Augusti lõpul Rohelise Värava laagris Matsalu rahvuspargis pidasime toimetajatega parajasti nõu, kui Ylle Rajasaar ütles: «Midagi head, ühepajatoitu tahaks.»
Otsustasime korraldada eksperimendi, et uurida oma kodupoodides, kas eestimaist aiavilja leidub.
Kui jõudis kätte 5. septembri õhtu, siirdusid toimetajad ostma kapsast, porgandit, kaalikat, kartulit, sibulat ja tomatit.
Ylle Rajasaar käis Harjumaal Aruküla Krylvi Viko poes, Eha Järv Tartu Rimis, Kadriann Saar Kihelkonna poesl ja Kuressaare Tooma poes ning Liina Espenberg Tartu Kivilinna Konsumis. Läänemaalane Silvia Lotman teatas, et teeb roa oma Matsalu aia saadustest.
Tulemus rõõmustas. Köögivili oli enamasti värske ja kodumaine. Mugulsibul ja tomat olid mõnes kaupluses vaid välismaised, vaatamata sügisele ja köögiviljahooajale.
Hinnasiltidel seisis enamasti kirjas umbisikuline «Eesti», tahaks aga teada, kelle põllu kaalikaid-kapsaid pakutakse. Harva oli näha juur- ja köögiviljasortide nimesid, võiks ju kirjas olla.
Kadriann Saar: «Kaalika ja kartuli saaremaist päritolu teadis poe juhataja. Ei tea, kuidas mandril on, aga tundub, et meie valik ei ole sügisandide poolest kuigi rikkalik. Tooma poest sain vajaliku kätte mõistliku hinnaga ja värskena. Kihelkonnal kohalikku tomatit ega sibulat ei müüdud, võib-olla seepärast, et maapiirkonnas kasvavad need kõigil oma aiamaal.»
Ylle Rajasaar: «Arukülas on aasta läbi saada värskeid kodumaiseid köögi- ja puuvilju. Kaup ostetakse kindlate talunike käest ja Tallinna turult kokkuleppehinnaga – nii erineb poes müüdava kraami kilohind turul olevast vaid paari krooni võrra, jalavaeva ja ajakulu on aga 25 kilomeetri võrra vähem!»
Eha Järv: «Maitsetaimedest ostsin juursellerit. Kus on küll meie Peipsiääre sibulad? Igatsesin ikkagi Tartu turgu. Alati otsin sealt mõne vanamemme või taadi, kes on uhke selle üle, et tema hoolega kasvatatud aiavilju tahetakse.»
Liina Espenberg: «Seekord ei olnud importtomatit üldse, tavaliselt on lugu vastupidine. Kaalikas ja porgand ongi enamasti olnud kodumaine. Kartul, kapsas ja sibul on vahel ainuüksi välismaine. Ühe korra olen meie Kivilinna poes näinud ka Peipsiääre sibulat, nii seisiski sildil.»
Silvia Lotman: «Mina käisin oma ema aiamaal. Otse põllult läksid potti kartulid, oad, porgandid, nuikapsas, suvikõrvits, sibul, till ja seller. Tomatit panin ka, kuigi see oli veel roheline. Nui- ja rooskapsast kasvatab mu ema seetõttu, et siis ei pea kapsaliblikaid tapma – inimene ja liblikas saavad ühest taimest kõhu täis ega sega üksteist.
Kui roog pajas kees, helistasin lähimasse, Lihula tarbijate ühistu Tuudi poodi. Sealt öeldi, et sügishooaja puhul on neil kodumaist kaupa kõvasti: tomatit, kurki, kartulit, tilli, kõik ei tulevat müüjale meeldegi. Selgus, et ega see kraam nii kohalik olegi – eestimaine küll, aga mitte läänemaine. Läksin rahulikult tagasi kööki.»
No comments:
Post a Comment