Tarmo Tüür ja Silvia Lotman: metsanduses ei ole lepitamatut vastuolu. 11.04.2026. ERR

Tarmo Tüür¸ Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees; Silvia Lotman, ELF-i juhatuse liige




Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti, kirjutavad Tarmo Tüür ja Silvia Lotman.


Eesti metsanduses ei ole vastupidiselt levinud müüdile lepitamatut vastuolu. Küll aga on osa metsasektori esindajaid näinud aastaid vaeva, et sellist vastuolu konstrueerida ja kinnistada. Metsatööstuse esindusorganisatsioon on aastaid teinud sihipärast tööd, et rahumeelne sisuline arutelu poleks võimalik.

Eesti metsamajandamise juurprobleem pärineb nullindate lõpust, mil võeti jõuliselt suund senisest palju suurema raiemahu ja intensiivsusega metsanduse poole. Kui aastakümneid oli Eesti metsadest raiutud aastas kolm miljonit tihumeetrit ning aastatel 1990–2009 keskmiselt kaheksa miljonit tihumeetrit, siis korraga ilmus riigi tähtsaimasse metsapoliitikat suunavasse dokumenti (Eesti metsanduse arengukava aastani 2020), et raiuda võiks kaks–kolm korda rohkem ehk 12-15 miljonit tihumeetrit aastas.

Lisaks sai paberile mitmeid nüansse, mis võimaldasid üha nooremaid puid ning üha suurematel pindadel raiuda. Nimetagem seda 15 miljoni tihumeetri plaaniks, millega riik andis sisuliselt sõnumi, et raiuge palju jaksate, ning näitas rohelist tuld ressursimahukale tööstusele.

Plaani osaks ei olnud innovatsioonile suunamine ega see, kuidas raiutava kogusega rohkem riigi rahakotti panustada või töökohti luua või mil määral loodusväärtusi säilima peab. Vahet pole, enamikes riikides on ju loodusega palju halvemini kui meil.

Järgnenud 15 aastat on selgelt näidanud, et toona pöörasena tundunud raienumbrid ongi pöörased. Sellise mahu ja intensiivsusega raiumisele ei pea Eesti metsad vastu. Kummitab kvaliteetse puidu nappus, metsad vaesuvad, nad on haigustele järjest vastuvõtlikumad, elustikul läheb üha halvemini, sotsiaalne taluvuspiir on ületatud.

Metsasektorist kuuleb tihti, et teise maailmasõja järel jäid talud tühjaks ja mahajäetud põllumaadele kasvas palju puistuid, mida nüüd justkui tuleb ennaktempos raiuda. Kui selline väide veel mõne aja eest mingi piirini pidas (vaatamata 1990. aastate röövraie perioodile), siis praegu näitab riigi maakasutuse statistika, et n-ö sõjajärgne pärand on metsades juba ära raiutud ja oleme asunud sahvrist hoopis "seemnevilja" ära sööma, olles endiselt pimestatud 15 miljoni tihumeetri plaanist.

Kurb oli meediast lugeda, kuidas metsanduslobi loob teadlikult müüte maaelanike ja linnaelanike vastandamiseks ning püüab näidata Eesti senist pikka riikliku looduskaitse traditsiooni justkui mingi lumehelbekeste soovunelmana.


Sisulise arutelu asemel on jutt viidud looduskaitse vaenamisele, kahtlustuste levitamisele ja umbusu külvamisele. Metsarikkas riigis, nagu Eesti, ei ole looduskaitse kunagi nõudnud raietest loobumist, vastupidi, näiteks Eestimaa Looduse Fondi kogu tegevuse ajal on antud välja abistavaid juhendeid, korraldatud koolitusi ja arutelusid just metsaomanikele, kuidas loodussõbralikult toimetada, saades metsadest võimalikult pikaajalist ja jätkusuutlikku sissetulekut.

Eesti metsanduse lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas me liigume praeguste parimate teadmiste valguses mõistlikumas koguses ja väiksema negatiivse mõjuga puidu varumiseni nii, et metsandus toetaks jätkuvalt tublisti riigi rahakotti ja pakuks vähemalt sama palju töökohti.


Metsasõjaks nimetatud poleemika puhkes juba ligi kümme aastat tagasi, aga millegipärast me ei ole ikka selle aruteluni jõudnud. Poliitikutel ja riigi esindajatel justkui polegi muud head valikut kui käsi laiutada ja öelda, et konflikt on nii suur, et pole võimalik midagi teha.

Looduskaitsjad näevad aina halvenevat looduse seisu ja pakuvad juurde kaitsealasid, et midagigi raie eest päästa, tööstus väidab, et kõik on hästi, kuna paberil olnud 15 miljoni tihumeetrini pole veel ju jõutud. Rekordmahtudes raiumine saab üha jätkuda, võimalike muutuste ja arutelu eest kaitseb ulatuslik lobitöö. Seda toetab taktika nõuda veelgi rohkem, näiteks metsanduse arengukava aruteludel nõuti 20 miljoni tihumeetrist raiemahtu.

Metsa eri väärtuseid ja kujunenud probleemkohti avati hästi hiljutises "Osooni" saates, kus osapoolte jutust jäi väga üksmeelselt kõlama, et metsade majandamise osakaalu küsimus peaks olema adresseeritud ühiskonnale.

Meil on vaja ühiskonnas arutada, kuidas siit edasi minna. Meil on vaja metsadebatti, kus kõik osapooled on valmis olema ausalt laua ümber ja tegelikele andmetele otsa vaatama. Alates nii maa- kui ka linnainimeste taluvuspiire ületanud lagedaks raiutud endistest metsadest ja terendavast maakasutuse süsinikutrahvist kuni kõrgema väärtusega ja pikema elueaga toodetele orienteeritud tööstuse rajamise probleemideni ning vajaduseni metsalooduse hääbumine peatada.

Usume, et on võimalik leida tulevikuplaan, mida toetaks lõviosa elanikest ja mis ei tooks kahju riigi majandusele ega tööhõivele regioonides, kui seda vähegi läbimõeldult ja nutikalt teha. Jah, sellele pildile ei mahuks ära kogu praegune metsatööstus, mis on end kalibreerinud 15 miljoni tihumeetri plaani järgi. Riik peab võtma vastutuse, tunnistama, et selle lubadusega sai liiga tehtud nii loodusele kui ka tööstusele, kellele anti valelootusi.

Vastutuse võtmine tähendab uue, sisulise ja ühiskonda kokku toova metsaarutelu kultuuri loomist. Näiteks soomlased käivitasid aasta tagasi metsa rahvakogud, et ummikusse jooksnud ühiskondlikus metsaarutelus dialoogi meetodil usaldus taastada.

Vastutuse võtmine tähendab ka seda, et metsasektorile luuakse õiglase ülemineku plaan, et inimestele oleks tagatud vajalik ümberõpe ja piirkonda investeeringutoetused või muu vajalik, nagu seda üle maailma ja ka meil tehakse fossiilkütuste tööstustega. Erinevalt fossiilkütustest ei tule puidu varumisest meil ju loobuda, vaja on lihtsalt vähendada senist raiemahtu mõnekümne protsendi võrra, et mets saaks taastuda ökoloogilises mõttes ja ka püsivas koguses kvaliteetse puidu pakkumiseks nii praegu kui ka tulevikus.