Intervjuus Madis Jürgeniga leidub vastus mitmele küsimusele. Juttu tuleb kõige tähtsamatest asjadest: hobustest, kemmergutest ja lillepeenardest.
Kuidas algas Madis Jürgeni hobusearmastus?
Kui olin 11-aastane, määrati isa Olustverre majandijuhiks. Me vennaga ei tahtnud kolida ja isa meelitas meid, et Olustveres on kino ja hobused. Nii me nõusse jäime ja hakkasimegi uues kohas ratsutamas käima. Sel ajal korraldati pea igal nädalavahetusel ratsavõistlusi. Mitu suve möödus võisteldes. Pärast tuli paus vahele – läksin Tallinnasse keskkooli, siis ülikooli. Pärast ülikooli hakkasin hobustega taas tegelema – ostsin endale Leningradi lähedalt budjonnõi hobuse. Seda tõugu hobused on väga võimekad, aga psühholoogiliselt labiilsed. Lõpuks müüsin ta siiski Soome. Praegu mul oma hobust ei ole ja viimati ratsutasin... vist suvel.
Võib vist öelda, et Madis Jürgen on ratsutanud Eesti risti-põiki läbi.
Ülikoolis käisin rahvatantsuansamblis. Punt oli tore ja tekkis idee minna hobuste ja vankritega rändama. Valga rajooni Kommunisti kolhoosi direktorilt Kalev Raavelt laenasime viis hobust, vankritele ehitasime presendist katted peale. Viis paari rahvatantsijaid ja mõned pillimehed sisse. Kümmekonna päeva pikkusel esinemisturneel magasime vankrites ja kohalikest majanditest toodi meile söögipoolist. Kokku tegime sellist üritust kolm suve – kaks korda Lõuna-Eestis ja ühe korra Lahemaa kandis. Need olid väga vahvad käigud.
Hiljem olen teinud kaks suuremat ratsamatka. Esimene reis algas meil kunstnik Aivar Juhansoniga Lõuna-Eestist Vidrikelt. Sealselt hobusemehelt Toomas Oinuselt saime hobused. Reis Lahemaale kestis 18 päeva, ööbimise paiku otsisime igal õhtul eraldi. Teine sõit oli hästi planeeritud, sõitsime autoga ööbimiskohad varem läbi ja viisime kaerakotid kohale, seepärast tean täpselt, et hobused sõid reisi jooksul kokku 250 kg kaeru. Alustasime taas Lõuna-Eestist ning sõitsime Vilsandini välja. 23 päeva ja 540 kilomeetrit, mille jooksul hobused jõudsid kolm korda ära põgeneda.
Kas hiljem ka on olnud matkamise plaane?
On olnud mõte Põhjasõja 300. aastapäeva puhul teha talvine reematk: alustada Narvast, sõita eesti hobuste või uhkete ardennidega. Üks kord käisime Aivariga küll Lahemaal ratsatalus, et proovida talvist reematka. Viisime koos pererahvaga 15 kilomeetri kaugusele ühele vanatädile küttepuid. Oli äge ja tegime sellest ka Eesti Ekspressile loo. Kahjuks pikema projekti jaoks on meie lumeolud liiga heitlikud.
Olete kirjutanud välikäimlatest raamatu «Hää koht». Nüüd kuulub teile Keedika külas talu. Milline sealne hea koht välja näeb?
Keedika kuivkäimla on väga suur, kolme meetri kõrgune, ja näeb välja kuldnoka pesakasti moodi. Sinna saab ronida teisele korrusele vaadet nautima või ka pulga peale, kui tahtmist on. Saab ettekujutuse, mismoodi kuldnokk oma maja aknast maailma näeb. Küla teisest otsast Nurme Endli juurest käisin laudu toomas. Neli korda käisin, ikka jäi väheks. Lõpuks, kõige ilusamal juunikuu päeval, lükkas Endel heinamaale mineku edasi, laadis traktorile oma viimased lauad ja sõitis isiklikult kohale. Ta tahtis näha, mis imeehitis see on. Vaatas üle, rääkis vähe, ja tõi kodust vägeva madjaka – õrre jaoks, kus kuldnokk peal istub.
Kui sarikad üle kreegivõsa naabri õuele hakkasid paistma, arvas too, et ju nad seal heinaküüni ehitavad, ja eks seal suuremaks pullipidamiseks läheb. Pesakast sai nii kõrge, et pärast katuse tegemist ei saanud enam kuidagi maha.
Sellega on jah nii, et sõber Ingmar Muusikusega hakkasime kunagi aastate eest «koguma» huvitavaid kuivkäimlaid, mis inimestel maakodudes on. Need lihtsalt hakkavad silma, kui rändad nii palju Eestimaal ringi. Kogusime neid viis-kuus aastat ning lõpuks tuli sellest välja raamat. Kui siis 2002. aastal Keedikale talu ostsin, ega ei saanud ju ise midagi põnevat tegemata jätta sel teemal.
Kuidas üldse juhtus, et Madis Jürgen ostis talu Loode-Eestisse Keedika külla?
Eks ma olin juba aastaid mööda Eestit sõitnud ja vanu talumaju vaadanud, ka kuulutusi läbi kamminud ning peremeestega suhelnud. Mõni maja sai lausa omaks – sai seal ju mitut puhku käidud, inimestega suheldud ja oma kodust unistatud. Läänemaal mul juuri pole ja ma polnud sealkandis eriti ka käinud. Kunagi üks tuttav maakler näitas seda Keedika talu, mis oli juba aastaid tühjana seisnud. Kui seda Lääne-Eesti uhket rehetuba ja reheahju esimest korda nägin, avaldas see mulle väga muljet, sellist asja olin varem vaid vabaõhumuuseumis kohanud.
Käivad jutud, et Madis Jürgen hakkab aednikuks.
Just Keedika koduümbruse korrastamise pärast astusin 2005. aastal Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima. Seal õpitakse aiakujundusplaanide koostamist, dendroloogiat, taimede tundmist, taimede kasvatamist, kuivendamist, terasside ehitamist ja kõike, mis aiakujundusega koos käib. Kool on tähendanud kõvasti õppimist, eksameid ja lõputööd, kokku kaks ja pool aastat. Minu lõputööks sai pooleteise hektari oma maja ümbruse kujundamine. See on tõeline malemäng: kõik tuleb taim taime haaval üles joonistada, erineva kõrgusega taimed, erineval ajal õitsevad. Valguse planeerimine, pinnase nõuded, püsikute, sibultaimede ja teiste asukoha planeering. Hullumeelne. Oma plaanile olen joonistanud püsilillepeenra, mis on 40 meetrit pikk ja vahepeal kuus meetrit lai ja läheb sinka-vonka üle õue ja kus värvid lähevad hallist lilla ja kollase ja punakani ja siis jälle halli ja siniseni välja. Meeletu asi. Eks see näitab mõõdutunde puudust, et sellise asja ette võtsin. Plaan ise on juba kolme meetri pikkune. Millal see päris elus valmis võiks saada ja palju maksma läheb, ei kujuta veel ette.
Aga ajakirjanikutöö vahetategi siis maastikukujundaja ameti vastu või kuidas?
Päris aednikuks esialgu küll ei plaani hakata, mul pole sellist ärisoont. Mõned sõbrad on nõu küsinud ja saanud, kuid kellelegi aeda kujundanud ma veel pole ega ole esialgu julgustki seda raha eest tegema hakata.
Kas aianduskoolis õppimine on muutnud vaateid ka Tallinna linnahaljastusele?
Kaks aastat tagasi käisin kursusega Inglismaal ja mõtlesin tõsiselt selle üle. Küsiks lausa nii, et kus Tallinnas on üldse mõnusat haljastust, mida inimesed saaksid kasutada ilma, et keelataks murule minekut? Kunagi arutasime aiandusgurude Grišakovidega, et Tallinnas võiks olla roheline vöönd, mis algaks Harju mäelt, läheks tenniseväljakute juurest Balti jaama ja Snelli tiigi juurde ning edasi sadamasse, see võiks olla selline roheline ala, kus saab muretult jala läbi linna liikuda. Majanduse praeguses seisus pole muidugi soodne aeg selliste ideedega välja tulla.
Kas Eestis on mõni Madis Jürgenile eriti armas koht?
Minu esimene elukoht oli Jõgevamaal Tooma külas, mis jääb Endla looduskaitsealale. Minu jaoks on see tähtsaim koht elus. Maja ümbritseb suur muruplats ja lähedal asub Männikjärve raba. Tõeline paradiis. Kui tunnen, et juhe koos, siis istun autosse ja sõidan linnast välja. Ekspressi algusaastad olid väga hullud, siis käisin tihti Toomal, kuigi see jääb Tallinnast kaugele ja tuttavaid mul seal enam ei olnud. Lihtsalt sõitsin kohale, käisin ringi, Männikjärv ja kogu ümbrus rahustas. Nüüd käin Läänemaal oma kodus, see on ka Tallinnale lähemal. Sõidan sinna, teen tule alla, istun reheahju ees. Ainult ära tulla on sealt väga raske, õhtul ei taha, jääd ööseks, hommikul jälle kahju lahkuda, aga linnas juba koosolekud hakkavad...
Madis Jürgen, ajakirjanik
• Sündinud 1962 Harjumaal.
• Lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanikuna 1986.
• Töötanud ajakirjas Kultuur ja Elu (1986–1991) ja nädalalehes Eesti Ekspress, alates 1991. aastast.
• Kasutab ajakirjanikutöös sageli osaluseksperimente (on ajanud ära oma auto ja testinud politsei valvsust; elanud nädala psühhoneuroloogiahaiglas; proovinud kuu aega läbi ajada pensionärirahakotiga; elanud kodutute varjupaigas; toimetanud üle piiri relvaloksu; lavastanud metsavarguse jne).
• Kirjutanud dokumentaalfilmistsenaariume: «Loojangule vastu» (1991), «Järelvalveinspektor» (2003), «Palladium» (2007) ning avaldanud publitsistikaraamatud «Ratsa läbi Eesti riigi» (1998) ja «Hää koht» (2003).
Showing posts with label intervjuu. Show all posts
Showing posts with label intervjuu. Show all posts
Wednesday, February 11, 2009
Saturday, November 15, 2008
Kristiina Ehin: Kaitset vajab midagi me sees. Roheline Värav 10.10.2008
Kristiina Ehin kaitseb looduslikke pühapaiku ning ärgitab üheskoos luuletama.
Olite Raplamaa Täiskuu luulefestivali korraldajaid.
Täiskuu on luule- ja looduseinimesi ühendav sümbol. Mina usun täiskuu füüsilist mõju meile. Veest me ju peamiselt koosneme ja kuul on veele suur mõju. Minul on küll elus omad kuufaaside mõjud.
Nüüd, mil festival läbi, naudin sellest saadud head tunnet ning võtan aja maha. Kuigi tulevikuplaane praegu ei tee, oleks ilus midagi sellist uuesti korraldada või lausa traditsioonina jätkata. Sel esimesel korral tuli kokku kakskümmend viis luuletajat üle maailma ning kummalgi luuleõhtul oli umbes kakssada kuulajat. Kõik kordasid kui ühest suust, et ei Taanis, Rootsis, Iirimaal ega Jaapanis oleks võimalik, et selline hulk inimesi neli tundi järjest tähelepanelikult kuulab. Publik sai neil õhtutel ka aktiivselt osaleda. Üks laulab ja improviseerib ees ning teised kordavad järele, eeslaulja vahetub ja kõik kordub uutes variatsioonides. Minu arvates peakski luules olema sellist ühisvaimu, inimest inspireerimas inimest.
Meil on pilt luuletajast, kes sulgub oma tuppa ja kirjutab surematuid värsse. Aegumatuid värsse võib nii tõesti sündida, aga kogu kompotina on see üks romantismiaegne leiutis, pisut elujõuetu nähtus.
Olete olnud Paluküla hiiemäe tulihingelisi kaitsjaid, mis muljed on koledast kohtuvaidlusest mäesuusakeskuse rajamise asjus?
Paluküla hiiemägi on olnud lapsepõlves ja on ka praegu minu jaoks isiklik koht. Luulefestivali rahvaga käisime seal samuti, ekskursiooni juhtis ajaloolane ja pärimuse uurija Jüri Metssalu. Käik kujunes luuletajatele üheks võimsamaks hetkeks Eestis.
Kui elada laustasasel Raplamaal ja äkki jõuda nii kõrgele – kogu Loode-Eesti kõrgeimasse punkti –, on see hästi võimas hingeline kogemus minu jaoks. Loodususk pole ju maailmas midagi haruldast – enamik rahvaid on seda viljelenud. Et Eestis pühasid paiku mäletatakse, on suur haruldus kogu Euroopas. Paluküla hiiemäele plaanitav suusakeskus, pani välismaa luuletajad pead vangutama.
Teades pärimust Paluküla kohta, teades, kui oluline see koht on olnud ning kuidas on hoiatatud selle koha rikkumise eest, tundub suusakeskuse rajamise mõte täiesti absurdne. Mul ei ole midagi suusatamise ega mäesuusakeskuste vastu, aga palun mitte hiiemäele! See lugu teeb häbi kogu Eestimaale ja Raplamaale. Kahjuks on praegusel hetkel riigikohus andnud õiguse suusakeskuse ehitajatele. Kultuuriminister kirjutab alla Eesti looduslike pühapaikade arengukavale ja riigikohus annab loa ühele tähtsamale neist pühapaikadest mäesuusakeskus rajada.
Olete ise mõtisklenud luulekogus «Kaitseala» nii: «Kas kaitset vajab koht või midagi meie endi sees?» Mis on Teie jaoks looduskaitse – kas millegi kaitse, mis on meie sees, või millegi, mis on meie ümber?
Minu jaoks on looduskaitse mõlemat. Oleks vale öelda, et ainult välised kohad vajavad kaitset, iga kaitsealaga kaitseme ka mingit puhast osa enda hinges. Loomulikult läheb igale inimesele rohkem korda nende kohtade kaitse, mis asuvad tema kodu lähedal, seetõttu on Paluküla hiiemäe lugu mulle väga tähtis. Kuid kogu Eesti on ju mu kodu, seega lähevad Kunda hiiemäele tuulepargi rajamine või ristipuude mahavõtmine Võrumaal hinge. Niinimetatud progressi nahka on läinud palju ilusaid kohti Eestimaal. Leian siiski, et suhtumine «ah, las minna» ei oleks inimväärikas.
Luulekogu «Kaitseala» olete kirjutatud Mohni saarel elades, selles on järgmised read: «Saarel elades tahan õppida seda, et mul oleks jälle inimestest heameel. Et oskaksin hinnata kohtumisi.» Kas elu saarel täitis seda eesmärki?
Saar on üks suur sümbol, üksilduse sümbol. Saarel olek andis mulle kogemuse, kuidas leida eneses üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas alles hoida ja üles leida. Mohnil olemise kogemus andis rohkemat kui arvasin, oli ilus ja raske aeg. Kirjutasin, et soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Aga sellegipoolest naudin ka linnamelu.
Mohnile püstitati teie seal olles tuulegeneraator ning päikesepatarei.
Tuulest saadud elekter oli täpselt samasugune nagu tavalise elektriga elamine, mina mingit vahet ei märganud. Päikesepatarei andis lisaks veel kindluse, et katkestusi ei tohiks tulla. Kõik kodumasinad ja arvutid, mida me kasutasime, töötasid, ja mingeid probleeme ei esinenud. Arvan, et taastuvenergia võib küll olla lahenduseks maailma energiakriisis ning skeptikutega ei oska siinkohal nõustuda.
Olete käinud reisimas Venemaa soome-ugri rahvaste juures ja Hiinas tiibetlastega suhtlemas.
Mõnes mõttes ei olekski eetiline reisida. Aga teisest küljest, Siberis käimine ja kõik teised minu reisid on minu jaoks olnud nii tähtsad, et oleksin hoopis teine inimene, kui poleks seal käinud. Kui paljud Eestis kaeblesid prügi sorteerimise raskuste üle, siis mina mõtlesin, et väikses ja kirjaoskajas Eestis on see siiski lihtne ja kõigile õpitav. Aga proovige midagi sellist kodanikele selgeks teha näiteks Hiina-suuruses riigis. Selleks võib kuluda aastakümneid selgitustööd.
Kui leiutataks vähem saastavad liiklemisvahendid, siis oleks reisimine ainult väga positiivne. Reisides kaob võõraviha või võõrahirm. Ka Eesti-Vene suhteid vaadates tundub mulle, et kui enamik venelasi oleks käinud Eestis, nii nagu enamik eestlasi on käinud Venemaal, oleksid suhted hoopis teistsugused. Meedia kaudu on väga kerge inimesi manipuleerida. Põlisrahvastel on huvitavaid teretusväljendeid, näiteks maiadel tähendavat «tere» sõna-sõnalt «sa oled teine mina ja mina olen teine sina». Kõige lollim asi maailma ajaloos ja tänapäevas on see, et inimene tapab inimest. Sõnad «progressiusk» ja «tsivilisatsioon» on ju lihtsalt sõnakõlksud, kui me ei suuda lõpetada üksteise tapmist.
Kuidas lapse saamine on muutnud teie suhtumist keskkonda?
Mäletan, et kui tulin väikese lapsega haiglast koju, siis meie maja ees parandati maanteed. See masinate müra ja suurus tundus mulle lausa hirmutav sel hetkel. Väike inimolend ja sellised masinad on ühed suurimad vastandid. Mõtlesin, kuidas me inimesed küll ümbritseme endid selliste mürisevate monstrumitega. Nüüd tahab mu poeg kogu aeg, et talle autosid joonistaksin. Ta esimene sõna oli «auto». Teine «veoauto», kolmas «kopp». See on ikka hämmastav küll. Varem arvasin, et see autondus tuleb pisikestel poistel kasvatusest, aga nüüd olen küll nõutu. Suuname ikka last mujale kui masinate juurde, aga lapse huvi on seal, kus midagi liigub ja põriseb.
Eks ma leiutan siis kala-autosid ja lillekujulisi jalgrattaid ja rooli sirgeldan elevante ja jõehobusid, et laps selle autohuvi kõrvalt muud ka õpiks märkama. Tunnen, et maailm, kuhu laps sünnib, on praegusel ajal muutunud liiga suureks ja virtuaalseks. Laps aga tahab kogukonda, mõttekaaslasi ja sõpru, kelle keskele sündida. See teeb väikese lapse jaoks maailma parajalt intiimseks ja meeldivaks.
Luuletaja ja tõlkija Kristiina Ehin
• Kristiina Ehin sündis Andres Ehini ja Ly Seppeli perre 18. juulil 1977.
• Õppinud Rapla 1. keskkoolis, Tartu ülikoolis ning Tartu kõrgemas kunstikoolis. Magistrikraad eesti ja võrdleva rahvaluule erialal.
• Raamatud: «Kevad Astrahanis» (2000), «Simunapäev» (2003), «Luigeluulinn» (2004), «Kaitseala» (2005), «Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine» (2006), «Noorkuuhommik» (2007).
Olite Raplamaa Täiskuu luulefestivali korraldajaid.
Täiskuu on luule- ja looduseinimesi ühendav sümbol. Mina usun täiskuu füüsilist mõju meile. Veest me ju peamiselt koosneme ja kuul on veele suur mõju. Minul on küll elus omad kuufaaside mõjud.
Nüüd, mil festival läbi, naudin sellest saadud head tunnet ning võtan aja maha. Kuigi tulevikuplaane praegu ei tee, oleks ilus midagi sellist uuesti korraldada või lausa traditsioonina jätkata. Sel esimesel korral tuli kokku kakskümmend viis luuletajat üle maailma ning kummalgi luuleõhtul oli umbes kakssada kuulajat. Kõik kordasid kui ühest suust, et ei Taanis, Rootsis, Iirimaal ega Jaapanis oleks võimalik, et selline hulk inimesi neli tundi järjest tähelepanelikult kuulab. Publik sai neil õhtutel ka aktiivselt osaleda. Üks laulab ja improviseerib ees ning teised kordavad järele, eeslaulja vahetub ja kõik kordub uutes variatsioonides. Minu arvates peakski luules olema sellist ühisvaimu, inimest inspireerimas inimest.
Meil on pilt luuletajast, kes sulgub oma tuppa ja kirjutab surematuid värsse. Aegumatuid värsse võib nii tõesti sündida, aga kogu kompotina on see üks romantismiaegne leiutis, pisut elujõuetu nähtus.
Olete olnud Paluküla hiiemäe tulihingelisi kaitsjaid, mis muljed on koledast kohtuvaidlusest mäesuusakeskuse rajamise asjus?
Paluküla hiiemägi on olnud lapsepõlves ja on ka praegu minu jaoks isiklik koht. Luulefestivali rahvaga käisime seal samuti, ekskursiooni juhtis ajaloolane ja pärimuse uurija Jüri Metssalu. Käik kujunes luuletajatele üheks võimsamaks hetkeks Eestis.
Kui elada laustasasel Raplamaal ja äkki jõuda nii kõrgele – kogu Loode-Eesti kõrgeimasse punkti –, on see hästi võimas hingeline kogemus minu jaoks. Loodususk pole ju maailmas midagi haruldast – enamik rahvaid on seda viljelenud. Et Eestis pühasid paiku mäletatakse, on suur haruldus kogu Euroopas. Paluküla hiiemäele plaanitav suusakeskus, pani välismaa luuletajad pead vangutama.
Teades pärimust Paluküla kohta, teades, kui oluline see koht on olnud ning kuidas on hoiatatud selle koha rikkumise eest, tundub suusakeskuse rajamise mõte täiesti absurdne. Mul ei ole midagi suusatamise ega mäesuusakeskuste vastu, aga palun mitte hiiemäele! See lugu teeb häbi kogu Eestimaale ja Raplamaale. Kahjuks on praegusel hetkel riigikohus andnud õiguse suusakeskuse ehitajatele. Kultuuriminister kirjutab alla Eesti looduslike pühapaikade arengukavale ja riigikohus annab loa ühele tähtsamale neist pühapaikadest mäesuusakeskus rajada.
Olete ise mõtisklenud luulekogus «Kaitseala» nii: «Kas kaitset vajab koht või midagi meie endi sees?» Mis on Teie jaoks looduskaitse – kas millegi kaitse, mis on meie sees, või millegi, mis on meie ümber?
Minu jaoks on looduskaitse mõlemat. Oleks vale öelda, et ainult välised kohad vajavad kaitset, iga kaitsealaga kaitseme ka mingit puhast osa enda hinges. Loomulikult läheb igale inimesele rohkem korda nende kohtade kaitse, mis asuvad tema kodu lähedal, seetõttu on Paluküla hiiemäe lugu mulle väga tähtis. Kuid kogu Eesti on ju mu kodu, seega lähevad Kunda hiiemäele tuulepargi rajamine või ristipuude mahavõtmine Võrumaal hinge. Niinimetatud progressi nahka on läinud palju ilusaid kohti Eestimaal. Leian siiski, et suhtumine «ah, las minna» ei oleks inimväärikas.
Luulekogu «Kaitseala» olete kirjutatud Mohni saarel elades, selles on järgmised read: «Saarel elades tahan õppida seda, et mul oleks jälle inimestest heameel. Et oskaksin hinnata kohtumisi.» Kas elu saarel täitis seda eesmärki?
Saar on üks suur sümbol, üksilduse sümbol. Saarel olek andis mulle kogemuse, kuidas leida eneses üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas alles hoida ja üles leida. Mohnil olemise kogemus andis rohkemat kui arvasin, oli ilus ja raske aeg. Kirjutasin, et soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Aga sellegipoolest naudin ka linnamelu.
Mohnile püstitati teie seal olles tuulegeneraator ning päikesepatarei.
Tuulest saadud elekter oli täpselt samasugune nagu tavalise elektriga elamine, mina mingit vahet ei märganud. Päikesepatarei andis lisaks veel kindluse, et katkestusi ei tohiks tulla. Kõik kodumasinad ja arvutid, mida me kasutasime, töötasid, ja mingeid probleeme ei esinenud. Arvan, et taastuvenergia võib küll olla lahenduseks maailma energiakriisis ning skeptikutega ei oska siinkohal nõustuda.
Olete käinud reisimas Venemaa soome-ugri rahvaste juures ja Hiinas tiibetlastega suhtlemas.
Mõnes mõttes ei olekski eetiline reisida. Aga teisest küljest, Siberis käimine ja kõik teised minu reisid on minu jaoks olnud nii tähtsad, et oleksin hoopis teine inimene, kui poleks seal käinud. Kui paljud Eestis kaeblesid prügi sorteerimise raskuste üle, siis mina mõtlesin, et väikses ja kirjaoskajas Eestis on see siiski lihtne ja kõigile õpitav. Aga proovige midagi sellist kodanikele selgeks teha näiteks Hiina-suuruses riigis. Selleks võib kuluda aastakümneid selgitustööd.
Kui leiutataks vähem saastavad liiklemisvahendid, siis oleks reisimine ainult väga positiivne. Reisides kaob võõraviha või võõrahirm. Ka Eesti-Vene suhteid vaadates tundub mulle, et kui enamik venelasi oleks käinud Eestis, nii nagu enamik eestlasi on käinud Venemaal, oleksid suhted hoopis teistsugused. Meedia kaudu on väga kerge inimesi manipuleerida. Põlisrahvastel on huvitavaid teretusväljendeid, näiteks maiadel tähendavat «tere» sõna-sõnalt «sa oled teine mina ja mina olen teine sina». Kõige lollim asi maailma ajaloos ja tänapäevas on see, et inimene tapab inimest. Sõnad «progressiusk» ja «tsivilisatsioon» on ju lihtsalt sõnakõlksud, kui me ei suuda lõpetada üksteise tapmist.
Kuidas lapse saamine on muutnud teie suhtumist keskkonda?
Mäletan, et kui tulin väikese lapsega haiglast koju, siis meie maja ees parandati maanteed. See masinate müra ja suurus tundus mulle lausa hirmutav sel hetkel. Väike inimolend ja sellised masinad on ühed suurimad vastandid. Mõtlesin, kuidas me inimesed küll ümbritseme endid selliste mürisevate monstrumitega. Nüüd tahab mu poeg kogu aeg, et talle autosid joonistaksin. Ta esimene sõna oli «auto». Teine «veoauto», kolmas «kopp». See on ikka hämmastav küll. Varem arvasin, et see autondus tuleb pisikestel poistel kasvatusest, aga nüüd olen küll nõutu. Suuname ikka last mujale kui masinate juurde, aga lapse huvi on seal, kus midagi liigub ja põriseb.
Eks ma leiutan siis kala-autosid ja lillekujulisi jalgrattaid ja rooli sirgeldan elevante ja jõehobusid, et laps selle autohuvi kõrvalt muud ka õpiks märkama. Tunnen, et maailm, kuhu laps sünnib, on praegusel ajal muutunud liiga suureks ja virtuaalseks. Laps aga tahab kogukonda, mõttekaaslasi ja sõpru, kelle keskele sündida. See teeb väikese lapse jaoks maailma parajalt intiimseks ja meeldivaks.
Luuletaja ja tõlkija Kristiina Ehin
• Kristiina Ehin sündis Andres Ehini ja Ly Seppeli perre 18. juulil 1977.
• Õppinud Rapla 1. keskkoolis, Tartu ülikoolis ning Tartu kõrgemas kunstikoolis. Magistrikraad eesti ja võrdleva rahvaluule erialal.
• Raamatud: «Kevad Astrahanis» (2000), «Simunapäev» (2003), «Luigeluulinn» (2004), «Kaitseala» (2005), «Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine» (2006), «Noorkuuhommik» (2007).
Monday, November 3, 2008
Põlevkivi põletamine, selle hind ja alternatiivid. Roheline Värav 12.10.2006
Keskkonnaministeeriumis on hetkel valmimas põlevkivi kaevandamise arengukava, mille töösolev versioon näeb ette kõige optimaalsema stsenaariumina põlevkivi tootmise suurendamise praeguselt 15 miljonilt tonnilt 20 miljoni tonnini. Kolmandik plaanitud suurendamisest läheks õlitootmise suurendamiseks, ülejäänust jätkataks elektri tootmist. Kava järgi tuleks kiirendatud tempos kaevandada vähemalt aastani 2015. Milline oleks alternatiivne tegevuskava sellises olukorras, küsisin Tallinna Tehnikaülikooli biotehnoloogia õppetooli professorilt Raivo Vilult.
Miks tuleks üldse alternatiivseid stsenaariume kaaluda?
Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on üks väiksemaid Euroopa Liidus, Taanist ja Jaapanist jääme efektiivsuselt maha juba pea kümme korda. Meie elektritootmise süsteemi koguefektiivsus on 15 protsenti, sellele lisandub energia raiskamine tööstuses ja olmes. Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisneb selles, et tarbijate puudumisel juhitakse igal aastal umbes 10 miljardi Eesti krooni eest soojust Narva jõkke, see on energiaühikutes pea kaks korda rohkem kui me elektrina kasutada saame. Kurioosumiks on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta.
Eesti peab ELi liikmesmaana võtma aktiivse positsiooni kliimamuutustega võitlemises, seda enam, et praeguse Kyoto protokolliga seadustatud olukorda, kus suurimad saastajad – endised sotsialismimaad, on tänu soodsa baasaasta valikule (1990) kõige eesrindlikumad protokolli täitjad, pärast 2012. aastat uuesti korrata niikuinii ei õnnestu. Eestil tuleb hakata tasuma oma suurte kasvuhoonegaaside heitmete eest võrdselt teiste ELi liikmesmaadega. Kirjeldatud asjaolusid arvestades on Eesti huvides vähendada aastateks 2020-2025 elektrienergeetika sõltuvust põlevkivist nullini. Hiljemalt kahekümne aasta pärast peaks Eesti toime tulema ka ilma põlevkivita. Selleks tuleb välja ehitada hajutatud alternatiivsetele energiaressurssidele ning soojuse ja elektri koostootmisele põhinev energeetikasüsteem, mis on Euroopa Liidu energeetikasüsteemi lahutamatu osa.
Millised oleks konkreetsed asjad, mida tuleks Eesti energeetikasektoris ette võtta?
Ühe esimese konkreetse sammuna tuleb välja ehitada piisava võimsusega vahelduvvoolu kaablid, mis seoksid Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgud Rootsi, Soome ja Poola kaudu muu Euroopaga. Sellega kaoks täielik sõltuvus Volga hüdroelektrijaamade kaskaadist. Suure võimsusega ühenduskaablite väljaehitamine on vajalik ka selleks, et tekiks ELi elektriturg, kust Eesti võiks importida soodsa konjunktuuri korral ka osa vajalikust elektrist. Igatahes on neil ühenduskaablitel suur tähtsus varustuskindlusega seotud riskide maandamisel.
Investeerida tuleb samuti Eesti elektrivõrkude moderniseerimisse. Praegused Eesti elektrivõrgud, eelkõige aga niinimetatud põhivõrk on ehitatud arvestusega, et kogu elekter tuleb meile Narva elektrijaamadest ja isegi parima tahtmise juures on mujal toodetud elektri kasutamine raskendatud. Praegused elektrivõrgud ei võimalda põhimõtteliselt kaasaegset hajaenergeetikasüsteemi välja ehitada.
Nagu teada, ei saa vanu Narva elektrijaamade boilereid enam pärast aastat 2016 kasutada liiga suure SO2 emissiooni tõttu. Narvas on ehitatud kaks uut keevkihtagregaati, mille kasutegur ja CO2 emissioon on küll samasugused kui vanadel agregaatidel, aga oluliselt on vähenenud SO2 emissioon, mis lubab neid käitada ka pärast 2016. aastat. Nagu on lubanud majandusminister, tehakse otsus veel kahe keevkihtkatla ehitamiseks lähikuudel. Meie ettepanek oleks, et enne uute keevkihtkatelde ehitamist töötatakse välja uus kütuse- ja energiamajanduse arengukava, sest hiljuti vastuvõetud kavas pole piisavalt arvesse võetud olulisi asju.
Kõige tähtsamaks läbitöötamata aspektiks on vajadus intensiivistada taastuvate ressursside kasutuselevõttu. Taastuvatest ressurssidest rääkides oleks loomulikult tähtis saada Venemaalt tagasi pool Narva Hüdroelektrijaama võimsusest, aga see oleks rohkem poliitiline kui sisuline võit. Peale biomassi ja tuule ning tulevikus ehk ka päikese, meil muid taastuvaid ressursse pole. Samas on biomassi ja tuule ressursid nii suured, et võiksid põhimõtteliselt meie vajadusi pea täielikult rahuldada. Nii biomassi kui tuule kasutamiseks tuleks kiiremas korras koostada professionaalselt arvestatav arenduskava, kusjuures väga tõsiselt tuleks arvestada avamere tuuleparkide väljaehitamisega ja Skandinaaviamaade hüdroelektrijaamade võimaluste kasutamisega.
Enne uute põlevkiviagregaatide ehitamisele asumist tuleks välja ehitada uued nii biomassi kui gaasi kasutavad koostootmisjaamad Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ja samuti väiksematesse linnadesse, kasutades seejuures ka koostootmise kombineeritud tsükleid. Gaasi mainimine kütusena toob praegusel ajal kaasa vaat et automaatse süüdistuse lihtsameelsuses, sest kõik ju teavad, kui rumal on loota Venemaa gaasile. Tõepoolest, Venemaa on olnud siiamaani kohati ettearvamatu, aga samas, kui Eesti saab oma gaasi ELi ja Venemaa pikaajalise koostöölepingu raamides, siis võiks gaasiga ikkagi arvestada. Seejuures tasub kindlasti arvestada ka globaalseid energiamajanduse arenguprognoose, kus gaasil on lähema paarikümne aasta jooksul maailma energeetikas üha suurenev tähtsus.
Kuna Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on madal (energeetiline intensiivsus suur), siis tuleks eesmärgiks seada, et aastani 2020 primaarenergia tarbimist ei suurendataks. Arvestades põlevkivielektri tootmise lõpetamisel saadavat efektiivsuse tõusu, tuleks planeerida oluline primaarenergia kasutamise vähendamine elektri tootmisel.
Kirjeldatud asjaolusid arvestava kütuse- ja energiamajanduse arengukava elluviimisel võib jääda oma roll ka põlevkivile. Ei saa eitada, et põlevkivi kohaliku kütusena on Eestis kõigele vaatamata arvestatav ressurss ja eelkõige tagavaravariandina elektri tootmisel tuleks teda kindlasti silmas pidada.
Milliseid põhimõtteid tuleks Teie arvates järgida, kui koostatakse põlevkivi kasutamise arengukava?
Jättes konkreetsed numbrid sõltuvaks uuest kütuse- ja energiamajanduse arengukavast, tuleks põlevkivi kasutamise arengukava koostamisel lähtuda järgmistest põhimõtetest:
•
Planeerida põlevkivi kasutamist suurtes mahtudes (miljonites tonnides) ainult elektri tootmiseks niisuguse arvestusega, et aastaks 2020-2025 oleks võimalik elektrit toota piisavas koguses ka ilma põlevkivita. See tähendab ka, et uusi kaevelubasid põlevkivi kaevandamiseks välja ei anta.
•
Põlevkiviõli tootmist tuleks ette näha samuti ainult Eesti-siseseks tarbimiseks vähenevates mahtudes, arvestades sellega, kuidas põlevkiviõli hind läheneb naftasaaduste maailmaturu hinnale.
•
Anda võimalus põlevkivi kasutamiseks soodustingimustel tehnoloogiaarendajatele, kelle eesmärgiks on välja töötada põlevkivi gaasistamise meetodid koos CO2 salvestamise võimalustega maa-alustesse hoidlatesse või ookeani.
Eesti põlevkivi ressurss on globaalses mõõtkavas väga väike ja vaene ning lasub keskkonnakaitseliselt eriti tundlikus piirkonnas. Seetõttu võib Eesti põlevkivi kasutamist kuidagi õigustada üksnes Eesti elektritootmise vajaduste katmisega kuni uue kaasaegse süsteemi valmimiseni aastal 2020 ning sellega, et töötada välja globaalselt huvi pakkuv põlevkivi kasutamise tehnoloogia. Eesti senise eesrindliku kogemuse baasil välja töötatavad tehnoloogiad globaalselt atraktiivsete põlevkivivarude kasutuselevõtuks võiksid litsentside müügist teenida Eestile arvestatava osa rahvatulust.
Põlevkivile alternatiivsete arengukavade koostajatelt küsitakse ilmtingimata, kui palju nende plaanide elluviimine maksab ja kust raha tuleb. Tegelikult maksavad alternatiivsed süsteemid praktiliselt samapalju kui põlevkivisüsteemid ja raha saab tulla ainult meie endi taskust. Me peame oma energiasüsteemi moderniseerimisse investeerima 50-100 miljardit krooni igal juhul. Piltlikult öeldes on küsimus selles, kas me ehitame oma vaevaga teenitud raha eest välja interneti või postijaamade võrgu – ehk teisisõnu, kui efektiivne on energiasüsteem kahekümne aasta pärast ja kas Ida-Virumaa on ikka veel elamiskõlblik maakond või mahajäetud kaevanduspiirkond.
Miks tuleks üldse alternatiivseid stsenaariume kaaluda?
Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on üks väiksemaid Euroopa Liidus, Taanist ja Jaapanist jääme efektiivsuselt maha juba pea kümme korda. Meie elektritootmise süsteemi koguefektiivsus on 15 protsenti, sellele lisandub energia raiskamine tööstuses ja olmes. Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisneb selles, et tarbijate puudumisel juhitakse igal aastal umbes 10 miljardi Eesti krooni eest soojust Narva jõkke, see on energiaühikutes pea kaks korda rohkem kui me elektrina kasutada saame. Kurioosumiks on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta.
Eesti peab ELi liikmesmaana võtma aktiivse positsiooni kliimamuutustega võitlemises, seda enam, et praeguse Kyoto protokolliga seadustatud olukorda, kus suurimad saastajad – endised sotsialismimaad, on tänu soodsa baasaasta valikule (1990) kõige eesrindlikumad protokolli täitjad, pärast 2012. aastat uuesti korrata niikuinii ei õnnestu. Eestil tuleb hakata tasuma oma suurte kasvuhoonegaaside heitmete eest võrdselt teiste ELi liikmesmaadega. Kirjeldatud asjaolusid arvestades on Eesti huvides vähendada aastateks 2020-2025 elektrienergeetika sõltuvust põlevkivist nullini. Hiljemalt kahekümne aasta pärast peaks Eesti toime tulema ka ilma põlevkivita. Selleks tuleb välja ehitada hajutatud alternatiivsetele energiaressurssidele ning soojuse ja elektri koostootmisele põhinev energeetikasüsteem, mis on Euroopa Liidu energeetikasüsteemi lahutamatu osa.
Millised oleks konkreetsed asjad, mida tuleks Eesti energeetikasektoris ette võtta?
Ühe esimese konkreetse sammuna tuleb välja ehitada piisava võimsusega vahelduvvoolu kaablid, mis seoksid Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgud Rootsi, Soome ja Poola kaudu muu Euroopaga. Sellega kaoks täielik sõltuvus Volga hüdroelektrijaamade kaskaadist. Suure võimsusega ühenduskaablite väljaehitamine on vajalik ka selleks, et tekiks ELi elektriturg, kust Eesti võiks importida soodsa konjunktuuri korral ka osa vajalikust elektrist. Igatahes on neil ühenduskaablitel suur tähtsus varustuskindlusega seotud riskide maandamisel.
Investeerida tuleb samuti Eesti elektrivõrkude moderniseerimisse. Praegused Eesti elektrivõrgud, eelkõige aga niinimetatud põhivõrk on ehitatud arvestusega, et kogu elekter tuleb meile Narva elektrijaamadest ja isegi parima tahtmise juures on mujal toodetud elektri kasutamine raskendatud. Praegused elektrivõrgud ei võimalda põhimõtteliselt kaasaegset hajaenergeetikasüsteemi välja ehitada.
Nagu teada, ei saa vanu Narva elektrijaamade boilereid enam pärast aastat 2016 kasutada liiga suure SO2 emissiooni tõttu. Narvas on ehitatud kaks uut keevkihtagregaati, mille kasutegur ja CO2 emissioon on küll samasugused kui vanadel agregaatidel, aga oluliselt on vähenenud SO2 emissioon, mis lubab neid käitada ka pärast 2016. aastat. Nagu on lubanud majandusminister, tehakse otsus veel kahe keevkihtkatla ehitamiseks lähikuudel. Meie ettepanek oleks, et enne uute keevkihtkatelde ehitamist töötatakse välja uus kütuse- ja energiamajanduse arengukava, sest hiljuti vastuvõetud kavas pole piisavalt arvesse võetud olulisi asju.
Kõige tähtsamaks läbitöötamata aspektiks on vajadus intensiivistada taastuvate ressursside kasutuselevõttu. Taastuvatest ressurssidest rääkides oleks loomulikult tähtis saada Venemaalt tagasi pool Narva Hüdroelektrijaama võimsusest, aga see oleks rohkem poliitiline kui sisuline võit. Peale biomassi ja tuule ning tulevikus ehk ka päikese, meil muid taastuvaid ressursse pole. Samas on biomassi ja tuule ressursid nii suured, et võiksid põhimõtteliselt meie vajadusi pea täielikult rahuldada. Nii biomassi kui tuule kasutamiseks tuleks kiiremas korras koostada professionaalselt arvestatav arenduskava, kusjuures väga tõsiselt tuleks arvestada avamere tuuleparkide väljaehitamisega ja Skandinaaviamaade hüdroelektrijaamade võimaluste kasutamisega.
Enne uute põlevkiviagregaatide ehitamisele asumist tuleks välja ehitada uued nii biomassi kui gaasi kasutavad koostootmisjaamad Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ja samuti väiksematesse linnadesse, kasutades seejuures ka koostootmise kombineeritud tsükleid. Gaasi mainimine kütusena toob praegusel ajal kaasa vaat et automaatse süüdistuse lihtsameelsuses, sest kõik ju teavad, kui rumal on loota Venemaa gaasile. Tõepoolest, Venemaa on olnud siiamaani kohati ettearvamatu, aga samas, kui Eesti saab oma gaasi ELi ja Venemaa pikaajalise koostöölepingu raamides, siis võiks gaasiga ikkagi arvestada. Seejuures tasub kindlasti arvestada ka globaalseid energiamajanduse arenguprognoose, kus gaasil on lähema paarikümne aasta jooksul maailma energeetikas üha suurenev tähtsus.
Kuna Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on madal (energeetiline intensiivsus suur), siis tuleks eesmärgiks seada, et aastani 2020 primaarenergia tarbimist ei suurendataks. Arvestades põlevkivielektri tootmise lõpetamisel saadavat efektiivsuse tõusu, tuleks planeerida oluline primaarenergia kasutamise vähendamine elektri tootmisel.
Kirjeldatud asjaolusid arvestava kütuse- ja energiamajanduse arengukava elluviimisel võib jääda oma roll ka põlevkivile. Ei saa eitada, et põlevkivi kohaliku kütusena on Eestis kõigele vaatamata arvestatav ressurss ja eelkõige tagavaravariandina elektri tootmisel tuleks teda kindlasti silmas pidada.
Milliseid põhimõtteid tuleks Teie arvates järgida, kui koostatakse põlevkivi kasutamise arengukava?
Jättes konkreetsed numbrid sõltuvaks uuest kütuse- ja energiamajanduse arengukavast, tuleks põlevkivi kasutamise arengukava koostamisel lähtuda järgmistest põhimõtetest:
•
Planeerida põlevkivi kasutamist suurtes mahtudes (miljonites tonnides) ainult elektri tootmiseks niisuguse arvestusega, et aastaks 2020-2025 oleks võimalik elektrit toota piisavas koguses ka ilma põlevkivita. See tähendab ka, et uusi kaevelubasid põlevkivi kaevandamiseks välja ei anta.
•
Põlevkiviõli tootmist tuleks ette näha samuti ainult Eesti-siseseks tarbimiseks vähenevates mahtudes, arvestades sellega, kuidas põlevkiviõli hind läheneb naftasaaduste maailmaturu hinnale.
•
Anda võimalus põlevkivi kasutamiseks soodustingimustel tehnoloogiaarendajatele, kelle eesmärgiks on välja töötada põlevkivi gaasistamise meetodid koos CO2 salvestamise võimalustega maa-alustesse hoidlatesse või ookeani.
Eesti põlevkivi ressurss on globaalses mõõtkavas väga väike ja vaene ning lasub keskkonnakaitseliselt eriti tundlikus piirkonnas. Seetõttu võib Eesti põlevkivi kasutamist kuidagi õigustada üksnes Eesti elektritootmise vajaduste katmisega kuni uue kaasaegse süsteemi valmimiseni aastal 2020 ning sellega, et töötada välja globaalselt huvi pakkuv põlevkivi kasutamise tehnoloogia. Eesti senise eesrindliku kogemuse baasil välja töötatavad tehnoloogiad globaalselt atraktiivsete põlevkivivarude kasutuselevõtuks võiksid litsentside müügist teenida Eestile arvestatava osa rahvatulust.
Põlevkivile alternatiivsete arengukavade koostajatelt küsitakse ilmtingimata, kui palju nende plaanide elluviimine maksab ja kust raha tuleb. Tegelikult maksavad alternatiivsed süsteemid praktiliselt samapalju kui põlevkivisüsteemid ja raha saab tulla ainult meie endi taskust. Me peame oma energiasüsteemi moderniseerimisse investeerima 50-100 miljardit krooni igal juhul. Piltlikult öeldes on küsimus selles, kas me ehitame oma vaevaga teenitud raha eest välja interneti või postijaamade võrgu – ehk teisisõnu, kui efektiivne on energiasüsteem kahekümne aasta pärast ja kas Ida-Virumaa on ikka veel elamiskõlblik maakond või mahajäetud kaevanduspiirkond.
Ian Robinson: meile on tähtsad nii loomad kui inimesed. Roheline Värav 09.03.2006
Looderanniku naftareostuses määrdunud lindude pesemiseks loodi Keilasse linnuhaigla, kus välisekspertide abil pesti puhtaks ja lasti loodusesse tagasi 65 lindu. Välisekspertide tulekut Eestisse koordineeris Rahvusvaheline Loomade Heaolu Fond (International Fund for Animal Welfare – IFAW), kuhu kuuluv Briti päritolu loomaarst Ian Robinson oli nõus vastama ka Rohelise Värava küsimustele.
Mis organisatsioon IFAW üldse on ja millega ta tegeleb?
IFAW on üks väheseid organisatsioone, mis tegeleb korraga nii klassikalise looduskaitsega – ohustatud elupaikade ja ohustatud liikidega – kui ka niiöelda loomakaitsega, sest meile on tähtsad ka üksikud loomad. Peale õlireostustel määrdunud lindude pesemise võitleme näiteks ka illegaalse loomakaubanduse, tööstusliku vaalapüügi ja hüljeste tapmisega. Samuti tegeleme õlireostuste puhul ühest küljest reostusjuhtumite vähendamise ja poliitikaga (meil õnnestus äsja Kanada parlamendis läbi suruda seadus, mis suurendas märgatavalt nafta merre lekitamise eest määratavaid trahve), teisalt ka lindude pesemisega, kuna iga üksik määrdunud lind on meie jaoks tähtis. Eestis räägime võib-olla isegi 10 000 linnust, kellest tõenäoliselt suudame päästa vaid 100, mis on väike arv. Kuid see töö on nende vähestegi lindude jaoks tähtis! Samuti on need linnud oma merel surevate liigikaaslaste saadikuteks ja esindajateks kogu maailmas. Kui inimesed näevad, kuidas üks must tomp muutub ilusaks värviliseks auliks, siis see ütleb väga palju kõikide teiste taoliste lindude kohta ning see aitab mõjutada valitsuste otsuseid. Valitsused peavad välistama, et tulevikus korduksid taolised juhtumid.
Kuidas te Eesti juhtumist kuulsite?
Meil oli eelnev kokkulepe Soome WWFi ja Eestimaa Looduse Fondiga (ELF), et tuleme sel suvel Eestisse läbi viima treeningut. Pärast õnnetust teatati meile aga ELFist, et äkki saaksime kohe tulla. Juba järgmisel päeval olin siin koos Hugo Nijkampiga, kes töötab organisatsioonis Sea Alarm. Tutvusime olukorraga ja nägime, et reostuse tõttu on kannatanud väga palju linde ning et on olemas kohalik toetus meie tööle – olid olemas kõik vajalikud lülid selleks, et saaksime edukalt alustada päästeoperatsiooni. Me vaatame alati, kas on olemas kohalike inimeste toetus. Pole mõtet minna merele ja koguda kokku õlised linnud ja saada teada, et pole piisavalt vett ega kohtagi, kuhu haiglat püsti panna. Me ei taha olla olukorras, kus istume käed rüpes ning loomade päästmiseks ei saa midagi teha. Kogu meie töö on ju võitlus ajaga. Oli väga külm ja me arvasime algul, et Eestisse pole meie inimesi mõtet tuua, kuna linnud võivad olnud juba külmunud. Teadsin, et selle aja peale, kui me oma inimesed siia toome ja haigla püsti paneme, on püütud lindude jaoks juba hilja. Kuid linde toodi kogu aeg juurde ja me otsustasime, et viime päästeoperatsiooni ikka läbi. Kahe päevaga oli meeskond siin, koht valiti välja, kogu protsess läks tööle.
Kuidas teie päästerühm tavaliselt õnnetuskohale jõuab?
Me kõik teeme ka oma igapäevast tööd, kuid meie – päästerühma inimesed – peame olema kogu aeg minekuvalmis. Näiteks tsunami juhtus jõulude ajal ja kui tuli kutse, siis lendasin kohe Sri Lankale. See pole kõigile inimestele sobilik eluviis, nii pereelu kui temperamendi poolest ei sobi paljud inimesed selliseks tööks. Helistasin Eestist 48 tunni jooksul kõigile ja 24 tunni jooksul olid maailma eri otsadest rühmaliikmed teel. Hetkel on rühm üsna väike, oleks parem, kui meil oleks võtmeisikud maailma erinevates osades, et me ei peaks kogu aeg lennutama eksperte teisele poole maakera. Hetkel on siin näiteks Valeria Ruoppolo ja Rodolfo Pinho da Silva Lõuna-Ameerikast. Oleme treeninud oma rühmatööd nii, et kui saabume, siis kõik hakkab tööle ja igaüks teab oma osa. Näiteks Wendy Sangiacomo ülesanne on seada üles tehniline baas, samas hakkavad kohe tööle loomaarstid, kes hakkavad tegelema lindude tervise hindamisega. Me jookseme ajaga võidu, sest merelindude tervis halveneb merest eemal olles kiiresti. Nad on kõval pinnasel, neil on teine toit kui looduses, neil pole seda vaba õhku, mis merel, nad on kinnises ruumis. Me peame nad peale ravimist laskma tagasi loodusesse, kus on nende koht.
Kuidas hindad Läänemere õlitõrje olukorda võrreldes muu maailmaga?
Teil on samad probleemid nagu igal pool maailmas. Ainuke riik, kellel on oma sõltumatud seadused naftareostuse kohta, on USA. Ülejäänud maailm tegutseb rahvusvaheliste reeglite järgi. Rahvusvahelised reeglid ei võtnud veel mõned aastad tagasi arvesse elusloodust, mis reostusjuhtumite korral kannatada sai. Arvestati mõju kalandusele, inimeste kodudele ja majandustegevusele, ranna puhastamise kulusid. Kuid elusloodus, mis kannatas, oli arvutustest väljas. Läbi meie ja läbi teiste samade eesmärkide eest võitlevate organisatsioonide töö on hakatud aina rohkem arvestama ka eluslooduse kannatusi. Praegu on nii, et kui süüdlane leitakse, siis kindlustusfirma või maailma naftatransiiti esindav fond maksab välja reostusega, sealhulgas ka lindude päästmisega, seotud kulud.
Me ei saa naftaõnnetusi vältida. Kuid valitsustel peavad olema tegevusplaanid, nad peavad töötama koos keskkonnaorganisatsioonidega ja olema valmis sellisteks juhtumiteks. Selle kõige peale peab mõtlema siis, kui õnnetus ei ole veel juhtunud. Näiteks Eestis näeme küllalt suurt aulide suremust, kuna kohe ei saadud tööd alustada. Kui riigil oleks juba enne olnud plaan, kui oleks olnud paigas, kes õnnetuse korral lähevad kohe randa linde koguma, kus on see koht, kuhu linnud kogutakse, kes on inimesed, kes hakkavad lindudega tegelema, oleks paljudel lindudel olnud suurem võimalus ellu jääda.
Varem või hiljem juhtub see õnnetus uuesti, maailmas leiab igal nädalal aset üks naftaõnnetus. Loodan, et läheb veel mitu aastat, enne kui siin midagi taolist juhtub, kuid me ei saa kunagi kindlad olla. Loodetavasti on järgmine kord kõik selleks valmis.
Eestis viisite käbi ka mitu treeningut kohalikele töötajatele ja vabatahtlikele, kas nii teete igal pool maailmas?
Me ei lähe kunagi ja ei võta kogu asja korraldamist enda peale. Me tahame töötada kohalike inimestega koos ja jagada neile oskusi. Eestis on see õnnestunud väga hästi, meil on olnud väga hea koostöö nii ELFi kui Keskkonnaministeeriumiga. Meile on võimaldatud kõik, et töö saaks edukalt tehtud. Eestis tahavad inimesed õppida ja meil on väga hea meel, et saame oma oskusi siia jätta. Asi töötaks maailmas kõige paremini nii, et igal pool oleks olemas inimesed, kes saaksid väiksema õnnetusega ise hakkama, kuid suurema õnnetuse puhul kutsuksid appi meid. Kalifornias on olemas näiteks keskus spetsiaalselt taoliste juhtude puhuks, kui juhtuvad õnnetused, mil nad peavad väljaspoolt abi kutsuma. Tahaksime näha selliseid abikeskusi igal pool, kus on haavatavad ja väärtuslikud rannikud. Kaplinna juures elab palju ohustatud pingviiniliike ja samas on seal ka tohutu naftatransiit, mistõttu on see kindlasti koht, kuhu tahame abikeskust luua. Samuti on väga haavatav ala Läänemeri, sest siin on palju talvituvaid ja rändavaid linde ja samuti väga tihe transiit.
Kuidas sa ise sattusid seda tööd tegema?
Ma olen loomaarst ja olen seda alati tahtnud olla. Pärast ülikooli töötasin 12 aastat oma praksises. Metsik loodus oli mu hobi ja ma aitasin tihti inimesi, kes tõid meile haigeid metsloomi. Ma ei teeninud sellega raha, vaid olin taolistest juhtumitest lihtsalt väga huvitatud. Ma ei mõelnud, et see võib kunagi mu tööks saada, sest metsloomad ju ei maksa enda ravimise eest (naerab). 1988. aastal läksin vabatahtlikuna Läänemere ja Põhjamere äärde appi, kui tuhanded hülged surid viirushaiguse tõttu. See töö vabatahtlikuna pakkus mulle sedavõrd suurt huvi, et müüsin oma praksise ja läksin appi RSPCAsse, mis on ka meil Eestis abiks olnud linnukaitseorganisatsioon. Töötasin nende heaks mitu aastat, mil rajasime Inglismaale õliste lindude ja hüljeste abistamiseks haigla. Umbes kaks ja pool aastat tagasi tulin tööle IFAWi, kus tegelen taolise tööga üle maailma. See on olnud mulle siiani väga huvitav töö. Esimene suur naftaõnnetus, kus abiks olin, oli 1991. aasta jaanuaris esimese Lahesõja ajal, mis Saddam Hussein vallutas Kuveidi ja lasi merre palju naftat, mis jõudis Saudi Araabia randa ja RSPCA kutsuti appi. Pärast seda olen näinud päris palju õnnetusi üle maailma.
Mis organisatsioon IFAW üldse on ja millega ta tegeleb?
IFAW on üks väheseid organisatsioone, mis tegeleb korraga nii klassikalise looduskaitsega – ohustatud elupaikade ja ohustatud liikidega – kui ka niiöelda loomakaitsega, sest meile on tähtsad ka üksikud loomad. Peale õlireostustel määrdunud lindude pesemise võitleme näiteks ka illegaalse loomakaubanduse, tööstusliku vaalapüügi ja hüljeste tapmisega. Samuti tegeleme õlireostuste puhul ühest küljest reostusjuhtumite vähendamise ja poliitikaga (meil õnnestus äsja Kanada parlamendis läbi suruda seadus, mis suurendas märgatavalt nafta merre lekitamise eest määratavaid trahve), teisalt ka lindude pesemisega, kuna iga üksik määrdunud lind on meie jaoks tähtis. Eestis räägime võib-olla isegi 10 000 linnust, kellest tõenäoliselt suudame päästa vaid 100, mis on väike arv. Kuid see töö on nende vähestegi lindude jaoks tähtis! Samuti on need linnud oma merel surevate liigikaaslaste saadikuteks ja esindajateks kogu maailmas. Kui inimesed näevad, kuidas üks must tomp muutub ilusaks värviliseks auliks, siis see ütleb väga palju kõikide teiste taoliste lindude kohta ning see aitab mõjutada valitsuste otsuseid. Valitsused peavad välistama, et tulevikus korduksid taolised juhtumid.
Kuidas te Eesti juhtumist kuulsite?
Meil oli eelnev kokkulepe Soome WWFi ja Eestimaa Looduse Fondiga (ELF), et tuleme sel suvel Eestisse läbi viima treeningut. Pärast õnnetust teatati meile aga ELFist, et äkki saaksime kohe tulla. Juba järgmisel päeval olin siin koos Hugo Nijkampiga, kes töötab organisatsioonis Sea Alarm. Tutvusime olukorraga ja nägime, et reostuse tõttu on kannatanud väga palju linde ning et on olemas kohalik toetus meie tööle – olid olemas kõik vajalikud lülid selleks, et saaksime edukalt alustada päästeoperatsiooni. Me vaatame alati, kas on olemas kohalike inimeste toetus. Pole mõtet minna merele ja koguda kokku õlised linnud ja saada teada, et pole piisavalt vett ega kohtagi, kuhu haiglat püsti panna. Me ei taha olla olukorras, kus istume käed rüpes ning loomade päästmiseks ei saa midagi teha. Kogu meie töö on ju võitlus ajaga. Oli väga külm ja me arvasime algul, et Eestisse pole meie inimesi mõtet tuua, kuna linnud võivad olnud juba külmunud. Teadsin, et selle aja peale, kui me oma inimesed siia toome ja haigla püsti paneme, on püütud lindude jaoks juba hilja. Kuid linde toodi kogu aeg juurde ja me otsustasime, et viime päästeoperatsiooni ikka läbi. Kahe päevaga oli meeskond siin, koht valiti välja, kogu protsess läks tööle.
Kuidas teie päästerühm tavaliselt õnnetuskohale jõuab?
Me kõik teeme ka oma igapäevast tööd, kuid meie – päästerühma inimesed – peame olema kogu aeg minekuvalmis. Näiteks tsunami juhtus jõulude ajal ja kui tuli kutse, siis lendasin kohe Sri Lankale. See pole kõigile inimestele sobilik eluviis, nii pereelu kui temperamendi poolest ei sobi paljud inimesed selliseks tööks. Helistasin Eestist 48 tunni jooksul kõigile ja 24 tunni jooksul olid maailma eri otsadest rühmaliikmed teel. Hetkel on rühm üsna väike, oleks parem, kui meil oleks võtmeisikud maailma erinevates osades, et me ei peaks kogu aeg lennutama eksperte teisele poole maakera. Hetkel on siin näiteks Valeria Ruoppolo ja Rodolfo Pinho da Silva Lõuna-Ameerikast. Oleme treeninud oma rühmatööd nii, et kui saabume, siis kõik hakkab tööle ja igaüks teab oma osa. Näiteks Wendy Sangiacomo ülesanne on seada üles tehniline baas, samas hakkavad kohe tööle loomaarstid, kes hakkavad tegelema lindude tervise hindamisega. Me jookseme ajaga võidu, sest merelindude tervis halveneb merest eemal olles kiiresti. Nad on kõval pinnasel, neil on teine toit kui looduses, neil pole seda vaba õhku, mis merel, nad on kinnises ruumis. Me peame nad peale ravimist laskma tagasi loodusesse, kus on nende koht.
Kuidas hindad Läänemere õlitõrje olukorda võrreldes muu maailmaga?
Teil on samad probleemid nagu igal pool maailmas. Ainuke riik, kellel on oma sõltumatud seadused naftareostuse kohta, on USA. Ülejäänud maailm tegutseb rahvusvaheliste reeglite järgi. Rahvusvahelised reeglid ei võtnud veel mõned aastad tagasi arvesse elusloodust, mis reostusjuhtumite korral kannatada sai. Arvestati mõju kalandusele, inimeste kodudele ja majandustegevusele, ranna puhastamise kulusid. Kuid elusloodus, mis kannatas, oli arvutustest väljas. Läbi meie ja läbi teiste samade eesmärkide eest võitlevate organisatsioonide töö on hakatud aina rohkem arvestama ka eluslooduse kannatusi. Praegu on nii, et kui süüdlane leitakse, siis kindlustusfirma või maailma naftatransiiti esindav fond maksab välja reostusega, sealhulgas ka lindude päästmisega, seotud kulud.
Me ei saa naftaõnnetusi vältida. Kuid valitsustel peavad olema tegevusplaanid, nad peavad töötama koos keskkonnaorganisatsioonidega ja olema valmis sellisteks juhtumiteks. Selle kõige peale peab mõtlema siis, kui õnnetus ei ole veel juhtunud. Näiteks Eestis näeme küllalt suurt aulide suremust, kuna kohe ei saadud tööd alustada. Kui riigil oleks juba enne olnud plaan, kui oleks olnud paigas, kes õnnetuse korral lähevad kohe randa linde koguma, kus on see koht, kuhu linnud kogutakse, kes on inimesed, kes hakkavad lindudega tegelema, oleks paljudel lindudel olnud suurem võimalus ellu jääda.
Varem või hiljem juhtub see õnnetus uuesti, maailmas leiab igal nädalal aset üks naftaõnnetus. Loodan, et läheb veel mitu aastat, enne kui siin midagi taolist juhtub, kuid me ei saa kunagi kindlad olla. Loodetavasti on järgmine kord kõik selleks valmis.
Eestis viisite käbi ka mitu treeningut kohalikele töötajatele ja vabatahtlikele, kas nii teete igal pool maailmas?
Me ei lähe kunagi ja ei võta kogu asja korraldamist enda peale. Me tahame töötada kohalike inimestega koos ja jagada neile oskusi. Eestis on see õnnestunud väga hästi, meil on olnud väga hea koostöö nii ELFi kui Keskkonnaministeeriumiga. Meile on võimaldatud kõik, et töö saaks edukalt tehtud. Eestis tahavad inimesed õppida ja meil on väga hea meel, et saame oma oskusi siia jätta. Asi töötaks maailmas kõige paremini nii, et igal pool oleks olemas inimesed, kes saaksid väiksema õnnetusega ise hakkama, kuid suurema õnnetuse puhul kutsuksid appi meid. Kalifornias on olemas näiteks keskus spetsiaalselt taoliste juhtude puhuks, kui juhtuvad õnnetused, mil nad peavad väljaspoolt abi kutsuma. Tahaksime näha selliseid abikeskusi igal pool, kus on haavatavad ja väärtuslikud rannikud. Kaplinna juures elab palju ohustatud pingviiniliike ja samas on seal ka tohutu naftatransiit, mistõttu on see kindlasti koht, kuhu tahame abikeskust luua. Samuti on väga haavatav ala Läänemeri, sest siin on palju talvituvaid ja rändavaid linde ja samuti väga tihe transiit.
Kuidas sa ise sattusid seda tööd tegema?
Ma olen loomaarst ja olen seda alati tahtnud olla. Pärast ülikooli töötasin 12 aastat oma praksises. Metsik loodus oli mu hobi ja ma aitasin tihti inimesi, kes tõid meile haigeid metsloomi. Ma ei teeninud sellega raha, vaid olin taolistest juhtumitest lihtsalt väga huvitatud. Ma ei mõelnud, et see võib kunagi mu tööks saada, sest metsloomad ju ei maksa enda ravimise eest (naerab). 1988. aastal läksin vabatahtlikuna Läänemere ja Põhjamere äärde appi, kui tuhanded hülged surid viirushaiguse tõttu. See töö vabatahtlikuna pakkus mulle sedavõrd suurt huvi, et müüsin oma praksise ja läksin appi RSPCAsse, mis on ka meil Eestis abiks olnud linnukaitseorganisatsioon. Töötasin nende heaks mitu aastat, mil rajasime Inglismaale õliste lindude ja hüljeste abistamiseks haigla. Umbes kaks ja pool aastat tagasi tulin tööle IFAWi, kus tegelen taolise tööga üle maailma. See on olnud mulle siiani väga huvitav töö. Esimene suur naftaõnnetus, kus abiks olin, oli 1991. aasta jaanuaris esimese Lahesõja ajal, mis Saddam Hussein vallutas Kuveidi ja lasi merre palju naftat, mis jõudis Saudi Araabia randa ja RSPCA kutsuti appi. Pärast seda olen näinud päris palju õnnetusi üle maailma.
Sunday, April 20, 2008
Eestlaste keskkonnatunne kosub kui naaritsasugu. Roheline Värav 13.04.2007
Zooloog Tiit Maran kõneleb, miks euroopa naaritsaid loodusesse taasasustada ei ole nii sama lihtne kui kodus merisiga pidada.
Kui edukas on olnud euroopa naaritsa taasasustamise projekt Hiiumaal?
Oleme Hiiumaal seitse aastat püüdnud seda looma loodusesse asustada. Algus ei olnud eriti lootusrikas. Mulluse ja tänavuse seire põhjal (seiret korraldab Madis Põdra) tundub, et euroopa naaritsa Hiiumaa asurkond on maailmas praegu ainuke, kus isendite arv kasvab.
Nii sel kui ka järgmisel aastal plaanime veel loomi loodusesse lasta, siis loeme esimese etapi lõppenuks. Muidugi varitseb väikest saarelist populatsiooni oht geneetiliselt vaesuda. Seetõttu tuleb sinna edaspidi ilmselt veelgi loomi viia. Loodame sama projekti jätkata Saaremaal. Peame veel uurima, kuidas saarlased euroopa naaritsa omaks võtaksid.
Hiiumaa euroopa naaritsad pävisid märtsis Postimehe tähelepanu, kui leht avaldas artikli «Naarits annab riigile maa ostueesõiguse». Kinnistuomanik avaldas seal kartust, et seadus ei lase seda maad hästi edasi müüa, kus elab see looduskaitsealune liik.
Hiidlased on enamikus väga maalähedased, nad mõistavad looduskaitse vajadust. Postimehes ilmunud artikkel ühendas inimeste teadvuses aga kaks asja, mis tegelikult ei ole omavahel seotud: liigikaitse küsimused ning looduskaitsest teavitamise. Samas artiklis oli juttu ka sellest, et meie inimesed ei tunne seadusi, riigi toimimist. Ostueesõiguse märget kasutatakse ju ammu, kuid kaugel sellest, et riik seda õigust kogu aeg tarvitaks. Eestis on see probleem, et looduskaitsjad kipuvad olema bioloogid, kes näevad kõike loodusteadusliku pilguga. Bioloogide
märgisüsteem ei pruugi kõigile mõistetav olla ja looduskaitseteave jõuab inimesteni poolikult.
Rääkides aga eestlaste keskkonnatunnetusest üldiselt, tundub, et ühiskonnal on kasvuraskused,
väärtused on veel tarbimiskesksed.
Jahimeeste käest kuuldub, et euroopa naaritsat loodusest välja tõrjuv ameerika naarits ehk mink on hakanud haruldaseks muutuma.
Jahimeeste jutu järgi teame ka, et kivinugis ja tuhkur levivad aina põhja poole. Tõsi on, et me ei tea oma väikekiskjatest eriti palju. Püüdsime just hiljuti uurida ühte viirushaigust, mida kasvandustest loodusesse pääsenud mingid levitavad, ja selgus, et Eestist on tõesti vähe materjali leida.
Minkide arvukuse kahanemist on täheldatud ka teistes riikides ja üheks hüpoteesiks on, et looduslik asurkond sulab kokku, sest kasvandusi suletakse ning sealt ei tule enam lisa.
Kuidas on mujal maailmas õnnestunud liikide loodusesse taasasustamise projektid?
Peab ütlema, et sageli ei saada neid edu – kas on eelteadmisi olnud vähe või metoodika liigi
loodusesse taasasustamise kohta korralikult läbi töötamata. On ka mikrokohastumuste
küsimus: metsa viidud loomadel puudub harjumus elada just selles kohas, kuhu nad lahti lastakse. Näiteks eestlane, kes elab oma kodulinnas, teab, kus seal asuvad poed, kuidas saada arstiabi ja muud vajalikku. Kui ta viia aga Peruusse, kus ju ka elavad tema liigikaaslased, on tal seal keeleprobleemide, võõra bürokraatia ja muu tõttu palju keerulisem sisse elada.
Tähtis on ka loodusse asustatavate loomade vanus. Tundub, et on olemas mingi vanusevahemik,
mil loodusesse viimine on kõige edukam. Liiga noored ja liiga vanad loomad ei suuda uues keskkonnas kohaneda.
Olete Tallinna loomaaias töötanud üle kahekümne aasta. Kuidas suhtute loomade pidamisse loomaaias?
Esimesed loomaaiad olid ülikute lõbustuskohad, hiljem kujunesid neist palaganiasutused. Tänapäevaks on kasvanud loomaaedade looduskaitseline roll, kas või teavitustöö seisukohalt. Loomade loodusesse taasasustamine pole vast kõige olulisem viis, kuidas loomaaiad saavad loodusliku mitmekesisuse kaitsele kaasa aidata. Loomaaiad suudavad tänu rahvusvahelisele
koostööle oma jõupingutusi ühendada, näiteks Aafrikas ohtu sattunud liikide kaitseks. Üha enam linnastuva Aafrika elanike käes on aina tõhusamad relvad. See seab loomad ohtu. Inglise keeles nimetatakse seda probleemi «bushmeat». Loomaaiad tutvustasid probleemi Euroopa Parlamendis ja Aafrika riikidele avaldatakse nüüd tugevat survet, et nad midagi ette võtaksid.
Mida ütlete nendele, kes soovitavad loomaaiad üldse ära kaotada?
Leian, et loomade pidamine tehistingimustes on õigustatud vaid siis, kui see aitab neil liikidel looduses püsima jääda. Omaette teema on loomade tehistingimustes pidamise viis. Astun selles küsimuses loomakaitsjatega samasse paati: loomi ei tohi piinata. Loomi tuleb pidada nii, et see
ei tekita neis stressi. Millise emotsionaalse sõnumi saab inimene, vaadates kitsas raudpuuris tiirutavat karu? Rusuv mulje ei seostu kindlasti looduskaitsega, pigem on vastupidi.
Peab ütlema, et loomale sobivat keskkonda luua on lihtne ega nõua erilisi teadmisi. Loomaaiale teeb selle ülesande raskemaks vajadus arvestada ka külastajatega – et loomaaia keskkond oleks ka neile emotsionaalselt nauditav ja tekitaks neis loodushoiu häid mõtteid. Ehk siis kokkuvõtteks: kui looma aeda õigesti pidada, kaob eetiline tõrge, küsimus ongi pigem praktikas.
Tiit Maran:
• Töötab Tallinna loomaaias alates 1983. aastast.
• Aastast 2000 juhib euroopa naaritsa Hiiumaale taasasustamise projekti, millest võib saada kogu areaali piires selle liigi ainuke võimalus looduses püsima jääda.
• Aastal 2007 kaitses doktoritööd teemal «Euroopa naarits, Mustela lutreola
(Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: liigi väljasuremine ja selle põhjused».
• Entsüklopeedilise teose «Euroopa imetajad» eestikeelse teksti toimetaja.
Silvia Lotman: «Tiit Maranit sobib minu meelest iseloomustama väljend «globaalse mõtlemisega looduskaitsja». Sattusin ükskord istuma samasse lauda, kus vestlesid Tiit Maran ja vihmametsade välis-eestlasest kaitsja Illar Muul. Viimane püüdis Maranit veenda selles, et ta suudaks oma võimete ja teadmistega maailma looduskaitsesse panustada hoopis rohkem, kui töötaks mõnes Ameerika hästi rahastatud loomaaias või rahvuspargis. Ka hilisemad kohtumised Tiit Maraniga on mind veennud selles, et väikesel Eestil veab, et see mees käitub just lipukirja «Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!» kohaselt.»
Kui edukas on olnud euroopa naaritsa taasasustamise projekt Hiiumaal?
Oleme Hiiumaal seitse aastat püüdnud seda looma loodusesse asustada. Algus ei olnud eriti lootusrikas. Mulluse ja tänavuse seire põhjal (seiret korraldab Madis Põdra) tundub, et euroopa naaritsa Hiiumaa asurkond on maailmas praegu ainuke, kus isendite arv kasvab.
Nii sel kui ka järgmisel aastal plaanime veel loomi loodusesse lasta, siis loeme esimese etapi lõppenuks. Muidugi varitseb väikest saarelist populatsiooni oht geneetiliselt vaesuda. Seetõttu tuleb sinna edaspidi ilmselt veelgi loomi viia. Loodame sama projekti jätkata Saaremaal. Peame veel uurima, kuidas saarlased euroopa naaritsa omaks võtaksid.
Hiiumaa euroopa naaritsad pävisid märtsis Postimehe tähelepanu, kui leht avaldas artikli «Naarits annab riigile maa ostueesõiguse». Kinnistuomanik avaldas seal kartust, et seadus ei lase seda maad hästi edasi müüa, kus elab see looduskaitsealune liik.
Hiidlased on enamikus väga maalähedased, nad mõistavad looduskaitse vajadust. Postimehes ilmunud artikkel ühendas inimeste teadvuses aga kaks asja, mis tegelikult ei ole omavahel seotud: liigikaitse küsimused ning looduskaitsest teavitamise. Samas artiklis oli juttu ka sellest, et meie inimesed ei tunne seadusi, riigi toimimist. Ostueesõiguse märget kasutatakse ju ammu, kuid kaugel sellest, et riik seda õigust kogu aeg tarvitaks. Eestis on see probleem, et looduskaitsjad kipuvad olema bioloogid, kes näevad kõike loodusteadusliku pilguga. Bioloogide
märgisüsteem ei pruugi kõigile mõistetav olla ja looduskaitseteave jõuab inimesteni poolikult.
Rääkides aga eestlaste keskkonnatunnetusest üldiselt, tundub, et ühiskonnal on kasvuraskused,
väärtused on veel tarbimiskesksed.
Jahimeeste käest kuuldub, et euroopa naaritsat loodusest välja tõrjuv ameerika naarits ehk mink on hakanud haruldaseks muutuma.
Jahimeeste jutu järgi teame ka, et kivinugis ja tuhkur levivad aina põhja poole. Tõsi on, et me ei tea oma väikekiskjatest eriti palju. Püüdsime just hiljuti uurida ühte viirushaigust, mida kasvandustest loodusesse pääsenud mingid levitavad, ja selgus, et Eestist on tõesti vähe materjali leida.
Minkide arvukuse kahanemist on täheldatud ka teistes riikides ja üheks hüpoteesiks on, et looduslik asurkond sulab kokku, sest kasvandusi suletakse ning sealt ei tule enam lisa.
Kuidas on mujal maailmas õnnestunud liikide loodusesse taasasustamise projektid?
Peab ütlema, et sageli ei saada neid edu – kas on eelteadmisi olnud vähe või metoodika liigi
loodusesse taasasustamise kohta korralikult läbi töötamata. On ka mikrokohastumuste
küsimus: metsa viidud loomadel puudub harjumus elada just selles kohas, kuhu nad lahti lastakse. Näiteks eestlane, kes elab oma kodulinnas, teab, kus seal asuvad poed, kuidas saada arstiabi ja muud vajalikku. Kui ta viia aga Peruusse, kus ju ka elavad tema liigikaaslased, on tal seal keeleprobleemide, võõra bürokraatia ja muu tõttu palju keerulisem sisse elada.
Tähtis on ka loodusse asustatavate loomade vanus. Tundub, et on olemas mingi vanusevahemik,
mil loodusesse viimine on kõige edukam. Liiga noored ja liiga vanad loomad ei suuda uues keskkonnas kohaneda.
Olete Tallinna loomaaias töötanud üle kahekümne aasta. Kuidas suhtute loomade pidamisse loomaaias?
Esimesed loomaaiad olid ülikute lõbustuskohad, hiljem kujunesid neist palaganiasutused. Tänapäevaks on kasvanud loomaaedade looduskaitseline roll, kas või teavitustöö seisukohalt. Loomade loodusesse taasasustamine pole vast kõige olulisem viis, kuidas loomaaiad saavad loodusliku mitmekesisuse kaitsele kaasa aidata. Loomaaiad suudavad tänu rahvusvahelisele
koostööle oma jõupingutusi ühendada, näiteks Aafrikas ohtu sattunud liikide kaitseks. Üha enam linnastuva Aafrika elanike käes on aina tõhusamad relvad. See seab loomad ohtu. Inglise keeles nimetatakse seda probleemi «bushmeat». Loomaaiad tutvustasid probleemi Euroopa Parlamendis ja Aafrika riikidele avaldatakse nüüd tugevat survet, et nad midagi ette võtaksid.
Mida ütlete nendele, kes soovitavad loomaaiad üldse ära kaotada?
Leian, et loomade pidamine tehistingimustes on õigustatud vaid siis, kui see aitab neil liikidel looduses püsima jääda. Omaette teema on loomade tehistingimustes pidamise viis. Astun selles küsimuses loomakaitsjatega samasse paati: loomi ei tohi piinata. Loomi tuleb pidada nii, et see
ei tekita neis stressi. Millise emotsionaalse sõnumi saab inimene, vaadates kitsas raudpuuris tiirutavat karu? Rusuv mulje ei seostu kindlasti looduskaitsega, pigem on vastupidi.
Peab ütlema, et loomale sobivat keskkonda luua on lihtne ega nõua erilisi teadmisi. Loomaaiale teeb selle ülesande raskemaks vajadus arvestada ka külastajatega – et loomaaia keskkond oleks ka neile emotsionaalselt nauditav ja tekitaks neis loodushoiu häid mõtteid. Ehk siis kokkuvõtteks: kui looma aeda õigesti pidada, kaob eetiline tõrge, küsimus ongi pigem praktikas.
Tiit Maran:
• Töötab Tallinna loomaaias alates 1983. aastast.
• Aastast 2000 juhib euroopa naaritsa Hiiumaale taasasustamise projekti, millest võib saada kogu areaali piires selle liigi ainuke võimalus looduses püsima jääda.
• Aastal 2007 kaitses doktoritööd teemal «Euroopa naarits, Mustela lutreola
(Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: liigi väljasuremine ja selle põhjused».
• Entsüklopeedilise teose «Euroopa imetajad» eestikeelse teksti toimetaja.
Silvia Lotman: «Tiit Maranit sobib minu meelest iseloomustama väljend «globaalse mõtlemisega looduskaitsja». Sattusin ükskord istuma samasse lauda, kus vestlesid Tiit Maran ja vihmametsade välis-eestlasest kaitsja Illar Muul. Viimane püüdis Maranit veenda selles, et ta suudaks oma võimete ja teadmistega maailma looduskaitsesse panustada hoopis rohkem, kui töötaks mõnes Ameerika hästi rahastatud loomaaias või rahvuspargis. Ka hilisemad kohtumised Tiit Maraniga on mind veennud selles, et väikesel Eestil veab, et see mees käitub just lipukirja «Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!» kohaselt.»
Vana Kartul juurdub Järva-Jaanis. Roheline Värav 11.04.2008
Tudengid teavad teda kui Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi lauljat, keda nimetatakse Vanaks Kartuliks. Rohelisem rahvas teab teda kui kõrgelt haritud bioloogi ja tulist keskkonnaorganisatsioonide esindajat. Enda peamiseks keskkonnaalaseks saavutuseks loeb ta GIS valglamudelite rakendamist Eestis. Järva-Jaani õpilastele on ta aga lihtsalt geograafia ja füüsika õpetaja.
Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd on omaette nähtus. Melomaanides tekitab sellise heli kuulmine ehk stressi, kuid avangardi sõpradele tasub teda soovitada. Kui selleaastase parima teatrilavastaja tiitli määras teatri tugev sotsiaalne närv, siis sama kaalukaussi kasutades saaks Kristjan Piirimäe eestveetav bänd kindlasti Eesti muusikaauhinna. Et bändi, selle tegijate sotsiaalst sõnumit ja irooniat rohkem mõista, soovitan sirvida ka tekste kodulehelt www.hot.ee/kevadband.
Kristjan Piirimäe: tahame, et publik lainetaks meiega koos ja mõtleks ühiskonna valupunktidele.
Kas maailm on hukas?
(Naerab) Ma ei arva nii.
Kas maailma on vaja parandada?
Olemuselt olen maailmaparandaja küll. Olen kindel, et maailma saab parandada. Kas on vaja, ses suhtes jään vastuse võlgu. Ma ei ole selline küünik, et keskkonnakaitse oleks mulle lihtsalt töö, teen seda ikkagi ideeliselt. Kuid radikaalsuse aste on mu elu jooksul küll kõvasti vähenenud.
Olete üsna noor mees ja töötate Järva-Jaani gümnaasiumis geograafia ja füüsika õpetajana. Kuidas tuli mõte tulla maale?
Oleme Kadiga erinevatest kohtadest pärit, Tallinnas elasime vaid ajutiselt. Konkreetselt siia Ramma külla tulime, kuna siin pakuti meile mõlemale tööd ja siin olid ka taluhooned müügis.
Tihti kurdetakse, et noored lähevad maalt ära. Kas ka Teie olete selle pärast mures?
Kui vaadata, mis maal tegelikult toimub, siis näeme põllumajanduse mehhaniseerimist ning põllumajanduses saab aina vähem inimesi tööd. Põhiliselt töötavad siinsed inimesed kohalikus tööstuses, näiteks saekaatrites. Ma ei ütleks, et maal on rohkem inimesi vaja kui linnas. Samas näiteks maakoolides on tõesti õpetajatest puudus. Mõnes mõttes on inimeste maale tagasinutmine ju nostalgia probleem. Kui mõelda modernistlikult, siis on see progressi vältimatuks kaasnähtuseks. Samas, kui maal jääb inimesi vähemaks, siis pole maastike hooldajaid ja kaovad need tähendused, mis maastikul meile siiani olnud on, seega jääb meie kultuuriruum millegi võrra vaesemaks. Eks seegi ole nostalgiaga seotud mure.
Mina valutan rohkem südant selle üle, kui linn jääb hõredaks ja toimub valglinnastumine – linn ise ei kasva, inimeste arv jääb samaks, aga nad laotatakse laiema pinna peale ja linn jääb hõredaks. Sellega kaovad ka need tähendused, mis on linnas. Kui valglinnastumine on negatiine protsess – inimesed käivad ikka linnas tööl, aga elavad kaugemal, siis teine, see, mida meie esindame, on vastulinnastumine. Vastulinnastumisel inimesed asuvad tagasi maale elama ja tähtis on see, et lähevad sinna ka tööle. Kolm aastat tagasi, kui me maale kolisime, siis võib-olla oli see midagi erilisemat, aga praegu on see peaaegu trend, et tullakse maale elama. Näiteks Osoonis või Tasakaalus näeb igas saates mõnda toredat peret, kes on asunud elama kuhugi saarele või metsa. Kümnenda klassi geograafia materjal – millal Euroopas algas vastulinnastumise protsess ja mis selle põhjused ja tagajärjed on (naerab).
Olete koolis õpetanud kolm aastat, kuidas hindate oma õpilaste keskkonnateadlikkust?
Maakoolis on selles mõttes keskkonnateadlikkus suur, et lapsed teavad looma- ja taimeliike, on neid näinud, ei karda neid. Nad ei karda näiteks olla metsas või pimedas. Samas nende teadlikkus keskkonnaprobleemidest on üsna ühekülgne – maal on ju põhiliselt tolmuprobleem, meil ka piimakombinaadi hais ja Piibe maantee oma koleduses. Teisest küljest ma leian, et keskkonnateadlikkuse õpetamine ei olegi noorema kooliea jaoks nii oluline, minu arvates on see tähtis eelkõige küpsema inimese jaos.
Põhikoolis peaks lastele õpetama hoopis muid asju. Mul on hetkel käsil visiooni kirjutamine sellest, mida peaks kooli erinevates astmetes õpetama. Üks tähtsamaid asju on laste sotsialiseerimine. Põhikooli lõpuks ei lähe paljud edasi õppima, vaid tööle, see eeldab nii palju sotsiaalset küpsust, et nad suudaksid enda eest vastutada ja ühiskonda suhestuda. Kognitiivne areng peab jõudma selleks ajaks rolliotsimise tasandile. Väga tähtis asi on ka patriotism – kui sa armastad oma kodumaad, siis sa tahad olla oma kodumaal tegija, see motiveerib end tõestama, aga samas ka oma maast hoolima. Minu vaade on, et kõigepealt tuleks suhestuda ühiskonnaga ja alles seejärel keskkonnaga. Kuigi jah, inimene on osa loodusest, siiski väidan ma, et metoodiliselt on asi vastupidi: inimene kasutab loodust kui ressurssi ja loodust tuleks käsitleda ühiskonnaga seotult. Kui sind ei huvita ühiskond, siis sind ei saa huvitada ka keskkonnaprobleemid ja keskkonnateadlikkus. Näiteks alguses peaks inimene mõistma, kuidas inimesed kasutavad metsa – vanemad töötavad saekaatris, vanavanemad käivad metsas marjul ja seenil, metsandussektor annab osa riigi sissetulekust. Alles küpsemas faasis on võimalik mõista, et mets kui resurss on piiratud ja et metsal on ka vähem materiaalseid rolle.
Meie praeguste õpikute kohta ütlen, et kui üks noor inimene omandab tõesti kõik selle, mis õpikutes kirjas on, siis soovitaksin teda rahuliku südamega teaduste akadeemiasse. Näiteks eelmise aasta ajaloo olümpiaadi küsimused olid 20. sajandil toimunud protsesside kohta, mis käivad kognitiivses mõttes lastele selgelt üle jõu. Jabur olukord on, et lapsed peavad teadma väga palju fakte ning nende põhjal protsesse mõistma, samal ajal, kui meedias esineb pidevalt arvamusliidreid, kes nähtavalt ei saa just nendest samadest protsessidest aru. Olen vaadanud, mida õpilased näiteks bioloogia kontrolltöödeks õpivad – kas teod on liit- või lahksugulised ja kas jõevähil on lõimetishoole... need on ju niivõrd elukauged detailid! Kuigi olen bioloog, leian, et selliseid asju ei peaks neile selles eas õpetama. Mul on ääretult kahju, et seepärast jääb väga palju elulist asja lastel õppimata.
Olete seotud ka Eestimaa Looduse Fondi Läänemere kaitse programmiga.
Jah, kuna ELF on ülemaailmse WWFi siinne partnerorganisatsioon, siis püütakse ka siin läbi viia Läänemere kaitseks samasid abinõusid, mida mujal meie regioonis. Kui WWF on kaardistanud tegevused, mida Läänemere kaitseks tuleks ette võtta, siis minu töö on analüüsida, millised neist asjust Eestis suuremat keskendumist vajavad. Hetkel olen välja toonud kaks tähtsamat asja: esiteks, fosfori vabade pesupulbrite laiem kasutusele võtmine. Meil on küll sellised pesupulbrid saadaval, kuid tavapoodides on neid raskem leida, seda olukorda tuleks parandada seadusandlusega. Teiseks tuleks meil ikkagi saada sõnnikumajandus kontrolli alla, et põllumajandusest ei jõuaks liigsed toitained merre.
Olete töötanud mitmes mittetulundusühingus. Kuidas hindate keskkonnaorganisatsioonide mõjukust Eesti ühiskonnas?
Pauerit võiks ikka rohkem olla! (Naerab). Jah, tõesti, kolmas sektor võiks tugevam olla, võiks nii ülemaailmsete organisatsioonide rakukesed siin olla aktiivsemad kui ka kohalikke algatusi võiks olla rohkem. Valitsus kipub ju ignoreerima kolmandast sektorist tulevaid algatusi ja see pärsib aktiivsust.
Kodanikualgatuseks võib ju lugeda ka Tartu Sensatsioonilist Kevadbändi, mille eestvedaja Te olete olnud juba üle kümne aasta. Kas bänd on Teile pigem ajaveetmise või oma meelsuse väljendamise viis?
See on mulle väga oluline, et bänd ei ole pelgalt eneserahuldamine. Bänd peab edastama sõnumit ühiskonnale. Loodame oma bändikaaslastega, et suudame panna inimesi mõtlema asjadele. Soovime panna nad leidma lahendusi, mille peale pole seni tuldud. Võib öelda, et me anname ühiskonnale hingamist juurde. Jah, meie laulusõnad on teinekord koomilised, naljakad, kuid leiame, et arenguks ongi tähtis säilitada eneseiroonia. Hea nalja põhiolemus on see, et moodustatakse mingi ootamatu seos, mis on naljakas. Samas uued ja ootamatud seosed ongi ju innovatsioon, naljakas asi on olemuselt leiutis! Nali pole bändi kõrvalsaadus vaid nali ja meie sõnum ongi mõneti samad asjad.
Oleme koos olnud 1996 aastast saadik. Viimasel ajal oleme üritanud teha kontserte nii, et inimesed ei oleks liiga purjus ja väsinud, valime oma kontserdi kohta ja aega. Meie bänd ei ole lihtsalt meelelahutus, mida õlle joomise kõrvale kõrvalise asjana kuulata. Tahame, et tekiksid sügavad emotsioonid, kas positiivsed või negatiivsed. On väga tore, kui inimesed satuvad meiega ühele lainele, see on lausa transtendentne elamus, publik ja bänd saavad tunnetada end ühe sama elamuse osana. Publik on meile väga tähtis, me ei taha esineda mingitele jõmmidele, vaid omasugustele, keda samuti huvitab maailma parandamine. Kes kannavad vastutust maailma tuleviku pärast. Sageli vaatame publikult lausa personaalselt, mitte mass ei ole tähtis vaid, kui näiteks publiku hulgas on paar-kolm inimest, kellele meie sõnum võib kohale jõuda, siis on kontsert õnnestunud.
Avaldame laulu „Ökopunk“ sõnad, kuidas seda laulu mõista – kas seda tuleb võtta irooniana?
See lugu ironiseerib moodi kui sellist. Samas näitab ehk ka meie hirmu, et kui öko-asi on praegu moeasi, siis äkki see läheb varsti moest ära ja moodi tuleb midagi hoopis muud. Näiteks tuleb militarismimood. Mood ei ole viis asjade tegelikuks lahendamiseks. Kuigi mina olen kõige produktiivsem tekstide kirjutaja, võtavad laulude tegemisest osa väga paljud inimesed – bändiliikmed, meie sõbrad, fännid... Ma leian, et on oluline, et meil on erinevad allikad, nii on sõnum mitmekesisem ja jõuab paremini kohale. Peale „Ökopungi“ mainiksin ära ka näiteks laulu „Ood Läänetsivilisatsioonile“, mis räägib sellest, kuidas Läänemaailm hõljub eneseimetluses ja tegelikult Kolmandast Maailmast ei hooli. Samuti „Kalli inimese hais“ on kuulajale paras pähkel – lugu naeruvääristab küll puhtusekultust, kuid samas ironiseerib ka bakteri-armastajate üle.
Kristja Piirimäe on:
sündinud 13. juunil1975;
doktor keskkonnatehnikas (Tallinna Tehnika Ülikool 2007), magister hüdrobioloogias
(Tartu Ülikool 2000), bakalaureus mikrobioloogias (Tartu Ülikool 1997). Lisaks läbinud aastase kursuse „Perspectives on environment and sustainable development in the Baltic Sea Region“ (Läänemere piirkonna keskkonna ja säästva arengu perspektiivid);töötanud mittetulundusühingutes Tehiskeskkonna Instituut, Peipsi Koostöökeskus ja Eesti Roheline Liikumine; keskkonnafirmades Maves ning Hendrikson ja Ko; Tallinna Tehnika Ülikooli keskkonnatehnika instituudis ja Maaülikooli zooloogia ja botaanika instituudis ning Järva-Jaani Gümnaasiumis;
liige järgmistes mittetulundusühingutes: Prussakovi Nimeline Rattaühing, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Karinu külaselts, Jakob von Uexkülli Keskus, Eesti Veeühing, Pillimeeste Klubi;
olnud bändi Kiimane Krokodill kitarrist (1987 – 1991) ja Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi vokalist (1996 – 2008).
Subscribe to:
Posts (Atom)