Kuigi viimastel aastatel on Euroopa Liidu põllumajandustoetusi Eestis makstud tuhandetele hektaritele põldudele nn keskkonnasõbraliku majandamise eest, pole statistika järgi neil hektaritel kasutatud vähem väetisi ja mürke kui mujal.
Raha on kulunud palju, aga toetuse edukust mõõtev riigiasutus tõdeb oma iga-aastases aruandes, et keskkonnasõbraliku majandamise toetuse tulemuslikkust ei ole sisuliselt olnud võimalik hinnata. Kui toetusi makstakse eesmärgistamata tegevusele, siis ei saagi tulemuslikkust hinnata, samas on põllumajandus ise nabanööriga keskkonnaga seotud ning täna tehtud õigetest otsustest sõltub põllul elavate liikide käekäik ja kogu põllumajanduse kestlikkus.
ELFi meeskonda juhtides olen viimase poole aasta jooksul olnud kümnetel koosolekutel, kus oleme koos põllumajandusministeeriumi, keskkonnaameti, PRIA ja põllumeestega vaaginud erinevaid võimalusi, kuidas sõnastada sisukad nõuded vee puhtuse, mulla viljakuse ja loodusliku mitmekesisuse tagamiseks põldudel.
Tegu pole kosmoseteadusega, vaid üsna lihtsate tegevustega: veekogude servadesse tuleks jätta väetise väljalekkimise takistamiseks kaitseribasid, mida ei künta; lindude-lillede-putukate jaoks tuleks jätta suurte põldude vahele rohumaa-saarekesi; rukkilille ja teiste haruldaste põllutaimede kaitseks tuleks põlde või nende osi jätta mürkidest puutumata. Rohumaadel tuleks vältida suurte masinatega töid lindude pesitsusajal või jätta osa alasid hilisemaks niitmiseks.
Neid lihtsasti kasutatavaid loodushoiu nippe saaks põllumehed vastavalt iseenda tootmisega sobivalt valida ja riik toetaks loodushoidlikku põllumeest. Kahjuks on põllumajandusministeerium maaelu arengukavast kõik need tegevused välja jätnud ning soovib jätkata raha sisutu tuuldeloopimisega.
Mul läheb alati südame alt soojaks, kui näen bussiaknast veise- või lambakarja. Lehma karjamaal nägemise rõõm on ehk pärit meie esivanematelt, kelle toidulaud oli vaatepildiga otsesemalt seotud kui praegustel linnainimestel. Esivanematelt oleme pärandiks saanud ka Eesti looduse mitmekesisuse üheks oluliseks sambaks olevad pärandkooslused – looduslikud rohumaad, mis püsivad lagedate ja õierikastena just tänu kariloomadele.
Paraku tuleb aga kulmu kortsutades lugeda põllumajandusministeeriumis valminud eelnõud ning tõdeda, et maaelu arengukava ei näe ette ei pärandkoosluste hooldamise süsteemset arendamist ega pea vajalikuks loomade heaolu nimel nende suvel karjamaale laskmist. Veelgi enam: arengukava ei näe ette ka tarbijate ootustele vastavas mahus mahepõllumajanduse arengut. Arengukava ei väärtusta piisavalt traditsioonilist peretalu ja maapiirkonna väikeettevõtjat.
Kui maaelu arengukava eelnõu mõne nädala eest avalikkusele kättesaadavaks muutus, sai seda arutatud nii keskkonnakaitsjate, talunike kui maaettevõtjatega. Eesti keskkonnaühendused, taluliit ja väikeettevõtjad saatsid läinud nädalal põllumajandusministrile suurest murest kantud kirja.
Arengukava, mille sissejuhatav osa räägib tasakaalustatusest, kuid sisu on tugevalt kallutatud tööstusliku toidutootmise eelisarendamisele, jätab ühiskonna laiemad huvid esindamata.
Õnneks on ka põllumajandusminister öelnud, et maaelu kava pole veel lukus ja kommentaarid on oodatud. Mina jään ootama, et kommentaaridele vastatakse sisulise analüüsi ja kursimuutusega, mitte ümmarguse ametliku kirjaga.
No comments:
Post a Comment