Ma ei tea miks, aga millegipärast tundub mulle, et Läänemere
puhtuse küsimus on ühelt poolt teada-tuntud, aga teiselt poolt ka täiesti
tundmatu. Kui küsin koolilastelt, mis on Läänemere suurim keskkonnaprobleem,
siis vastavad kõik kooris ja segamini: „Eutrofeerumine!“ , „Reostus!“. Teisalt
saan vastuseks vaikuse, kui küsin, milline see puhas Läänemeri siis oleks, kui
reostust ei oleks. Seepärast mõtlesingi, et unistaks puhtast Läänemerest
sellisena nagu mina teda ette kujutan ja kutsuks ka teisi sellest unistama.
Nagu sporditreenerid välismaistes filmides ütlevad: „ If you can dream it, you can do it!“
Minu unistus puhtast Läänemerest koosneb kahest pildist.
Esimene pilt on meri rannast vaadatuna ja teine sukelduja silmeläbi.
Puhta Läänemere kaldal saab suvel jalutada paljajalu, jalge alla jääb kas liiv või kiviklibu või madal murutaoline rohi. Palja jalagagi astudes peab aga silma peal hoidma, et ei astuks sisse mõne pisikese murututi sisse või klibu peale peidetud linnupessa. Mere ääres on avarust ja tuult, kõnnid sa siis lamedal Lääne-Eesti rannikul või kõrgel Põhja-Eesti klindil – ei tihedat võsa ega läbimatut pilliroo tihnikut. Rannal on siin-seal korrapäratud adruvallid, kuid vee piir on puhas ilma vohava ja mullitava vetikakihita. Loomulikult pole kusagil ühtki vedelevat pudelit ega muud prahti. Ehk siis puhta Läänemere kallas ongi lihtsalt puhas – sa saad siin kõndida varbad vees ilma takistuste ja piirideta, lasta mõtetel lennata ja laadida end energiaga, mis on hädavajalik elutormi lainetel surfamiseks.
Kui sukeldud, siis on meri midagi hoopis muud. See on kõike
muud kui tühi. Aga kindlasti ei ole ta täis läbimatut vetikasoga. Meri on täis
elu. Laugel liivasel põhjal laiuvad merealused niidud, millel kasvab rohi, mis
omal veidral moel sarnaneb maapealsele karjamaale. Siin käivad toitumas kalad
ja vähikesed, neid söövad suuremad kalad ja neid omakorda hülged ja merelinnud.
Teisal on karid, mis justkui korallid oma korra ja korrapäratuse segus annavad
võimaluse igale põnevale pisiloomale peitumiseks ja toitumiseks. Karbid ja
tõruvähid, krevetid ja ussikesed, põhjamaiselt väikesed, kuid oma salapäraga
ehk paeluvamadki ehk kui lõunamerede edvistajad.
Kolmas pilt on puhtast Läänemerest veel, see on pilt Eesti toidupoodide
lettidest. See pilt räägib sellest, et alati saab osta värskeid ja hooajalisi kohalike
rannakalurite püütud hõrgutisi kilust lestani. Samuti sellest, et keegi ei pea
muretsema, kas kalas leiduvaid mürkaineid on alla lubatud normi, sest merest
püütud kala on ju mürgivaba. Samamoodi ei pea tarbija muretsema selle pärast,
millises Läänemere piirkonnas on kala püütud, sest püügimahud on kõikjal
sellised, et võimaldavad populatsioonidel nii end taastoota ja kui areneda
vastavalt keskkonna muutumisele. Nendel poelettidel müüakse ka kohalikku
köögivilja, piima ja leiba, mis kõik on toodetud nii, et ühtegi grammi fosforit
ega lämmastikku ei lasta asjatult põllult vette voolata. Veelgi enam:
põllumajanduses on ammu kasutusel uued fosforväetised, mida toodetakse
kunagiste reostunud merealade puhastamiseks kasvatatud merekarpidest ja
loomulikult liha süüakse vähem ja selle saamiseks ei hoita loomi kinnistes
ruumides, vaid looduslikel karjamaadel.
Kokkuvõttes tundub, et unistus puhtast Läänemerest on
unistus ka veidi teistsugusest elust ja olust. Ma loodan, et sellel unistusel
on jagajaid.
No comments:
Post a Comment