Kõned eesti loodushoiu sünnipäeval 11. september 2010 Roheline Värav

Kolm Rohelise Värava toimetajat kujutlesid end indiaanlaseks ja astusid mõttes kivi otsa, et pidada eesti looduskaitse 100. sünniaastapäeva puhul kõne nähtamatule kuulajale.

Milles võiksid kadunud indiaanlaste hõimud olla meile eeskujuks? Miks just indiaanlasemäng? Võib-olla seepärast, et tahame olla nii nagu nemad, kes kuulusid lahutamatult kokku oma eluümbrusega, elasid loodusega koos. Võib-olla seepärast, et tahame nüüd toimida teisiti, kui toimis valge mees poolteist sajandit tagasi indiaanlaste ja piisonikarjadega.

Ylle Rajasaar kujutles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Võta omaks see, et üksindus on elu osa. Selle mõistmine on sisemise rahu võti. Kui ma oleksin indiaanlane, siis võiks mu nimi olla Naine Kes Otsib Oma Aega.

Need üürikesed tunnid, mil mul on olnud Oma Aeg – vaba kõigist kohustustest ja teekaaslastest, on alati seotud Loodusega.
Augustiöö, mil kõndisin paljajalu piki Käsmu rannajoont lameda rändrahnuni, sulpsisin läbi vee ja vinnasin end kivi soojale seljale – mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, meresoolast õhku ja täiskuu kiirteed horisondini.

Hilissuvine hommik, mil ärkasin vist enne külakukkegi ja tegin aias ringi. Vaikne hommik – mitte ühtegi linnuhäält, ainsat tihase sitsikleitigi. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, sügise lähedust rohul paljaste taldade all ja taevalae värvide kirkuses.
Septembri alguse tormiöö, mille veetsin kõrgel õue kohal onnis, tantsides koos mändidega. Mida ma seal mõtlesin, ma ei mäleta. Mäletan Olemise tunnet, kirvendavat tuult ja teraskülma vett vastu nägu. Katustel tantsis vihm kankaani ja mina tantsisin onnipõrandal männiladvus.
Inimlikus plaanis üksi olles ei ole ma tegelikult olnud ju kunagi üksinda.

Loodus hoiab ja kaitseb mind minu õrnas üksiolemises – tal on alati pakkuda mulle mõni meeldejääv paik, meeleolu või elamus. Loodus vaigistab mu mõtted ja sulgeb suu liigsetele sõnadele. Nii saangi ma olla üksinda, vaba kõigest üleliigsest.

Loodus ei vaja ilusaid sõnu looduskaitsest, neid kõneleb inimene endasugustele, et välja vabandada oma arutut käitumist. Selleks et inimene ennast päriselt üles leiaks, peab ta üksinda minema Oma Aega otsima. Loodus võtab ta avasüli vastu.

Mirjam Pikla mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Mis on Maa meie jaoks? Maa, millel me iga päev kõnnime.

Maa, millele me oleme ehitanud hooneid, kust isegi rohulible läbi ei pääse, et tervitada hommikul päikest. Mis on Loodus meie jaoks? See ürgne kutse, mille kajagi me mürast lämmatatud linnaõhustikus ei kuule.

Sookurg poeb peitu ini­­mese reostatud Maa eest ja hüüab kaeblikult, justkui kutsudes meid tagasi koju, ürgsesse algusesse. Meie aga teda ei kuule...

Õhk seob meid omavahel, me hingame koos samas rütmis. Oleme toonud linnadesse haisva musta õhu, mis täidab iga päev meie kopse.
Vaevalt mäletame, kuidas lõhnab puhtas metsas samblavaip või looniitudel maarjahein.

Mäed on meie õed ja jõed vennad. Maa vajab armastust nii nagu meie lähedased. Kui me viskame plastpudeli vette, siis kandub see tuulega edasi. Ta laguneb sadade aastate vältel, teeb haigeks linnud ja surmab kalad. Meie seda ei näe, aga Maa tajub seda iga oma hingetõmbega.
Maa on püha. Seda on hoole ja armastusega harinud meie esivanemad ja kinkinud viljaka Maa järeltulijatele.

Meile on Maa nagu omand, mida peab ostma, müüma, täis ehitama.

Oleme loonud ise Maa, mis ei tunne enam tärkavat loodust, ei kuule aasadel kitsede kabjaplaginat, ega märka vilka mesilase tööd.
Kõik on omavahel seotud. Kõik sõltub kõigest. Kui Maa on haige, oleme haiged ka meie. Kui me hävitame, siis teeme end veel rohkem haigeks. Kui me ei oska õppida, siis me ei parane. Maa on püha. Me peame teadma, et Maa on püha ja meie lapsed peavad tundma Maa ainukordsust ja pühadust.

Kui me ise ei oska Maad hoida, siis veel vähem oskavad seda meie lapsed. Kes pidevalt maha tallab ja hävitab, hävib iseenda teo tagajärjel.

Silvia Lotman mõtles end indiaanlaseks ja kõneles nii.
Artur Toom alustas looduskaitselise tegevusega Vilsandi kandis sada aastat tagasi. Tema käest küsisid kohalikud: mis õigus on inimesel keelata võtmast jumala loodud vabade lindude mune. Ka täna tuleb looduskaitsjatel vastata tihti küsimusele: mis õigus on teil piirata kaevandamist, ehitamist ja raiumist.

Artur Toomi tegevus ei kohanud ainult vastuseisu. Nii Riias kui ka Tartus leidus õpetatud mehi, kes tunnistasid, et laidude linnustiku kaitsmine on tähelepanu­väärne ja õige.

Viisküm­mend aastat tagasi kirjutas ameeriklanna Rachel Carson raamatuid, mis panid paljusid inimesi mõtlema teisiti. Ta kirjutas: «Mida selgemalt keskendume ümbritseva universumi imedele ja toimimisele, seda vähem on meil isu seda hävitada. [---] Seista mere ääres, tajuda tõusu ja mõõna, tunda udu liikumist rannas, vaadata lindude igikestvat lendu lainete kohal, näha suuri

angerjaid ja noori aloosasid meres; tähendab teada asjadest, mis on sama igavesed, kui midagi siin maapeal üldse olla saab.»

Ameeriklane Aldo Leopold oli juba varem kirjutanud, et see, mis on kaua teada olnud mägedele, on harva mõistetud inimeste seas.
Cree indiaanlased hoiatavad meid looduse hävitamise eest, sest raha ei kõlba süüa. Seepärast olen ma rahul, kui näen enda ümber aina enam inimesi, kellele ei meeldi raha süüa.

Kellele meeldib mõelda mäena. Kellele meeldib vaadata kotkana. Kes hindavad elurikkust suurimaks rikkuseks Maa peal.

Aastal 1854 oli pealik Seattle (tema auks nimetati hiljem linn Ameerika Ühendriikides) suguharu koosolekul kõnelnud nii (inglise keelest tõlkinud ajakirja Eesti Loodus jaoks Ants Viires).
Suur Pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui me ei müü, siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meie maa. Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.