Septembri kuu keskel hakkasid Riikliku Looduskaitsekeskuse Penijõe kontorisse saabuma teated valge-toonekurest, kes Läänemaal tüütavat inimesi ja norivat süüa. Teadetes märgiti tihti, et toonekurel on ka rõngas jalas. 16. septembril toimetas sellise käitumismaneeriga rõngaga toonekurg juba Lihula linna südames.
Matsalu rõngastuskeskuse direktor Olavi Vainu kommenteerib: "Kui ise kohale jõudsin, oli kurg parasjagu Konsumi ees ühe auto katusel ja nokitses antenni kallal. Seejärel lendas ta maha ja patseeris veidi kõnniteel. Kui bussipeatusse saabus liinibuss, seadis ka toonekurg end sisenejate sappa. Küllap lootis osa pikast rändeteest bussiga katta."
Et toonekurge auto alla jäämisest või võimalikust hilisemast inimesepoolsest väärkohtlemisest säästa, saabus kohale looduskaitsekeskuse loodusvaht Jaan Veltman, kes mõningase pigutuse peale toonekure kahva alla püüdis. Rõngastuskeskuses tuvastati rõngakood ESTONIA MATSALU, A 512, mis tähendab, et toonekurele läks see jalga 20. juulil Urevere külas Raplamaal. On ka teada, et tegu oli olnud pesast tõrjutud pojaga, keda kohalik pererahvas kaastundest toiduga poputas. Pererahva juures oli toonekurg püsinud niikaua kuni rändetung võimust võttis.
Olavi Vainu: "Lihulast sai toonekurg ikkagi priisõidu kätte, kuid mitte bussiga, vaid Jaani autoga Nigula turvakodu suunal. Sealt edasi olevat ta Kaja Kübara sõnul hoogsas rütmis Läti poole põrutanud. Eks näeme, kas järgmisi uudiseid ka tuleb. Seekordne seiklus aitas sellel toonekurel igatahes Lääne Elu uudistekünnise ületada."
Showing posts with label Olavi Vainu. Show all posts
Showing posts with label Olavi Vainu. Show all posts
Sunday, May 31, 2009
Lindude rõngastamise tava jääb alles. Roheline Värav 11. aprill 2008
Olavi Vainu soovib lindude rõngastamist Eestis taas au sisse seada.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Riikliku looduskaitsekeskuse Matsalu rõngastuskeskust, mis korraldab lindude ja nahkhiirte rõngastamist ja koondab taasleidude andmeid, juhib selle aasta algusest noor ja teotahteline Olavi Vainu.
Eesti linnurõngad kannavad signatuuri ESTONIA MATSALU. Taasleidude hulk aastas ulatub pooleteise tuhandeni.
Eesti linnurõngastamistraditsioonid ulatuvad aastasse 1910. Viimasel ajal jälgitakse linde moodsate vahenditega, näiteks satelliitide abil.
Samas pole traditsiooniline rõngastamine teistes riikides oma kohta kaotanud.
Rõngastus- ja taasleiuandmeid on Matsalu keskuses aastakümneid kindla korra järgi kogutud ning arhiveeritud. Suur osa meie rõngastajatest on kauaaegsed linnuhuvilised, kes kandnud andmeid Matsalust väljastatud kaardikestele. Olavi Vainu ütleb, et kuigi elektrooniline teabevahetus tundub mugav ja operatiivne, on mõistlik vanade rõngastajatega koostööd tehes traditsioonilisest vormist kinni pidada.
Vabatahtlikele rõngastajatele on meelt mööda, kui keskus nendega tihedalt suhtleb, märgib Olavi Vainu. «Mitmed on otse välja öelnud, et huvi kipub kaduma, kuna keskuse poolt ei tule mitte midagi.»
Puudust tuntakse aastakokkuvõtetest ja muudest trükistest, kokkusaamistest, projektidest. Suvel on plaanis ornitoloogiaühingu suvepäevadele kokku kutsuda ka rõngastajad ja neile ettekandeid pakkuda.
Viimane aastakokkuvõte Eesti linnurõngastamisest ilmus 2000. aastal.
Olavi Vainu tahab selle vea parandada. Viimaste aastate andmete kandmine elektroonilisse andmebaasi on praegu ta igapäevatöö. Nahkhiireandmed alles ootavad kartoteegis oma järge.
Rõngastega toonekured
Meil rõngastatud lindude taasleide on kõige rohkem ikka Eestist, järgnevad Valgevene, Ukraina ja Läti, kaugematest maadest on sagedamad Lõuna-Aafrika, Egiptus ja Iisrael. Teateid tuleb ka Nigerist, Zimbabwest, Nigeeriast ja Sudaanist.
Kõige sagedam valge-toonekure hukkumispõhjus paistab olema elektriliinidesse takerdumine, üsna palju on ka kokkupõrkeid autoga. 1982 juhtus Toris järgmist: «Lind lennanud lahtisest auto ukseaknast sisse, vastu autojuhi põske, põses haav, kurel kaelaluu murd. Kurg suri.»
On ka märkmeid toonekurgedest, kes surnud pesa pärast kakeldes.
1983. aasta juunis on üks lind surnud jalaluu murru tõttu ja on teada, et tema paariline kasvatas ise kaks poega lennuvõimeliseks.
Mõnda lindu on püütud mitu korda, mida näitavad rõnga järgi keskusesse saadetud andmed.
Lind rõnganumbriga MATSALU A 2902 rõngastati 1986. aastal Kilingi-Nõmmel, taasleiud on 1998. ja 2000. aastal Lätist Staicelest ning Valkast. Linnu kohta on märgitud, et auväärses eas suleline on julge ja laseb end rõnga lugemiseks püüda.
Mitte ainult inimeste maailmas ei abielluta välismaalastega, seda juhtub ka linnuriigis. Näiteks on üks Tartumaal 1985. aastal rõngastatud toonekureneiu leitud 1989. aastal pesitsemas Saksamaal Schleswig-Holsteinis paarilisega, kellel on ümber jala Saksa rõngas.
Subscribe to:
Posts (Atom)