autor: Peter Lundgren; tõlkinud: Silvia Lotman
Läbi ajaloo on Inglismaal tegevuse lõpetanud nii palju talunikke, et väljasuremise tempoks võib lugeda üksteist talumajapidamist päevas. Talude väljasuremine jätkub ka tänapäeval, tuues kaasa nii keskkonnatingimuste kui sotsiaalse olukorra muutusi.
Valitsused väidavad, et nad mõistavad peretalude väärtusi ja pühendumust ning et neil on soov säilitada peretalusid kvaliteetse keskkonna ja maaelu tagajatena. Kuigi talunikel on heameel seda kuulda, ei näita päevapoliitika paraku erilisi märke, et valitsustel oleks reaalne soov näha suuremat pilti globaliseerunud toiduturul ning mõjutada tegelikke mehhanisme, mis väiketalusid turult välja sööb.
Majandusteadlane Steven Blank ütleb oma küünilise pealkirjaga raamatus «Põllumajanduse lõpp Ameerika aktsiapakis» («The End of Agriculture in the American Portfolio»), et Ameerika Ühendriigid ei vaja enam farmereid, kuna imporditav toit on odavam kui kohalikud farmid toota suudavad.
Tundub, et ka valitsused on vaikselt sellise arvamuse omaks võtnud. See on omakorda viinud olukorrani, kus valitsused pole enam võimelised või ei soovi näha peretalude väljasuretamise tegelikke tagamaid ja tagajärgi.
Vastukäivad nõuded
Valitsuste suhtumine on pehmelt öeldes kummaline, sest nõuded, mida tänapäeva taludele esitatakse, on ülimalt vastukäivad. Nii nõutakse, et talud peavad olema maailmaturul aina konkurentsivõimelisemad, kuid samas ka keskkonnasõbralikud. Samuti väidavad valitsused, et nad ei taha mahajäänud maapiirkondi, kuid samas oodatakse taludelt suuremat efektiivsust, mis põhimõtteliselt tähendab «suurem on parem».
Tegelikult ongi valitsuse tegevus silmakirjalik, kuna ühelt poolt tahetakse säilitada kohaliku tootmise taset, samal ajal toetades turu liberaliseerimist.
Euroopa põllumajandus on hetkel ajaloo kõige raskemate turustustingimustega ajajärgus – paljud tooted väljuvad talust vähema raha eest kui nende tootmiseks kulus.
Samal ajal peavad talunikud oma ärid ümber struktureerima, et suuta võistelda aina madalamate maailmaturu hindadega ning vastata Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika nõuetele.
Teisalt on Euroopas maailma kõige kõrgemad standardid tööjõu, tervise, ohutuse, keskkonna, loomakaitse ja toiduohutuse alal. Kõik need toovad aga talunikele lisakulusid. Pole mõistlik oodata, et talud suudavad nende kõrgete standardite juures võistelda madalate maailmaturu hindadega. Seetõttu polegi üllatav, et talud kukuvad majanduslikult kokku.
GMO kui ahvatlus
Seetõttu püüavadki talunikud kasvatada saadusi, mis oleksid kvaliteetsed, soodsa hinnaga, kergesti töödeldavad ja keskkonnasõbralikud. Kuna lõpptoote hinda pole võimalik tõsta, otsitakse võimalusi tootlikkuse suurendamiseks ning tootmiskulude vähendamiseks.
Siin tulevad ahvatlusena mängu geneetiliselt muundatud (GM) kultuurid.
Lubatakse ju talunikele, et GM kultuurid on madalamate tootmiskulude ja suuremate saakidega ning ka keskkonnasäästlikud.
Tegelikkus on aga hoopis teine. Maailma kogemus on näidanud, et GM kultuuride saagikus ei tõuse, esialgne tootmiskulude sääst ei püsi, kuna herbitsiidid kaotavad tõhusust. Samuti ei soovi Euroopa ja Jaapani maksujõuline tarbija GM toitu, mis viib sellise toidu hinna ja järelikult ka talunike sissetulekute languseni.
Talud ei saa enam koguda oma enda seemne tagavara ning nad ei saa enam kaasa lüüa kallimal mahetoidu ja GM-vaba toidu turul. Paika ei pea ka väide GM seemnete odavusest. Elu on näidanud, et pärast geenitehnoloogiafirmade poolt subsideeritavaid
«mesinädalaid» hakkab GM seemne ja sellega kokku kuuluvate herbitsiidide hind tõusma.
Maailmas puudub näide edukast GM ja mitte-GM kultuuride kooskasvatamisest.
Ja see läheb tootjatele kalliks maksma. Nii näiteks langes kogu USA maisi (sh nii GM kui mitte-GM) eksport 99 protsendi võrra, kui USA polnud enam võimeline garanteerima eksporditava maisi puhtust GM teradest. See tekitab USA farmeritele aastas üle kolme miljardi dollari kahju.
Ka Eesti talunikud peavad valima GM kultuuride kasvatamise või mitte kasvatamise vahel. Nad peavad kaaluma, kas lubadused saagi suurenemisest kaaluvad üles turu kaotamise.
Minu kui taluniku arvamus on, et ei Eesti, Suurbritannia ega muu Euroopa talunikud ei suuda müüa maailmaturu hindadega vilja, nii et see oleks kasumlik. Ma ei näe mingit kasu võistlemisest Brasiilia ja Argentiina madalate tootmiskuludega – see oleks lihtsalt võidujooks põhja.
Eesti peab suutma kasu lõigata Euroopa Liidu turust, tootes vastavalt viimase nõudmistele.
Ja praegu nõuab Euroopa turg GM-vaba toitu.
Peter Lundgren esitas oma ettekande 21. aprillil Eesti Maaülikoolis aset leidnud GMO teemalisel konverentsil. Lundgren on Suurbritannia talunik ning organisatsiooni FARM (www.farm.org.uk) asutajaliige ja GM Freeze (www.gmfreeze.org) direktor.
No comments:
Post a Comment