Kolm Rohelise Värava toimetajat kujutlesid end indiaanlaseks ja astusid mõttes kivi otsa, et pidada eesti looduskaitse 100. sünniaastapäeva puhul kõne nähtamatule kuulajale.
Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.
Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.
Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.
Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.
Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.
Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.
Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.
Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.
Sookurg poeb peitu inimese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...
Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.
Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.
Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.
Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.
Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.
Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.
Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanuväärne ja õige.
Viiskümmend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri
angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»
Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.
Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.
Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.
Showing posts with label 2010. Show all posts
Showing posts with label 2010. Show all posts
Friday, March 18, 2011
Saturday, February 12, 2011
Intervjuu: Peataolek looduskaitse eesmärgi suhtes 26. november 2010 Roheline Värav
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees Jüri-Ott Salm ütleb, et Eestis on kompetentsipuudus tulevikuotsuste langetamiseks.
Järgmisel aastal saab ELF 20-aastaseks. Milliste tunnetega vaatate juhatuse esimehena ELFi ajaloole?
Esiteks tulevad ette need maamärgid, mida ELF on Eestis tekitanud: Karula rahvuspark, Soomaa rahvuspark ja Alam-Pedja looduskaitseala, mille loomise juures ELF oli. Lisaks kümned leitud lendorava elupaigad, ebapärlikarbi uurimiseks ja säilitamiseks tehtud tööd, mitmed inventeeritud Eesti loodusväärtused ja talgute raames taastatud kooslused. Kahjuks ei ole kõik tehtu jõudnud positiivse tulemuseni. On tulnud tegelda ka väga probleemsete küsimustega, kus häid kompromisse pole leitud, näiteks Ida-Virumaal laienevad põlevkivikaevandused või ohud seoses tuuleparkide arendamisega.
Kui kaua olete ELFi juhtkonnas olnud ja kas ELF on sellal muutunud?
Sain ELFi tegevjuhiks 1. aprillil 2004. Orienteerusime siis veidi ümber ja hakkasime rohkem tähelepanu pöörama klassikalisele looduskaitselisele tegevusele ja tagaplaanile jäid üldisemad säästva arengu teemad.
Viimasel kahel suvel oleme läbi viinud ulatusliku soode inventeerimise Eestis: läbi on käidud 13 000 ala, mille andmeanalüüs seisab ees. Oleme algatanud merealade loodusväärtuste inventeerimise. Loodame järgmisel aastal jätkata hüljeste uurimist: Liivi lahel saavad märgistuse 15 hüljest. Nende elu kaardistamise abil loodame välja selgitada, milliseid alasid hülged rohkem kasutavad ja kust tuleks seetõttu näiteks meretuulepargid eemale hoida.
ELFi töös on püsinud metsaprogramm, säästva metsanduse küsimused, loodusväärtuste säilitamine metsades.
Ka vabatahtlike kaasamisel oleme edasi jõudnud, alustasime selles vallas Toomas Trapido eestvedamisel. Igal aastal töötab ELFi juhtimisel sadu talgulisi looduskaitse heaks.
Kaasame vabatahtlikke naftareostuste tõrjeks, see on kõvasti suurendanud ELFiga seotud inimeste arvu. Mõned algatused on ELFi katuse alt ka oma teed läinud: näiteks Roheline Värav ilmub uue väljaandja käe all, loodud on Keskkonnaõiguse Keskus, mis areneb iseseisvalt ja jõudsalt.
Millised on kõige põletavamad keskkonnaprobleemid Eestis?
Näen suure probleemina vähest teadlikkust. Kas suudame teadvustada, et nii liikide kadu kui ka kliimamuutused on suuresti inimtegevusest tingitud ja kas suudame selle tulemusena oma käitumist muuta. Retoorikas on riigi esindajad ja ajakirjandus viimase kümne aasta jooksul palju arenenud: keskkonnaprobleemidest räägitakse rohkem ja toonitatakse üllaid eesmärke. Aga tegelikkus ja retoorika ei näi kokku minevat.
Kurb on, et kõrged ametnikud ei oska ega suuda ette näha, mida majandusareng võib kaasa tuua. Näiteks räägitakse, et energiat on vaja kokku hoida ja õhusaastet on vaja vähendada, samal ajal koostatakse prognoose, mis näitavad, et majanduse arenedes energiatarve suureneb.
ELF on kaitsnud loodusväärtusi kaevanduste mõjude eest. Peaksime mõtlema ka säästvale arengule. Kui suudaksime säästvalt energiat tarbida, võiks surve looduskeskkonnale märgatavalt väheneda.
Ametnike ja arvamusliidritega suheldes näen, et puudub valmisolek probleemide lahendamiseks, heade ekspertide otsimiseks ja kaasamiseks.
Ebakvaliteetselt plaane tehes ja otsuseid langetades raiskame nii riigi raha kui ka keskkonna- ja inimressurssi. Tunnetan, et Eestis on probleem otsustajate kompetentsusega ja see on suur risk meie keskkonnale lähi- ja pikemas perspektiivis.
Näiteks Saaremaa süvasadama rajamisel räägiti väga palju, kui suurt majanduslikku potentsiaali see kujutab, nüüd näeme, et see oli selge illusioon. ELF rõhutas juba siis, et oleks mõttekam investeerida see raha kohalikesse Saaremaa ettevõtetesse ja inimarengusse.
Muret teeb ka see, et Eesti looduskaitse süsteemi muudetakse pidevalt, mille tagajärjel looduskaitse ise kannatab ja nõrgeneb. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamises on võtmeküsimuseks selgitustöö elanikkonnas ja hea koostöö kohaliku kogukonna ja looduskaitse vahel. Tundub, et selles vallas ei saa riik oma ülesandega hakkama.
Looduskaitse arengukava ei liigu edasi, riigi peataolek paistab silma. Riik ei suuda looduskaitselisi eesmärke sisuliselt määratleda ega vastata küsimusele, kui palju me siis tahame loodust säilitada järeltulevatele põlvedele.
Mis seisukohal on ELF tuuleparkide suhtes?
Meil ei ole olemas riiklikul tasemel kava, millega määratletaks kaitsealad meres ja võimalikud tuulepargid, leidmata on nende vaheline tasakaal. Meil ei ole infotki selle kava tegemiseks.
Merenduspoliitika eelnõu näeb ette planeerimise alustamist 2014. aastal, senine tempo on põhjendamatult aeglane. Planeeringuprotsessis peab ka looduskaitse tegema oma mööndusi, et anda energeetika arenguks teed, kuid me ei saa lasta asjadel lihtsalt juhtuma hakata ja tagantjärele targutada.
Kas on ka globaalseid probleeme, mille kohta me riik peaks sõna võtma?
Tsiteerin keskkonnaminister Jaanus Tamkivi: «Me ei saa lubada loodusrikkuse pidevat hävimist, meil on potentsiaal selle säästvaks kasutamiseks, et ka järeltulevad põlved saaksid seda nautida. Me peame alustama kohe.» Seda lausus ta Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohtumisel. Paradoksaalsel moel tundub, et keskkonnaministeerium ei suuda Eestiski neid juhtnööre järgida ja maailmas kõvaks eestkõnelejaks saamiseni on veel hulk arenguruumi.
ELFi ja Maailma Looduse Fondi (WWF) suhted – millised on head näited koostööst ja kas midagi võiks olla ka teisiti?
WWF on keeruline organisatsioon, meie side on hea Läänemere ümber tegutsevate harukontoritega, aga kaugemate riikidega puutume harvem kokku. Oleme WWFile siin kohalik koostööpartner. Näiteks ELFi metsa- kui mereprogrammi juures on WWFil väga suur tähtsus nii sisulise nõustajana kui ka rahalise toetajana. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ELFi alguse juures andis suure panuse Soome WWF.
On ka kriitilisemaid kokkupuutepunkte. Näiteks WWFi globaalses analüüsis riikide ökoloogilise jalajälje teemal meilt sisendit ei küsitud ja tekkis olukord, kus me ei saanud mõnesid WWFi hinnanguid avalikkusele põhjendada. Nord Streami protsessis oli algselt Läänemere-äärsetel WWFi võrgustiku organisatsioonidel ühine seisukoht, aga see lagunes. Püüdsime päevakorral hoida Soome lahe toksiliste setete küsimust, aga seda võeti nii, nagu tahaksime riigina lihtsalt Venemaa tegevusele kaikaid kodaratesse loopida.
Samas on olnud WWFi töö Saksa territoriaalvete suhtes edukas ja Nord Streamiga leiti head kompromissid. Seega jäime ise siin Soome lahe probleemidega omaette ning kohtusse õigust nõudma pöördusime hoopis koos Soome looduskaitseseltsiga.
ELFi tegevustega seondub ka teie akadeemiline töö?
Minu doktoritöö on soodest ja kasvuhoonegaasidest ning nende muutustest inimtegevuse tõttu. Püüan selgitada, kuidas ökosüsteem toimib ja mida inimtegevus – antud juhul kuivendus – võib ökosüsteemile kaasa tuua. Kui sood lakkavad looduslikult funktsioneerimast, on neil suur roll globaalsetes kliimamuutustes. Pilootprojekti raames plaanime taastada Soomaal Kuresoos 70 hektaril loodusliku veerežiimi ja ala terviklikkuse. Oleme mõõtnud soogaase ja pärast taastamist teeme seda uuesti, et hinnata, kas suudame soogaaside tekke normaliseerida ja kas looduslikud tingimused taastuvad.
Kuidas sisustab ELFi juht oma vaba aega? Esinete ka lavadel muusikuna.
See on hobi, mis võimaldab aju mõned osad välja lülitada ja pakub lõõgastust. Kunagi ammu käisin akordioniklassis, hulk aega hiljem kutsuti mind gruppi «Jaan Pärn ja pahad seemned», kus mängin akordionit ja süntesaatorit. Esinemisi on keskmiselt kord kuus, kuid praegu on meil uute lugude kirjutamise periood ja esinemistes paus.
Vabal ajal käin palju matkamas, meil on sõpruskond, kellega käime aastavahetustel kolme-neljapäevastel matkadel. Sel suvel avastasin enda jaoks purjetamise, see on mõnus viis lõõgastuda.
Järgmisel aastal saab ELF 20-aastaseks. Milliste tunnetega vaatate juhatuse esimehena ELFi ajaloole?
Esiteks tulevad ette need maamärgid, mida ELF on Eestis tekitanud: Karula rahvuspark, Soomaa rahvuspark ja Alam-Pedja looduskaitseala, mille loomise juures ELF oli. Lisaks kümned leitud lendorava elupaigad, ebapärlikarbi uurimiseks ja säilitamiseks tehtud tööd, mitmed inventeeritud Eesti loodusväärtused ja talgute raames taastatud kooslused. Kahjuks ei ole kõik tehtu jõudnud positiivse tulemuseni. On tulnud tegelda ka väga probleemsete küsimustega, kus häid kompromisse pole leitud, näiteks Ida-Virumaal laienevad põlevkivikaevandused või ohud seoses tuuleparkide arendamisega.
Kui kaua olete ELFi juhtkonnas olnud ja kas ELF on sellal muutunud?
Sain ELFi tegevjuhiks 1. aprillil 2004. Orienteerusime siis veidi ümber ja hakkasime rohkem tähelepanu pöörama klassikalisele looduskaitselisele tegevusele ja tagaplaanile jäid üldisemad säästva arengu teemad.
Viimasel kahel suvel oleme läbi viinud ulatusliku soode inventeerimise Eestis: läbi on käidud 13 000 ala, mille andmeanalüüs seisab ees. Oleme algatanud merealade loodusväärtuste inventeerimise. Loodame järgmisel aastal jätkata hüljeste uurimist: Liivi lahel saavad märgistuse 15 hüljest. Nende elu kaardistamise abil loodame välja selgitada, milliseid alasid hülged rohkem kasutavad ja kust tuleks seetõttu näiteks meretuulepargid eemale hoida.
ELFi töös on püsinud metsaprogramm, säästva metsanduse küsimused, loodusväärtuste säilitamine metsades.
Ka vabatahtlike kaasamisel oleme edasi jõudnud, alustasime selles vallas Toomas Trapido eestvedamisel. Igal aastal töötab ELFi juhtimisel sadu talgulisi looduskaitse heaks.
Kaasame vabatahtlikke naftareostuste tõrjeks, see on kõvasti suurendanud ELFiga seotud inimeste arvu. Mõned algatused on ELFi katuse alt ka oma teed läinud: näiteks Roheline Värav ilmub uue väljaandja käe all, loodud on Keskkonnaõiguse Keskus, mis areneb iseseisvalt ja jõudsalt.
Millised on kõige põletavamad keskkonnaprobleemid Eestis?
Näen suure probleemina vähest teadlikkust. Kas suudame teadvustada, et nii liikide kadu kui ka kliimamuutused on suuresti inimtegevusest tingitud ja kas suudame selle tulemusena oma käitumist muuta. Retoorikas on riigi esindajad ja ajakirjandus viimase kümne aasta jooksul palju arenenud: keskkonnaprobleemidest räägitakse rohkem ja toonitatakse üllaid eesmärke. Aga tegelikkus ja retoorika ei näi kokku minevat.
Kurb on, et kõrged ametnikud ei oska ega suuda ette näha, mida majandusareng võib kaasa tuua. Näiteks räägitakse, et energiat on vaja kokku hoida ja õhusaastet on vaja vähendada, samal ajal koostatakse prognoose, mis näitavad, et majanduse arenedes energiatarve suureneb.
ELF on kaitsnud loodusväärtusi kaevanduste mõjude eest. Peaksime mõtlema ka säästvale arengule. Kui suudaksime säästvalt energiat tarbida, võiks surve looduskeskkonnale märgatavalt väheneda.
Ametnike ja arvamusliidritega suheldes näen, et puudub valmisolek probleemide lahendamiseks, heade ekspertide otsimiseks ja kaasamiseks.
Ebakvaliteetselt plaane tehes ja otsuseid langetades raiskame nii riigi raha kui ka keskkonna- ja inimressurssi. Tunnetan, et Eestis on probleem otsustajate kompetentsusega ja see on suur risk meie keskkonnale lähi- ja pikemas perspektiivis.
Näiteks Saaremaa süvasadama rajamisel räägiti väga palju, kui suurt majanduslikku potentsiaali see kujutab, nüüd näeme, et see oli selge illusioon. ELF rõhutas juba siis, et oleks mõttekam investeerida see raha kohalikesse Saaremaa ettevõtetesse ja inimarengusse.
Muret teeb ka see, et Eesti looduskaitse süsteemi muudetakse pidevalt, mille tagajärjel looduskaitse ise kannatab ja nõrgeneb. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamises on võtmeküsimuseks selgitustöö elanikkonnas ja hea koostöö kohaliku kogukonna ja looduskaitse vahel. Tundub, et selles vallas ei saa riik oma ülesandega hakkama.
Looduskaitse arengukava ei liigu edasi, riigi peataolek paistab silma. Riik ei suuda looduskaitselisi eesmärke sisuliselt määratleda ega vastata küsimusele, kui palju me siis tahame loodust säilitada järeltulevatele põlvedele.
Mis seisukohal on ELF tuuleparkide suhtes?
Meil ei ole olemas riiklikul tasemel kava, millega määratletaks kaitsealad meres ja võimalikud tuulepargid, leidmata on nende vaheline tasakaal. Meil ei ole infotki selle kava tegemiseks.
Merenduspoliitika eelnõu näeb ette planeerimise alustamist 2014. aastal, senine tempo on põhjendamatult aeglane. Planeeringuprotsessis peab ka looduskaitse tegema oma mööndusi, et anda energeetika arenguks teed, kuid me ei saa lasta asjadel lihtsalt juhtuma hakata ja tagantjärele targutada.
Kas on ka globaalseid probleeme, mille kohta me riik peaks sõna võtma?
Tsiteerin keskkonnaminister Jaanus Tamkivi: «Me ei saa lubada loodusrikkuse pidevat hävimist, meil on potentsiaal selle säästvaks kasutamiseks, et ka järeltulevad põlved saaksid seda nautida. Me peame alustama kohe.» Seda lausus ta Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohtumisel. Paradoksaalsel moel tundub, et keskkonnaministeerium ei suuda Eestiski neid juhtnööre järgida ja maailmas kõvaks eestkõnelejaks saamiseni on veel hulk arenguruumi.
ELFi ja Maailma Looduse Fondi (WWF) suhted – millised on head näited koostööst ja kas midagi võiks olla ka teisiti?
WWF on keeruline organisatsioon, meie side on hea Läänemere ümber tegutsevate harukontoritega, aga kaugemate riikidega puutume harvem kokku. Oleme WWFile siin kohalik koostööpartner. Näiteks ELFi metsa- kui mereprogrammi juures on WWFil väga suur tähtsus nii sisulise nõustajana kui ka rahalise toetajana. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ELFi alguse juures andis suure panuse Soome WWF.
On ka kriitilisemaid kokkupuutepunkte. Näiteks WWFi globaalses analüüsis riikide ökoloogilise jalajälje teemal meilt sisendit ei küsitud ja tekkis olukord, kus me ei saanud mõnesid WWFi hinnanguid avalikkusele põhjendada. Nord Streami protsessis oli algselt Läänemere-äärsetel WWFi võrgustiku organisatsioonidel ühine seisukoht, aga see lagunes. Püüdsime päevakorral hoida Soome lahe toksiliste setete küsimust, aga seda võeti nii, nagu tahaksime riigina lihtsalt Venemaa tegevusele kaikaid kodaratesse loopida.
Samas on olnud WWFi töö Saksa territoriaalvete suhtes edukas ja Nord Streamiga leiti head kompromissid. Seega jäime ise siin Soome lahe probleemidega omaette ning kohtusse õigust nõudma pöördusime hoopis koos Soome looduskaitseseltsiga.
ELFi tegevustega seondub ka teie akadeemiline töö?
Minu doktoritöö on soodest ja kasvuhoonegaasidest ning nende muutustest inimtegevuse tõttu. Püüan selgitada, kuidas ökosüsteem toimib ja mida inimtegevus – antud juhul kuivendus – võib ökosüsteemile kaasa tuua. Kui sood lakkavad looduslikult funktsioneerimast, on neil suur roll globaalsetes kliimamuutustes. Pilootprojekti raames plaanime taastada Soomaal Kuresoos 70 hektaril loodusliku veerežiimi ja ala terviklikkuse. Oleme mõõtnud soogaase ja pärast taastamist teeme seda uuesti, et hinnata, kas suudame soogaaside tekke normaliseerida ja kas looduslikud tingimused taastuvad.
Kuidas sisustab ELFi juht oma vaba aega? Esinete ka lavadel muusikuna.
See on hobi, mis võimaldab aju mõned osad välja lülitada ja pakub lõõgastust. Kunagi ammu käisin akordioniklassis, hulk aega hiljem kutsuti mind gruppi «Jaan Pärn ja pahad seemned», kus mängin akordionit ja süntesaatorit. Esinemisi on keskmiselt kord kuus, kuid praegu on meil uute lugude kirjutamise periood ja esinemistes paus.
Vabal ajal käin palju matkamas, meil on sõpruskond, kellega käime aastavahetustel kolme-neljapäevastel matkadel. Sel suvel avastasin enda jaoks purjetamise, see on mõnus viis lõõgastuda.
Kõned eesti loodushoiu sünnipäeval 11. september 2010 Roheline Värav
Kolm Rohelise Värava toimetajat kujutlesid end indiaanlaseks ja astusid mõttes kivi otsa, et pidada eesti looduskaitse 100. sünniaastapäeva puhul kõne nähtamatule kuulajale.
Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.
Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.
Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.
Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.
Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.
Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.
Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.
Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.
Sookurg poeb peitu inimese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...
Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.
Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.
Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.
Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.
Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.
Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.
Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanuväärne ja õige.
Viiskümmend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri
angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»
Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.
Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.
Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.
Thursday, May 27, 2010
Noortalunik hoiab rannaniite 12. märts 2010 Roheline Värav
Matsalu rahvuspargis Matsalu lahe kaldal asuva Matsalu küla lihaveisekasvataja Argo Hein pärjati läinud aastal noore loodustaluniku auhinnaga.
Seekordne loodustaluniku aunimetuse laureaat pole linnast maale kolinud noor, vaid pika talunikesuguvõsa järeltulija ning järjepidevuse hoidja. Argo vanemad Milla ja Mati tegutsevad pojaga õlg õla kõrval. Perekond Heinadega rääkides paneb lausa imestama, et nii paljud noored maalt ikkagi linna ära kolivad.
Küsin Argo käest, kas ta on lapsest saati teadnud, et tahab jääda isakoju peremeheks. «Lapsepõlves kolhooside ajal ei mõelnud tulevikule, üheksakümnendate algul oli tunne, et tuleb rekkajuhiks hakata, kuid sellest ajast, kui vanemate talu käima läks, olen tahtnud jääda,» jutustab Argo kohvitassist rüübates.
Köögis askeldav ema Milla tõttab vahele rääkima: «Lüpsi-lehmade ajal olid hinnad nii all, et pidime kogu aeg mõtlema, kuidas talukest üldse ülal pidada. Ei paistnud, et talul oleks tulevikku.»
Milla kirjeldab pere pingutusi kapitalismi algusaegadel: «Hommikul lehmalüps, lõuna ajal roogu lõikama. Päevas saime paarkümmend kahlu, mille oma kätega välja tirisime, et ära elada. Siis oligi tunne, et pojal pole mõtet siia jääda. Tänu looduskaitsetoetustele hakkas asi paremaks minema.»
Traktor looduskaitselt
Argo meenutab, et 1996. ja 1999. aastal ostis looduskaitseala välisrahade toel talunikele traktoreid, et sööti jäänud rohumaad võsastumisest päästa. «Siis tulid ka looduskaitse kaudu lihaveised. Eesti esimesed šoti mägiveised toodi meie juurde: lehm, pull ja vasikas.» Samasugune komplekt läks samal ajal ka Hiiumaale.
Milla lisab, et sel ajal kippusid kõik loomapidamist lõpetama ja Heinadesse suhtuti pigem kui hulludesse, et lihaveistega alustada julgesid. Praegu Argo pere enam šoti mägiveiseid ei pea, iga päev ootab oma söötmise ja jootmise korda üle 150 herefordi tõugu lihaveise.
Argo Hein on mahetalunik, kuid tema toodang läheb tavatootjate loomadega koos Rakvere lihatööstusesse. Kuigi maheliha kilo maksab rohkem kui mittemahe, pole praegu Eestis mahelihale piisavalt töötlejaid, et oleks seda võimalik õiglase hinnaga müüa.
«Muidugi oleme mõelnud, et maheliha tootjatel võiks linnas ühine lihalett olla, kus saaks oma toodangut realiseerida, aga praegu ei tasu see juba transpordi mõttes ära,» räägib Argo.
Rakverre saab saata sügisel ühe transpordiga terve koorma loomi, kuid praeguse maheda töötlemisvõimsuse juures peaks Heinade pere iga kord, kui väike tellimus tuleb, karja rannast koju tooma, loomad välja valima, ise need lihatööstusse transportima ja karja taas randa saatma.
Kiivipoegade privileeg
Uurin noorelt talupidajalt, kui palju traktori roolis mõte looduse ja enda tegevuse seostele läheb.
«Mõtlen mingil määral,» kostab Argo Heina vastus. «Näiteks viljakasvataja pole siin mõtet ollagi, sest lagled söövad kõik ära, aga kui nad minu hooldatud rohumaid kasutavad, siis on hea vaadata. Kodust on tekkinud vaade merele, enne seisis paks roosein ees. Luhas näeb silmaga, kus hooldatud maa lõpeb, seal hakkab kolme meetri kõrgune roostik.»
«Kui me isaga käime kevadel loomi vaatamas, on madalas rohus nii armas vaadata, kuidas linnupojad vudivad!» sekkub ema Milla.
«Jah, kiivipoegasid tuleb tihti traktori eest ka läbi lasta,» märgib Argo noorte kiivitajate kohta sõbralikult.
Teised räägivad
Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Kaie Kattai: «Argo Hein on meie kandi üks väheseid noori ja ettevõtlikke talunikke, ta on abivalmis ja teda võib usaldada. Ta hooldab suurt poollooduslike koosluste ala Matsalu rahvuspargis – isaga kahe peale kokku üle kahesaja hektari. Läänemaal on kolm niidurüdi võtmeala, millest ühe puhul on umbes 120 ha hooldatud tänu Heinade pere loomadele.»
Seekordne loodustaluniku aunimetuse laureaat pole linnast maale kolinud noor, vaid pika talunikesuguvõsa järeltulija ning järjepidevuse hoidja. Argo vanemad Milla ja Mati tegutsevad pojaga õlg õla kõrval. Perekond Heinadega rääkides paneb lausa imestama, et nii paljud noored maalt ikkagi linna ära kolivad.
Küsin Argo käest, kas ta on lapsest saati teadnud, et tahab jääda isakoju peremeheks. «Lapsepõlves kolhooside ajal ei mõelnud tulevikule, üheksakümnendate algul oli tunne, et tuleb rekkajuhiks hakata, kuid sellest ajast, kui vanemate talu käima läks, olen tahtnud jääda,» jutustab Argo kohvitassist rüübates.
Köögis askeldav ema Milla tõttab vahele rääkima: «Lüpsi-lehmade ajal olid hinnad nii all, et pidime kogu aeg mõtlema, kuidas talukest üldse ülal pidada. Ei paistnud, et talul oleks tulevikku.»
Milla kirjeldab pere pingutusi kapitalismi algusaegadel: «Hommikul lehmalüps, lõuna ajal roogu lõikama. Päevas saime paarkümmend kahlu, mille oma kätega välja tirisime, et ära elada. Siis oligi tunne, et pojal pole mõtet siia jääda. Tänu looduskaitsetoetustele hakkas asi paremaks minema.»
Traktor looduskaitselt
Argo meenutab, et 1996. ja 1999. aastal ostis looduskaitseala välisrahade toel talunikele traktoreid, et sööti jäänud rohumaad võsastumisest päästa. «Siis tulid ka looduskaitse kaudu lihaveised. Eesti esimesed šoti mägiveised toodi meie juurde: lehm, pull ja vasikas.» Samasugune komplekt läks samal ajal ka Hiiumaale.
Milla lisab, et sel ajal kippusid kõik loomapidamist lõpetama ja Heinadesse suhtuti pigem kui hulludesse, et lihaveistega alustada julgesid. Praegu Argo pere enam šoti mägiveiseid ei pea, iga päev ootab oma söötmise ja jootmise korda üle 150 herefordi tõugu lihaveise.
Argo Hein on mahetalunik, kuid tema toodang läheb tavatootjate loomadega koos Rakvere lihatööstusesse. Kuigi maheliha kilo maksab rohkem kui mittemahe, pole praegu Eestis mahelihale piisavalt töötlejaid, et oleks seda võimalik õiglase hinnaga müüa.
«Muidugi oleme mõelnud, et maheliha tootjatel võiks linnas ühine lihalett olla, kus saaks oma toodangut realiseerida, aga praegu ei tasu see juba transpordi mõttes ära,» räägib Argo.
Rakverre saab saata sügisel ühe transpordiga terve koorma loomi, kuid praeguse maheda töötlemisvõimsuse juures peaks Heinade pere iga kord, kui väike tellimus tuleb, karja rannast koju tooma, loomad välja valima, ise need lihatööstusse transportima ja karja taas randa saatma.
Kiivipoegade privileeg
Uurin noorelt talupidajalt, kui palju traktori roolis mõte looduse ja enda tegevuse seostele läheb.
«Mõtlen mingil määral,» kostab Argo Heina vastus. «Näiteks viljakasvataja pole siin mõtet ollagi, sest lagled söövad kõik ära, aga kui nad minu hooldatud rohumaid kasutavad, siis on hea vaadata. Kodust on tekkinud vaade merele, enne seisis paks roosein ees. Luhas näeb silmaga, kus hooldatud maa lõpeb, seal hakkab kolme meetri kõrgune roostik.»
«Kui me isaga käime kevadel loomi vaatamas, on madalas rohus nii armas vaadata, kuidas linnupojad vudivad!» sekkub ema Milla.
«Jah, kiivipoegasid tuleb tihti traktori eest ka läbi lasta,» märgib Argo noorte kiivitajate kohta sõbralikult.
Teised räägivad
Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Kaie Kattai: «Argo Hein on meie kandi üks väheseid noori ja ettevõtlikke talunikke, ta on abivalmis ja teda võib usaldada. Ta hooldab suurt poollooduslike koosluste ala Matsalu rahvuspargis – isaga kahe peale kokku üle kahesaja hektari. Läänemaal on kolm niidurüdi võtmeala, millest ühe puhul on umbes 120 ha hooldatud tänu Heinade pere loomadele.»
Sõda varesepesade vastu 9. aprill 2010 Roheline Värav
Lihula surnuaias mürisesid 24. märtsil mootorsaed. Töömees võttis jupikaupa vanu pärnasid maha, künnivareste pesad olid segamini oksahunnikutega.
Töid üle vaatav vallavanem selgitas uudishimulikele, et pesades veel mune ei olnud. «Selge on see, et ega need linnud siin kellelegi kasulikud küll ei ole,» rõhutas ta.
Künnivaresed lendasid hämmeldunult kraaksudes lagedaks raiutud paiga kohal. Kalmistule kolisid linnud mõne aasta eest, kui nende eelmises koloonias Lihula kiriku juures puud maha võeti.
Alev lagedaks kui Lihavõttesaar
Marju Pajumets elab surnuaia vahetus läheduses ja käib sageli sugulaste haudadel. Teda künnivaresed ei häirinud, kuid suurte elujõus puude mahavõtmisest on tal sügavalt kahju. «Natuke aega hoiavad linnud eemale, kuid looduse sund on tugev ja pojad tahavad kasvatamist, peale tööde lõppu ehitavad nad uued pesad ning puude ohverdamine osutub mõttetuks. Võib juhtuda, et varesed kolivad kiriku juurde jäänud puudele tagasi, võetakse sealt puud maha, kolivad jälle kuhugi... Nii võime saada suurtest puudest lageda alevi ja sellest oleks küll väga kahju.»
Ornitoloog Eve Mägi sõnul on paralleel Lihavõttesaartega, mille sealne tsivilisatsioon puude raiumisega elamiskõlbmatuks muutis, asjakohane. «Ega varesed enne ära ei lähe, kui kogu alev puudest puhas on,» arvab ta. Ka ornitoloogiaühingu infolehe Tiirutaja toimetaja Riho Kinks kinnitab, et kui on kindel plaan varesed hävitada, tuleb asulas lageraie teha.
Inimlaste ohjamine
Lihula pole erand, ka näiteks Kuressaare, Viljandi ja Tamsalu omavalitsus on varestega sõda pidanud. Küll on pesi veejoaga alla tulistatud, küll helkivaid linte lindude hirmutamiseks riputatud. Tartus valmis aga 2008. aastal vareslaste ohjamiskava koostamise juhis, mille avaldamise järel kirjutas loodusajakirjanik Viio Aitsam oma blogisse: «Inimlase ohjamise kava. [---] Erilised lemmikpaigad, kuhu inimlased liiga tihti kogunevad, likvideeritakse. Samuti on võimalik neid sealt tõrjuda, kasutades laibakujusid poosides, nagu oleks nad äsja tapetud. [---] «Pealegi näevad nad ju nii koledad välja,» ütleks vares võib-olla, kui tal tuleks inimlastest juttu inimeste halvakspanu tõttu palju kannatanud kormoraniga…»
Vareslaste ohjamiskava juhendi autoriteks on Jaanis Lodjak, Marko Mägi ning loomaökoloogia professor Raivo Mänd. «[---] ohjamised võivad sundida linde ümber asuma teistele aladele, kus sama probleem võib korduda. Efektiivsem lindude kontrollimine toimiks suureskaalalise integreeritud ohjamisena, kus oleks ühendatud mitmed meetodid,» kõneleb juhend. Enne ohjamist tuleb selgeks teha ohjatava liigi ökoloogia, populatsioonidünaamika, vajadusel ka füsioloogia või ükskõik milline muu aspekt, mis võib mõjutada ohjamise tulemit. Dokumendi järgi ei peeta ohjamiskava eesmärgiks populatsiooni linnamaastikust täielikku eemaldamist, vaid lindude tekitatud ebamugavuste vähendamist ja linnaruumi sanitaarseisundi parandamist.
Aruande autor Marko Mägi tunnistab, et linnalindude probleemistik on tihedalt seotud linnaelanikega ja tuleb avalikult arutada, millised meetodid on kõigile vastuvõetavad – kodanikele ei pruugi meeldida ei linnuparv, loomade tapmine ega ka puude saagimine. Universaalset efektiivset meetodit pole loomade peletamiseks välja töötatud. Kuluka ettevõtmise alustamise eel tasuks kaaluda ehk hoopis suleliste kaaslinlastega leppimist.
Võimalikke meetmeid vareslaste tõrjumiseks:
- Liigispetsiifilise hädakisa lindistuse esitamine on efektiivne meetod, kuid arvestada tuleb, et peletatud linnud vajavad kohta, kuhu
suunduda, ning see ala peletusvahenditest puutumatuna hoida.
- Professionaalne personal on kasutanud probleemsete linnuliikide hirmutamiseks treenitud pistriklasi ja haugaslasi. Haugaslaste efektiivsus on olnud üsna juhuslik.
- Laseritega peletamine on efektiivne ja vaikne, kuid mõju kestus on lühiajaline.
- Puude võra kärpimine või selektiivne raie võib linnud peletada hoonestatud aladele, tekitab suurt kahju linnahaljastusele ning võib pälvida avalikku hukkamõistu.
- Peletavad lindid ja röövlindude topised on osutunud ebaefektiivseks, sest linnud harjuvad nendega kiiresti.
Allikas: «Vareslaste ohjamiskava koostamine Tartumaal» (2008)
Töid üle vaatav vallavanem selgitas uudishimulikele, et pesades veel mune ei olnud. «Selge on see, et ega need linnud siin kellelegi kasulikud küll ei ole,» rõhutas ta.
Künnivaresed lendasid hämmeldunult kraaksudes lagedaks raiutud paiga kohal. Kalmistule kolisid linnud mõne aasta eest, kui nende eelmises koloonias Lihula kiriku juures puud maha võeti.
Alev lagedaks kui Lihavõttesaar
Marju Pajumets elab surnuaia vahetus läheduses ja käib sageli sugulaste haudadel. Teda künnivaresed ei häirinud, kuid suurte elujõus puude mahavõtmisest on tal sügavalt kahju. «Natuke aega hoiavad linnud eemale, kuid looduse sund on tugev ja pojad tahavad kasvatamist, peale tööde lõppu ehitavad nad uued pesad ning puude ohverdamine osutub mõttetuks. Võib juhtuda, et varesed kolivad kiriku juurde jäänud puudele tagasi, võetakse sealt puud maha, kolivad jälle kuhugi... Nii võime saada suurtest puudest lageda alevi ja sellest oleks küll väga kahju.»
Ornitoloog Eve Mägi sõnul on paralleel Lihavõttesaartega, mille sealne tsivilisatsioon puude raiumisega elamiskõlbmatuks muutis, asjakohane. «Ega varesed enne ära ei lähe, kui kogu alev puudest puhas on,» arvab ta. Ka ornitoloogiaühingu infolehe Tiirutaja toimetaja Riho Kinks kinnitab, et kui on kindel plaan varesed hävitada, tuleb asulas lageraie teha.
Inimlaste ohjamine
Lihula pole erand, ka näiteks Kuressaare, Viljandi ja Tamsalu omavalitsus on varestega sõda pidanud. Küll on pesi veejoaga alla tulistatud, küll helkivaid linte lindude hirmutamiseks riputatud. Tartus valmis aga 2008. aastal vareslaste ohjamiskava koostamise juhis, mille avaldamise järel kirjutas loodusajakirjanik Viio Aitsam oma blogisse: «Inimlase ohjamise kava. [---] Erilised lemmikpaigad, kuhu inimlased liiga tihti kogunevad, likvideeritakse. Samuti on võimalik neid sealt tõrjuda, kasutades laibakujusid poosides, nagu oleks nad äsja tapetud. [---] «Pealegi näevad nad ju nii koledad välja,» ütleks vares võib-olla, kui tal tuleks inimlastest juttu inimeste halvakspanu tõttu palju kannatanud kormoraniga…»
Vareslaste ohjamiskava juhendi autoriteks on Jaanis Lodjak, Marko Mägi ning loomaökoloogia professor Raivo Mänd. «[---] ohjamised võivad sundida linde ümber asuma teistele aladele, kus sama probleem võib korduda. Efektiivsem lindude kontrollimine toimiks suureskaalalise integreeritud ohjamisena, kus oleks ühendatud mitmed meetodid,» kõneleb juhend. Enne ohjamist tuleb selgeks teha ohjatava liigi ökoloogia, populatsioonidünaamika, vajadusel ka füsioloogia või ükskõik milline muu aspekt, mis võib mõjutada ohjamise tulemit. Dokumendi järgi ei peeta ohjamiskava eesmärgiks populatsiooni linnamaastikust täielikku eemaldamist, vaid lindude tekitatud ebamugavuste vähendamist ja linnaruumi sanitaarseisundi parandamist.
Aruande autor Marko Mägi tunnistab, et linnalindude probleemistik on tihedalt seotud linnaelanikega ja tuleb avalikult arutada, millised meetodid on kõigile vastuvõetavad – kodanikele ei pruugi meeldida ei linnuparv, loomade tapmine ega ka puude saagimine. Universaalset efektiivset meetodit pole loomade peletamiseks välja töötatud. Kuluka ettevõtmise alustamise eel tasuks kaaluda ehk hoopis suleliste kaaslinlastega leppimist.
Võimalikke meetmeid vareslaste tõrjumiseks:
- Liigispetsiifilise hädakisa lindistuse esitamine on efektiivne meetod, kuid arvestada tuleb, et peletatud linnud vajavad kohta, kuhu
suunduda, ning see ala peletusvahenditest puutumatuna hoida.
- Professionaalne personal on kasutanud probleemsete linnuliikide hirmutamiseks treenitud pistriklasi ja haugaslasi. Haugaslaste efektiivsus on olnud üsna juhuslik.
- Laseritega peletamine on efektiivne ja vaikne, kuid mõju kestus on lühiajaline.
- Puude võra kärpimine või selektiivne raie võib linnud peletada hoonestatud aladele, tekitab suurt kahju linnahaljastusele ning võib pälvida avalikku hukkamõistu.
- Peletavad lindid ja röövlindude topised on osutunud ebaefektiivseks, sest linnud harjuvad nendega kiiresti.
Allikas: «Vareslaste ohjamiskava koostamine Tartumaal» (2008)
Repliik: Pealinnade tulvas 14. mai 2010 Roheline Värav
Kes ei räägiks Tallinnast kui Euroopa kultuuripealinnast 2011! Kuid ka väiksemad paigad Maarjamaal armastavad end pealinna nimega hellitada. Kevadpealinna Türi kodulehekülg väidab, et teemapealinnaks olemine tähendab suurt võimalust end reklaamida ning turiste ligi meelitada. Mainekujundaja Aune Past selgitab: «Kohaturundus algab loo loomisest, lugu peab põhinema tõel ja olema elav.»
Eestis on hulk teemapealinnu, millest tuntuim on ehk suvepealinn Pärnu, mis pälvis juba 1930. aastal presidendi suveresidentsi asukohana tiitli. Ka paljudes teistes riikides on suvepealinnaks saanud kuurortlinnad, kuhu riigipea suveks kolib. 1996. aastast kannab talvepealinna tiitlit Otepää. Türi kuulutati tänu kuulsale lillelaadale kevadpealinnaks 2000. aastal. Linna on kutsutud ka lillepealinnaks. Eelmisel aastal nimetati sügispealinnaks Narva linn.
Küsitav tundub suurettevõtete reklaam asula tunnuslauses. Nii kannab Saku uhkelt õllekultuuri pealinna nime ning Põltsamaa veinipealinna nime. Sama loogikaga võiks Rakvere nimetada end Grossi toidukaupade pealinnaks.
Pealinna nimi võib olla ka liikuv tiitel. Näiteks on Eesti Metsaselts 2004. aastast valinud igal aastal metsapealinna. Seda tiitlit on kandnud Pärnu, Viljandi, Kilingi-Nõmme ning Tartu. Hiljuti kuulutasid organiseerunud mootorratturid Pärnu 2010 mootorrataste pealinnaks, pole aga selge, milliste teenete eest seda au osutatakse.
Pealinna tiitel võib külge jääda ka vastu tahtmist. Kui Läänemaa soovib kohalike jaoks olla turvaline pesapaik, siis Haapsalut kiputakse ikka hoopis mudapealinnaks tembeldama. Viljandi tahab tuksuda ürgses rütmis, kuid tihti nimetatakse teda Mulgimaa pealinnaks, kuigi on vaieldav, kas ta Mulgimaal üldse asub.
Inimgeograaf Ott Kurs on kirjutanud, et regionaalpoliitiliselt oleks Eestile sobivaimaks pealinnaks Võhma asula koht. Siiski ei paista Tallinn pealinnade võistluses alla jäävat ning on pealinna kaubamärgi patendiametilt endale küsinud. Kui tõesed ja kui elavad need lood on, mida alternatiivsed pealinnad meile jutustada püüavad, seda saab teada vaid ise kohale minnes.
Eestis on hulk teemapealinnu, millest tuntuim on ehk suvepealinn Pärnu, mis pälvis juba 1930. aastal presidendi suveresidentsi asukohana tiitli. Ka paljudes teistes riikides on suvepealinnaks saanud kuurortlinnad, kuhu riigipea suveks kolib. 1996. aastast kannab talvepealinna tiitlit Otepää. Türi kuulutati tänu kuulsale lillelaadale kevadpealinnaks 2000. aastal. Linna on kutsutud ka lillepealinnaks. Eelmisel aastal nimetati sügispealinnaks Narva linn.
Küsitav tundub suurettevõtete reklaam asula tunnuslauses. Nii kannab Saku uhkelt õllekultuuri pealinna nime ning Põltsamaa veinipealinna nime. Sama loogikaga võiks Rakvere nimetada end Grossi toidukaupade pealinnaks.
Pealinna nimi võib olla ka liikuv tiitel. Näiteks on Eesti Metsaselts 2004. aastast valinud igal aastal metsapealinna. Seda tiitlit on kandnud Pärnu, Viljandi, Kilingi-Nõmme ning Tartu. Hiljuti kuulutasid organiseerunud mootorratturid Pärnu 2010 mootorrataste pealinnaks, pole aga selge, milliste teenete eest seda au osutatakse.
Pealinna tiitel võib külge jääda ka vastu tahtmist. Kui Läänemaa soovib kohalike jaoks olla turvaline pesapaik, siis Haapsalut kiputakse ikka hoopis mudapealinnaks tembeldama. Viljandi tahab tuksuda ürgses rütmis, kuid tihti nimetatakse teda Mulgimaa pealinnaks, kuigi on vaieldav, kas ta Mulgimaal üldse asub.
Inimgeograaf Ott Kurs on kirjutanud, et regionaalpoliitiliselt oleks Eestile sobivaimaks pealinnaks Võhma asula koht. Siiski ei paista Tallinn pealinnade võistluses alla jäävat ning on pealinna kaubamärgi patendiametilt endale küsinud. Kui tõesed ja kui elavad need lood on, mida alternatiivsed pealinnad meile jutustada püüavad, seda saab teada vaid ise kohale minnes.
Wednesday, February 17, 2010
Toiduringid: lähedalt ja mahedalt 15. jaanuar 2010 Roheline Värav
Kohalikku toiduringi kuulumine võiks Eestis saada auasjaks – see on patriootlik ja see on ka tervislik.
Linnaarhitekt Carolyn Steel kirjutab raamatus «Hungry City», et toit on see, mis ühendab kõiki inimesi, kuid ka see, mis ühendab ühtmoodi mõtlevaid inimesi. Ta lisab oma blogis, et väiketalud ning nende võrgustikud mängivad võtmerolli inimühiskonna võimes astuda vastu suurtele keskkonnakriisidele, mis meid ees ootavad.
Viis aastat tagasi kirjutas Sander Silm Rohelises Väravas innustava-unistava artikli sellest, kui levinud on Soomes nn toiduringid. «Toiduring (soome keeles ruokapiiri) koosneb üldjuhul 10–20 perest, kes ostavad koos kas otse talunikelt või ka hulgimüüjatelt kaupa. Tampere tehnikaülikooli üliõpilaste toiduring hõlmab aga sadu tudengeid, kellele kord kuus tuuakse värsked toiduained koju kätte,» kirjutas ta toona. «Nende eesmärk on saada soodsalt värskeid toiduaineid, aidata kaasa elujõulise maaelu säilimisele ning vähendada koormust keskkonnale, kuna tooted tuuakse lähedalt. Vähetähtis pole ka see, et inimesed teavad, kus nende söök on toodetud. Paljudel juhtudel on suhted toiduringi ja talu vahel aga juba sedavõrd tihedad, et toiduringi inimesed käivad omas talus isegi talgutöödel.»
Lasteaiad toiduringis
Aasta pärast Sander Silma artikli ilmumist toimus Tartus väike koosolek, kus seltskond inimesi otsustas hakata tellima oma iganädalast toitu Lõuna-Eesti talunike käest. Nii talude koostööd kui ka linnainimestega suhtlemist hakkas koordineerima Alt-Lauri mahetalu perenaine Kaja Kesküla.
Kuigi tegu on Eesti toiduringide pioneeriga, on Kaja Kesküla täna üsna tagasihoidlik: «Püüame areneda sammhaaval, et ei annaks tellijatele põhjendamatuid lubadusi ja et talud klientide vajadustele tootmisega järele jõuaksid.» Tartusse tellijaid saaks praegu juurde võtta küll, ütleb perenaine, sest osa endisi Supilinna tellijaid saavad nüüd oma kauba kätte sealsest ökopoest. Sellest aastast on toiduringi osaks ka neli Tartu lasteaeda.
Paras aeg liitumiseks
Lõuna-Eesti toiduvõrgustikku kuulub ka talusid, mille toodang ei ole mahe, kuid on siiski käsitsi ja kodusoojas valmistatud. Märgistatud mahetoodetel on riiklik garantii: mahetootjaid kontrollib taimetoodangu inspektsioon, kelle inspektor käib talus kohapeal vähemalt korra aastas. Mahesaadused on kasvatatud ilma pestitsiidide ja mineraalväetisteta ning loomad peetud rangete heaolunõuete kohaselt, saadused töödeldud mahereeglite järgi. Pole lubatud sünteetilised värv-, lõhna- ega säilitusained.
«Praegu on nii väikestel kui ka suurtel taludel tegelikult tõsine ellujäämise probleem,» selgitab Kaja Kesküla. «Need väiketootjad, kes püüavad pidevalt mahetooteid pakkuda, konkureerivad sügisel hinna osas hobikasvatajatega. Mahetoodete ostmisest huvitatud saaksid ise omavahel kokku võttes ja taludele tootmislepinguid välja pakkudes kaasa aidata kindla turu tekkimisele ja tootmise ergutamisele.»
Talv on just sobiv aeg uuteks algatusteks, et kevadel oleks mahetalunikel juba võimalik külvates nõudlusega arvestada. Kohalikku ja tervislikku eelistama ning väikesi toiduringe looma innustavad Dagö laulusõnad: «Me toiduklubisse alati tulla võid, kui su silmist pliidile võtta saab tuld.»
Kaup Eesti mahetootjatelt ning väiketootjatelt
Toiduringid
• Maakaup.com: kaubaring, mis toob talutooteid kord nädalas Tallinna ja Viimsi kaubajaotuspunktidesse.
• Tagurpidi lavka (tagurpidilavka.wordpress.com): mittetulunduslik toiduring, mis toob kauba koju Tallinnas ja selle lähiümbruses.
Lõuna-Eesti toiduringi kaudu Võru, Põlva ja Tartumaa talunike toodete Tartusse tellimiseks saab küsida pakkumist, saates kirja e-aadressile mae.lauri@gmail.com
• Tartu inimeste toidukogukond Juurikas: http://toidukooptartu.wordpress.com
• Pärnumaa talunike toiduring Pärnus ja lähiümbruses: www.maatoit.ee
• Algatusgrupp OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) Kuusalus: http://kuusaluott.weebly.com
E-poed
• Ökosahver (www.sahver.ee) tegeleb mahekasti müügiga Tallinna kesklinnast Viimsi, Laagri ja Tabasaluni.
• Mahekaup.ee e-poest saab posti teel koju tellida kõiki poes müüdavaid asju.
• Bioteek.ee on e-pood, kust saab tellida nii kodu- kui ka välismaist mahekaupa, kaupa jagatakse enamasti Tallinnas, kuid mitteriknevat kaupa saab tellida ka mujale.
• Tervitus.ee on e-pood, kus on aukohal Eesti talukaup ja ökokaup, Tallinnas tuuakse kaup koju kätte, mujal Eestis SmartPOSTi pakiautomaati.
Muud võimalused
- Lisaks tegutseb mitmel pool talupoode ja ökopoode, kus kohalikku toodangut müüakse.
- Mahetootjate register on avalik ja kättesaadav aadressil www.plant.agri.ee. Mahetoodangu andmebaasist www.ceet.ee/mahe leiab mahetootjate aastased keskmised müügikogused ja müüjate kontaktandmed neile, kes soovivad ise otse ühendust võtta.
Linnaarhitekt Carolyn Steel kirjutab raamatus «Hungry City», et toit on see, mis ühendab kõiki inimesi, kuid ka see, mis ühendab ühtmoodi mõtlevaid inimesi. Ta lisab oma blogis, et väiketalud ning nende võrgustikud mängivad võtmerolli inimühiskonna võimes astuda vastu suurtele keskkonnakriisidele, mis meid ees ootavad.
Viis aastat tagasi kirjutas Sander Silm Rohelises Väravas innustava-unistava artikli sellest, kui levinud on Soomes nn toiduringid. «Toiduring (soome keeles ruokapiiri) koosneb üldjuhul 10–20 perest, kes ostavad koos kas otse talunikelt või ka hulgimüüjatelt kaupa. Tampere tehnikaülikooli üliõpilaste toiduring hõlmab aga sadu tudengeid, kellele kord kuus tuuakse värsked toiduained koju kätte,» kirjutas ta toona. «Nende eesmärk on saada soodsalt värskeid toiduaineid, aidata kaasa elujõulise maaelu säilimisele ning vähendada koormust keskkonnale, kuna tooted tuuakse lähedalt. Vähetähtis pole ka see, et inimesed teavad, kus nende söök on toodetud. Paljudel juhtudel on suhted toiduringi ja talu vahel aga juba sedavõrd tihedad, et toiduringi inimesed käivad omas talus isegi talgutöödel.»
Lasteaiad toiduringis
Aasta pärast Sander Silma artikli ilmumist toimus Tartus väike koosolek, kus seltskond inimesi otsustas hakata tellima oma iganädalast toitu Lõuna-Eesti talunike käest. Nii talude koostööd kui ka linnainimestega suhtlemist hakkas koordineerima Alt-Lauri mahetalu perenaine Kaja Kesküla.
Kuigi tegu on Eesti toiduringide pioneeriga, on Kaja Kesküla täna üsna tagasihoidlik: «Püüame areneda sammhaaval, et ei annaks tellijatele põhjendamatuid lubadusi ja et talud klientide vajadustele tootmisega järele jõuaksid.» Tartusse tellijaid saaks praegu juurde võtta küll, ütleb perenaine, sest osa endisi Supilinna tellijaid saavad nüüd oma kauba kätte sealsest ökopoest. Sellest aastast on toiduringi osaks ka neli Tartu lasteaeda.
Paras aeg liitumiseks
Lõuna-Eesti toiduvõrgustikku kuulub ka talusid, mille toodang ei ole mahe, kuid on siiski käsitsi ja kodusoojas valmistatud. Märgistatud mahetoodetel on riiklik garantii: mahetootjaid kontrollib taimetoodangu inspektsioon, kelle inspektor käib talus kohapeal vähemalt korra aastas. Mahesaadused on kasvatatud ilma pestitsiidide ja mineraalväetisteta ning loomad peetud rangete heaolunõuete kohaselt, saadused töödeldud mahereeglite järgi. Pole lubatud sünteetilised värv-, lõhna- ega säilitusained.
«Praegu on nii väikestel kui ka suurtel taludel tegelikult tõsine ellujäämise probleem,» selgitab Kaja Kesküla. «Need väiketootjad, kes püüavad pidevalt mahetooteid pakkuda, konkureerivad sügisel hinna osas hobikasvatajatega. Mahetoodete ostmisest huvitatud saaksid ise omavahel kokku võttes ja taludele tootmislepinguid välja pakkudes kaasa aidata kindla turu tekkimisele ja tootmise ergutamisele.»
Talv on just sobiv aeg uuteks algatusteks, et kevadel oleks mahetalunikel juba võimalik külvates nõudlusega arvestada. Kohalikku ja tervislikku eelistama ning väikesi toiduringe looma innustavad Dagö laulusõnad: «Me toiduklubisse alati tulla võid, kui su silmist pliidile võtta saab tuld.»
Kaup Eesti mahetootjatelt ning väiketootjatelt
Toiduringid
• Maakaup.com: kaubaring, mis toob talutooteid kord nädalas Tallinna ja Viimsi kaubajaotuspunktidesse.
• Tagurpidi lavka (tagurpidilavka.wordpress.com): mittetulunduslik toiduring, mis toob kauba koju Tallinnas ja selle lähiümbruses.
Lõuna-Eesti toiduringi kaudu Võru, Põlva ja Tartumaa talunike toodete Tartusse tellimiseks saab küsida pakkumist, saates kirja e-aadressile mae.lauri@gmail.com
• Tartu inimeste toidukogukond Juurikas: http://toidukooptartu.wordpress.com
• Pärnumaa talunike toiduring Pärnus ja lähiümbruses: www.maatoit.ee
• Algatusgrupp OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) Kuusalus: http://kuusaluott.weebly.com
E-poed
• Ökosahver (www.sahver.ee) tegeleb mahekasti müügiga Tallinna kesklinnast Viimsi, Laagri ja Tabasaluni.
• Mahekaup.ee e-poest saab posti teel koju tellida kõiki poes müüdavaid asju.
• Bioteek.ee on e-pood, kust saab tellida nii kodu- kui ka välismaist mahekaupa, kaupa jagatakse enamasti Tallinnas, kuid mitteriknevat kaupa saab tellida ka mujale.
• Tervitus.ee on e-pood, kus on aukohal Eesti talukaup ja ökokaup, Tallinnas tuuakse kaup koju kätte, mujal Eestis SmartPOSTi pakiautomaati.
Muud võimalused
- Lisaks tegutseb mitmel pool talupoode ja ökopoode, kus kohalikku toodangut müüakse.
- Mahetootjate register on avalik ja kättesaadav aadressil www.plant.agri.ee. Mahetoodangu andmebaasist www.ceet.ee/mahe leiab mahetootjate aastased keskmised müügikogused ja müüjate kontaktandmed neile, kes soovivad ise otse ühendust võtta.
Subscribe to:
Posts (Atom)