Kuulsin Illar Muulist esimest korda väliseestlaste Illimar ja Tiiu Altossaare käest ning nemad olidki need, kes palusid, et ma kirjutaks artikli vihmametsi kaitsvast eestlasest. Samuti on nemad need, kes püüavad seda tähelepanuväärset meest Eestimaale toimetada, et ta näeks kodumaad ja kodumaa teda.
Üks telefonikõne
Ainuke inimene, kelle Eestist leidsin Illar Muulist midagi teadvat, oli zooloog Tiit Maran. Tiit Maran ise räägib, et tal on Illar Muuliga naljakas suhe: «Ma pole temaga kunagi kohtunud, kuid kui ma 1985. aastal Saksamaal käisin, näidati mulle välisajakirjas artiklit troopiliste vihmametsade kaitsjast Malaisias, kes olevat väidetavalt eestlane. Proovisin temaga tol ajal ühendust võtta, kuid ei saanud. Hiljuti helistas mulle Illimar Altossaar, kes mainis Illar Muuli tõenäolist külaskäiku kodumaale, mul tekkis nostalgiline huvi asja vastu. Võtsin kätte ja helistasin ise Illar Muulile, vestlesime temaga umbes tund aega ja see oli väga huvitav vestlus.»
Tiit Maran ja Illar Muul rääkisid tookord erinevatest valdkondadest: CITESi konventsiooni tegevustest Eestis, elevantide probleemidest Aafrikas ja vaaladest maailmameres. Illar Muul valdas neid teemasid väga hästi. Tiit Maran: «Ta pole emotsionaalne looduskaitsja, vaid proovib leida kompromissi kahe poole - looduskaitse ja progressi - vahel. Vihmametsadega seoses puutub ta palju kokku ja teeb koostööd metsamajandajatega, seetõttu on teda kritiseerinud emotsionaalsed «looduskaitsjad», kes ei taha progressi oma maailmapilti sobitada. Illar leiab aga, et on olemas kesktee, samuti on sellised looduskaitsjad ise loodusele kõige suuremad vaenlased, sest nad pole nõus koostööga muu ühiskonnaga ja loovad negatiivse maine ka kaitstavale objektile.»
Samuti tuli telefonikõnest välja, et Illar Muul tunneb väga hästi maailma looduskaitse paremikku ja on oma pika elu jooksul olnud maailma eri paigus konsultandiks erinevates asutustes nii rahvusvahelisel kui kohalikul tasandil.
Kodu Läänemaal
Illar Muul on sündinud aastal 1938 Läänemaal Kloostri kandis. Karmi käega isa asemel meenutab Illar ise hoopis ilusat lapsepõlvemaad ja, ehk tingituna oma vanusest, tahab kangesti seda vaatama tulla. USAsse emigreerumise ja ülikooli lõpetamise järel sattus Illar Muul tööle USA sõjaväe tervishoiu- ja meditsiinisüsteemi, mistõttu oli nõukogude ajal temale kodumaa külastamine täielikult keelatud. Võib-olla on oma panuse Illar Muuli loodushuvisse andnud just looduslähedane elu Eestimaal. Igatahes on zooloogina tema põhiliseks huviobjektiks olnud lendoravad, talle kuulub ka au olla jälginud pikimat teadaolevat lendorava lendu: tervelt 384 meetrit! Samuti on Illar Muul uurinud ka teisi väikesi imetajaid ja linde.
Õppinud on ta kolmes USA ülikoolis ja kaitsnud zooloogina doktorikraadi. Teadusartikleid on ta kirjutanud üle viiekümne, osa meditsiinilistel, osa zooloogilistel ja osa looduskaitseteoreetilistel teemadel.
Rippuvad matkarajad vihmametsas
Kui Illar Muuli kohta infot otsida, siis põhiline, mis silma hakkab, on erilised matkarajad, mis on disainitud vihmametsade võrades jalutamiseks. Illar Muul ise kirjutab, et tema kui zooloog tundis vihmametsas kõige rohkem puudust sellest, et ei saanud sealsest mitmekesisusest ülevaadet, kuna puude võrad piirasid vaadet. Nii ta siis kujundaski rippteedest süsteemi, mida
kasutada oma teadusuuringuteks. Hiljem on hakatud tema disainitud ja ka teiste inimeste poolt täiendatud rippradasid vihmametsade turismis laialdaselt kasutama. Selline turism on nii turisti kui looduse jaoks võit-võit lahendus: esimene näeb metsa paremini, teine jääb kirvehoopidest puutumata.
Vihmametsade kaitse ongi Illar Muuli elutöö, sellega tegeleb ta praegu olles Integreeritud Kaitse Uuringute organsiatsiooni (Integrated Conservation Research) asutaja ja president. Eks näita inimese erakordsust seegi, et peale inglise ja eesti keele räägib ta veel malaisia ja indoneesia keelt ning saab hakkama ka tai, saksa ja prantsuse keelega. Kui inimese põgus elulookirjeldus on juba üheksa lehekülge pikk, siis ei jää muud üle kui loota, et Illar Muul siiski tuleb Eestimaad külastama ja et võimalikult paljudel rahvuskaaslastel õnnestub temaga mõnel avalikul loengul kohtuda.
Showing posts with label 2004. Show all posts
Showing posts with label 2004. Show all posts
Sunday, April 20, 2008
Kas öko on utoopia? Roheline Värav 09.09.2004
Kui Ecotopia Eestis toimus, siis olin ma veel varateismeline, keda vanemad mingile naljakale üritusele kaasa vedasid. Sellest ajast on mul meeles, et suur hulk hipisid tuli kokku, mingid pikajuukselised õpetasid, kuidas puutükkidest kunsti teha ja mingid lühijuukselised tutvustasid keset metsa ja sood kõige uuemaid soome ökokempsusid. Hiljem on huvi ürituse päris olemuse vastu suurenenud ning sel aastal otsustasingi ise Hollandisse kaema minna, milline see öko-utoopia siis tegelikult välja näeb.
Kuna Eestist Hollandisse hääletamine võtab mõned päevad aega, siis jõudsime kaaslasega kohale mõningase hilinemisega. Esimese päeva põhimulje oli, et väga tore ja sõbralik seltskond noori, aga kõik teised on omavahel juba tuttavad ja uustulnukatena ei saanud kohe pihta, kuhu minna ja mida teha.
Iga päev algas suure ühise hommikuse ringiga, kus vaadati üle päevane õpitubade programm, jagati vabatahtlikkuse alusel laagritööd (nõude pesemine, köögiviljade lõikumine, ökokempsude tühjendamine jne) ning arutati tekkinud probleeme, nagu eelmise õhtu liiga lärmakad pidutsejad
telkla lähedal või laagribaari tagastamata taara.
Esimene töö, mida Ecotopial tegin, oli nõude pesemine ning silma jäi, et kõik pesuvahendid olid looduses kergesti lagunevad. Kolme pesukausi kohal küürutasid kaheksa noort viiest erinevast riigist üle maailma, nõudepesemise käigus tutvusingi esimeste ökotoopilalastega ning leidsin, et selline lihtne asi nagu koos töötegemine loob väga mõnusa keskkonna tutvumiseks võhivõõrastega.
Odav ökotehnika on võimalik
Kohe laagriköögi kõrval asus kohalik energiakeskus. Erinevate aluste peale oli laotatud päikesepaneele, kolmjalal kõrgus tuult püüdev propeller ja spordihuvilistele olid välja pandud kaks jalgratast, mida vändates sai akudesse salvestatavat elektrit teha. Esmalt proovisime ratta väntamist, ega see kerge polnud ja vanemad olijad teadsid rääkida, et terve aku laadimiseks tuleb ühte ratast kolm päeva järjest vändata.
Päikesepaneelid tootsid piisavalt elektrit, et õhtul saaks baaris lampi põletada ja kinos filme vaadata, vaatamata sellele, et ilm oli enamasti väga pilvine ja vihmane. Halb ilm meeldis loomulikult tuulegeneraatorile, mis pöörles peadpööritava kiirusega ning kõik huvilised võisid
selle jalamil ampermeetrit jälgides arvutada, mitut sellist pisikest tuulikut oma koduaeda vaja oleks.
Päikesest võib ju elektrit teha, aga kui sul on vaja midagi soojendada, siis on odavam ja mõistlikum seda otse teha. Nutikad insenerid olid kokku pannud mitu erineva ehitusega peegelkappi, mis päikese kiirte ette asetades potitäie vett minutitega keema ajasid, samuti küttis päike mustaks värvitud tünnides vett pesemise jaoks. Kõigi nende asjade ülespanekul ja kokkupakkimisel sai iga huviline kaasa lüüa ning pähe jäi kummitama sõnum, et tegelikult pole sellise energiakeskuse ehitamine üldse nii müstiliselt keeruline ega kallis nagu meil siin põhjas armastatakse korrutada.
Koos oleme tugevamad
Päevase põhiprogrammi moodustasid erinevad õpitoad, mida võisid korraldada kõik laagrilised. Kes tahtis rääkida ohtlikest kemikaalidest igapäevases elus, kes hoopis Piibli ja keskkonnahoiu suhetest. Palju oli tulnud kokku noori, kes otsisid abilisi omal maal keskkonnavaenulike projektide vastasteks aktsioonideks nagu Ramsari ala põllumajandusmaaks muutmine Lõuna-Koreas või raketijäätmete hoidla rajamine Venemaal. Toetusallkirju jagati palju, samuti
jagati kogemusi, kuidas erinevaid protestiüritusi korraldada. Ürituselt ei puudunud ka meelelahutuslik osa: prahist valmistatud pillidest sai asjalike juhendajate abil kokku
terve sambaorkestri ning õhtuti pakkus baar ökoõlut ja ausa kauba rosinaid.
Ecotopialt tagasi sõites kummitas peas mitmeid mõtteid. Ühest küljest ei saa kahe nädalaga ikkagi päriselt läbi mängida, kuidas töötab konsensusel põhinev otsustusprotsess ja kui keskkonnasäästlikult on võimalik ühiskonda üles ehitada. Samas töötab laager imehästi keskkonnaaktivistide infovahetuse ja tutvumise paigana. Seda tunnet, et teistsugune maailm on võimalik, pakkus laager küll.
***
Mis on Ecotopia?
Ecotopia nimi on laenatud samanimeliselt raamatult, mis kirjeldab utoopilist inimühiskonda, millel puuduvad konfliktid loodusega. Sama pealkirjaga laagri korraldamise idee tuli 1988. aastal Friburgis laagris olnud noortel. Põhiidee oli luua igal suvel kaheks nädalaks rahvusvaheline ühislaager keskkonnaaktivistide ja teiste noorte inimeste kohtumispaigana, kus katsetatakse
erinevaid alternatiive meie raiskavale ühiskonnale. Selline suund tähendas, et püütakse võimalikult vähe tarbida energiat ja muid looodusressursse, kasutada taastuvaid energiaallikaid,
komposteerida ja ümber teha jäätmeid ning süüa mahetoitu.
Kuna Eestist Hollandisse hääletamine võtab mõned päevad aega, siis jõudsime kaaslasega kohale mõningase hilinemisega. Esimese päeva põhimulje oli, et väga tore ja sõbralik seltskond noori, aga kõik teised on omavahel juba tuttavad ja uustulnukatena ei saanud kohe pihta, kuhu minna ja mida teha.
Iga päev algas suure ühise hommikuse ringiga, kus vaadati üle päevane õpitubade programm, jagati vabatahtlikkuse alusel laagritööd (nõude pesemine, köögiviljade lõikumine, ökokempsude tühjendamine jne) ning arutati tekkinud probleeme, nagu eelmise õhtu liiga lärmakad pidutsejad
telkla lähedal või laagribaari tagastamata taara.
Esimene töö, mida Ecotopial tegin, oli nõude pesemine ning silma jäi, et kõik pesuvahendid olid looduses kergesti lagunevad. Kolme pesukausi kohal küürutasid kaheksa noort viiest erinevast riigist üle maailma, nõudepesemise käigus tutvusingi esimeste ökotoopilalastega ning leidsin, et selline lihtne asi nagu koos töötegemine loob väga mõnusa keskkonna tutvumiseks võhivõõrastega.
Odav ökotehnika on võimalik
Kohe laagriköögi kõrval asus kohalik energiakeskus. Erinevate aluste peale oli laotatud päikesepaneele, kolmjalal kõrgus tuult püüdev propeller ja spordihuvilistele olid välja pandud kaks jalgratast, mida vändates sai akudesse salvestatavat elektrit teha. Esmalt proovisime ratta väntamist, ega see kerge polnud ja vanemad olijad teadsid rääkida, et terve aku laadimiseks tuleb ühte ratast kolm päeva järjest vändata.
Päikesepaneelid tootsid piisavalt elektrit, et õhtul saaks baaris lampi põletada ja kinos filme vaadata, vaatamata sellele, et ilm oli enamasti väga pilvine ja vihmane. Halb ilm meeldis loomulikult tuulegeneraatorile, mis pöörles peadpööritava kiirusega ning kõik huvilised võisid
selle jalamil ampermeetrit jälgides arvutada, mitut sellist pisikest tuulikut oma koduaeda vaja oleks.
Päikesest võib ju elektrit teha, aga kui sul on vaja midagi soojendada, siis on odavam ja mõistlikum seda otse teha. Nutikad insenerid olid kokku pannud mitu erineva ehitusega peegelkappi, mis päikese kiirte ette asetades potitäie vett minutitega keema ajasid, samuti küttis päike mustaks värvitud tünnides vett pesemise jaoks. Kõigi nende asjade ülespanekul ja kokkupakkimisel sai iga huviline kaasa lüüa ning pähe jäi kummitama sõnum, et tegelikult pole sellise energiakeskuse ehitamine üldse nii müstiliselt keeruline ega kallis nagu meil siin põhjas armastatakse korrutada.
Koos oleme tugevamad
Päevase põhiprogrammi moodustasid erinevad õpitoad, mida võisid korraldada kõik laagrilised. Kes tahtis rääkida ohtlikest kemikaalidest igapäevases elus, kes hoopis Piibli ja keskkonnahoiu suhetest. Palju oli tulnud kokku noori, kes otsisid abilisi omal maal keskkonnavaenulike projektide vastasteks aktsioonideks nagu Ramsari ala põllumajandusmaaks muutmine Lõuna-Koreas või raketijäätmete hoidla rajamine Venemaal. Toetusallkirju jagati palju, samuti
jagati kogemusi, kuidas erinevaid protestiüritusi korraldada. Ürituselt ei puudunud ka meelelahutuslik osa: prahist valmistatud pillidest sai asjalike juhendajate abil kokku
terve sambaorkestri ning õhtuti pakkus baar ökoõlut ja ausa kauba rosinaid.
Ecotopialt tagasi sõites kummitas peas mitmeid mõtteid. Ühest küljest ei saa kahe nädalaga ikkagi päriselt läbi mängida, kuidas töötab konsensusel põhinev otsustusprotsess ja kui keskkonnasäästlikult on võimalik ühiskonda üles ehitada. Samas töötab laager imehästi keskkonnaaktivistide infovahetuse ja tutvumise paigana. Seda tunnet, et teistsugune maailm on võimalik, pakkus laager küll.
***
Mis on Ecotopia?
Ecotopia nimi on laenatud samanimeliselt raamatult, mis kirjeldab utoopilist inimühiskonda, millel puuduvad konfliktid loodusega. Sama pealkirjaga laagri korraldamise idee tuli 1988. aastal Friburgis laagris olnud noortel. Põhiidee oli luua igal suvel kaheks nädalaks rahvusvaheline ühislaager keskkonnaaktivistide ja teiste noorte inimeste kohtumispaigana, kus katsetatakse
erinevaid alternatiive meie raiskavale ühiskonnale. Selline suund tähendas, et püütakse võimalikult vähe tarbida energiat ja muid looodusressursse, kasutada taastuvaid energiaallikaid,
komposteerida ja ümber teha jäätmeid ning süüa mahetoitu.
Matsalu loodusfilmifestival rajab endale kohta. Roheline Värav 14.10.2004
Juba teist aastat kogunesid loodusfilmihuvilised hanerände ajal Lihula kultuurimajja. Seekord oli inimesi juba kaks korda rohkem kui eelmisel - katse-aastal. Samuti kogunesid festivalil loodusfotograafid oma jutte rääkima ja pilte näitama. Õhkkond oli mõnus.
Filmifestival on üles ehitatud võistlusprogrammina, parimad filmid valib välja nii looduse- kui filmiinimestest koosnev žürii. Selleaastane žürii tekitas paljudes elevust: žürii esimees Jeffery Boswall on tuntud kui terve põlvkonna loodusfilmitegijate õppejõud Suurbritannias, tema humoorikad märkused nii ürituse enda kui filmide kohta, mille tegijate maailmas Boswall end vanaisana tunneb, lõid suure osa festivali lõbusast atmosfäärist.
«Ei noh, see on kindel, et neid filme, mida siin näeb, ei näeks ma muidu kunagi,» õhkab noor keskkonnateenistuse töötaja filmisaalist väljudes. Sellega ongi kõige olulisem öeldud: tänu festivalile saavad mõnituhat inimest Eestis teada sellest kultuurivaldkonnast, millest nad muul
moel midagi ei teaks, tänu festivalile on mitmete nutikate loodusfilmijate oskused ja nende tulem meie publikule nähtavad.
Telekanalites jooksvad loodusfilmid on küll huvitavad, kuid enamasti pajatavad nad lugusid loomadest kusagil meist väga kaugel. Samas pakuvad need liigid, kes siin meie oma Läänemere ümber tegutsevad meile vähemalt sama palju avastamisrõõmu ja neid elukaid võiksime ju ka ise paremini tunda kui sebrasid või leoparde. Meie oma ja lähinaabrite loodusega tutvumiseks ongi Matsalu festival ideaalne ja juba asendamatuks kujunenud koht.
Vaidlusi tekitanud filmid
Sel aastal jagunesid filmid kahte teemavaldkonda, milles toimus eraldi võistlusarvestus: linnufilmid ja inimese-looduse kooseksisteerimise filmid. Just see viimane kategooria tekitas nii žürii kui publiku hulgas arutelusid ja vaidlusi, kas see või teine film peaks ikka loodusfilmifestivali repertuaari kuuluma. Hindajad leidsid isegi hulga filme, mille oleks võinud hoopis antropoloogiafilmifestivalile saata. Festivali ühe korraldaja Ago Ruusi sõnul aga tahavad inimesed ka vahepeal inimesi vaadata ja ainult lindude vaatamisest väsib publik ruttu. Kuna enamus Läänemaa kooslustest on kujunenud ja säilinud tänu inimmõjule, siis olid festivalile oodatud just seda viimast kujutavad filmid.
Vaatamata vaidlustele oli festivalil ka väga häid inimese ja looduse koosmõju näitavaid filme ning parimad kategoorias «Inimene ja loodus» jaotusid järgmiselt: esikoha vääriliseks tunnistati režissöör Aija Bley intrigeeriva nimega film «Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel», teise kohaga premeeriti viljakat vene režissööri Vassili Saranad Taimõril tehtud filmi «Põhjala
rändurid» eest ning kolmanda koha sai Rootsi-Islandi korraga südamlik ja võimas film «Jääaja hobune».
Lennukad linnufilmid
Linnuteemaliste filmide päeva lõpuks kinosaalist väljudes oli igatahes artikli autoril küll raskusi, et harjuda mõttega, et tegelikult inimene nii lennukalt rändlindudega õhus kaasa sõuda ei saa.
Linnufilmidest kolmanda koha saanud Michael Sutori film «Sinine ime» jutustas meile küll veidi kaugest sinisest aarast, kuid sidus endas pärismaiste rahvaste elu, tänapäevase koduloomakultuuri ning metsiku looduse kokkupuutepunkte, millest kõigist sõltub ühe linnuliigi säilimine. Teise preemia pälvis Soome film «Alk – lendav pingviin» ning esimese koha sai filosoofilise alatooniga Rootsi film «Rõõm kohtuda, künnivares», milles analüüsitakse suurte linnukolooniate tekkepõhjusi inimasulates ning seda, kuidas inimene aina kaugenedes metsikust
loodusest ei suuda enam end ümbritsevat mõista.
Festivali peapreemia läks sel aastal linnufilmile, milles ei puudunud ka inimühiskonna teema. Grand Prix võitjaks tunnistati «Pelikani odüsseia», Iisraeli-Hollandi koostööfilm, mille režissööriks Moshe Alpert. Vapustavate valgete lindude rännet jälgiv film annab ülevaate Euroopas pesitsevate pelikanide populatsiooni aastaringist ning kokkupõrgetest inimestest
kalameeste ja kalakasvatajatega rändeteel.
Fotograafidel ka oma kohtumispaik
Lihula kultuurimajas võis filmide vahepeal tutvuda sel aastal korraldatud logokonkursi paremate töödega. Samuti võis imetleda erinevate Eesti looduspiltnike fotosid, eriti tooksin siinkohal
välja Mati Kose ülevaatliku ja kauni näituse Eesti «eurolindudest». Peale kultuurimaja, kus näidati filme, oli huvilistel võimalik koguneda töötubadesse Lihula mõisahoones, kus näidati Eesti ja Soome piltnike slaide ning tutvustati loodusfoto erivõtteid. Suurt elevust tekitas Lassi Rautiaineni karupildistamise varjend, mida ka Eesti noored fotohuvilised katsetada said. Eraldi gruppidesse kogunenud fotograafe silmitsedes tekkis tunne, et just sedalaadi kohtumisi ja mõttevahetusi tundub meie looduspiltnikel nappivat ning pakutud võimalust oskavad nad
intensiivselt ära kasutada.
Matsalu rahvusvahelise loodusfilmifestivali žürii kirjutas sel aastal ametliku kirja Eesti televisioonile sõnumiga, et need filmid, mis sel festivalil näidatud said, on niivõrd väärtuslikud
ja vajalikud, et parimaid neistpeaks näitama ka nendele, kes Lihulasse sõita ei saanud. Samuti on festivali korraldajatel plaanis filme linastada pealinnas Kinomajas ning kindlasti palju muud huvitavat, millel tasub silm peal hoida. Filmid tasuvad vaatamist, kuid asi, mida tegelikult ei kirjalikult ega suuliselt edasi anda ei saa, on festivalitunne. Kõik, kes seda tunda tahavad, peavad
ise järgmise sügise lehtede langemiseni ootama ja siis sammud Läänemaale seadma.
Filmifestival on üles ehitatud võistlusprogrammina, parimad filmid valib välja nii looduse- kui filmiinimestest koosnev žürii. Selleaastane žürii tekitas paljudes elevust: žürii esimees Jeffery Boswall on tuntud kui terve põlvkonna loodusfilmitegijate õppejõud Suurbritannias, tema humoorikad märkused nii ürituse enda kui filmide kohta, mille tegijate maailmas Boswall end vanaisana tunneb, lõid suure osa festivali lõbusast atmosfäärist.
«Ei noh, see on kindel, et neid filme, mida siin näeb, ei näeks ma muidu kunagi,» õhkab noor keskkonnateenistuse töötaja filmisaalist väljudes. Sellega ongi kõige olulisem öeldud: tänu festivalile saavad mõnituhat inimest Eestis teada sellest kultuurivaldkonnast, millest nad muul
moel midagi ei teaks, tänu festivalile on mitmete nutikate loodusfilmijate oskused ja nende tulem meie publikule nähtavad.
Telekanalites jooksvad loodusfilmid on küll huvitavad, kuid enamasti pajatavad nad lugusid loomadest kusagil meist väga kaugel. Samas pakuvad need liigid, kes siin meie oma Läänemere ümber tegutsevad meile vähemalt sama palju avastamisrõõmu ja neid elukaid võiksime ju ka ise paremini tunda kui sebrasid või leoparde. Meie oma ja lähinaabrite loodusega tutvumiseks ongi Matsalu festival ideaalne ja juba asendamatuks kujunenud koht.
Vaidlusi tekitanud filmid
Sel aastal jagunesid filmid kahte teemavaldkonda, milles toimus eraldi võistlusarvestus: linnufilmid ja inimese-looduse kooseksisteerimise filmid. Just see viimane kategooria tekitas nii žürii kui publiku hulgas arutelusid ja vaidlusi, kas see või teine film peaks ikka loodusfilmifestivali repertuaari kuuluma. Hindajad leidsid isegi hulga filme, mille oleks võinud hoopis antropoloogiafilmifestivalile saata. Festivali ühe korraldaja Ago Ruusi sõnul aga tahavad inimesed ka vahepeal inimesi vaadata ja ainult lindude vaatamisest väsib publik ruttu. Kuna enamus Läänemaa kooslustest on kujunenud ja säilinud tänu inimmõjule, siis olid festivalile oodatud just seda viimast kujutavad filmid.
Vaatamata vaidlustele oli festivalil ka väga häid inimese ja looduse koosmõju näitavaid filme ning parimad kategoorias «Inimene ja loodus» jaotusid järgmiselt: esikoha vääriliseks tunnistati režissöör Aija Bley intrigeeriva nimega film «Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel», teise kohaga premeeriti viljakat vene režissööri Vassili Saranad Taimõril tehtud filmi «Põhjala
rändurid» eest ning kolmanda koha sai Rootsi-Islandi korraga südamlik ja võimas film «Jääaja hobune».
Lennukad linnufilmid
Linnuteemaliste filmide päeva lõpuks kinosaalist väljudes oli igatahes artikli autoril küll raskusi, et harjuda mõttega, et tegelikult inimene nii lennukalt rändlindudega õhus kaasa sõuda ei saa.
Linnufilmidest kolmanda koha saanud Michael Sutori film «Sinine ime» jutustas meile küll veidi kaugest sinisest aarast, kuid sidus endas pärismaiste rahvaste elu, tänapäevase koduloomakultuuri ning metsiku looduse kokkupuutepunkte, millest kõigist sõltub ühe linnuliigi säilimine. Teise preemia pälvis Soome film «Alk – lendav pingviin» ning esimese koha sai filosoofilise alatooniga Rootsi film «Rõõm kohtuda, künnivares», milles analüüsitakse suurte linnukolooniate tekkepõhjusi inimasulates ning seda, kuidas inimene aina kaugenedes metsikust
loodusest ei suuda enam end ümbritsevat mõista.
Festivali peapreemia läks sel aastal linnufilmile, milles ei puudunud ka inimühiskonna teema. Grand Prix võitjaks tunnistati «Pelikani odüsseia», Iisraeli-Hollandi koostööfilm, mille režissööriks Moshe Alpert. Vapustavate valgete lindude rännet jälgiv film annab ülevaate Euroopas pesitsevate pelikanide populatsiooni aastaringist ning kokkupõrgetest inimestest
kalameeste ja kalakasvatajatega rändeteel.
Fotograafidel ka oma kohtumispaik
Lihula kultuurimajas võis filmide vahepeal tutvuda sel aastal korraldatud logokonkursi paremate töödega. Samuti võis imetleda erinevate Eesti looduspiltnike fotosid, eriti tooksin siinkohal
välja Mati Kose ülevaatliku ja kauni näituse Eesti «eurolindudest». Peale kultuurimaja, kus näidati filme, oli huvilistel võimalik koguneda töötubadesse Lihula mõisahoones, kus näidati Eesti ja Soome piltnike slaide ning tutvustati loodusfoto erivõtteid. Suurt elevust tekitas Lassi Rautiaineni karupildistamise varjend, mida ka Eesti noored fotohuvilised katsetada said. Eraldi gruppidesse kogunenud fotograafe silmitsedes tekkis tunne, et just sedalaadi kohtumisi ja mõttevahetusi tundub meie looduspiltnikel nappivat ning pakutud võimalust oskavad nad
intensiivselt ära kasutada.
Matsalu rahvusvahelise loodusfilmifestivali žürii kirjutas sel aastal ametliku kirja Eesti televisioonile sõnumiga, et need filmid, mis sel festivalil näidatud said, on niivõrd väärtuslikud
ja vajalikud, et parimaid neistpeaks näitama ka nendele, kes Lihulasse sõita ei saanud. Samuti on festivali korraldajatel plaanis filme linastada pealinnas Kinomajas ning kindlasti palju muud huvitavat, millel tasub silm peal hoida. Filmid tasuvad vaatamist, kuid asi, mida tegelikult ei kirjalikult ega suuliselt edasi anda ei saa, on festivalitunne. Kõik, kes seda tunda tahavad, peavad
ise järgmise sügise lehtede langemiseni ootama ja siis sammud Läänemaale seadma.
Mis on väikese soo väärtus? Roheline Värav 14.10.2004
Võrumaal Urvaste vallas asub Esssoo. Soo on rikas marjamaa, samuti on seal aastakümneid pesitsenud sookured. Soo ühes servas on vana ammendamata turbamaardla, mis on seal olnud juba paarkümmend aastat. Inimestel on aga erinevad arusaamad sellest, mida ühe väikese rabaga peale peaks hakkama.
Ettevõtja
Võrumaal leidub oma kohalik ettevõtlik firma nimega OÜ Ketal Võru. Firma jaoks on väikesel sool väärtus olemas: sinna saab rajada 115 ha suuruse uue turbamaardla, kust saaks kaevandada vähelagunenud turvast ja müüa seda aiandusest huvitatud eurooplastele. Vana kaevandust pole mõtet edasi kaevandada, sest kütteturvas pole tänapäeval eriti minev kaup.
Loodusemees
Ess-sood pole eriti palju uuritud. 1997. aastal andis professor Jaanus Paal soole mitte väga hea hinnangu, põhjuseks seal asuv juba avatud turbamaardla. Nii Jaanus Paali kui keskkonnaekspert Eerik Leibaku sõnul on soos siiski alles jäänud hinnalised siirdesoo ja madalsoo alad, mida tuleks kindlasti säilitada. Uue turbamaardla avamine muudab tõenäoliselt soo veerežiimi niivõrd, et kaitset vajavad kooslused kaovad.
Kohalikud inimesed
Kohalike jaoks on Ess-soo hindamatu, nemad käivad seal jalutamas, korjavad seeni ja marju. Teist sellist kohta vallas pole. Kui kohalikud kuulsid, et nende endine vallavanem on juba mitu aastat tagasi andnud firmale loa soo üles kaevata, selgus, et sitke rahvas on võimeline ühisrinnet moodustama. Linnast maale tagasi tulnud noored organiseerisid kohe allkirjade kogumise, mõne kuuga moodustati seltsing Roheline Urvaste, mille eesmärgiks on säilitada neile kallis looduspaik.
Kes on süüdi ja kes keda kaitseb?
OÜ Ketal Võru süüdistab kohalikke elanikke konkurentide heaks tegutsemises ning väidab, et kohalikke kasutatakse ära. Urvaste noored pole väitega nõus, nad kirjutavad: «Seltsingu eesmärk ei ole näidata OÜ Ketal Võru halvas valguses, pigem näeme pealiskaudsust nii vallavalitsuse, loodusuurijate kui ka Võrumaa keskkonnateenistuse töös.»
Palli ühest väravast teise viskamiseks on nüüd juba hilja, süüdlase väljaselgitamine ei aita probleemi lahendada. Nüüd ja praegu on tähtis see, mis soost edasi saab. Kui rabast vähelagunenud turvas ära kooritakse, jääb alles tühermaa, millel puudub nii looduskaitseline kui rekreatiivne väärtus, kuigi pärast kaevamise lõpetamist on rabasid võimalik ka mingil määral taastada. Rabade taastamisega kokku puutunud ornitoloog Mati Kose hinnangul maksab ühe hektari raba taastamine koos istikute, tööjõu ja veerežiimi taastamisega umbes 50 000-100 000 krooni. Kui see ongi raba hind rahas, siis kes selle kinni maksab?
Seltsingul Roheline Urvaste on käsil kaevandusloa vaidlustamine. Samal ajal nõustub OÜ Ketal Võru esindaja Olvar Pedosaar sellega, et kohalikel on õigus oma marjamaad säilitada. Kas üks Eesti ettevõtja on ka nõus loodusele tekitatud kahju taastamisega korvama? See vastus jäi mul firmajuhilt saamata.
Ettevõtja
Võrumaal leidub oma kohalik ettevõtlik firma nimega OÜ Ketal Võru. Firma jaoks on väikesel sool väärtus olemas: sinna saab rajada 115 ha suuruse uue turbamaardla, kust saaks kaevandada vähelagunenud turvast ja müüa seda aiandusest huvitatud eurooplastele. Vana kaevandust pole mõtet edasi kaevandada, sest kütteturvas pole tänapäeval eriti minev kaup.
Loodusemees
Ess-sood pole eriti palju uuritud. 1997. aastal andis professor Jaanus Paal soole mitte väga hea hinnangu, põhjuseks seal asuv juba avatud turbamaardla. Nii Jaanus Paali kui keskkonnaekspert Eerik Leibaku sõnul on soos siiski alles jäänud hinnalised siirdesoo ja madalsoo alad, mida tuleks kindlasti säilitada. Uue turbamaardla avamine muudab tõenäoliselt soo veerežiimi niivõrd, et kaitset vajavad kooslused kaovad.
Kohalikud inimesed
Kohalike jaoks on Ess-soo hindamatu, nemad käivad seal jalutamas, korjavad seeni ja marju. Teist sellist kohta vallas pole. Kui kohalikud kuulsid, et nende endine vallavanem on juba mitu aastat tagasi andnud firmale loa soo üles kaevata, selgus, et sitke rahvas on võimeline ühisrinnet moodustama. Linnast maale tagasi tulnud noored organiseerisid kohe allkirjade kogumise, mõne kuuga moodustati seltsing Roheline Urvaste, mille eesmärgiks on säilitada neile kallis looduspaik.
Kes on süüdi ja kes keda kaitseb?
OÜ Ketal Võru süüdistab kohalikke elanikke konkurentide heaks tegutsemises ning väidab, et kohalikke kasutatakse ära. Urvaste noored pole väitega nõus, nad kirjutavad: «Seltsingu eesmärk ei ole näidata OÜ Ketal Võru halvas valguses, pigem näeme pealiskaudsust nii vallavalitsuse, loodusuurijate kui ka Võrumaa keskkonnateenistuse töös.»
Palli ühest väravast teise viskamiseks on nüüd juba hilja, süüdlase väljaselgitamine ei aita probleemi lahendada. Nüüd ja praegu on tähtis see, mis soost edasi saab. Kui rabast vähelagunenud turvas ära kooritakse, jääb alles tühermaa, millel puudub nii looduskaitseline kui rekreatiivne väärtus, kuigi pärast kaevamise lõpetamist on rabasid võimalik ka mingil määral taastada. Rabade taastamisega kokku puutunud ornitoloog Mati Kose hinnangul maksab ühe hektari raba taastamine koos istikute, tööjõu ja veerežiimi taastamisega umbes 50 000-100 000 krooni. Kui see ongi raba hind rahas, siis kes selle kinni maksab?
Seltsingul Roheline Urvaste on käsil kaevandusloa vaidlustamine. Samal ajal nõustub OÜ Ketal Võru esindaja Olvar Pedosaar sellega, et kohalikel on õigus oma marjamaad säilitada. Kas üks Eesti ettevõtja on ka nõus loodusele tekitatud kahju taastamisega korvama? See vastus jäi mul firmajuhilt saamata.
Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Roheline Värav 14.10.2004
Kui alles õppisin elu vaatama noore keskkonnakaitsjana, siis avastasin enda jaoks, et kõige entusiastlikumaid inimesi kohtasin nende seas, kes tegutsesid valitsusvälistes ja tulu mitte taotlevates organisatsioonides. Enamasti innustab selliseid inimesi suur entusiasm ja usk sellesse, et nende tegevuse tulemusena muutub maailm paremaks kohaks. Praegu suhtlen iga päev looduse kaitsmisega tegelevate inimestega, enamust neist iseloomustab see, et nendega on võimatu kokku leppida kohtumisaega, sest neil on lihtsalt kõik ajad täis lõputuid ettekandeid, koosolekuid, arutelusid. Kõige töörikkamad näivad neil olevat nädalavahetused... Mõtlen, et millal need inimesed küll kodus jõuavad olla ja oma perega suhelda...
Mõned inimesed, kes on mulle pikka aega olnud pühendunud keskkonnakaitsjatena eeskujuks, on lõpetanud oma vaimse tervise nimel tegevuse sel alal. Tihti toob see teistes esile pahameele: «Aga loodus jääb ju niiviisi kaitsmata, kes siis hoolitseb puhta õhu ja loodushariduse eest?» Siit ka siis paljukorratud küsimus: kelle jaoks me seda keskkonda siis õieti kaitseme? Ikka iseenda pärast, arvan ma. Ikka selle pärast, et meil ja meie lastel oleks tervem ja normaalsem elukeskkond.
«Raske on ju jätta maailm parandamata, kui sulle juba selleks võimalus on antud,» kurdab noor ema, kes võitleb vabatahtlikult töö ja pere kõrvalt geneetiliselt modifitseeritud organismidest tehtud toiduainete riiki toomise vastu. See viib mõttele, et kelle vastu me siis ikkagi võitleme, kui tegutseme meie kõigi parema tuleviku nimel. Miks me peaksime üldse võitlema, kas see ei peaks olema kõigi inimeste ühine mure? Kas ei tundu kummaline, et inimesed, kes tegelevad looduse säilitamisega oma vabast tahtest ja ajast, peavad tihti vastu töötama inimestele, kellele see ametiks ja kes saavad selle eest palka?
Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Kas oleme äkki oma looduskasutusega juba nii liiale läinud, et juba käibki võitlus viimaste raasukeste pärast? Kas ehk keskkonnakaitsjad on viimased rumalukesed, kes pole aru saanud, et tegelikult tõesti võidab see, kellel on surres kõige
rohkem raha? Kui vaadata ülejäänud ühiskonda, siis vaba aega on suhteliselt vähestel inimestel,
kõik rabelevad millegi pärast, kõik teevad palju tööd ja paljude inimeste lapsed peavad õhtuti üksi kodus teleka seltsis istuma ja võõranduvad seetõttu oma vanematest. Meie praeguses hullumeelselt kiirustavas ühiskonnas näen palju läbipõlenud inimesi, hullumajades töötavad tuttavad kurdavad, et aina enam tuleb nende hoolealusteks parimas eas noori inimesi, kes ei suuda elu kiirusega toime tulla.
Siit ka ettepanek: äkki võtaks aja maha? Äkki lepiks tõsiselt kokku, et meie suurim ja ülim eesmärk ei ole katsetada, kui kiiret majanduskasvu on ühes väikeses riigis ilma igasuguste
piiranguteta võimalik korda saata? Las igaüks istub korra toolile ja paneb enda jaoks kirja, mis on kõige tähtsamad asjad maailmas: hingerahu, head suhted, toredad inimesed... Ja võibolla on seda kõike võimalik saavutada ilma lõputu raha ja kasumi järele tormamiseta. Kui lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole mitte maja mere ääres, mida samasuguseid maju omavatele sõpradele näidata, vaid õnnelikud inimesed selles majas, siis äkki ei peakski kogu ühiskonda ajama närvi teemaga, et kellel on õigus merekaldale maja ehitada ja kellel mitte. Kui me lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole see, kui meie riik saab metsa müügist palju raha, vaid et meie inimesed saaksid metsa kasutada ja õnnelikud olla veel pikka aega, siis ehk oleks metsa säästlik majandamine meile loomulik viis asju ajada ja jääks ära palju vaidlusi. Lõpuks, kui me kõik tegutseksime normaalsema ja stressivabama keskkonna nimel, siis ei peaks me ehk vaidlema, kas looduskaitset on vaja või mitte, sest siis polekski neid vastikuid segavaid looduskaitsjaid, kes kaitseksid keskkonda meie endi eest, vaid me kõik hoiaksime siis oma keskkonda.
Mõned inimesed, kes on mulle pikka aega olnud pühendunud keskkonnakaitsjatena eeskujuks, on lõpetanud oma vaimse tervise nimel tegevuse sel alal. Tihti toob see teistes esile pahameele: «Aga loodus jääb ju niiviisi kaitsmata, kes siis hoolitseb puhta õhu ja loodushariduse eest?» Siit ka siis paljukorratud küsimus: kelle jaoks me seda keskkonda siis õieti kaitseme? Ikka iseenda pärast, arvan ma. Ikka selle pärast, et meil ja meie lastel oleks tervem ja normaalsem elukeskkond.
«Raske on ju jätta maailm parandamata, kui sulle juba selleks võimalus on antud,» kurdab noor ema, kes võitleb vabatahtlikult töö ja pere kõrvalt geneetiliselt modifitseeritud organismidest tehtud toiduainete riiki toomise vastu. See viib mõttele, et kelle vastu me siis ikkagi võitleme, kui tegutseme meie kõigi parema tuleviku nimel. Miks me peaksime üldse võitlema, kas see ei peaks olema kõigi inimeste ühine mure? Kas ei tundu kummaline, et inimesed, kes tegelevad looduse säilitamisega oma vabast tahtest ja ajast, peavad tihti vastu töötama inimestele, kellele see ametiks ja kes saavad selle eest palka?
Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Kas oleme äkki oma looduskasutusega juba nii liiale läinud, et juba käibki võitlus viimaste raasukeste pärast? Kas ehk keskkonnakaitsjad on viimased rumalukesed, kes pole aru saanud, et tegelikult tõesti võidab see, kellel on surres kõige
rohkem raha? Kui vaadata ülejäänud ühiskonda, siis vaba aega on suhteliselt vähestel inimestel,
kõik rabelevad millegi pärast, kõik teevad palju tööd ja paljude inimeste lapsed peavad õhtuti üksi kodus teleka seltsis istuma ja võõranduvad seetõttu oma vanematest. Meie praeguses hullumeelselt kiirustavas ühiskonnas näen palju läbipõlenud inimesi, hullumajades töötavad tuttavad kurdavad, et aina enam tuleb nende hoolealusteks parimas eas noori inimesi, kes ei suuda elu kiirusega toime tulla.
Siit ka ettepanek: äkki võtaks aja maha? Äkki lepiks tõsiselt kokku, et meie suurim ja ülim eesmärk ei ole katsetada, kui kiiret majanduskasvu on ühes väikeses riigis ilma igasuguste
piiranguteta võimalik korda saata? Las igaüks istub korra toolile ja paneb enda jaoks kirja, mis on kõige tähtsamad asjad maailmas: hingerahu, head suhted, toredad inimesed... Ja võibolla on seda kõike võimalik saavutada ilma lõputu raha ja kasumi järele tormamiseta. Kui lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole mitte maja mere ääres, mida samasuguseid maju omavatele sõpradele näidata, vaid õnnelikud inimesed selles majas, siis äkki ei peakski kogu ühiskonda ajama närvi teemaga, et kellel on õigus merekaldale maja ehitada ja kellel mitte. Kui me lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole see, kui meie riik saab metsa müügist palju raha, vaid et meie inimesed saaksid metsa kasutada ja õnnelikud olla veel pikka aega, siis ehk oleks metsa säästlik majandamine meile loomulik viis asju ajada ja jääks ära palju vaidlusi. Lõpuks, kui me kõik tegutseksime normaalsema ja stressivabama keskkonna nimel, siis ei peaks me ehk vaidlema, kas looduskaitset on vaja või mitte, sest siis polekski neid vastikuid segavaid looduskaitsjaid, kes kaitseksid keskkonda meie endi eest, vaid me kõik hoiaksime siis oma keskkonda.
Hollandlane kuulutab kadu maailma pangandussüsteemile. Roheline Värav 09.12.2004
Hollandi pangandusspetsialist Hank Monrobey on rajanud pangandusele alternatiivse rahandussüsteemi, mis peaks inimesed vabastama pankade kõikehõlmavast haardest.
Kas keegi on poest leiba ostes mõelnud, et millistest komponentidest moodustub selle pätsi hind? Kui palju peab tasuma pankadele intresse pood, pagaritehas,veski ja rukkikasvataja, kes kõik on võtnud pankadest laenu, et oma äri alustada või laiendada? Hollandis elav pangandusspetsialist Hank Monrobey on oma elu pühendanud sellele, et uurida neid küsimusi. Ta on investeerinud kogu oma elu jooksul teenitud raha uude alternatiivsesse süsteemi, mis peab näitama elu võimalikkust ilma finantssüsteemi täis puhumata ning tõestama Monrobey väidet, et majandustegevus peab olema kontrollitud ja reaalne, kuna ainult nii on võimalik elada ja tarbida reaalses, mitte pankade poolt välja mõeldud maailmas.
Hanki väitel moodustub kokkuvõttes leivapätsi hinnast umbes 80 protsenti intress pankadele, mille tasumine on tarbija kanda. Samal teemal avanes mul sel sügisel võimalus Hanki ka usutleda.
Kas sellisele arengule on alternatiive?
Sel kuul läheb Hollandis väikeses Colemburgi linnakeses käiku täielikult automatiseeritud maksusüsteem, mida nimetatakse citizenmultinational (CMN). Süsteemi sees ei ole maksevahendiks mitte raha, vaid reaalse varaga kaetud kapital. CMN süsteemis ei võeta kapitalilt intressi, vaid tasutakse ainult vara reaalse kasutamise eest. Colemburgis hakkab süsteem toimima automatiseeritult: ostja kapitali mälust (kaardilt või mälupulgalt) kantakse
kapital üle müüja mälusse (kaardile või mälupulgale). Tehingud viib läbi CMNi keskne asutus. CMN süsteemiga liitumisel kannab tarbija kõigepealt selle osa oma varast, millega ta tahab kaubelda, CMN keskasutuse arvele ning samas ulatuses täidetakse tarbija kaart või mälupulk. Tarbija saab seda kapitali kasutada nüüd CMN süsteemiga liitunud tootjatelt kaupu või teenuseid ostes. Varana saab kasutada kõike, millel on materiaalne väärtus ehk piltlikult öeldes see, mida on võimalik tulega hävitada.
Näiteks kui tädi Maali tahab arveldada CMN turul, siis võib ta näiteks võtta tavalisest pangast väljavõetud sularaha ning anda see CMN keskasutusele, edasi saab ta CMN keskasutusest mälupulga, millega ta saab minna CMN bensujaama või kaalikakasvandusse ja oma investeeritud vara väärtuses kulutusi teha. Samas võib ta ka sellesse kaalikakasvandusse tööle minna ning tööandja kannabki tema töö eest palga tema mälupulgale.
Vaatame nüüd varianti, kui keegi tahab alustada oma äri, näiteks ehitada öko-büroohoonet. Selleks peab ta laenu võtma ning taotleb laenu samuti CMN keskasutusest nagu tavalisest pangastki. Kui süsteemiga ühinenud inimesed peavad seda äriprojekti mõttekaks, siis laenatakse projekti jaoks raha, kuid intressi ei võeta. Seega – kui ökomaja valmis saab, on võimalik ettevõtjal selle ruume välja üürida odavama hinnaga kui tavalisest pangast laenu võtnud ettevõtjal, kes peab investeeringu tasumisele lisaks tasuma ka pangale intresse.
Pangandussüsteemis finantseerib pank klienti, kes omakorda finantseerib selle rahaga vajalikku
tootmist. CMN süsteem läheb tagasi reaalse raha juurde, sest kui tarbija kannab oma vara kõigepealt CMN keskasutusele üle, siis nüüd on kasutatav raha kaetud tõelise varaga, mis läheb edasi kasutusse ainult CMN süsteemi tootjatele. Seega saab CMN garanteerida kõiki makse kogu süsteemis, sest vara on juba olemas. Raha pole vaja juurde toota ja tarbija poolt süsteemi toodud
raha jätkab kasutuses olemist ka pärast seda, kui see on esialgse tarbija poolt hoiustatud või kulutatud.
***
Milline näeb välja jätkusuutlik majandus tulevikus?
Hank Monrobey on kindel, et tulevik on intressivabal kapitalil. Kogu sissetulek peab olema intressivaba ja kui seda kontrollitakse intressivabas tootmissüsteemis, siis see ka jääb intressivabaks. Seega tekivad pankadest sõltumatud ettevõtjad, kes saavad alati pakkuda odavamalt, sest nende kapital on intressivaba ja nad ei pea oma kuludes intressiga arvestama. Pankadel baseeruv süsteem ei suuda sellega võistelda. Samuti peavad valitsused hakkama
sarnaselt arveldama nagu ärimaailm. Praegu töötab riik vaid maksudelt tuleva sissetulekuga ja kulutab maksumaksjate raha. Tulevikus hakkavad valitsused aktiveerima kõiki oma valduses
olevaid väärtusi kui vara ning sellest moodustubki riigi kapital. Riigi kodanikud muutuvad riigi osanikeks ning valitsus peab riiki majandama kui äriettevõtet. Niisiis saab valitsus teha juurde raha, ehitades näiteks raudteid või sildu. Piltlikult öeldes on valitsusel raamatupidamises kirjas
kõik tema omanduses olev materiaalne vara, mille väärtuses on tal kapitali kauplemiseks. Kuna kapital saabki olema raha, siis valitsused ei laena enam raha näiteks pankadelt.
Inflatsiooni tuleb vältida ärilise võimsuse kontrolli all hoidmisega. Kui raha loomine sõltub otseselt tootmisest ja keskasutus (CMN või mõne riigi valitsus) kontrollib, et ringluses olev raha vastab tegelikule väärtusele, siis majandus toimub sujuvalt ja inflatsiooni ei toimu. Süsteemi automaatsus garanteerib meile selle, et me teame kõike, mis turul rahaga toimub. Niisiis sa ei saa ehitada 200 maja, kui on võimsust ja materjali vaid 100 maja ehitamise jaoks. Selles situatsioonis ei saa tuua turule 200 maja väärtuses raha, sest nii tekiks ju inflatsioon. Sellises tulevikus kaovad börsimängud, kuna me loome majandusliku ülevaate ja kontrolli kõige üle, mis
turul toimub. Me ei saa lubada pankadel ja kapitalistidel turgudega manipuleerimist. Tsentraliseeritud kapitalism muutub täielikult hajutatud kapitalismiks ning töötajad muutuvad oma töökoha osalisteks omanikeks. Kauplused muutuvad sisuliselt teenindusjaamadeks – poe aktsiad on tarbijate omanduses, sest tarbijad toodavad kapitali aktsiate katteks.
Kui inimesed on ühiskonna kapitali omanikud, siis see tähendab, et nad omavad ka näiteks tänavaid ja ühiskondlikke hooneid. Maksusid peavad kodanikud maksma vaid avaliku sektori
töötajatele palga maksmiseks, samuti tuleb maksta avalikus omanduses oleva vara amortisatsioonikulusid. Me kõik muutume palju rohkem seotuks ühiskonna majanduslike teemadega.
Kust saab infot reaalselt toimiva majanduse kohta?
Alternatiivse majandussüsteemi loojad otsivad endale kõlapinda paljudes kohtades maailmas. Viimati pidas Hank Monrobey loengu Poolas ning kavandab sinna võrgustiku laiendamist. Eestist läks novembris teele seltskond Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ringi liikmeid Hollandi poole, et tutvuda sealse Colemburgis töötava süsteemiga, mis on üks umbes sajast Hollandis arenevast
rakukesest. Colemburgist sai esimene koht, kus seni vaid ettevõtjatest koosnev võrgustik on seotud tarbijatega: süsteemi sees arveldavad mahetoidu tootjad, kokkuostjad, pood ja tarbijad. Colemburgis hakkab detsembris tööle ka Hanki konstrueeritud automaatne arveldussüsteem. Hetkel käib ka ingliskeelse CMN-i tutvustava CD loomine.
Kes on Hank Monrobey?
«Olen olnud natside vang, põgenesin ning varjasin end ühes saksa farmis. Seejärel läksin Kaug-Idasse meie kolooniaid jaapanlaste käest vabastama. Nägin kolonialismi ja mõistsin kapitalismi kuritegusid. Siiki sai ka minust kapitalist. Olin ühe saksa transpordifirma majandusdirektor Beneluxi maade osas. 1962. aastal kirjutasin ma raamatu «Täielik integratsioon ja selle rakendused». Venelased tõlkisid mu raamatu ja kutsusid mind vaatama oma tööstuse automatiseerimist. Ma olin esimene lääne inimene, kes ostis vene arvutisüsteemi – «Minsk 2». Ma ühendasin «Minsk 2»-e ameerika ja prantsuse arvutitega ja hakkasin Venemaa ja lääne vahel arendama äri nii, et kaubeldaks vaid kaupade, mitte rahaga. Venelased ei olnud suutnud saada Maailmapanga liikmeteks ja meie süsteem suutis leida olukorrale lahenduse. Kuid õnnetuseks oli minu äri 90 protsendi ulatuses finantseeritud panga poolt ja pankur avastas, et kui see, mida ma teen, õnnetub, siis inimestel polegi enam pankasid vaja ning nad hakkaksid intressivabalt kauplema. Seetõttu lõpetas pank mu finantseerimise ja ma läksin pankrotti. Pangandust õppisin ma Luxembourgis. 1968 alustasin Londonis äri, kus nõustasin ettevõtteid,
kes vaevlesid kapitalipuuduses. Ma refinantseerisin neid intressivabalt. Selles firmas töötas 80 inimest. Ma olen ka asutanud seitsmes erinevas riigis koolid, kus õpetatakse automatiseerimist
majanduses, kokku on nendes asutustes tööl umbes 500 inimest. 1981. aastal avastasin, et Hollandi valitsus teeb suure vea arvates, et riigis toimub inflatsioon. Nad ei näinud, et tegelikult toimub deflatsioon. Ma hoiatasin valitsust, et nad põhjustavad selle veaga suure töötusprobleemi. Nad ei uskunud mind, kuid kõik läks nii nagu ma ennustasin. Siis otsustasingi luua ise CMN süsteemi, kus sellistest lollustest põhjustatud probleeme pole. Ma lõin mitmeid pilootskeeme ja otsustasin alustada CMN süsteemiga USAs, kuna USAs ei usuta mingeid ideid, kui need tulevad Euroopast. Minust sai ameerika kodanik ja ma hakkasin Euroopa finantsideid müüma Euroopasse nagu need oleksid Ameerikast tulevad ideed. Siiski lõime me esimese CMN süsteemi minu kodumaal Hollandis. 1989. aastal kirjutasin raamatu, mis ennustas Hollandi praegust majanduslikku olukorda ja nüüd tahan siinsamas Hollandis selle probleemi lahendamise kallale asuda.»
Kas keegi on poest leiba ostes mõelnud, et millistest komponentidest moodustub selle pätsi hind? Kui palju peab tasuma pankadele intresse pood, pagaritehas,veski ja rukkikasvataja, kes kõik on võtnud pankadest laenu, et oma äri alustada või laiendada? Hollandis elav pangandusspetsialist Hank Monrobey on oma elu pühendanud sellele, et uurida neid küsimusi. Ta on investeerinud kogu oma elu jooksul teenitud raha uude alternatiivsesse süsteemi, mis peab näitama elu võimalikkust ilma finantssüsteemi täis puhumata ning tõestama Monrobey väidet, et majandustegevus peab olema kontrollitud ja reaalne, kuna ainult nii on võimalik elada ja tarbida reaalses, mitte pankade poolt välja mõeldud maailmas.
Hanki väitel moodustub kokkuvõttes leivapätsi hinnast umbes 80 protsenti intress pankadele, mille tasumine on tarbija kanda. Samal teemal avanes mul sel sügisel võimalus Hanki ka usutleda.
Kas sellisele arengule on alternatiive?
Sel kuul läheb Hollandis väikeses Colemburgi linnakeses käiku täielikult automatiseeritud maksusüsteem, mida nimetatakse citizenmultinational (CMN). Süsteemi sees ei ole maksevahendiks mitte raha, vaid reaalse varaga kaetud kapital. CMN süsteemis ei võeta kapitalilt intressi, vaid tasutakse ainult vara reaalse kasutamise eest. Colemburgis hakkab süsteem toimima automatiseeritult: ostja kapitali mälust (kaardilt või mälupulgalt) kantakse
kapital üle müüja mälusse (kaardile või mälupulgale). Tehingud viib läbi CMNi keskne asutus. CMN süsteemiga liitumisel kannab tarbija kõigepealt selle osa oma varast, millega ta tahab kaubelda, CMN keskasutuse arvele ning samas ulatuses täidetakse tarbija kaart või mälupulk. Tarbija saab seda kapitali kasutada nüüd CMN süsteemiga liitunud tootjatelt kaupu või teenuseid ostes. Varana saab kasutada kõike, millel on materiaalne väärtus ehk piltlikult öeldes see, mida on võimalik tulega hävitada.
Näiteks kui tädi Maali tahab arveldada CMN turul, siis võib ta näiteks võtta tavalisest pangast väljavõetud sularaha ning anda see CMN keskasutusele, edasi saab ta CMN keskasutusest mälupulga, millega ta saab minna CMN bensujaama või kaalikakasvandusse ja oma investeeritud vara väärtuses kulutusi teha. Samas võib ta ka sellesse kaalikakasvandusse tööle minna ning tööandja kannabki tema töö eest palga tema mälupulgale.
Vaatame nüüd varianti, kui keegi tahab alustada oma äri, näiteks ehitada öko-büroohoonet. Selleks peab ta laenu võtma ning taotleb laenu samuti CMN keskasutusest nagu tavalisest pangastki. Kui süsteemiga ühinenud inimesed peavad seda äriprojekti mõttekaks, siis laenatakse projekti jaoks raha, kuid intressi ei võeta. Seega – kui ökomaja valmis saab, on võimalik ettevõtjal selle ruume välja üürida odavama hinnaga kui tavalisest pangast laenu võtnud ettevõtjal, kes peab investeeringu tasumisele lisaks tasuma ka pangale intresse.
Pangandussüsteemis finantseerib pank klienti, kes omakorda finantseerib selle rahaga vajalikku
tootmist. CMN süsteem läheb tagasi reaalse raha juurde, sest kui tarbija kannab oma vara kõigepealt CMN keskasutusele üle, siis nüüd on kasutatav raha kaetud tõelise varaga, mis läheb edasi kasutusse ainult CMN süsteemi tootjatele. Seega saab CMN garanteerida kõiki makse kogu süsteemis, sest vara on juba olemas. Raha pole vaja juurde toota ja tarbija poolt süsteemi toodud
raha jätkab kasutuses olemist ka pärast seda, kui see on esialgse tarbija poolt hoiustatud või kulutatud.
***
Milline näeb välja jätkusuutlik majandus tulevikus?
Hank Monrobey on kindel, et tulevik on intressivabal kapitalil. Kogu sissetulek peab olema intressivaba ja kui seda kontrollitakse intressivabas tootmissüsteemis, siis see ka jääb intressivabaks. Seega tekivad pankadest sõltumatud ettevõtjad, kes saavad alati pakkuda odavamalt, sest nende kapital on intressivaba ja nad ei pea oma kuludes intressiga arvestama. Pankadel baseeruv süsteem ei suuda sellega võistelda. Samuti peavad valitsused hakkama
sarnaselt arveldama nagu ärimaailm. Praegu töötab riik vaid maksudelt tuleva sissetulekuga ja kulutab maksumaksjate raha. Tulevikus hakkavad valitsused aktiveerima kõiki oma valduses
olevaid väärtusi kui vara ning sellest moodustubki riigi kapital. Riigi kodanikud muutuvad riigi osanikeks ning valitsus peab riiki majandama kui äriettevõtet. Niisiis saab valitsus teha juurde raha, ehitades näiteks raudteid või sildu. Piltlikult öeldes on valitsusel raamatupidamises kirjas
kõik tema omanduses olev materiaalne vara, mille väärtuses on tal kapitali kauplemiseks. Kuna kapital saabki olema raha, siis valitsused ei laena enam raha näiteks pankadelt.
Inflatsiooni tuleb vältida ärilise võimsuse kontrolli all hoidmisega. Kui raha loomine sõltub otseselt tootmisest ja keskasutus (CMN või mõne riigi valitsus) kontrollib, et ringluses olev raha vastab tegelikule väärtusele, siis majandus toimub sujuvalt ja inflatsiooni ei toimu. Süsteemi automaatsus garanteerib meile selle, et me teame kõike, mis turul rahaga toimub. Niisiis sa ei saa ehitada 200 maja, kui on võimsust ja materjali vaid 100 maja ehitamise jaoks. Selles situatsioonis ei saa tuua turule 200 maja väärtuses raha, sest nii tekiks ju inflatsioon. Sellises tulevikus kaovad börsimängud, kuna me loome majandusliku ülevaate ja kontrolli kõige üle, mis
turul toimub. Me ei saa lubada pankadel ja kapitalistidel turgudega manipuleerimist. Tsentraliseeritud kapitalism muutub täielikult hajutatud kapitalismiks ning töötajad muutuvad oma töökoha osalisteks omanikeks. Kauplused muutuvad sisuliselt teenindusjaamadeks – poe aktsiad on tarbijate omanduses, sest tarbijad toodavad kapitali aktsiate katteks.
Kui inimesed on ühiskonna kapitali omanikud, siis see tähendab, et nad omavad ka näiteks tänavaid ja ühiskondlikke hooneid. Maksusid peavad kodanikud maksma vaid avaliku sektori
töötajatele palga maksmiseks, samuti tuleb maksta avalikus omanduses oleva vara amortisatsioonikulusid. Me kõik muutume palju rohkem seotuks ühiskonna majanduslike teemadega.
Kust saab infot reaalselt toimiva majanduse kohta?
Alternatiivse majandussüsteemi loojad otsivad endale kõlapinda paljudes kohtades maailmas. Viimati pidas Hank Monrobey loengu Poolas ning kavandab sinna võrgustiku laiendamist. Eestist läks novembris teele seltskond Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ringi liikmeid Hollandi poole, et tutvuda sealse Colemburgis töötava süsteemiga, mis on üks umbes sajast Hollandis arenevast
rakukesest. Colemburgist sai esimene koht, kus seni vaid ettevõtjatest koosnev võrgustik on seotud tarbijatega: süsteemi sees arveldavad mahetoidu tootjad, kokkuostjad, pood ja tarbijad. Colemburgis hakkab detsembris tööle ka Hanki konstrueeritud automaatne arveldussüsteem. Hetkel käib ka ingliskeelse CMN-i tutvustava CD loomine.
Kes on Hank Monrobey?
«Olen olnud natside vang, põgenesin ning varjasin end ühes saksa farmis. Seejärel läksin Kaug-Idasse meie kolooniaid jaapanlaste käest vabastama. Nägin kolonialismi ja mõistsin kapitalismi kuritegusid. Siiki sai ka minust kapitalist. Olin ühe saksa transpordifirma majandusdirektor Beneluxi maade osas. 1962. aastal kirjutasin ma raamatu «Täielik integratsioon ja selle rakendused». Venelased tõlkisid mu raamatu ja kutsusid mind vaatama oma tööstuse automatiseerimist. Ma olin esimene lääne inimene, kes ostis vene arvutisüsteemi – «Minsk 2». Ma ühendasin «Minsk 2»-e ameerika ja prantsuse arvutitega ja hakkasin Venemaa ja lääne vahel arendama äri nii, et kaubeldaks vaid kaupade, mitte rahaga. Venelased ei olnud suutnud saada Maailmapanga liikmeteks ja meie süsteem suutis leida olukorrale lahenduse. Kuid õnnetuseks oli minu äri 90 protsendi ulatuses finantseeritud panga poolt ja pankur avastas, et kui see, mida ma teen, õnnetub, siis inimestel polegi enam pankasid vaja ning nad hakkaksid intressivabalt kauplema. Seetõttu lõpetas pank mu finantseerimise ja ma läksin pankrotti. Pangandust õppisin ma Luxembourgis. 1968 alustasin Londonis äri, kus nõustasin ettevõtteid,
kes vaevlesid kapitalipuuduses. Ma refinantseerisin neid intressivabalt. Selles firmas töötas 80 inimest. Ma olen ka asutanud seitsmes erinevas riigis koolid, kus õpetatakse automatiseerimist
majanduses, kokku on nendes asutustes tööl umbes 500 inimest. 1981. aastal avastasin, et Hollandi valitsus teeb suure vea arvates, et riigis toimub inflatsioon. Nad ei näinud, et tegelikult toimub deflatsioon. Ma hoiatasin valitsust, et nad põhjustavad selle veaga suure töötusprobleemi. Nad ei uskunud mind, kuid kõik läks nii nagu ma ennustasin. Siis otsustasingi luua ise CMN süsteemi, kus sellistest lollustest põhjustatud probleeme pole. Ma lõin mitmeid pilootskeeme ja otsustasin alustada CMN süsteemiga USAs, kuna USAs ei usuta mingeid ideid, kui need tulevad Euroopast. Minust sai ameerika kodanik ja ma hakkasin Euroopa finantsideid müüma Euroopasse nagu need oleksid Ameerikast tulevad ideed. Siiski lõime me esimese CMN süsteemi minu kodumaal Hollandis. 1989. aastal kirjutasin raamatu, mis ennustas Hollandi praegust majanduslikku olukorda ja nüüd tahan siinsamas Hollandis selle probleemi lahendamise kallale asuda.»
Wednesday, March 26, 2008
Ökotooteid saab senisest enam osta. Roheline Värav 15.01.2004
Eesti Roheline Liikumine andis tiitli «Roheline tegu 2003» Eestis ökoloogilist toitu turustavale ettevõttele Ökosahver, mis aitab inimestel osta mahetooteid, mille kvaliteet ja päritolu on kontrollitud.
Ökosahvri üks omanikest Peeter Jalakas tõdes, et mõte mahetoodangut müüa tekkis iseenda vajadusest looduslikult puhta toote järele. «Kui aasta eest alustasime, siis oli tootjaid nii
vähe, et me ei saanud kõiki kliente teenindadagi. Nüüdseks oleme paljusid
mahetootjaid julgustanud rohkem tootma ja meile müüma,» ütles ta.
Möödunud aasta tõi aga juurde veelgi mahetooteid müüvaid poode. Eelmise aasta lõpul avati Tallinnas Müürivahe tänaval OÜ Austan Loodust pood, kus müüakse erinevaid
loodussõbralikke tooteid alates toiduainetest lõpetades kosmeetikaga. Muuhulgas müüakse Loodustoodete poes ka Eesti Rohelise Liikumise (ERL) loodussõbralikke riidekotte
ning levitatakse ostjaile energiasäästu kleebiseid. ERL-i säästva tarbimise
töörühma koordinaator Allan Kokkota hinnangul on tegemist suure läbimurdega Eesti ökokaubanduses, kui üks ökopood tekib otse keset vanalinna. Esialgu on Müürivahe tänava
poes avatud esimene korrus, tulevikus kavandavad omanikud müügipinda
ka teisele korrusele. Loodustoodete poe letist leiab ka Ökosahvri vahendatud mahetoiduaineid.
Maheäri viljelejad nendivad, et eestlane pole veel õppinud loodussõbralikke tooteid hindama. Eestlane eelistab aga tihti kodumaist toodangut, mis on Allan Kokkota sõnul väga
hea, sest mida lähemal toodetud kaupa ostad, seda vähem on selle toote transpordil keskkonda saastatud.
Kui loodussõbralikke toidukaupu on võimalik hea tahte juures leida, siis kodukeemia puhul on asi palju keerulisem. Allan Kokkota: «Oleme võrrelnud omavahel Eestis müüdavaid pesupulbreid, keemilise koostise ning keskkonnasõbralikkuse poolest on teistest kaugelt üle Mini Riski
tooted. Pesuloputus- ja pleegitusvahendite puhul võiks iga tarbija ikka
mõelda, kas neid üldse on vaja kasutada.»
Allan Kokkota sõnul on Eestis täiesti võimalik tarbida keskkonnasõbralikult, selleks tuleb lihtsalt
põhjalikult läbi mõelda kuidas ja mida tarbida, eelistada kohalikku ja ökopoodide kaupa, samuti riietuse puhul eelistada linaseid või puuvillaseid materjale ja soovitavalt lasta need endale õmmelda, mitte osta masstootmise kaupu. «Kui inimene on rohkem vaeva näinud asjade
saamisel, siis oskab ta neid paremini hoida,» ütles ERL-i säästva tarbimise
töögrupi juht.
Ökosahvri üks omanikest Peeter Jalakas tõdes, et mõte mahetoodangut müüa tekkis iseenda vajadusest looduslikult puhta toote järele. «Kui aasta eest alustasime, siis oli tootjaid nii
vähe, et me ei saanud kõiki kliente teenindadagi. Nüüdseks oleme paljusid
mahetootjaid julgustanud rohkem tootma ja meile müüma,» ütles ta.
Möödunud aasta tõi aga juurde veelgi mahetooteid müüvaid poode. Eelmise aasta lõpul avati Tallinnas Müürivahe tänaval OÜ Austan Loodust pood, kus müüakse erinevaid
loodussõbralikke tooteid alates toiduainetest lõpetades kosmeetikaga. Muuhulgas müüakse Loodustoodete poes ka Eesti Rohelise Liikumise (ERL) loodussõbralikke riidekotte
ning levitatakse ostjaile energiasäästu kleebiseid. ERL-i säästva tarbimise
töörühma koordinaator Allan Kokkota hinnangul on tegemist suure läbimurdega Eesti ökokaubanduses, kui üks ökopood tekib otse keset vanalinna. Esialgu on Müürivahe tänava
poes avatud esimene korrus, tulevikus kavandavad omanikud müügipinda
ka teisele korrusele. Loodustoodete poe letist leiab ka Ökosahvri vahendatud mahetoiduaineid.
Maheäri viljelejad nendivad, et eestlane pole veel õppinud loodussõbralikke tooteid hindama. Eestlane eelistab aga tihti kodumaist toodangut, mis on Allan Kokkota sõnul väga
hea, sest mida lähemal toodetud kaupa ostad, seda vähem on selle toote transpordil keskkonda saastatud.
Kui loodussõbralikke toidukaupu on võimalik hea tahte juures leida, siis kodukeemia puhul on asi palju keerulisem. Allan Kokkota: «Oleme võrrelnud omavahel Eestis müüdavaid pesupulbreid, keemilise koostise ning keskkonnasõbralikkuse poolest on teistest kaugelt üle Mini Riski
tooted. Pesuloputus- ja pleegitusvahendite puhul võiks iga tarbija ikka
mõelda, kas neid üldse on vaja kasutada.»
Allan Kokkota sõnul on Eestis täiesti võimalik tarbida keskkonnasõbralikult, selleks tuleb lihtsalt
põhjalikult läbi mõelda kuidas ja mida tarbida, eelistada kohalikku ja ökopoodide kaupa, samuti riietuse puhul eelistada linaseid või puuvillaseid materjale ja soovitavalt lasta need endale õmmelda, mitte osta masstootmise kaupu. «Kui inimene on rohkem vaeva näinud asjade
saamisel, siis oskab ta neid paremini hoida,» ütles ERL-i säästva tarbimise
töögrupi juht.
Subscribe to:
Posts (Atom)