autor: Peter Lundgren; tõlkinud: Silvia Lotman
Läbi ajaloo on Inglismaal tegevuse lõpetanud nii palju talunikke, et väljasuremise tempoks võib lugeda üksteist talumajapidamist päevas. Talude väljasuremine jätkub ka tänapäeval, tuues kaasa nii keskkonnatingimuste kui sotsiaalse olukorra muutusi.
Valitsused väidavad, et nad mõistavad peretalude väärtusi ja pühendumust ning et neil on soov säilitada peretalusid kvaliteetse keskkonna ja maaelu tagajatena. Kuigi talunikel on heameel seda kuulda, ei näita päevapoliitika paraku erilisi märke, et valitsustel oleks reaalne soov näha suuremat pilti globaliseerunud toiduturul ning mõjutada tegelikke mehhanisme, mis väiketalusid turult välja sööb.
Majandusteadlane Steven Blank ütleb oma küünilise pealkirjaga raamatus «Põllumajanduse lõpp Ameerika aktsiapakis» («The End of Agriculture in the American Portfolio»), et Ameerika Ühendriigid ei vaja enam farmereid, kuna imporditav toit on odavam kui kohalikud farmid toota suudavad.
Tundub, et ka valitsused on vaikselt sellise arvamuse omaks võtnud. See on omakorda viinud olukorrani, kus valitsused pole enam võimelised või ei soovi näha peretalude väljasuretamise tegelikke tagamaid ja tagajärgi.
Vastukäivad nõuded
Valitsuste suhtumine on pehmelt öeldes kummaline, sest nõuded, mida tänapäeva taludele esitatakse, on ülimalt vastukäivad. Nii nõutakse, et talud peavad olema maailmaturul aina konkurentsivõimelisemad, kuid samas ka keskkonnasõbralikud. Samuti väidavad valitsused, et nad ei taha mahajäänud maapiirkondi, kuid samas oodatakse taludelt suuremat efektiivsust, mis põhimõtteliselt tähendab «suurem on parem».
Tegelikult ongi valitsuse tegevus silmakirjalik, kuna ühelt poolt tahetakse säilitada kohaliku tootmise taset, samal ajal toetades turu liberaliseerimist.
Euroopa põllumajandus on hetkel ajaloo kõige raskemate turustustingimustega ajajärgus – paljud tooted väljuvad talust vähema raha eest kui nende tootmiseks kulus.
Samal ajal peavad talunikud oma ärid ümber struktureerima, et suuta võistelda aina madalamate maailmaturu hindadega ning vastata Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika nõuetele.
Teisalt on Euroopas maailma kõige kõrgemad standardid tööjõu, tervise, ohutuse, keskkonna, loomakaitse ja toiduohutuse alal. Kõik need toovad aga talunikele lisakulusid. Pole mõistlik oodata, et talud suudavad nende kõrgete standardite juures võistelda madalate maailmaturu hindadega. Seetõttu polegi üllatav, et talud kukuvad majanduslikult kokku.
GMO kui ahvatlus
Seetõttu püüavadki talunikud kasvatada saadusi, mis oleksid kvaliteetsed, soodsa hinnaga, kergesti töödeldavad ja keskkonnasõbralikud. Kuna lõpptoote hinda pole võimalik tõsta, otsitakse võimalusi tootlikkuse suurendamiseks ning tootmiskulude vähendamiseks.
Siin tulevad ahvatlusena mängu geneetiliselt muundatud (GM) kultuurid.
Lubatakse ju talunikele, et GM kultuurid on madalamate tootmiskulude ja suuremate saakidega ning ka keskkonnasäästlikud.
Tegelikkus on aga hoopis teine. Maailma kogemus on näidanud, et GM kultuuride saagikus ei tõuse, esialgne tootmiskulude sääst ei püsi, kuna herbitsiidid kaotavad tõhusust. Samuti ei soovi Euroopa ja Jaapani maksujõuline tarbija GM toitu, mis viib sellise toidu hinna ja järelikult ka talunike sissetulekute languseni.
Talud ei saa enam koguda oma enda seemne tagavara ning nad ei saa enam kaasa lüüa kallimal mahetoidu ja GM-vaba toidu turul. Paika ei pea ka väide GM seemnete odavusest. Elu on näidanud, et pärast geenitehnoloogiafirmade poolt subsideeritavaid
«mesinädalaid» hakkab GM seemne ja sellega kokku kuuluvate herbitsiidide hind tõusma.
Maailmas puudub näide edukast GM ja mitte-GM kultuuride kooskasvatamisest.
Ja see läheb tootjatele kalliks maksma. Nii näiteks langes kogu USA maisi (sh nii GM kui mitte-GM) eksport 99 protsendi võrra, kui USA polnud enam võimeline garanteerima eksporditava maisi puhtust GM teradest. See tekitab USA farmeritele aastas üle kolme miljardi dollari kahju.
Ka Eesti talunikud peavad valima GM kultuuride kasvatamise või mitte kasvatamise vahel. Nad peavad kaaluma, kas lubadused saagi suurenemisest kaaluvad üles turu kaotamise.
Minu kui taluniku arvamus on, et ei Eesti, Suurbritannia ega muu Euroopa talunikud ei suuda müüa maailmaturu hindadega vilja, nii et see oleks kasumlik. Ma ei näe mingit kasu võistlemisest Brasiilia ja Argentiina madalate tootmiskuludega – see oleks lihtsalt võidujooks põhja.
Eesti peab suutma kasu lõigata Euroopa Liidu turust, tootes vastavalt viimase nõudmistele.
Ja praegu nõuab Euroopa turg GM-vaba toitu.
Peter Lundgren esitas oma ettekande 21. aprillil Eesti Maaülikoolis aset leidnud GMO teemalisel konverentsil. Lundgren on Suurbritannia talunik ning organisatsiooni FARM (www.farm.org.uk) asutajaliige ja GM Freeze (www.gmfreeze.org) direktor.
Showing posts with label GMO. Show all posts
Showing posts with label GMO. Show all posts
Monday, November 3, 2008
Eesti talunikud ei taha geenmuundatud taimi oma pőllule. Roheline Värav 10.03.2005
Sander Silm, Silvia Lotman
Eesti pőllupidajad on hakanud mőtlema geneetiliselt muundatud organismidest (GMO) vabade piirkondade peale, kuid nende loomisega kaasneb seni veel hulgaliselt küsimusi.
Esimesena Eestis tegid sellekohase avalduse Saaremaa pőllupidajad, kes veebruari algul kuulutasid Saaremaa GMO-vabaks piirkonnaks. Saaremaa Talupidajate Liidu juhatuse esimees Meelis Sepp pőhjendas sellist sammu talunike sooviga süüa ka tulevikus puhast toitu. «Olgem ausad, infot GMO-de kohta on äärmiselt vähe ning tahaks ikka tulevikus ka puhast toitu süüa,» sőnas ta.
Pőlvamaa Paali talu peremees Kalju Paalman (pildil) plaanib samuti oma talu tulevikus GMO-vabaks piirkonnaks kuulutada. «Ma pooldan väga seda liikumist ning arvan, et piisava selgitustöö korral tuleb GMO-vabade piirkondade liikumisega kaasa enamik talumehi,» oli 350 ha suurust talu majandav Paalman kindel. Tema sőnul ei tea talunikud geneetiliselt muundatud taimedega kaasnevatest ohtudest suurt midagi.
Euroopas populaarne
Kui Eestis on seni vaid Saaremaal vastu vőetud GMO-vaba piirkonna deklaratsioon, siis Euroopas on see liikumine muutunud suisa massiliseks. Nii on üheksast Austria provintsist kaheksa avaldanud soovi muutuda GMO-vabaks. Prantsusmaal on munitsipaaltasandil kuulutatud GMO-vabadeks piirkondadeks üle 1250 piirkonna. Saksamaal on 11 600 tava- ja mahepőllupidajat kuulutanud ühtekokku üle 50 piirkonna muundorganismide vabaks. Kőige kaugemale on siinkohal läinud Itaalia ja Kreeka, kus 80 kuni 100 protsenti kogu riigi territooriumist on deklareeritud GMO-vabana.
Taolise massilise liikumise pőhjuseks on tőik, et inimesed tunnevad järjest enam, et Euroopa Liit kipub geneetiliselt muundatud taimede ja toidu suhtes alluma USA survele. Samuti on Euroopa Liidu vastav seadusandlus seni veel väga puudulik. Praegu on jäänud iga riigi enda mureks töötada välja normid, mis tagavad geenmuundatud ning muundamata taimede «sőbraliku» kooseksisteerimise nii, et taimed omavahel ei seguneks. Paraku on ilmselge, et looduses ei ole vőimalik selliseid asju täielikult lahus hoida.
Ei anna garantiid
Praegu ei anna deklareeritud GMO-vaba piirkond veel garantiid, et sinna tulevikus keegi geneetiliselt muundatud organisme ei külva ega istuta. Kokkuleppe vőivad teha omavahel küll maaomanikud, et nemad sellel maal geenmuundatud taimi ei kasvata, kuid samas ei saa keegi keelata naabril vői järgmisel maaomanikul seda tegemast. Omavalitsus vői talupidajate liit saab teha deklaratiivse avalduse oma piirkonna GMO-vabaks kuulutamise kohta, kuid ka see pole tegelikult ühelegi maaomanikule seaduslikult siduvaks dokumendiks. «Rohkem on mängumaad sellistel riikidel, kus on tegu liitvabariigiga nagu Saksamaa ja Austria, seal vőib liidumaa otsus saada ka talunikule siduvaks,» ütleb Berliinis GMO-vabade piirkondade konverentsil osalenud jurist Silver Nittim.
«Euroopas näitab see ka oma intensiivsuselt ainulaadset altpoolt tulevat initsiatiivi – tarbijad, talunikud ja kohaliku tasandi poliitikud, kes peaksid alluma Euroopa Liidu seadustele, sisuliselt keelduvad seda tegemast ja demonstreerivad väga tugevalt oma protesti GMO-de lubamise vastu,» räägib GMO-vastase kampaani juht Nastja Pertsjonok. «Praegu on tekkinud olukord, kus Euroopa Liit eirab
USA survel oma kodanike nőudmisi – vähemalt 70 protsenti tarbijaist ei pea GMO-de lubamist Euroopas aktsepteeritavaks.»
Saksamaal jőustus läinud aastal seadus, millega pandi vastutus GMO-saaste eest otseselt seda kasvatavale talunikule. Seega vőib iga mahekultuuri kasvatav talunik nőuda kahjutasu GMO-sid kasvatavalt talunikult juhul, kui mahekultuur saab geenmuundatud organismidega saastatud. Selline süsteem paneb iga taluniku pőhjalikumalt mőtlema, kas ja milleks tal ikkagi seda GM-taime on vaja kasvatada.
Eestis puudub taoline regulatsioon isegi vaatamata sellele, et meil on väga palju loodus- ja ökoturismi ning mahepőllumajandust väärtustavaid valdu ja maakondi.
Kuidas kuulutada piirkonda GMO vabaks?
Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) on algatanud kampaania kogumaks infot nende inimeste kohta, kes ei taha oma maal geneetiliselt muundatud taimi kasvatada. Projekti eesmärk on kaardistada olukord Eestis ning luua andmebaas, kust tarbijal oleks vőimalik leida GMO-vaba toodangut.
Selleks, et kuulutada piirkonna (näiteks valla vői talu) prioriteediks GMO-vaba pőllumajandus, tuleb koostada ja avalikustada deklaratsioon, mille näidise saab aadressilt: www.greengate.ee/index.php?id1=8536
Tuleb ühendust vőtta Eestimaa Looduse Fondi GMO-kampaaniajuhi Nastja Pertsjonokiga (nastja@elfond.ee) ja edastada talle deklaratsioon.
Mida ütleb seadusandlus piirkonna GMO-vabaks kuulutamise kohta?
Vastavalt Euroopa Liidu asutamislepingule on igal liikmesriigil võimalik kehtestada oma siseriiklikke norme ja seega takistada ka mõne GMO-liini sissetoomist juhul, kui tegu on piirkonnale iseloomuliku joonega, mille arengut GMO-d võivad tugevalt mõjutada (nt haprad looduskooslused vms) või kui on leitud uusi teaduslikult põhjendatud fakte selle liini sissetoomise keelamiseks. Siin kehtib reegel, et ei saa korraga keeleta kõiki praegusi ja tulevasi GMO-sid, vaid tuleb hinnata iga geneetiliselt muundatud taimeliini mõju antud piirkonnale.
Eesti pőllupidajad on hakanud mőtlema geneetiliselt muundatud organismidest (GMO) vabade piirkondade peale, kuid nende loomisega kaasneb seni veel hulgaliselt küsimusi.
Esimesena Eestis tegid sellekohase avalduse Saaremaa pőllupidajad, kes veebruari algul kuulutasid Saaremaa GMO-vabaks piirkonnaks. Saaremaa Talupidajate Liidu juhatuse esimees Meelis Sepp pőhjendas sellist sammu talunike sooviga süüa ka tulevikus puhast toitu. «Olgem ausad, infot GMO-de kohta on äärmiselt vähe ning tahaks ikka tulevikus ka puhast toitu süüa,» sőnas ta.
Pőlvamaa Paali talu peremees Kalju Paalman (pildil) plaanib samuti oma talu tulevikus GMO-vabaks piirkonnaks kuulutada. «Ma pooldan väga seda liikumist ning arvan, et piisava selgitustöö korral tuleb GMO-vabade piirkondade liikumisega kaasa enamik talumehi,» oli 350 ha suurust talu majandav Paalman kindel. Tema sőnul ei tea talunikud geneetiliselt muundatud taimedega kaasnevatest ohtudest suurt midagi.
Euroopas populaarne
Kui Eestis on seni vaid Saaremaal vastu vőetud GMO-vaba piirkonna deklaratsioon, siis Euroopas on see liikumine muutunud suisa massiliseks. Nii on üheksast Austria provintsist kaheksa avaldanud soovi muutuda GMO-vabaks. Prantsusmaal on munitsipaaltasandil kuulutatud GMO-vabadeks piirkondadeks üle 1250 piirkonna. Saksamaal on 11 600 tava- ja mahepőllupidajat kuulutanud ühtekokku üle 50 piirkonna muundorganismide vabaks. Kőige kaugemale on siinkohal läinud Itaalia ja Kreeka, kus 80 kuni 100 protsenti kogu riigi territooriumist on deklareeritud GMO-vabana.
Taolise massilise liikumise pőhjuseks on tőik, et inimesed tunnevad järjest enam, et Euroopa Liit kipub geneetiliselt muundatud taimede ja toidu suhtes alluma USA survele. Samuti on Euroopa Liidu vastav seadusandlus seni veel väga puudulik. Praegu on jäänud iga riigi enda mureks töötada välja normid, mis tagavad geenmuundatud ning muundamata taimede «sőbraliku» kooseksisteerimise nii, et taimed omavahel ei seguneks. Paraku on ilmselge, et looduses ei ole vőimalik selliseid asju täielikult lahus hoida.
Ei anna garantiid
Praegu ei anna deklareeritud GMO-vaba piirkond veel garantiid, et sinna tulevikus keegi geneetiliselt muundatud organisme ei külva ega istuta. Kokkuleppe vőivad teha omavahel küll maaomanikud, et nemad sellel maal geenmuundatud taimi ei kasvata, kuid samas ei saa keegi keelata naabril vői järgmisel maaomanikul seda tegemast. Omavalitsus vői talupidajate liit saab teha deklaratiivse avalduse oma piirkonna GMO-vabaks kuulutamise kohta, kuid ka see pole tegelikult ühelegi maaomanikule seaduslikult siduvaks dokumendiks. «Rohkem on mängumaad sellistel riikidel, kus on tegu liitvabariigiga nagu Saksamaa ja Austria, seal vőib liidumaa otsus saada ka talunikule siduvaks,» ütleb Berliinis GMO-vabade piirkondade konverentsil osalenud jurist Silver Nittim.
«Euroopas näitab see ka oma intensiivsuselt ainulaadset altpoolt tulevat initsiatiivi – tarbijad, talunikud ja kohaliku tasandi poliitikud, kes peaksid alluma Euroopa Liidu seadustele, sisuliselt keelduvad seda tegemast ja demonstreerivad väga tugevalt oma protesti GMO-de lubamise vastu,» räägib GMO-vastase kampaani juht Nastja Pertsjonok. «Praegu on tekkinud olukord, kus Euroopa Liit eirab
USA survel oma kodanike nőudmisi – vähemalt 70 protsenti tarbijaist ei pea GMO-de lubamist Euroopas aktsepteeritavaks.»
Saksamaal jőustus läinud aastal seadus, millega pandi vastutus GMO-saaste eest otseselt seda kasvatavale talunikule. Seega vőib iga mahekultuuri kasvatav talunik nőuda kahjutasu GMO-sid kasvatavalt talunikult juhul, kui mahekultuur saab geenmuundatud organismidega saastatud. Selline süsteem paneb iga taluniku pőhjalikumalt mőtlema, kas ja milleks tal ikkagi seda GM-taime on vaja kasvatada.
Eestis puudub taoline regulatsioon isegi vaatamata sellele, et meil on väga palju loodus- ja ökoturismi ning mahepőllumajandust väärtustavaid valdu ja maakondi.
Kuidas kuulutada piirkonda GMO vabaks?
Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) on algatanud kampaania kogumaks infot nende inimeste kohta, kes ei taha oma maal geneetiliselt muundatud taimi kasvatada. Projekti eesmärk on kaardistada olukord Eestis ning luua andmebaas, kust tarbijal oleks vőimalik leida GMO-vaba toodangut.
Selleks, et kuulutada piirkonna (näiteks valla vői talu) prioriteediks GMO-vaba pőllumajandus, tuleb koostada ja avalikustada deklaratsioon, mille näidise saab aadressilt: www.greengate.ee/index.php?id1=8536
Tuleb ühendust vőtta Eestimaa Looduse Fondi GMO-kampaaniajuhi Nastja Pertsjonokiga (nastja@elfond.ee) ja edastada talle deklaratsioon.
Mida ütleb seadusandlus piirkonna GMO-vabaks kuulutamise kohta?
Vastavalt Euroopa Liidu asutamislepingule on igal liikmesriigil võimalik kehtestada oma siseriiklikke norme ja seega takistada ka mõne GMO-liini sissetoomist juhul, kui tegu on piirkonnale iseloomuliku joonega, mille arengut GMO-d võivad tugevalt mõjutada (nt haprad looduskooslused vms) või kui on leitud uusi teaduslikult põhjendatud fakte selle liini sissetoomise keelamiseks. Siin kehtib reegel, et ei saa korraga keeleta kõiki praegusi ja tulevasi GMO-sid, vaid tuleb hinnata iga geneetiliselt muundatud taimeliini mõju antud piirkonnale.
Saturday, March 1, 2008
Rumeenia – õppetund kogu Euroopale. Roheline Värav 11.05.2006
Kes on Rumeenias ringi sõitnud, teab hästi sealseid maalilisi külamaastikke mägede vahel ning vaeseid, kuid õnnelikke, alati hinna üle kauplevaid kohalikke inimesi.
Selle idülli taustal on raske ette kujutada, et Rumeenia on suurte biotehnoloogiafirmade poolt muudetud Euroopa suurimaks geneetiliselt muundatud taimede katse-eksituse meetodi kasutamise alaks.
Pärast kolmeaastast registreerimisperioodi andis Rumeenia valitsus 1999. aastal geneetiliselt muundatud (GM) põllumajandussortidele rohelise tee. Alles aasta hiljem jõustus riigis esimene GM kultuure puudutav seadus. Kiiruga tehtud seadus ei sätestanud, kuidas ja kes peaks tegema GM taimede kasvatamise üle järelvalvet, samuti puudusid nõuded GM sisaldusega toidu märgistamiseks.
Esimese GM taimena tuli turule herbitsiidi vastu resistentne soja. Herbitsiidid on keemiliselt sünteesitud ained, millega on võimalik hävitada taimi. Põllukultuur, mis on geneetiliselt herbitsiidiresistentseks muudetud, ei sure mürgi toimel ning annab farmerile võimaluse pritsida mürki põllule ka siis, kui soja juba põllul kasvab.
Peale selle, et taoline põllumajandusviis võib keskkonda viia suure hulga loodusele võõrast mürki, on sõltumatud loomkatsed näidanud, et selline soja ei pruugi olla kõige tervislikum toidulisand – katsealustel hiirtel toimusid ulatuslikud muutused maksarakkudes.
Rumeenia avalikkusel, keda see probleem otseselt puudutab, ei ole aga võimalik mõjutada riiki GM taimede kasvatamist puududavates otsustes. Praeguseks on Rumeenias turustatavate sortide nimekirjas olnud üle kümne GM soja-, kaheksa GM maisisordi, üks GM suhkrupeedi- ja üks GM kartulisort.
Olukord kontrolli alt väljas
Jaanuaris esines Berliinis GMO teemalisel üle-euroopalisel konverentsil ettekandega rumeenlane Dragos Dima, kes on töötanud kahes suures biotehnoloogiafirmas – USA kapitalil põhinevas Monsantos ja prantsuse päritolu Limagrainis.
Dragos Dima: «Lahkusin biotehnoloogiafirmast, kuna mulle tundus GM tehnoloogia toomine Rumeeniasse problemaatiline. Ma arvan, et ei Rumeenia ega firma polnud valmis ega võimelised kontrollima GM tehnoloogiat [mis kasutusele võeti].Kahjuks ei kuulanud juhatus minu arvamust ning praeguseks ajaks on näha, et olukord Rumeenias on täiesti kontrolli alt väljas.»
Dima sõnul kannavad Rumeenia põllumehed ja toiduettevõtted otsest majanduslikku kahju sellest, et riigis GMOsid kasvatatakse.
Tänaseks päevaks on 90 protsenti Rumeenia sojast geneetiliselt muundatud ning enamasti ostja ei tea, kas tegu on muundatud või muundamata tootega. Probleemi keskmes on traditsiooniliste sojakultuuride saastumine, samuti illegaalne äri GM soja seemnetega. Dragos Dima arvates võis biotehnoloogiafirma teadlikult Rumeeniasse suunata sellise tehnoloogia, mis ei saanudki kontrolli alla jääda.
«Transgeensed seemned on nagu mürgitatud kingitus,» rääkis Dima Berliini konverentsil, «Rumeenias ei toimunud enne [GMOde] kommertskasvatuse algust mingit teaduslikku ega avalikku arutelu. Ei võimud ega firmad ei rakendanud ettevaatusprintsiipi. Herbitsiidiresistentse soja pindala suurenes aasta aastalt ilma mingite uuringuteta.»
2005. aastal avalikustas Greenpeace uurimuse, mille kohaselt on GM saastumine Rumeenias kontrolli alt väljunud ja erinevate ametkondade arvud GMOde pindalade kohta ei kattu üksteisega.
Põllumajandusministeeriumi hinnangul kasvatati sel ajal herbitsiidiresistentset sojat 85 000 ha, biotehnoloogiafirmade andmetel 40 000 ha ja keskkonnaorganisatsioonide andmetel 120 000 ha. Raporti hinnangul kasvatati tohututes kogustes sertifitseerimata ehk illegaalset GM sojat, samuti tegid biotehnoloogiafirmad illegaalselt katseid GM kartuli- ja ploomisortide kasvatamiseks. Puudusid koolitatud inspektorid GM põldude kontrollimiseks ning täielikult puudus vastava varustusega labor, kus oleks saanud võõrgeenide olemasolu testida.
Mahetootjad löögi all
Rumeenia valitsus reageeris probleemile teatades, et GM taimede kasvatamist vähendatakse ja 2007. aastaks keelatakse see täielikult.
Kohaliku mahepõllumehe Dan Craioveanu sõnul on eriti raskes olukorras Rumeenia mahetootjad, kuna on väga raske tõestada, et su saak pole võõrgeenidega saastunud. Craioveanu arvates pole valitsuse otsus eriti suur progress: «Kuna muundatud sojat pole Euroopa Liidus kasvatada lubatud ja me tahame 2007. aastal liituda, siis peame näitama Euroopa Komisjonile, et tegeleme teemaga, et meid ikka liitu vastu võetaks. Selle sammu taga pole tegelikku soovi probleemiga tegelda.»
Ka Euroopa Komisjon pole Rumeenia valitsuse tegutsemisega rahul ning on teinud Rumeeniale konkreetsed ettekirjutused Euroopa Liidus keelatud GM taimede kasvatamise lõpetamiseks, samuti vähemalt kolme PCRiga testilabori loomiseks. Suure tule all on Rumeenia ravimitööstus, kuna puuduva kontrollimise ja märgistamise tõttu pole võimalik kindlustada oma toodete puhtust. Naabermaad, eriti Ungari, nõuavad Rumeenialt, et GM probleem saaks kontrolli alla, kuna illegaalne seemneäri toob saastuse ka nendesse riikidesse.
Rumeenia – hiiglaslik katselabor
Seega seisab lähiaastatel Rumeenial ees Euroopa Liidus keelatud taimede kasvatusest lahti saamine. Dragos Dima arvates saab sellest ülemaailmne katse saamaks teada, kas GMOsid on üldse võimalik keskkonast «tagasi kutsuda», kui need on sinna juba vabaks lastud.
Maailma biotehnoloogia gigant Monsanto esitas sel aastal taotluse saamaks Euroopa Liidus luba kasvatada GM sojat.
«Ma loodan, et Euroopa ei tee sama viga, mis Rumeenia tegi aastaid tagasi,» ütles Dima. «Meie riik kannab praegu suuri kulusid makstes talunikele toetusi, et nad loobuksid GM soja kasvatamisest, see peaks olema piisav õppetund.»
Mahetalunik Dan Craioveanu näeb talunikele lootust Rumeenia uues looduskaitseseaduses, mis keelab GMOde kasvatamise 15 kilomeetri raadiuses looduskaitsealade ümber. Kuna Rumeenia loodus on väga mitmekesine, siis kaitsealasid on seal väga palju ning looduskaitse seaduse rakendumisel oleks sisuliselt keelatud GMOde kasvatamine 80 protsendil riigi pindalast.
«Loomulikult on biotehnoloogiafirmade poolt tugev surve looduskaitse seaduse muutmiseks, kuid mahetalunike lootus on siiski seista oma õiguste eest ja säilitada range nõue kaitsealade ümber,» ütles Craioveanu.
Selle idülli taustal on raske ette kujutada, et Rumeenia on suurte biotehnoloogiafirmade poolt muudetud Euroopa suurimaks geneetiliselt muundatud taimede katse-eksituse meetodi kasutamise alaks.
Pärast kolmeaastast registreerimisperioodi andis Rumeenia valitsus 1999. aastal geneetiliselt muundatud (GM) põllumajandussortidele rohelise tee. Alles aasta hiljem jõustus riigis esimene GM kultuure puudutav seadus. Kiiruga tehtud seadus ei sätestanud, kuidas ja kes peaks tegema GM taimede kasvatamise üle järelvalvet, samuti puudusid nõuded GM sisaldusega toidu märgistamiseks.
Esimese GM taimena tuli turule herbitsiidi vastu resistentne soja. Herbitsiidid on keemiliselt sünteesitud ained, millega on võimalik hävitada taimi. Põllukultuur, mis on geneetiliselt herbitsiidiresistentseks muudetud, ei sure mürgi toimel ning annab farmerile võimaluse pritsida mürki põllule ka siis, kui soja juba põllul kasvab.
Peale selle, et taoline põllumajandusviis võib keskkonda viia suure hulga loodusele võõrast mürki, on sõltumatud loomkatsed näidanud, et selline soja ei pruugi olla kõige tervislikum toidulisand – katsealustel hiirtel toimusid ulatuslikud muutused maksarakkudes.
Rumeenia avalikkusel, keda see probleem otseselt puudutab, ei ole aga võimalik mõjutada riiki GM taimede kasvatamist puududavates otsustes. Praeguseks on Rumeenias turustatavate sortide nimekirjas olnud üle kümne GM soja-, kaheksa GM maisisordi, üks GM suhkrupeedi- ja üks GM kartulisort.
Olukord kontrolli alt väljas
Jaanuaris esines Berliinis GMO teemalisel üle-euroopalisel konverentsil ettekandega rumeenlane Dragos Dima, kes on töötanud kahes suures biotehnoloogiafirmas – USA kapitalil põhinevas Monsantos ja prantsuse päritolu Limagrainis.
Dragos Dima: «Lahkusin biotehnoloogiafirmast, kuna mulle tundus GM tehnoloogia toomine Rumeeniasse problemaatiline. Ma arvan, et ei Rumeenia ega firma polnud valmis ega võimelised kontrollima GM tehnoloogiat [mis kasutusele võeti].Kahjuks ei kuulanud juhatus minu arvamust ning praeguseks ajaks on näha, et olukord Rumeenias on täiesti kontrolli alt väljas.»
Dima sõnul kannavad Rumeenia põllumehed ja toiduettevõtted otsest majanduslikku kahju sellest, et riigis GMOsid kasvatatakse.
Tänaseks päevaks on 90 protsenti Rumeenia sojast geneetiliselt muundatud ning enamasti ostja ei tea, kas tegu on muundatud või muundamata tootega. Probleemi keskmes on traditsiooniliste sojakultuuride saastumine, samuti illegaalne äri GM soja seemnetega. Dragos Dima arvates võis biotehnoloogiafirma teadlikult Rumeeniasse suunata sellise tehnoloogia, mis ei saanudki kontrolli alla jääda.
«Transgeensed seemned on nagu mürgitatud kingitus,» rääkis Dima Berliini konverentsil, «Rumeenias ei toimunud enne [GMOde] kommertskasvatuse algust mingit teaduslikku ega avalikku arutelu. Ei võimud ega firmad ei rakendanud ettevaatusprintsiipi. Herbitsiidiresistentse soja pindala suurenes aasta aastalt ilma mingite uuringuteta.»
2005. aastal avalikustas Greenpeace uurimuse, mille kohaselt on GM saastumine Rumeenias kontrolli alt väljunud ja erinevate ametkondade arvud GMOde pindalade kohta ei kattu üksteisega.
Põllumajandusministeeriumi hinnangul kasvatati sel ajal herbitsiidiresistentset sojat 85 000 ha, biotehnoloogiafirmade andmetel 40 000 ha ja keskkonnaorganisatsioonide andmetel 120 000 ha. Raporti hinnangul kasvatati tohututes kogustes sertifitseerimata ehk illegaalset GM sojat, samuti tegid biotehnoloogiafirmad illegaalselt katseid GM kartuli- ja ploomisortide kasvatamiseks. Puudusid koolitatud inspektorid GM põldude kontrollimiseks ning täielikult puudus vastava varustusega labor, kus oleks saanud võõrgeenide olemasolu testida.
Mahetootjad löögi all
Rumeenia valitsus reageeris probleemile teatades, et GM taimede kasvatamist vähendatakse ja 2007. aastaks keelatakse see täielikult.
Kohaliku mahepõllumehe Dan Craioveanu sõnul on eriti raskes olukorras Rumeenia mahetootjad, kuna on väga raske tõestada, et su saak pole võõrgeenidega saastunud. Craioveanu arvates pole valitsuse otsus eriti suur progress: «Kuna muundatud sojat pole Euroopa Liidus kasvatada lubatud ja me tahame 2007. aastal liituda, siis peame näitama Euroopa Komisjonile, et tegeleme teemaga, et meid ikka liitu vastu võetaks. Selle sammu taga pole tegelikku soovi probleemiga tegelda.»
Ka Euroopa Komisjon pole Rumeenia valitsuse tegutsemisega rahul ning on teinud Rumeeniale konkreetsed ettekirjutused Euroopa Liidus keelatud GM taimede kasvatamise lõpetamiseks, samuti vähemalt kolme PCRiga testilabori loomiseks. Suure tule all on Rumeenia ravimitööstus, kuna puuduva kontrollimise ja märgistamise tõttu pole võimalik kindlustada oma toodete puhtust. Naabermaad, eriti Ungari, nõuavad Rumeenialt, et GM probleem saaks kontrolli alla, kuna illegaalne seemneäri toob saastuse ka nendesse riikidesse.
Rumeenia – hiiglaslik katselabor
Seega seisab lähiaastatel Rumeenial ees Euroopa Liidus keelatud taimede kasvatusest lahti saamine. Dragos Dima arvates saab sellest ülemaailmne katse saamaks teada, kas GMOsid on üldse võimalik keskkonast «tagasi kutsuda», kui need on sinna juba vabaks lastud.
Maailma biotehnoloogia gigant Monsanto esitas sel aastal taotluse saamaks Euroopa Liidus luba kasvatada GM sojat.
«Ma loodan, et Euroopa ei tee sama viga, mis Rumeenia tegi aastaid tagasi,» ütles Dima. «Meie riik kannab praegu suuri kulusid makstes talunikele toetusi, et nad loobuksid GM soja kasvatamisest, see peaks olema piisav õppetund.»
Mahetalunik Dan Craioveanu näeb talunikele lootust Rumeenia uues looduskaitseseaduses, mis keelab GMOde kasvatamise 15 kilomeetri raadiuses looduskaitsealade ümber. Kuna Rumeenia loodus on väga mitmekesine, siis kaitsealasid on seal väga palju ning looduskaitse seaduse rakendumisel oleks sisuliselt keelatud GMOde kasvatamine 80 protsendil riigi pindalast.
«Loomulikult on biotehnoloogiafirmade poolt tugev surve looduskaitse seaduse muutmiseks, kuid mahetalunike lootus on siiski seista oma õiguste eest ja säilitada range nõue kaitsealade ümber,» ütles Craioveanu.
Geneetiliselt muundatud toit — kas üldse on tagasiteed? KesKus 2006
Intervjuu Dragos Dimaga, mehega, kes muutus GMO kaitsjast selle tuliseks vastaseks. Dragos Dima on endine Monsanto Rumeenia osakonna vastutav töötaja, mõned aastad tagasi lahkus ta aga kohalt ning töötab nüüd just selle suunitluse vastu, mille see ülemaailmne biotehnoloogia firma tema enda abiga riiki sisse tõi.
Miks läksite Monsantost ära? Mis see töökogemus Teile andis?
Ma lahkusin firmast, kuna ma polnud rahul sellega, kuidas GM-tehnoloogia Rumeeniasse sisse toodi. Minu arvates ei olnud Rumeenia valitsus ega ka firma valmis seirama ja kontrollima GM-tehnoloogia kasutuselevõttu.
1995. aastal asusin Rumeenias Monsanto tööd juhtima, suurendasime nende aastatega müüki neliteist korda. 1998. aastal hakkas firma juhtkond läbi suruma seda, et GM-soja Rumeenias müüki anda. Seni oli äri arengu aluseks herbitsiidide ja tavaseemnete müük ning mulle ei tundunud vajalik müüki võtta ebakindla väärtusega uut tehnoloogiat. Nagu ma juba ütlesin, Rumeenia ei olnud valmis GM-tehnoloogia kasutuselevõttu administreerima ei põllumajanduslikust, majanduslikust ega juriidilisest vaatepunktist. Samuti puudus meie firmal vajalik personal, kontrollimaks seda, et talunikud patenteeritud seemneid ei säilitaks.
Endised Nõukogude Liidu mõjuala maad on minu arust tundlikumad GMO temaatikale kui Lääne-Euroopa, kuna siin on põllumajanduslik olukord ebastabiilsem ja tarbijatel on väiksem valvsus poes pakutavate toodete suhtes. Poliitiline ja majanduslik surve on siin samuti teistsugune.
Minu arust peab GMO debatt vastama neljale küsimusele: a) Eetiline: Kas me võime mängida jumalaid? Kas tarbija teab, mida tema otsused tähendavad? b) Teaduslik: Kas GM on talunikule tegelikult majanduslikult kasulik? Kas GM-toit on ohutu? Kas me mõjutame GM-kultuuride kasvatamisega keskkonda ja kui, siis kuidas? c) Poliitiline: Kas tahame, et traditsiooniline põllumajandus säiliks? Kas Euroopa keemiatööstust ähvardavad monopolid? d) Majanduslik: Kas me hakkame rohkem toitu tootma? Odavamalt? Kas Euroopa on valmis traditsioonilisest põllumajandusest loobuma?
Monsantos töötamisest sain kogemuse globaalses firmas töötamisest. Kui keegi läheb mõnda firmasse tööle, siis on tal harilikult oma väärtuste süsteem juba paigas — pere, religioon, traditsioonid, eneseusaldus, eetika jne. Kuid meie väärtushinnangud võivad minna vastuollu firma põhimõtetega.
Kui palju me oleme tegelikult nõus oma väärtusi muutma ja kompromisse tegema? Kui palju saame ära anda oma väärtusi karjääri, raha või tööjulgeoleku eest? Väike kompromiss toob esile juba järgmise, suurema vajaduse. Nendele küsimustele peab suures firmas pidevalt vastuseid otsima ja vastused saavad tulla vaid iseenda seest.
Kas mahepõllumajanduse, tavapõllumajanduse ja biotehnoloogilise põllumajanduse kooseksisteerimine on võimalik?
Kooseksisteerimine on ainult poliitiline hüüdlause. Praktiliselt pole kooseksisteerimine võimalik. Tavaseemned saavad seguneda ja segunevadki GM-seemnetega igasugustes olukordades — müügikohtades, transpordil, saagi koristamisel. Kas kujutate ette, kuidas oleks võimalik tagada mahepõllumajanduse nulltolerants muundatud kultuuride suhtes?
Mina olen seisukohal, et kui GM-tehnoloogia saab vabalt turul saadavaks, pole enam vaba seemneturgu olemas. Patentide ja intellektuaalse omandi tõttu muutub turg nii, et talunik võib osta seemneid vaid X või Y firmalt. Ja samamoodi ka kemikaalidega, mida võib osta vaid nende konkreetsete seemnete jaoks.
Oma riigi kogemuse põhjal võin öelda, et kui juba GM-seemned müügis on, siis on see ainult aja küsimus, kui laiaulatuslik kontrollimatu saaste avaldub — talunikud hakkavad seda kasvatama ja siis ei tea enam keegi, millised seemned kus kasvavad. Palju odavam on sellest kõigest hoopis hoiduda kui pärast vigu parandada.
Milline on Rumeenia, Euroopa suurima GM-kogemusega maa olukord, mis on hästi, mis halvasti?
1999. aastal arvasid poliitikud, et GM-tehnoloogia on maagiline lahendus Rumeenia virelevatele talunikele, loodeti odavalt saadavat soja. Samas, kui aasta-aastalt GM-soja kasvatamisala suurenes, tuli ilmsiks, et täielikult puudub süsteem kasvatamise jälgimiseks ja seiramiseks. Ametliku statistika järgi külvati esimestel aastatel maha 15 500 hektarit herbitsiidiresistentset soja (soja, mis ei ole tundlik teisi taimi tapva mürgi vastu — SL), tänaseks päevaks on hektarite arv 85 000.
Kuna aga Rumeenia talunikud on harjunud hoidma osa seemneid järgmisteks aastateks alles, siis tegelik GM-soja kasvupindala on sel aastal tõenäoliselt ligi 120 000 hektarit. Riiklik statistika, firmade müüginumbrid ja valitsusväliste organisatsioonide andmed ei kattu üldse.
Praeguseks on selge, et GM-taimede kasvatamine ohustab Rumeenias reaalselt looduslikku mitmekesisust, samuti mahepõllumajanduse arengut. Enamik talunikke ei tea, mida nende naaber kasvatab ja seega ei saa vältida saastumist. Definitsiooni kohaselt on mahetooted ja GM-tooted kokkusobimatud, seega tuleb neid hoida eraldi alates põllust kuni taldrikuni, see on aga riigis, kus mõlemaid arendatakse, pea võimatu.
Veel üks külg asja juures on see, et vaatamata sellele, et GM-taimi Rumeenias kasvatatakse, pole avalikkus sellest teadlik. GM-soja töödeldakse meil peamiselt koduturule, aga kuna riigis puuduvad PCR-laborid, mis võimaldavad testida teatud geenide olemasolu proovides, siis ükski tootja oma tooteid ei märgista. Sisuliselt puudub meie tarbijatel võimalus vabaks valikuks ja tootjad ei ole selle pärast mures. Rumeenia tarbija ei ole oma valikutes sama vaba kui teised eurooplased.
GM-kultuuride kasvatamisel on Rumeenias ka tõsised sotsiaal-majanduslikud tagajärjed: kuna Euroopa Liidus elav tarbija tahab enamasti GM-vaba toitu, siis kaotavad meie talunikud turgu. Kuna me ei suuda ei märgistada ega kontrollida oma olukorda, siis me EL turule ei pääse, samas mujalt tulnud EL standardite järgi toodetud toiduained konkureerivad meie turul ikkagi.
On see tõsi, et Rumeenia on otsustanud GM-taimede kasvatamisest loobuda ja hakata toetama mahetootjaid? On seda võimalik saavutada?
2006. aasta alguses teatas Rumeenia valitsus, et GM-sojaubade kasvatamine lõpetatakse 1. jaanuarist 2007. Seda seetõttu, et GM-sojauba ei ole lubatud EL-is kasvatada ja poliitikud loodavad 2007. aastal EL-i astuda. EL-i seadused peavad meil rakenduma, see tähendab, et lubatud on vaid EL-is lubatud GM-liinide kasvatamine, peab olema võimalik kontrollida ja märgistada kõiki GM-tooteid, mis on müügil.
Rumeenia peab vaatama oma GM-poliitika üle: Euroopa Komisjoni arvates on meil suuri probleeme ka avalikkuse kaasamise ja informeerimisega, samuti peab Rumeenia looma avalikkusele võimaluse saada teada GM-põldude loomisest ning peab looma avalikkusega konsulteerimise võrgustiku nii, nagu seda kõik EL riigid tegema peavad. Meie spetsiifiliste probleemide tõttu peab Rumeenia looma vähemalt kolm PCR-laborit geenitestide tegemiseks.
Kuna Rumeenia pro-GMO positsioon on juba tekitanud probleeme EL-i ja Balkani regiooni jaoks (illegaalne GMO-dega kaubitsemine imbub ka riigipiiridest välja), siis peab meie riik vabanema loodusesse lastud GM-soja taimedest ning paika saama töötava süsteemi edaspidiseks GMO-de kasutusele võtmiseks ja märgistamiseks.
Saastatusest vabanemine võtab tõenäoliselt mitu aastat aega ja Rumeeniast saab tõenäoliselt kogu maailma jaoks test-riik, mis näitab, kas GM-saastatusest on tegelikult võimalik vabaneda või mitte.
Miks läksite Monsantost ära? Mis see töökogemus Teile andis?
Ma lahkusin firmast, kuna ma polnud rahul sellega, kuidas GM-tehnoloogia Rumeeniasse sisse toodi. Minu arvates ei olnud Rumeenia valitsus ega ka firma valmis seirama ja kontrollima GM-tehnoloogia kasutuselevõttu.
1995. aastal asusin Rumeenias Monsanto tööd juhtima, suurendasime nende aastatega müüki neliteist korda. 1998. aastal hakkas firma juhtkond läbi suruma seda, et GM-soja Rumeenias müüki anda. Seni oli äri arengu aluseks herbitsiidide ja tavaseemnete müük ning mulle ei tundunud vajalik müüki võtta ebakindla väärtusega uut tehnoloogiat. Nagu ma juba ütlesin, Rumeenia ei olnud valmis GM-tehnoloogia kasutuselevõttu administreerima ei põllumajanduslikust, majanduslikust ega juriidilisest vaatepunktist. Samuti puudus meie firmal vajalik personal, kontrollimaks seda, et talunikud patenteeritud seemneid ei säilitaks.
Endised Nõukogude Liidu mõjuala maad on minu arust tundlikumad GMO temaatikale kui Lääne-Euroopa, kuna siin on põllumajanduslik olukord ebastabiilsem ja tarbijatel on väiksem valvsus poes pakutavate toodete suhtes. Poliitiline ja majanduslik surve on siin samuti teistsugune.
Minu arust peab GMO debatt vastama neljale küsimusele: a) Eetiline: Kas me võime mängida jumalaid? Kas tarbija teab, mida tema otsused tähendavad? b) Teaduslik: Kas GM on talunikule tegelikult majanduslikult kasulik? Kas GM-toit on ohutu? Kas me mõjutame GM-kultuuride kasvatamisega keskkonda ja kui, siis kuidas? c) Poliitiline: Kas tahame, et traditsiooniline põllumajandus säiliks? Kas Euroopa keemiatööstust ähvardavad monopolid? d) Majanduslik: Kas me hakkame rohkem toitu tootma? Odavamalt? Kas Euroopa on valmis traditsioonilisest põllumajandusest loobuma?
Monsantos töötamisest sain kogemuse globaalses firmas töötamisest. Kui keegi läheb mõnda firmasse tööle, siis on tal harilikult oma väärtuste süsteem juba paigas — pere, religioon, traditsioonid, eneseusaldus, eetika jne. Kuid meie väärtushinnangud võivad minna vastuollu firma põhimõtetega.
Kui palju me oleme tegelikult nõus oma väärtusi muutma ja kompromisse tegema? Kui palju saame ära anda oma väärtusi karjääri, raha või tööjulgeoleku eest? Väike kompromiss toob esile juba järgmise, suurema vajaduse. Nendele küsimustele peab suures firmas pidevalt vastuseid otsima ja vastused saavad tulla vaid iseenda seest.
Kas mahepõllumajanduse, tavapõllumajanduse ja biotehnoloogilise põllumajanduse kooseksisteerimine on võimalik?
Kooseksisteerimine on ainult poliitiline hüüdlause. Praktiliselt pole kooseksisteerimine võimalik. Tavaseemned saavad seguneda ja segunevadki GM-seemnetega igasugustes olukordades — müügikohtades, transpordil, saagi koristamisel. Kas kujutate ette, kuidas oleks võimalik tagada mahepõllumajanduse nulltolerants muundatud kultuuride suhtes?
Mina olen seisukohal, et kui GM-tehnoloogia saab vabalt turul saadavaks, pole enam vaba seemneturgu olemas. Patentide ja intellektuaalse omandi tõttu muutub turg nii, et talunik võib osta seemneid vaid X või Y firmalt. Ja samamoodi ka kemikaalidega, mida võib osta vaid nende konkreetsete seemnete jaoks.
Oma riigi kogemuse põhjal võin öelda, et kui juba GM-seemned müügis on, siis on see ainult aja küsimus, kui laiaulatuslik kontrollimatu saaste avaldub — talunikud hakkavad seda kasvatama ja siis ei tea enam keegi, millised seemned kus kasvavad. Palju odavam on sellest kõigest hoopis hoiduda kui pärast vigu parandada.
Milline on Rumeenia, Euroopa suurima GM-kogemusega maa olukord, mis on hästi, mis halvasti?
1999. aastal arvasid poliitikud, et GM-tehnoloogia on maagiline lahendus Rumeenia virelevatele talunikele, loodeti odavalt saadavat soja. Samas, kui aasta-aastalt GM-soja kasvatamisala suurenes, tuli ilmsiks, et täielikult puudub süsteem kasvatamise jälgimiseks ja seiramiseks. Ametliku statistika järgi külvati esimestel aastatel maha 15 500 hektarit herbitsiidiresistentset soja (soja, mis ei ole tundlik teisi taimi tapva mürgi vastu — SL), tänaseks päevaks on hektarite arv 85 000.
Kuna aga Rumeenia talunikud on harjunud hoidma osa seemneid järgmisteks aastateks alles, siis tegelik GM-soja kasvupindala on sel aastal tõenäoliselt ligi 120 000 hektarit. Riiklik statistika, firmade müüginumbrid ja valitsusväliste organisatsioonide andmed ei kattu üldse.
Praeguseks on selge, et GM-taimede kasvatamine ohustab Rumeenias reaalselt looduslikku mitmekesisust, samuti mahepõllumajanduse arengut. Enamik talunikke ei tea, mida nende naaber kasvatab ja seega ei saa vältida saastumist. Definitsiooni kohaselt on mahetooted ja GM-tooted kokkusobimatud, seega tuleb neid hoida eraldi alates põllust kuni taldrikuni, see on aga riigis, kus mõlemaid arendatakse, pea võimatu.
Veel üks külg asja juures on see, et vaatamata sellele, et GM-taimi Rumeenias kasvatatakse, pole avalikkus sellest teadlik. GM-soja töödeldakse meil peamiselt koduturule, aga kuna riigis puuduvad PCR-laborid, mis võimaldavad testida teatud geenide olemasolu proovides, siis ükski tootja oma tooteid ei märgista. Sisuliselt puudub meie tarbijatel võimalus vabaks valikuks ja tootjad ei ole selle pärast mures. Rumeenia tarbija ei ole oma valikutes sama vaba kui teised eurooplased.
GM-kultuuride kasvatamisel on Rumeenias ka tõsised sotsiaal-majanduslikud tagajärjed: kuna Euroopa Liidus elav tarbija tahab enamasti GM-vaba toitu, siis kaotavad meie talunikud turgu. Kuna me ei suuda ei märgistada ega kontrollida oma olukorda, siis me EL turule ei pääse, samas mujalt tulnud EL standardite järgi toodetud toiduained konkureerivad meie turul ikkagi.
On see tõsi, et Rumeenia on otsustanud GM-taimede kasvatamisest loobuda ja hakata toetama mahetootjaid? On seda võimalik saavutada?
2006. aasta alguses teatas Rumeenia valitsus, et GM-sojaubade kasvatamine lõpetatakse 1. jaanuarist 2007. Seda seetõttu, et GM-sojauba ei ole lubatud EL-is kasvatada ja poliitikud loodavad 2007. aastal EL-i astuda. EL-i seadused peavad meil rakenduma, see tähendab, et lubatud on vaid EL-is lubatud GM-liinide kasvatamine, peab olema võimalik kontrollida ja märgistada kõiki GM-tooteid, mis on müügil.
Rumeenia peab vaatama oma GM-poliitika üle: Euroopa Komisjoni arvates on meil suuri probleeme ka avalikkuse kaasamise ja informeerimisega, samuti peab Rumeenia looma avalikkusele võimaluse saada teada GM-põldude loomisest ning peab looma avalikkusega konsulteerimise võrgustiku nii, nagu seda kõik EL riigid tegema peavad. Meie spetsiifiliste probleemide tõttu peab Rumeenia looma vähemalt kolm PCR-laborit geenitestide tegemiseks.
Kuna Rumeenia pro-GMO positsioon on juba tekitanud probleeme EL-i ja Balkani regiooni jaoks (illegaalne GMO-dega kaubitsemine imbub ka riigipiiridest välja), siis peab meie riik vabanema loodusesse lastud GM-soja taimedest ning paika saama töötava süsteemi edaspidiseks GMO-de kasutusele võtmiseks ja märgistamiseks.
Saastatusest vabanemine võtab tõenäoliselt mitu aastat aega ja Rumeeniast saab tõenäoliselt kogu maailma jaoks test-riik, mis näitab, kas GM-saastatusest on tegelikult võimalik vabaneda või mitte.
Tuesday, February 19, 2008
Mürgised sojaoad: mmmm, kui halb! KesKus 21.02.2007
Suurpõllumajanduse mitu nägu: Silvia Lotman Rohelisest Väravast soovitab eurooplastel oma ostukorvi vaadata ning mõtelda, kuidas me maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame. Jutt käib sojaoast, põllumajanduse suurtöösturitest, mürgist ning getostumisest.
Soja ja surm
27. novembril 2006 mõistis Paraguay ülemkohus süüdi Herman Schlenderi ja Alfredo Lautenschlageri ning need kaks meest peavad nüüd minema kaheks aastaks vangi. Maailma põlisrahvaste ja inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid juubeldavad. Paraguay kohus on loonud pretsedendi — esimest korda on selle riigi seaduse täitesaatjad öelnud, et kõike ei saa raha eest osta, mõrv on mõrv.
Milles seisnes Schlendleri ja Lautenschlageri süü? Lihtsalt öeldes, nende hoolimatu tegevus põhjustas ühe 11-aastase lapse surma. Asja keerulisemaks ajades oli nendel kahel mehel veel suur hulk kaasaaitajaid, kelleks tõenäoliselt oleme ka nii mina kui ka sina, inimesed, kes me tarbime sojatooteid. Soja on loomulikult mitmel viisil tervislik uba, kuid enne kui oleme nõus olukorraga, et ka meie kodumaised lihatööstused toodavad vorsti, mis sisaldab sojamassi rohkem kui liha, võiks süveneda selle taime kasvatamise ja turustamise tagamaadesse.
50 aastat tagasi ei tarbitud Euroopas soja ega temast eraldatud valke praktiliselt üldse, tänapäeval sisaldavad vähemalt mingil määral sojavalke 60% Suurbritannia poelettidel olevatest toidutoodetest.
Tööstus, mitte põllumajandus
Soja on tuntud kui idamaine tervisetaim, kuid tänapäeval toodetakse suurem osa meie turgudele tulevast sojamassist Lõuna-Ameerikas. Sadu hektareid suured monokultuursed sojapõllud laiuvad Brasiilias, Argentinas, Paraguays ja teistes ladina Ameerika riikides. Sojakasvatust neis riikides ei saa enam pidada põllumajanduseks selle traditsioonilises mõistes. Tegu on tööstusega, suureskaalalise ja intensiivse tööstusega, mis vajab palju maapinda.
Paragauay on üks Lõuna-Ameerika riike, mille majandus oli 19. sajandil iseseisev ning jätkusuutlik. Sellele tegi lõpu 1865-70 aastatel kestnud sõda Briti valitsuse toetatud Argentina, Brasiilia ja Uruguayga. Pärast sõda oli kaotanud Paraguay sunnitud maksma võitjariikidele makse, mille tulemusena müüdi suur osa riigi maid brasiillastele ning teistele välismaalastele. Riigi areng 20. sajandil pidurdus 35. aastaks diktaator Stroessneri ajal, mil maareformi käigus jagati maad mitte nende tegelikele kasutajatele, vaid valitseja lähikondlastele. Tänapäevaks on Paraguays erastatud maad suures osas maha müüdud välismaistele suurkorporatsioonidele, mis kasutavad maad põllumajandustööstuseks.
Põllumajandustööstus lõhub looduse ja ühiskonna
Maailma kaubandusorganisatsioon (WTO) on Paraguay arenguga rahul — riik panustab eksporti, toodab märkimisväärse osas kogu maailma inimeste toidulauale jõudvast sojast ning töötab Põhja-Ameerika ja Euroopa jaoks põhiliste odavate toitainete tootjana. Mis aga toimub selles riigis väikese inimese tasandil? Kus ja kuidas elavad lihtinimesed Paraguays sel ajal, kui nende riiki kasutatakse rikaste maade põllulapina?
Lugedes inimõiguste kaitse organisatsioonide aruandeid tundub, et „väikesel inimesel“ polegi Ladina-Ameerikas enam muud kohta kui linnaslumm. Riigilt juba eelmisel või üle-eelmisel sajandil maa välja petnud omanikud käituvad seal elavate inimeste suhtes pehmelt öeldes ükskõikselt. Üks tavaline taluniku pere ehk campestino kasvatab oma väikesel maalapil suhkruroogu, jahumaniokki, maapähkleid, banaani, guajaavipuid, mangosid, ananasse, bataate, maisi ja mitut erinevat sorti ube, omab paari lehma ja kanakarja ning enamus põllutööst tehakse nagu 500 aastat tagasigi käsitsi või härgade abil. Talu elatab ära nii suure lastekarja kui vanavanemad ja teinekord muudki sugulased.
Suur põllumajandustööstus sellistest majapidamistest koosnevaist küladest huvitatud ei ole. Lõuna-Ameerika kliimas saab suurtelt sojapõldudelt intensiivselt majandades kaks-kolm saaki aastas, vahel vaheldatakse sojat ka maisi või haljasväetisega. Sadu hektareid majandatakse ära vaid mõne inimese tööga, mis piirneb masinate juhtimisega ja agrokemikaalide puistamisega põllule, et seal toimuvat kontrolli all hoida. Kui tööstuslik sojakasvatus võtab maa üle, siis on endistel talunikel aeg ära kolida, kuid riik, kelle jaoks on tähtis täita WTO eeskirju, ei suuda uusi töökohti maakohas luua ning inimesed aetakse sadade viisi linnaslummidesse.
Mürgid hävitavad tervise
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas liiguvad ka põlisrahvaste ja inimõiguste ideed kiiresti igast maailma otsast teise, ka Paraguay inimesed mõistavad, et juriidiliselt pole sojatööstusel õigust neilt maad ära võtta. Kohalikud korraldavad mässe ja meeleavaldusi külade hävitamise vastu ning riik vastab sellele repressioonidega. Suurkorporatsioonid käituvad suurpõldudele ettejäävate pärismaalastega erinevalt — Brasiiliast pärit suurärimehed on mitmel korral lihtsalt külade viisi talusid maha põletanud, et inimesed nende maalt eest ära koliksid.
Teisal jälle jätavad Euroopast pärit investorid talud küll suurte põldude vahele alles, kuid põldudele laotatavad põllumajandusmürgid uhuvad üle ka kohalike elanike põlde hävitades nende saake ning tõsiselt kahjustades inimeste tervist.
Pestitsiidirünnak
Tagasi alguse juurde. Milles olid süüdi Schlendler ja Lautenschlager? Asi algas sellest, kui 2. jaanuaril 2003. aastal sõitis 11-aastane poiss Silvino Talavera jalgrattaga kodu poole. Tema tee läks läbi suurte sojapõldude, mille omanik Herman Schelender lasi põlde parajasti mürgitada pestitsiididega, põldudest möödudes kallati ka poiss mürgiannusega üle. Kui poiss jõudis koju, andis ta oma emale Petrona Villasboale üle toidukoti ega maininud teepeal juhtunut. Ema keetis perele maitsva õhtusöögi, mis aga samuti sisaldas suure hulga pestitsiide, millega ta poeg oli just üle valatud.
Paar tundi hiljem hakkas kogu perel paha, pereliikmed tundsid peavalu ja iiveldust ning oksendasid. Silvino olukord oli nii halb, et ta viidi haiglasse. Poiss sai nelja päeva pärast koju, kuid just sel päeval oli nende kodu kõrval asuva sojapõllu omanik Alfredo Laustenlager pritsimas oma põldu vaatamata sellele, et tuuled olid otse elumajade poole. Villasboa perekonna kolm last viidi haiglasse, nendega koos saadeti ravile ligi kakskümmend naabermaja elanikku. Silvino suri haiglas. Tema õde Sofia jäi haiglasse veel kolmeks päevaks ja lahkus sealt peaaegu pimedana.
Võit kohtus ähvardustest hoolimata
2004. aasta aprillis otsustas kohus, et mõlemad sojatootjad olid poisi surmas süüdi ning mõistis karistuseks kaks aastat vanglakaristust, mille võis vahetada ligi 8000 dollari suuruse kahjutasu vastu. Siiski ei pidanud kohtuotsust kunagi täide viidama, kuna võime mõjutasid sojatootjate seljataga olevad põllumajanduskemikaalide ja seemnete müüjad ning äraostetud poliitikud.
Kohtuotsus kaevati edasi ning istung lükati 7. juunile 2005. Määratud päeval lükati aga istung veel kuu aega edasi. Vaatamata sojatootjate surele lobbyle otsustas ka järgmise astme kohus, et kohtualused peavad kaheks aastaks vangi minema. Põllumajandustöösturid jäid aga vabadusse ning Silvino perekond pidi kannatama erinevaid ähvardusi, millega püüti neid sundida hagi tagasi võtma.
4. detsebril 2006 oleks kohtuotsus aegunud ning kohtualused olekski ebameeldivast asjaajamisest pääsenud. Silvino vanemad said abi erinevatelt naistekaitse ja inimõiguste organisatsioonidelt, Internetis avaldati kogu kohtusaaga ning inimesed üle kogu maailma saatsid pahaseid kirju Paraguay saatkondadesse. Vahetult enne kohtuotsuse aegumist juhtus aga väike ime, mis paneb paljud põllukemikaalide reostuse all kannatavad pered Paraguays lootma paremat tulevikku — Paraguay ülemkohus tegi otsuse Herman Schlender ja Alfredo Lautenschlager oma karistust kandma saata.
Meil, eurooplastest tarbijatel, on jällegi põhjust mõelda, mida me ostukorvi paneme ja kuidas me sellega maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame.
Subscribe to:
Posts (Atom)