Küsimus ei ole majanduse ja looduse ega suurtootjate ja väiketootjate vastandamises, vaid selles, millised valikud on ühiskonnale üldiselt paremad. Kas Eesti tahab olla teenäitaja või sabassörkija? Võrreldes näiteks Taaniga on Eesti põllumajandusmaastik suurema elurikkusega, ja et see on väärtuslik, siis on meie ülesandeks seda ka hoida. Taanis on elurikkuse hävingut põhjustanud looduslike ja poollooduslike koosluste likvideerimine põllumajandusmaastikelt ja väga intensiivne majandamisviis. Samas, Taanis on eramute reoveekäitlus ja asulate kanalisatsioon parem kui meil, Eestiga võrreldavat elurikkust pole see aga suutnud tagantjärele tekitada.
Keskkonnaorganisatsioonid mõistavad täielikult põllumajanduse tähtsust nii meie toidulaua katja kui ka maastike hooldajana. Jätkusuutlik põllumajandus peab täitma teisigi inimestele olulisi kriteeriume, näiteks soovime, et meie toit oleks tervislik, selle tootmisel säilitataks loomade heaolu ja toidutootmine seostuks maakogukondadega ning jääks kultuuriliselt vastuvõetavaks. Ühtlasi on oluline talunike enda tervis: mürkkemikaalide kasutamine on ohtlik nii tarbijale kui tootjale endale. Teadlikud ja informeeritud tarbijad tunnevad oma toidu tootjaid ning teavad, kuidas toit lauale jõuab.
Mahepõllumajandusel on potentsiaali kasvada ja toita ära kogu Eesti, selleks on vaja nii suuri kui väikesi tootjaid. Toetusi peaks maksma nendele, kes loovad lisaks ärihüvedele ka avalikke hüvesid. Loodussõbralikud tootmisviisid ja tootjad vajavad kindlasti rohkem ühiskonna tunnustust – üks viis seda teha on läbi toetuste.
Keskkonnaalane vastutus – Läänemere seisund, kliimamuutused – on ühine ja me ei tohiks vastutust teistele lükata jättes oma osa tegemata. Keskkonnakahju likvideerimine on alati kordades kallim, kui selle vältimine. Täna on meil võimalik arendada sellist põllumajandust, mis keskkonnakahju ei tekita. Maaelu arengukavas eelarves peaks suurendama nii mahepõllumajandusele kui ka tavatootmises elurikkusele suunatud tegevuste toetamist.
No comments:
Post a Comment