Miks sinivetikas meie vetes vohab? 11.august 2014 Postimees

Taas räägitakse palju sinivetikate (tsüanobakterite) ohust nii inimestele kui koduloomadele. Nii mõneski rannas ei tohi enam vette minna. Kuid miks üldse peame selle ohtliku ja ebameeldiva nähtusega iga suvi kokku puutuma? Kas see on looduse paratamatus või inimese poolt mõjutatav?

Sinivetikate vohamise põhjust ei tule otsida kaugelt: bakterid ja taimed vohavad vees siis, kui neil on seal palju süüa. Vetikate söögiks on täpselt samasugune väetis, mida kasutame põldudel taimede toitmiseks või mis voolab asulatest välja heitvetes. See ei ole mingi saladus või värske avastus – seda kõike võib lugeda kooliõpikust. Nagu ei ole ka saladus, et Läänemeri on üks reostunumaid meresid üldse.

Ometi jätkame me kursil, mis reostab veekogusid aina enam, vaadates läbi sõrmede sellele, et reostus mõjutab nüüdseks juba meid kõiki: me ujume reostunud meres ning sööme mürke sisaldavaid mereande.

Iseäranis mõtlematu tundub selles valguses, et arutuse all on väetiste tootmise jaoks fosforiidi kaevandamise võimalus siinsamas Eestis. See väetis jõuab ju ringiga tagasi meie veekogudesse ning teeb seal veelgi enam kurja.

Tihti ei räägita ka sellest, mis toimub vetikatest vohavas vees nende elukatega, kes inimese kombel vette minekut vältida ei saa – krevettide, kalade, hüljeste ja teistega. Toitained võimaldavad vetikatel vohada, mille tulemusel kasutavad taimed ja tsüanobakterid ära kogu eluks vajaliku hapniku ja ruumi. Samuti eritub vette tsüanobakterite toodetavaid mürke, mistõttu surevad massiliselt kalad ning kaovad veetaimed, vesi aga muutub häguseks massiks. Mere ökoloogiline tasakaal loksub paigast. Läänemeri kubiseb reostuse tagajärjel tekkinud surnud tsoonidest, kus ei ela enam kedagi. Surnud tsoon pole kurb mitte ainult emotsionaalselt ja eetiliselt, ka majanduslikult ei ole see ala näiteks kalanduse tarvis enam kasutuskõlblik.

Eelmisel aastal uuris Läänemere reostuse mõju siinsete riikide majandusele konsultatsioonifirma The Boston Consulting Group, mis on pühendunud ärimeeste nõustamisele. Nad leidsid, et tihti otsustatakse siin, et vaatamata suurele keskkonnamõjule on mingi äriprojekt kasulik. Samas võtab see kahjulik mõju ära mõne teise äri ressursi. Seega ühiskond kaotab taolistest projektidest. Konsultandid arvutasid välja, et keskkonnasõbraliku põllumajanduse ja turismi arendamine koos jätkusuutliku kalandusega võiks Läänemere-äärsetes riikides juurde luua kokku 550 000 töökohta. See annaks piirkonnale võimaluse areneda maailma juhtivaks puhta vee tehnoloogia keskuseks.

Läänemere väga kehva olukorraga on hilja tegeleda siis, kui kogu meri on juba üks suur surnud tsoon. Samuti ei aita mere tervisliku seisundi saavutamisele kaasa näiteks Tallinna lahe ääres plaanitav haisu vältimise meede – suunata reovesi lihtsalt kaugemale merre ehk silma alt ära.

Olukorra parandamisele kaasaaitamiseks peame saama fosfori ja lämmastiku kui põhiliste väetisainete ringluse tööle nii, et väetis oleks põllul, mitte vees. Selles protsessis pole vähetähtis inimeste igapäevane tarbimisotsus: fosfaadivaba kodukeemia kasutamine ja mineraalväetisteta toodetud toidu – näiteks mahetoodete – eelistamine. Aga kindlasti ka kodanikena otsustajatelt just sellise keskkonna- ja põllumajanduspoliitika nõudmine, mille tulemusena saaks käia ohutult suplemas igal suvel.

Toetada tuleks neid, kes lisaks ärile ka avalikke hüvesid loovad 21. august 2013 PM-Online

Eesti peaks tunnustama neid, kes loovad lisaks ärihüvedele ka avalikke hüvesid, üks viis seda teha on läbi põllumajandustoetuste, leiab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman tänase online-väitluse lõppsõnas.

Küsimus ei ole majanduse ja looduse ega suurtootjate ja väiketootjate vastandamises, vaid selles, millised valikud on ühiskonnale üldiselt paremad. Kas Eesti tahab olla teenäitaja või sabassörkija? Võrreldes näiteks Taaniga on Eesti põllumajandusmaastik suurema elurikkusega, ja et see on väärtuslik, siis on meie ülesandeks seda ka hoida. Taanis on elurikkuse hävingut põhjustanud looduslike ja poollooduslike koosluste likvideerimine põllumajandusmaastikelt ja väga intensiivne majandamisviis. Samas, Taanis on eramute reoveekäitlus ja asulate kanalisatsioon parem kui meil, Eestiga võrreldavat elurikkust pole see aga suutnud tagantjärele tekitada.

Keskkonnaorganisatsioonid mõistavad täielikult põllumajanduse tähtsust nii meie toidulaua katja kui ka maastike hooldajana. Jätkusuutlik põllumajandus peab täitma teisigi inimestele olulisi kriteeriume, näiteks soovime, et meie toit oleks tervislik, selle tootmisel säilitataks loomade heaolu ja toidutootmine seostuks maakogukondadega ning jääks kultuuriliselt vastuvõetavaks. Ühtlasi on oluline talunike enda tervis: mürkkemikaalide kasutamine on ohtlik nii tarbijale kui tootjale endale. Teadlikud ja informeeritud tarbijad tunnevad oma toidu tootjaid ning teavad, kuidas toit lauale jõuab.

Mahepõllumajandusel on potentsiaali kasvada ja toita ära kogu Eesti, selleks on vaja nii suuri kui väikesi tootjaid. Toetusi peaks maksma nendele, kes loovad lisaks ärihüvedele ka avalikke hüvesid. Loodussõbralikud tootmisviisid ja tootjad vajavad kindlasti rohkem ühiskonna tunnustust – üks viis seda teha on läbi toetuste.

Keskkonnaalane vastutus – Läänemere seisund, kliimamuutused – on ühine ja me ei tohiks vastutust teistele lükata jättes oma osa tegemata. Keskkonnakahju likvideerimine on alati kordades kallim, kui selle vältimine. Täna on meil võimalik arendada sellist põllumajandust, mis keskkonnakahju ei tekita. Maaelu arengukavas eelarves peaks suurendama nii mahepõllumajandusele kui ka tavatootmises elurikkusele suunatud tegevuste toetamist.

Põllumajandustoetusi tuleb rohkem anda mahetootmisele 21. august 2013 PM-Online

Toetused mahepõllumajandusele ja elurikkusele

Põllumajandustoetusi tuleks rohkem suunata mahepõllumajandusse ja elurikkuse säilitamisse: see on pikas perspektiivis kasulik nii majandusele, inimeste tervisele kui ka loodusele.

See on pikas perspektiivis majandusele kasulikum. Maailma toidutootmine seisab vastamisi suurte väljakutsetega: sõltuvus naftast ja järjest raskemini kättesaadavatest fosforväetistest, mille varud on vähenemas. Suurenevaks probleemiks on ka maapiirkondade hääbumine ja halvenev looduslik keskkond, mis seni on toidu tootmist taganud - muldade hapestumine, veekogude reostumine ja vee kättesaadavuse vähenemine, kasvuhoonegaaside õhku paiskamine, paljude kasulike putukate kadumine.

Samas kasvab tarbijate teadlikkus ning nõudlus keskkonnasõbraliku ja eetiliselt toodangu järele. Mahepõllumajandus on kiiresti kasvav majandusharu kogu maailmas, ökotoiduturg on viimasel kümnendil kasvanud üle 10 protsendi. Mahepõllumajandussektori väärtuseks Euroopas on hinnatud üle 14 miljardi euro.

Suunates põllumajandustoetused mahepõllumajanduse arengusse, arendame välja tulevikku suunatud majandussektori.

See võimaldab inimestel tarbida puhast kohalikku toitu ning viibida terves elukeskkonnas. Toitumise, ülekaalulisuse ja rasvumisega seotud haigused on tänapäeva ühiskonnas vaieldamatult suur probleem. See on riikidele üha suurem ja kulukam sotsiaalmajanduslikväljakutse. Tervislik mahetoit aitab ära hoida tasakaalustamata dieedist ning erinevatest allergeenidest tingitud haigusi, lisaks vähenevad mürkkemikaalide kasutamisest tingitud ohud.

Mürkide kasutamine põllumajanduses toob kaasa mitmeid probleeme (vt Roy Strideri kirjeldusi eelmisel aastal juhtunust). Vaid mahepõllumajanduse süsteemse arendamisega saame tagada tulevikus sellise toiduturu ja elukeskkonna, kus mürkkemikaale ei kasutata.

Säästlik põllumajandus säilitab Eestile omast looduslikku mitmekesisust ja maastike ilu. Tänapäeval kasutatakse põllumajanduses mürkkemikaale, kuivendatakse ja muudetakse maastik ühetaoliseks, kasvatatakse sadadel hektaritel samu kultuure ning kurnatakse mulda. Meile omane maastik koos paljude liikide elupaikadega on lahutamatult seotud traditsioonilise kõrge loodusväärtusega põllumajandusega. Põllulindude seire Eestis näitab, et mahemaadel on lindudele oluliselt paremad tingimised (vt nt PMUK 2012. a aruanne). Sidudes toetused elurikkuse vajadustega tagame, et Eesti loodusrikkusest saaksid osa ka tulevased põlved.

Toiduringid: lähedalt ja mahedalt 15. jaanuar 2010 Roheline Värav

Kohalikku toiduringi kuulumine võiks Eestis saada auasjaks – see on patriootlik ja see on ka tervislik.

Linnaarhitekt Carolyn Steel kirjutab raamatus «Hungry City», et toit on see, mis ühendab kõiki inimesi, kuid ka see, mis ühendab ühtmoodi mõtlevaid inimesi. Ta lisab oma blogis, et väiketalud ning nende võrgustikud mängivad võtmerolli inimühiskonna võimes astuda vastu suurtele keskkonnakriisidele, mis meid ees ootavad.

Viis aastat tagasi kirjutas Sander Silm Rohelises Väravas innustava-unistava artikli sellest, kui levinud on Soomes nn toiduringid. «Toiduring (soome keeles ruokapiiri) koosneb üldjuhul 10–20 perest, kes ostavad koos kas otse talunikelt või ka hulgimüüjatelt kaupa. Tampere tehnikaülikooli üliõpilaste toiduring hõlmab aga sadu tudengeid, kellele kord kuus tuuakse värsked toiduained koju kätte,» kirjutas ta toona. «Nende eesmärk on saada soodsalt värskeid toiduaineid, aidata kaasa elujõulise maaelu säilimisele ning vähendada koormust keskkonnale, kuna tooted tuuakse lähedalt. Vähetähtis pole ka see, et inimesed teavad, kus nende söök on toodetud. Paljudel juhtudel on suhted toidu­ringi ja talu vahel aga juba sedavõrd tihedad, et toiduringi inimesed käivad omas talus isegi talgutöödel.»

Lasteaiad toiduringis
Aasta pärast Sander Silma artikli ilmumist toimus Tartus väike koosolek, kus seltskond inimesi otsustas hakata tellima oma iganädalast toitu Lõuna-Eesti talunike käest. Nii talude koostööd kui ka linnainimestega suhtlemist hakkas koordineerima Alt-Lauri mahetalu perenaine Kaja Kes­küla.

Kuigi tegu on Eesti toiduringide pioneeriga, on Kaja Kesküla täna üsna tagasihoidlik: «Püüame areneda sammhaaval, et ei annaks tellijatele põhjendamatuid lubadusi ja et talud klientide vajadustele tootmisega järele jõuaksid.» Tartusse tellijaid saaks praegu juurde võtta küll, ütleb perenaine, sest osa endisi Supilinna tellijaid saavad nüüd oma kauba kätte sealsest ökopoest. Sellest aastast on toiduringi osaks ka neli Tartu lasteaeda.

Paras aeg liitumiseks
Lõuna-Eesti toiduvõrgustikku kuulub ka talusid, mille toodang ei ole mahe, kuid on siiski käsitsi ja kodusoojas valmistatud. Märgistatud mahetoodetel on riiklik garantii: mahetootjaid kontrollib taimetoodangu inspektsioon, kelle inspektor käib talus kohapeal vähemalt korra aastas. Mahesaadused on kasvatatud ilma pestitsiidide ja mineraalväetisteta ning loomad peetud rangete heaolunõuete kohaselt, saadused töödeldud mahereeglite järgi. Pole lubatud sünteetilised värv-, lõhna- ega säilitusained.

«Praegu on nii väikestel kui ka suurtel taludel tegelikult tõsine ellujäämise probleem,» selgitab Kaja Kesküla. «Need väiketootjad, kes püüavad pidevalt mahetooteid pakkuda, konkureerivad sügisel hinna osas hobikasvatajatega. Mahetoodete ostmisest huvitatud saaksid ise omavahel kokku võttes ja taludele tootmislepinguid välja pakkudes kaasa aidata kindla turu tekkimisele ja tootmise ergutamisele.»

Talv on just sobiv aeg uuteks algatusteks, et kevadel oleks mahetalunikel juba võimalik külvates nõudlusega arvestada. Kohalikku ja tervislikku eelistama ning väikesi toiduringe looma innustavad Dagö laulusõnad: «Me toiduklubisse alati tulla võid, kui su silmist pliidile võtta saab tuld.»



Kaup Eesti mahetootjatelt ning väiketootjatelt

Toiduringid

• Maakaup.com: kaubaring, mis toob talutooteid kord nädalas Tallinna ja Viimsi kaubajaotuspunktidesse.

• Tagurpidi lavka (tagurpidilavka.wordpress.com): mittetulunduslik toiduring, mis toob kauba koju Tallinnas ja selle lähiümbruses.

Lõuna-Eesti toiduringi kaudu Võru, Põlva ja Tartumaa talunike toodete Tartusse tellimiseks saab küsida pakkumist, saates kirja e-aadressile mae.lauri@gmail.com

• Tartu inimeste toidukogukond Juurikas: http://toidukooptartu.wordpress.com

• Pärnumaa talunike toiduring Pärnus ja lähiümbruses: www.maatoit.ee

• Algatusgrupp OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) Kuusalus: http://kuusaluott.weebly.com

E-poed

• Ökosahver (www.sahver.ee) tegeleb mahekasti müügiga Tallinna kesklinnast Viimsi, Laagri ja Tabasaluni.

• Mahekaup.ee e-poest saab posti teel koju tellida kõiki poes müüdavaid asju.

• Bioteek.ee on e-pood, kust saab tellida nii kodu- kui ka välismaist mahekaupa, kaupa jagatakse enamasti Tallinnas, kuid mitteriknevat kaupa saab tellida ka mujale.

• Tervitus.ee on e-pood, kus on aukohal Eesti talukaup ja ökokaup, Tallinnas tuuakse kaup koju kätte, mujal Eestis SmartPOSTi pakiautomaati.

Muud võimalused

- Lisaks tegutseb mitmel pool talupoode ja ökopoode, kus kohalikku toodangut müüakse.

- Mahetootjate register on avalik ja kättesaadav aadressil www.plant.agri.ee. Mahetoodangu andmebaasist www.ceet.ee/mahe leiab mahetootjate aastased keskmised müügikogused ja müüjate kontaktandmed neile, kes soovivad ise otse ühendust võtta.

Kas sina oled juba WWOOF-inud? Roheline Värav 7.09.2005

Paar kuud tagasi ühe inglasest bioloogiatudengiga suveplaanidest rääkides tuli jutuks, et sel suvel ta kahjuks wwoofima ei jõua minna, aga eelmisel aastal Kanadas olla asi ikka väga lahe olnud. Minu kõrval seisnud eestlasest sõber küsis hiljem vaikselt ja häbelikult:

«Mida see WWOOF tähendab?»

Vastust tuleks alustada sellest, et WWOOF on lühend inglisekeelsetest sõnadest World-Wide Opportunities on Organic Farms ehk siis emakeeli
«ülemaailmsed võimalused mahepõllumajandustaludes», teine võimalus seda lühendit lahti harutada on Willing Workers on Organic Farms ehk eesti keeles «vabatahtlikud töötajad mahepõllundustaludes». Nagu eelnevast juba arvata võib, on tegu võrgustikuga, kus saavad kokku mahetalud ning inimesed, kes tahaksid seal vabatahtlikult töötada.

Alguse sai wwoofimine 1971. aastal Londonis töötava sekretäri Sue Coppardi ideest aidata linnainimestel nagu tema ise, mõneks päevaks maale tööle minna. Praeguseks on lihtsast ideest saanud ülemaailmne võrgustik, kuhu kuulub liikmeid väikestest aednikest või elatustaludest kuni suurte farmeriteni. Kõiki võrgustiku liikmeid ühendab aga arusaam, et maaharimine peab olema võimalikult inim- ja loodussõbralik.
Selgitus tekitas mu sõbras huvi ning järgmisena tuli mul vastata küsimusele:

«Kuidas see töötab?»

Põhimõtteliselt töötab asi nii, et kui sa oled otsustanud, et sind huvitab mahepõllundus ja sa tahaksid seda kohe ise käega katsuda, tuleks esiteks välja mõelda, kus maailma otsas sa seda teha tahaksid. Paljudes riikides on olemas organisatsioon, mis kogub infot sealsete mahetalude kohta ning vahendab seda infot vabatahtlikele. Riikide kohta, kus sellist organisatsiooni pole (näiteks ka Eesti) on võimalik otsida infot rahvusvahelise WWOOF organisatsiooni kaudu.
Tänapäeval on lihtsaim viis oma otsinguid alustada internetis aadressil www.wwoof.org, kust leiab nii rahvusvahelise kui riiklike organisatsioonide kontaktandmeid. Kui valitud riigi organisatsiooniga on ühendust võetud, siis saab nende käest väikese tasu eest vastava riigi võrgustikuga ühinenud mahetalude nimestiku koos kirjelduste ja kontaktandmetega. Iga vabatahtlik valib ise välja, kuhu ta minna soovib ning kontakteerub siis taludega ise. Eduka kontakti saavutamise järel lepitakse tulevase peremehe ja töölise vahel kokku, millal ja kuidas kokku saadakse ning hakkabki töö pihta. Vabatahtlik peab loomulikult ise kohale sõitma, kohapeal tuleb teha tööd nii nagu kokku lepitud ning vastutasuks saavad töölised majutatud ja söödetud.

«Kas tööd tuleb teha 8 tundi päevas 7 päeva nädalas ja lapsi vist sellisele reisile üldse kaasa võtta ei saa,»

küsis hirmunult mu sõber. Selge on see, et tegu pole mitte odava puhkuse veetmisega, vaid võimalusega aidata mahetalusid ise midagi kasulikku õppides. Töö hulk oleneb muidugi igast konkreetsest talust ning sellised asjad tuleks kindlasti enne kohale minemist pererahvaga kokku leppida. WWOOFi rahvusvahelised reeglid ütlevad, et vatatahtlikule on paras hulk tööd 6 tundi päevas ja 6 päeva nädalas, nii et üks terve päev nädalas on inimesel võimalus vabalt piirkonnas ringi uidata ja loodust nautida.

Laste kohta ütlevad kogenud wwoofijad, et on talusid, kuhu saab ilusti lastega minna, eriti kui näiteks talu vajabki abilisi ka oma laste hoidmisel. Samas on ka talusid, kus tuleb teha rasket tööd ning lastele pole seal mingeid võimalusi, kõik see olla jällegi pererahvaga kokkuleppimise küsimus.

«Millist tööd tavaliselt vabatahtlikele antakse?»

Jälle üks väga praktiline küsimus. Kõige rohkem on minu tuttavad pidanud tegelema rohimisega, aga samuti olen kuulnud ka koera jalutamisest, leiva küpsetamisest ja kitse lüpsmisest. Muidugi on mahedalt majandavate perede hulgas palju inimesi, kes tegelevad permakultuuriga ning seal küll rohima ei pea (vt RV 44 «Permakultuur – igaühe ökoloogiline võimalus?»). WWOOFi kodulehelt leidsin ka näiteks juustutegemisel abistamise ning viinamarjade korjamise. Tihtipeale paluvad talud endale abilisteks selliseid inimesi, kellel on juba mingi kogemus aianduses, kuid leidub ka talusid, kes koolitavad kohapeal töölisi välja. Tore asi WWOOF talude juures on ka märge kodulehel, et neil on kas olemas muusikainsturumendid või nad ootavad inimesi, kellele meeldib muusikat teha.
Ja loomulikult siis algusest tuttav küsimus: «Kas sina oled juba WWOOFinud?»
Selle pidin kahjuks vastama, et siiani pole, aga see on mul juba kaua plaanis olnud ja ükskord teen ma seda kindlasti.