Istun Tartus, kohvikus nimega Catwalk. Veinide loetelu vaadates hakkab silma nimi Balada Agricultura Ecologica Tempranillo. Hmm, eelarvamused hakkavad tööle – olen kuulnud, et viinamarjad on viljad, millel on nii palju erinevaid seeni ja kahjureid, et kui neid ökoloogiliselt kasvatada, siis vein tuleb kibe... Siiski saab uudishimu võitu ja minu üllatuseks saan väga hea veinikogemuse osaliseks.
Eesti Veiniklubi asutaja ning portaali Veinimaailm.ee toimetaja Jaanus Lajal vastab mu umbmäärase küsimuse peale, et kas ökoveinid on üldiselt head või halvad, järgmist: «Enamus [ökoveine] meeldib ikka, samas olen saanud maitsta nn ökoloogiliselt toodetud veini, mida on heaks veiniks pidada võimatu.» Lajali sõnul on maailma veinimeitstritel alles pooleli diskussioon, mida üks ökovein endast kujutama peaks.
Mürgised viinamäed ja mahedad lahendused
Viimase 50 aasta vältel on põllumajandus arenenud aina rohkem intensiivsuse poole, mis on vaesustanud muldasid ning suurendanud viljade kahjuriohtu niivõrd, et saagi saamiseks tuleb kasutada erinevaid keemilisi abivahendeid.
Viinamarjad on ühed kõige rohkem mürgitatavad põllumajandustooted maailmas. Igal aastal kastetakse nad üle vähemalt seitsmeteistkümne erineva insektitsiidi, fungitsiidi ja herbitsiidiga, mis satuvad marjadelt mahapestuna mahla ja seega ka veini sisse. Paljusid neist kemikaalidest peetakse kantserogeenideks ja seega on veinisõpradel põhjust tarbitavaid tooteid hoolikalt valida.
Suurbritannia ökoloogilise põllumajanduse portaali www.organicfood.co.uk andmetel tõuseb saareriigis erinevate mahetoodete müük iga viie aasta jooksul kaks korda.
Mahepõllumajanduslik tootmine sai seal alguse 1970ndatel ning see suund on osutunud turunduslikult väga edukaks. Kuna mahetootmises ei kasutata sünteetilisi väetisi, mürke, kasvuregulaatoreid ega geneetiliselt muundatud organisme, siis võib tarbija oma tervise suhtes kindlam olla.
Mahe viinamarjakasvatus võib välja näha mitmeti. Kui tavakasvanduses puhastatakse puude vahed korralikult herbitsiide pritsides, siis mahetalunikud kasutavad need kohad ära teiste taimede kasvatamiseks.
Üheks võimaluseks on kasvatada viinapuude vahel liblikõieliste kultuuri, mis rikastab mulda lämmastikuga. Puude vahel kasvavat kultuuri niidetakse ning saadud hein jäetakse kas kohapeale maha või komposteeritakse läheduses. Mahedas viinapuuaias võib kohata ka «kanatraktorit» - puude vahele lastakse vabalt ringi jooksma kodulinnud, kes hoolitsevad kahjulike putukate hävitamise eest ning samal ajal teevad ära ka väetamistöö.
Ökoloogilise põllumajanduse oluliseks abimeheks on loodus ise, seega paigutavad viinamarjakasvatajad põldude ümber näiteks lindude pesakaste või lausa loobivad puude peale käsitsi väikesi punaseid ämblikke, kes teevad kahjuritõrjet. Mahepõldude vahele jäetavad loodusliku taimestikuga alad on olulised loodusliku mitmekesisuse säilitajad.
Põllult pudelisse
Paljud maheviinamarjade kasvatajad korjavad saaki käsitsi, mis võimaldab välja valida tervemad ja parimas küpsusastmes marjad. See omakorda välistab veinimaitset rikkuda võivate riknenud marjade sattumise tootmisse, samuti väidavad veinimeistrid, et hea maitse aluseks on viinamari, mida pole küpsemise ajal «häiritud».
Tõenäoliselt ei ole maailmas väga palju erinevaid arusaamu, millistele kriteeriumitele peab vastama öko-rosin. Keerulisem on lugu aga veinidega, sest peale viinamarjade kasvatamise läbib toode veel pika protsessi. Et kõike teha võimalikult keskkonnasõbralikult, tuleb vaadata veinitootmise kolme aspekti: pärmide kasutamine, filtreerimismeetodid ning käärimise lõpetamine.
Kuna mahedalt toodetud viinamarjade peal mürgitamisi ette ei võeta, siis säilivad seal harilikult ka metsikud pärmid, mistõttu saab veinitootmises minimeerida tööstusliku pärmi kasutamist. Seda tuleb siiski ette võtta, kui halbade ilmaolude tõttu on looduslikud pärmid hukkunud.
Mõned ökoloogilise veini tootjad peavad oluliseks veinide mehhaanilise filtreerimise ja setitamise võimalikult vähest kasutamist, kuna see hoiab kokku veinitootmiseks kulunud energiat.
Ökoveinide puhul on keerulisemad lood aga veinikäärimise õigel ajal lõpetamisega – loomulikult käärivas veinis protsessid iseenesest ei lõpe ning toode rikneb kiiresti.
Juba kakssada aastat tagasi avastasid veinimeistrid, et vääveldioksiidi lisamine aitab veini riknemist pidurdada, kuna see peatab oksüdeerimisprotsessi. Samas võib tekkiv sulfiidide sisaldus toiduainetes põhjustada erinevaid allergilisi reaktsioone alates aevastustest ja nahalöövetest lõpetades peavaluga, seetõttu on sulfiidide sisalduse piirmäärad kindlaks määratud ka tavaveinide puhul.
Nii USAs kui Euroopas kehtivad ökoveinidele rangemad sulfiidide sisalduse maksimummäärad kui tavaveinidele. Mõned mahetootjad aga väldivad üldse väävliühendite lisamist. Samas on väävlilisandita veini säilitamine raske – kui punaste veinide tootmisel aitavad säilimisele kaasa vähemalt viinamarjakoores sisalduvad tanniinid, siis selline valge veini tegu võib lõppeda lihtsalt halvamaitselise tootega.
Selgusetus mõistetes
Sulfiidi-teema on esimene tõsisem vaidlusobjekt ökoloogilise veini mõiste kasutamise puhul, mis on viinud selleni, et mõned väävlit lisavad veinitootjad leiavad, et sildile on kindlam kirjutada ökoloogiliselt kasvatatud viinamarjadest.
«Väljendid nagu ökoloogiline vein või looduslik vein on tavalised, kuid neist arusaamine on erinev,» ütles Jaanus Lajal. «Seda enam, et paljud viinamarjakasvatajad ei kasuta kunstväetisi ja keemilisi putukatõrjevahendeid ka tavaveinide puhul.»
Samuti teeb mõistete selgitamise keerulisemaks tõsiasi, et mõnedelt veinidelt võib leida märgise biodünaamiline või demeter. Selline märge tähendab, et peale loodussõbraliku tootmise on kasutatud ka erilisi biodünaamilisi võtteid nagu kuufaaside jälgimist veini kääritamisel või eriliste taimede või loomsete segude lisamist viinamarja kasvatamise ajal.
Biodünaamilise ja mahepõllumajandusliku tootmise keskkonnamõju erinevust pole teaduslikult suudetud tõestada, kuid paljud viinamarjakasvatajad leiavad, et biodünaamiline viis mõjub nii nende endi kui tarbija tervisele soodsalt.
Kolmandaks võib ökoveini tarbijat huvitada ka küsimus, kas näiteks Lõuna-Aafrikas, Tshiilis või Argentiinas mahedatel viinapõldudel töötavad inimesed saavad õiglast palka oma töö eest või on tegu sisuliselt orjatööga. Poest on võimalik osta nii kohvi kui shokolaadi, millel ilutseb korraga nii õiglase kaubanduse kui ka mahetootmise märk.
Kurbusega kirjutab ökoveinide asjatundja Monty Waldin, et veinide maailmas pole veel sinnamaani jõutud, et pöörataks tähelepanu ka ebaausatele kaubandus- ja töösuhetele. Siiski leiab otsija ausa kauba portaalist www.fairtrade.org.uk üle kolmekümne nimetuse erinevaid veine.
Maheveinid turul
Mahedalt kasvatades on viinamarjade saak enamasti väiksem kui intensiivselt toodetud põldudel. Samuti vajab selline lähenemisviis rohkem tööjõudu ja mahetoote omahind võib osutuda 20- 40 protsenti kallimaks. Samas on kvaliteetveini tarbija üldiselt kõike muud kui hinnatundlik, mistõttu võib olenemata ökoloogilisusest väärtusliku veini hind olla viis korda kõrgem omahinnast.
Eestis ringi vaadates leiab erinevate ökoloogilise veini siltidega märjukesi üsna rohkesti. Nii Ökosahvri kui Parima poe internetipoest on võimalik osta umbes kümmet erinevat maheveini, samuti leiab häid mahedalt toodetud veine nii alkoholi hulgimüüjatelt kui restoranidest.
Portaal Veinimaailm.ee soovitab näiteks Tshiili veini Carta Vieja Organic Chardonnay 2003 sõnadega: «Orgaaniliselt toodetud veinide omapära võrreldes teiste veinidega on nende puhtamad ja ilma liigse happesuse ning terava pargita maitsed.»
No comments:
Post a Comment