud vestlust toonase metsamajanduse ja looduskaitseministri Heino Tederiga. Kui plaanimajanduse poolt oli soov raiemahte suurendada, vastas Teder: "Mart, jätame need kolhoosi ja sovhoosi metsad rahule. Neid võib veel kunagi vaja minna. Me ei tea, mis tulevik toob". See näitab, et metsade säästmine ja raiemahtude teadlik madalal hoidmine ei olnud juhuslik, vaid teadlik otsus. Ajalugu näitab, et oluliselt väiksemate raiemahtudega on olnud töökohtade arv palju suurem. Pärast taasiseseisvumist tõusid raiemahud järsult ja ettevaatlike metsandusjuhtide kogutud puiduvarusid sai kasutatud Eesti riigi ja ettevõtete üles ehitamiseks. Kuid tänaseks on need kogutud varud otsas ja juba mitmendat aastat tegeleme üleraiega: raiume rohkem kui majandusmetsas puitu juurde kasvab. Kui me ise teadlikult siin pidurit ei tõmba ja jätkusuutlikku metsandussektorit kujundama ei hakka, liigume edasi sellel kursil, mille hoiatusi juba näeme: metsandussektori pankrottide laine suunas.

Kedrogradi unistus Siberis

Et pakkuda sügavamat õppetundi säästliku metsamajanduse konfliktide teemal, viin ma lugejad ajaloolisele ekskursioonile hoopis Altai kraisse Venemaal. Seal asuvad suured Siberi seedermännimetsad on piirkonna inimestele olnud sajandeid eluliselt olulised. Vene keeles on sealset seedermändi (kedr) kutsutud ka imepuuks, sest see puu tõi kohalikele toidu lauale ja elatist kogu aastaks. Siberi seedermänni metsi kasutati mitmekesiselt: seemned olid oluline kaubandusartikkel, puust saadi vaiku ja tärpentiini ning metsades oli palju jahiloomi. Puit oli vaid üks, ja mitte kõige olulisem, metsast saadav saadus.

1920. aastatel nägid bolševikud neis metsades küll suurt rahalist potentsiaali ja plaanisid rajada seitse industrialiseerimisel ja kollektiviseerimisel põhinevat metskonda, kuid neist suudeti rajada vaid üks, ning seegi pankrotistus peagi. Standardiseeritud ja industrialiseeritud ideoloogia ei suutnud kohanduda mitmekesise metsa majandamisega.

1950-aastate teisel poolel tekkis aga uus lootus. Leningradi metsandustehnikumi ja Moskva ülikooli bioloogide noored spetsialistid, ehkki erinevate ühiskondlike taustadega, leidsid ühise inspiratsiooni. Nende helesinine unistus oli panna kokku metsandusteadmised ja bioloogiateadmised, et säilitada metsas elurikkust ning samal ajal saada sealt mitmekesiseid saadusi ja luua töökohti. Metsandustudengid olid läbi analüüsinud ka 1920. aastate metskonna vead ja plaan oli uue moderniseerimise raames rajada tõeliselt jätkusuutlik Siberi metskond.

1957. aastal said noored Moskvast loa rajada Altai kraisse 70 000 hektariline eksperimentaalne metskond – Kedrograd ("Seedrilinn"). Oli Hruštšovi sulaaeg, uute lootuste ja mõtete aeg. Info levis kulutulena ja sajad tudengid hakkasid suvel Kedrogradi telklaagritesse tulema. Dokumentaalkaadrid Kedrogradi noorte suvistest laagritest on kui Nõukogude liidu analoog 1960. aastatel hipiliikumise festivalidest läänes. Ka majanduslikult olid noored metsasaaduseid kogudes edukad.

Bürokraatlik sõda ja ideaalide purunemine Siberis

Kedrogradi suur edu pälvis aga kohe piirkonna teiste metskondade ja metsandusbürokraatide negatiivse tähelepanu, kelle endi majandamine logises ja plaanid ei olnud täidetud. Kedrogradi peale hakati kaebama ja kohalikud bürokraadid leidsid võimaluse esimese aasta käbisaagi konfiskeerimiseks: männiseemnete müügiõigus kuulus riiklikule monopolile. Noored pidid esimese talve üle elama ilma rahata, mälestused on täis meenutusi sööklas krediidi peale toidu küsimistest ja muudest raskustest.

Vaatamata tagasilöökidele saadi Moskvast luba oma toodangut turustada ja töö jätkus suure entusiasmiga. Kedrogradlaste elu kajastas tihti kirjanik ja Komsomolskaja Pravda toimetaja Vladimir Tšivilihhin, kelle lugu "Mühise taiga, mühise" pälvis tohutu ühiskondliku vastukaja. Inimesed hakkasid noortele saatma annetusi nii raha kui näiteks šokolaadi näol. Sümboolselt oli kõige prominentsem toetus see, et kosmonaut Juri Gagarin võttis endale koodnimeks kedr. See oli märk avalikust toetusest noortele, kes üritasid metsi säästlikult majandada.

Kuid kohalikud konfliktid eskaleerusid. Bürokraatlikke takistusi kuhjati juurde ning 1962. aastal algas eestvedajate mälestuste kohaselt nende vastu täiemahuline bürokraatlik sõda. Neid survestati täitma riiklikku raieplaani, mis oli vastupidine ideele raiuda võimalikult vähe. 1960. aastate keskel Kedrogradi eksperiment lõppes ja läks laiali. Vladimir Tšivilihhin jõudis 1967. aastal järeldusele, et Siberi seedermänni probleem ei olnud mitte selles, et seeder poleks kasulik, vaid probleem oli tegelikult metsamajanduse korrumpeerunud bürokraatias, mis laastas Venemaa metsi. Kedrograd ei ebaõnnestunud, vastupidi, suudeti jäidata, et mitmekesine metsade majandamine on jätkusuutlik nii majanduslikult kui ka väärtustatud ühiskonnas laiemalt, eksperiment kukkus kokku vaid riikliku metsanduse halva ja korrumpeerunud juhtimise tõttu.

Kedrogradi lugu ei jäänud aga pelgalt ajalooliseks peatükiks. See oli oluline punkt Venemaa keskkonnaliikumise ajaloos, inspireerides hilisemaid proteste (näiteks Baikali äärsete tselluloositehaste reostuse ja jõgede tagurpidi pööramise projektide vastu). Kuigi Kedrogradi metsad läksid hiljem raie alla, juurdus ühiskonnas idee, et seeder on liiga väärtuslik, et raiuda. Perestroika ajal, 1980-tel, hakati plaanima seedermänni raie üldist keelustamist.

Kuigi metsandusajakirjades pakuti välja kompromissettepanekuid (määrata teatud protsendid elurikkuse ja seemnete kaitseks mõeldud metsadele), kehtestatigi 1980. aastate lõpus Siberi seedermänni raiemoratoorium. Moratoorium oli elurikkuse seisukohast kahtlemata hea, kuid teisalt tõi see kaasa Altai piirkonna sotsiaalmajandusliku kollapsi. Metsandussektoriga seotud töökohad kadusid ja piirkond jooksis tühjaks.

Kanada metsatööstuse langus: pendliefekti teine äärmus

Minu ettekandest tulev õppetund pendliefekti ohtlikkusest leiab dramaatilise kinnituse täna Kanada Briti Columbia provintsis lõõmavast metsanduskriisist, mis esindab äärmuse teist poolust. Kui Siberis viis seedermänni raie täielik moratoorium sotsiaalmajandusliku kokkukukkumise ja Altai piirkonna tühjaks jooksmiseni, siis Kanadas on halastamatu ja subsiidiumidega toetatud üleraie kaasa toonud metsast sõltuvate kogukondade vabalangemise. Kanadas toimuv on Eesti jaoks võrreldav ja hoiatav näide. Briti Columbia Mackenzie linn, mis oli rajatud algselt metsatööstuse teenindamiseks, oli peaaegu täielikult sõltuv oma metsavarudest ja sellest on tänaseks saanud kurb üleraiumise musternäide.

Prince George'i tohutust metsamajandusalast (mis on pindalalt suurem kui Tšehhi vabariik) on enamik ligipääsetavatest metsadest hävitatud kõigest 50 aastaga. Kohalik poliitika, millega valitsus hoidis raiemahud aastakümneid kunstlikult kõrgel, keskendus lühinägelikule probleemi edasilükkamisele. Nii nagu Eestiski on raiemahu suurendamist mõnel aastal põhjendatud vajadusega päästa metsi kuuseüraski puhangutest, kehtis Kanadas mägimänni üraski kahjustuste sildi all ulatuslik ”päästeraie” suurendamise poliitika. Alates 2006. aastast lisas õli tulle ka "krediteerimise" nime all tuntud subsiidiumiskeem, mis andis ettevõtetele õiguse raiuda samas mahus puid, mille nad tarnisid madalakvaliteedilise puiduna tselluloositehasesse ilma, et raie läheks raiemahu arvestusse.

Sellise lühinägeliku ja regulatiivsete tagatisteta poliitika tulemus on olnud see, et viimase 20 aasta jooksul on piirkonnas kadunud üle 40 000 otsese töökoha, kusjuures Mackenzie piirlond kaotas ainuüksi saeveskite sulgemise tõttu ligi 1500 töökohta ja kogukond on praegu majanduslikus kriisis. Kanada kogemus illustreerib traagiliselt, et pendliefekti äärmustesse minek on alati ohtlik, sest nii täielik keeld kui ka kontrollimatu ekspluateerimine viivad lõpuks kogukondade sotsiaalmajandusliku kollapsi ja piirkonna tühjaks jooksmiseni.

Kuidas hoida tasakaalu

Nii ajalooline Kedrogradi kui ka tänapäevase Kanada näited kinnitavad: polariseerimine ja pendli hoogne liikumine äärmustesse on ohtlik. Kui mingil hetkel keelatakse midagi täielikult ära või antakse täielik vabadus, hakkab pendel käima liiga kaugele. On oluline seista oma teadmiste ja väärtuste eest ja samal ajal mõelda sellele, kuidas parandada inimlikke suhteid ja suhtlust metsasektori ning looduskaitsesektori vahel. Eesmärk peaks ju olema luua jätkusuutlikku metsandussektorit, mis teenib nii majandust kui ka elurikkuse kaitset Eestis.




Kasutatud kirjandus:

Weiner, D. R (1999) A Little Corner of Freedom. Russian Nature Protection from Stalin to Gorbachev. University of California Press

Parfitt, B (2024) ‘We’re Dying up Here.’ Inside BC’s Forest Industry Crisis. Mills closed, jobs gone and vanishing trees. First in a series. https://thetyee.ca/News/2024/10/03/Inside-BC-Forest-Industry-Crisis/

Price, K. Daust, D (2025) Closer to the Brink. The State of the Forest on B.C in 2025. Sierra Club B.C. https://scbc-qa-space-hetzner.sfo3.digitaloceanspaces.com/content/uploads/2025/11/27175952/Closer-to-the-Brink-The-State-of-The-Forest-in-BC-in-2025-web.pdf

Tarmo Tüür ja Silvia Lotman: metsanduses ei ole lepitamatut vastuolu. 11.04.2026. ERR

Tarmo Tüür¸ Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees; Silvia Lotman, ELF-i juhatuse liige




Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti, kirjutavad Tarmo Tüür ja Silvia Lotman.


Eesti metsanduses ei ole vastupidiselt levinud müüdile lepitamatut vastuolu. Küll aga on osa metsasektori esindajaid näinud aastaid vaeva, et sellist vastuolu konstrueerida ja kinnistada. Metsatööstuse esindusorganisatsioon on aastaid teinud sihipärast tööd, et rahumeelne sisuline arutelu poleks võimalik.

Eesti metsamajandamise juurprobleem pärineb nullindate lõpust, mil võeti jõuliselt suund senisest palju suurema raiemahu ja intensiivsusega metsanduse poole. Kui aastakümneid oli Eesti metsadest raiutud aastas kolm miljonit tihumeetrit ning aastatel 1990–2009 keskmiselt kaheksa miljonit tihumeetrit, siis korraga ilmus riigi tähtsaimasse metsapoliitikat suunavasse dokumenti (Eesti metsanduse arengukava aastani 2020), et raiuda võiks kaks–kolm korda rohkem ehk 12-15 miljonit tihumeetrit aastas.

Lisaks sai paberile mitmeid nüansse, mis võimaldasid üha nooremaid puid ning üha suurematel pindadel raiuda. Nimetagem seda 15 miljoni tihumeetri plaaniks, millega riik andis sisuliselt sõnumi, et raiuge palju jaksate, ning näitas rohelist tuld ressursimahukale tööstusele.

Plaani osaks ei olnud innovatsioonile suunamine ega see, kuidas raiutava kogusega rohkem riigi rahakotti panustada või töökohti luua või mil määral loodusväärtusi säilima peab. Vahet pole, enamikes riikides on ju loodusega palju halvemini kui meil.

Järgnenud 15 aastat on selgelt näidanud, et toona pöörasena tundunud raienumbrid ongi pöörased. Sellise mahu ja intensiivsusega raiumisele ei pea Eesti metsad vastu. Kummitab kvaliteetse puidu nappus, metsad vaesuvad, nad on haigustele järjest vastuvõtlikumad, elustikul läheb üha halvemini, sotsiaalne taluvuspiir on ületatud.

Metsasektorist kuuleb tihti, et teise maailmasõja järel jäid talud tühjaks ja mahajäetud põllumaadele kasvas palju puistuid, mida nüüd justkui tuleb ennaktempos raiuda. Kui selline väide veel mõne aja eest mingi piirini pidas (vaatamata 1990. aastate röövraie perioodile), siis praegu näitab riigi maakasutuse statistika, et n-ö sõjajärgne pärand on metsades juba ära raiutud ja oleme asunud sahvrist hoopis "seemnevilja" ära sööma, olles endiselt pimestatud 15 miljoni tihumeetri plaanist.

Kurb oli meediast lugeda, kuidas metsanduslobi loob teadlikult müüte maaelanike ja linnaelanike vastandamiseks ning püüab näidata Eesti senist pikka riikliku looduskaitse traditsiooni justkui mingi lumehelbekeste soovunelmana.


Sisulise arutelu asemel on jutt viidud looduskaitse vaenamisele, kahtlustuste levitamisele ja umbusu külvamisele. Metsarikkas riigis, nagu Eesti, ei ole looduskaitse kunagi nõudnud raietest loobumist, vastupidi, näiteks Eestimaa Looduse Fondi kogu tegevuse ajal on antud välja abistavaid juhendeid, korraldatud koolitusi ja arutelusid just metsaomanikele, kuidas loodussõbralikult toimetada, saades metsadest võimalikult pikaajalist ja jätkusuutlikku sissetulekut.

Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti.


Metsasõjaks nimetatud poleemika puhkes juba ligi kümme aastat tagasi, aga millegipärast me ei ole ikka selle aruteluni jõudnud. Poliitikutel ja riigi esindajatel justkui polegi muud head valikut kui käsi laiutada ja öelda, et konflikt on nii suur, et pole võimalik midagi teha.

Looduskaitsjad näevad aina halvenevat looduse seisu ja pakuvad juurde kaitsealasid, et midagigi raie eest päästa, tööstus väidab, et kõik on hästi, kuna paberil olnud 15 miljoni tihumeetrini pole veel ju jõutud. Rekordmahtudes raiumine saab üha jätkuda, võimalike muutuste ja arutelu eest kaitseb ulatuslik lobitöö. Seda toetab taktika nõuda veelgi rohkem, näiteks metsanduse arengukava aruteludel nõuti 20 miljoni tihumeetrist raiemahtu.

Metsa eri väärtuseid ja kujunenud probleemkohti avati hästi hiljutises "Osooni" saates, kus osapoolte jutust jäi väga üksmeelselt kõlama, et metsade majandamise osakaalu küsimus peaks olema adresseeritud ühiskonnale.

Meil on vaja ühiskonnas arutada, kuidas siit edasi minna. Meil on vaja metsadebatti, kus kõik osapooled on valmis olema ausalt laua ümber ja tegelikele andmetele otsa vaatama. Alates nii maa- kui ka linnainimeste taluvuspiire ületanud lagedaks raiutud endistest metsadest ja terendavast maakasutuse süsinikutrahvist kuni kõrgema väärtusega ja pikema elueaga toodetele orienteeritud tööstuse rajamise probleemideni ning vajaduseni metsalooduse hääbumine peatada.

Usume, et on võimalik leida tulevikuplaan, mida toetaks lõviosa elanikest ja mis ei tooks kahju riigi majandusele ega tööhõivele regioonides, kui seda vähegi läbimõeldult ja nutikalt teha. Jah, sellele pildile ei mahuks ära kogu praegune metsatööstus, mis on end kalibreerinud 15 miljoni tihumeetri plaani järgi. Riik peab võtma vastutuse, tunnistama, et selle lubadusega sai liiga tehtud nii loodusele kui ka tööstusele, kellele anti valelootusi.

Vastutuse võtmine tähendab uue, sisulise ja ühiskonda kokku toova metsaarutelu kultuuri loomist. Näiteks soomlased käivitasid aasta tagasi metsa rahvakogud, et ummikusse jooksnud ühiskondlikus metsaarutelus dialoogi meetodil usaldus taastada.

Vastutuse võtmine tähendab ka seda, et metsasektorile luuakse õiglase ülemineku plaan, et inimestele oleks tagatud vajalik ümberõpe ja piirkonda investeeringutoetused või muu vajalik, nagu seda üle maailma ja ka meil tehakse fossiilkütuste tööstustega. Erinevalt fossiilkütustest ei tule puidu varumisest meil ju loobuda, vaja on lihtsalt vähendada senist raiemahtu mõnekümne protsendi võrra, et mets saaks taastuda ökoloogilises mõttes ja ka püsivas koguses kvaliteetse puidu pakkumiseks nii praegu kui ka tulevikus.

Silvia Lotman. Eesti metsast. 21.03.2025. ERR

Rahvusvahelise metsapäeva puhul võtame kell 8.15 Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse eksperdi ja metsaprogrammi juhi Silvia Lotmaniga jutuks eesti metsa.Saatejuhid on Margit Kilumets ja Sten Teppan.
Saate toimetaja on Liis Seljamaa. Kontakt: liis.seljamaa@err.ee

https://vikerraadio.err.ee/1609639852/silvia

Lugemise lugu | Silvia Lotman ja "Pomm Eesti peaministrile" 20.02.2025. ERR

Eesti raamatu aastal räägivad kultuurisaates "OP" tuntud eestlased raamatutest, mis on neid olulisel eluetapil mõjutanud. Bioloog Silvia Lotman valis näitamiseks ja ettelugemiseks Enn Vetemaa teose "Pomm Eesti peaministrile".


Enn Vetemaa uudisjutt "Pomm Eesti peaministrile" ilmus 1992. aastal. Ajal, mil Eesti oli just taasiseseivunud ning vaba Eesti ühiskond harjus uue eluga.

"Mina olin siis teismeline, mul oli oma isiklik murdeiga käimas. Nagu ikka murdeealiselt lastel, oli mul väga suur segadus hinges. Tundub, et kogu minu põlvkond on selline, et meie murdeiga langes samale ajale kui ühiskonnal oli ka murdeiga, ei olnud meil kellelegi tugineda, sest meie ümber olevad täiskasvanud inimesed olid väga segaduses," meenutas Silvia Lotman.

Lotman rääkis, et Vetemaa uudisjuttu luges terve tema pere. Vetemaa huumor aitas perel keerulistel aegadel kokku hoida ja ühise asja üle naerda. "See oli väga lihtne raamatuke, poliitiline satiir, aga see, et me kõik seda lugesime, kõik naersime ja kõigil olid tsitaadid peas, see oli rasketel aegadel kindlasti ühendav asi."

Ta usub, et huumor aitab ka praegusel ajal inimesi ühendada. "Aga tuleb selle peale mõelda, et huumor on ikkagi hästi isiklik asi. Kindlasti ka see Enn Vetemaa raamat ei meeldinud tol ajal kõikidele eestlastele, vaid see oli meie pere jaoks selline asi, mis meid ühendas," lausus ta.

*

Kultuurisaade "OP" on ETV eetris neljapäeviti kell 20.



Toimetaja: Karmen Rebane

Allikas: "OP"

Leinates kadunud loodusmaastikke. 05.04.2025 Müürileht

 Eesti ornitoloogi, teadlase ja looduskaitse suurkuju Eerik Kumari elulugu näitlikustab, kuidas looduse hoogne ümberkujundamine pole toonud kaasa üksnes lindude või taimede kadu, vaid ka isiklikku leina ja kurvastust.

2024. aasta augustis hakkas Euroopa Liidus kehtima määrus looduse taastamise kohta. Määrus on tõukunud teadmisest, et viimase saja aastaga on Euroopas nii palju loodust hävitatud, et lisaks veel säilinu hoidmisele oleme sunnitud hakkama loodust ka taastama. Eerik Kumari (1912–1984) oli oma elu jooksul tunnistajaks koguni kahe eriilmelise looduskeskkonna hävimisele – mõlemad toodi ohvriks inseneriteadusliku progressi altarile.

1919. aastal asus Matsalu märgala servale Kasari luha äärde elama perekond Sits, kust sirgus hilisem Eesti looduskaitse juhtkuju Kumari. Matsalu märgalast kirjutas ta oma elulookirjelduses nii: „Imekaunis loodus laialdastel luhtadel voogava rohumerega, […] eemal läänes kodumaa haruldasim laht, üle selle aga tuhandete lindude häälitsused – see kõik oli täis mõõtmatut avarust ja kummalist veetlevust. Ei saanudki siis see väike poiss teisiti, kui pidi sageli luha serval seisma jäädes küsivail silmil järele vaatama mõnele tundmatule linnule, kellest keegi lähemalt jutustada ei teadnud.”[1]

Ürgse looduse kadumine Kasari jõel

1925. aastal algas toonase Eesti Vabariigi veeteede valitsuse tellimusel Tallinna sadamatehases innovaatilise kopp-süvendaja Alfa ehitus. Inseneriteadusliku töö eesmärk oli Kasari jõe ja Matsalu lahe süvendamine. Süvendamise põhjuseks olid põllumeeste palved, sest Kasari luha rikkalikku heina oli raske loomadele söödaks varuda, kuna looduslikud üleujutused olid ennustamatud ning viisid raske tööga varutud heina tihti hoopis allavoolu. Alfa osutus nii heaks mudeliks, et selle järgi ehitati ka Beta. Need kaks suurt masinat olid ühiskonnas sümboolse tähtsusega: ka väike Eesti riik suudab suunata ümber suuri jõgesid, isegi võimsaid üleujutusi põhjustavat Kasari jõge, mis toob Lääne-Eestisse kokku veed risti läbi kogu Eesti.[2] Tavalisele lehelugejale oli see kindlasti meeliülendav teadmine, et ta elab nii innovaatilises ja progressiivses riigis. Loomulikult tõstis see teadmine noore rahvusriigi uhkust ja eneseteadvust.

Kummalisel kokkusattumusel alustas noor Eerik Kumari sihipäraseid linnuvaatlusi just aastal 1928, kui riiklik Kasari jõe süvendamine ja Matsalu lahe kuivendamine alguse said. Kraavitustööd tõid kaasa ulatuslikke muutusi looduses: looklevate jõgede asemele tulid sirged kanalid, Matsalu lahe kirdeosa kadus järgnenud aastatega täielikult, suurtel aladel tõrjus roostiku välja tarnastik. Eerik Kumari oli sel ajal veel alles 16-aastane noormees. Hiljem kirjeldas ta kodumaastiku hävitamisega paralleelselt ornitoloogiks kujunemist nii: „Kaua kõndis ta piki kuivakstõmbunud jõeasemeid, vaatles binokliga kaugeid heinamaid ja peatus uue süvendatud jõe ääres, mis laia nöörsirge kanalina suundus kaugele läände.” Oli veel viimane võimalus kirjeldada kaduvat ürgloodust selles piirkonnas.[1]

Lindude uurimine oli keeruline töö: lugematuid tunde, päevi, nädalaid tuli veeta luhal, lahel ja roostikus, määrata linde, kirjeldada nende pesitsust ja liikumist. Selle suure ettevõtmise tulemuseks oli 1936. aastal valminud 800-leheküljeline käsikiri pealkirjaga „Materjale Matsalu lahe linnustikust”. Kuna 1935. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi esimene looduskaitseseadus, tegi Kumari 1936. aastal ühtlasi ettepaneku muuta Matsalu looduskaitsealaks. „[K]ui meil selliste linnukaitsealade asutamine tõsiasjaks saab, siis peaks Matsalu laht olema nende hulgas üks esimesi ja väärtuslikumaid,” kirjutas noormees looduskaitseinspektor Gustav Vilbastele.[1] Paraku ei läinud ettepanek läbi ja Matsalu võeti looduskaitse alla alles Nõukogude ajal – 1957. aastal, kui Kumari kirjeldatud märgala oli juba tundmatuseni muutunud.

Tarbetu hävitustöö Ahja jõe ürgorus

Ülikoolis tutvus Eerik temaga samal kursusel bioloogiat õppinud Ainoga, noored abiellusid ning veetsid kogu elu koos väsimatult lindude elu kirjeldades ja kaitsta püüdes. 1936. aastal külastas Eerik esimest korda Aino kodukanti Põlva ümbrust ning vaimustus temale seni tundmatust loodusest. Taevaskoda ja Ahja kärestikujõgi lausa haarasid oma ületamatu ilu ja maalilisusega. 

Kumari nimetas Ahja jõe Saesaare kärestikku Eesti üheks ilusaimaks paigaks, imetles kõrgeid kaljujärsakuid, vanu okasmetsi ja kristallselge veega madalat allikaterikast jõge. 1968. aastal ilmunud vihikus „Ahja jõe ürgorg” kirjutas Kumari: „Saesaare kärestiku äärde istuma jäädes võis kuulatleda hallipäise kärestiku juttu. Vesi kohises suuri rändrahne ületades, vulises vasakpoolse jõeharu kivide vahel ja Saesaare saarel seisid vaikides vanad kuused […]. Niiviisi võis Saesaare kärestiku kaldal tundide viisi istuda ja silme eest mööda lasta kõik need aastamiljonid, mis olid kujundanud siinset jõeorgu.”[3]

Kumari otsustas kirjutada oma väitekirja Ahja piirkonna linnustikust ja valis oma uurimisobjektiks eksootilise välimusega jäälinnu. Järgnenud aastatel veetsid Aino ja Eerik lugematuid tunde jäälindude tegevust jälgides, kõike täpselt üles kirjutades nii suvel kui ka talvel. „Ahja jõe huvitavamaks suliselanikuks – „lendavaks kalliskiviks” – on jäälind, meil vähe esinev linnuliik,” kirjutas Kumari.[3] Alanud sõja, Saksa ja Nõukogude okupatsioonide vaheldumiste keerulisi aegu iseloomustab, et 1941. aastal avaldas Kumari loodusuurijate seltsi aastaraamatus 95-leheküljelise saksakeelse ülevaate jäälinnu pesitsusökoloogiast Ahja jõel; 1949. aastal esitas ta aga hoopis teistes poliitilistes tingimustes ülikoolile 203-leheküljelise kandidaaditöö „Jäälind Alcedo atthis ispida L. Eesti NSV-s”.[1] 

Kuid juba teist korda juhtus teadlase elus traagiline kokkusattumus: samal aastal ehk aastal 1949 sai teatavaks, et Saesaarde kavatsetakse ehitada hüdroelektrijaam. Nõukogude Eesti imelist inseneritehnilist progressi ülistades raadati paisu ehitamiseks Saesaare kärestiku ümbruses laiunud vana kuusik, Savimäe paljandist sai ehitusmaterjali tarbeks kruusakaevandus, Saesaare tammi asukohas lõhati kaldad, tammi ehitamiseks tühjendati kärestik kividest, endise kärestiku voolusäng kujundati vallidega kanaliks. Jõe ülespaisutamine algas 1952. aastal. Kumarite uuritud jäälindude elupaigad kadusid vee alla ja Kumari kandidaaditööst sai taas ajalooline kirjeldus loodusest, mida enam ei olnud.

„Kes võis siis teada, et juba mõned aastad pärast Saesaare hüdroelektrijaama valmimist viiakse siitsamast läbi võimas elektriliin, mis ühe hoobiga rahuldab kõik rajooni vajadused elektrienergia järele ja muudab Saesaare kärestiku hävitamise tarbetuks! […] Meie vabariigi maastikukaunim ja ületamatu teadusliku väärtusega kärestik toodi ohvriks majanduslikele kaalutlustele, mis hiljem osutusid lühinägelikuks,” ahastas Kumari avalikult.[3] Nii juhtus oma elutöö Eesti looduse kaitsele pühendanud Kumari elus kahel korral, et selle, mida ta uuris ja tähtsaks pidas, hävitas riigivõim just samal ajal, kõigepealt Eesti Vabariik ja hiljem Nõukogude võim. 

Kuigi Eerik ja Aino Kumari ei näinud oma elu jooksul kuigi palju looduse taastamist, siis lootus taastumiseks oli olemas isegi Nõukogude okupatsiooni ajal. Kumari leidis, et paisjärv tuleks alla lasta, uppunud kaljud vee alt vabastada ning aidata kärestikul taastuda, orulamm aga uuesti metsastada samade puuliikidega, mis seal varem kasvasid.[3] Saesaare kärestik lamab aga endiselt paisjärve põhjas.

[1] Rootsmäe, L.; Lilleleht, V. 1996. Eerik Kumari. Elu täis tööd ja rõõmu.
[2] Viikmann, H. 1931. Veeteede valitsuse süvendustööde ujuvad abinõud ja nendega teostatud süvendustööd. – Tehnika Ajakiri, nr 1, lk 8–10.
[3] Kumari, E. 1968. Ahja jõe ürgorg.

Silvia Lotman on Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige ning Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo doktorant, kes uurib Eesti looduskaitse ajalugu Nõukogude perioodil.

Silvia Lotman ja Farištamo Eller: loodust ei saa tikutopsi toppida. 12.06.2025. ERR

Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige; Farištamo Eller, MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige

Kui metsade majandamine põhineb lageraietel ja intensiivsel kasutusel, tuleb elupaikade säilitamiseks suurendada rangelt kaitstavate alade osakaalu. Kui arendame püsimetsandust, kus metsa majandatakse säästvalt ja järjepidevalt, suudavad liigid elada ka väljaspool range kaitsega tsoone, kirjutavad Silvia Lotman ja Farištamo Eller.

Majandusmetsa ja looduskaitse protsendiline piiritlemine võib esmapilgul tunduda lihtne ja loogiline, kuid selline lähenemine viitab sügavamale mõtteveale, justkui oleks looduse kaitsmine kuidagi vastuolus inimeste heaoluga. Loodus ei ole eraldiseisev luksus, vaid inimühiskonna elutähtis tugisüsteem. Me ei kaitse metsi pelgalt seepärast, et loodusel peab olema ruumi, vaid seepärast, et ilma selleta, et loodusel ruumi oleks, ei toimi ökosüsteemid ja ei saa eksisteerida ka inimene ise.

Üks laiem arutelu selle üle, milline peaks olema Eesti looduskaitsealade katvus, toimus juba 1970. aastatel. Tollane looduskaitse juht Heino Luik võttis teadlaste seisukohad kokku nii, et 40 protsenti Eestimaa maismaast peaks säilima looduslikuna, et tagada inimtegevuse normaalne areng (Heino Luik "Kaitsealad – kellele ja milleks?" Eesti Loodus 5/1979).

Maailma juhtivad globaalökoloogid on jõudnud järeldusele, et kliima ja elurikkuse kriisile piduri tõmbamiseks on vaja loodust hästi kaitsta ligi poolel maakera pinnast (E. O. Wilson "Half-Earth: Our Planet's Fight for Life" 2016).

ÜRO ja Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks vähemalt 30 protsenti maismaast kaitse alla võtmise ja nagu eelnevast näha, on see tegelikult juba kompromiss ökoloogilise toimimise vajaduse ja kitsama majandusvaate vahel.

Eesti keskkonnaühenduste koda on toetanud vaadet, et vähemalt see miinimumeesmärk, mis on seatud Euroopa Liidus – 30 protsenti maismaal ja merel – peaks olema Eestis kaitse all. Hiljuti kiideti aga heaks valitsuslepe, milles seisab kummaline lubadus, et vähemalt 70 protsenti metsadest peaks olema majandusmets.

Eesti asub klimaatiliselt metsavööndis ja mets on meil kõige enam levinud ökosüsteem, seda on pindalaliselt oluliselt rohkem kui niite, soid ja veekogusid. Seega peab koalitsioonilepet lugedes püüdma nuputada, et mida täpsemalt mõeldud on ja kuidas valitsus plaanib protsentarvutusi tegema hakata.

Kuna metsade osakaal maismaast on Eestis ligikaudu pool, siis see tähendab, et kui metsadest oleks kaitse alt väljas 70 protsenti ja kaitse all vaid 30 protsenti, siis kataks kaitse all olevad metsad vaid umbes 15 protsenti kogu maismaast. Seega, et kaitse alla võtta vähemalt 30 protsenti maismaast, peame hakkama kaitsealust protsenti kunstlikult täitma, võttes kaitse alla ökoloogiliselt väheväärtuslikke alasid nagu põllud, karjäärid ja asulad. Sisuliselt ei oleks see siiski ju enam looduskaitse, vaid tühjade protsentide täitmine.

Oluline pole ainult, kui palju me kaitseme, vaid kuidas me majandame. Metsa väärtus ei peitu pelgalt pindalas, vaid selle ökosüsteemi toimimises: liigirikkuses, puude erinevas vanuses, mulla süsinikusisalduses, looduslikus veerežiimis.

Kui metsade majandamine põhineb lageraietel ja intensiivsel kasutusel, tuleb elupaikade säilitamiseks suurendada rangelt kaitstavate alade osakaalu. Kui aga arendame püsimetsandust, kus metsa majandatakse säästvalt ja järjepidevalt, suudavad liigid elada ka väljaspool range kaitsega tsoone.

Kui räägime Eestis 30 protsendi maismaa kaitse alla võtmisest, siis ei räägi me rangest kaitsest, sest suur osa juba kaitse all olevatest aladest on alad, kus on metsa raiumine samuti võimalik. See teeb muidugi valitsusele protsentarvutuse veel keerulisemaks: kas kaitseala piiranguvööndid, kus on seni lubatud ka lageraieid, lähevad sel juhul kaitsealade või majandusmetsade protsendi sisse?

Peame tagasi tulema küsimuse juurde, mis oleks kaitsealade osakaalu määramise eesmärk, et inimühiskonna säilimine koos nende ökosüsteemidega, millest me sõltume. Retsept on tegelikult ju lihtne: vajame kaitsealasid, kus liigid saavad elada ja paljuneda ja vajame kaitsealade vahele alasid, kus liikidel on ka elupaiku ja võimalusi levida kaitsealalt kaitsealale.

Lisaks mahuvad maastikku ka väga intensiivselt inimese poolt kasutatavad alad nagu linnad, karjäärid, tööstusmaastikud ja lageraie alad, kuid kui neid ülimalt intensiivselt majandatud alasid on liiga palju, näiteks 70 protsenti, siis kukuvad meid toetavad ökosüsteemid lihtsalt kokku.

Võimalik, et valitsuskoalitsioon ei pidanud 70 protsendi majandusmetsa fikseerimise all silmas, et seda pindala on plaanis hakata majandama tänase lageraiete poolt domineeritud ülimalt intensiivsel viisil.

Võimalik, et selle osakaalu sees oli plaanis säilitada majandusmetsades raiest välja jäetavad elurikkuse saared ja vääriselupaigad, metsa raadamise kompensatsiooniks raiest välja jäävad alad ning suuremas osas majandada seda ala Eesti kliimatingimustesse sobivate püsimetsanduse praktikatega. Koalitsioonilepet lugedes nendele küsimustele vastust ei saa.

Valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC teadlased on rõhutanud, et süsinikurikaste koosluste säilitamine, nagu parasvöötme metsad Eestis, on majanduslikult üks potensiaalikamaid kliimamuutustega kohanemise meetmeid. Oluline on just säilitamise aspekt ehk metsadesse salvestunud süsiniku hoidmine ehk süsiniku lendumise vältimine.

National Geographic ja Wyss Campaign for Nature analüüs on jõudnud järeldusele, et 30 protsenti maismaa kaitse alla võtmise majanduslik kasumlikkus on vähemalt üks viiele ehk iga kulutatud rahaühik toob vähemalt viis ühikut tagasi.

Ootame valitsuselt majandusmetsa osakaalu fikseerimise asemel pigem sisukat arutelu selle üle, kuidas viia meie maakasutus jätkusuutlikusse rööpasse - säilitada veel olemasolevad ja kaitset vajavad vanad metsad, taastada rikutud sood ja niidud, aidata metsandus ja põllumajandus kestlikke majandusvõtteid kasutama.

Silvia Lotman: „On puudus võimalusest spontaanselt looduses olla“ 27. september 2023. Rukkirääk

 23. septembri hommikul algas sügis ja sel puhul võtsime sügise vastu Lihulas, sookurgede seltsis. 23. septembril kell 14 toimus Matsalu loodusfilmide festivalil Rukkiräägu taskuhäälingu avalik salvestus. Veljo Runnel ja Silvia Lotman arutasid, kas ja kuidas on võimalik loodusfilmidest teadmisi ammutada. Silvia Lotman soovitab ühtlasi Jupiterist vaadata filmi „Laanetaguse suvi“.

https://podcast.ee/rukkiraak/silvia-lotman-on-puudus-voimalusest-spontaanselt-looduses-olla/