Wednesday, April 18, 2018

Kuidas hoida metsi? E-külalistund "Tagasi kooli" 7.-9. klassidele


Tere hommikust! Minu nimi on Silvia Lotman. Ma töötan Eestimaa Looduse Fondis. Oma töös puutun ma kokku väga paljude erinevate looduskaitse teemadega. Aga täna räägime metsadest. Eesti metsadest.
Ma kutsusin teid oma kodu lähedale lageraie langile. Me oleme praegu Lääne-Eestis ja kuna on aprilli kuu, siis siin on just käimas kevadine linnuränne. Siinsamas lähedal on Matsalu rahvuspark, mis on kuulus selle poolest, et siit rändab igal kevadel ja sügisel läbi kümneid tuhandeid linde. Ka sel aastal on nii, et oma kodu juurest kuulen õhtuti saabuvate sookurgede kluutamist, rände ajal otsivad need linnud toitu põldudelt, täna hommikul aga lendas mu majast üle kiljuv laglede parv, neile meeldib heinamaadel toituda värskest rohust. Samas on aga saabunud palju metsalinde. Ja metsast me ju täna räägimegi! Metsas on käimas suur laulukoor – just siin pesitseb suur osa meie laululindudest. Eile jälgisin kuidas puukoristaja ja rasvatihane tegid lauluvõistlust ja võitja sai tõenäoliselt parema pesategemise puu endale. Metsas elavad rähnid, tuvid, aga ka kanalised, kel kõigil parajasti paarilise otsimine, pesa tegemine või munemine käsil. Mõned usinad metsas pesitsejad on munemisega juba ühele poole saanud ja tegelevad haudumisega. Näiteks kui otsite internetist üles Eesti merikotka looduskaamera, siis saate jälgida, kuidas emane merikotkas Suvi ja isane kotkas Sulev toovad teineteisele pessa süüa ja kordamööda mune hauduvad. Väga rahustav ja huvitav vaatepilt, mida muide interneti teel jälgitakse igalt poolt maailmas. Praegu on ka see aeg kui metsasanitariks kutsutav loom – hunt – oma pojad ilmale toob. Saame neid väikesi halle karvakerasid endale ette kujutada – viis pimedat kutsikat, kellest tugevamad tulevikus saavad oma karja moodustada ja loodetavasti jätkata Eesti metsades tippkiskja elu. Seevastu karul sündisid pojad juba jaanuaris, aga nad olid siis veel talveunes ema kaisus ja just praegu on see aeg, kus nad esimest korda koopast välja piiluvad, et näha, millise metsa ema neile kodukohaks on valinud.
Aga kust loomad teavad, milline mets neile koduks sobib? Tegelikult on nii, et igal loomal on oma erinevad vajadused – millest nad toituvad, milline on nende eluviis, seetõttu peab metsas olema palju erinevaid kohti, et see sobiks elupaigaks erinevatele loomadele.
Kui loomad saaks kasutada internetti nagu meie, siis saaksid nad uurida kaardirakendusi. Näiteks maa-ameti kaardirakendust või metsaportaali aadressil register.metsad.ee, kus on näha Eesti kaart ja rohelisega on märgitud kohad, kus kasvab mets. Saab vaadata kui vana see mets on ja mis puuliigid seal kasvavad. Saab ka seda vaadata, kas ja kus plaanitakse lähiajal metsa maha võtma hakata. Paraku loomad seda internetist vaadata ei saa, seepärast soovitatakse kevadel metsa mitte lõigata, sest nii võib hävida palju linnupesi.
Kui metsaregistrist aga vaadata seda sama kohta, kus mina praegu kännul istun, siis paistab see ikkagi metsana. Kuigi ringi vaadates siin ju metsa ei paista. Looduse jaoks siin metsa ei ole, see on raiesmik või lageraie lank. Aga seaduse mõttes küll. Seaduse mõttes peetakse metsaks seda ala, kuhu inimene plaanib, et mets tuleb tagasi. Aga millal see mets siia tagasi tuleb? Noh, ütleme selleks ajaks kui teie – põhikooli õpilased – hakkate ülikooli lõpetama, on siia kasvanud sellised noored puukesed, kuhu ehk meie metsade kõige levinum lind metsvint võiks aegajalt juba piiluda. Aga selleks, et siin metsas saaks toitu otsida näiteks rähnid nii nagu nad seda varem tegid, võivad teil olla juba esimesed lapselapsed sündinud. See on kohutavalt pikk aeg. Ja sellepärast teeb mind siin kännul istumine veidi kurvaks.
Teisalt. Ma usun, et te kõik teate, et puulusikas on parem kui plastlusikas, et puumaju peetakse loodussõbralikemaks kui klaasist ja betoonist maju ja et puudest saab taastuvenergiat, mis on parem kui näiteks nafta või põlevkivi põletamine. Kas siis puude raiumine on loodusele halb? Tegelikult ei ole see alati nii. Inimesed on siinsel alal elanud tuhandeid aastaid. Ja alati on inimesed puitu kasutanud majade ehitamiseks, nende kütmiseks. Siinne loodus on sellise puude kasutamisega ammu kohanenud. Mida aga varem pole olnud, on sellised masinad, mis võimaldavad nii kiiresti nii suured alad nii paljaks võtta nagu me siin näeme. Ma arvan, et see ei ole hea ja metsade kaitseks tuleks Eesti seadusi natuke paremaks teha. Kuidas siis peaks teisiti metsa majandama?
Enne seda tundi küsisid mitmed lapsed minu käest, et mitu puud on mets. Täpselt sellist numbrit tegelikult öelda ei saa. Vaadake näiteks neid puid seal kaugel minu seljataga. See ei ole kindlasti mets, kuigi seal on päris mitu puud. Mets nagu igal pool looduses käib pidev peitusemäng: igaüks püüab oma pesa teha sellisesse kohta, kust kiskjad seda üles ei leia. Ellu jääb see, keda üles ei leita ja ellu jääb see kiskja, kes on parim leidja. Minu seljataga olevate puude peale ega vahele end ära peita ei saa. Sinna ei saa isegi orav oma pesa teha, nugis leiaks ta kohe üles. Nii saamegi öelda, et mets algab siis, kui seal saavad elada metsaelanikud. Kui siin kohas puid maha võeti, siis oleks pidanud jätma alles palju rohkem puid. Ja need puud oleks pidanud jätma väikeste saarekestena, mille vahel ja ümber on ka palju põõsaid. Siis saaks seal keegi elada ja peituda ja seda saaks juba nimetada metsatukaks. Nii oleks saanud puid võtta ja metsa ka alles jätta.
Puud on metsas kõige tähtsamad. Sest ilma puudeta ei saa metsa olla. Samas puud on nagu maja seinad ja katus, mis muutuvad koduks alles siis, kui seal ka keegi sees elab. Mida suurem ja vanem on mets, seda rohkem erinevaid metsaliike seal elada saab. Ma ütlesin, et metsas on kõige tähtsamad puud. Aga puud hoiavad metsas veel midagi, mis on väga-väga tähtis. See on metsamuld. Kui puud ära võtta, siis muld kas kuivab ära – sest puud ei tekita varju – või vastupidi hakkab soostuma ja muutub liiga märjaks, sest puud ei ima liigset vett ära. Metsamullas aga elavad sajad erinevad mutukad ja seened, kes muudavad metsaelu võimalikuks, panevad toiduahela tööle vihmaussist hundini. Ka mulla kaitsmiseks on oluline, et kui metsast puid ära võtta, jääks võimalikult vähe ala täiesti lahedaks.
Kuidas siis metsi hoida ja kui palju neid siis raiuda? Tähtis ei olegi number, kui mitu puud metsast raiuti, kui palju tihumeetreid Eestis aastas raiuti. Metsaloodusele on oluline see, mis peale puude lõikamist alles jääb – et alles jääks piisavalt puid, et alles jääks metsamuld ja et alles jääks kõik need kohad, kus metsaelukad elada saavad.
Lõpetuseks soovin, et te saaksite palju metsas käia, et te tunneksite end seal hästi ja kui viitsite ja saate, siis võtke kaasa ka suurendusklaas või binokkel – nii saate uurida pisikesi mutukaid mulla sees ja linde puulatvades.

Friday, January 20, 2017

Palun paremat rongijuhti. Eesti Ekspress 11.jaanuar 2017

Kui umbes viis aastat tagasi Rail Balticust rääkima hakati, rõõmustasin ma, et lõpuks ometi pannakse euroraha maanteede asemel ka raudteedesse. Liiklustaristusse minevad investeeringud olid juba liiga kaua süvendanud autodest sõltuvust ja viimaks ometi paistis, et rongiga liiklemine võib ka Eestis muutuda sama normaalseks kui Lääne-Euroopas. Olin mures, kui sotsiaalmeedias hakkas levima kriitilisi sõnavõtte, sest kartsin, et „mitte minu tagaaeda“ suhtumine võib seda ilusat rongiunistust pidurdada. Kui tekkis liikumine Avalikult Rail Balticust, oli mulle kergenduseks, et see võrgustik ei vastandanud end rongiliiklusele, vaid kutsus üles avatud diskussioonile. Ma ei uskunud siiski veel tol ajal, et mõne aja pärast ise ARB pressiüritusel pean esinema.

Paraku aga hakkas juhtuma imelikke asju. Nagu seadus ette näeb, hakati Rail Balticu planeeringu keskkonnamõjusid hindama. Looduskaitsjad lugesid huviga avalikustatud materjale ja esitasid oma kommentaare, kuidas üht või teist trassivarianti saaks paremini kujundada. Andsime teada, et Nabala piirkond tuleks looduse seisukohast välistada, kuid teised variandid on suures osas viisakalt kõigist kaitsealadest mööda joonistatud. Pärast ühiskonnas tekkinud kära välistati Nabalat läbiv trass ikkagi poliitilise võimuvõitluse, mitte sisulise argumentatsiooni kaudu.

Peale Nabala oli aga ju veel hulk paljulubavaid trassivariante ning koos ELFi looduskaitse ekspertidega olime valmis kaarte põhjalikumalt analüüsima, et teha ettepanekuid, kuidas need sobituks loodusesse võimalikult vähese kahjuga. Meie üllatus oli suur, kui vastati, et MKM ei kavatse meile selleks tööks digitaalseid kaardikihte anda põhjendusega, et neil puudub kohustus seda teha. Selgitasime korduvalt, et me ei soovi kaardikihte mingil pahatahtlikul eesmärgil, vaid nende abil saaksime erinevaid trasse võrrelda erinevate loodusväärtuste kaardikihtidega. Käisin ka projekti juhtkonnaga kohtumas, kuid tulemuseks vaid küüniline pakkumine, et kui soovite, võite meie arvuti ekraanilt neid kaarte vaadata, aga kopeerida ei tohi.

Peale trassivariantide kommenteerimise püüdsime planeeringu ja selle keskkonnamõju hindamise dokumentidest teada saada, millised ehitised raudteele tulevad. Kuidagi ei olnud võimalik aru saada, kui suures ulatuses raudteed taraga ümbritseda plaanitakse, kuidas oleks võimalik tarastamist minimeerida, kuidas trassi kulgemist nii planeerida, et taral oleks võimalikult väike mõju. Projektijuht rahustas, et seda ei saagi veel öelda, alguses joonistame joone kaardile, teeme ära mõju hindamise ja küll siis projekteerimise staadiumis selgub, milline ehitis tuleb. Ma püüdsin väita, et kui pole teada, millised ehitised tulevad, ei tea ju ka näiteks kohalikud inimesed, kas nad pooldavad sellist raudteed või mitte. Ka see ei pannud kedagi muretsema: projektimeeskond on sellistes küsimustes juba kogenud ja nad on valmis käima nii palju kordi kohapeal koosolekuid korraldamas, kuni inimesed väsivad samu küsimusi esitamast…

Kummastama paneb kavandajate jäikus trassidesse sisse viia ükskõik milliseid muudatusi. Kui algfaasis deklareeriti, et üksnes Berliini rongidele mõeldud raudtee peab inimtegevust võimalikult vähe häirima ja mööduma asulatest aupakliku kaarega, siis Rootsi Botniabanaga
tutvumise järel selgus, et euroraudteed saab ja tuleks kasutada ka kohalikuks reisijateveoks. Lihtsalt Brüsseli rahastust ei saa kasutada kohalike jaamade väljaehitamiseks, seda tuleb ise teha. Aga ei, trassivariandid on ikka algsetest põhimõtetest lähtuvalt kavandatud metsa vahele ning näiteks raplalastel tuleks uude raudteejaama sõita veelgi kaugemale kui praegusesse. Häädemeeste inimesed peaks jaamateel Vahe-Eesti metsavööndiga veelgi põhjalikumalt tutvuma.
Nüüdseks on MKM pidanud väga erinevate huvirühmadega kirjavahetust juba aastaid, uusi andmeid on tekitatud vähe ja endiselt antakse küsimustele aiaaugu-tüüpi vastuseid. Kui küsida, milline on mõju loomastikule, siis rahustatakse, et vähemalt ei kaasne projektiga mürareostus, kui küsida, kust hakatakse ehitusmaterjale kaevandama, saad vastuseks, et vähemalt pole asi kuidagi fosforiidiga seotud. Pole imestada, kui aina rohkem inimesi leiab, et nad peavad kirjutama avalikke kirju, artikleid, trükkima märke ja t-särke, torkima Riigikogu ja valitsuse liikmeid. 

Kuigi Eestis ei ole paljud taristu planeerimise protsessid ideaalsed, on Rail Balticu puhul minu arust tegemist ka Eesti keskmisega võrreldes väga halva ja kinnise juhtumiga, kus eeldatakse, et avalikkus ei pea midagi muud teadma kui seda, et see on maailma parim projekt. Kogu avalik kommunikatsioon räägib sellest, et hea ühendus Euroopaga on nii hea asi. Samas kui suur osa kaasatavaid pole üldse hea ühenduse vajadust Euroopaga kahtluse alla seadnud.

Ma saan täiesti aru, et tegu on väga keerulise projektiga, millel on väga palju muutujaid ja aeg surub peale, et rahastusest ilma ei jääks. Aga seda arusaamatum on, miks ei ole panustatud korralikesse uuringutesse ja mõju hindamisse, andmete avalikustamisse ja kaasamisse ja eelkõige heasse juhtimisse. Rail Baltic on nii meie majandusele, loodusele kui ühiskonnale nii suure mõjuga, et sellist projekti tohiks juhtida ainult väga hea ja pikka perspektiivi tunnetav meeskond. Strateegilised otsused ei saa piirduda euroraha ärakulutamise õigustamisega, näha tuleb tervikut ja osata vastata avalikkuse küsimustele.


Kui 2016. sügisel kutsus Jaan Riis mind ühinema 101 kirjaga, olin ma juba käega löönud, et mingid konstruktiivsed ettepanekud kuhugi üldse jõuavad. Pöördumine avas uue ringi Rail Balticu teemalist (sotsiaal)meediakära. Ma väga loodan, et seekordne avalik arutelu paneb MKMi tõsiselt panustama Eesti raudteevõrku ja heasse ühendusse Euroopa suunal. Endiselt usun, et hea tahtmise ja professionaalse juhtimise abil on võimalik jõuda selliste raudteede ehitamiseni, mis vajavad võimalikult vähe uusi trasse ja kahetasandilisi ristumisi ning ei vaja laustarastamist. Sellise rongiga tahaksingi sõita.

Tuesday, July 12, 2016

ELFi esimene veerandsada on olnud tormiline 2. veebruar 2016 www.elfond.ee

Me ELFis usume, et looduse kaitsmiseks tuleb anda igaühele võimalus ise looduskaitses kaasa löömiseks, vabatahtlik olemiseks, õppimiseks, looduse nautimiseks ja teistele selle tunde edasi andmiseks. 25 aastaga on ELF toonud loodutalgutele mitutuhat inimest. Lähiaastatel plaanime suure hulga vabatahtlikega asuda taastama soid ja loendama metsiseid, endiselt puhastavad vabatahtlikud niitusid võsast ja avavad jõgesid kaladele. Loodustalgud võiksid olla tulevikus ka riikliku looduskaitse orgaaniliseks osaks. Sest seadused ei kaitse loodust, inimesed kaitsevad.

ELFis teatakse, et teadmiste puudumine teeb kahju. Eestis on küll palju loodust, aga meil ei ole piisavalt inimesi, kes teavad, mis on metsanduse arengukava eesmärkides valesti või millist kaitset vajab niidurüdi. Metsloom võib metsas tunduda abitu, kuid teda koju tirida ei tohi; mõisapark võib tunduda räämas, kuid seda korrastades peab teadma, millise puu okste vahel peitub nahkhiir. ELFi kaudu on saanud oma loodusteaduslikele sõnumitele ühiskonnas võimendust maailma parimad Eesti looduse tundjad ja loodusteadlased. Selleks ELF ongi.

Ma usun, et 25 aasta pärast on ELF olemas ja seisab endiselt teadmistepõhise ja inimkeskse looduskaitse eest. Aga mul pole aimugi milline ELF siis on ja mida ta täpselt tulevikus teeb. Aga ma loodan, et ka tulevikus on eestlane metsarahvas mitte võsarahvas. Loodan, et selle aja peale inimesed enam fossiilkütustega ega soode kuivendamisega kliimat rohkem ei soojenda. Loodan, et selleks ajaks oleme suutnud näidata põllumeestele, et ka nemad saavad Läänemere puhtaks teha ja metsameestele, et lendoravaga on võimalik koos eksisteerida.

ELF saadab talgupaikadesse seemnepallid 07.mai 2016 Talguteataja

Juba kuuendat aastat üle-eestilise Teeme Ära talgupäeva peakorraldaja olnud Eestimaa Looduse Fond (ELF) tähistab tänavu 25. sünnipäeva. Loodustalguid on Teeme Ära liikumise sünni juures olnud ELF korraldanud juba ligi 20 aastat. ELFi juhatuse esimees Silvia Lotman kõneleb lühidalt organisatsiooni seosest talgutega.


Millega ELF tegeleb ning millist rolli mängivad selle juures talgud?

ELF kaitseb loodust – siinseid looduslikke liike ja nende elupaiku. Looduse kaitse saab meie nägemuses toimuda vaid siis, kui inimesed ise väärtustavad ja tunnevad loodust. Seepärast mängivad talgud meie tegevuses väga olulist rolli. Talgud avavad igaühele võimaluse ise käed külge panna, nautida looduses käimist ja ka millegi kasuliku ärategemist.

ELFil täitus äsja 25. tegevusaasta, millised on olnud siiani suurimad õnnestumised?

Veerandsada aastat on pikk aeg ja sellesse jääb väga palju olulisi asju, mis ära tehtud: ammusematest näiteks Soomaa ja Karula rahvuspargi ja Alam-Pedja looduskaitseala loomisele õla alla panemine, aga ka näiteks Palupõhja ja Muraste looduskooli asutamine, Pokumaa teemapargi asutamine. ELFi tegevusest on välja kasvanud ka Keskkonnaõiguse Keskus ning olime ka Teeme Ära sünni juures. ELF otsib alati kohti, kus looduskaitse osas king pigistab, püüdes tulla välja uute lahendustega, mis neid kitsaskohti lahendada aitavad. Teiseks meie oluliseks rolliks on looduskaitseliste andmete kogumine, teadlaste hoiatustele reageerimine ja riiklikel looduskaitse plaanidel silma peal hoidmine.

Mida soovib ELF oma 25. sünnipäevaks?

Soovime, et loodusest hoolivad inimesed toetaksid meie tegevust, olgu see siis sotsiaalmeedias sõnumite jagamise, looduse heaks talgutel kaasalöömise või rahalise annetuse näol. Ainult nii ongi ühe ühiskondliku organisatsiooni tööd võimalik jätkata, kui sellel on lai toetuspind ja piisavalt toetajaid.

ELF tervitab sünnipäeva aastal kõiki talgukohti sümboolse üllatusega – millega täpsemalt tegu?

Saadame talgute stardipaketiga igasse Teeme Ära talgupaika vabatahtlike abiga valmistatud sümboolse seemnepalli, mis sisaldab kohalike lillede seemneid. Kui asetada seemnepallid rohealale, sulab savi vihma mõjul ning seemned idanevad. Tärkavad lilled lisavad silmailu ning on meelepärased liblikatele ja muudele putukatele. Loodame, et seemnepall paneb meid kõiki mõtlema ka selle üle, kuidas inimese rajatud keskkondades – parkides ja aedades – saab just Eesti loodusest pärit liike kasvatada ning sellega kohalikku loodust turgutada.

Mida ootavad keskkonnaorganisatsioonid Pariisist 25. november 2015 www.kliimamuutused.ee

Lugupeetud Riigikogu liikmed, minister ja teised maailmapäästjad!

Maailm vajab päästmist.

Maailm vajab päästmist, aga see ei ole töö ühele supermanile, vaid tervele planeeditäiele.
Kliima muutumine on niivõrd lai ja kõikehõlmav, et see mõjutab kõiki. Ja selle ärahoidmiseks peavad panustama kõik.

Pole oluline, kas Pariisis kokkulepitav on juriidiliselt leping või protokoll.  

Oluline on see, et Pariisist tuleb sõnum: me kõik oleme ühes paadis ja tegelikult ka tegutseme koos ohtlike kliimamuutuste ärahoidmiseks.

Seepärast ei kogune Pariisis ainult poliitikud ja ametnikud. Pariisi sõidab lisaks kohale tuhandeid inimesi igast maailma otsast. Selleks, et nõuda riikide vahelist ambitsioonikat lepet.
Aga ka selleks, et näidata, et see ei ole ainult poliitikute teha - kliima tegevustesse panustab ka kodanikuühiskond ja erasektor.

Kliimakonverentsi aega ei plaani aktivistid kasutada selleks, et "kasutult" ukse taga seista ja skandeerida: "Leppige kokku!". Konverentdiga paralleelselt korraldatakse sadu praktilisi seminare ja töötubasid, sõlmitakse uusi partnerlusi, mille eesmärk on jagada häid näiteid kliimamuutuse vastasest tegevusest. Alates sellest, kuidas ehitada Kiribati saare elanikele ujuvaid saari kuni selleni, kuidas üles ehitada energiaühistuid, panna efektiivsemalt toimima maailma suurlinnad ja taasmetsastada rikud alasid.

Kuid loomulikult on kodanikuaktivistidel - keskkonnakaitsjatel, ohustatud kogukondade gruppidel, ajakirjanikel ja teistel - ka ootused sellele, mida riigid Pariisis kokku lepivad.
Seetõttu stardib ka Eestist 3.detsembril väike aktivistidest kliimabuss,mille eesmärk on jagada meie naabermaade kogemusi energeetika üleminekust ja sellest, mis toimub Pariisis. Kutsun teid üles otsima Hooandjaskeskkonnaühenduste delegatsiooni kliimabussi projekt ja annetama selle kodanikuaktsiooni heaks.

Kodanikuaktivistid ootavad seda, et riigid vaataksid kriitiliselt üle oma energiasektori regulatsioonid nii, et kaotataks kõik otsesed ja varjatudsubsiidiumid fossiilkütustele. Ootame, et süsinikureostus oleks liiga kallis, et keegi sellesse suunaks tulevikuinvesteeringuid.

Eestilt ootame seda, et meil oleks selge ja eesmärgistatud põlevkivisektori väljumisstrateegia.
Tänase päeva hea uudis - Imatra Elekter tõi Eestis esimesena turule EKOenergia ökomärgisega 100% taastuvenergia paketi!

Ökoinnovatsioon on kindlasti võimalus, selle võimaluse enda kasuks pööramine on väljakutse. Kes kiiremini oma majanduse süsinikuheitest lahti seob, sellel on tulevikumaailmas eelis. Seepärast tulevad nii kogu maailma pealinnades kui ka Tallinnas 29.novembril tänavatele inimesed, et riigipeadele meelde tuletada, et me oleme selleks väljakutseks valmis. Paneme oma riigi ühise 100% taastuvenergia eesmärgi Eestis paika!

Op-ed: Don’t let Estonian shale firm do to Utah what it has done to Estonia 12. juuni 2016 The Salt Lake Tribune

In my country, Estonia, the oil shale industry has permanently damaged many of our most important natural resources. Parts of northeastern Estonia have become unusable sacrifice zones that will never recover from the impacts of oil shale mining. As the country with the world's largest oil shale mining operations, we have lost much of our land, damaged our water and emitted more than our share of carbon into the atmosphere.

Yet, our state energy company, Eesti Energia, still tells us that oil shale is the "fuel of the future" and continues to propose future oil shale mining in Estonia. Eesti Energia is also attempting to "export innovation" by mining oil shale in other parts of the world. Through its main subsidiary, Enefit Oil, our national Estonian energy company has bought and leased over 30,000 acres of land in Utah and is now attempting to start strip mining for oil shale in the upper Colorado River Basin. Enefit will process the oil shale in a 50,000-barrel-per-day processing plant.

Here in Estonia, we fear for the future of both Utah and the Colorado River Basin if Enefit succeeds in opening its massive oil shale operation. The Green and White rivers, near the proposed oil shale strip mine, are beautiful rivers that supply water to the western United States. Many residents in Utah rely on the groundwater near the proposed oil shale mine site. And there are also farms, ranches and old family homes in this rural area.

In Estonia, before the oil shale mines started, the rural lifestyle and connection to nature were part of a way of life in northeastern Estonia. After the oil shale industry started, local fishermen went bankrupt because of the water pollution. In my childhood, the Purtse River, near my grandparents' home, was declared the dirtiest river in Estonia because it was so contaminated by chemicals from oil shale.

We have invested a lot of public European Union money in restoring polluted landscapes, but you still find areas like the "phenols marshland" — a contaminated marsh of oil shale wastewater. The contaminated water comes from huge mountains of oil shale waste, called the "Estonian Alps," that are visible from space. Rain washes chemicals from these waste piles into the landscape and water. What will happen to Utah and to communities downstream if Enefit's waste harms the upper basin of the Colorado River watershed?

Groundwater has been affected, too. In the area where oil shale is mined in Estonia, there used to be three layers of groundwater suitable for human consumption. The oil shale industry has permanently destroyed two of these layers. People in the area cannot use that water for drinking anymore. Near the mines, the natural wetlands are suffering from low water tables. And in open mine areas, farmers will not be able to return to their fields for at least a century, if ever. Unlike Utah, we have vast water resources, but the damage from oil shale mining cannot be undone.

The oil shale industry also pollutes the air. While the research is still developing, the small town of Kiviõli, built around an oil shale factory, often experiences bad-smelling gases. Health statistics show that people in the oil shale area are at a higher risk of asthma and lung cancer than people in other parts of Estonia.

And oil shale is a fossil fuel that causes climate change. It is one of the least efficient fuels in the world when used for electricity or for transportation fuel. A lot of shale rock is dug out of the land in a process that resembles mountain-top removal, but very little energy is produced per ton.

Oil shale is not "the fuel of the future" and Estonia is not "exporting innovation." We believe that all countries — including Estonia and the United States — should be choosing clean energy that protects our environment, not oil shale. In Estonia, the oil shale industry has contaminated our water, strip mined our land and left us with a sacrifice zone that will never be the same.

Before the people of Utah and decision-makers allow oil shale mining to start in Utah and in the Colorado River Basin, we urge you to look at our Estonian experience. Generations from now, Estonians in the mining region will still be cleaning up the mines, remediating the phenol marshlands and unable to use much of the groundwater. It is not too late for Utah to learn from our history, and protect the Colorado River headwaters.

Sündis lootus, kuid mis edasi? 18.detember 2015 Maaleht



196 riigi läbirääkijad panid Pariisis lõpuks punkti ajaloolisele kliimamuutuste vastasele leppele, nüüd on aeg kiiresti tegutseda.

Pariisi kliimakonverentsi lõppedes tuli kliimauudiseid ka mujalt. Indias hukkus sadu inimesi üleujutuses ja viis miljonit inimest jäid lõksu linna, mille üleujutus muutis saareks. Inglismaal muutis vihmasadu ajaloolised maastikud järveks. Rekordilised üleujutused haarasid ka Maldiivide saarestiku India ookeanis.

On detsember, kuid eestimaalased ootavad endiselt lund, aga sügistormid ei taha lõppeda.

Pisut hilinenud

Sellises tormilises kliimas, milleni maailm 2015. aastal jõudnud on, paistab Pariisi kokkulepe hea, aga oleks pidanud sündima juba 1995. aastal, kui maailma riigid esimest korda ÜRO kliimakonventsiooni raames läbirääkimiste laua taha istusid.

Riigid on seadnud endale vabatahtlikke eesmärke kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks. Need eesmärgid on tagasihoidlikud. Näiteks USA plaanib vähendada süsinikdioksiidi heidet 2025. aastaks 19% võrreldes aastaga 1990. Euroopa Liidu võetud kohustused on jäetud sellistesse raamidesse, et hetkel ei sunni need ka Eestit vähendama investeeringuid põlevkivitööstusse.

Pariisi läbirääkijad on teinud väga täpset ja tasakaalukat tööd: kokku on lepitud täpselt nii, et ei keskkonnakaitsjad ega fossiilkütuste tootjad ei kaebleks liiga palju. Vaestele riikidele on lubatud kompensatsioone, et neid hoida läbirääkimiste laua taga. Kuid ilmselt pole pakkumised olnud piisavad, et taastuvenergeetika saaks teha tõsise arenguhüppe.

Kuid kui kõik jääb seni antud lubaduste juurde, siis ei pääse me kliima soojenemisest 3,5 kraadi võrra tööstusrevolutsiooni eelsest ajast. Ja seda on liiga palju. Sel aastal sai täis üks kraad soojenemist ja me juba näeme liustike sulamist ja maailmamere taseme tõusu.

Kui selline lepe, mis nüüd Pariisis sündis, oleks sõlmitud 1995. aastal, siis oleks nende lubadustega tõesti olnud võimalik jääda 1,5 kraadi piirini, mida riigid lepingu tekstis eesmärgiks seavad. Pariisi kliimakonverents andis ka kiiremale tegutsemisele panustajatele lootust juurde.
Lootust siiski on

Kliimamuutuste vastane liikumine on kasvanud väga võimsaks vahendiks, millega mitte valitsused, vaid kodanikud ise suudavad maailma muuta: üliõpilased nõuavad ülikoolide lahti sidumist fossiilkütustest, linnakodanikud üle maailma pöörduvad oma linnajuhtide poole, et muudetaks energialeppeid, tulevikku vaatavad investorid viivad oma raha fossiilkütuste ärist puhta energia ettevõtetesse. Seega, lootust on.