Lihulas on soe! Greengate nädalakommentaar 16. oktoober 2009

Ma poleks kunagi arvanud, et hommikuti last Lihula lasteaeda tuues võib süda nii rõõmsalt võpatada selle üle, et katlamaja korstnast pahvib suitsu välja. Aga just nii on, sest paistab, et üks paljude inimeste unistus on reaalsuseks saamas. Eelmise nädala lõpul lõikasid keskkonnaminister, vallavanem, Norra saatkonna esindaja ja roheline riigikogu liige ühiselt ja väga pidulikult läbi Eesti esimese rohtsel biomassil töötava katlamaja lindi.

Seda, mida looduskaitseliselt vajaliku tegevuse – Kasari luha heina niitmisega – kaasneva heinaga peale hakata, on siinkandis nuputatud üle kümne aasta. Lihaveise karjad kosuvad Matsalus kõvasti, rannaniit on neile suvine karjamaa ja talviti söövad loomad luhaheina. Aga luhas on heina ikka rohkem, kui veised ära söövad. Riik maksab suuri toetusi, et rohi saaks niidetud ja pallide mägi kraavipervel aina kasvab. Selline poolik jada, kus biomass on lihtsalt jäätmeks, on jabur. Lihula katlamaja köeti veel eelmiselgi aastal põlevkivi õliga, ka see olukord on ju tegelikult jabur. Kaks jaburat sai pööratud normaalseks olukorraks, kui Lihula vald koos mitmete koostööpartneritega viis läbi lugematu arvu projekte, mis sisaldasid endas nii rohtse biomassi küttepotentsiaali arvutamist, katlamaja projekteerimist ja lõpuks Norra finantsmehhanismi abil ka valmis ehitamist.

Skeptikuid on alati ja igal pool. Heina põletamisel on põhiliseks miinuseks tuha ülejäägid, samuti pidi välja mõtlema selle, mis kujul see hein katlasse üldse ajada. Hetkel kõrguvad katlamaja laos heinapakid, mis lähevad hakkeliinile ning mille sekka segatakse ka väiksem kogus hakkepuitu. Küte liigub katlasse suletud renne pidi ning väikesest aknakesest saavad huvilised piiluda, kas ikka põleb, Põleb küll. Tehnilise katsetamise aeg tegelikult alles käib, pole välistatud, et mõned osad kogu mehhanismist tuleb veel ümber teha, sest tegu ju ikkagi innovatsiooniga selle parimas mõttes. Kõrval seisab töökorras õlikatel ja sinna ta jääb – tark ei torma ja vanu asju uisapäisa ei lammuta.

Fakt on see, et 16. septembrist alates on seda katlamaja juba köetud ja kõik 7. Matsalu loodusfilmide festivali külastajad said kultuurimajas olles Kasari luha heina sooja juba proovida. Nüüd on kütteperiood ka ametlikult avatud ja korstnast hõljub välja taastuvast toorainest pärit süsihappegaas. Ideaalne õppematerjal Lihula gümnaasiumi ökoloogia klassile: taastuvast toorest pärit CO2 kasutatakse ära juba järgmisel kevadel heina kasvatamiseks ning kasvuhoone efekti Lihulast enam ei toetata.

Hein on ikka eelkõige loomade talvesööt ja seal, kus loomade-heina tasakaal paigas, pole sellist seadeldist nagu Lihulas mõtet ehitada. Samas on Eestis ja mujalgi mitmeid märgalasid, millel saavad kurvitsalised elada vaid siis, kui elupaik on madalmurune. Kus ülejäävat heina tarvis pole, seal tasub mõelda ka sellisele alternatiivile, mida nüüd Läänemaal näha saab.

Kuidas toota biokütuseid loodust hävitamata? Greengate 02.03.2008

Teadusajakirja Conservation Biology veebruari numbris ilmus bioloogide M. J. Groomi, E. M. Gray ja P. A. Townsendi artikkel biokütuste mõjust looduslikule mitmekesisusele.

Artikli autorite sõnul on biokütused saanud maailmas prioriteediks kuna soovitakse vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest, siiski ohustab selline massiline biokütuste kultiveerimine halva planeerimise korral looduslikku mitmekesisust. Probleemi lahendamiseks toovad autorid välja põhimõtted, mida tuleks edasi arendada loodussõbralike biokütuste tootmise standardiks.

Esiteks peaks biokütuseid kasvatama keskkonnasõbralikke ja looduslikku mitmekesisust mitte ohustavaid põllumajandusvõtteid kasutades. Jätkusuutlikuks saab pidada vaid selliseid kütuseid, mille tootmise käigus järgitakse keskkonnakaitse põhimõtteid protsessi algusest lõpuni.

Teiseks tuleb artikli autorite sõnul vähendada biokütuse ühiku tootmiseks kulutatava pindala miinimumini. Parimaks alternatiiviks tunduvad siin olema tulevikukütused, eriti mikrovetikatest toodetud kütused.

Kolmandaks tuleks esimeses järjekorras kultiveerida selliste kütuste tootmist, mille kogu elutsükli jooksul ei eralduks rohkem süsinikku kui selle tootmisel seotakse.

Maisil põhinev bioetanooli tootmine on neid kriteeriume arvestades kõige halvem alternatiiv fosiilkütustele, siiski on see USAs kõige rohkem turustatud alternatiiv. Artikli autorid kutsuvad üles kiiresti arendama teiste biokütuste tootmist ja arendamist ning loodavad, et bioloogid löövad aktiivselt kaasa loodussõbralike biokütuste sertifikaadi tingimuste väljatöötamises.