Majanduslikud argumendid ei kaalu üles seda, et maavarade, näiteks fosforiidi kaevandamine viib osadelt inimestelt kodu, teistelt kaevuvee ja põllumajandustootjatelt viljaka mulla, leiab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman.
Maa all peidus olevaid varasid nimetatakse taastumatuteks. Põhjus on teada: kui need varad maa alt välja võtta, siis neid sinna enam asemele ei tule.
Kui mu õetütar rääkima õppis, siis kasutas ta šokolaadi asemel sõna „sokoliit“, see sobis hästi, sest väikesele lapsele oli see justkui väärtuslik tundmatu maardlaga mineraal, mida aegajalt mõnest kapist leiti. Laps, kes ei tea, kui palju sokoliiti kodus leidub, püüab seda kaevandada nii palju, kui suudab. Lapsevanem teab nii seda, et maiustuste varud kodus on piiratud, kui seda, et nende liigne tarbimine pole kasulik.
See, kes teab, saab teha ka teadlikke otsuseid. Selles osas olen mäeteadlastega nõus: mida rohkem me oma varadest teame, seda parem. Kuid kas kujutate ette olukorda, kus lapsevanem ise täpselt ei tea, kui palju tal veel kapis kommi on ja selleks, et otsustada, kas täna kommi saab, palub lapsel varude suurus välja uurida.
On üsna ennustatav, et kui laps tuleb teatega, et kapis on üks tahvel piimašokolaadi ja pool karpi merekivikesi, siis ei ole kommisoovile enam eriti võimalik eitavalt vastata.
Maavarade kaevandamine toob ettevõtjale tulu, alahinnata ei saa ka riigile laekuvaid makse ja kaevandusi tööandjatena. Kuid kuna maavarad ei taastu, siis on selge, et sellisele mootorile ei saa püsivalt majandust üles ehitada, taastumatud varad on ja jäävad inimkonnale kommiks, mille liigne tarbimine viib halbade tagajärgedeni.
Me ei saa mööda vaadata sellest, et kaevandamine viib osadelt inimestelt kodu, teistelt kaevuvee, põllumajandustootjatelt viljaka mulla ja marjulistelt talvevarude kogumise koha. Looduse poolt vaadatuna ei jäta kaevandamine mõjutamata teisi elusolendeid, kellega inimesed planeeti Maa jagavad: elupaigad kaovad või nende kvaliteet langeb oluliselt.
Planeerimisest ja mõjude hindamisest
Kaevandused on erinevad ja ei ole kindlat vastust, kas alati oleks mõistlikum teha kohe üks suur või mitu väikest auku, kuidas kaevata ja milliseid müra, vee ja tolmu vales suunas liikumise vastaseid tõkkeid tuleb kasutada.
Kõiki selliseid küsimusi aitab lahendada keskkonnamõjude hindamine. Siiski ei saa keskkonnamõjude hindamist võtta aluseks põhimõttelisele otsusele, kas täna siin ja praegu üldse kaevandama hakatakse või mitte. Selle kohta, kui palju ja millist materjali Eesti majandus vajab ning millal ja kust seda kõige sobivam varuda oleks, peab riigil olema laiem arusaam.
Selliseid laiemaid arengu küsimusi on riigis veelgi ja neid küsimusi arutatakse enamasti avalike planeeringuprotsesside abil.
Täna on Eestis kõik maakonnad koostamas uusi maakasutuse planeeringuid, kuid paraku ei plaani enamus maakondi kaevanduste küsimust selle protsessi raames käsitleda. Sellest on kahju, sest kui ma peaksin eelnevas näites olnud lapsevanemale nõu andma, siis soovitaksin tal esiteks viia end ise kurssi sellega, kui palju kodus kommi on ja kui palju kommi on lastele sobilik anda ja siis soovitaksin lastele rääkida maiustustega liialdamise mõjust tervisele ja annaksin ette piiri, kui palju üldse tohib süüa.
Iga kommisoovi arutelu
Siis kuulaksin ära laste soovid ja lepiksin nendega kokku, kui suur on meie pere laste nädalane kommikogus. Seda nimetaksin ma sokoliidi kaevandamise planeeringuks. Seda, kas nad soovivad saada korraga kätte terve nädala kommivaru või iga päev ühe kommi ja millisel viisil on mõju hammastele ja veresuhkrule kõige väiksem, nimetaksin ma sokoliidi kasutamise keskkonnamõjude hindamiseks ja seda võib arutada iga üksiku kommisoovi korral eraldi.
Mul on hea meel, et keskkonnaminister on fosforiidi osas täna seda meelt, et tegu on passiivse varuga. Aga mul ei ole hea meel selle üle, et Eestis täna ei planeerita avalikult maavarade kaevandamist ruumiliselt ja strateegiliste otsuste avalikult arutamise ja langetamise asemel tegeldakse üksikute uuringulubade, kaevanduslubade ja keskkonnamõju hindamistega.
No comments:
Post a Comment