Juba mõnda aega on Põllumajandusministeeriumi koridorides räägitud uutest mahepõllumajanduse toetuse reeglitest. Ühe uue reeglina on välja käidud mõte, et hobused üldse mahetoetusest ilma jätta. Oma Hobu uuris, mida erinevad osapooled sel teemal arvavad.
Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsler Toivo Nõvandi ütleb, et tõesti on selline plaan arutlusel, et jätta hobused mahetoetusest ilma, kuigi lõplikku otsust ehk ministri allkirja veel ei ole. Nõvandi sõnul on selle idee põhjuseks tõik, et mahetoetust makstakse Eestis üsna suurele hulgale hektaritele, kuid tarbija toidukorvis mahetoodete hulk suurenenud ei ole. Seega on probleemiks mahepõllumajanduse arengukavas ettenähtud eesmärkide täitmine. Nõvandi sõnul peab mõtlema sellele, mis on otstarbekas ning kas hobusepidajal on mahetootmisega seoses mingeid lisakulusid, mida toetusega tuleks kinni maksta. Euroopa Liidu liikmesriikidel on selles küsimuses vabad käed ning erinevad riigid on asja lahendanud erinevalt.
Maaelu arengukava (MAK) järgi on mahepõllumajandusliku tootmise toetamisel kolm eesmärki: (1) säilitada ja suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning säilitada ja parandada mullaviljakust ja veekvaliteeti; (2) toetada mahepõllumajanduse arengut ning aidata kaasa mahetoodangu mahu suurenemisele; (3) toetada ja suurendada mahepõllumajanduse konkurentsivõimet. Seega ei ole mahetoodangu osakaalu suurendamine inimeste toidukorvis ainuke mahetoetuse eesmärk, vaid toetamise esmärgiks on ka suurendada pindalaliselt ala, kus järgitakse rangemaid keskkonnakaitse nõudeid.
2007. aasta seisuga oli mahepõllumajandusregistris 1647 hobust. Mahedaid hobusekasvatajaid on meil kümmekond, kes kõik tegelevad peale loomade ka taimekasvatusega.
Riigikogu maaelu komisjoni aseesmiees Aleks Lotman ütleb, et kui ministeerium koostab MAKi meetmetele rakendusmäärusi, siis peab silmas pidama, et määrusega võib nõudeid küll täpsustada, kuid arengukava muuta ei tohi. Hobuse välja jätmist mahepõllumajanduslike loomade loetelust võib aga käsitleda arengukava muutmisena. Sellist sammu tuleks nii avalikkuse kui Euroopa Komisjoniga täiendavalt kooskõlastada ja kuna MAK protsess on olnud pikk ja keeruline, siis kava muutmine ei tundu riigikogulase sõnul otstarbekas.
Püüame minna paberitest veidi kaugemale ning vaadata, mida toob reaalselt kaasa mahedalt hobuste kasvatamine ning mida arvavad hobusekasvatajad ise.
Tšehhi koolituskeskuse FYTO poolt koostatud mahehobuste pidamise õppematerjali järgi võib saada mahehobustelt kolme toodet: märapiima, hobuseliha ja kõrvalproduktina ökoväetist. Välja tuuakse lisaks, et mahedalt hobuseid kasvatades peab kogu hobuste sööt olema sertifitseeritud mahe, mis tähendab, et hobusekasvataja peab kasvatama oma mahekaera ja maheheina või siis ostma neid teistelt maheettevõtetelt. Seega suurendab mahe hobusekasvatus kindlasti mitte ainult karjamaade hulka, mida saab nimetada mahedaks, vaid ka mahepõllumajanduse käivet laiemalt. Internetist võib leida kuulutusi, kus ostetakse ja müüakse mahetalus kasvanud hobuseid – niisiis võib toodanguks lugeda ka terved ja heas vormis hobused.
Hobuseid mahepõllumajanduslike põhimõtete järgi kasvatav Peeter Viiard leiab, et mahepõllumajandus on kõigepealt maa kui loodusressursi säästlik ja ökoloogiline majandamine, mille oluliseks tingimuseks on maa väetamine naturaalse sõnnikuga. Viiardi sõnul pole hobustele keegi toetust maksnudki, toetus on maa mahedalt majandamise eest – kes kasutab loomana lehma, kes kitse, kes siga või hobust, sel ei ole tähtsust. „Mahepõllumajanduses peetavate hobuste toodang on mahesõnnik,“ leiab Viiard. „Põllumajandusministeeriumi seisukohalt oleks maheda hobusõnniku tootmine väga oluline, sest kui seda sõnnikut rohkem kui oma maa tarbeks toodetakse, saaks seda müüa näiteks mahemaasikakasvatajale või mahekasvuhoone pidajale. Mahetootjad väärindavad seda sõnnikut väetisena tootmises.“ Viiardi arvates on oluline ka see, et tänaseks on paljud oma igapäevase töö ja sissetuleku sidunud hobustega ning kui hobusepidajad kasutavad maad lisaks vastavalt mahemajandamise printsiipidele, siis on nad võtnud endile lisakohustused maa suhtes, mida kompenseeritakse. Ehk: “Hobusepidajad on sõlminud riigiga pikaajalise lepingu, kus tootjatena on nemad oma kohustusi täitmas, riik aga tahab lepingut ootamatult ja põhjendusteta lõpetada. Küsin, mis on selle otsuse hind ühe mahemaa hektari kohta?“
Muhu saarel tegutsev hobusekasvataja, turismiettevõtja ja mahetalu pidaja Martin Kivisoo ütleb, et on ministeeriumiga sel teemal juba kirju vahetanud ja võidelda ei kavatse: „Kes mängib jalgpalli, see peab järgima jalgpalli reegleid, kes mängib PRIA mängu, see peab nende reegleid järgima.“ Kivisoo soov oleks aga, et uute reeglitega kohanemiseks antaks rohkem kui üks aasta aega: kogu talupidamine tuleb ju ümber arvutada, kuidas on mõttekas jätkata. Kivisool on 222 hobust ja 60 lihaveist, kui veised jätta mahedaks ja hobused mitte, siis tuleb loomad panna eraldi karjamaadele karjatama, ehitada uusi karjaaedu, masinapark ümber jagada nii et mahe ettevõte pool mittemahedaga kokku ei puutuks. See nõuab palju kulutusi. Teine variant oleks hobused jätta siiski mahepõllumajanduse osaks, kuid nendega karjatatav maa toetuse alt välja jätta. Kivisoo väitel muutub hobuste mahedalt pidamine talle nii liialt kalliks, sest mahereegleid tuleks neile ju ikkagi rakendada. Praktiliselt oleks tal sel juhul kaks valikut: kas jätta hobusekasvatus üldse maha ja hakata lihaveise kasvatajaks või lõpetada põllumajanduslik tegevus ja hobuseid pidada vaid niipalju kui turismiga tegelemiseks neid vaja läheb.
Asekantsler Nõvandi arvates on ainult tervitatav kui hobusepidajad lähevad lihaveise pidamisele üle ning ei näe Kivisoo valikutes midagi problemaatilist. Ju ei näe ministeerium probleemi ka seal, kus seda paljud talunikud näevad: põllumajandustoetustega ei saa ettevõte oma äriplaanis arvestada, sest igasuguste toetuste reegleid tehakse nii tihti ümber, et kunagi ei tea, kas sel aastal tehtud plaanid sind järgmisel aastal juba pankrotti või lausa kohtupinki ei vii.
