Kolm Rohelise Värava toimetajat kujutlesid end indiaanlaseks ja astusid mõttes kivi otsa, et pidada eesti looduskaitse 100. sünniaastapäeva puhul kõne nähtamatule kuulajale.
Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.
Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.
Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.
Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.
Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.
Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.
Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.
Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.
Sookurg poeb peitu inimese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...
Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.
Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.
Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.
Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.
Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.
Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.
Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanuväärne ja õige.
Viiskümmend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri
angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»
Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.
Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.
Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.
Showing posts with label looduskaitse. Show all posts
Showing posts with label looduskaitse. Show all posts
Friday, March 18, 2011
Saturday, February 12, 2011
Kõned eesti loodushoiu sünnipäeval 11. september 2010 Roheline Värav
Kolm Rohelise Värava toimetajat kujutlesid end indiaanlaseks ja astusid mõttes kivi otsa, et pidada eesti looduskaitse 100. sünniaastapäeva puhul kõne nähtamatule kuulajale.
Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.
Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.
Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.
Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.
Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.
Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.
Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.
Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.
Sookurg poeb peitu inimese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...
Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.
Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.
Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.
Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.
Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.
Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.
Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanuväärne ja õige.
Viiskümmend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri
angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»
Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.
Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.
Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.
Sunday, May 31, 2009
Kevadine künd ja linnukaitse. Greengate 2. mai 2008
Esimese mai hommik. Akna tagant kostab isa hääl: "Mine! Vagu! Kuss... Nõõ, nõõ! Tubli hobune!" Isa künnab hobusega kartulimaad, ema loobib kartuleid vakku.
Varsti on ka mul aeg õue minna ja volbripäeva puhul oad-herned maha panna. Mullas nokitsemine on hea meditatsioon, tuleb igasuguseid mõtteid. See, et mu isa kartulivaod just hobusega lahti ajab, on tal põhimõtte küsimus. Tõsised põllumehed vaatavad sellisele asjale natuke viltu. Samas meie väikese kartuli- ja köögiviljamaa pärast traktoristi tellimine oleks ju suisa imelik...
Hobuse eelis traktori ees on see, et ta ei vaja fossiilseid kütuseid. Hobuse eelis traktori ees on see, et nii tegid meie esivanemad ja nii hoiame alles kadunud naabrimehe tarkust sellest, kuidas hobust rakendada. Erinevalt traktoriga kündmisest aitab hobusega kündmine otseselt kaasa rändlindude kaitsmisele. Hmm, kuidas?
Eelmisel nädalal kiitis meie riigi valitsus heaks lindude rändeteede kaitse konventsiooniga ühinemise plaani. Lühendite maailmas elavad inimesed nimetavad seda AEWA konventsiooniks. Maakeeles rääkides on mõte selles, et kui me tahame kaitsta rändlinde, siis ei piisa sellest, kui näiteks Saksamaal taastatakse lindudele elupaiku, sest samal ajal võidakse Venemaal või Aafrikas need linnud lihtsalt maha lasta. Linnud ei tunne riigipiire ja sellepärast peab neid kaitsma kogu rändetee ulatuses. Igavesti tore ju, et Eesti selle lepinguga ühineda soovib.
Silma looduskaitseala on AEWA konventsiooniga juba mõnda aega tegelenud ning osaleb suurejoonelises rahvusvahelises projektis "Wings over wetlands" ehk "Tiivad vete kohal". (Täpne tõlge oleks "Tiivad märgalade kohal"). Sellest suurest projektist võtavad osa mitmed huvitavad riigid, kolm neist Euroopast, kuus Aafrikast ja kaks Aasiast. Kui erinevate maade tegevustesse süveneda, siis silma jääb, et pea igalpool kasutatakse märksõna "alternatiivsed eluviisid". Sisuliselt püütakse meelitada inimesi märgaladel tegutsema nii, et see oleks lindudele hea. Nii, nüüd jõuangi ringiga tagasi oma isa juurde, kes istub tööajal kontoris, aga kevadpüha ajal künnab hobusega kartulimaad. Seesama hobune, kellega ta maad künnab, läheb pärast rannaniidule sööma ja puhkama. Seesama hobune on üks neist loomadest, kes kannavad hoolt selle eest, et Salmi rannaniit ei võsastuks ja rändlindudel oleks, kus peatuda ja pesitseda.
Aina rohkem näen seda, kuidas rahalised toetussüsteemid põllumajanduses ei too kaasa mitte seda, et põllumajandus aitaks kaasa keskkonnakaitsele, vaid seda, et põllumajandus intensiivistub ja rahakott täitub aina vähemal arvul maal tegutsevatest inimestest. Rahalised toetused on olulised, kuid kui teadmised sellest, mis on hea rändlindudele, jäävad vaid ornitoloogide ja teiste ekspertite lauale ning laiem üldsus vaatab asja arusaamatu pilguga, siis pole valitsuse allkirjastatud konventsioonidel suurt mõtet. Mõte on ikka, kui asja sisuliselt tehakse. Mõte on siis, kui ka kõrvaline vaataja mõistab otsest seost hobusega kündmise ja linnukaitse vahel, mitte ei pea looduskaitset mingiks keeldude-käskude süsteemiks.
Parafraseerides Douglas Adamsit: eksisteerib teooria, et loodus tuleks sulgeda kaitsealadele, kus seda hoitakse võimalikult puutumatuna ja inimesed võiksid siis mujal teha ükskõik milliseid hullumeelsusi. Jah, eksisteerib teooria, et see ongi juba juhtunud. Näha ju on, et selline mudel ei tööta, looduskaitsealad moodustavad planeedi pindalast nii väikese osa, et inimkonna säilimiseks vajalikku osa loodust need ei sisalda. Säästva arengu mõiste on hakanud suurest kasutamisest juba silmnähtavalt kuluma, aga inimesi, kes seda sisuliselt mõistavad, on ikka veel liiga vähe.
Hingelt olen ma ju optimist. Seega nädalakommentaari lõpuks soovitan kõigil kasutada kevadet ja saabuvat suve selleks, et maailma parandada: kasvatage oma talvine köögiviljavaru ise, kasutage kondiauru, ostke omale rohusööjaid loomi ja saatke nad looduslikele rohumaadele sööma, rääkige sellest, kui normaalsest mitte kui alternatiivsest tegevusest. Jõudu tööle!
Varsti on ka mul aeg õue minna ja volbripäeva puhul oad-herned maha panna. Mullas nokitsemine on hea meditatsioon, tuleb igasuguseid mõtteid. See, et mu isa kartulivaod just hobusega lahti ajab, on tal põhimõtte küsimus. Tõsised põllumehed vaatavad sellisele asjale natuke viltu. Samas meie väikese kartuli- ja köögiviljamaa pärast traktoristi tellimine oleks ju suisa imelik...
Hobuse eelis traktori ees on see, et ta ei vaja fossiilseid kütuseid. Hobuse eelis traktori ees on see, et nii tegid meie esivanemad ja nii hoiame alles kadunud naabrimehe tarkust sellest, kuidas hobust rakendada. Erinevalt traktoriga kündmisest aitab hobusega kündmine otseselt kaasa rändlindude kaitsmisele. Hmm, kuidas?
Eelmisel nädalal kiitis meie riigi valitsus heaks lindude rändeteede kaitse konventsiooniga ühinemise plaani. Lühendite maailmas elavad inimesed nimetavad seda AEWA konventsiooniks. Maakeeles rääkides on mõte selles, et kui me tahame kaitsta rändlinde, siis ei piisa sellest, kui näiteks Saksamaal taastatakse lindudele elupaiku, sest samal ajal võidakse Venemaal või Aafrikas need linnud lihtsalt maha lasta. Linnud ei tunne riigipiire ja sellepärast peab neid kaitsma kogu rändetee ulatuses. Igavesti tore ju, et Eesti selle lepinguga ühineda soovib.
Silma looduskaitseala on AEWA konventsiooniga juba mõnda aega tegelenud ning osaleb suurejoonelises rahvusvahelises projektis "Wings over wetlands" ehk "Tiivad vete kohal". (Täpne tõlge oleks "Tiivad märgalade kohal"). Sellest suurest projektist võtavad osa mitmed huvitavad riigid, kolm neist Euroopast, kuus Aafrikast ja kaks Aasiast. Kui erinevate maade tegevustesse süveneda, siis silma jääb, et pea igalpool kasutatakse märksõna "alternatiivsed eluviisid". Sisuliselt püütakse meelitada inimesi märgaladel tegutsema nii, et see oleks lindudele hea. Nii, nüüd jõuangi ringiga tagasi oma isa juurde, kes istub tööajal kontoris, aga kevadpüha ajal künnab hobusega kartulimaad. Seesama hobune, kellega ta maad künnab, läheb pärast rannaniidule sööma ja puhkama. Seesama hobune on üks neist loomadest, kes kannavad hoolt selle eest, et Salmi rannaniit ei võsastuks ja rändlindudel oleks, kus peatuda ja pesitseda.
Aina rohkem näen seda, kuidas rahalised toetussüsteemid põllumajanduses ei too kaasa mitte seda, et põllumajandus aitaks kaasa keskkonnakaitsele, vaid seda, et põllumajandus intensiivistub ja rahakott täitub aina vähemal arvul maal tegutsevatest inimestest. Rahalised toetused on olulised, kuid kui teadmised sellest, mis on hea rändlindudele, jäävad vaid ornitoloogide ja teiste ekspertite lauale ning laiem üldsus vaatab asja arusaamatu pilguga, siis pole valitsuse allkirjastatud konventsioonidel suurt mõtet. Mõte on ikka, kui asja sisuliselt tehakse. Mõte on siis, kui ka kõrvaline vaataja mõistab otsest seost hobusega kündmise ja linnukaitse vahel, mitte ei pea looduskaitset mingiks keeldude-käskude süsteemiks.
Parafraseerides Douglas Adamsit: eksisteerib teooria, et loodus tuleks sulgeda kaitsealadele, kus seda hoitakse võimalikult puutumatuna ja inimesed võiksid siis mujal teha ükskõik milliseid hullumeelsusi. Jah, eksisteerib teooria, et see ongi juba juhtunud. Näha ju on, et selline mudel ei tööta, looduskaitsealad moodustavad planeedi pindalast nii väikese osa, et inimkonna säilimiseks vajalikku osa loodust need ei sisalda. Säästva arengu mõiste on hakanud suurest kasutamisest juba silmnähtavalt kuluma, aga inimesi, kes seda sisuliselt mõistavad, on ikka veel liiga vähe.
Hingelt olen ma ju optimist. Seega nädalakommentaari lõpuks soovitan kõigil kasutada kevadet ja saabuvat suve selleks, et maailma parandada: kasvatage oma talvine köögiviljavaru ise, kasutage kondiauru, ostke omale rohusööjaid loomi ja saatke nad looduslikele rohumaadele sööma, rääkige sellest, kui normaalsest mitte kui alternatiivsest tegevusest. Jõudu tööle!
Sunday, April 20, 2008
Kaitseala või kiirtee: looduskaitsesõda Poolas. Roheline Värav 09.03.2007
Unikaalse märgala loodus on kaalukausil, kui Via Baltica kulgemistee üle vaidlevad Poola riik ja Euroopa komisjon.
Teetrassi nimi Via Baltica tähendab eestlase jaoks enamasti midagi positiivset, seostub unistusega isemajandavast Eestist, vabadest Baltimaadest ja eurooplaseks olemisest. Via Baltica
ühendab meid Euroopa Liiduga, selle rõõmude, kuid paraku ka muredega. Üks maa, mida Via
Baltica kasutajad tihti kiruvad, on Poola – see pikk ja tüütu vahepala teel läände. Kitsad lõputuna
näivad teed ja väikeasulad… Vähesed peatuvad Poolas, et imetleda looduse ilu ja kultuuriväärtusi, kuigi pakkuda on sel Euroopa Liidu ühel suuremal riigil nii mõndagi.
Selle aasta alguses lahvatas Poolas lausa sõda: laia, kiire ja mõnusa Via Baltica ehitusele jäi ette maaliline Rospuda jõe org märgala ja ürgloodusega. Trass lõhestab ürgmetsa Rospuda rahvusvahelise tähtsusega märgala (kaitse all aastast 1989) elustik on pea niisama mitmekesine
kui naabruses asuvas kuulsas Biebrza rahvuspargis. Poola teadlaste väitel on Rospuda väheseid looduslikuna säilinud tasandikujõgesid Euroopas. Selle kallastel elavad hundid ja ilvesed, hüübid ja kotkad. Botaanikud teavad, et Rospuda orus on hariliku muguljuure (orhidee) ainuke leiukoht Poolas.
Via Baltica kiirtee ehitajad raadavad trassi Augustowska ürgmetsa, teele jääb ka Knyszyni
ürgmets. Valitud trassi edasise ehituse huvides oleks tarvis kuivendada suur osa Rospuda
märg alast ning oru ületamiseks tarvilike kiirteesilla talade toes tamisel häviks märgalale iseloomulik pinnas. Trassi Suwalki-Augustow-Bialystok-Varssavi asemele pakuvad keskkonnaorganisatsioonid näiteks trassi Suwalki-Augustow-Grajewo-Lomza-Varssavi.
Euroopa seadus kaitseb
Via Baltica´t on finantseerinud Maailmapank, suuremale osale ehitusest loodabki riik saada tuge Maailmapanga ja Euroopa Investeeringupanga laenudest. Poolas kritiseeritakse nende pankade vähest huvi panna laenutingimustesse kirja keskkonnanõudeid. Kiirtee ehitajaid on ka paarkümmend aastat tagasi Eestis tegutsenud firma Budimex-Dromex.
Keskkonnaorganisatsioonid hoiatavad, et Euroopa õiguse printsiip «saastaja maksab» võimaldab
nõuda keskkonnakahju ka töö tegijalt, kui see on Euroopa looduskaitseseadusi teadlikult rikkunud. Siis ei ole enam tähtis, et töid tehakse valitsusega sõlmitud lepingu alusel.
Presidendipaar sekkus
Protestikisa peale on võimud nüüd küll algatanud keskkonnamõju hindamise. Sellest peaks selguma keskkonda kõige vähem kahjustav trass. Samas on valitsuse alustatud metsaraadamised näidanud, et tee ehitamisega ei kavatseta oodata seni, kuni mõjude hinnang valmib.
Detsembris 2006 saatis Euroopa Komisjon Poola valitsusele noodi, milles teatas, et rakendab karistusmeetmeid liikmesriigi vastu, kui ei peatata kaheksat teeehituse projekti, mis rikuvad Euroopa Liidu loodus- ja linnudirektiive. Veebruaris 2007 kohtusid Poola keskkonnaminister Jan
Szyszko ja Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Stravros Dimas. Läbirääkimistel edu ei saavutatud ning komisjon saatis Poolale teise kirja, kus lubab anda asja Euroopa Kohtusse, kui
ehitustöid ei lõpetata ühe nädala jooksul.
Poola ombudsman on öelnud, et peaministri Jaroslaw Kaczynski ja ta valitsuse otsused lähevad
vastuollu nii Euroopa Liidu kui ka Poola enda seadustega. Keskkonnaorganisatsioonide korraldatud allkirjakogumisel tee-ehituse vastu on oma nime kirja pannud 150 000 Poola kodanikku. Kuuskümmend Varssavi ülikooli loodusteadlast ning Krakowi teaduste akadeemia looduskaitse instituut saatsid veebruaris kirjad valitsusele palvega päästa väärtuslik Rospuda märgala. Ka Poola presidendipaar Maria ja Lech Kaczynski on avaldanud toetust protestijatele ning pöördunud valitsuse poole palvega ehitusleping peatada.
Kas või buldooseri ette
Peaministri vastus protestilainele oli ettepanek välja kuulutada referendum Kirde-Poola Polasie piirkonna elanikele. Nüüd vaieldakse selle otsuse seaduslikkuse üle. Kas võivad ühe piirkonna elanikud otsustada väärtuste üle, mis on olulised kogu riigile.
Keskkonnakaitsjad paluvad saata massiliselt E-kirju valitsusele, Rospuda orus on alustatud protestilaagriga. Greenpeace ja BirdLife koostöös kohalike ornitoloogia- ja looduskaitseühingutega seavad inimesi valvesse, et nad end vajadusel buldooserite teel puude
külge kinni seoksid ja tekitaksid inimkette. Sellist tegevust ei salli aga vist ükski riik ning Poola
politsei kogub infot laagris protestijate vastu.
Kas Eesti ei võiks võtta seisukohta Poolas sündiva suhtes? Kuidas paistavad maailmale meie Natura 2000 aladele plaanitavad hiigelprojektid, Saaremaa püsiühendus ja Tartu sõudekanal?
Teetrassi nimi Via Baltica tähendab eestlase jaoks enamasti midagi positiivset, seostub unistusega isemajandavast Eestist, vabadest Baltimaadest ja eurooplaseks olemisest. Via Baltica
ühendab meid Euroopa Liiduga, selle rõõmude, kuid paraku ka muredega. Üks maa, mida Via
Baltica kasutajad tihti kiruvad, on Poola – see pikk ja tüütu vahepala teel läände. Kitsad lõputuna
näivad teed ja väikeasulad… Vähesed peatuvad Poolas, et imetleda looduse ilu ja kultuuriväärtusi, kuigi pakkuda on sel Euroopa Liidu ühel suuremal riigil nii mõndagi.
Selle aasta alguses lahvatas Poolas lausa sõda: laia, kiire ja mõnusa Via Baltica ehitusele jäi ette maaliline Rospuda jõe org märgala ja ürgloodusega. Trass lõhestab ürgmetsa Rospuda rahvusvahelise tähtsusega märgala (kaitse all aastast 1989) elustik on pea niisama mitmekesine
kui naabruses asuvas kuulsas Biebrza rahvuspargis. Poola teadlaste väitel on Rospuda väheseid looduslikuna säilinud tasandikujõgesid Euroopas. Selle kallastel elavad hundid ja ilvesed, hüübid ja kotkad. Botaanikud teavad, et Rospuda orus on hariliku muguljuure (orhidee) ainuke leiukoht Poolas.
Via Baltica kiirtee ehitajad raadavad trassi Augustowska ürgmetsa, teele jääb ka Knyszyni
ürgmets. Valitud trassi edasise ehituse huvides oleks tarvis kuivendada suur osa Rospuda
märg alast ning oru ületamiseks tarvilike kiirteesilla talade toes tamisel häviks märgalale iseloomulik pinnas. Trassi Suwalki-Augustow-Bialystok-Varssavi asemele pakuvad keskkonnaorganisatsioonid näiteks trassi Suwalki-Augustow-Grajewo-Lomza-Varssavi.
Euroopa seadus kaitseb
Via Baltica´t on finantseerinud Maailmapank, suuremale osale ehitusest loodabki riik saada tuge Maailmapanga ja Euroopa Investeeringupanga laenudest. Poolas kritiseeritakse nende pankade vähest huvi panna laenutingimustesse kirja keskkonnanõudeid. Kiirtee ehitajaid on ka paarkümmend aastat tagasi Eestis tegutsenud firma Budimex-Dromex.
Keskkonnaorganisatsioonid hoiatavad, et Euroopa õiguse printsiip «saastaja maksab» võimaldab
nõuda keskkonnakahju ka töö tegijalt, kui see on Euroopa looduskaitseseadusi teadlikult rikkunud. Siis ei ole enam tähtis, et töid tehakse valitsusega sõlmitud lepingu alusel.
Presidendipaar sekkus
Protestikisa peale on võimud nüüd küll algatanud keskkonnamõju hindamise. Sellest peaks selguma keskkonda kõige vähem kahjustav trass. Samas on valitsuse alustatud metsaraadamised näidanud, et tee ehitamisega ei kavatseta oodata seni, kuni mõjude hinnang valmib.
Detsembris 2006 saatis Euroopa Komisjon Poola valitsusele noodi, milles teatas, et rakendab karistusmeetmeid liikmesriigi vastu, kui ei peatata kaheksat teeehituse projekti, mis rikuvad Euroopa Liidu loodus- ja linnudirektiive. Veebruaris 2007 kohtusid Poola keskkonnaminister Jan
Szyszko ja Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Stravros Dimas. Läbirääkimistel edu ei saavutatud ning komisjon saatis Poolale teise kirja, kus lubab anda asja Euroopa Kohtusse, kui
ehitustöid ei lõpetata ühe nädala jooksul.
Poola ombudsman on öelnud, et peaministri Jaroslaw Kaczynski ja ta valitsuse otsused lähevad
vastuollu nii Euroopa Liidu kui ka Poola enda seadustega. Keskkonnaorganisatsioonide korraldatud allkirjakogumisel tee-ehituse vastu on oma nime kirja pannud 150 000 Poola kodanikku. Kuuskümmend Varssavi ülikooli loodusteadlast ning Krakowi teaduste akadeemia looduskaitse instituut saatsid veebruaris kirjad valitsusele palvega päästa väärtuslik Rospuda märgala. Ka Poola presidendipaar Maria ja Lech Kaczynski on avaldanud toetust protestijatele ning pöördunud valitsuse poole palvega ehitusleping peatada.
Kas või buldooseri ette
Peaministri vastus protestilainele oli ettepanek välja kuulutada referendum Kirde-Poola Polasie piirkonna elanikele. Nüüd vaieldakse selle otsuse seaduslikkuse üle. Kas võivad ühe piirkonna elanikud otsustada väärtuste üle, mis on olulised kogu riigile.
Keskkonnakaitsjad paluvad saata massiliselt E-kirju valitsusele, Rospuda orus on alustatud protestilaagriga. Greenpeace ja BirdLife koostöös kohalike ornitoloogia- ja looduskaitseühingutega seavad inimesi valvesse, et nad end vajadusel buldooserite teel puude
külge kinni seoksid ja tekitaksid inimkette. Sellist tegevust ei salli aga vist ükski riik ning Poola
politsei kogub infot laagris protestijate vastu.
Kas Eesti ei võiks võtta seisukohta Poolas sündiva suhtes? Kuidas paistavad maailmale meie Natura 2000 aladele plaanitavad hiigelprojektid, Saaremaa püsiühendus ja Tartu sõudekanal?
Saturday, March 1, 2008
Kumari kõrele meeldib, kui kord aastas heina niidetakse. Roheline Värav 08.06.2007
Tänavu täitub 50 aastat Matsalu rahvuspargi kaitse alla võtmisest. Juubilari intervjueeris Silvia Lotman.
Paarikümne aasta jooksul on Eestis nii mererandades kui ka järvekallastel roostikud muudkui laienenud. Kas roostik kipub sööma Matsalu vaba vee alasid?
Veel kümmekonna aasta eest tundus küll, et roostik üha kasvab ja jääbki kasvama. Praeguseks on pilt veidi teine. Tänu rannakarjamaade taastamisele, millele aitab kaasa riigi rahaline tugi, on endised lagedad rannad ka sel suvel üsna lagedad. Roostik on säilinud muidugi seal, kus see ka kaitseala loomise aegu oli, ja seal peaks teda sellisena säilitama – jõesuudmes kasvav roostik puhastab mandrilt tulevat reostunud vett ja on elupaigaks paljudele elusolenditele.
Hiljuti käisid sõbrad ihtüoloogid siin uurimas, milline kalaelu käib roostikuvahelistes vaba vee aukudes. Tundub, et lõmpsiaugud on palju eriilmelisemad, kui varem arvati. Mõned on soostunud ja elutud, teised selgeveelised ja kala- ning linnurohked. Lahe kallastel üle jääva biomassi probleemi hakkab lähiajal lahendama ka kohalike inimeste nutikus – nimelt plaanitakse Lihula linna hakata kütma heina ja roo ülejääkidega.
Jüri Piigi lasteraamatus «Matsalu roostikus» käib tegevus 1950. aastatel, poisist peategelane näeb pealt salaküttide tegevust. Millised ohud praegu Matsalut ähvardavad?
Lindude salaküttimist tuleb siin praegu küll haruharva ette. On küll maasturitega pealinlasi, kes siia kihutama tulevad ja veelinde lasevad või siis tahavad jaanipäeva paiku metskitse kätte saada. Kohalikud elanikud on jahikeelust teadlikud ning teavitavad keskkonnainspektoreid, kui midagi sellist märkavad.
Küll leidub ka meie päevil rööv-kalamehi, kes ei taha aru saada sellest, et kalade püügikeeld kudemise ajal ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks.
Looduskaitsja Eerik Sits, kes Matsalu kaitseala loomise ettepaneku tegi, võttis endale hiljem perenimeks Kumari. See nimi tuleb ühe Matsalu laiu – Kumari laiu – nimest. Mis sel laiul nüüdsel ajal sünnib?
No ikka, Kumari laid istub ikka seal lahe suudmes Sipelga- ja Tondirahu vahel. Kõik laiud on Matsalu rahvuspargis reservaadid. See tähendab, et inimene niisama omapead seal kolada ei või. Seal on käinud ornitoloogid linde loendamas ning on tavaks saanud korraldada sel laiul looduskaitselisi talgutöid. Võetakse maha kadakaid ja niidetakse heina, et saarekesel säiliksid rannikulindude pesitsuskohad. Kumari teeb eriliseks ka see, et sealne juttselg-kärnkonna ehk kõre populatsioon kasvab jõudsalt, mujal maailmas on see liik pea välja surnud. Kõrele meeldib, kui tema kudemiskohas inimesed kord aastas heina niidavad.
Kumaril on rannaelanikud lambaid karjatanud. Praegu elavad seal täitsa metsikud lambad. Mõne aasta eest tõid looduskaitsjad sinna lambaid ja vana jäär ning utt elavad saarel aasta läbi.
Matsalu sümboliks on olnud hüüp, hiljem on logole ilmunud aga hoopis kolm lendavat luike. Millest selline muutus?
Matsalu kaitseala loomise aegu oli siinne roostik väga eriline, mujal ei leidunud eriti sellist kooslust. Hüüp kui tüüpiline roostikulind vast sümboliseeriski seda, mis inimestele siin huvitav tundus. Praegusel ajal levivad roostikud üha laiemalt ning eriliseks on osutunud hoopis need suured lagedad rannikualad, kus rändlinnud peatuda saavad. Eks siis seepärast nüüd need rändavad luiged – lindude rände sümbol. Ega hüüp seepärast vähem tähtis ole. Matsalu on nende müstiliste lindude tähtsaim pesitsuspaik Eestis.
Kunagi räägiti Matsalust põhiliselt seoses lindude rõngastamisega. Kas ka tänapäeval kasutatakse Matsalu märgiga rõngaid?
Jah, ka praegu töötab Matsalu rõngastuskeskus, millel on eriti pikk nimi: riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Matsalu rõngastustalitus. Matsallu koguneb ka teave kogu Eesti rõngastatud lindude kohta. Kõik Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA, MATSALU. Rõngastuskeskus juhib ka nahkhiirte märgistamist.
Kui Eerik Kumari praegu paati hüppaks ja lahel ringi sõidaks, mis leiduks linnustikus sellist, mille kohta ta hüüaks «Ohoo»?
Kumari ajal polnud siin üldse kormorane, samuti oli praegu väga tavaline kühmnokk-luik siis haruldane lind. Kevadine laglede ränne ei olnud Kumari ajal nii massiline kui tänapäeval. Samas on naerukajakas, toona tihe pesitseja, nüüd palju haruldasem. Kel sügavam huvi Matsalu linnustiku muutuste vastu, sel tasub uurida Matsalu loodusvaatluste tänavu ilmunud kogumikku, kus ornitoloog Eve Mägi teeb kokkuvõtteid linnuloendustest.
Matsalu looduskaitseala
• Asutati 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
• Pindala on 48 610 hektarit, sealhulgas umbes 3000 hektarit roostikku, ligi 4000 hektarit luhaheinamaid, 2300 hektarit lagedaid rannakarjamaid ja heinamaid, 50 meresaart ja laidu koos ümbritseva merega ning mitmed liigirikkad puisniidud.
• Matsalu kanti 1976. aastal rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja.
• Aastal 2003 sai Matsalu Euroopa Nõukogu looduskaitsealade diplomi, mis tähendab peale suure au ka korrapärast rahvusvahelist kontrolli loodusväärtuste säilimise üle.
• Aastal 2004 nimetati looduskaitseala Matsalu rahvuspargiks.
Paarikümne aasta jooksul on Eestis nii mererandades kui ka järvekallastel roostikud muudkui laienenud. Kas roostik kipub sööma Matsalu vaba vee alasid?
Veel kümmekonna aasta eest tundus küll, et roostik üha kasvab ja jääbki kasvama. Praeguseks on pilt veidi teine. Tänu rannakarjamaade taastamisele, millele aitab kaasa riigi rahaline tugi, on endised lagedad rannad ka sel suvel üsna lagedad. Roostik on säilinud muidugi seal, kus see ka kaitseala loomise aegu oli, ja seal peaks teda sellisena säilitama – jõesuudmes kasvav roostik puhastab mandrilt tulevat reostunud vett ja on elupaigaks paljudele elusolenditele.
Hiljuti käisid sõbrad ihtüoloogid siin uurimas, milline kalaelu käib roostikuvahelistes vaba vee aukudes. Tundub, et lõmpsiaugud on palju eriilmelisemad, kui varem arvati. Mõned on soostunud ja elutud, teised selgeveelised ja kala- ning linnurohked. Lahe kallastel üle jääva biomassi probleemi hakkab lähiajal lahendama ka kohalike inimeste nutikus – nimelt plaanitakse Lihula linna hakata kütma heina ja roo ülejääkidega.
Jüri Piigi lasteraamatus «Matsalu roostikus» käib tegevus 1950. aastatel, poisist peategelane näeb pealt salaküttide tegevust. Millised ohud praegu Matsalut ähvardavad?
Lindude salaküttimist tuleb siin praegu küll haruharva ette. On küll maasturitega pealinlasi, kes siia kihutama tulevad ja veelinde lasevad või siis tahavad jaanipäeva paiku metskitse kätte saada. Kohalikud elanikud on jahikeelust teadlikud ning teavitavad keskkonnainspektoreid, kui midagi sellist märkavad.
Küll leidub ka meie päevil rööv-kalamehi, kes ei taha aru saada sellest, et kalade püügikeeld kudemise ajal ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks.
Looduskaitsja Eerik Sits, kes Matsalu kaitseala loomise ettepaneku tegi, võttis endale hiljem perenimeks Kumari. See nimi tuleb ühe Matsalu laiu – Kumari laiu – nimest. Mis sel laiul nüüdsel ajal sünnib?
No ikka, Kumari laid istub ikka seal lahe suudmes Sipelga- ja Tondirahu vahel. Kõik laiud on Matsalu rahvuspargis reservaadid. See tähendab, et inimene niisama omapead seal kolada ei või. Seal on käinud ornitoloogid linde loendamas ning on tavaks saanud korraldada sel laiul looduskaitselisi talgutöid. Võetakse maha kadakaid ja niidetakse heina, et saarekesel säiliksid rannikulindude pesitsuskohad. Kumari teeb eriliseks ka see, et sealne juttselg-kärnkonna ehk kõre populatsioon kasvab jõudsalt, mujal maailmas on see liik pea välja surnud. Kõrele meeldib, kui tema kudemiskohas inimesed kord aastas heina niidavad.
Kumaril on rannaelanikud lambaid karjatanud. Praegu elavad seal täitsa metsikud lambad. Mõne aasta eest tõid looduskaitsjad sinna lambaid ja vana jäär ning utt elavad saarel aasta läbi.
Matsalu sümboliks on olnud hüüp, hiljem on logole ilmunud aga hoopis kolm lendavat luike. Millest selline muutus?
Matsalu kaitseala loomise aegu oli siinne roostik väga eriline, mujal ei leidunud eriti sellist kooslust. Hüüp kui tüüpiline roostikulind vast sümboliseeriski seda, mis inimestele siin huvitav tundus. Praegusel ajal levivad roostikud üha laiemalt ning eriliseks on osutunud hoopis need suured lagedad rannikualad, kus rändlinnud peatuda saavad. Eks siis seepärast nüüd need rändavad luiged – lindude rände sümbol. Ega hüüp seepärast vähem tähtis ole. Matsalu on nende müstiliste lindude tähtsaim pesitsuspaik Eestis.
Kunagi räägiti Matsalust põhiliselt seoses lindude rõngastamisega. Kas ka tänapäeval kasutatakse Matsalu märgiga rõngaid?
Jah, ka praegu töötab Matsalu rõngastuskeskus, millel on eriti pikk nimi: riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Matsalu rõngastustalitus. Matsallu koguneb ka teave kogu Eesti rõngastatud lindude kohta. Kõik Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA, MATSALU. Rõngastuskeskus juhib ka nahkhiirte märgistamist.
Kui Eerik Kumari praegu paati hüppaks ja lahel ringi sõidaks, mis leiduks linnustikus sellist, mille kohta ta hüüaks «Ohoo»?
Kumari ajal polnud siin üldse kormorane, samuti oli praegu väga tavaline kühmnokk-luik siis haruldane lind. Kevadine laglede ränne ei olnud Kumari ajal nii massiline kui tänapäeval. Samas on naerukajakas, toona tihe pesitseja, nüüd palju haruldasem. Kel sügavam huvi Matsalu linnustiku muutuste vastu, sel tasub uurida Matsalu loodusvaatluste tänavu ilmunud kogumikku, kus ornitoloog Eve Mägi teeb kokkuvõtteid linnuloendustest.
Matsalu looduskaitseala
• Asutati 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
• Pindala on 48 610 hektarit, sealhulgas umbes 3000 hektarit roostikku, ligi 4000 hektarit luhaheinamaid, 2300 hektarit lagedaid rannakarjamaid ja heinamaid, 50 meresaart ja laidu koos ümbritseva merega ning mitmed liigirikkad puisniidud.
• Matsalu kanti 1976. aastal rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja.
• Aastal 2003 sai Matsalu Euroopa Nõukogu looduskaitsealade diplomi, mis tähendab peale suure au ka korrapärast rahvusvahelist kontrolli loodusväärtuste säilimise üle.
• Aastal 2004 nimetati looduskaitseala Matsalu rahvuspargiks.
Tuesday, February 19, 2008
Kaitseme vihmametsi, aga kuidas seda teha? Eesti Loodus 2005/2
Kas tahaksite osaleda rahvusvahelisel puuvõrade uurimise seminaril “International Canopy Access Workshop”, kus näidatakse, kuidas liikuda vihmametsade võrades saamaks teadmisi nende koosluste määratu mitmekesisuse kohta? Kui jah, siis võtke ühendust integreeritud looduskaitseuuringute instituudiga (Integrated Conservation Research – ICR), mida juhib väliseestlasest president Illar Muul.
Suurem osa vihmametsade elustiku mitmekesisusest asub kõrgel puuvõrades. Uurimaks oma esimesi huviobjekte – lendoravaid – pidi noor zooloog Illar Muul ise lausa puuvõradesse kolima. Nüüdseks ammu doktorikraadi kaitsnud Illari huvi lendoravate vastu laienes nende loomakeste haiguste, parasiitide, toidulaua, konkurentide ja vaenlasteni ning lõpuks jõudis ta vääramatule arusaamisele: ökosüsteemis on kõik niivõrd üksteisega seotud, et pole võimalik uurida ega kaitsta eraldi mõnda liiki ja et liike on võimalik kaitsta ainult kogu elukeskkonda hoides.
Iseenesest ju lihtne järeldus, kuid möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus Malaisias pisiimetajaid uurides täheldas Illar Muul, et selle järelduseni polnud maailma looduskaitsjad veel jõudnud. Üksikuid liike uurivad teadlased ei teadvustanud seda, kui tähtis on teavitada oma uuringutest ka avalikkust. Nad kirusid vaid arengumaade majandust, mis vihmametsi hirmuäratava kiirusega hävitas.
Ligi kakskümmend aastat aktiivselt vihmametsade kaitsega tegelnud Illar Muul teatab telefonitsi häbelikult, et ta on allergiline arvutite vastu ning eelistab suhtlemist faksi või telefoni teel. Siiski on tema juhitaval instituudil äsja valminud koduleht, mille kaudu saab tutvuda vihmametsade kaitse projektidega (vt. http://www.integratedconservationresearch.org/). “Me ei tohiks karta majandusarengut, vaid peaksime suunama selle säästvale teele ning rakendama ökosüsteemide kaitseks,” kirjutab Illar Muul. Instituut töötabki välja ja viib ellu säästliku majandamise viise, mis ei kahjusta metsade looduslikku mitmekesisust.
Vihmametsade kaduv hiid
Esiteks tuleb võtta vaatluse alla metsade hävitamise põhjused ning leida probleemidele muid lahendusi. Suur hulk vihmametsi raadatakse selleks, et saada karjamaid põllumajandusloomadele. ICR pakub lahendusena loodusliku veiseliha allika – maailma suurima veislase gauri (Bos gaurus) kasvatamise vihmametsades.
Hindi keeles tähendab sõna “gaur” looma, see suurekasvuline koduveiste metsik sugulane elab ka tänapäeval Aasia vihmametsades. Gaure jahitakse nii nende hea liha kui ka suurte sarvede pärast ning elukeskkonna häving ja jaht on viinud selle liigi väljasuremise äärele. Koos loomaaedades peetavate karjadega hinnati 2000. aastal populatsiooni kogusuuruseks 13 000–30 000 looma. Maailma looduskaitseliidu (IUCN) kriteeriumide järgi on gaur ohualdis liik. Teda paljundades ning vihmametsas poolmetsikult karjatades vähendaksime sealsete metsade muutmist karjamaadeks ning aitaksime samas püsida ohustatud liigil. ICR otsib aktiivselt rahastajaid, et jätkata gauride kunstviljastamist ning nende karjade moodustamist, et järjekindlalt tõestada: keskkonnasäästlik majandus osutub lõppkokkuvõttes tasuvamaks kui metsade raadamine.
Rikas mets
Vihmametsade hävitamise üks peapõhjusi on soov luua monokultuurseid põllumajandusmaid. Troopilises kliimas loodetakse kasvatada riisi, kummipuud, kakaod või pipart vastavalt turunõudlusele. Metsade hävitamisel jääb aga vaid õhuke kiht huumust: maa kurnatakse väheste aastate jooksul välja ja muutub põllumajandusele kõlbmatuks. Alternatiivse lahendusena pakub ICR kohalikele elanikele võimalust kasutada vihmametsa looduslikke rikkusi, müües mitmesuguseid loodustooteid, samuti tegelda ökoturismiga.
Vihmametsades kasvavatest taimeliikidest on hinnanguliselt veerandmiljonil meditsiiniline väärtus, siiani on laborites jõutud uurida vaid ligi viit tuhandet neist. Tänapäeva turg tunneb umbes kahtsadat liiki vihmametsadest pärit söödavaid puuvilju, ent sealsed põlisrahvad oskavad söögiks kasutada ligi kahte tuhandet. Umbes niisama palju arvatakse olevat söödavaid puuvilju, mida inimesed pole siiani proovinudki.
Iga mets on unikaalne, isegi sama geograafilise regiooni vihmametsade loomulik toodang võib suuresti erineda, igale metsale lisavad väärtust ka kohalike inimeste teadmised selle varude ning kasutusvõimaluste kohta. Vihmametsa oskuslikult majandades on võimalik teenida hoopis rohkem raha kui kiiruga tehtud tehingute abil. Näiteks vihmametsades kasvav puu Wiesneri soorea (Shorea wiesneri) on seni olnud eelkõige puiduallikas, samas annaks iga mahavõetud puu palju suuremat tulu hoopis keemia- või ravimitööstuses. Loomulikult võiks mõistlikult majandades suunata väärtuslikku puitu ka mööblitööstusse, kuid enamasti kiputakse kiire kasumi nimel müüma seda otse metsast liiga odava hinnaga. Kasvatades sooread monokultuurina, tuleks kanda suuri kulutusi pestitsiididele ning väetistele, samal ajal kui tuhandeid aastaid püsinud ja arenenud kooslus kaitseb ja toidab puid nende loomulikus keskkonnas.
Vihmametsade väärtuslike elementidena kasvatatakse ka dekoratiivseid liblikaid ja haruldasi orhideesid. Troopikas on nende jaht muutnud palju liike haruldaseks, kuid kohalikud pered võiksid saada head sissetulekut oma kasvatatud liblikate ja lillede müügist. Troopilistes metsades elab ka palju eri liiki imetajaid ja linde, kellelt saadavat oskavad põlisrahvad kavalalt ära kasutada.
Ahvikombel puuvõrade vahel kiikudes
Peale vihmametsa andide müümise saab kohalik elanik end elatada ökoturismi abil. Selleks on Illar Muul ning tema meeskond teinud ära suure töö Malaisias, Hiinas, Ghanas, Costa Ricas, Peruus ning mujalgi. Uurimistööde aegu tekkis Illar Muulil vajadus luua puuvõrades liikumise võimalusi. Siit kasvasid välja erilised rippuvad rajad vihmametsa võrade kõrgusel. Illari enda sõnul avasid need “sillad” inimesele täiesti uue maailma, umbes samamoodi nagu akvalangi kasutuselevõtt võimaldas näha korallriffide mitmekesisust ja ilu. Rippuvad rajad võeti väga kiiresti kasutusse ka turistide ligimeelitamiseks ning neid peetakse lausa ICR-i kaubamärgiks. Illar Muul rõhutab aga, et matkarajad vihmametsa võrastikus ei peaks olema asi iseeneses, need on vaid üks viis näidata ja propageerida nende metsade tõelist väärtust.
Mõnes projektipiirkonnas on laialdaselt arenenud ökoturism muutunud juba rahaliselt tasuvamaks kui puidu hankimine samast metsast. Seega võib rääkida ökoturismist kui ühest vihmametsade säästliku majandamise ning üksiti kaitse edukaimast suunast. Rippuvad rajad aitavad hoida ökosüsteemi peaaegu puutumatuna selle elustikule.
Paraku jääks vihmametsa võrastikus omapead jalutaval turistil enamik vaatamisväärsusi nägemata: et saada tõesti täiuslik kogemus, vajab turist ka asjalikku juhendajat. ICR-i üks tegevussuundi ongi anda kohalikele elanikele põhjalikke teadmisi teadusuuringute kohta vihmametsades ning koolitada neist head looduse vahendajad. Nii muutub iga vihmametsas matkaja ühtlasi selle toetajaks, sest annab elatist kohalikele, kes ei pea nüüd metsa odavalt puiduks müüma. Iga vihmametsas leiduv liik muutub turistide toel suuremaks rahaliseks väärtuseks just oma loomulikus keskkonnas. Nii tekib vajadus hoida metsa sellisena, nagu ta on.
Legendiks on saanud lugu sellest, kuidas üks maailma esimesel turistidele avatud rippuval matkarajal Malaisias Poringis jalutanud turist oli pärast tee läbi kõndimist lausunud: “Poring is boring.” (Poring on igav.) Seepeale viinud projektijuht Illar Muul oma rahulikul viisil pettunu samale rajale ning selgitanud kõike, mida seal umbes kümnekorruselise maja kõrgusel puuvõrades näha sai, nii nagu see tema loodusteadlase pilgule paistab. Pärast seda jalutuskäiku, mis avardas arusaamu maailmast, sai torisevast turistist vihmametsa kaitsjate pikaaegne toetaja ning kaasaktivist. Igal inimesel, kes suudab endale lubada puhkust maailma kaugetes paikades, on võimalik saada nendel rippradadel väärt kogemus, selleks piletit ostes üksiti looduskaitsesse investeerides.
Ka puitu on vaja varuda
Illar Muul ütleb igaühele, kes tuleb rääkima looduskaitsjatest kui majandustegevuse vihkajatest, et tegu on äärmiselt vale arusaamaga. “Mõned aktivistid, kes pole endale selgeks teinud säästva arengu põhimõtteid ja kipuvad kaitsma müstilist metsikut loodust, kus inimene on täiesti välistatud, teevad liiga kogu looduskaitse mainele,” on kogenud praktik kindel.
Niisiis ei saa keelata ka inimesele vajaliku puidu hankimist vihmametsadest. Vihmametsa ei saa säästa nii, et sulgeme osa reservaatidesse ning laseme ülejäänul minna nii, nagu läheb. Vihmametsade puiduvarusid tuleks majandada säästlikult, kuid üks probleem on selle ökosüsteemi haavatavus: nüüdisaegsed metsatöömasinad lõhuvad metsa sedavõrd, et hiljem on raske haavu parandada. Seetõttu on Malaisias püütud rakendada uut meetodit: puitu varutakse õhu kaudu, kasutades nii inimeste kui ka puidu transpordiks heeliumiga täidetud tetraeedrikujulisi “õhupalle”. Arendajate ja looduskaitsjate ühiste pingutuste siht peaks olema muuta selline puidu kogumise viis majanduslikult tasuvaks. Kahjuks on just „looduskaitseaktivistid“ need, kes takistavad puidu hankimist õhu kaudu. “Võideldes igasuguste metsatööde vastu põhjustavad „looduskaitsjad“ veel suuremaid kadusid metsades, sest raiumine iseenesest ei lõpe niipea,“ kurvastab Illar Muul.
Looduslik mitmekesisus – see ongi rikkus
Costa Ricas on ICR algatanud kinnisvaraäri “Öko-aakrid” (Eco-acres). Nüüdseks laastatud endised ilusad vihmametsaalad Rainmakeri mägedes taasmetsastatakse võimalikult liigirikkalt, nii et sinna hakkaksid ka ise tagasi tulema looduslikud liigid. “Meil tuleb vaid tekitada taimede abil võimalikult mitmekesine maastikumuster, siis muutub kooslus edasises arengus aina liigirikkamaks,” ütlevad spetsialistid oma kodulehel.
Maavaldused müüakse või renditakse inimestele, kes soovivad elada looduskaunis kohas ning on nõus maksma selle eest, et nende maal kasvavad kaunid orhideed ja lendavad imelised linnud. Lisaväärtusena saavad maaomanikud tarbida vihmametsas kasvavaid pähkleid, puuvilju ning muid hüvesid. Koondades väärtuslikele aladele teadlikke maaomanikke, tekitatakse looduskaunisse kohta elanikkond, kes ei lase tööstusel sealseid metsi enam hävitada. “Öko-aakrite” projektist loodetakse palju: ICR aitab maaomanikel alustada rippradadel põhinevat ökoturismiäri ning kohaliku toodangu müüki. “Meie eesmärk on suunata majanduse arengut selles piirkonnas nii, et see suurendaks bioloogilist mitmekesisust, mitte ei hävitaks seda,” on kirjas ICRi kodulehel.
Mis päästab vihmametsad?
Juba viis aastat tagasi kirjutas Illar Muul: ”Ameerika kosmoseprogramm on tõestanud, et küllaldaselt rahastatud ja koordineeritud uuringud annavad majanduslikult tasuvaid tulemusi. Oleks aeg teha sama kvaliteediga ponnistusi avastamaks meie “sisemist kosmost”, mis on meile palju lähemal, mõjutab meie igapäevaelu ning tulevikku.” Päästmaks vihmametsi on tarvis näidata, et keskkonnahoidlik majandamine tasub end ära. Seda on Illar Muul oma elutööga kindlasti juba tõestanud, kuid tema saavutusse ei suhtuta veel küllalt tõsiselt.
Loodusuurijate, arendajate ning otsustajate parem koostöö tekitaks n.-ö. kriitilise massi, mis pööraks vihmametsade majandamise normaalsesse suunda. Paraku töötab ICR-i meeskond siiani projektipõhiselt, riik ei rahasta nende tööd järjekindlalt. See seab instituudi tegevusele oma piirid. Samas on meie kõigi võimuses muuta maailma natuke selles suunas, et vihmametsad jääksid püsima kogu oma mitmekesisuses ja ilus.
---
Kes on Illar Muul?
ICR-i asutaja ning president Illar Muul (1938) pidi sõja tõttu oma kodust Eestimaal lahkuma kuueaastase poisina. Ta on sündinud Tallinnas, kuid elanud eri paigus sugulaste juures maal. Lapsepõlvest rääkides meenutab Illar, et kui vanemad teda üles leida tahtsid, siis alustasid nad otsinguid tallist loomade juurest. Loodusarmastus jäi poisile külge ka välismaale põgenemise järel ning pärast bioloogiaõpingute lõpetamist asus ta otsima rahvaid ja maid, kus elatakse rohkem loodusega kooskõlas kui loomulikust elukeskkonnast kaugenenud lääneühiskonnas.
Subscribe to:
Posts (Atom)