Inimesi ja loodust tuleb koos kaitsta. 13. november 2012 Eesti Päevaleht

Sain just Lõuna-Eesti toiduvõrgustikust kätte oma köögiviljakasti. Kodumaised kartulid, porgandid, peet, kapsas, kõrvits ja lehtsalat. Tean, et nende põldude vahel, kus kasvasid mu köögiviljad, elab ka mitmeid looduslikke liike, kes on ühel või teisel moel põllumehele kasulikud. Tean, et rukkipõllul, millelt pärineb minu koduleiva maherukis, kasvavad rukkililled ja pesitsevad lõokesed. Jah, ma tahan süüa sellist toitu, mille tootmisel on arvestatud ka lillede ja lindudega. Aga ma tean ka, et need lilled ja linnud saavad siin Eestimaal elada vaid sellepärast, et sellel maal elavad inimesed üldse talusid peavad ja toitu kasvatavad.

Lääne-Euroopas on tänapäeval jõutud põllumajanduse intensiivistamisega sinnamaale, et põllu kohal ei lenda kiivitajaid ja lõokesi, tolmeldajaid jääb aina vähemaks ja mitmed tavalised põllulilled on välja surnud. Meil siin Eestis ei ole asjad nii halvad, aga kahjuks liigume meiegi sinnapoole. Õnneks on meil alles veel palju neid väärtusi, mis mujal kadunud. Looduse taastamine on oluliselt kulukam kui säilitamine.

Ootused põllumajandusele 

Mitmekesine tootmine tähendab ka mitmekesisemat loodust, ent mida Eesti inimesed põllumajanduselt tegelikult ootavad? Kas meie soov on iga hinna eest toota maailmaturule odavat piimapulbrit ja rapsi või on meil põllumajanduspoliitika arendamisel muidki eesmärke, näiteks kohaliku köögivilja ja liha kättesaadavus, maaelu mitmekesisus ja looduskeskkonna säilimine?

Sel aastal oleme põllumajandussaadusi Eestisse toonud üle 150 miljoni euro väärtuses rohkem kui neid Eestist välja viinud. Meil ei kasvatata piisavalt rukist, et küpsetada piisavalt musta leiba, ega piisavalt kartulit ja köögivilju, et kõik soovijad saaksid osta kodumaist. Samas on keskkonnatingimused meil just nende traditsiooniliste toidutaimede kasvatamiseks head ja keskkonnakaitse mõttes oleks mitmekesisem tootmine kindlasti parem. Näiteks Peipsiveeres kasvatatud sibulad on väärtuslik toit ja kultuurinähtus, ent tänu kõrgetele sibulapeenardele on Eestis säilinud ka Euroopas haruldane mudakonn.

Peaminister leidis 9. oktoobril riigikogus, et Eestis ei ole põllumajanduse rohestamine aktuaalne. Eluslooduse seire näitab tegelikult, et on põhjust teisiti arvata. Kui rukkilille näeb maastikus veel siin-seal, siis õrnroosa õiega nisulille on viimastel aastatel leitud veel vaid Kihnu saarelt. Võsa võib meil ju palju olla, kuid põllumajandusmaal elavad hoopis teised liigid kui metsas ja kaitset vajavad need ka Eestis.

Euroopa Komisjoni pakutud „rohestamine” paneks põllumehed kogu EL-i piires telgema kolme asjaga: kasvatama oma põldudel vähemalt kolme põllukultuuri, säilitama püsirohumaad ja määratlema 7% iga tootja maast nn ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladena. Nende hulka loetaks näiteks kesa, veepüüde terrassid, maastikule iseloomulikud vormid, puhvervööndid ja metsastatud alad. Need nõuded ei käiks mahepõllumeeste kohta, kuna leitakse, et nende haritav maa pakub niigi piisavalt mitmekesist ja puhast elukeskkonda. Samuti ei peaks neid nõudeid täies mahus täitma ka alla kolme hektarit harivad tootjad.

Oktoobri alguses tsiteeris EPL põllumajandusministrit, kes ütles, et seitsmeprotsendiline rohestamine ei täidaks Eestis oma eesmärki. Siiski oleneb tulemus rakendamisest ja nõude tulevasest täpsustumisest. Ka Eestis on piirkondi, kus tavalised niidutaimed on kadunud ja hiigelpõldude vahele tuleks rajada rohelisi koridore putukate ja taimede levikuks. Teisalt, kui erinevalt tänasest arvestada põllupinna sisse taas põlluservad ja puude-tukad, tähendaks „7% nõue” rohelisemate Eesti piirkondade jaoks vaid seda, et olemasolev tuleb säilitada. Nii et mõneti on „rohestamise” kolli seinale manamisega meil üle pingutatud.

Ühe vitsaga kõigile ei sobi

Teisalt on liikmesriikide loodusväärtused ja keskkonnahädad erinevad. Selle üle, millised on põllumajandusmaastiku mitmekesistamise elemendid, kuidas neid säilitada ja rajada, oleks mõistlikum otsustada liikmesriigi tasemel, mitte Euroopa Komisjonis. Kuid põllumajanduse keskkonnamõjudega tuleb kindlasti ka meil tegelda.

Eesti keskkonnaorganisatsioonid leiavad, et kõige tõhusam viis selleks on EL-i tasemel suunata otsetoetuste „rohestamiseks” ette nähtud vahendid (30% otsetoetustest) maaelu arengukava eelarvesse põllumajanduse keskkonnameetme tugevdamiseks. Põllumajanduse keskkonnameede võimaldaks maksta tootjatele, kes ei tapa mürkidega mesilasi, ei reosta väetistega veekogusid ja harivad põlde linnusõbralikult.

Keskkonnaühendused leiavad, et maaelu arengukava kaudu on kindlasti vaja toetada ka kaitsealadel ja Natura 2000 aladel tegutsevaid inimesi, kes aitavad oma keskkonnasõbraliku majandamisega hoida siinset loodust.

Põllumajanduse toetamiseks mõeldud maksumaksja raha peaks aitama arendada kestvat toidutootmist ja säilitada põllumajanduskeskkonda ja maal elavate inimeste elukvaliteeti. Maa elurikkuse hoidmine pole mingi luksus, see on meie ellujäämise eeltingimus.

Silvia Lotman ja Peep Männil: loodus vajab hunti. 6. september 2012 Postimees

Hunt on metsasanitar, kes aitab meie loodust tasakaalus hoida. Samas ei teadvusta inimesed tihti neid probleeme, mida just hundi olemasolu aitab ära hoida, kirjutavad Peep Männil ja Silvia Lotman.

Viimasel kahel aastal on Saaremaal huntide murtud lammaste arv teinud hüppe ülespoole, mis on arusaadavalt tekitanud talunikes pahameelt. Meediast oleme lugenud hüsteeriliseks kippuvaid hüüdeid «Kas Saaremaal lambaid murdvad hundid on hullud?», «Hundid on murdnud Saaremaal üle saja lamba!», «Hundid tuleb siin hävitada, need mõrtsukad murravad hasardi pärast!». (Viimased hundi-uudised jõudsid avalikkuse ette sel nädalal – toim.)

Et tänapäeva tehnikaga varustatud inimene on võimeline ohtu seadma pea kõiki looduslikke liike, kaasa arvatud iseennast, siis püüame näidata, millist olulist rolli hunt Eesti looduses mängib ja miks teda siiski tasub säilitada.

Põdra ja metskitse tervis on hundi kätes
Tippkiskjatel, nende hulgas ka hundil, on meie ökosüsteemi tasakaalu säilitamisel täita oluline roll. Inimene ja hunt on jahipidajatena erineva mõjuga saakloomade tervisele. Kui tänapäeva jahimees eelistab pahatihti küttida just tugevamaid ja elujõulisemaid loomi (rohkem liha, trofeed), siis hundid murravad pigem nõrgemaid isendeid, kes on enamasti noorloomad ja halvemas vormis olevad täiskasvanud loomad.

Sellega soodustavad hundid saakloomade elujõulise põhikarja ja tugeva juurdekasvu säilimist, inimestest jahimehed aga mõjutavad seda pigem vastupidi. Niisiis kompenseerib hunt vähemalt osaliselt ka inimeste jahipidamisega tekkivat võimalikku negatiivset mõju elusloodusele.

Kiskjatel, sealhulgas loomulikult ka hundil, on peamiselt toidukonkurentsi tõttu välja kujunenud instinkt võimalusel murda teisi endast nõrgemaid kiskjaid. Seda nimetatakse gildisiseseks kiskluseks. Seega vähendavad suuremad kiskjad väikesemate kiskjate arvukust.

Meil on hunt tõenäoliselt võimeline piirkonniti madalal hoidma kähriku ja mägra, ilves aga rebase arvukust.
Mägra asurkonna kiiret kasvu ja tema muutumist nuhtlusliigiks Saaremaal saab seletada just nimelt suurkiskjate väga väikese asustustihedusega saarel. Gildisisese kiskluse kaudu ulatub suurkiskjate positiivne mõju kolmandate liikideni: kui väikekiskjaid on vähem, tekivad paremad tingimused nende saakloomadele, näiteks kährikute-rebaste jahitavatele maas pesitsevatele lindudele ja jänestele.

Hunt on oma saagi suhtes väga paindlik liik ning tal pole olnud Eestis tõenäoliselt kunagi sellist head looduslikku toidubaasi kui praegu. Praeguse looduskeskkonna kandevõime kannataks kindlasti välja hundi praegusest mitu korda suurema arvukuse.

Kariloomade kallale ei tule hundid seega praegu kindlasti mitte loodusliku toidu puudusest. Ökonoomsus pole metsas elustiili valik, vaid evolutsiooni käigus välja kujunenud ellujäämise võti, seetõttu valib hunt võimalusel alati kergemini kättesaadava saagi, kelleks ilma karjuse, kaitsekoera või korraliku tarata lambad kindlasti on.

Miks inimene hunti ei salli
Jah, hundid murravad sobiva võimaluse korral kariloomi, meie oludes peamiselt lambaid, tekitades sellega kohati suurt kahju maamajandusele. Kuigi riik kompenseerib alates 2008. aastast hundi tekitatud otsesed kahjud, ei kata see kaugeltki kõiki karja ründega omanikule tekitatud lisakulusid.

On selge, et karjapidaja on pigem huvitatud huntide likvideerimisest lähipiirkonnas. Hundid on ka arvestatavad konkurendid jahimeestele, kuna nende saaklooma eelistused kattuvad põhiliste jahiobjektidega, kelleks Eestis on metskits, metssiga ja põder. Jahimeestel tuleb niisiis huntide olemasolu korral arvestada mõnevõrra väikesema jahisaagiga, mida aga pahatihti ei taheta aktsepteerida.

Kolmandaks huntide võimaliku mittesallimise põhjuseks on hirm enda või oma lähedaste turvalisuse pärast. See on küll seotud minevikust pärinevate juttude ja legendidega, kuid hunti mitte tundvad ja teda vihkavad inimesed kasutavad seda hirmu ikka ja jälle avalikkuse manipuleerimiseks ära.

Kuigi tihti räägitakse, et Eestist on suur osa looduskaitse all, ei ole Eestis tegelikult sellise hulga ja suurusega kaitstavaid alasid, mis ainukese elupaigana tagaksid hundi elujõulise asurkonna säilimise.

Seetõttu saame hundi asurkonda hoida vaid koos nende aladega, mida kasutab majanduslikul eesmärgil ka inimene. Mida enam on hunte, seda enam on nad looduslike elupaikade piiratuse tõttu sunnitud võtma kasutusele pool-looduslikke alasid ja põllumajandusmaastikke, kus aga eeldus inimese ja hundi vahelise vastuolu tekkeks on juba märgatavalt suurem.

Piiri, kuhumaani ühiskond hundi asurkonna suurust talub, nimetavad keskkonnaökonoomid hundi sotsiaal-majanduslikuks kandevõimeks. Eestit tervikuna vaadeldes on hundi sotsiaal-majanduslik kandevõime mitu korda väiksem kui looduskeskkonna kandevõime.

Sotsiaal-majanduslik kandevõime on eri piirkondades erinev, sõltudes lisaks inimasustusele ja maakasutusele ka näiteks kariloomade kaitseks rakendatud meetmetest, hundiga koos eksisteerimise kogemustest ja inimeste keskkonnateadlikkusest laiemalt. Saaremaa tõi sel ja eelmisel aastal Eesti piires näite sealse hundi sotsiaal-majandusliku kandevõime oluliselt madalamast tasemest võrreldes muu Eestiga.

Samas, keskkonna kandevõime – metsikute saakliikide asustustihedus, mitmekesisus ja nende juurdekasv – on Saaremaal kindlasti suurem kui Eesti keskmine.

Eestisse mahub 25 hundipesakonda
Kõiki hundi looduslikke ja sotsiaal-majanduslikke aspekte on arvesse võetud keskkonnaministeeriumi tellitud liigi kaitse ja ohjeldamise tegevuskavas. Kavas nähakse ette ka populatsiooni suuruse hoidmine Eestis teatud vahemikus. Hundi arvukust reguleeritakse jahipidamisega ning meie praegustes oludes sellele alternatiivi ei ole.

Riigil on huvi vältida arvukuse suurenemist üle sotsiaal-majandusliku kandevõime ning jahimehed on huvitatud hundi küttimisest lisaks konkurendi arvukuse kontrolli all hoidmisele ka turismi- ja trofeejahi eesmärgil.

Praegu soovitab Keskkonnateabe Keskus, kes tegeleb hundi seire ja uuringutega, hoida Eesti asurkonnas 20–25 elujõulist pesakonda aastas, mis teeb kokku umbes 200–250 hunti sügiseti enne jahiperioodi algust. Mullusügisest pesakondade arvu hinnati 31-le ning eesmärgiga viia arvukus tänavu sügiseks soovitavasse vahemikku, määrati möödunud hooajal ka suhteliselt suur küttimislimiit. Hundi väga raskesti prognoositavat sigimisedukust arvestades saab selle eesmärgi täitmise kohta esmase hinnangu siiski anda alles talve algul.

Ühiskonna suhtumine hunti on muutunud negatiivsemaks seoses eelmisel aastal märgatavalt sagenenud kahjustustega Saaremaa lambafarmides ja nende kajastamisele meedias. Siin tuleb lahendust otsida mõlemalt poolt: ühest küljest suunata huntide küttimist enam just suurema inimasustuse ja lambakasvatusega aladele ning vähem looduslikele elupaikadele.

Teisalt tuleb aidata lambapidajatel kaitsta oma karju nii, nagu seda osatakse teha näiteks põlistel hundialadel Lõuna-Eestis. Hunt otsib alati nõrgemini kaitstud saakloomi, just seetõttu ta metsasanitar ongi, ja see teadmine peaks aitama meil ka paremini suunata tegevust hundikahjustuste vältimiseks.

Autoritest. Silvia Lotman on Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert, Peep Männil Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna juhataja.

Märgalad aitavad Läänemerd puhastada. September 2012 Lääne Elu MAFF erileht

Eesti asub koos naaberriikidega Läänemere kaldal. Oleme palju kuulnud sellest, et Läänemeri on väga reostunud ja selle päästmiseks tuleb tegutseda koos, kuid mida see täpselt tähendab, ei olegi tavainimesele nii hästi teada. Läänemere üks suurimaid probleeme on liigne fosfori ja lämmastiku juurdevool, mis tekitab osade vetikate ja bakterite vohamist ja nende poolt hapniku ärakasutamist, mille tulemusena kannatavad kalaliigid ja tekivad lausa surnud piirkonnad mere põhjas. Sellist protsessi nimetatakse eutrofeerumiseks.

Filmirežisöör Ari Heinilä on Soomes valmis vändanud filmi, mis räägib väikesest Täktomi lahesopist, mis asub Edela-Soomes: Vormsist umbes 70 kilomeetrit otse põhjapoole. Täktomi lahte jõudev reostus tekitab igal suvel ebameeldivusi mereääres suvitajatele. Film algab, kui üks suvilaomanikest otsustab hakata probleemi lahendama. Kuigi film on soomeugrilikult rahulikus tempos, annab see siiski põneva pilguheidu kodanikualgatusest sündinud keskkonnaprobleemi lahendamisele, milles leiab konflikte suurtootjatega ja koostööst sündinud lahendusi.

Kuna suur osa veereostusest tuleb põllumajandusmaadelt hajureostusena, on vaja kraavidele rajada väikesi settetiikide süsteeme ehk tehismärgalasid, mis filtreerivad liigsed toitained välja ning aitavad puhastada mere poole liikuvat vett. Märgalad on kui looduse aaretekamber, mille rikkalik taimestik pakub toitu ja elupaiku paljudele liikidele. Settetiigid kraavidel meelitavad ligi linde ja tammid moodustavad väikesi kärestikke, mis nii mõneski kohas muudavad igava põllumajandusmaastiku inimestele lausa atraktiivseks külastusobjektiks. Just sellise märgala rajamise nõu annavad filmis Täktomi elanikele ka WWFi eksperdid.

Pärast filmi linastumist televisoonis on Soome avalikkuse huvi Läänemere tervise ja märgalade kui lahenduse vastu hüppeliselt tõusnud. Nii maaomanikud kui põllumehed on hakanud kas erarahade või projektitaotluste abil saadud riiklike toetuste abil rajama tehismärgalasid. Täktomi lahesopi vee kvaliteet paranes silmnähtavalt pärast kohalike raha kokku panemist ja märgalapuhasti rajamist. Omal väikesel skaalal pakub film lahenduskäiku, mida on vaja läbi viia kogu Läänemere ranniku ulatuses. Läänemere seisundi ja lahenduste kohta on huvilistel võimalik leida palju materjale. Kõige üldisem ja olulisem on kirjas Läänemere strateegias, lisaks on võimalik Läänemere uurimisel ja uudistel silma peal hoida veebilehe www.balticseanow.info kaudu.

Millist põllumajandust soovime? 3. juuli 2012 EPL online

Eesti põllumehed kurdavad õigusega, et toetused Euroopa Liidus erinevad kordades. Ka keskkonnakaitsjaile teevad muret kavad jätkata „Vana Euroopa“ põllumajanduse ülekuldamist ilma selge eesmärgita. 

Keskkonnale on EL ühise põllumajanduspoliitika, mis moodustab ligi 40 protsenti liidu eelarvest, seniste suundade jätkamine hukatuslik. Viimase kolmekümne aasta jooksul on Euroopa põllumajandusmaal lindude arvukus langenud poole võrra ja põllumajandus on kujunenud suureks veereostajaks. Samas on kümne aastaga põllumajanduses kadunud mitu miljonit töökohta.

Täna arutelu all oleva põllumajanduspoliitika eelarvest veidi üle poole on ette nähtud nn baasmakse jaoks. Euroopa Kontrollikoda on märkinud, et tegemist on maksega, mille eesmärki ei ole üheski eelnõus kirjas ehk eelarve suurim kuluartikkel on sisuliselt eesmärgistamata.

See ongi raha, mis moonutab konkurentsitingimusi. Ka 2020. aastal on ettenähtud enam kui kolmekordne erinevus Hollandi ja Eesti toetuste vahel. Samas on tegu keskkonnakahjuliku dotatsiooniga, sest mida suurem on baastoetus, seda rohkem ostetakse väetist ja mürki.

Rahvuslille päästmine eesmärgiks

Umbes veerand põllumajanduspoliitika eelarvest saavad riigid suunata maaelu arenguks, sh keskkonnatoetusteks. Praegu kehtiva Eesti maaelu arengukava keskkonnasõbraliku majandamise nimeline meede on keerukas, kuid selle positiivne mõju on selgusetu. Pigem vajame lihtsaid ja selge eesmärgiga meetmeid. Milliseid siis?

Kui suuremate põldude servadesse jätta õiterikkad ribad, aitab see säilitada taimede, putukate ja lindude elupaiku ning töötab puhvrina veekogude ääres. Ka põldude sisse saab rajada saarekesi loodusele. Loomulikult on see põllumehele lisakulu, mille peakski keskkonnatoetused hüvitama. Kui meile on oluline ka tulevikus lõokese laulu kuulmine, on sellised toetused põhjendatud.

Meil on sisuliselt välja surnud õrnroosa nisulill. Sama saatus ähvardab meie rahvuslille – mürgid ei tee ju vahet rukkilillel ja ohakal. Põllul levivate ohustatud taimede kaitseks tuleks toetada umbrohumürkidest loobumist. Mürgid ohustavad ka mesilasi ja seega tuleb nende kaitseks toetada putukamürkidest loobuvaid põllumehi. Ühtlasi aitaks sellised toetused vähendada mürkide jõudmist meie toidulauale.

Põllumajandus ja tervislik toit

Veekogude olukorda aitaks parandada kuivendussüsteemidele settetiikide rajamine ja muud meetmed, mis aeglustavad väetiserikka vee veekogudesse jõudmist. See suurendaks ka kraavide elurikkust.

Niiduliikide ja traditsioonilise maastiku kaitseks tuleb jätkata ning parandada poollooduslike koosluste hooldamist. Kõnealune toetus on üks praeguse maaelu arengukava edulugusid, kuid arenguruumi on siingi.

Võimalusi, kuidas avaliku rahaga toetada sellist põllumajandust, mis toodab head ja tervislikku toitu, säilitab maal töökohti ja hoiab alles meile kosutust pakkuva looduskeskkonna, on mitmeid. Halvim, mis võiks juhtuda, oleks püüda eesmärgistamata keskkonnameetmete kaudu korvata põllumeeste tulupuudujääki – sisuliselt toetame siis väetiste ja mürkide ostmist ja keskkonnahoiust pole juttugi.

Kui aga põllumajandusministeeriumil õnnestub uut maaelu arengukava tehes suunata toetusi keskkonnahoidu silmas pidades, saab põllumees looduskaitsja silmis taas osaks lahendusest mitte probleemist.

Happevihmad pole kadunud. 5. juuni 2012 Eesti Päevaleht

Jenga-nimelises lauamängus tuleb torni laotud piklikke puuklotse ükshaaval alumistelt korrustelt ära võtta ja nende võrra torni kõrgemaks ehitada. 

Paratamatult aga saabub hetk, kui alt ei saa enam võtta ühtegi klotsi, ilma et kogu torn kokku kukuks. Kui võrrelda mängu Maal elamisega, oleme kõik selle mängu osalised. Oma elukeskkonda saame kaitsta vaid nii, et jätame torni toestavad klotsid liigutamata.

Üks keskkonnaprobleem, millele on kogu maailmas 1960. aastatest tähelepanu juhitud, on happevihmad. Kivisöe, põlevkivi ja nafta põletamisel paiskuvad õhku väävliühendid, mis veega reageerides ja tuulega edasi kandudes sajavad maha akuhapet sisaldavate happevihmadena. Tagajärjeks on hävinud metsad, kaladeta jäänud järved, hapestunud mullad ja linnades kahjustada saanud marmorkujud. Sisse hingates tekitavad väävliheitmed mitmeid haigusi, näiteks bronhiiti ja astmat. Ametlikud andmed akuhappe ohutuskaardil ütlevad, et sissehingamisel on surmav annus 510 mg ühes kuupmeetris kahe tunni jooksul.

Sellised hirmsad asjad ei ole muidugi jätnud poliitikuid ükskõikseks: väävliheitmete vähendamisega on tegeldud 1970. aastatest. Tööstuses kasutatakse puhastusseadmeid, suurendatakse taastuvenergia osakaalu, autokütustele on kehtestatud ranged väävlisisalduse piirmäärad. Siiski on pingutustest kõrvale jäänud laevad, mille puhul oli kütustes siiani lubatud väävlisisaldus 2700 korda suurem kui autokütustes lubatu. Selle tõttu on laevakütuste roll väävliheitmete tekitamises näiteks Taanis suurenenud 39%-ni. Aastaks 2020 aga on ette näha, et Euroopas ületab laevade väävliheide maismaalt tuleva heite.

Lahendusena on USA ja Kanada kehtestanud rannikule 370 km laiuse merevööndi, kus vähendatakse kütuses lubatud väävli ja lämmastiku määra. Aastaks 2020 loodetakse selle vööndi abil päästa 14 000 põhjaameeriklase elu. Euroopa Liit omalt poolt on määranud väävliheitmete piiramise aladeks Läänemere, Põhjamere ja La Manche’i väina. Euroopa Komisjon on arvutanud, et piirangute tulemusel õnnestub tervishoius saavutada 8–16 miljardi euro väärtuses kasu. Lisaks prognoositakse, et näiteks Soomes vähenevad happevihmad võrreldes praegusega 60% võrra. Selle saavutamiseks tuleks laevanduses kulutada 0,6–3,7 miljardit eurot, et saaks kasutada vähema väävliga kütust.

Eesti keskkonnaorganisatsioonid on väävliheitmete asjus küsinud seisukohta keskkonnaministrilt.

Väävlisaaste põlevkivist

Keit Pentuse vastus oli, et neid tuleb küll vähendada, kuid Eesti toetaks rangemate reeglite seadmist ühtselt kogu Euroopa Liidus. Lisaks ei olnud minister hoolimata mitmete riikide pingutustest veendunud, kas vajalik tehnoloogia laevade ümberehitamiseks on muudatuste ajaks — 2015. aastaks — olemas ja töökindel. Seetõttu jäi Eesti väävliheitmete piiramise lõpphääletusel erapooletuks.

Nüüd on Euroopa Liidu institutsioonid jõudnud üksmeelele ja tulevikku vaadates on oluline, et vastu võetud õigusaktid rakenduksid, laiendataks piirkondi, kus väävliheitmeid piiratakse, ja alustataks ka lämmastikuheitmete piiramist laevanduses.

Eesti poolt vaadatuna on teemal siiski veel üks aga: kuigi meie sadamates toimub tihe sagimine, on laevanduse osa õhu saastuses siiski pisike. Hoolimata sadade miljonite eurode kulutamisest puhastusseadmetele tuleb endiselt peaaegu kogu meie väävlisaaste põlevkivist. Kui suure võidu tervise ja keskkonna kontosse saaksime põlevkivist „Jenga klotside” maa alla jätmisel ja taastuvenergia kasutamisel, võiks püüda arvutada analoogselt laevakütuste tervisearvutustega.

Inimestest ja varestest. 3. mai 2012 Eesti Päevaleht

Kevad on täies hoos ja rändlinnud lõunast saabunud. Lindudega koos naaseb ärevus inimeste hinge: miks need varesed kraaksuvad ja kajakad kisavad? Mida me saame nende tüütute lindude peletamiseks ette võtta? Kui linnalindudel juba pojad pesas, siis sagenevad ka linnuökoloogidele tulevad telefonikõned, kus kurdetakse lindude rünnakute üle. 

Kevad on täies hoos ja rändlinnud lõunast saabunud. Lindudega koos naaseb ärevus inimeste hinge: miks need varesed kraaksuvad ja kajakad kisavad? Mida me saame nende tüütute lindude peletamiseks ette võtta? Kui linnalindudel juba pojad pesas, siis sagenevad ka linnuökoloogidele tulevad telefonikõned, kus kurdetakse lindude rünnakute üle.

Nii Haapsalu kui ka Lihula surnuaedadel saeti sel kevadel puid maha. Sama meetodit on künnivareste kolooniate peletamiseks kasutatud mujalgi Eestis. Tõepoolest, kui vanad puud muutuvad ohtlikeks, on selge, et neid tuleb kas harvendada või maha võtta. Aga kui omavalitsus põhjendab tervete puude mahavõtmist vareste peletamisega, tuleks vaadata probleemile veidi teise mätta otsast.

Varese mätta otsast: kui kevadel saabudes pole enam alles seda puud, kus eelmisel aastal sai pesitsetud, tuleb leida lähedalt teine sobiv pesitsuskoht. Linnades, kus on puid vareste pärast maha võetud, on juba näha, et kolooniad kolivad linnapargist eramajade aedadesse. Võtad maha lehtpuud, kolivad okaspuudele, võtad maha vanad puud, kolivad noortele. Juba esimest puud maha võttes tuleks niisiis mõelda, kas oleme valmis linnas lageraiet tegema. Ehk väärtustame puid siiski nii palju, et oleme valmis leppima sellega, et nad sobivad lindudele pesitsemiseks.

Vares on kasulik lind

Kas varesed on meile kuidagi ka kasulikud? Varesed on linnasanitarid. Nad korjavad ära maha visatud toidu, surnud hiired ja konnad ja muu, mida me ei tahaks tänaval näha. Varesed toituvad linnast väljas põldudel, kus nad hävitavad kahjureid ja väetavad mulda.

Vähem teada on ehk see, et varesed on aidanud päästa inimelusid näiteks haiguste leviku indikaatorina: kui Lääne-Niiluse viirus USA-sse jõudis, siis hakkasid esimesena surema just varesed. Nende järgi suudeti viirus avastada enne, kui see inimesi nakatas, ja nii said arstid inimpatsiente ravida juba õige diagnoosi alusel.

Looduskaitseseadus keelab looduslike liikide häirimise, kui nad just ei tekita kahju varale või tervisele. Keeld keeluks, küsimus on selles, kuidas me ühiskonnana sellisele tegevusele vaatame. Vareste näol on tegemist äärmiselt huvitava bioloogiaga loomadega, kelle jälgimine aitab mõista paljusid asju looduse ringkäigus. Arvuti tagant lahkumata võib kiigata Alutaguse metsakaamerasse, kus hallvaresed oma pereasju ajavad. Parki jalutama minnes saab seda põnevat jälgimistööd teha ka värske õhu käes. Tõsi, kui lindudel pojad pesas, võivad nad muutuda lähedalt möödujate vastu paranoiliseks. Kui pojad iseseisvamad, pole ka pargivareseid enam põhjust peljata.

Kuigi ma ei arva, et me peaksime varesed linnadest ära ajama, on siiski selge, et linn oma rikkaliku toidulauaga pakub linnukolooniatele sooja kohta, kus tõesti inimlased ja vareslased võivad teineteist teinekord segama hakata. Mida siis ikkagi teha? Varesed on nutikad ja mõistavad tavaliselt üsna kiiresti, et helkivad lindid või surnud linnutopised on neile ohutud. Aga kui linnade ümber oleks rohkem selliseid metsi, mis sobivad kanakullidele pesitsemiseks, hoiaksid looduslikud vaenlased linnade linnukolooniate arvukuse kontrolli all.